Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-18294
Tsiviilasi
K.S. hagi A.K. vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
8486 eurot 57 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. juuni 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): K.S. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik Vastustaja (kostja): A.K. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata A.K. 10. novembri 2023 vastuväide kohtu tegevusele.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-18297 osas, millega jäeti lahendamata A.K. tasaarvestusavaldus, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas läbivaatamiseks samale maakohtule.
3.Jätta Tartu Maakohtu 30. juuni 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-18297 muutmata hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega mõisteti A.K.lt K.S. kasuks välja 8486 eurot 57 senti). Täiendada maakohtu otsuse seda osa märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.
4.1.Võtta vastu K.S. haginõudest osaline loobumine summas 369 eurot ja lõpetada selles osas menetlus.
4.2.Rahuldada K.S. hagi A.K. vastu 8486 euro ja 57 sendi väljamõistmiseks. 4.3.Tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega. Seda otsust võidakse tühistada või muuta A.K. tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.
5.Rahuldada A.K. apellatsioonkaebus osaliselt.
6.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtava lõpplahendiga.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.S. (hageja) esitas 5. detsembril 2022 Tartu Maakohtule hagi A.K. (kostja) vastu, milles palus kostjalt pärast 3. aprillil 2023 nõude vähendamist välja mõista 8486 eurot 57 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kaaslaenutaotlejatena 6. jaanuaril 2010 Swedbank AS-iga laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (laenuleping) kostja ainuomandis oleva äriühingu OÜ Pentastar ja panga vahel sõlmitud laenulepingute nr XXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXX (OÜ Pentastar laenulepingud) refinantseerimiseks. Kõiki laene tagas ja tagab hageja ainuomandis olev kinnistu asukohaga XXXXXX. Kuigi hageja ja kostja vahel sõlmitud abieluvaralepingu järgi on OÜ-ga Pentastar seonduv kasum või kahjum ja kohustused ainuisikuliselt kostja kanda, tasub OÜ Pentastar refinantseeritud ärilaenu hageja, kuna laenulepingut tagab hageja ja tema laste kodu. Alates 15. maist 2012 kuni hagiavalduse esitamiseni on igakuiseid makseid tasunud ainuisikuliselt hageja. Hageja esitas eelmise hagiavalduse 22. oktoobril 2018 ning Tartu Maakohtu otsusega väljamõistetud võla sai hageja kostjalt kätte kohtutäituri vahendusel. Laenumakseid on pangale jätkuvalt tasunud hageja,
1.jaanuarist 2019 kuni 22. oktoobrini 2022 kokku 16 973 eurot 15 senti. Kuna tegemist on
solidaarse kohustusega, nõuab hageja kostjalt 1⁄2 pangale tasutud summast ehk 8486 eurot 57 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. OÜ Pentastar asutati abielu ajal ja see kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui äriühingul tekkisid majanduslikud raskused, otsustati sõlmida abieluvaraleping, mille kohaselt jäi pere elukoht hageja nimele. Samuti otsustati ühisvarasse kuulunud OÜ Pentastar laenulepingud refinantseerida. Selleks sõlmiti 6. jaanuaril 2010 laenuleping. Kuna laenulepinguga likvideeriti äriühingu võlad panga ees, on laenukohustuse puhul olemuslikult tegemist mitte kostja lahusvaraga seotud laenuga, vaid ühisvarasse kuulunud äriühingu laenuga. Abieluvaralepingu näol on tegemist näiliku tehinguga, sest eesmärgiks oli päästa abieluvara arvelt ühisvarasse kuuluva osaühingu varaliste kohustuste täitmine. Abieluvaralepingu näilikkust kinnitab ka asjaolu, et peale abieluvaralepingu sõlmimist jätkus poolte kooselu veel kuus aastat. Laen võeti arvestusega, et laenulepingust tulenevad kohustused täidab see laenusaaja, kelle omandisse jääb laenu tagatiseks olev vara – praegusel juhul hageja, kellele jäi ühisvarasse kuulunud kinnistu tervikuna. Kuigi alates
15.maist 2012 on laenu tagasimaksed tehtud hageja kontolt, on raha makseteks laekunud kostjalt. Kostja hinnangul esinevad alused, mille kohaselt ei pea solidaarvõlgnikud täitma omavahelistes suhetes kohustusi võrdsetes osades. Vastavalt poolte kokkuleppele pidi laenukohustus jääma selle abikaasa kanda, kelle omandisse jääb tagatiseks olev kinnistu. See, et hageja täidab laenukohustust üksi, oli poolte ühine tahe, sest laenu võtmise eesmärgiks oli muuhulgas poolte ühise eluaseme säilitamine poolte ühiste laste tõttu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. juuni 2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8486 eurot 57 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras need kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 2548 eurot. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 6. jaanuaril 2010 Swedbank AS-ga laenulepingu laenulimiidiga 51 162 eurot, mille tagastamise lõpptähtpäevaks on 15. detsember 2029. Laenulepingu kohaselt on hageja ja kostja kaaslaenusaajad, mistõttu vastutavad nad laenuandja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 1 järgi eeldatakse, et solidaarvõlgnikud täidavad kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Seadusest ega kohustuse olemusest ei tulene, et laenu tagasimaksed peaksid jääma täies ulatuses hageja kanda. Ka kostja vande all antud ütlustega ei ole tõendatud kostja väide, justkui oleks hageja ja kostja vahel olnud kokkulepe, et laenukohustuse täidab hageja üksi. Laenulepingust nähtuvalt ei ole laenulimiidi kasutamise sihtotstarvet määratud, kuid laenulepingu pooled on leppinud kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse OÜ Pentastar laenulepingud. Kostja on esitanud vastuolulisi väiteid, kui selgitas, et kuigi laenumakseid tasus hageja, andis selleks talle raha kostja. Selline tegevus on põhjendamatu, kui poolte kokkulepe oleks olnud, et laenumaksed tasub hageja. Samuti ei oleks kostja sellisel juhul üldse
kaaslaenusaajana solidaarkohustust tekitavat laenulepingut allkirjastama, kui selle sõlmimise eesmärk oli, et panga ees võetud laenukohustus jääb edaspidi üksnes hageja kanda. Kostja väide hageja ja kostja vahel sõlmitud abieluvaralepingu näilikkuse kohta ja selle tõendamiseks esitatud paljusõnalised arutluskäigud ei ole asjakohased. Tsiviilasjas nr 2-18-15825 jõustunud kohtuotsuses, milles menetleti hageja nõuet kostja vastu samadel asjaoludel, kuid varasema ajavahemiku kohta, on asutud seisukohale, et hageja esitatud nõuet arvestades ei ole kostja väide abieluvaralepingu näilikkuse kohta asjakohane, sest abieluvaralepingu kehtivusest iseenesest ei sõltu hagi rahuldamine või mitterahuldamine. Abieluvaralepingu p 4.1.5 kohaselt jäävad kummagi abikaasa poolt pärast lepingu sõlmimist võetud varalised kohustused selle abikaasa lahuskohustuseks, kelle varalistest õigustest nimetatud kohustused tulenevad või kes nimetatud kohustuste täitmiseks lepingu on sõlminud. Laenulepingu sõlmisid nii hageja kui ka kostja ning selles on kokku lepitud, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse OÜ Pentastar laenulepingud ja kummagi abikaasa poolt pärast lepingu sõlmimist võetud varalised kohustused jäävad selle abikaasa lahuskohustuseks, /.../ või kes nimetatud kohustuste täitmiseks lepingu on sõlminud. Seega ei tulenenud laenulepingust tulenevad kohustused hageja varalistest õigustest, vaid tegemist on kostjale abieluvaralepingu alusel jäänud varalisest õigusest (s.o OÜ Pentastar osast) tuleneva kohustusega. Ka juhul, kui abieluvaraleping oleks näilik ja seetõttu tühine, jääks siiski kehtima laenuleping, mille kohaselt on hageja ja kostja kaaslaenusaajatena solidaarvõlgnikud ning vastutavad lepingu täitmise eest. Menetlusökonoomikast tulenevalt ei ole põhjendatud analüüsida abieluvaralepingu näilisuse ja tühisuse küsimust, kuna sellest ei sõltu hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine, sest hageja nõude aluseks on laenuleping. Tartu Ringkonnakohtu
9.septembri 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-15825 on märgitud: „Juhul, kui kostja leiab, et abieluvaraleping on tühine, siis on tal õigus koos lepingu tühisuse tuvastamise nõudega esitada hagi ühisvara jagamiseks (sel juhul jagatakse ka ühisvaraga seotud kohustused), kuid antud menetluses ei hinda kohus seda, kui suures väärtuses ühisvara jäi abieluvaralepingu alusel kummalegi abikaasale. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et arvestades kõiki asjaolusid, võivad pooled abieluvaralepingus kokku leppida selles, et üks abikaasa saabki vara rohkem kui jääb teisele abikaasale ning see ei too kaasa automaatselt abieluvaralepingu näilikkust ja tühisust.“ Maakohus leidis, et viidatu on asjakohane ka praeguses tsiviilasjas. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et hageja ja kostja peavad solidaarvõlgnikena omavahelises suhtes täitma laenulepingust tuleneva kohustuse võrdsetes osades, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 69 lg 2 alusel pangalaenu tagasimaksete hüvitamist pooles ulatuses. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hageja alates 1. jaanuarist 2019 kuni
22.oktoobrini 2022 tasunud pangale laenumakseid kogusummas 16 973 eurot 15 senti, millest kostja kohustuse suuruseks on 8486 eurot 57 senti (kohtuotsuses ekslikult märgitud 58 senti), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohus märkis, et on juba 20. veebruaril 2023 toimunud kohtuistungil lahendanud kostja erinevad taotlused nõude tasaarvestamiseks ning tunnistaja ülekuulamiseks ja ei võta nende osas uuesti otsuses seisukohta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates asunud seisukohale, et hageja ja kostja on solidaarvõlgnikud. Kostja vande all antud ütlustest järeldub, et laenukohustus pidi jääma üksnes hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata abieluvaralepingu näilikkuse. Sellega jäeti kogu vara kostjale ja kohustused hagejale. Abieluvaralepingu eesmärk oli ära hoida seda, et poolte ühine eluase OÜ Pentastar võetud laenude tagatiseks realiseeritaks. Laenulepingu tagatiseks oli kinnistu, mis aga jäi abieluvaralepingu järgi hagejale. Laen ei olnud seotud üksnes kostja ja tema lahusvaraga. Seetõttu oli abieluvaraleping näilik ja tühine ja see lükkab ümber VÕS § 69 lg 1 eelduse, et hageja ja kostja peavad kandma solidaarset laenukohustust omavahelistes suhetes võrdselt. Maakohus on ebaõigesti jätnud abieluvaralepingu tühisuse tuvastamata. Hageja tugineb oma nõude alusena mh sellele lepingule, mistõttu peab kohus selle kehtivusele hinnangu andma. Poolte ühine tahe oli, et laenukohustus jääb sellele, kellele jääb ka kinnistu. Samuti on maakohus jätnud lahendamata vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse tõendite asja juurde võtmiseks. Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, olles samas möönnud selle võimalikkust.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis lahendamata kostja tasaarvestusavalduse, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saadab asja tühistatud osas läbivaatamiseks samale maakohtule (TsMS § 657 lg 1 p 3). Maakohtu otsus jääb muutmata hagi rahuldavas osas, mida ringkonnakohus täiendab märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.
7.Hagiavalduse kohaselt on hageja tasunud perioodil 1. jaanuar 2019 kuni 22. oktoober 2022 poolte solidaarvõlga ning nõuab kostjalt sellest poole (8486 euro 57 sendi) väljamõistmist (VÕS § 69 lg 1). Kostja vaidles hagile vastu ning esitas 10. veebruaril 2023 tingimusliku tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus peaks hagi rahuldama. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega hagi rahuldati, samuti heidab kostja maakohtule ette kostja tasaarvestusavalduse lahendamata jätmist. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1).
8.Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte abieluvaraleping ei ole tühine ning pooled on laenukohustuse osas solidaarvõlgnikud, st laenukohustust ei pea täitma üksnes hageja. Ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamise osas maakohtu väidetega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse
väidetele, et isegi, kui eeldada kostja väidete õigusust, st abieluvaraleping oleks tühine ja laenukohustus jääb selle abikaasa kanda, kelle omandis on kinnistu, siis abieluvaralepingu tühisuse korral oleks kinnistu abikaasade ühisomandis ning kostja arusaamise järgi peaksid mõlemad pooled (kinnistu omanikena) vastutama laenukohustuse täitmise eest. Seega on vastuolulised kostja väited, et üheaegselt on abieluvaraleping tühine ning laenukohustuse eest vastutab ainult hageja. Maa- ja ringkonnakohtud on lahendanud samast laenusuhtest tulenevat hageja nõuet kostja varasema perioodi kohta tsiviilasjas nr 2-18-15825 ning jõudnud samale seisukohale. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et abieluvaralepingut ei muuda näiliseks see, et ühele abikaasale jääb rohkem vara.
9.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on jätnud kostja 10. veebruaril 2023 esitatud tingimusliku tasaarvestuse avalduse põhjendamatult lahendamata. Kostja väitel on tal hageja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses hageja poolt kostja au teotamise ja maine kahjustamisega (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4). Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestusavalduse rahuldamata või lahendamata jätmise põhjuseks ei saa olla asjaolu, et see venitaks menetlust. Seadus sellist võimalust ei sätesta. Maakohus ei saanud seega menetlusõiguslikult jätta
20.veebruari 2023 istungil tasaarvestuse vastuväidet „arvestamata“. Hageja on tuginenud sellele, et hageja nõuet ei saa tasaarvestada kostja mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (VÕS § 200 lg 1 p 1) ja et hageja saab esitada kostja nõudele küll vastuväiteid (VÕS § 200 lg 4), aga need ei välista selle nõudega tasaarvestamist. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestab vastupidiselt, et tasaarvestada ei saa tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ega sellist nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu. Tasaarvestava poole deliktist tuleneva nõude tasaarvestamist seadus ei piira. VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestatud tasaarvestuse piirangu mõte on selles, et kui kostja on tekitanud hagejale kehavigastuse vms, siis ei saa kostja vältida raha maksmist sellega, et tasaarvestab nõude näiteks hageja vastu oleva lepingulise nõudega. Samuti ei välista praegusel juhul tasaarvestamist VÕS § 200 lg 4. Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu 15. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657 p 12 ja seal viidatud lahendid). Selliste VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada (vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9). Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17; 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44) ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Seega ei ole nõude vaieldavus tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks.
Ekslik on ka maakohtu põhjendus, et tasaarvestatav nõue ei ole samaliigiline, sest mõlema poole nõuded on rahalised. Ebaõige on ka maakohtu viide, et kostja tasaarvestatav nõue ei ole sissenõutav. Kostja väidetav mittevaralise kahju hüvitamise nõue on sissenõutavaks muutunud, sest kahju on väidetavalt juba tekkinud. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu selgitus, et tasaarvestatav nõue tuleb esitada iseseisva nõudena. Ringkonnakohus nõustub siiski, et kostja ei saanud tasaarvestatavat nõuet esitada vastuhagina TsMS 373 lg 1 p 3 kohaselt, sest tasaarvestatav nõue pole põhihagiga seotud ega tulene samast õigussuhtest. Samas ei ole tasaarvestuse vastuväite esitamise eelduseks nõuete vastastikune seotus (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 12).
10.Kuivõrd maakohus rahuldas hagi põhjendatult ning jättis kostja tasaarvestusavalduse ebaõigesti lahendamata, oleks ebamõistlik tühistada maakohtu otsust tervikuna põhjusel, et tasaarvestuseks esitatud vastunõue on ekslikult jäetud lahendamata. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 450 lg 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse ning saata asja maakohtusse läbi vaatamiseks üksnes vastunõude ja selle tasaarvestamise osas (vt nt Riigikohtu 25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-16 p 16 ja seal viidatud lahendid). Ringkonnakohus ei võta seisukohta tasaarvestatava nõude põhjendatuse osas. Seega pole ka asjakohased hageja 10. novembri 2023 seisukohad, et tegemist on sisuliselt põhjendamatu või hea usu põhimõtte vastase tasaarvestusega. Tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsus on edasikaebamise ja sundtäitmise seisukohalt lõppotsus (TsMS § 450 lg 3).
11.Põhjendamatud on kostja etteheited maakohtule tõendite vastuvõtmata jätmise ning sellega seonduva vastuväite lahendamise osas. Maakohus viitas otsuse p-s 9, et tegemist on korduvate taotlustega, mis on lahendatud juba 20. veebruari 2023 istungil. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samasisulise taotluse uuesti esitamise korral selle lahendamine lõpplahendiga oluliseks menetlusnormi rikkumiseks. Ringkonnakohus on selgitanud tõendite esitamise taotlustega seonduvat 2. novembri 2023 määruses ning jääb oma seisukohtade juurde. Ringkonnakohus jätab ühtlasi rahuldamata kostja 10. novembri 2023 vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale (TsMS § 333). Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd asi saadetakse tasaarvestusavalduse lahendamiseks tagasi maakohtule, tuleb maakohtul läbi viia selles osas eelmenetlus ning kostja saab tasaarvestusavaldusega seotud tõendeid esitada maakohtus. Põhjendamatu on koguda selleks tõendeid ringkonnakohtus.
12.Tasaarvestuse reservatsiooniga otsuses ei märgita TsMS § 173 lg 5 järgi menetluskulude jaotust ega määrata kindlaks ka hüvitatavaid menetluskulusid. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja lg 5 teise lause järgi maakohtu otsustada.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.