Ramirent Baltic AS hagi K V vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
10 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Ramirent Baltic AS (registrikood 10199349; asukoht Laki 11D, 12915 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja Reelika Tuisk (e-post [email protected]) Kostja: K V (isikukood xxxx; elukoht xxxx, e post xxxx) Kostja lepinguline esindaja: Liina Karlson (e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista K Vilt Ramirent Baltic AS kasuks välja 10 000 eurot, millest põhivõlgnevus on 7 493,59 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2 466,41 eurot; ja 40 eurot sissenõudmiskulu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta Ramirent Baltic AS menetluskulud K Vi kanda.
4.Rahuldada Ramirent Baltic AS avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista K Vilt Ramirent Baltic AS kasuks välja menetluskulud summas 810 eurot.
6.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb K Vil tasuda Ramirent Baltic ASle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (810 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-22-6706 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Ramirent Baltic AS esitas 05.05.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse Xxxx OÜ ja K V vastu võla väljamõistmiseks. Kohus võttis hagi 06.05.2022 menetlusse. Kuivõrd Tartu Maakohtu 17.08.2022 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-22-7505 kuulutati 17.08.2022 välja kostja I pankrot, jättis kohus hagi kostja Xxxx OÜ vastu läbi vaatamata.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Xxxx OÜ 20.01.2020 kliendilepingu nr xxxx, millega pooled reguleerisid tööriistade, seadmete, masinate ja muu vara rentnikule rendile andmise raam- ja eritingimused, sh makse- ja allahindlustingimused, konkreetsete rendilepingute sõlmimise põhimõtted ning fikseerisid rentniku volitatud isikute ringi. Konkreetsete seadmete rentimiseks sõlmisid pooled täiendavalt eraldi rendilepingud, milledes lepiti kokku rendile antavate seadmete loetelu, renditasu ja muud erikokkulepped.
3.Koos kliendilepinguga sõlmisid hageja ja K V 20.01.2020 käenduslepingu. K V oli alates 22.10.2008 Xxxx OÜ (pankrotis) ainukene juhatuse liige ja osanik. Kostja vastutab käenduslepingu kohaselt rahaliste kohustuste, sh renditasud, renditud seadmetele kasutamise käigus tekkinud kahju, teenuste ja vara müük, teenustasud, viivised ja leppetrahvid, täitmise eest Kreeditori ees, mis tulenevad kreeditori ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme rendilepingust. Sama punkti kohaselt kinnitas kostja, et on tutvunud eelnimetatud kliendilepinguga, samuti Ramirent Baltic AS seadmete rendi üldtingimustega ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust. Käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies mahus, kuid kokku mitte suuremas summas kui 50 000 eurot. Hagi on kohtule esitatud põhjusel, et hageja esitas perioodil 31.10.2021 – 31.03.2022 põhivõlgnikule arveid kogusummas 7 493,59 eurot, mis jäid põhivõlgniku poolt tasumata. Lisaks põhivõlale palub hageja kostjalt välja mõista ka viivise määras 0,5% päevas, kuivõrd hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 4 234,11 eurot, vähendas hageja viivist summani 2 466,41 eurot. Lisaks eelnevale palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 40 eurot, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista need temalt hageja kasuks välja ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2-22-6706
4.Alternatiivselt täiendas hageja 28.10.2022 menetlusdokumendis oma nõuet juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja poolt kostjalt nõutav viivis määraga 0,5% päevas ei ole põhjendatud, alternatiivse viivise nõude kostja vastu VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palus alternatiivselt punktiga 2 mõista välja hageja kasuks kostjalt seisuga 05.05.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 182,25 eurot ning täiendavalt jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlgnevuse summalt 7 493,59 eurot alates 06.05.2022 kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja leiab, et tema ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Hagi lisast 2 nähtuval kliendi- ja käenduslepingule on antud üks allkiri, see on allkiri, millega Xxxx OÜ andis nõustumuse kliendilepingu sõlmimiseks. K Vi allkirja seal ei ole ja K V ei ole käenduslepingu sõlmimiseks nõustumust andnud. Juhul, kui kohus peaks tuvastama, et kostja on käenduslepingu sõlminud, tuleb käsitleda kostjat tarbijana. Kõnealusel juhul käendaks kostja füüsilise isikuna osaühingu tegevusest tekkinud kohustusi ning seetõttu tuleks tema antud käendust pidada tarbijakäenduseks. Võimaliku käenduse andmise ajal ühingu juhatuse liikme ameti pidamine ei võta füüsiliselt isikult vastutuse piiramise ja hoiatusfunktsiooni näol tarbija jaoks seadusega tagatud kaitset, kuna pelgalt osaühingu juhtorganisse kuulumine ei ole iseseisev majandus- ega kutsetegevus. Asjaolu, et kostja võis käendust andes (juhul, kui kohus tuvastab, et käendus on antud) pidada muu hulgas silmas enda juhitud ühingu huve, ei välista samuti tarbijale ettenähtud kaitset, kuna ka tarbijast käendaja puhul võib surve käendust anda olla põhjustatud huvist põhivõlgniku käekäigu vastu. Kolmandaks on kostja seisukohal, et hageja ja Xxxx OÜ vahel kokkulepitud viivise määr 0,5% on ebamõistlikult suur ning seetõttu tühine. Neljandaks, isegi kui möönda, et tegemist ei ole tarbijakäendusega, on viivisekokkuleppe tühine ka olukorras, kus see on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses, kuivõrd see ületab seadusjärgset viivise määra ligi 23 korda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
7.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • Hageja ja Xxxx OÜ (pankrotis) sõlmisid 17.01.2020 kliendilepingu nr 200117-03, mille eesmärgiks oli reguleerida tööriistade, seadmete, masinate ja muu vara rentnikule rendile andmise raam- ja eritingimused, sh makse- ja allahindlustingimused, konkreetsete rendilepingute sõlmimise põhimõtted ning fikseerida rentniku volitatud isikute ring. Konkreetsete seadmete rentimiseks sõlmisid pooled täiendavalt eraldi rendilepingud, milledes lepiti kokku rendile antavate seadmete loetelu, renditasu ja muud erikokkulepped (dtl 14-19) • Hageja ja K V sõlmisid 20.01.2020 käenduslepingu, millega leppisid kokku, et lepingu alusel vastutab käendaja Xxxx OÜ poolt rahaliste kohustuste, sh renditasud, renditud seadmetele kasutamise käigus tekkinud kahju, teenuste ja vara
2-22-6706
•
müük, teenustasud, viivised ja leppetrahvid, täitmise eest Kreeditori ees, mis tulenevad kreeditori ja kliendi vahel sõlmitud kliendileping nr 200117-03 alusel sõlmitavast igast konkreetsest seadme rendilepingust. Kliendilt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käendaja kinnitab, et on tutvunud kreeditori ja kliendi vahel sõlmitud eelnimetatud kliendilepinguga, samuti Ramirent Baltic AS seadmete rendi üldtingimustega ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust. Käendaja vastutab kliendi kohustuste täitmise eest täies mahus, kuid kokku mitte suuremas summas kui 50 000 eurot (dtl 20). Samuti ei ole vaidlust selles, et Xxxx OÜ (pankrotis) jättis tasumata perioodi 31.10.2021 – 31.03.2022 arved kokku summas 7 493,59 eurot. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
8.Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
9.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna rendilepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.
10.Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et tema ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle digitaalselt allkirjastanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt põhivõlgnikuga kuni summas 50 000 eurot (dtl 20). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et „kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Seejuures kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (RKTKo nr 3-2-1-177-10, p 11; nr 3-2-1-8-06, p 11, nr 3-2-1-166-14, p 10).
11.Käesoleval juhul on hageja kohtule tõendina esitanud K Vi poolt 20.01.2020 digiallkirjastatud digikonteineri, milles sisalduvad nii kliendileping kui ka käendusleping. Seega ei saa kohus kuidagi asuda seisukohale, et kostja ei ole hagejaga käenduslepingut sõlminud. Käesoleval juhul on pooled vormistanud kaks eraldi lepingut ning kostja on mõlemad lepingud ühes digikonteineris digiallkirjastanud. TsÜS § 80 lg 1 kohaselt tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui
2-22-6706 seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama § lg 2 sätestab, et elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing: 1) olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil ja 2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja 3) olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Sama § lg 3 sätestab, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. Käendaja on käenduslepingus ka kinnitanud, et on tutvunud kreeditori ja kliendi vahel sõlmitud eelnimetatud kliendilepinguga, samuti Ramirent Baltic AS seadmete rendi üldtingimustega ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust. Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on kehtiv.
12.Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku ainuke juhatuse liige, ainuosanik ja tegelik kasusaaja. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda põhivõlgniku kohustused. Kostja ei ole põhivõlgnikuga seotud TsÜS § 86 lg 1 tähenduses isiklikes suhetes (nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane), vaid tema seos äriühinguga on majanduslik. Järelikult ei saa kostjat pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada põhivõlgnikku. Kui kostja soovis põhivõlgniku varanduslikke kohustusi käendada ja teda soodustada, siis oli see majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu kohustusi täita. See aga ei tähenda erilist isiklikku ja sellest tulenevat lähedast seost äriühinguga. Kuivõrd käenduslepingu tunnistamiseks heade kommetega vastuolus olevaks peavad Riigikohtu tsiviilasja nr 2-14-21710 otsuse p-s 49 esile toodud eeldused esinema kogumis, siis eelpoolviidatud eelduse täitmata jätmise tõttu ei analüüsi kohus ülejäänud eelduste esinemist.
13.Kohus märgib ka seda, et käenduslepingus toodud maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus.
14.Kohus osundab, et ka rendileping hageja ja põhivõlgniku vahel oli iseenesest kehtiv. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Järelikult tuli kostjal täita sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi.
2-22-6706
15.Kostja ei ole põhivõlgniku kohustuse suurusele ühtegi vastuväidet esitanud. Kohtu ette ei ole toodud, et tegelikkuses ei olnud kohustus nii suur või oleks põhivõlgnik osaliselt võlgnevuse täitnud. Seega on põhivõlgnevuse summas 7 493,59 eurot väljamõistmine kostjalt põhjendatud.
16.VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tuleneb, et kui lepingus on kokku lepitud kõrgemas viivise määras, kui on seadusjärgne viivise määr, tuleb viivist tasuda vastavalt lepingule.
17.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 2 466,41 eurot. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on küll 4 234,11 eurot kuid hageja vähendas viivist summani 2 466,41 eurot. Kostja vaidleb viivisenõudele vastu kuivõrd leiab, et põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud kliendilepingu p-s 5.11 kokkulepitud viivisemäär 0,5% on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.
18.VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.
19.Vaidlust ei ole, et kliendilepingu üldised tingimused on välja töötatud hageja poolt. Ilmselgelt kasutatakse samu üldtingimusi ka teiste hageja lepingupartnerite suhtes. Seega peab lepingutingimuste kasutaja (st hageja) tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Praegu kohus ei näe, et pooled oleksid viivisemäära selgelt läbi rääkinud. Seega on tegemist tüüptingimusega.
20.VÕS § 37 lg 1 järgi tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kostjal, kui põhivõlgniku seaduslikul esindajal oli asja materjalist nähtuvalt võimalus lepingu projektidega eelnevalt tutvuda, kuivõrd vaidlust ei ole ka selles, et hageja need lepingud talle eelnevalt tutvumiseks saatis. Tuvastatavad ei ole ka VÕS § 37 lg-s 3 nimetatud asjaolud. Eeltoodust tulenevalt on kliendilepingu tingimused tüüptingimustena saanud hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingu osaks.
21.VÕS § 44 järgi kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. /.../ Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või
2-22-6706 kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. /.../ Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. /.../ (RKTKo 3-2-1-139-14). Seega kuigi põhivõlgniku puhul ei ole tegemist tarbijaga, saab ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitud lepingute puhul VÕS § 42 lg 3 tingimuste esinemisel eeldada, et tegemist on tühiste tüüptingimustega. Tegemist on nn halli nimekirjaga, mis paneb tingimuse mõistlikkuse ja kahjustava iseloomu puudumise tõendamiskoormise tingimuse kasutajale.
22.Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes tuleb vaidluse korral tõendada, et ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena vaidlustatud klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb näiteks arvestada, millised oleksid alternatiivsed võimalused, kas teine pool oleks tüüptingimuse kasutaja konkurentidega pidanud samasuguse tingimusega nõustuma. Hageja esindaja on 28.10.2022 menetlusdokumendis avaldanud, et kostja hinnangul on lepingus sisalduvad tüüptingimused selles majandussektoris tavapärased ja on oma väidete kinnituseks esitanud hagejaga samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjate lepingutingimused. Hagejaga samal tegevusalal tegutsevad ettevõtjad rakendavad klientide suhtes samasugust viivisemäära. Asjaolu on tõendatud xxxx OÜ müügilepinguga (dtl 178-182), xxxx AS-i üldtingimustega (dtl 183-186) ja OÜ xxxx seadmete rendi üldtingimustega (dtl 187-193). Kuivõrd kokkulepitud viivisemäär ei ole käesoleval juhul kõrgem teiste turul samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjate poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest, ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja ning põhivõlgniku vahel kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Xxxx OÜ (pankrotis) ei olnud tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis ületab seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Seega ei ole viivisekokkulepe erandlik. Viivisemäär ei ole seadusega vastuolus. 20.01.2020 sõlmitud kliendileping, kus lepiti kokku viivisemäär ei ole tarbijaleping, seega ei ole kohased kostja viited selle kohta, millist viivist saab nõuda tarbijalepingute alusel. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo nr 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo nr 3-2-1-97-07). Kohtu arvates ei ole seega viivis võlalt 0,5% päevas ebamõistlikult suur äriühingute vahelises lepingus ega seetõttu VÕS § 42 lg 3 p 5, § 45 järgi võlgnikku kahjustav ja tühine.
23.Kohus juhib ka tähelepanu, et kokkulepet viivisemäära kohta ei saa lugeda VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega (vt ka RKTKo 3-2-1-5-13 p-d 48-49, RKTKo 2-18-17536 p 17). Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul saaks viivist nõuda vaid seadusjärgses määras või kolmekordses seadusjärgses määras. Kohus kontrollis hageja arvutuskäiku viivisenõude osas ja nõustub sellega täielikult. Hagejal on õigus kostja vastu olevat nõuet vähendada. Hageja nõue tuleb rahuldada seega ka viivisenõude osas. Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude viivise osas, puudub vajadus alternatiivse nõude läbivaatamiseks.
24.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kuivõrd kohus
2-22-6706 rahuldas hageja viivisenõude, kuulub rahuldamisele ka võla sissenõudmise kulude nõue. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmise kulu 40 eurot.
25.Kõigest eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 7 493,59 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2 466,41 eurot ja sissenõudmisekulu summas 40 eurot, kokku 10 000 eurot.
26.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
27.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
28.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. Kohus andis 17.10.2023 määrusega pooletele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Pooled menetluskulude nimekirju kohtule tähtajaks ei esitanud. Seega juhindub kohus hagiavalduses näidatud menetluskulude suurusest.
29.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 05.05.2022 tasunud riigilõivu 770 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista kulud õigusabile 40 eurot ja viivise menetluskuludelt seadusjärgses määras. Kohus peab hageja menetluskulusid mõistlikeks ja põhjendatuteks. Kostjalt tuleb hageja kasuks solidaarselt menetluskuludena välja mõista 810 (770+40) eurot.
30.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (810 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
31.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.