Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 31. oktoober 2023
Tsiviilasja number
2-22-14383
Tsiviilasi
Expertline OÜ hagi OÜ MADIMUS ja Aulis Paali vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
30 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. mai 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aulis Paali apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja II): Aulis Paal (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tõnu Raidma
esindajad
Vastustaja (hageja): Expertline OÜ (registrikood 11095481), lepinguline esindaja vandeadvokaat Allan Valk OÜ MADIMUS (kostja I maakohtu menetluses) (registrikood 10800598), lepinguline esindaja Tõnu Raidma
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aulis Paali apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 12. mai 2023. a otsus Expertline OÜ hagi Aulis Paali vastu rahuldamise osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Expertline OÜ hagi Aulis Paali vastu rahuldamata.
4.2.Mõista OÜ-lt MADIMUS Expertline OÜ kasuks Välja 30 000 eurot.
4.3.Jätta Expertline OÜ menetluskulud põhjendatud ulatuses OÜ MADIMUS kanda.
4.4.Mõista OÜ-LT MADIMUS Expertline OÜ kasuks välja menetluskulud 2615 eurot (sh riigilõiv 1400 eurot ja õigusabikulud 1215 eurot) ning viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Jätta rahuldamata osas Expertline OÜ menetluskulud Expertline OÜ enda kanda.
4.5.Jätta Expertline OÜ hagi Aulis Paali vastu rahuldamata.
5.Jätta Aulis Paali menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Expertline OÜ kanda. Aulis Paali menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast tsiviilasjas tehtud lõpplahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2).
6.Mõista Expertline OÜ-lt riigi tuludesse välja riigilõiv 1400 eurot, mille tasumisest oli Aulis Paal vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel. Expertline OÜ-l tuleb riigi tuludesse väljamõistetud menetluskulud tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates vastavalt otsusele lisatud makseinfo lehel märgitud andmetele. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on Expertline OÜ kohustatud tasuma Eesti Vabariigile viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Expertline OÜ (hageja) esitas 27. septembril 2022 Viru Maakohtule hagi OÜ MADIMUS (kostja I) ja Aulis Paali (kostja II) vastu võlgnevuse 30 000 eurot väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 12. aprillil 2018 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale I laenu 30 000 eurot. Laen kanti kostja I pangakontole 12. aprillil 2018. Vastavalt laenulepingu p-le 1.1.2 kohustus kostja I tagastama kogu laenu hiljemalt
31.detsembriks 2020. Kostjale I antud laenu käendas kogu ulatuses eraisikuna tollane kostja I juhatuse liige kostja II (lepingu p 2.2). Laenulepingus kokku lepitud laenu 30 000 eurot tuleb pidada käendaja vastutuse maksimumsummaks. Kostja II on kostja I juhatuse liige alates 2001. aastast, tal on kogemus lepingute sõlmimisel ja ta pidi aru saama tehingu sisust. Kostja I ei ole kokkulepitud tähtajaks laenu tagastanud ja seega oma lepingulist kohustust rikkunud.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Peale laenulepingu sõlmimist osutas kostja I hagejale teenust ja müüs kaupa. Kostja I ja hageja kokkuleppel tasaarvestati poolte vastastikused nõuded. Kostja I saab seda tõendada raamatupidamise dokumentidega, kuid need on kolmanda isiku (raamatupidamise teenuse osutaja) valduses. Kostja II ei ole füüsilise isikuna laenulepingu pooleks. Juhul, kui kohus leiab, et kostja II on laenulepingu p-s 2.2 toodud kokkuleppest tulenevalt lepingupooleks, siis on laenulepingu p 2.2 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 6 alusel tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas hagi 12. mai 2023. a otsusega, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 30 000 eurot, jättis hageja menetluskulud põhjendatud ulatuses solidaarselt kostjate kanda, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 2615 eurot (sh riigilõiv summas 1400 eurot ja õigusabikulud 1215 eurot) ning menetluskuludelt viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)
rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlust ei ole, et 12. aprillil 2018 sõlmisid hageja ja kostja I kirjaliku laenulepingu nr 41, mille kohaselt andis hageja kostjale I laenu 30 000 eurot, mis tuli tagastada koos intressidega hiljemalt 31. detsembriks 2020. Kogu laenusumma maksti kostjale I välja pangaülekandega
12.aprillil 2018. Kostja I väide nõuete tasaarvestuse kohta on tõendamata. Laenulepingu nr 41 p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et kui laenusaaja (kostja I) ei ole võimeline laenu tagastama, vastutab allakirjutanud juhatuse liige (kostja II) oma varaga laenusumma ja intresside maksmise eest. Hageja hinnangul sõlmis kostja II lepingu p-s 2.2 kostja I juhatuse liikmena käenduslepingu, millega käendas oma isikliku varaga kostja I laenu. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 144 lg 3 kohaselt kehtib käendusleping ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse. Kostja II sõlmis laenulepingu p-s 2.2 hagejaga käenduslepingu, millega käendas isiklikult kogu oma varaga kostja I poolt võetud laenu 30 000 eurot. Kostja I on laenu tagastamata jätmisega kohustust rikkunud, seega tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I kohustuse rikkumise eest. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab kostja I käendatud kohustuse eest täies ulatuses ja tal on ka vastutus kohustuse rikkumise tagajärgede, eelkõige viivise eest. Kostjad ei suutnud põhistada, milles seisneb käenduslepingu heade kommete vastasus. Kostjate väitel puudus kostjal II tahe käenduslepingu sõlmimiseks. Käendus on peidetud lepingu p 2.2 alla ning laenulepingu p 2 (koos alapunktidega) puhul on tegemist lepingu tüüptingimustega. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja II ettevõtluskogemus on vähemalt alates 2001. aastast, s.o umbes 22 aastat. Seega selle aja jooksul peab ettevõtjal olema oskus lugeda lepinguid ja mõista nende sisu, sh mõista käenduse sisu. Praegusel juhul tuleb laenulepingu p-st 2.2 selgelt välja, et käendajaks oli vastavalt poolte kokkuleppele just laenulepingule allakirjutanud juhatuse liige, s.o kostja II. Kostjate väide, et käenduse eest peaks vastutama ka teine juhatuse liige Andres Veske, ei ole põhjendatud, sest laenulepingust ega käenduslepingust sellist vastutust ei tulene. Kostja II vastuväide, et tal puudus tahe käenduslepingu sõlmimiseks, ei ole usutav. Kostja II puhul on tegemist pika kogemusega ettevõtjaga, kes pidi aru saama, et laenulepingu p-s 2.2 käendas ta kogu oma isikliku varaga laenulepingut ning ta on oma tahet kinnitanud allkirjaga. Maakohus ei nõustunud kostja II vastuväitega, et laenulepingu p 2 on peidetud teiste laenulepingu punktide vahele. Tegemist on sisu poolest suhteliselt lühikese lepinguga, milles on kõigest kolm punkti oma alapunktidega. Kostja II kogemustega ettevõtjana pidi olema suuteline nimetatud kolm lepingu punkti läbi lugema ja lepingu sisu mõistma. Maakohus ei nõustunud ka kostjate vastuväitega, et lepingu p 2 tuleks käsitleda VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimusena. Kuivõrd tegemist on sisult suhteliselt väikese lepinguga, pidid pooled mõistma igat lepingu punkti ja alapunktide sisu. Kostja II ei ole tõendanud käenduslepingu heade kommete vastasust ja laenuleping ei ole p 2.2 osas tühine.
Õige ei ole kostjate väide, et käenduslepingu sõlmimisel on kaldutud kõrvale käendaja kahjuks VÕS käenduse ja garantii andmise peatükis sätestatust (VÕS § 142 lg 6). Kostja II võttis endale kohustuse, millega käendas kostja I laenu, laenukohustus oli piisavalt määratletav. Kuna laenu tagastamise kohustus jäi täitmata, rakendus käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja I sai hagejalt laenu 30 000 eurot ja laenusaajal oli kohustus laen tagastada hiljemalt
31.detsembriks 2020. Hageja esitas hagi alles 27. septembril 2022, s.o umbes 21 kuud peale kohustuse rikkumist. Periood alates 31. detsembrist 2020 kuni hagi esitamiseni on piisavalt pikk mõistmaks, et kostjal I puudub võimalus või soov laenu tagastada. Kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta on püüdnud kohustust täita või püüdnud laenuandjaga kokku leppida kohustuse täitmise edasi lükkamises.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse kostja II vastu hagi rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata. Lisaks palub kostja II muuta menetluskulude jaotust ning jätta enda menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on laenulepingu poolteks hageja ja kostja I. Kostja II eraisikuna ei ole lepingu pooleks ja ei ole eraisikuna lepingu p-s 2.2 nimetatud kohustust endale võtnud. Kostjal II puudus laenulepingu sõlmimisel tahe sõlmida eraisikuna käendusleping. Lähtudes VÕS § 29 lg-test 1 ja 4 ei vasta laenulepingu p-s 2.2 toodud sõnastus käenduse mõistele. Pooltel puudus ühine tahe käenduslepingu sõlmimiseks. Maakohus oleks pidanud tõlgendama laenulepingu p 2.2 VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 järgi. Kostja II ei olnud füüsilise isikuna nimetatud lepingu pooleks, vaid ta esindas äriühingut ja ei pannud tähele lepingu p 2.2. Lepingu p 2.2 sõnastus ei vasta VÕS § 142 lg-s 1 sätestatud käenduslepingu mõistele. Laenulepingu p-st 2.2 ei nähtu, et käendaja kohustub kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Laenulepingu p 2.2 tekstist nähtub hoopiski, et juhatuse liige peaks vastutama maksumuse eest. Pikk kogemus ettevõtjana ei tähenda, et isikul oleks kogemus laenu- või käenduslepingute sõlmimisel. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 11). Maakohus ei ole tühisuse aluseid analüüsinud. Kuivõrd hageja ei tõendanud, et vaidlusalune lepingupunkt on lepingusse lisatud lepingueelsete läbirääkimiste käigus, siis tegemist on tüüptingimusega, lepingupunkti pole eraldi läbi räägitud. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendus tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Laenulepingu p-st 2.2 ei nähtu käendatavate kohustuste rahalist suurust ehk rahalise vastutuse maksimumsummat. Käendaja ei pea laenulepingust ise tuletama, milline võiks olla tema vastutuse maksimummäär, vaid see peab olema selgelt määratletud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I ei ole võimeline laenu tagastama (lepingu p 2.2 eeldus). Laenu mitte tagastamine kostja I poolt ei tähenda, et tal puudus võimalus laen tagastada. Sõnastus „ei ole võimeline laenu tagastama“ seondub majandusliku võimekusega. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne nõude esitamist käendaja vastu kasutanud VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid kostja I vastu, kuigi lepingu p 2.2 seda ette näeb.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda.
Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja II on sõlminud laenulepingu p-s 2.2 hagejaga käenduslepingu, millega käendas isiklikult kogu oma varaga kostja I poolt võetud laenu. Kostja II ei saa väita ega polegi kunagi väitnud, et ta ei märganud lepingut allkirjastades p 2.2, mistõttu pidi ta ka mõistma, miks selline lepingupunkt laenulepingusse pandi. Kostja I tahe oli saada laen ja et laenu saada, pidi kostja II seda isikliku käendusega tagama. Kostjale I poleks ilma käenduseta laenu antud ning vastav lepingu p 2.2 sai lepingusse kirja just lepingueelsete läbirääkimiste tulemusena. Asjakohane on kohtu käsitlus ettevõtluse kogemusega isiku osas. Tegemist on üheleheküljelise lepinguga, millest arusaamine on igale keskmisele mõistlikule inimesele jõukohane. Kostja II ei ole heade kommete vastasust millegagi põhjendanud. Kostja II seisukoht, et laenulepingu p-st 2.2 ei nähtu vastutuse maksimumsummat, pole põhjendatud. Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt nt Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Seega tuleb praegusel juhul pidada laenulepingus väljendatud laenusummat (30 000 eurot) käendaja vastutuse maksimumsummaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kostja II suhtes rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus jätab kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses hageja kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja II vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja II osas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust hagi kostja II vastu rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Vaidlustamata osas (s.o kostja I vastu hagi rahuldamise ja menetluskulude väljamõistmise osas) on maakohtu otsus jõustunud.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II on käendanud kostja I kohustust ning vastutab seetõttu kostjaga I solidaarselt. Hageja hinnangul tuleneb kostja II kohustus kostja I ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust, mille kostja II kostja I juhatuse liikmena allkirjastas. Kostja II leiab, et ta ei ole lepingut eraisikuna allkirjastanud ega käenduslepingut sõlminud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Laenulepingu p 2.2. sätestab, et kui laenusaaja (kostja I) ei ole võimeline laenu tagastama, vastutab allakirjutanud juhatuse liige (kostja II) oma varaga laenusumma ja intresside maksmise eest. Kuigi kostja II kui käendaja või lepinguosalise nime eraldi lepingus nimetatud ei ole, on kostja II kui osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul käsitatav kostja II kui füüsilise isiku tahteavaldusena. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale
kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (vt nr Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-14, p 10). Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et lepingu p-st 2.2 ei nähtu poolte tahet käenduslepingu sõlmimiseks. Tüüptingimustel sõlmitud leping võib iseenesest olla sõlmitud ka üheleheküljelisena, lepingu pikkus ei ole selle lugemiseks tüüptingimustel sõlmituks oluline.
9.Kostja II on menetluses tuginenud sellele, et käendaja vastutuse puhul oli tegemist „peidetud“ sättega, seega oleks tegemist tühise tingimusega VÕS § 37 lg 3 mõttes. Ringkonnakohus kostja II seisukohaga ei nõustu. Kostja II võimalikku vastutust reguleerivad sätted on eraldi alajaotises, mis on pealkirjastatud „Lepingu tagatised“, ning see koosneb kokku vaid kolmest alapunktist. Lepingupunktide sõnastus on selge ja arusaadav. Tõlgendades lepingu p 2.2 sõnastust kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4 saab järeldada, et mõistlik isik pidi lepingule all kirjutades aru saama, et ta võtab koos kostjaga I kohustuse tagastada kostja I võlgnevus hageja ees. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et lepingu sõlmimisel oli kostjal I kaks juhatuse liiget. Lepingu p-st 2.2 tuleneb vastutus üksnes lepingule alla kirjutanud juhatuse liikmele, s.o kostjale II.
10.VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, seega oli hageja ja kostja II vahel sõlmitud leping tarbijakäendusleping. Ringkonnakohus on seisukohal, et lepingu p 2.2. on tühine VÕS § 143 lg 2 alusel. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II on nii maakohtus (dtl 65), kui ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses (dtl 98) tuginenud tarbijakäenduslepingu tühisusele VÕS § 143 lg 2 alusel, kuivõrd lepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohus ei ole selle vastuväite osas seisukohta võtnud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendatuse ja seaduslikkuse põhimõtet (TsMS § 442 lg 8). VÕS § 143 lg-s 2 viidatud summa kujutab endast absoluutset maksimumsummat, mida saab võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral, st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste, sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Riigikohus on leidnud, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Praegusel juhul sisaldab 12. aprilli 2018. a leping aga nii viivise (lepingu p 1.2.2.), kui ka intressi (lepingu p 1.3.) maksmise kohustust. Viivise suuruseks on 1% päevas, lähtudes tagastamisele või maksmisele kuuluvast summast, intressi puhul 3% aastas, arvestatuna laenu jäägilt. Intresside väljamaksmine pidi toimuma koos laenu tagastamisega.
11.VÕS § 143 lg 2 mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (vt Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus II (§ 143). komm . 3.2, Tallinn: Juura 2016). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei olnud arvestades lepingus kokkulepitud intressi ja viivist käendajal oma vastutuse ulatus piisavalt prognoositav ning lepingus ei ole lepitud kokku kostja II vastutuse rahalises maksimumsummas. Seega on
hageja ja kostja II vaheline käendusleping tühine ning hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd käendusleping on tühine, puudub vajadus analüüsida kostja II apellatsioonkaebuse väidet, kas kostja I oli võimeline (s.o majanduslik võimekus) laenu tagastama ning kas sellest tulenevalt lepingu p 2.2 kostja II suhtes kohaldub või mitte.
12.Kuivõrd ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Seoses hagi kostja II vastu rahuldamata jätmise ja kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetlustes jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus ei määranud kohtuotsuses kindlaks kostja II menetluskulusid, kuna tema vastu hagi rahuldati ning maakohus jättis kulud kostjate kanda. Ringkonnakohus teeb teistsuguse otsuse, mille tulemusel jääb hagi kostja II vastu rahuldamata. Eeltoodust lähtuvalt ei määra ringkonnakohus praegu kindlaks kostja II põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid maakohtu menetluses ega ka apellatsiooniastmes. Need määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 järgi.
13.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. augusti 2023. a määrusega kostja II menetlusabi taotluse ning vabastas ta riigilõivu 1400 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 5 teise lause järgi tuleb hagejalt mõista riigituludesse 1400 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest kostja II oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.