Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 14.11.2023, Tallinn 2-23-101912 HOOVI Rental OÜ hagi OÜ Savi Vara, X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 2300 eurot Hageja: HOOVI Rental OÜ (registrikood 16020217; asukoht Ahtri tn 6a, 10151 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: advokaat Päivi Margna (Advokaadibüroo LMP; e-post: [email protected]); Kostja I: OÜ Savi Vara (registrikood: 16560345, asukoht: Salme tn 1b-19, 50103 Tartu, Tartumaa, seaduslik esindaja X, e-post: xxx) Kostja II: X (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht: xxx; e-post: xxx) Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista solidaarselt kostjatelt OÜ Savi Vara ja X hageja HOOVI Rental OÜ kasuks võlgnevus summas 1264,23 eurot, millest põhinõue moodustab 988,17 eurot, intress 120,56 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 155,50 eurot.
3.Välja mõista solidaarselt kostjatelt OÜ Savi Vara ja X hageja HOOVI Rental OÜ kasuks viivis määraga 0,4% päevas põhinõudest (988,17 eurot) alates 07.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku s mitte rohkem kui 1035,77 eurot.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 4.2 Välja mõista kostjatelt OÜ Savi Vara ja X solidaarselt hageja HOOVI Rental OÜ kasuks menetluskulud summas 1243,60 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1243,60 eurot) tuleb kostjatel solidaarselt tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-23-101912 Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.HOOVI Rental OÜ esitas 12.01.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Savi Vara ja X 1215,41 euro saamiseks. Võlgnikud OÜ Savi Vara ja X esitasid 30.06.2023 nõudele vastuväite. Seoses vastuväite esitamisega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ning andis 30.01.2023 HOOVI Rental OÜ nõude OÜ Savi Vara ja X vastu 1215,41 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.HOOVI Rental OÜ (hageja) esitas 07.02.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse OÜ Savi Vara (kostja I) ja X (kostja II) vastu võla nõudes ning 16.03.2023 hagiavalduse uue tervikteksti. Tartu maakohus võttis hagi 24.04.2023 määrusega menetlusse. 26.09.2023 määrusega andis Tartu Maakohtus tsiviilasja nr 2-23-101912 kohtualluvuse järgi menetlemiseks Harju Maakohtule.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid HOOVI Rental OÜ (edaspidi ka hageja või laenuandja) ja OÜ Savi Vara (edaspidi ka kostja 1 või laenusaaja) 26.09.2022. a krediidilepingu nr 2022-09-261190350766 (edaspidi ka Krediidileping) (lisa 1). Krediidilepingu kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 1150 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi (lisa 1, p 1.1, p 2.1 ja p 2.2). Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 26.09.2022.a, arvestades Laenulepingu p 1.3 kohaselt laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 150 eurot (lisa 2). Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige X (edaspidi ka kostja 2) sõlmisid 26.09.2022 laenusaaja Krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu (edaspidi ka Käendusleping) (lisa 3). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 2300 eurot (lisa 3, p 1.1.1 ja p 1.3).
4.Krediidilepingu kohaselt kohustus laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 26.03.2023. a (lisa 1, p 3.1). Laenusaaja laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud. Kuna laenusaaja rikkus korduvalt Krediidilepingut siis ütles laenuandja kooskõlas Krediidilepingu punktidega 3.3.a) ja 3.3.d) Krediidilepingu erakorraliselt üles alates
2-23-101912 08.01.2023. a (lisa 4), st Krediidileping öeldi üles põhjusel, et laenusaaja oli osaliselt või täielikult viivituses mistahes Laenu Tagasimakse tasumisega rohkem kui 10 päeva (3.3.a)) ning Laenusaaja rikkus mõnda lepingulist kohustust ja ei heastanud rikkumist 10 päeva jooksul vastava nõude saamist (3.3.d)). Ülesütlemisavalduse edastamisel kostjatele oli laenusaaja võlgnevus hageja ees kokku 494,77 eurot (laenumakseid summas 364,93 eurot, intressi summas 105,03 eurot ja viivist summas 24,81 eurot) ning vaatamata laenuandja nõudele ei tasunud laenusaaja 10 päeva jooksul tekkinud võlgnevust. Hageja saatis ülesütlemise avalduse nii kostjale 1 kui kostjale 2 teatise Krediidilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning selgitas, et kui kostjad ei tasu maksegraafikus ettenähtud võlgnevust hiljemalt 07.01.2023. a, loeb hageja Krediidilepingu ennetähtaegselt ülesöelduks. Kostjad tekkinud võlgnevust ei tasunud. Seega on kogu Krediidilepingust tulenev kohustus muutunud käesolevaks ajaks sissenõutavaks.
5.Hagiavalduse esitamise seisuga on laenusaaja võlgnevus kokku 1264,23 eurot, millest põhinõue moodustab 988,17 eurot, intress 120,56 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 155,50 eurot (viivis alates 26.10.2022. a kuni 06.02.2023.a). Võlgnevuse arvestus on lisatud (vt lisa 5). Hageja selgitab, et Krediidilepingu p-st 5.2 lähtuvalt kui Laenusaaja tasutud summadest ei jätku kõigi Lepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse tasutud summade arvelt esimeses järjekorras täidetuks viivise maksmise kohustus, seejärel muud Laenusaaja Lepingu alusel maksmisele kuuluvad edaspidi nimetamata summad, seejärel Intressi maksmise kohustus, ja ülejäänud summad arvestatakse Laenu põhiosa tagasimaksmise kohustuse täitmiseks. Antud juhul on laenusaaja tasunud ühekordselt Krediidilepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 232,65 eurot (makse tehtud 02.11.2022. a), millest 161,83 eurot on laenusaaja tasunud põhinõude katteks, 66,16 eurot intressi katteks ning 4,66 eurot viivise katteks. Eeltoodust tulenevalt esitab hageja hagiavalduse, milles nõuab kostjatelt hageja poolt laenusaajale antud laenu tagastamist ning maksmata intresside ja viiviste tasumist. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostjad võlgnevust hageja ees likvideerinud.
6.Hagejal on õigus nõuda laenusaajalt Krediidilepingu alusel antud laenu tagastamist, laenu kasutamise eest intressi tasumist ning laenu tagastamisega viivitatud aja eest viivise tasumist. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Krediidilepingu p 1.1 kohaselt kohustus laenuandja andma laenusaajale laenu 1150 eurot. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 26.09.2022. a, arvestades Krediidilepingu p-st 1.3 tulenevalt välja makstavast laenust maha lepingutasu summas 150 eurot. Krediidilepingu kohaselt kohustus laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 26.03.2023. a (lisa 1, p 3.1). Kuna laenusaaja rikkus korduvalt. Krediidilepingut siis ütles laenuandja Laenulepingu erakorraliselt üles alates 08.01.2023. a (lisa 4). Laenusaaja ei ole laenu tagastamise kohustust nõuetekohaselt täitnud (VÕS § 100), st laenusaaja ei tagastanud laenuandjale laenu koos intressiga hiljemalt laenu tagastamise kuupäevaks. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on laenusaaja Krediidilepingust tulenev põhivõlgnevus (tagastamata laenusumma) hageja ees hagi esitamise seisuga 988,17 eurot (lisa 5). Seega on laenusaaja laenu tagastamise kohustust rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Seega on hagejal õigus nõuda laenusaajalt Krediidilepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist. Eelnevat arvestades on hagejal laenusaaja vastu Krediidilepingust tulenev laenu tagastamise nõue summas 988,17 eurot.
7.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Krediidilepingu p 2.1 ja Krediidilepingu Lisa 1 (maksegraafik) kohaselt on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st
2-23-101912 laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 70% aastas. Krediidilepingu punkti 2.2 kohaselt arvestatakse intressi Laenusaajale väljamakstud ja Laenuandjale tagasimaksmata Laenu kogusummalt iga päev. Intressi arvestamisel lähtutakse 365päevasest aastast ja tegelikust päevade arvust punktis 3.1 nimetatud makseperioodil (s.o. 26.10.2022. a kuni 26.03.2023. a). Krediidilepingu Lisas 1 on laenuandja laenusaajale välja toonud igale põhiosa osamaksele lisanduva intressisumma. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on Krediidilepingust tulenev intressinõue osaliselt tasumata. Hagi esitamise seisuga on Krediidilepingust tulenev intressivõlgnevus 120,56 eurot (lisa 5). Seega on Krediidilepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda laenusaajalt intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Eeltoodust tulenevalt on hagejal laenusaaja vastu intressinõue summas 120,56 eurot.
8.Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenusaaja on rikkunud rahalist kohustust (saadud laenu tagastamise kohustust), mistõttu on hagejal õigus nõuda laenusaajalt ka viivise tasumist. Laenuandja ja laenusaaja on Krediidilepingu p-s 5.1 leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida Krediidilepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,4% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Lisast 5 (tulp O) nähtub, et laenuandja on arvestanud viivist iga osamakse tasumisega viivitamisest selliselt, et 1. osamakse tasumata osalt summas 4.66 on hagi esitamise seisuga kogunenud viivist 1,79 eurot (27.10.2022. a kuni 06.02.2023. a), teise osamakse tasumata jätmiselt on kogunenud viivist summas 50,16 eurot (27.11.2022. a kuni 06.02.2023. a), 3. osamakse tasumata jätmiselt on kogunenud viivist summas 31,26 eurot (27.12.2022. a kuni 06.02.2023. a) ja ülejäänud sissenõutavaks muutunud tasumata jäänud põhinõudelt on kogunenud viivist summas 72,29 eurot (08.01.2023. a kuni 06.02.2023. a). Võlgnevuse arvestuse kohaselt on hagi esitamise seisuga (06.02.2023. a) laenusaaja Krediidilepingust tulenev viivisevõlgnevus summas 155,50 eurot, st viivis põhinõude jäägilt eurot alates 26.10.2022. a kuni 06.02.2023. a (lisa 5). Eeltoodust tulenevalt on hagejal laenusaaja vastu viivisenõue summas 155,50 eurot.
9.Eelnevat arvestades on hagejal laenusaaja vastu Krediidilepingust tulenev nõue kogusummas 1264,23 eurot, millest põhinõue moodustab 988,17 eurot, intress 120,56 eurot ja viivised 155,50 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 2 Käenduslepingu alusel Krediidilepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist. Krediidilepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 2 Käenduslepingu. Käenduslepingu p 2 kohaselt soovib kostja 2 Põhivõlgniku ja Võlausaldaja vahel sõlmitud Krediidilepingust tulenevate Põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks anda Võlausaldajale tagatise. Käendaja on teadlik Krediidilepingust tulenevate Põhivõlgniku kohustuste alustest, suurusest ja ulatusest. Käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja tagama ja käendama kõiki Põhivõlgniku järgmisi rahalisi kohustusi ja nende täitmist: Krediidilepingust tulenevaid Põhivõlgniku kohustusi (sh, kuid mitte üksnes, põhiosa tagastamise kohustus, intressid, neilt arvestatavad viivised, võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud, leppetrahvid, hüvitis- ja kahjunõuded) summas kuni 2300 eurot (vt lisa 3, p 1.1, p 1.1.1 ja p 1.3). Käenduslepingu punktist 2.1 tulenevalt juhul, kui Tagatavate Kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning Põhivõlgnik on jätnud nimetatud kohustused Võlausaldaja ees täitmata, võib Võlausaldaja nõuda kohustuste täitmist oma äranägemisel kas Käendajalt või Põhivõlgnikult. Käendaja on kohustatud täitma Põhivõlgniku poolt Võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused 7 (seitsme) kalendripäeva jooksul arvates sellekohase kirjaliku teate saamisest.
2-23-101912
10.Hageja selgitas hagiavalduse punktis 2, et hagejal on hagiavalduse esitamise päeva seisuga laenusaaja vastu Krediidilepingust tulenev nõue kogusummas 1264,23 eurot. Käenduslepingu p-de 1.1, 1.1.1, 2.1 kohaselt on hagejal õigus nõuda Krediidilepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ka kostjalt 2. Kuigi kostjale 2 on kooskõlas Käenduslepingu p-ga 2.1 edastatud lepingu täitmise nõue (vt lisa 4), ei ole kostja 2 Krediidilepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Seetõttu on hagejal VÕS § 100 ja § 101 lg 1 p 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt Käenduslepingu alusel Krediidilepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist.
11.Kostjad vastutavad hageja ees kuni 2300 euro ulatuses solidaarselt. Kostjad vastutavad Krediidilepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kuni 2300 euro ulatuses (kostja 2 kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ulatuses). VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingust ei tulene, et kostja 2 vastutab üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet laenusaaja vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Samasisuline kokkuleppe on sätestatud ka Käenduslepingu punktis 2.1. Eeltoodut arvestades palub hageja kostjatelt välja mõista Krediidilepingust tulenev võlgnevus kokku 1264,23 eurot. millest põhinõue moodustab 988,17 eurot, intress 120,56 eurot ja viivised 155,50 eurot. Lisaks palub hageja kostjatelt välja mõista protsendina põhinõudest viivised hagiavalduse esitamise päevast kuni põhinõude täitmiseni, arvestades seejuures Käenduslepingu p-s 1.2 sätestatud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat (2300 eurot). Hageja selgitab, et hageja põhinõude, intressinõude ja hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisenõude suurust ning käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat arvestades vastutavad kostjad solidaarselt hageja täiendava viivisenõude eest mitte rohkem kui 1035,77 euro ulatuses (2300-1264,23).
12.23.10.2023 menetlusdokumendis märgib hageja, et kostjad väidavad vastuse punktis 2, et nad ei tunnusta nende vastu suunatud nõudeid. Kostjad ei ole selgitanud, millele tuginedes nõudeid ei tunnistata, mistõttu ei ole võimalik hagejal hetkel anda ammendavat seisukohta vastavale kostjate vastuväitele. Siiski rõhutab hageja, et olukorras, kus hageja on oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, ei piisa kostjate poolelt enam ainult vastuväidete esitamisest. Riigikohus on selgitanud, et kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt nt RKTKo nr 3-2-1-137-07, p 13; RKTKo 2-17-10348, p 13). Kuivõrd kostjad ei ole oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid kirjeldanud ega tõendanud, siis tuleb selline vastuväide jätta tähelepanuta.
13.Kostjad väidavad oma vastuse punktis 3, et krediidileping on üles öeldud pahatahtlikult ning seega on ülesütlemine õigustühine. Taaskord ei ole kostjad täpsemalt selgitanud, milles seisnes hageja pahatahtlikkus või millise normi alusel saab pidada ülesütlemist õigustühiseks. Krediidilepingu punktis 3.3 on loetletud alused, millal on hagejal õigus krediidileping erakorraliselt üles öelda (kokku 5 alust), kusjuures käesoleval juhul olid täidetud nendest kolm: p 3.3.a) Laenusaaja on osaliselt või täielikult viivituses mistahes Laenu Tagasimakse tasumisega rohkem kui 10 kalendripäeva; p 3.3.d) Laenusaaja rikub mõnda lepingulist kohustust ja ei heasta rikkumist 10 päeva jooksul vastava nõude saamist; ja p 3.3.e) Kui esineb mõni Võlaõigusseaduse § 399 lg 1 sätestatud alus. Hageja on hagiavalduse lisana 5 esitanud võlaarvestuse, millest on näha, et kostjad sattusid võlgnevusse juba esimese osamakse tasumisega (siis küll vaid osaliselt, kuid alates teisest osamaksest täies ulatuses), mistõttu oli hagejal igasugune õigus 07.01.2023. a seisuga krediidileping üles öelda. Nimelt selleks ajaks olid kostjad võlgnevuses juba nelja osamaksega. Kostjad pidid mõlemad olema ka teadlikud krediidilepingus sätestatud tingimustest.
2-23-101912
14.Käenduslepingu (vt hagiavalduse lisa 3) p 4.1.2 kohaselt käendaja ehk kostja 2 kinnitab, et ta on piisava tähelepanelikkusega tutvunud Tagatavate Kohustuste aluseks olevate dokumentidega ja talle on üheselt arusaadavad nendest Põhivõlgnikule tekkivad õiguslikud kohustused. Eelnevast tulenevalt on etteheide hageja pahausksuse kohta täiesti asjakohatu. Veelgi enam, kostjad viitavad oma makseraskusele, kuid kostjad ei ole tõendanud ajutise makseraskuse esinemist, mistõttu ei ole võimalik kohtul ega hagejal seda väidet kontrollida. Samas ei ole ainuüksi makseraskuste esinemine õigustus lepingust tulenevate kohustuste rikkumiseks või täitmata jätmiseks. Lepingud on täitmiseks kohustuslikud ning kostjad on oma kohustusi rikkunud, mistõttu tuleb hagiavaldus rahuldada.
15.Kostjad väidavad vastuse punktis 3, et hageja teenib krediidilepingu erakorralise ülesütlemisega „röövellikku“ viivist 0,4% päevas. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on laenuandja ja laenusaaja lepinguga kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema viivise kohaldumises, kusjuures laenusaaja on saanud seda tingimust läbi rääkida. Olukorras kus kostjad on ise tekitanud olukorra, et hagejal ei jäänud muud üle, kui krediidileping erakorraliselt üles öelda, on kostjatest äärmiselt pahatahtlik hakata hagejale ette heitma ülesütlemisel koguneva viivise määra. Viivisenõue on hageja lepingust ja seadusest tulenev õiguskaitsevahed, mida hagejal ei oleks õigustust nõuda, kui kostjad oleksid tasunud lepingujärgseid makseid vastavalt laenusaaja ja laenuvõtja vahel kokku lepitud maksegraafikule.
16.Arvestada tuleb seejuures ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende nõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist võlausaldaja ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes.1 Kohtupraktikast tuleneva üldise põhimõte kohaselt ei loeta ülemäära suureks viivist, mis ei ületa võlgnikult nõutavat põhivõlga. Kuna hageja viivisenõue ei ületa põhivõlga, siis ei saa hageja viivisenõuet pidada antud juhul ebaproportsionaalseks ning hagejal peab säilima õiguslik kindlus selles, et vähemalt põhinõude suurusjärgus esitatava viivisenõude korral on kohtute poolt aktsepteeritav. Oluline on ka see, et isegi kui krediidilepingut üles öeldud ei oleks, oleks hageja ikkagi arvestanud võlgnevuselt viivist. Seega ei ole kostjate etteheide kuidagi asjakohane. Hageja rõhutab ka, et krediidileping on sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel, mistõttu ei piira laenuandjat ega laenusaajat selliste lepingute sõlmimisel tarbijate suhtes ette nähtud piirmäärad või kohtupraktika.
17.Kostjad paluvad punktis 3 kohtul hinnata intresside vastavust headele äritavadele ja võimalikule alusetule rikastumisele. Kostjad ei selgita, milles võib seisneda vastuolu hea äritavaga või alusetu rikastumine. Samuti ei selgita kostjad, et millist ja kellele enne krediidilepingu sõlmimist edastatud informatsiooni peaks kohus arvesse võtma. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et krediidilepingule kohaldus intress 70% aastas, mis teeb 5,833% kuus 0,192% päevas). Kuidas võiks selline intressimäär olla vastuolus hea äritavaga, ei ole hagejale kostjate vastusest arusaadav. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad leppima kokku lepingutingimustes, sh laenuintressi suuruses või selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Seadus ega kohtupraktika ei sea majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul piiranguid intressimäärade suhtes. Samas, kui Riigikohus on pidanud majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul igati mõistlikuks viivitusintressi määraks 0,2% päevas, siis on tuleb pidada mõistlikuks ka samas määras kokku lepitud intressimäära. Kuivõrd käesoleval juhul on krediidilepingus kokku lepitud intressimäär 5,8% kuus ehk 0,19% päevas väiksem kui kohtupraktikas aktsepteeritud viivismäär, siis tuleb pidada seda mõistlikuks. Kostjad ei ole omalt
2-23-101912 poolt tõendanud ega põhjendanud, milline intressimäär võiks olla kooskõlas hea äritavaga, st kostjad on piirdunud taaskord vastuväite esitamisega seda põhjendamata või tõendamata.
18.Samuti ei ole hagejale arusaadav, kuidas hageja võiks intressi arvelt alusetult rikastuda. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Seaduse ja pooltevahelise lepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda krediidilepingu korral raha kasutamise eest tasu, see on peamine põhjus, miks üldse laenude väljastamisega tegeletakse. Seega ei saa pidada intressinõuet alusetu rikastumise aluseks. Kokkuvõtlikult leiab hageja, et kostja vastuväited on alusetud ja tõendamata. Kostjad on ise tekitanud olukorra, milles hageja oli sunnitud nõudega pöörduma kohtusse, mistõttu ei saa hagejale ette heita lepingu ülesütlemist ja seetõttu mh viivise nõude esitamist.
19.03.11.2023 menetlusdokumendis rõhutab hageja esmalt, et kostjad ei ole vastu vaielnud või vaidlustanud fakti, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 26.09.2022. a krediidileping, millega hageja andis kostjale 1 laenu summas 1150 eurot ning mille täitmist on laenusaaja ehk kostja 1 rikkunud. Samuti ei ole kostjad vaidlustanud asjaolu, et samal päeval, 26.09.2022. a, sõlmiti kostja 1 kohustuste tagamiseks hageja ja kostja 2 vahel käendusleping, mille kohaselt vastutab kostja 1 kohustuste täitmise ees solidaarselt kostjaga 1 ka kostja 2. Lisaks eelnevale, kostjad ei ole vaidlustanud hageja poolt hagiavalduse lisana 5 esitatud võlaarvestust, st kostjad on nõustunud sellise võlgnevuse kujunemisega. Kostjad on teinud küll põhjendamata ja tõendamata etteheiteid viivise ja intressi suuruse kohta (mis hageja hinnangul tuleks nende põhjendamatuse tõttu kõrvale jätta), kuid sisuliselt ei ole kostjad võlaarvestust vaidlustanud, nõustudes seega hageja poolt välja toodud arvutuskäiguga. Kostjad on esitanud üksnes tõendamata ja põhjendamata vastuväiteid, mille tõesust ei ole ei hagejal ega kohtul võimalik kontrollida.
20.Hageja on tõendanud, et krediidilepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks (vt hagiavalduse punktid 3.1-3.6) ning et kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt (vt hagiavalduse punktid 4.1-4.7). Seetõttu kuulub hagi rahuldamisele. Kostjad on pidanud võimalikuks asja lahendamist kompromissiga, kuid kumbki kostja ei ole hageja poole ettepanekuga kompromissi sõlmida pöördunud. Hageja hinnangul ilmestab selline käitumine kostjad, st kostjatel puudub tegelikult huvi oma kohustuste austamiseks. Kokkuvõtvalt on hageja seega seisukohal, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Hageja on oma seisukohad viivise ja intressi osas esitanud 23.10.2023. a menetlusdokumendis ja palub nendega kohtul arvestada.
KOSTJATE VASTUVÄITED
21.Kostjad esitasid 08.08.2023 vastuse, mille kohaselt kostjad ei tunnista nende vastu suunatud nõudeid. Kostjad on seisukohal, et krediidileping on erakorraliselt ülesse öeldud pahatahtlikult ning see on õigustühine. Hageja, mõistes, et kostjatel on ajutised makseraskused, ütles pahatahtlikult lepingu erakorraliselt ülesse, et teenida selle pealt röövellikku viivist 0,4% tasumata summalt päevas, mis teeb aastas 146%. Samuti paluvad kostjad kohtul hinnata krediidilepinguga nõutud intresside vastavust headele äritavadele või võimalikule alusetule rikastumisele (teades kostjate poolt edastatud informatsiooni enne krediidilepingu sõlmimist).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2-23-101912
22.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
23.Vaidlus puudub ja kohus loeb tuvastatuks, et hageja ja kostja I vahel on 26.09.2022 sõlmitud krediidileping nr 2022-09-26-1190350766 (dtl 31-36). Krediidilepingu kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 1150 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi (lisa 1, p 1.1, p 2.1 ja p 2.2). Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 26.09.2022.a, arvestades laenulepingu p 1.3 kohaselt laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 150 eurot (dtl 42). Kostja I ei vaidlustanud laenu kättesaamist. Krediidilepingu kohaselt kohustus laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 26.03.2023 (dtl 33, p 3.1). Laenusaaja laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud. Kuna laenusaaja rikkus krediidilepingut, siis ütles laenuandja kooskõlas krediidilepingu punktidega 3.3. a) ja 3.3. d) krediidilepingu erakorraliselt üles alates 08.01.2023 (dtl 47-48).
24.Kostjad on seisukohal, et krediidileping on erakorraliselt ülesse öeldud pahatahtlikult ning see on õigustühine. Kohus kostjatega ei nõustu. Krediidileping öeldi üles põhjusel, et laenusaaja oli osaliselt või täielikult viivituses mistahes laenu tagasimakse tasumisega rohkem kui 10 päeva (3.3.a) ning laenusaaja rikkus lepingulist kohustust ja ei heastanud rikkumist 10 päeva jooksul vastava nõude saamist (3.3.d). Kostjad ei ole nimetatud laenulepingust tulenevate ülesütlemise aluste esinemist vaidlustanud. Hageja saatis ülesütlemise avalduse kostjatele ning selgitas, et kui kostjad ei tasu maksegraafikus ettenähtud võlgnevust hiljemalt 07.01.2023, loeb hageja krediidilepingu ennetähtaegselt ülesöelduks. Kostjad tekkinud võlgnevust ei tasunud. Seega oli hagejal õigus krediidileping üles öelda. Kostjate väited „ajutistest makseraskustest“ ei andnud kostjatele alust oma kohustusi täitmata jätta. Kostjad pole ka väitnud, et nad oleks olnud hilisemalt suutelised oma võlga tasuma. Samuti pole kostjad üles näidanud tahet oma võla tasumiseks. Seega on kostjate väited „ajutistest“ makseraskustest põhjendamatud ja asjassepuutumatud. Kohus nõustub hagejaga, et lepingu õiguspärase ülesütlemise tõttu on kogu krediidilepingust tulenev kohustus muutunud sissenõutavaks.
25.Hageja on selgitanud, et hagiavalduse esitamise seisuga on laenusaaja võlgnevus kokku 1264,23 eurot, millest põhinõue moodustab 988,17 eurot, intress 120,56 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 155,50 eurot (viivis alates 26.10.2022 kuni 06.02.2023). Hageja on esitanud võlgnevuse arvestuse (dtl 49-51). Krediidilepingu p-st 5.2 lähtuvalt, kui laenusaaja tasutud summadest ei jätku kõigi lepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse tasutud summade arvelt esimeses järjekorras täidetuks viivise maksmise kohustus, seejärel muud laenusaaja lepingu alusel maksmisele kuuluvad edaspidi nimetamata summad, seejärel intressi maksmise kohustus, ja ülejäänud summad arvestatakse laenu põhiosa tagasimaksmise kohustuse täitmiseks. Hageja selgituse kohaselt on antud juhul laenusaaja tasunud ühekordselt krediidilepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 232,65 eurot (makse tehtud 02.11.2022), millest 161,83 eurot on laenusaaja tasunud põhinõude katteks, 66,16 eurot intressi katteks ning 4,66 eurot viivise katteks.
2-23-101912
26.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuivõrd hageja on kostjaga I sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles öelnud, on hageja nõue kostja I vastu laenu tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. Nõude aluseks on VÕS § 108, mille kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
27.Hageja ja kostja I on krediidilepingu p-s 5.1 kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja ei täida krediidilepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,4% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas (dtl 34). Kohus ei jaga kostjate seisukohta, nagu oleks laenulepingus kokku lepitud viivise määr 0,4% päevas n-ö „röövellik.“ VÕS § 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega VÕS § 113 lg 1 regulatsioon ei ole imperatiivne, mistõttu võivad pooled kokku leppida seaduslikust viivisemäärast kõrgemas viivisemääras.
28.Kohus märgib, et viivise määra 0,4% tasumisega viivitatud summast päevas, on kokku leppinud kaks juriidilist isikut (hageja ja kostja I), kes tegutsesid oma majandus- ja kutsetegevuses. Riigikohus on oma 13.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-17536 p-s 17 sarnases olukorras märkinud, et kostja rakendatav viivisemäär (0,25% päevas) ei ole nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kohus leiab, et ka praegusel juhul ei ole alust pidada kokkulepitud viivisemäära tühiseks. Hageja märgib õigesti, et kostjad on ise oma kohustuste mittetäitmisega tekitanud olukorra, kus hagejal ei jäänud muud üle, kui krediidileping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu on õigustatud ka viivisenõue kui hageja lepingust ja seadusest tulenev õiguskaitsevahed, mida hageja ei saanuks nõuda, kui kostjad oleksid tasunud lepingujärgseid makseid vastavalt kokku lepitud maksegraafikule. Asjakohane on hageja selgitus, et isegi kui krediidilepingut ei oleks üles öeldud, oleks hageja ikkagi õigus arvestada võlgnevuselt viivist. Seetõttu on põhjendamatu kostjate etteheide, nagu olnuks hageja viivisenõue seotud krediidilepingu ülesütlemisega.
29.Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul alust viivisemäära vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel. Viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14–18 ja 21). Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20, 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10 p 12). Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamisest, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta.
30.Kohus märgib, et kostjad ei ole esitanud mistahes tõendeid, mis viitaks kokkulepitud ja hageja poolt nõutava viivise ebaproportsionaalsusele. Pealegi on hageja oma viivisenõuet piiranud. Hageja selgitas, et hageja põhinõude, intressinõude ja hagiavalduse esitamise hetkeks
2-23-101912 sissenõutavaks muutunud viivisenõude suurust ning käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat arvestades vastutavad kostjad solidaarselt hageja täiendava viivisenõude eest mitte rohkem kui 1035,77 euro ulatuses. Kostja I ei ole kohtule esitanud veenvaid põhjendusi, konkreetseid andmeid ega tõendeid kostja I raske majandusliku seisundi kohta, mis annaksid alust viivise vähendamiseks. Viivisemäära vähendamiseks ei anna alust ainuüksi kostjate poolt esile toodud asjaolu, et lepingujärgne viivisemäär on tunduvalt suurem kui seadusjärgne. Eeltoodut arvestades puudub alus hageja poolt nõutava viivise vähendamiseks.
31.Kostjad on palunud kohtul hinnata krediidilepinguga nõutud intresside vastavust headele äritavadele või võimalikule alusetule rikastumisele. Kohus nõustub hagejaga, et kostjad pole selgitanud, milles võiks antud juhul seisneda vastuolu hea äritavaga või hageja alusetu rikastumine. Samuti ei selgitanud kostjad, millist ja kellele enne krediidilepingu sõlmimist edastatud informatsiooni peaks kohus arvesse võtma. Hageja on hagiavalduses esile toonud, et krediidilepingule kohaldus intress 70% aastas, mis teeb 5,833% kuus 0,192% päevas. Hagejad märgivad asjakohaselt, et kostjate vastusest pole arusaadav, kuidas võiks selline intressimäär olla vastuolus hea äritavaga. Kohus nõustub hagejaga, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad leppima kokku lepingutingimustes, sh laenuintressi suuruses või selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Seadus ega kohtupraktika ei sea majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul üldjuhul mingeid piiranguid intressimäärade suhtes. Kui Riigikohus on pidanud majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul mõistlikuks viivitusintressi määraks ka nt 0,25% päevas, siis tuleb pidada mõistlikuks ka sellest väiksemas määras kokku lepitud intressimäära. Ilmselgelt põhjendamatu on kostjate arusaam, nagu võiks hageja intressi arvelt alusetult rikastuda. VÕS § 397 lg 1 on sätestatud, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Hageja märgib asjakohaselt, et seaduse ja pooltevahelise lepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda krediidilepingu korral raha kasutamise eest tasu, see on peamine põhjus, miks üldse laenude väljastamisega tegeletakse. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja intressinõue ei ole vastuolus heade äritavadega ning hageja intressiõue ei tekita hagejale alusetut rikastumist.
32.Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 on sätestatud, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostja II kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et hageja ja kostja II vahel on kehtiv käendusleping, hagejal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma (vt ka Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-119-16 p 14).
33.Kohus loeb hageja dokumentaalse tõendi järgi tuvastatuks, et hageja ja kostja II sõlmisid 26.09.2022 laenusaaja krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu (dtl 37-40). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 2300 eurot (käenduslepingu p 1.1.1 ja p 1.3) (dtl 38).
34.Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et hageja on kostjaga I sõlmitud krediidilepingu kehtivalt üles öelnud, siis muutusid sellega sissenõutavaks ka hageja nõuded kostja II vastu tulenevalt käenduslepingust. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt juhul, kui tagatavate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning põhivõlgnik on jätnud nimetatud kohustused võlausaldaja ees täitmata, võib
2-23-101912 võlausaldaja nõuda kohustuste täitmist oma äranägemisel kas käendajalt või põhivõlgnikult. Käendaja on kohustatud täitma põhivõlgniku poolt võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused 7 kalendripäeva jooksul arvates sellekohase kirjaliku teate saamisest (dtl 38). Hageja on kostjale II edastatnud lepingu täitmise nõue ning kostja II ei ole krediidilepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Täitmisnõude kättesaamist pole kostja II vaidlustanud. Kuna kostja I ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud, siis on täitmata kohustuste eest solidaarselt vastutav ka kostja II.
35.Kohtu hinnangul on hageja kostjate võlgnevuse kujunemist piisavat selgitanud ning esitanud ka võlaarvestuse (dtl 49-51). Riigikohus on 17.11.2011 otsuses nr 3-2-1-96-11 märkinud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostjad pole väitnud ega tõendanud, et nad oleks hagejale laenu tagasi maksnud. Kostjad pole esitanud mistahes sisulisi vastuväiteid nende vastu esitatud nõudele (sh võlgnevuse arvestusele). Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 13 ja 13. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17).
36.Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 103 lg 1 alusel tuleb eeldada, et kostjate poolne kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta.
37.Eelnevalt kohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades kuulub hagiavaldus täies ulatuses rahuldamisele. Kohus mõistab solidaarselt kostjatelt OÜ Savi Vara ja X hageja HOOVI Rental OÜ kasuks välja võlgnevuse summas 1264,23 eurot, millest põhinõue moodustab 988,17 eurot, intress 120,56 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 155,50 eurot. Samuti mõistab kohus solidaarselt kostjatelt OÜ Savi Vara ja X hageja HOOVI Rental OÜ kasuks välja viivise määraga 0,4% päevas põhinõudest (988,17 eurot) alates 07.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku s mitte rohkem kui 1035,77 eurot.
38.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna kohus tegi otsuse solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud kostjate kanda solidaarselt.
39.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja esitas maakohtus tekkinud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskulud summas 1317,2 eurot, millest kohtukulud moodustavad 350 eurot riigilõivuna ja kohtuvälised kulud 967,2
2-23-101912 eurot (käibemaksuga) lepingulise esindaja kulude näol. Hageja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 140 eurot. Õigusabikulude suurust ning esindaja tegevusi tõendab Advokaadibüroo LMP ülevaade hagejale osutatud õigusabiteenustest, kus tegevused on toodud ilma käibemaksuta (vt dtl 213-216). Hageja kinnitas kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10, et ta ei saa menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.
40.Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 350 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 4842 kohaselt saab maksekäsu kiirmenetluses kohus määrata avaldaja menetluskulude katteks 20 eurot ja muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (vt Riigikohtu 08.03.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16, p 12.3), mistõttu on kohtu hinnangul maksekäsu kiirmenetluse kulude katteks põhjendatud kostjatelt solidaarselt välja mõista summa 20 eurot (hageja on näidanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise kuluna fikseeritud summa 50 eurot). Kuna tegemist on seaduses sätestatud fikseeritud kuluga, siis nimetatud summale käibemaksu ei lisandu.
41.TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja lepingulisest esindajast advokaadi tunnihind 140 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul kõik hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud vajalikud ja põhjendatud, välja arvatud kahekordselt 12 minutit näidatud ajakulu kohtualluvuse määrusega tutvumiseks. Kohus leiab, et kohtualluvuse määrusega tutvumiseks piisav ajakulu on kokku 12 minutit. Eeltoodud alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 873,6 eurot (5 tundi 12 minutit x 140 + km). Kokku koos riigilõivuga ja maksekäsu kiirmenetluse kuluga on hageja menetluskulu kohtu hinnangul põhjendatud summas 1243,60 eurot (350 + 20 + 873,6). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1243,60 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt summas 1243,60 eurot tuleb kostjatel solidaarselt tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
42.Kuna menetluskulud jäävad kostjate kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostjate menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude tekkimisele pole kostjad ka tuginenud.
43.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.