Kohus Kohtunik Kohtujurist Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi, hageja nõue Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
Asja lahendamise viis
Pärnu Maakohus Leanika Tamm Triin Lind 16. detsember 2025.a, Pärnu 2-24-124890 B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) hagi M. H. vastu võla nõudes
2244,69 eurot nende Hageja: B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ), registrikood: 11542046, aadress: XXX, 10617 Tallinn Hageja lepinguline esindaja: D. S. , e-post: XXX Kostja: M. H. , isikukood: XXX, elukoht: XXX, epost: XXX Kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) hagi M. H. vastu osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt M. H. hageja B2 Impact OÜ kasuks:
2.1.põhivõlgnevus 608,53 eurot;
2.2.sissenõutavaks muutunud viivis (periood 28.01.2025 – 16.12.2025) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 57,23 eurot;
2.3.alates 17.12.2025 sissenõutavaks muutuv viivis põhivõlgnevuse summalt 608,53 eurot kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud 32,55% ulatuses kostja kanda ja 67,45% ulatuses hageja kanda.
5.Määrata hageja B2 Impact OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 370 eurot, s.o hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse kulu 20 eurot. 1 / 10
2-24-124890
Välja mõista kostjalt M. H. hageja B2 Impact OÜ kasuks menetluskulude hüvitis summas 120,44 eurot. Välja mõista kostjalt M. H. hageja B2 Impact OÜ kasuks menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 120,44 eurot viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
EDASIKAEBAMISE KORD
Apellatsioonkaebuse esitamine Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 25.03.2022 veebikeskkonnas krediidikonto lepingu nr 5380828, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediiti limiidiga kuni 1600 eurot ning kostja kohustus tasuma krediidi kasutamise eest intressi 41,04% aastas, mis muutus 15.09.2023 (40,44% aastas). Kostja kohustus krediidiandjale tasuma minimaalseid kuumakseid, mis kujunesid vastavalt sellele, kui palju krediidilimiiti kostja kasutas.
2.Kostja võttis perioodil 26.03.2022 – 15.09.2023 kasutusse krediidi 1793,80 euro ulatuses, kuid oma kohustust tasuda võlgnevus igakuiste maksetena ta kohaselt ei täitnud. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma kattes 193,80 eurot. Krediidiandja saatis kostjale 22.03.2024 lepingu ülesütlemise teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 11.04.2024. Krediidiandja ütles lepingu üles 12.04.2024 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostjal on tasumata põhivõlg 1600 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intress 160,88 eurot. Seoses maksemeeldetuletuste saatmisega on tekkinud kulu 35 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 1600 eurolt viivist perioodi eest alates 12.04.2024 kuni 01.09.2024 määraga 40,44% aastas kokku summas 252,81 eurot. 2 / 10
2-24-124890
3.Krediidiandja järgis krediidkonto lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal maksehäireid. Krediidiandja lähtus laenu andmisel kostja poolt esitatud andmetest, maksehäireregistrite andmetest ning pensioniregistri andmetest. Kostja majanduslikku seisundit kontrolliti piisavalt ning see oli piisav krediidikonto lepingu teenindamiseks, tulud ületasid kohustusi. Kostja pangakonto andmeid ei olnud vajalik küsida.
4.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1600 eurot, intressivõlgnevuse 160,88 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 252,81 eurot, viivise perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni ja sissenõudmiskulu hüvitise 35 eurot.
KOSTJA SEISUKOHT
5.Pärnu Maakohus võttis hagi menetlusse 08.10.2024 ning kohustas kostjat esitama vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul hagiavalduse kättesaamisest. Kohus edastas kostjale nii hagiavalduse kui ka hagi menetlusse võtmise määruse 21.11.2024 e-posti aadressile XXX. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 27.11.2024 TsMS § 3141 lg 2 – 3 alusel. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 11.12.2024. Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud. Kohus on kostjat hagi menetlusse võtmise määruses hoiatanud, et kui kostja jätab tähtaegselt kohtule vastamata, võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega (TsMS § 407).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 2, märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
7.Kohus tuvastas, et IPF Digital AS ja kostja sõlmisid krediidikonto lepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti limiidiga kuni 1600 eurot intressiga 41,04% aastas ning kostja kohustus kasutatud krediidi tagastama igakuiste minimaalsete maksetena, kuid mitte vähem kui 10 eurot. Lepingu kohaselt oli kostja poolt kasutusse võetav esialgne krediidi summa 1600 eurot. Kokku tegi krediidiandja kostjale väljamakseid ajavahemikul 26.03.2022 – 15.09.2023 1793,80 euro ulatuses (konto väljavõtted dtl 66 – 69). Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 50,55% aastas, leping oli tähtajatu. Vastavalt IPF Digital AS krediidikonto üldtingimuste p 4.1 sai lepingu sõlmida, kui krediidiandja tegi krediidiotsuse kliendile teatavaks, milleks loetakse teavitamist SMSiga, telefoni teel, äpi kaudu, dokumentide edastamist kliendi e-posti või postiaadressile või krediidi väljamakse tegemist. Üldtingimuste p 17.1 kohaselt on klientidel õigus taotleda krediidiandjalt krediidilimiidi suurendamist (või ka vähendamist), esitades selle kohta taotluse äpis või iseteenindussüsteemis ning lepingu p 6.4 kohaselt on krediidilimiit korduvkasutatav (üldtingimused dtl 34-56, tarbijakrediidi teabeleht dtl 57 – 63). Kohtule esitatud nõude loovutamise teatisest (dtl 40) nähtuvalt on krediidiandja loovutanud eespool nimetatud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 22.03.2024 (dtl 70).
8.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 3 / 10
2-24-124890
9.Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 25.03.2022 lepingu sõlmimise ajal 16,95%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 50,55% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.
10.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust.
11.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
12.Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi peab krediidiandja teabe saamise kohustuse täitmiseks tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
13.KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või - vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis ta peab tõendama, et 4 / 10
2-24-124890 tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 18).
14.Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
15.Hageja on selgitanud, et lepingu sõlmimisel 25.03.2022 hinnati kostja krediidivõimekust, kasutades kostja esitatud andmeid, pensioniregistrist saadud andmeid ning maksehäirete päringuid (dtl 26 – 27). Maksehäireregistri päringu vastuse kohaselt kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud.
16.Kohtu hinnangul on hageja esitatust ilmne, et krediidiandja ei teostanud sisulist kontrolli enne 25.03.2022 lepingu sõlmimist. Kohtule esitatu ei võimalda tuvastada, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja igakuiste kulude ja võimalike finantskohustuste suuruse. Hageja viitas, et kuludeks arvestati 200 eurot ning kohustusteks 0 eurot. Kohus on seisukohal, et maksehäirete puudumine iseenesest ei tõenda võimalike muude finantskohustuste olemasolu. Kohustuste suurus arvestati üksnes kostja esitatud taotluse pinnalt. Kohus märgib, et tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste või nende puudumiste kohta saab kontrollida ainult konto väljavõtte kaudu, sest ükski Eestis kasutusel olevatest registritest ei võimalda eeltoodud teavet kontrollida. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et enne 25.03.2022 lepingu sõlmimist oleks kostja konto väljavõtet küsitud. Veelgi enam, hageja esitatud materjalidest nähtub, et kostja krediidilimiiti ka suurendati – kui algselt oli see 1600 eurot, siis kokku sai kostja kasutada krediiti summas 1793,80 eurot. Teisalt ei ole hageja aga tõendanud VÕS § 4034 lg 9 järgimist, mis sätestab, et kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist.
17.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 25.03.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
18.Hageja on märkinud, et kostjaga sõlmitud leping lõppes ülesütlemisega 12.04.2024. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja 5 / 10
2-24-124890 krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
19.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus andis hagejale 08.10.2024 ja 24.04.2025 võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga ning esitada ka tõend selle kohta, et kostja on hageja lepingu ülesütlemisteate kätte saanud. Hageja ümberarvestust ega lepingu ülesütlemisteate kättesaamise kinnitust esitanud ei ole.
20.Hageja 02.09.2024 menetlusdokumendis esitatud arvestuskäik, milles on viidatud krediidikulukuse määra arvestamise aluseks olevatele eeldustele (et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena), ei vasta lepingule. Hageja on selgitanud, et kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning minimaalse kuumakse summa on muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab, siis saadab krediidiandja kliendile igakuiselt arve minimaalse kuumakse summa kohta (dtl 29). Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama kasutusele võetud limiidi osamaksetena vähemalt minimaalse kuumakse ulatuses, kuid mitte vähem kui 10 eurot ning minimaalne kuumakse arvutatakse ümber lepingu punktis 11.2 sätestatud viisil iga kord krediidilimiidi kasutusse võtmisel, krediidilimiidi muutmisel, maksepäeva muutmisel ja tegelikult kohaldatava intressimäära muutmisel (dtl 39).
21.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine muudab tühiseks üksnes lepingujärgse intressikokkuleppe, ülejäänud osas on leping kehtiv. Kuna hageja ei ole esitanud ümberarvestust ning samas on välja toonud, et kostja on osaliselt makseid teinud (nimetatu nähtub mh hagi lisast nr 6, dtl 73), ei ole kohtul võimalik tuvastada, et 12.04.2024 seisuga oli kostja viivituses vähemalt kolme järjestikuse maksega ehk et lepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud.
22.VÕS § 4141 lg 2 kohaselt krediidiandja võib tähtajatu tarbijakrediidilepingu korraliselt üles öelda, kui selline võimalus on lepinguga ette nähtud. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tarbijale teatavaks tehtud vähemalt kaks kuud enne ülesütlemise jõustumist, kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega. Vorminõuet rikkuv ülesütlemisavaldus on tühine. VÕS § 4141 lg 3 järgi kui isiku suhtes kasutatakse lepingu ülesütlemise õigust, loetakse kokkulepitud tähtaega tema kahjuks mittejärgiv ülesütlemine jõustunuks kokkulepitud tähtaja möödumisel ülesütlemise avalduse esitamisest. Kui krediidiandjal on õigus tarbijakrediidileping korraliselt üles öelda, kuid puudub kokkulepe ülesütlemise 6 / 10
2-24-124890 tähtaja pikkuse kohta, loetakse pooled kokku leppinuks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtajas. Ülesütlemise tähtaja järgimata jätmine ei too kaasa ülesütlemise tühisust. Lepingu p 15.1 järgi on IPF Digital AS-il õigus lõpetada leping viivitamata kliendipoolse lepingujärgsete kohustuste olulise rikkumise korral ning lepingu p 18.3 järgi on krediidiandjal õigus leping lõpetada igal ajal, teavitades sellest klienti vähemalt 2 kuud ette. Kohus on seisukohal, et eelviidatud lepingu punktides on kokku lepitud krediidiandja korralise ülesütlemise õiguses. Kliendil on samuti õigus lõpetada leping igal ajal, teatades lõpetamisest krediidiandjale 1 kuu ette.
23.Hageja on välja toonud, et leping öeldi üles hagi lisaks nr 4 oleva avaldusega (dtl 70). TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja märkis vaid üldsõnaliselt, et avaldus saadeti kostjale, ent ei täpsustanud avalduse edastamise viisi – hageja viitas pelgalt lepingu tingimuste punktile 21.2, mille kohaselt teade loetakse kätte antuks teate kätteandmisel allkirja vastu või 5 (viie) kalendripäeva jooksul tähitud kirjaga saatmise korral ja 1 (ühe) kalendripäeva jooksul e-postiga, Iseteenindussüsteemi või Äpi kaudu saatmise korral. Hageja ei ole vastava avalduse kostja poolt kättesaamise tõendamiseks tõendeid ei esitanud, kuigi kohus juhtis selle vajadusele tähelepanu. Hagi lisa nr 4 ei sisalda mistahes teavet selle edastamise viisi kohta. Hageja on viidanud ka 12.04.2024 nõudekirjale (dtl 76 - 77), kuid see ei sisalda ülesütlemisavaldust. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatu ei võimalda tuvastada, et kostja oleks saanud ülesütlemisavalduse kätte varasemalt kui koos hagimaterjalidega. Hagimaterjalid toimetati kostjale kätte 27.11.2024. Võttes arvesse VÕS § 4141 lg-st 2 tulenevat tähtaega, asub kohus seisukohale, et leping on lõppenud korralise ülesütlemisega 27.01.2025 (so kohtumenetluse ajal).
24.Kohus leiab, et seoses krediidikonto lepingu lõppemisega on lõppenud kostja õigus kasutada krediiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab hageja nõuda tagasi põhivõlga. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ei võlgne kostja muid tasusid. Nähtuvalt hageja esitatust sai kostja enda kasutusse kokku 1793,80 eurot (maksekorraldused krediidisummade kostja arvele maksmise kohta dtl 66 - 69), Hageja sõnutsi on kostja põhivõlgnevuse suurus 1600 eurot ning kostja on teinud tagasimakseid põhivõlgnevuse katteks 193,80 eurot. Hageja ei ole nõude ümberarvestust esitanud. Kohus saab ise teha ümberarvestuse. Põhivõlgnevuselt summas 1600 eurot tuleb maha arvestada tagasimaksed krediidisumma katteks summas 991,47 eurot arvestusega, et hageja on ise arvestanud juba 193,80 euro tasumist (tagasimaksete arvestus dtl 73, kogu tagasimaksete suurus 1185,27 - 193,80). Seega oleks kostjal tagastamata krediidilimiiti summas 608,53 eurot. Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt summas 608,53 eurot.
25.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist lepingujärgses määras (40,44% aastas) perioodi 12.04.2024 - 01.09.2024 eest summas 252,81 eurot. Arvestades, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kohaldada üksnes seadusjärgset viivisemäära. Kohus leiab, et hageja põhinõue muutus sissenõutavaks pärast lepingu lõppemist 27.01.2025. Seega rahuldab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt alates 28.01.2025 (s.t viivisenõue ei olnud veel hagi 7 / 10
2-24-124890 esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud) kuni 16.12.2025 (s.t kohtuotsuse tegemiseni) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 57,23 eurot. Samuti mõistab kohus välja edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt alates 17.12.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
27.TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas esialgselt hagi hinnaga 2244,69 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 730,54 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et kostja kanda jääb 32,55% ning hageja kanda 67,45% menetluskuludest.
28.TsMS § 174 lg-st 2 tulenevalt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks kokku 370 eurot, mis koosneb hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust summas 350 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kulust summas 20 eurot. Hageja kantud menetluskulud kokku summas 370 eurot on vajalikud ja põhjendatud. Kostjalt tuleb välja mõista 120,44 eurot ning ülejäänud osa, s.o 249,56 eurot jääb hageja kanda.
29.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel kohus märgib määruses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
30.TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Leanika Tamm
8 / 10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.