Tesman Ehitus OÜ hagi Saaremaa valla Saaremaa Vallavalitsuse kaudu vastu põhivõla 96 391 eurot ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
122 243,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Tesman Ehitus OÜ (registrikood 14187812), lepinguline esindaja Jüri Reede Kostja: Saaremaa vald Saaremaa Vallavalitsuse kaudu (registrikood 77000306), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata Tesman Ehitus OÜ nõue Saaremaa valla Saaremaa Vallavalitsuse kaudu ja Tesman AS, Ösel Projekt OÜ, Level AS ning Tesman Ehitus OÜ vahel 7. mail 2018. a sõlmitud lepingus nr 10-18 vahekohtu kokkuleppe puudumise või alternatiivselt vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks.
Jätta Tesman Ehitus OÜ hagi Saaremaa valla Saaremaa Vallavalitsuse kaudu vastu 96 391 euro suuruse põhivõla ja viivise nõudes läbi vaatamata.
Jätta menetluskulud Tesman Ehitus OÜ kanda.
Menetluskulud määrab kohus rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtotsuse jõustumist.
Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud apellatsioonkaebus
võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused Töövõtulepingul põhinev tasunõue
Tesman Ehitus OÜ (hageja) esitas kohtule hagi Saaremaa valla Vallavalitsuse kaudu (kostja) vastu põhivõla 96 391 eurot ja viivise nõudes. Hageja nõuab viivist alates võla sissenõutavaks muutmisest 20. detsembril 2019 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ning ühispakkujad hageja, Tesman AS, Ösel Projekt OÜ, Level AS 7. mail 2018. a riigihanke tulemusena töövõtulepingu nr 10-18, mille alusel tegid ühispakkujad Kuressaare Pargi lasteaia projekteerimis- ja ehitustööd. Lepingu hind oli 3 348 038,81 eurot (pluss käibemaks), millele lisandus 5% reserv 167 041,64 eurot. Heaks kiidetud lepingusumma oli 3 515 434,45 eurot (koos käibemaksuga kokku 4 218 521,34 eurot).
Hageja tegi kostjale avatud hankemenetluses projekteerimis- ja ehitustööde pakkumuse kostja poolt esitatud põhiprojekti alusel. Vastavalt töövõtulepingule oli hageja kohustuseks ehitamine ja tööprojektide koostamine lähtuvalt kostja poolt pakkumise tegemiseks esitatud põhiprojektist. Põhiprojekt osutus hiljem oluliste vigadega olevaks ning sellest tulenevalt kandis hageja suurt lisakulu, mida tal ei olnud pakkumuse tegemisel põhiprojektile tuginedes võimalik ette näha.
Kostja kasutas töövõtulepingu tüüptingimustena nn kollast FIDIC lepingut, st „Töövõtulepingu tingimused seadmestamiseks ja projekteerimiseks- ehitamiseks, elektrija seadmete paigaldamiseks ning ehitus- ja inseneritöödeks, kui projekteerib Töövõtja, esimene väljaanne 1999” („Conditions of Contract for Plant and Design-Build Projects for Electrical and Mechanical Plant, and for Building and Engineering Works, Designed by the Contractor. first edition 1999”). Hagejal ei olnud avatud hankemenetluses võimalik kostjaga läbi rääkida nn kollase FIDIC lepingu sisu ega mõjutada selle tingimusi. Hageja leiab, et leping on sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes tüüptingimustel.
Ehitisele väljastati 5. augustil 2019 kasutusluba nr 1912371/11819. Insenerina FIDIC lepingu tähenduses, ja ühtlasi omanikujärelevalve esindajana, osales OÜ Keskkonnaprojekt. 27. novembril 2019 esitas hageja insenerile taotluse tööde lõpliku vastuvõtuakti väljastamiseks. Insener väljastas vastuvõtuakti 20. detsembril 2019 ja kinnitas selles, et hageja on 20. detsembri 2019 seisuga lõpetanud kõik ettenähtud lepingulised tööd (v.a väheolulised vaegtööd, mille loetelu sisaldus inseneri 20. detsembri
2019 kirjas nr 367). Hageja töövõtulepingust tulenev tasunõue muutus VÕS § 637 lg-st 3 tulenevalt sissenõutavaks töö valmimisest.
Hageja nõuab kostjalt lisatööde hüvitamist vastavalt FIDIC lepingu p-le 1.9 jt. Hageja hinnangul on töövõtjal õigust saada lisatööde eest tasu, kui see on põhjuslikus seoses tellija poolt vigase põhiprojekti esitamisega ning seda isegi juhul, kui lisakulude hüvitamise kohta ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet. Hageja püüdis vigasest põhiprojektist tuleneva lisakulu hüvitamist kostjaga läbi rääkida, kuid kostja keeldus hüvitise maksmisest. 20. novembril 2020 esitas hageja kostjale seoses töövõtulepinguga hagihoiatuse. Kostja vastas hagihoiatusele 27. novembri 2020 kirjaga, et ei nõustu esitatud nõudega, see ei ole põhjendatud ning nõudel puudub sisuline alus.
Hageja esitas 11. detsembril 2020 ettepaneku moodustada lisatööde hüvitamisega seotud vaidluse lahendamiseks kolmeliikmeline vaidluste lahendamise komisjon, nagu seda FIDIC leping ette näeb. Kostja teatas 8. jaanuaril 2021, et ei nõustu hageja ettepanekuga.
Hageja püüdis vaidlust lahendada Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtus, esitades
13.aprillil 2021 arbitraažimenetluse algatamise taotluse. Kostja leidis 30. aprilli 2021 vastuväites, et asi ei allu Eesti vahekohtule, vaid vaidlus tuleb lahendada Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite alusel ICC (International Chamber of Commerce) juures tegutsevas rahvusvahelises vahekohtus Pariisis. Tuginedes kostja seisukohale jättis Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohus arbitraažimenetluse algatamise taotluse läbi vaatamata.
Hageja teatas 18. veebruaril 2022 kohtule, et Tesman AS, Level AS ja Ösel Projekt OÜ on loovutanud kõik 7. mail 2018 sõlmitud töövõtulepingu nr 10-18 täitmisest tulenevad otsesed ja kaudsed varalised nõuded kostja vastu hagejale Tesman Ehitus OÜ-le.
Hageja nõue vahekohtu kokkuleppe puudumise või tühisuse tuvastamiseks
10.Hageja taotleb menetlusökonoomia printsiibile tuginedes vaheotsuse tegemist vahekohtu kokkuleppe kehtivuse kohta töövõtulepingu tüüptingimustes. 18. veebruaril 2022 täpsustatud nõude kohaselt soovib hageja, et kohus tuvastaks vaheotsusega Saaremaa valla (tellija) ning Tesman AS, Tesman Ehitus OÜ, Level AS ja Ösel Projekt OÜ (töövõtjad) vahel 7. mail 2018 sõlmitud töövõtulepingu nr 10-18 tüüptingimuste (FIDIC) punkti 20.6 „Arbitraaž“ kehtetuse poolte kokkuleppel või alternatiivselt tüüptingimuste (FIDIC) punkti 20.6 „Arbitraaž“ tühisuse.
11.Hageja leiab, et hageja ja kostja on eraldi lepingudokumendiga „Vorm 12 – pakkumuslisa“ kokku leppinud, et töövõtulepingule kohaldatakse Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigust, juhtivaks- ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Selle kokkuleppega on pooled välistanud FIDIC lepingu üldtingimuste p 20.6 „Arbitraaž“ kohaldamise ja vaidluse allumise rahvusvahelisele arbitraažile Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite kohaselt.
12.Hageja lähtus töövõtulepingut sõlmides arusaamisest, et Eesti Vabariigi protsessiõiguse sünonüümiks on menetlusõigus. Eesti Vabariigis on tsiviilvaidluste lahendamise kord reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikus, mille kohaselt tsiviilvaidluste lahendamine on üldkohtu pädevuses. Hageja leiab, et kui kohtualluvuse küsimuses peaks kehtima ikkagi FIDIC p 20.6, poleks olnud vajadust Eesti Vabariigi protsessiõiguse kohaldamist pakkumise lisas kui lepingudokumendis märkida, kuna FIDIC punkt 20.6 räägib
Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglitest, st rahvusvahelise organisatsiooni protsessiõigusest.
13.Õige ei ole kostja väide nagu oleks vahekohtu kokkuleppe kehtiv selle tõttu, et FIDIC üldtingimuste sisu muudeti eritingimustega, kuid üldtingimuste vahekohtu kokkulepet (p 20.6) eritingimustega ei muudetud. Poolte vahel muudeti eritingimustega FIDIC üldtingimusi just põhilepingu osas ning eraldi hinnatava vahekohtu klausli osas sõlmisid pooled eraldi kokkuleppe dokumendis „Vorm 12-pakkumuslisa“. Pooled välistasid tüüptingimusena FIDIC p 20.6 „Arbitraaž“ kohaldamise sellega, et pakkumuslisas leppisid pooled eraldi kokku, et töövõtulepingule kohaldatav õigus on Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus ning juhtivaks keeleks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Kostja on ka ise tuginenud sellele, et vahekohtu kokkuleppe kehtivust tuleb eristada ja hinnata põhilepingust eraldi.
14.Alternatiivselt leiab hageja, et isegi kui eeldada, et pakkumuslisa erikokkuleppena tüüptingimuste vahekohtu klausli välistamise kohta ei esineks, on FIDIC p 20.6 vahekohtu kokkuleppe osas VÕS § 42 lg 3 p 10 tingimustele vastav tühine tüüptingimus, kuna hageja ei suuda kanda Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažimenetluse äärmiselt suuri menetluskulusid. Põhinõude suurust arvestades oleks hageja keskmine kulu Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažis kolme arbiitri tasule ja administreerimiskuludele 32 863 eurot. Ainuüksi kolme arbiitri maksimaalne tasu Pariisi vahekohtus võib selliselt põhinõude summalt olla 43 450 eurot, millele lisanduksid veel administreerimiskulud. Lisaks on takistuseks keeleprobleemid, kuna rahvusvahelise vahekohtu ametlikeks töökeelteks on inglise ja prantsuse keel, millele lisanduvad muud sarnased otsesed või kaudsed takistused. Asjaolu, et vahekohtu kokkulepe võtab hagejalt võimaluse kaitsta oma õigusi kohtus või vähemalt raskendaks seda ebamõistlikult, kinnitab see, et ICC võrgulehel avalikult kättesaadavad arbitraažireeglid icc2021-arbitration-rules2014-mediation-rules-english-version.pdf (iccwbo.org) on võõrkeelsed ning hageja ei saa nendest aru. Seetõttu ei saa hageja vastata ka kohtu 2. juuni 2023 määruses tõstatatud küsimusele, kas Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglid välistavad vaidluse lahendamisel sealse arbitraažikohtu poolt Eesti Vabariigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamise (kui selles võiks pooltel kohalduva protsessiõiguse tähenduses kokkulepe eksisteerida) ning kas arbitraažikohtu ametlikud töökeeled välistavad vahekohtumenetluse läbiviimise eesti keeles. Kostja seisukohad Kostja vastuväited hageja põhinõudele
15.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hagejal pole kostja vastu mingeid rahalisi nõudeid, mis oleks tasumata või tuleks täiendavalt tasuda. Töövõtja nõudeõigus on vastavalt FIDIC tingimustele jäädavalt minetatud. Töövõtuleping on täitmisega lõppenud, töö on teostatud ja töövõtjale on kokkulepitud tasu makstud. Hageja ei saa esitada kostja vastu nõuet teiste ühispakkujateta. Ühispakkuja ei ole hankija vastu suunatud nõuete osas solidaarvõlausaldaja VÕS § 73 lg 1 tähenduses, vaid ühispakkujad saavad nõudeid realiseerida üksnes ühiselt. Hageja esitatud teadetes nõuete loovutamisest temale ei ole loovutatud nõuded piisavalt määratletud. Vaidluse vahekohtu kokkuleppe üle saab siiski lahendada ka üksnes hageja taotlusel.
Kostja vastuväited vahekohtu kokkuleppe puudumisele või selle tühisusele
16.Kostja on seisukohal, et poote vahel on kehtiv vahekohtumenetluse kokkulepe. Kostja vastuväite kohaselt on pooled lepingut sõlmides jätnud FIDIC lepingu tingimused kohtualluvust puudutavas osas muutmata. Pooled on üldtingimuste sisu osaliselt muutnud ja täiendanud eritingimustega, mille loetelu sisaldub tabelina töövõtulepingus. Kohtualluvusega seonduvalt tingimusi ei ole muudetud ja kohtualluvusega seonduvalt tuleb jätkuvalt lähtuda FIDIC üldtingimustest. Juhul, kui hageja leiab endal olevat FIDIC tingimustel sõlmitud lepingust tulenevaid nõudeid, tuleb tal vastavalt FIDIC lepingu tingimustele pöörduda Rahvusvahelise Arbitraažikohtu poole sealse reglemendi alusel.
17.Üldtingimuste p 1.4 ja p 20.6 reguleerimisala lepingus on erinev. Hageja lähtub põhimõtteliselt ebaõigest eeldusest, nagu välistaks üldtingimuste p 1.4 üldtingimuste p 20.6 kohaldamise. Iseenesest on õige hageja viide, et „Vorm 12 – pakkumuslisa“ on pooled kokku leppinud, et töövõtulepingule kohaldatav õigus on Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus ning juhtivaks keeleks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Küll on aga väär hageja selle põhjal tehtud järeldus, nagu oleks pooled välistanud tüüptingimusena FIDIC lepingu p 20.6 kohaldamise.
18.FIDIC üldtingimuste p 1.4 on pealkirjastatud „Õigus ja keel“ 1.4 ei reguleeri endas vahekohtu kokkuleppe kehtivuse ega kohtualluvuse küsimust, mida tuleb hinnata eraldi ja mis on reguleeritud eraldi p 20.6. Peatükk 20 ise koosneb lausa kaheksast erinevast punktist: 1) 20.1 – Töövõtja nõuded; 2) 20.2 – Vaidluste lahendamise komisjoni nimetamine; 3) 20.3 - Suutmatus saavutada kokkulepet vaidluste lahendamise komisjoni osas; 4) 20.4 – Vaidluste lahendamine komisjonis; 5) 20.5 – Heatahtlik kokkulepe; 6) 20.6 – Arbitraaž; 7) 20.7 – Vaidluste lahendamise komisjoni otsuse mittetäitmine; 8) 20.8 – Vaidluste lahendamise komisjoni volituste lõppemine. Antud juhul ei ole eritingimustega muudetud mitte ühtegi neist üldtingimuste punktidest (sh p 20.6). Lepingu p 1.4 (mis paikneb 1. peatükis „Üldsätted“) ja lepingu p 20.6 (mis paikneb 20. peatükis „Nõuded, vaidlused ja arbitraaž“) reguleerivad erinevaid küsimusi. Lepingu p 1.4 ei välista kindlasti p 20.6 kohaldamist. Seda välistaks vaid poolte erikokkulepe, mida ei eksisteeri.
19.Vahekohtu kokkuleppe kehtivust tuleb eraldiseisvuse põhimõtte kohaselt eristada ja hinnata eraldi põhilepingust. Sama põhimõte on selgelt sätestatud ka TsMS § 730 lg 1, mille 2. lause sätestab, et vahekohtumenetluse kokkulepet tuleb käsitada ülejäänud lepingutingimustest sõltumatu kokkuleppena.
20.Hankeleping sõlmiti hankedokumentides seatud tingimustel. Kohtualluvusega seonduvalt lepingut eritingimustega muudetud ei ole. Töövõtuleping oli sõlmitud juba 7. mail 2018, ehk üle 5 aasta tagasi nendel tingimustel, nagu hankedokumendid tookord ette nägid. Hageja oli kõikide tingimustega nõus ainuüksi pakkumust tehes ning hiljem ka lepingut sõlmides. Nagu hageja ka ise märgib, siis on ta hankelepingu täitnud 2019 lõpus. Lepingus sisaldus ka kehtiv vahekohtukokkulepe. Hankelepingu muutmine ei ole kuidagi tagasiulatuvalt võimalik, eriti arvestades asjaolu, et hankeleping sõlmiti juba 17.05.2018 ja täideti 2019 aasta lõpuks.
21.Vaidlus puudub, et töövõtuleping sõlmiti riigihankemenetluses. Olukorras, kus pooltel tekib vaidlus lepingu tingimuste üle, on primaarne tähendust eeskätt hankija enda arusaamal lepingust ja selle tingimustest. Kostja viis hanke läbi just sellistel tingimustel, nagu hanke alusdokumendid ette nägid. Kui hagejal oleks tingimuste osas olnud hankemenetluse kestel mingeid vastuväiteid, siis tulnuks hanketingimusi tähtaegselt, s.o
enne pakkumuste esitamise vaidlustada. Riigihanke alusdokumentide tingimused on pärast nende vaidlustamise tähtaja lõppu kehtivad ja siduvad kõigile osalistele. Hageja on hagiavalduse lisana Lisa 1 koosseisus esitanud ka oma Vorm 11 kohase kinnituse, kus kõik ühispakkujad kinnitavad, et nad on tutvunud riigihanke alusdokumentidega, kinnitavad esitatud tingimuste ülevõtmist ja esitavad pakkumuse üksnes nende asjaolude kohta, mille kohta hankija soovib võistlevaid pakkumusi. Seega nõustusid kõik pakkujad ka hanke alusdokumentidest nähtuvate tingimustega mh selles, et hankija deklareeris selgelt, et töövõtuleping baseerub FIDIC tingimustel. See nähtub ka töövõtulepingust endast. Hageja ja kostja ei ole omavahel kokku leppinud, et kohtualluvuse sätet tuleks sisustada kuidagi teisiti, kui üldtingimused ette näevad. See ei oleks juba riigihankeõiguslikult võimalik ning seda ei ole ka hilisemalt toimunud.
22.Eesti protsessiõigus, täpsemalt TsMS, ei muuda olematuks fakti, et pooled ei muutnud FIDIC lepingu tingimusi kohtualluvuse osas. Pärnu Maakohus kui üldkohus ei ole pädev asja lahendama töövõtulepingu ega TsMS-i järgi. Praegu saab FIDIC lepingu tingimustel sõlmitud töövõtulepingu tingimustest järeldada, et pooled kokku leppinud vaidluste lahendamises alaliselt tegutsevas vahekohtus, mis FIDIC tingimuste kontekstis on Rahvusvaheline Arbitraažikohus, mis tegutseb Rahvusvahelise Kaubanduskoja juures. Samuti sisaldavad FIDIC lepingu tingimused (p 20.6) endas otsesõnu viidet, et muu kokkuleppe puudumisel tuleb vaidlus lahendada Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ehk ICC) Arbitraažikohtu reeglite kohaselt.
23.Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 või lg 3 p 10 tähenduses. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esile toodud käsitlus ei muuda töövõtulepingu p 20.6 tühiseks. Hagejalt ei ole võetud lepinguga võimalust oma õigusi kohtus kaitsta ning leping ei muuda seda võimalust ebamõistlikult raskendatuks. Lepinguga on lihtsalt kokku lepitud kohtualluvus. Vaidlusele endale rakendub, nii nagu hageja ka ise esile toob, Eesti Vabariigi materiaalõigus. Kuid vaidluse lahendamiseks tuleb pöörduda kokku lepitud kohtu poole. Hageja tugineb esiteks väidetavatele suurtele kuludele. Kulud kaasnevad ka Eestis toimuva kohtumenetlusega ja lõppastmes võivad jääda samasse suurusjärku. Tavakohtumenetlus võib läbida kolm kohtuastet (ja juuda ka uuesti maakohtusse), kuid arbitraažimenetluses on tehtav otsus ühekordne ja reeglina edasikaebamisele ei kuulu. Hageja viitab ise, et kavatseb tellida kuluka ekspertiisi. Kui tegemist saaks olema mahuka ehitusvaidlusega (nii nagu hageja vihjab või mõista annab), siis ilmselgelt kaasnevad mõlemal poolel märkimisväärsed kulutused õigusabile, ekspertidele jne. Seetõttu väidetav menetluskulu suurus ei ole argumendiks tingimuse tühisuse hindamisel. Ühe ühispakkuja (praegune hageja) paljasõnaline väide rahaliste kulude kandmise võimetuse kohta kaasa 17. mai 2018 sõlmitud lepingu ühe tingimuse tühisust VÕS § 42 lg 3 p 10 alusel. Hageja pole esitanud mingeid andmeid oma majandusliku seisundi kohta. Hageja on üks neljast ühispakkujast. Kõik neli ühispakkujat (Tesman Ehitus OÜ, Tesman AS, Level AS, Ösel Projekt OÜ) täitsid lepingut ühiselt (see on ka tavapäraselt ühispakkumise mõte ja sisu). Seega, kui lepingupooleks olevad äriühingud leiavad, et neil on kostja vastu täidetud lepingu pinnalt veel mingeid täiendavaid rahalisi nõudeid, siis on nad kahtlusteta suutelised neljakesi ka vastavat vaidlust vajadusel finantseerima. Ainuüksi see fakt (s.t, et täitjana osales töövõtja poolelt kokku neli erinevat äriühingut) lükkab hageja käsitluse rahalistest raskustest oma õiguste realiseerimisel ümber. Arvestades lepingu osapoolteks olnud nelja töövõtja käibeid, müügitulu ja kasumeid on hageja väidetavalt kaasneva kulu suurusjärgus 32 863 eurot võimeline kandma. Hageja majanduslik seis on menetluse kestel paranenud. Täpsemalt oli hageja 2023 I kvartali müügitulu 932 905 eurot, 2022 IV kvartali müügitulu 994 317 eurot, 2022 III kvartali müügitulu 913 867 eurot. Kui siia arvestada juurde, et näiteks Level AS samad näitajad olid vastavalt 412 694 eurot, 2 065 271 eurot ja 1 151
916 eurot ning Ösel Projekt OÜ näitajad vastavalt 935 370 eurot, 999 035 eurot ja 924 944 eurot, siis on üheselt selge, et hageja väited ei ole veenvad ega eluliselt usutavad. Hageja on igati suuteline kandma võimalikke menetluskulusid.
24.Kuivõrd tänaseks hageja väidab, et kõik ülejäänud võlausaldajad on oma nõuded talle loovutanud, siis on nad eelduslikult vajaduse korral võimelised finantseerima ka võimalikku vaidlust. Täitjana osales töövõtja poolelt kokku 4 erinevat äriühingut, mitte üksnes hageja. Kui aga hageja otsustas omandada väidetavad nõuded tasuta, siis on see tema enda riisiko. Hageja on erinevates kohtumenetluses korduvalt osalenud ja kasutanud selleks esindajaid, mistõttu ei saa kohtumenetluse kaasnevad kulud olla hagejale kuidagi ka üllatuslikud. Hageja argument, et ta ei ole suuteline kulusid kandma, on paljasõnaline ega ole ka eluliselt usutav.
25.Väidetavate keeleprobleemide osas ei ole hageja täpsemalt esile toonud, mis täpsemalt on selles osas hagejale takistuseks. Kui hageja juhatuse liige ise ei oska inglise või prantsuse keelt, siis on alati võimalus kasutada tõlkide kaasabi. Täpselt samamoodi peab välismaine äriühing Eesti kohtusse pöördudes leidma endale kohalikku keelt oskava nõustaja/esindaja, kuna menetluskeeleks on TsMS-i järgi eesti keel. See, et töökeeled on riikide lõikes erinevad, ei tähenda, et vahekohtukokkulepe oleks VÕS § 42 lg 3 p 10 kontekstis automaatselt tühine.
KOHTU SEISUKOHT
26.Kohus leiab, et poolte vahel eksisteerib kehtiv vahekohtumenetluse kokkulepe ja hageja nõue vahekohtu kokkuleppe puudumise või tühisuse tuvastamiseks jääb rahuldamata. Hageja põhinõude töövõtulepingu alusel täiendava tasu saamiseks jätab kohus läbi vaatamata.
27.Hageja esitas hagiavalduses taotluse lahendada esmalt vaheotsusega poolte vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle. Kohus rahuldas hageja taotluse 2. juuni 2023 määrusega. Kohus juhindus Riigikohtu juhisest kohaldada hagiavalduses vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamise puhul menetlusökonoomia kaalutlusel analoogia korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-t 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2008 määrus asjas nr 3-2-1-130-07, p 11).
28.Kohus lähtub hageja 18. veebruari 2022 täpsustatud nõudest tuvastada vaheotsusega Saaremaa valla (tellija) ning Tesman AS, Tesman Ehitus OÜ, Level AS ja Ösel Projekt OÜ (töövõtjad) vahel 7. mail 2018 sõlmitud töövõtulepingu nr 10-18 tüüptingimuste (FIDIC) punkti 20.6 „Arbitraaž“ kehtetus poolte kokkuleppel, või alternatiivselt tüüptingimuste (FIDIC) punkti 20.6 „Arbitraaž“ tühisus (vastus kostja vastusele, dtl 338). Hageja kinnitas kohtule, et nõuet tuleb mõista nii, et hageja soovib tuvastada esmalt vahekohtu kokkuleppe puudumist või alternatiivselt vahekohtu kokkuleppe tühisust (29. juuni 2023 vastus, dtl 400-403).
29.Kostja on õigesti väitnud, et vahekohtu kokkulepet tuleb käsitleda ülejäänud lepingust eraldiseisvana. Rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet väljendab 10. juuni 1958. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York`i konventsiooni art 2 p 3 (nt Riigikohtu 15. aprilli 2002 lahend nr 3-2-1-34-04, p. 20). Sama põhimõte on sisaldub ka TsMS § 730 lg 1 teises lauses, mille kohaselt tuleb vahekohtumenetluse kokkulepet käsitada ülejäänud lepingutingimustest sõltumatu
kokkuleppena. Viidatud põhimõte kohaselt hinnatakse põhilepingu ja vahekohtu kokkuleppe kehtivust eraldi. Seega hindab kohus vaheotsuse tegemisel vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamiseks vajalikes piirides.
30.Poolte väidete alusel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes, millised kohus loeb TsMS § 231 lg te 2 ja 4 alusel tuvastatuks:
30.1.Kostja ning hageja koos teiste ühispakkujatega Tesman AS, Ösel Projekt OÜ, Level AS sõlmisid riigihanke tulemusena 7. mail 2018 töövõtulepingu nr 10-18, mille esemeks oli Kuressaare Pargi lasteaia projekteerimis- ja ehitustööde tegemine.
30.2.Töövõtulepingu nr 10-18 üldtingimustena kasutas kostja FIDIC üldtingimusi („Töövõtulepingu tingimused seadmestamiseks ja projekteerimiseks- ehitamiseks, elektri- ja seadmete paigaldamiseks ning ehitus- ja inseneritöödeks, kui projekteerib Töövõtja, esimene väljaanne 1999”, ehk nn kollane FIDIC). Lepingudokumentide hulka kuulusid mh ka eritingimused ja pakkumuslisa (vorm 12). Eritingimustega muudeti ja täiendati FIDIC üldtingimusi. Üldtingimuste punkti 20.6 eritingimustega ei muudetud.
31.FIDIC üldtingimuste 20. punkti „Nõuded, vaidlused ja arbitraaž“ vaidlusalune alapunkt 20.6 „Abitraaž“ on sõnastatud järgmiselt: Kui vaidlust ei lahendata heatahtliku kokkuleppega, siis iga vaidluse puhul, mille kohta Komisjoni otsus (olemasolul) ei ole muutunud lõplikuks ning siduvaks, tuleb see lõplikult lahendada rahvusvahelises arbitraažis. Kui Lepingupoolte vahel ei ole kokku lepitud teisiti, siis (a) lahendatakse vaidlus lõplikult Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite alusel; (b) peavad vaidluse lahendama nimetatud reeglite alusel määratud kolm arbiitrit, (c) peab arbitraaž toimuma Alapunktis 1.4 [Õigus ja keel] suhtlemiskeelena määratud keeles. Vaidlusega seonduvalt on arbiitril täielik õigus uuesti üle vaadata ja kontrollida iga Inseneri antud tõendit, otsust, juhist, arvamust või hinnangut ning iga Komisjoni otsust. Ei ole põhjust, mis keelaks kutsuda Inseneri arbiitrite ette tunnistajaks või esitama tõendeid igas vaidlusega seonduvas küsimuses. Kumbagi Lepingupoolt ei tohi piirata arbitraažimenetluses, esitada tõendeid või seisukohti, mis on varem esitatud Komisjonile otsuse tegemiseks, või mittenõustumise põhjuseid, mis olid aluseks mittenõustumusteates. Komisjoni iga otsus võib olla arbitraažis kasutatav tõendina. Arbitraaži võib alustada enne või pärast Töö lõpetamist. Töö tegemise ajal toimuva arbitraaži põhjendusel ei tohi muuta Lepingupoolte, Inseneri ega Komisjoni kohustusi (dtl 261).
32.Poolte vahel puudub ka vaidlus, et FIDIC ültingimuste punkt 20.6 näeb ette, et juhul kui vaidlus tuleb lahendada vahekohtus, on selleks vahekohtuks Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) juures tegutsev Rahvusvaheline Arbitraažikohus ja vaidlus lahendatakse Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite alusel.
33.Pooled vaidlevad, kas kokku on lepitud töövõtulepingust tekkivate vaidluste lahendamine vahekohtus nii nagu näeb ette FIDIC üldtingimuste punkt 20.6, või on pooled leppinud kokku, et üldtingimustes sisalduvat vahekohtu kokkulepet ei kohaldata ja vaidlused tuleb lahendada Eesti Vabariigi üldkohtus. Lisaks on vaidlus selles, kas juhul kui pooled on kokku leppinud vaidluste lahendamise vahekohtus, on tegu tühise tüüptingimusega.
34.Kohus tegeleb esmalt küsimusega, kas pooled on vahekohtusse pöördumises kokku leppinud. Kohus tuvastas eelnevalt, et pooled ei vaidle, et kostja FIDIC üldtingimusi
lepingu üldtingimustena kasutas ning eritingimustega üldtingimuste punkti 20.6 „Arbitraaž“ ei muudetud.
35.Hageja väitel on pooled välistanud FIDIC lepingu üldtingimuste punkti 20.6 „Arbitraaž“ kohaldamise ning vaidluse lahendamise allumise rahvusvahelisele arbitraažile Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite kohaselt sellega, et pooled on lepingudokumendis „Vorm 12 – pakkumuslisa“ leppinud eraldi kokku, et töövõtulepingule kohaldatav õigus on Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus ning juhtivaks keeleks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Hageja leiab, et lepingu osaks olevate eritingimustega muudeti üldtingimusi töövõtulepingut puudutavas osas, kuid vahekohtu kokkulepet tuleb vaadata põhilepingust eraldi ja seda välistav tingimus on eraldi kokku lepitud just pakkumuslisas.
36.Kostja hageja käsitlusega ei nõustu põhjusel, et üldtingimusi muudeti osaliselt eritingimustega ja üldtingimuste punkti 20.6 eritingimustega ei muudetud. Kostja leiab, et iseenesest on õige hageja viide, et lepingudokumendis „Vorm 12 – pakkumuslisa“ on pooled kokku leppinud, et töövõtulepingule kohaldatav õigus on Eesti Vabariigi materiaalja protsessiõigus ning juhtivaks keeleks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel, kuid see ei puuduta vahekohtu kokkulepe kehtivust. Kostja leiab, et hageja lähtub põhimõtteliselt ebaõigest eeldusest, nagu välistaks üldtingimuste p 1.4 üldtingimuste p 20.6 kohaldamise. Üldtingimuste p 1.4 ja p 20.6 reguleerimisala lepingus on erinev, sest üldtingimuste punkt 1.4, mis on pealkirjastatud „Õigus ja keel“ ei reguleeri endas vahekohtu kokkuleppe ega kohtualluvuse küsimust, mida tuleb hinnata eraldi ja mis on reguleeritud eraldi p 20.6.
37.Kohus saab pooltest aru järgnevalt. Kostja väitel tuleb lähtuda lepingu üldtingimustest osas, milles neid pole eritingimustega muudetud, sh punktist 20.6. Hageja väitel puudutavad eritingimused üksnes üldtingimuste töövõtulepingu osa ning üldtingimuste vahekohtu kokkulepet välistav kokkulepe on pakkumuslisas.
38.Poolte väidetest lähtuvalt tuleb kohtul esmalt hinnata, milline mõju on eritingimustel ja pakkumuslisal üldtingimustele. Pooled ei vaidle, et üldtingimuste punkti 1.4 ja pakkumuslisa kohaselt allub leping Eesti õigusele, st sellele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lepingu tõlgendamise reeglid. Sealhulgas näeb VÕS § 29 lg 6 ette, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
39.Kohtu hinnangul ei saa pakkumuslisas töövõtulepingule kohalduva õiguse ning juhtiva- ja suhtluskeele märkimist lugeda kokkuleppeks üldtingimuste muutmise või välistamise kohta, nii nagu väidab hageja. Kohus nõustub kostjaga, et töövõtulepingu üldtingimusi (FIDIC üldtingimused) muutvaks lepingu osaks on eritingimused (dtl 136-161). Nii üldtingimustes (dtl 134-135) kui eritingimustes on selgesõnaliselt väljendatud, et eritingimustega on muudetud ja täiendatud üldtingimuste sisu ning eritingimused on üldtingimuste suhtes ülimuslikud. Eritingimused on esitatud tabelina, milles on selgitus, et eritingimuste punktide numbrid vastavad üldtingimuste punktide numbritele (sama selgitus on ka üldtingimustes). Eritingimustes on üldtingimuste alapunktidele muuhulgas lisatud täiendavat teksti (nt p 1.12, 4.4), sõnastatud alapunkte ümber (nt 1.13, 4.7), lisatud alapunkte (nt 3.7), neid osaliselt kustutatud ja teksti asendatud (nt 4.2) ning on välja toodud alapunktid, mis on üldtingimustest täielikult kustutatud (mh nt 2.2, 3.2, 8.10, 8.11, 18.1218.4). Seega on eritingimused need, milles on kokku lepitud üldtingimuste muutmine või kohaldamata jätmine. FIDIC üldtingimuste punkti 20 ja selle alapunkte, sh vaidlusalust alapunkti 20.6 „Arbitraaž“, eritingimustes muudetud, täiendatud või kustutatud pole.
40.Tabelina vormistatud pakkumuslisa tulba pealkirjaga „Üksikasi“ ridadele „kohaldatav õigus“, „juhtiv keel“ ja „suhtlemiskeel“ on antud tulba „andmed“ vastava rea lahtrites sisu järgnevalt: Eesti vabariigi materiaal- ja protsessiõigus, eesti keel ja eesti keel. Kõik kolm eeltoodud tabelirida viitavad FIDIC lepingu üldtingimuste alapunktile 1.4 „Õigus ja keel“. Üldtingimuste pakkumuslisas viidatud alapunkt 1.4 sätestab, et lepingule kohaldatakse selle riigi seadusi (või muid õigusakte), mis on pakkumuslisas kindlaks määratud (dtl 2-4, 93-95).
41.Hageja väitel tuleb pakkumuslisa eeltoodud lahtrite sisu mõista nii, et sellega välistati üldtingimustes sisalduva vahekohtu kokkuleppe kohaldamine. Kohtu hinnangul see nii ei ole. Üldtingimustest ja pakkumuslisast koostoimes on mõistlikult arusaadav, et pakkumuslisa on lepingu osa, millega on täpsustatud selles viidatud üldtingimuste (kui mudellepingu) alapunkte olukorraspetsiifiliste andmetega. Pakkumuslisaga ei muudeta üldtingimuste sisu ega välistata üldtingimuste sätteid. Tabelina vormistatud pakkumuslisas on tabeli päises „üksikasjadeks“ andmeid, mis üldtingimustes viidatud punktide kohaselt määratakse kindlaks pakkumuslisas. Üksikasjadeks on lisaks hageja välja toodud kohaldatavale õigusele, juhtivale keelele ja suhtlemiskeelele (sisustavad FIDIC lepingu üldtingimuste alapunkti 1.4) mh ka tellija nimi ja aadress (viitega üldtingimuste alapunktidele 1.1.2.2 ja 1.3), töövõtja nimi ja aadress (üldtingimuste 1.1.2.3 ja 1.3), inseneri nimi ja aadress (üldtingimuste 1.1.2.4 ja 1.3), ehitusplatsile juurdepääsu aeg (üldtingimuste 2.1), täitmistagatise suurus tööde täitmisajal (üldtingimuste 4.2), tellija tingimustes olevatest vigades teatamise aeg (üldtingimuste 5.1) jne. Viidatud üldtingimuste punktides on pakkumuslisas märgitud üksikasjad jäetud sisustamiseks pakkumuslisas.
42.Kohtu hinnangul väärivad tähelepanu töölepingus välja toodud parandused FIDIC üldtingimuste eestikeelsele tõlkele. Parandatud on ka punkti „Nõuded, vaidlused ja arbitraaž“ alapunkti 20.6 loetelu punkti c nii, et punkti osa „.... Alapunktis 1.4 (Õigus ja keeled) suhtlemiskeelena määratud keeles“ on asendatud tekstiga „ ... suhtlemiskeeles, mis on defineeritud alapunktis 1.4 (Õigus ja keeled)“ (hanke alusdokument 2 lepingutingimused dtl 11-39, töövõtuleping nr 10-18 dtl 132-161). Sõltumata sellest, milline sisuline tähendus tõlke parandustele anda, on kohtu hinnangul punkti 20.6 eestikeelse tõlke paranduse lepingusse märkimine ning punkti 20 alapunktide eritingimustega muutmata jätmine mõistlikult arusaadavad viited, et üldtingimuste punkti 20.6 loetakse lepingu osaks.
43.Kostja on mh leidnud, et hageja lähtub põhimõtteliselt valest eeldusest nagu välistaks üldtingimuste punkt 1.4 üldtingimuste punkti 20.6 kohaldamise. Kostja hinnangul on eeldus vale, kuna viidatud punktid reguleerivad erinevaid küsimusi. Esimene neist lepingule kohaldatavat õigust ja keelt ja teine paikneb peatükis, mis käsitleb nõudeid vaidlusi ja abitraaži (kostja seisukoht dtl 366-375). Kohtule arusaadavalt ei ole hageja sellisele argumentatsioonile tuginenud. Hageja väidab läbivalt, et üldtingimuste vahekohtu kokkulepe on välistatud eraldi kokkuleppega pakkumuslisas kui lepingudokumendis (hagiavaldus dtl 176-184 p 27, vastus kostja vastusele dtl 338-343, p 18 jj ning hageja 29. juuni 2023 seisukoht dtl 402-403 dtl 402-403 p 2). Hageja sisuline väide taandub kohtule arusaadavalt siiski ka sellele, et kui töövõtulepingule kohalduvaks õiguseks on kokku lepitud Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus, sai see hageja arusaamisel tähendada üksnes seda, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on tsiviilvaidluste lahendamine üldkohtu pädevuses. Kohus leidis eelnevalt, et lepingule kohalduva õiguse ning juhtiva ja
44.Eelöeldust tulenevalt peab kohus vajalikuks peatuda ka küsimusel kas FIDIC üldtingimustes lepingule kohalduva õiguse määramist nii, et kohaldub Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus, saab mõista selliselt, et välistatud on FIDIC üldtingimuste punktis 20.6 sätestatud vahekohtu kokkuleppe kohaldamine.
45.Kohus märgib, et hageja väide ja arusaam, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab tsiviilvaidluste lahendamine olla üksnes üldkohtu pädevus on ekslik. TsMS § 9 lg 2 võimaldab tsiviilasja polte kokkuleppel anda lahendada vahekohtule ja sel juhul ei ole maakohus pädev tsiviilasja lahendama. Viidatud sättest tulenevalt on õige kostja käsitlus, mille kohaselt materiaalõiguse kõrval ka menetlusõiguse märkimine ei välista vahekohtu kokkulepe kehtivust, kuna TsMS regulatsioon võimaldab pooltel anda vaidluse lahendada vahekohtule. Eelöeldust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks hageja väidet selle kohta, et lepingule kohalduva õigusena Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõiguse märkimine saab tähendada ainult seda, et välistatud on vahekohtu kokkulepe ning vaidlus allub üldkohtule. Hageja arvamusel, mille kohaselt sai kostja lepingutingimustes mõelda vaid üldkohtu alluvust, kuna kohtumaja asub hageja tegevuskoha läheduses ja vahekohus on kaugel ning kallis, ei ole argumendina tähtsust. Kohus nendib, et juhul kui hageja lähtus arusaamast, et pakkumuslisa on lepingudokument, millega on lepingu üldtingimusi muudetud või välistatud, saab selline arusaam olla üksnes hankedokumentidega puuduliku tutvumise tulemus. Kostja on asjakohaselt hagiavalduse lisana esitatud dokumendile „Vorm 11Kinnitused“ viidates esile toonud, et ühispakkujad sh, hageja kostjale kinnitanud, et on tutvunud riigihanke alusdokumentidega, samuti kinnitanud esitatud tingimuste ülevõtmist ning et esitavad pakkumuse üksnes nende asjaolude kohta, mille kohta hankija soovib võistlevaid pakkumusi (Vorm 11– Kinnitused p 1, dtl 75).
46.Kokkuvõtvalt tuvastab kohus, et pakkumuslisaga ei ole pooled välistanud üldtingimuste alapunktis 20.6 sisalduvat vahekohtu kokkulepet ega leppinud kokku üldkohtu alluvust. Vahekohtu kokkulepet ei välista lepingule kohalduva õigusena Eesti Vabariigi materiaalja protsessiõiguse määramine.
47.Järgnevalt hindab kohus, kas töövõtulepingu üldtingimuste punktis 20.6 sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine tüüptingimus. Kohalduva õiguse kokkulepet sisaldav punkt 1.4 paikneb FIDIC ültingimuste üldsätete all ja määrab kindlaks lepingule (sh vastavalt üldsätete 1.1.1.1 ja 1.1 definitsioonile ka eritingimustele ja üldtingimustele) kohalduva õiguse. Kohtu hinnangul saab sellest mõistlikult järeldada, et kokku lepitud õigus kohaldub lepingule tervikuna, st võlaõigusseaduse regulatsioon kohaldub ka vahekohtu klauslile. Teistsugust seisukohta pole kostja ka avaldanud.
48.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid töövõtulepingu avatud riigihanke tulemusel ja lepingu tingimusi ei ole pooled läbi rääkinud, vaid need tulenevad riigihanke tingimustest. Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi on riigihanke tulemusel sõlmitud lepingud sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Avatud hankemenetluses sõlmitud hankelepingu tingimuste üle pakkujad hankijaga läbi ei räägi, vaid need tingimused määrab hankija ühepoolselt. Seega on hageja, teiste ühispakkujate ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping sõlmitud tüüptingimustel ning tüüptingimuseks on ka hankedokumentides viidatud tingimused, sh üldtingimuste punktis 20.6 sisalduv vahekohtu kokkuleppe.
49.Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle ei olnud mõistetav, et leping saab põhinema FIDIC üldtingimustel. Hageja on hagiavalduses selle, et kostja FIDIC tüüptingimusi kasutas, ise esile toonud. Riigihanke tingimused, sh lepingutingimused oli kostja hagejale teatavaks teinud. Hageja on lepingu osaks olnud riigihanke alusdokumendid, sh lepingutingimused kohtule esitanud ja FIDIC üldtingimuste kasutamise on kostja nendes kirja pannud (lepingutingimused dtl 13-40). Kohus tuvastas eelnevalt, et pooled pole FIDIC ültingimuste punkti 20.6 kohaldamist eritingimustes välistanud ja arvestades, et kostja on üldtingimuste kasutamisele nii enne lepingu sõlmimist kui lepingus selgelt viidanud ning hageja pole väitnud, et ta polnud võimalust nende sisust teada, on üldtingimuste punkt 20.6 VÕS § 37 kohaselt lepingu osaks olev tüüptingimus.
50.Hageja on tuginenud sellele, et vahekohtu kokkulepe on VÕS § 42 lg 3 p 10 tingimustele vastav tühine tüüptingimus. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peab tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom.
51.Hageja põhjendab vahekohtu kokkuleppe tingimuse tühisust esmalt sellega, et tema võimalus kohtus oma õigusi kaitsta on vähemalt ebamõistlikult raskendatud, kuna ta ei suuda kanda Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažimenetluse suuri menetluskulusid. Hageja on kaubanduskoja veebilehele (https://iccwbo.org/dispute-resolutionservices/arbitration/costs-and-payments/cost-calculator/) viidates välja toonud, et hageja 96 391 euro suurust põhinõuet arvestades oleks hageja keskmine kulu arbitraažis kolme arbiitri tasule ja administreerimiskuludele 32 863 eurot ning ainuüksi kolme arbiitri maksimaalne tasu vahekohtus võib selliselt põhinõude summalt olla 43 450 eurot, millele lisanduksid veel administreerimiskulud.
52.Kostja arvates on hageja väide suutmatusest kulusid kanda paljasõnaline. Hageja oli üks neljast ühispakkujast ning ühispakkujate finantsseisund võimaldab neil vahekohtu menetluse kulusid kanda.
53.Kohtu hinnangul on hageja väide enda suutmatusest kanda vahekohtu menetluskulusid tõendamata. Hageja ei ole välja toonud ühtegi põhjust, miks ta vahekohtu menetluse kulu kanda ei suuda ega esitanud ka ühtegi tõendit. Üldine väide, et vahekohtumenetlus on kulukam kui menetlus siseriiklikus kohtus, pole aluseks lugeda tingimust VÕS § 42 lg 3 p 10 vastavaks tühiseks tingimuseks. Hageja pole ka välja toonud kui palju läheks vahekohtumenetlus kulukamaks kui vaidlus siseriiklikus kohtus. VÕS § 42 lg 1 viimase lause kohaselt tuleb tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Seega oleks tagajärjetu ka hageja tuginemine asjaolule, et ta praegu ei suuda vahekohtu kulusid kanda. Asjakohane on kostja argument, et lepingu sõlmisid ühispakkujatena neli äriühingut. Hageja esile toodud asjaoludest ei ole võimalik järeldada ühispakkujate kehva finantsolukorda lepingu sõlmimise ajal.
54.Kohus leiab, et ka vahekohtu töökeel inglise- ja prantsuse keele näol, mida hageja enda väitel ei valda, ei muuda vahekohtu kokkulepet VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tühiseks tüüptingimuseks. Võõrkeele oskuse puudumine ei ole takistus oma õiguste kaitsmiseks. Hagejal on võimalus leida endale keelt valdav esindaja nii nagu üldkohtusse pöördumisel õigusteadmistega esindaja. Kohtu hinnangul on hageja väide keeleoskamatusest vastuolus
ka sellega, et hageja ise on Rahvusvahelise Arbitraažikohtu kodulehe inglisekeelsele versioonile tuginedes toonud hagiavalduses välja nii vahekohtumenetluse arvatavate kulude suuruse kui kohtu töökeeled. Liiati peab arbitraaž toimuma üldtingimuste alapunkti 20.6 c kohaselt alapunktis 1.4 [Õigus ja keel] suhtlemiskeelena määratud keeles. Pooled on määranud suhtlemiskeelena eesti keele ja järelduvalt toimuks vahekohtumenetlus eesti keeles. Seega pole vahekohtu töökeeled ka takistuseks vahekohtumenetluse pidamiseks hagejale mõistetavas keeles.
55.Vahekohtumenetluse kokkulepe, sellega kaasnevad kulud või võõrkeelne asjaajamine pole kohtu hinnangul ka tingimused, millega kostja oleks seadnud hageja endaga võrreldes kuidagi raskemasse olukorda. Seega ei esine ka olukorda, kus tüüptingimus viiks lepingupoolte õigused ja kohustused tasakaalust välja (VÕS § 42 lg 1).
56.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et FIDIC üldtingimuste punktis 20.6 sisalduv vahekohtu kokkulepe ei ole tühine tüüptingimus.
57.Hageja pole tuginenud sellele, et vahekohtu kokkuleppel võiks olla muid selle kehtetust tingivaid puudusi peale selle tühisuse tüüptingimusena. Kohtu hinnangul vastab vahekohtu kokkulepe nii TsMS nõuetele kui 10.06.1958.a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York`i konventsiooni, mida TsMS kõrval vajadusel vahekohtu kokkuleppele kohaldatakse, artikli 2 p 2 mõistele „kirjalik leping“. TsMS § 717 lg 1 sätestab, et vahekohtu kokkulepe on poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus. TsMS § 717 lg 2 võimaldab vahekohtu kokkuleppe sõlmida kas iseseisva kokkuleppena või ka lepingu osaks oleva eristatava tingimusena. Kohus leiab, et üldtingimuste punkt 20.6 TsMS § 717 lg 2 eristatavuse tingimusele vastab. TsMS § 718 näeb ette olukorrad, kui vahekohtu kokkulepe ei kehti. Neist olukordadest ühtegi praegusel juhul ei esine. Vahekohtumenetluse kokkuleppe pooleks ei ole tarbija ning seega TsMS § 7181 ei kohaldu. Samuti vastab kokkulepe TsMS § 719 lg-st 1 tulenevale vorminõudele. Mõlemad pooled on esile toonud, et FIDIC ültingimuste vahekohtu kokkulepe näeb ette vaidluste lahendamise Rahvusvahelise Kaubanduskoja juures tegutsevas Rahvusvahelises Arbitraažikohtus. TsMS § 732 lg 2 lubab, arvestades sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud poolte võrdse kohtlemise ja seisukoha avaldamise võimaldamise põhimõtet, pooltel ise menetluskorras kokku leppida või viidata mõne vahekohtu reglemendile. Sama lõik sätestab ka, et kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, eeldatakse, et poolte kokkulepe hõlmab ka vastava vahekohtu reglemendis või muus vahekohtumenetluse kohta käivas dokumendis ettenähtud menetlusreegleid. Üldtingimuste punktis 20.6 on välja toodud, et muu kokkuleppe puudumisel tuleb vaidlus lahendada Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite kohaselt. Ka neile on mõlemad pooled viidanud. Pooltele on olnud arusaadav, millisesse vahekohtusse tuleb pöörduda ning milliste reeglite alusel vaidluse lahendamine vahekohtus toimub. Selliselt vastab kohtu hinnangul üldtingimuste punkt 20.6 ka vahekohtu kokkuleppe piisava selguse nõudele (Riigikohtu 28. märtsi 2002 otsus nr 3-2-1-38-02, p 8 kolmas lõik).
58.Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et poolte vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe. Kohus ei rahulda hageja nõuet 7. mai 2018 töövõtulepingus nr 10-18 vahekohtu kokkuleppe puudumise või selle tühisuse tuvastamiseks. Kui pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe, tuleb vaidlus lahendada vahekohtus ja üldkohtul puudub pädevus asja lahendada (TsMS § 9 lg 2).
59.Kohaldades vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle peetavas vaidluses TsMS § 449 lg 3, võib kohus viidatud sättest tulenevalt teha vahekohtu kokkuleppe kehtivuse osas vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Vahekohtu kokkuleppe kehtetuse tuvastamise korral teeb kohus vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kehtiv vahekohtu kokkulepe välistab üldkohtu pädevuse vaidlust sisuliselt lahendada ja hagi tuleb sel juhul jätta põhinõude osas TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Üldjuhul tuleks TsMS § 425 lg-st 1 tulenevalt kohtul jätta hagi läbi vaatamata määrusega. Kohus leiab, et TsMS § 449 lg 3 viimast lauset tuleb praegusel juhul kohaldada nii, et vahekohtu kokkuleppe kehtivuse nentimisel tuleb kohtul teha asja lõpetav lahend. Eelöeldust tulenevalt teeb kohus otsuses ka otsustuse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Tsiviilasja hinna määramine
60.Hagihinnaks on hageja märkinud 96 391 eurot, mis hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõude suurus. Kohus leiab, et hageja on eksinud hagihinna märkimisel. Hagiavalduses toodud hagihind ei vasta tegelikkusele ja seega kohus määrab hagihinna ise (TsMS § 136 lg 1 teine lause). Hageja nõuab kostjalt ka viivist põhinõudelt alates 20. detsembrist 2019 seadusjärgses määras kuni põhinõude tasumiseni. Kohus järeldab, et seadusjärgse määrana tuleb mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära (VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas). TsMS § 124 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhi- ja kõrvalnõuete järgi. Nõudes viivist alates 20. detsembrist 2019 nõuab hageja hagi esitamise ajaks 12. novembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist ja TsMS §-s 367 lubatud viisil viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. TsMS § 133 lg 2 näeb ette, et TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja viivisenõude hind on TsMS § 133 lg 2 alusel arvutatuna 22 352, 15 eurot. Viivisesumma arvutamisel kasutas kohus veebilehel www.viivisekalkulaator.ee kättesaadavat viivisekalkulaatorit. Hageja raha maksmisele suunatud nõude hind on eelviidatud arvesse võttes 96 391 + 22 352, 15, s.o 118 743,15 eurot. Lisaks on hageja esitanud kaks tuvastusnõuet (tuvastada vahekohtumenetluse kokkuleppe puudumine või alternatiivselt tühisus). Hagihinda arvutades üldreeglina liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi (TsMS § 134 lg 1). TsMS § 134 lg 3 erinormi kohaselt nõudeid ei liideta ja hagihinnaks loetakse üksnes varalise nõude hind juhul, kui esitatud tuvastusnõue on varalise nõudega seotud. Kohtu hinnangul pole praegusel juhul tuvastus- ja sooritusnõue omavahel seotud ja TsMS 134 lg 3 kohaldamisele ei tule. Hageja raha maksmisele suunatud sooritusnõude rahuldamine ei sõltu sellest, kas poolte vahel on vahekohtumenetluse kokkuleppe või mitte. Vahekohtu kokkuleppest vabanemine annaks hagejale üksnes võimaluse lahendada töövõtulepingul põhinev tasunõue üldkohtus. Kohus leiab, et mõlemad tuvastusnõude tuleb TsMS § 125 teise lause järgi lugeda mittevaraliseks ja ühe hinnaks TsMS § 132 lg 1 alusel 3500 eurot. Kuna tuvastusnõudes on alternatiivsed, siis hagihinna arvutamisel läheb arvesse ühe tuvastusnõude hind, mis tuleb liita raha maksmisele suunatud nõude hagihinnaga (TsMS § 134 lg 1). Eeltoodust lähtuvalt määrab kohus tsiviilasja hinnaks 122 243,15 eurot (118 743,15 + 3500). TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja hagiavalduse esitamise ajal kehtinud RLS lisa 1 järgi tuli hagiavalduse esitamisel tasuda tsiviilasja hinnalt 100 001 eurot kuni 150 000 eurot riigilõivu 1500 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1200 eurot, s.o 300 eurot vajalikust vähem. Hageja tuvastusnõude lahendamist vähemmakstud riigilõiv ei mõjuta (TsMS 147 lg 2).
Tuvastusnõude hinnalt tulnuks eraldiseisvalt tasuda riigilõivu 300 eurot ja selle hageja tasutud 1200 eurot katab. Kuna hageja rahaline nõue jääb läbi vaatamata ja selles osas on hagejal TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel õigus riigilõivu tagasi saada, ei pea kohus vajalikuks TsMS § 179 lg 1 alusel hagejalt vähemtasutud riigilõivu välja mõista. Menetluskulud
61.Kohus märgib vastavalt TsMS § 173 lg 1 kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning TsMS § 168 lg 2 näeb ette, et hagi läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud hageja. Kuna hageja nõue vahekohtu kokkuleppe puudumise või tühisuse tuvastamiseks jääb rahuldamata ja hageja põhinõue jääb läbi vaatamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). TsMS 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.