Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse menetlusosalistele kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

HAGIAVALDUS

15.11.2016. a eriarsti juhistele ja soovitustele hammaste ravimist, kuna hambad on valutavad, on põletikulised ning tekitavad oma eripärast tulenevalt nina hingamisteede turset ja seega põhjustab hingamisprobleeme, peavalu. Unetust (hageja 07.02.2017. a nr 6-24/1031-1 registreeritud pöördumine). Oma 08.03.2017. a vastuses nr 6- 24/1031-2 teavitas Tartu Vangla hagejat, et hageja on registreeritud hambaarsti vastuvõtule aprilli kuuks 2017. a. Aprillikuus aga hagejale hambaravi ei võimaldatud. Tartu Vangla on hagejale võimaldanud 2017. a vanglasiseselt hambaarsti konsultatsiooni 4-korral. Vangla hambaarst tunnistas, et vanglal puuduvad vahendid (sh. tehnilised võimalused) ja pädevus hammaste raviks, ning seetõttu on hageja tarvilik suunata vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde ravile. Olenemata sellest eriarst seda ei teinud vaid selgitas oma konsultatsioonidel suunamise komplitseeritust tulenevalt vangistusega kaasnevatest umbmäärastest raskustest (ning, et suunamiseks on vaja meditsiiniosakonna juhataja P. K. luba). Hageja esitas 04.07.2017. a Tartu Vanglale järjekordse taotluse, soovides kohest hambaravi. Kostja asus oma 15.08.2017. a vastuses nr 6-24/519-2 seisukohale, et neile teadaolevalt on hageja esitanud taotluse avavanglasse üleviimiseks ning kuna selle on lõppjärgus, siis antud hetkel ei ole mõttekas alustada ravi siin spetsialisti poolt, vaid juba avavanglas olles. Kostja tõi veel välja, et otsuse tingis ka asjaolu, et spetsialisti juurde on järjekord ning ravi peaks olema võimalusel ühes kohas ja kompleksne (vastus nr 6- 24/54192). Eeltoodust on üheselt selge ja sedastatav, et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi VÕS § 762 tähenduses. Nimetatud paragrahvi kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Seega eeltoodust tulenevalt tekkis kostjal kohustus raviteenuse osutamiseks vähemalt alates 15.11.2016. a, so SA Tartu Ülikooli Kliinikum 15.11.2016. a epikriisiga, milles eriarst andis hagejale hammaste raviks suunamise dr. S juurde ja näidustas hambaravi. Tartu Vangla aga jättis hageja eriarsti juurde ravile suunamata. Selle asemel osutati hagejale 4-l korral näilisi raviteenuseid, so hageja küll käis Tartu Vanglas hambaarsti konsultatsioonil 4-l korral, kuid vajalikku ravi ei võimaldatud või raviti muid hambaid, mille ravi polnud akuutne ega prioriteetne. Seejuures teadis Tartu Vangla, et tal puuduvad raviteenuse osutamiseks tehnilised võimalused kui ka pädevus. Tartu Vangla esitas oma 08.03.2017. a vastuses nr 6-24/1031 ebaõigeid andmeid vastuvõtule registreerimise kohta aprillikuuks 2017. a. Tegu oli hageja eksitamisega eesmärgiga anda hagejale lootust raviteenuse saamiseks ja kaebustest vabanemiseks. Tegelikkuses ei olnud kostjal kunagi isegi plaani hagejale raviteenust osutada. Seda kinnitab ka 15.08.2017. a vastus nr 6-24/5419, kus Tartu Vangla toob tervishoiuteenuse osutamise võimaldamata jätmiseks meelevaldseid ja raviteenuse osutamise seisukohalt absoluutselt irrelevantseid põhjendusi, nagu hageja avavanglasse võimalik paigutamine. Tartu Vanglast saadud vastusest on selgelt aru saadav, et hageja vajab ravi spetsialisti poolt, kuid spetsialisti juurde on järjekord. Tartu Vanglal oli võimalik hagejat registreerida spetsialisti juurde ravile vähemalt alatest 15.11.2016. a, kuid seda ei tehtud ja vastavalt 15.08.2017. a vastuses toodule ei ole ka see kunagi plaanis, kuivõrd vastuses on selgelt nähtav, et vastuvõtule saamiseks peaks Tartu Vangla sinna alles registreerima ja see võtab aega. Väide nagu ravi peaks olema teostatud ühes kohas ja komplekselt on meelevaldne õigustus raviteenuse osutamata jätmiseks võimaliku asukoha vahetuse valguses. Meditsiiniosakonna juhatajal P. K.il puudus pädevus sellise

hinnangu andmiseks ja seda oleks saanud otsustada ainult spetsialist, kelle juurde Tartu Vangla pidi hageja ravile saatma. Ühes kohas ravi saamiseks, kui see isegi oleks olnud vältimatult vajalik oli Tartu Vanglal võimalus seda teha alates vähemalt 15.11.2016. a kuni 23.08.2017. a, seega enam kui 9 kuud. Vastavalt hageja tervisekaardi sissekannetele on hageja tervishoiuteenuse osutaja poole pöördunud ülemiste hammaste (D16 ja D27) ja ülalõualuu ning põsekoobaste vaevustega tegelikult juba palju varem. Tervisekaardi 11.03.2015. a sissekanne ravilugu nr 189 anamneesis kajastub (tsitaat)...“Kurdab endiselt põsekoobaste kinnisust, survetunnet, valulikkus kiirgub ka mandibula ramuse piirkonda“. Samuti 07.10.2015. a ravilugu nr 237 (tsitaat)..“kurdab vasakult põsekopa turset ja nina kinnisust. Aeg ajalt tekib valu hoog, mis algab põsekopa piirkonnast ja kulgeb üle põse vasakule alalõualuu alla. Kaela on pöörata valus.“ 4 15.03.2016 ravilugu nr 270 (tsitaat)...“Kurdab 16. hammast, mis ajab fistulit ja tekitab jätkuvalt põsekoopas turset ja nina kinnisust“. Seega on üheselt mõistetav, et hageja vaevused tekkisid palju varem ja Tartu Vanglal tekkis ka sellest johtuvalt vähemalt alates 11.03.2015. a kohustus tervishoiuteenuse osutamiseks. Nagu eelpool toodud, jättis Tartu Vangla väga pika aja jooksul hagejale objektiivse raviteenuse osutamata. Seda isegi olukorras kus peale pikaaegset ootamist (so vähemalt alates 11.03.2015. a) võimaldati hagejale asjakohase ja pädeva eriarsti (SA Tartu Ülikooli Kliinikumi) konsultatsiooni ja uuringuid ning eriarst ordineeris oma 15.11.2016. a epikriisis hagejale vajaliku ravi. Tartu Vangla hambaarst A on tervisekaardi 16.11.2016 raviloos nr 346 vastuseks eeltoodud 15.11.2016. a SA Tartu Ülikooli Kliinikumi eriarsti ravijuhistele märkinud, et juureravi on küll näidustatud, kuid väidetavalt on konsulteeritud eriarst. Dr. Fga telefonitsi, kes väidetavalt olevat väitnud, et aeg dr S juurde on pandud mikroskoobi alla ravimiseks. 16.11.2016. a sissekandest raviloos nr 346 on ka välja loetav, et väidetavalt tuleb hageja spetsialisti juurde saata, et üle vaadata, kas on hambal lisakanal või mikromõra, kuna igemele tekib fistul ja see viitab põletikulisele protsessile. Tulenevalt eeltoodust leidis kostja A, et eriarsti (Tartu Ülikooli Kliinikum) poolt hamba ravimiseks pandud aeg tühistatakse, kuna väidetavalt pole vanglas ette nähtud sellisele hambaraviteenusele väljaviimist. Hageja leiab, et kostja A poolne konsultatsioon telefonitsi dr Fga on väljamõeldis nagu seda on ka juureravi mikroskoobiga. Seda, millist tehnilist ravilahendust eriarst dr. S oleks kasutama hakanud ei saa väita dr. F. Tegu on spekulatiivse väitega, kuivõrd hagejat ei ole planeeritud vastuvõtule suunatud. Isegi kui juureravi mikroskoobiga pole kinnipidamisasutuses ette nähtud või rahastatud oli võimalik teostada juureravi ilma mikroskoobita või saada muul viisil ravi, mis on kinnipidamise tingimustes ette nähtud. Samas aga oli hagejal tuvastatud ilmselge ravivajadus, kuivõrd põletikest tulenevalt, mis olid kestnud juba pikka aega oli hagejal tekkinud igemele fistul, millest eritus regulaarselt mädast sekreeti. Kostja A hindas õigusvastaselt kõrgema kategooria eriarsti poolt määratud ravivajaduse ümber, tühistas eriarsti juures raviaja ja jättis hageja igasugusest ravist ilma, mis võinuks hageja vaevustele leevendust tuua. Kostja A lisas oma 16.11.2016. a raviloo sissekandes, et : „Hetkel kiiret pole, teeb vabaduses. Kui tekib ägenemine, läheb turse, saab saata erakorraliselt stomatoloogiakliinikusse, võtavad hamba lahti“. Seega oli kostja A otsustanud hagejale jätta objektiivne raviteenus osutamata ja jättis hageja vaevlema terviseseisundist tulenevate kannatuste, valu, turse ja piina kätte, mida hageja pidi taluma vähemalt alates 11.03.2015. a. Kostjate otsusest nähtuvalt olid nad teadlikud hageja vaevusest

ja tervislikust seisust, kuid otsustaid raviteenust mitte otsustada vaid jäid ootama terviseseisundi ägenemist kuni erakorralise seisundini, so kui see ohustab vahetult hageja elu, põhjustades sellega hagejale pika aja vältel valu, piinu, hirmu ja kannatusi, mida oleks saanud vältida asjakohase raviteenuse osutamisega. Hageja leiab, et tegu on teadliku ja tahtliku ravi ja diagnoosi veaga. Tervishoiuteenuse osutaja pole tema käitumist arvestades kunagi soovinudki hagejale tervishoiuteenust osutada arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt ja oodatava hoolega. Edasiselt paigutati hageja alates 23.08.2017. a Tallinna Vangla Maardu Avavangla osakonda. Alates esimesest päevast pöördus hageja Tallinna Vangla tervishoiuteenuse osutaja poole ja soovis hambaravi (ravilugu nr 391 ja 394). Raviloo nr 394 28.08.17 anamneesis on perearst K. K. (XXXXXX) märkinud: „u.2 a olnud vasaku põsekoopa turse, krooniline nohu, sellest peavalu, käis ka MRT-s...oli käinud ka näo-lõualuukirurgil/ hambaarstil, arvati, et hambajuur on liiga pikk ja seal täidis jne, mida vaja ravida.“ Perearst otsustas samas raviloos märgitu kohaselt hageja suunata hambaarstile. Hagejale võimaldati hambaarsti vastuvõttu Tallinna Vanglas 12.10.2017. a. Hageja esitas hambaarstile B (XXXXXX) enda vaevustest ja terviseseisundist ülevaate ning esitas ka Tartu Ülikooli kliinikumi 15.11.2016. a epikriisi (ravilugu nr 404). Hageja palus kostjal B järgida kõrgema kategooria eriarsti ravijuhiseid ning suunata hageja tervishoiuteenuse saamiseks spetsialisti juurde. Kostja B keeldus sellest, esitades paljasõnalisi väiteid, et hammas on terve ja ei vaja ravi. Seejuures ei teostanud kostja B mitte ühtegi analüüsi või uuringut, millele tuginedes väita, et hammas on terve ja ravi ei vaja. Hageja esitas korduvalt raviteenuse osutamise (konsultatsiooni) vältel kõrgema kategooria eriarsti diagnoosi ja ravijuhised ning selgitas, et Tartu Ülikooli spetsialisti seisukoht ja ravisoovitus põhineb objektiivsetel uuringutel ja leidudel (so röntgen- ja panoraamülesvõte). Kostja B väitis vastuvõtul, et Tartu Ülikooli diagnoos ei tähenda midagi. Kostja B keeldus kategooriliselt hageja kaebusi ja selgitusi kuulda võtmast nagu ka kategooriliselt keeldus tunnistamast Tartu Ülikooli kõrgema kategooria eriarsti diagnoosi, uuringuid ja ravijuhiseid. Veelgi enam hämmastama panev on kostja B seisukoht raviloos nr 404 toodud otsuses, mille kohaselt arst leiab ilma ühtegi uuringut tegemata, et D27 hammas on põletikuta ja hageja probleem on psühholoogiline. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas kostja B sai midagi sellist ilma ühegi tõendusliku aluseta väita, olukorras kus kõrgema kategooria eriarst on läbi viinud uuringud ja objektiivse uuringu alusel leidnud diametraalselt midagi muud. Kuivõrd kostja B väitis paljasõnaliselt, et hageja hambad on terved ja ei täitnud kõrgema kategooria eriarsti ravijuhiseid rikkus kostja VÕS § 762-st tulenevaid kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel. Kostja poolt otsustatud raviteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ja ei olnud osutatud oodatava hoolega. Tegu on ilmselge diagnoosi- ja raviveaga. Järgnevalt võimaldati hagejale hambaarsti konsultatsiooni 10.01.2018. a. Vastavalt raviloos nr 427 on 10.01.2018. a kostja B märkinud (tsitaat) .. „D27 vitaalsus kontrollitud. Vahetatud täidis oklusaalselt, hammas reageeris preparatsioonile... Patsient kinnitas, et täidise viimistluse järgselt hambumus õige ja valu ei ole. Juureravi ei vaja ... Patsiendiga ei ole võimalik kontakti saada, sest ta jääb kõiges oma seisukohtade juurde ja esitab vastavaid nõudmisi, väiteid ja arvamusi.“ Hageja kinnitab, et pole kostjale B hamba viimistluse järel kordagi väitnud, et valu enam ei ole. Tegu on kostja soovunelma või väljamõeldisega. Tegu on valede andmetega. Kostja on sellega rikkunud VÕS § 769 tulenvat dokumenteerimiskohustust kuivõrd sisestas tervisekaarti valeandmeid. Samuti

ei ole kostja hageja hambal (D27) kunagi õiget täidist vahetanud. Selle asemel, et hagejale asjakohast hambaravi osutada, sundis kostja B hagejat raviteenuse osutamise (edasisest) keeldumise ähvardusel avama suu ja lubama hageja hammast puurida ilma tuimestuseta. Kuigi hageja selgitas kostjale, et eelnimetatud hammas on niigi valulik ja palus tuimestust, väitis B, et tal on tarvilik välja selgitada kas hammas on „elus“ või mitte. Hageja nimetas selleks ka muid võimalusi ja palus tuimestust. B väitis, et rohkem meetodeid ei ole ja keeldus ka tuimestavast süstist ning ähvardas hagejat, et kui hageja ei ava oma suud ja ei luba haiget hammast korraks puurida, siis on hageja raviteenusest keeldunud ja rohkem hambaravi ei võimaldata. Kui hageja avas enda suu, võttis B kinni käega avaldaja alalõuast, tõmbas seda alla poole, asetas puurimisvahendi hageja suhu ja surus selle suure jõuga vägivaldselt vastu hageja haiget hammast ja samal ajal puurides, eemaldades hageja hammast suure osa. Kuivõrd hageja tundis väga intensiivset valu, tõmbas hageja reflektiivselt enda pead kõrvale, kuid B surus hageja suus olevat töötavat puuri edasi hamba sisse, samal ajal hoides teise käega hageja lõuast tugevalt kinni. Hageja oli sunnitud kostja Bi eemale tõukama kätest, et vabaneda töötavast puurist enda suus ja B haardest (hageja 12.01.2018. a taotlus Tallinna Vanglale nr 5-8/18/1339-1). Seejärel sedastas B arusaamatult, et kuna hageja tundis valu, siis järelikult hamba juures põletikku ei ole ja juureravi ei vaja. Hageja leiab, et B poolt osutatud raviteenus ei saa olla kooskõlas hea meditsiinitava ja praktikaga. Sellisel viisil osutatud raviteenus ei vasta mingil juhul arstiteaduse üldisele tasemele ega ei ole osutatud tavaliselt oodatava hoolega. Kostja B valetas, et hamba tundlikkuse tuvastamiseks ei ole muud meetodit kui seda (valest kohast) puurida. Kostja B ainukeseks eesmärgiks oli tekitada hagejale valu ja kannatusi kui puuris hambast suure osa ära. B poolt osutatud raviteenused olid sisutühjad ehk kostja B osutas hagejale teadlikult ja tahtlikult näilisi ja arstiteaduse üldisest tasemest madalamaid raviteenuseid, et ainult dokumentaalselt näidata raviteenuse osutamist. Selliste näiliste tervishoiuteenuste osutamise eesmärk ja tagajärg oli hagejale mitte raviteenust osutada ja lükata asjakohane raviteenus võimalikult kaugesse tulevikku, mille tõttu tekitatid hagejale põhjendamatult pikka aega piinu ja kannatusi, mis ei olnud vältimatud. Tallinna Vanglas kantud tervisekaardi andmetel taotles hageja tervishoiuteenuse osutajalt pidevalt hambaravi. Tulenevalt pikaaegsest ravimatusest on hammaste pataloogiad mõjutanud pidevalt ka hageja üldist tervist. Hageja on põletiku, turse ja valu leevendamiseks olnud sunnitud väga pikka aega tarbima erinevaid valuvaigistavad preparaate, mis oma eripärast ja pikast kasutusajast on avaldanud negatiivset mõju hageja tervisele üldiselt. Näiteks raviloos nr 418 27.11.2017. a on anamneesis märgitud (tsitaat) .. „Hambaprobleemid endised, surve peapooles, peavalu, nina kinni. Lisaks on tervisekaardi sissekannetest jälgitav, et hageja on pidevalt tarvitanud valuvaigisteid.“ Pikaaegne valuvaigistite tarbimine on hagejale põhjustanud maovalusid ja võimalikult, et kahjustanud ka magu ja muid siseorganeid. Hageja saabus 06.02.2018. a Viru Vanglasse. Hageja avaldas saabumisel esimesel päeval vastuvõtul, et hagejal on hambavalu ning näidustatud on juureravi ümberravi (ravilugu nr 444, 06.02.2018. a). Edasiselt on hageja kostjalt Viru Vangla taotlenud järjepidevalt hambaravi. Hagejale on pidevalt antud hambast või hammastest tingitud valude ja vavuste leevendamiseks kangeid valuvaigisteid. Tervishoiuteenuse osutaja on tervisekaardi sissekannete kohaselt hagejale andnud valuvaigisteid alates 06.02.2018. a peaaegu iga päev või ülepäeviti, kuid vähemalt 3-l päeval nädalas. See tähendab, et hageja pidi hammastest tingitud

valude ja vaevuste käes kannatama igapäevaselt, kuid valuvaigisteid võimaldati ainult juhul kui meditsiinitöötaja vastas hageja nõudele raviteenuse osutamiseks, so tuli hageja juurde ja võimaldas ravimit. Alates 10.03.2018. a on hagejale manustatud valu ja põletiku vastast ravimit ketoprofeeni 100 mg igapäevaselt. 01.05.2018. a andis kostja Viru Vangla hagejale lisaks 100 mg igapäevasele annusele lisaks 200 mg, ületades sellega täiskasvanutele lubatud maksimaalset lubatut ööpäevast annust. Ravimite manustamisega seotud rikkumise juurde tuleb hageja tagasi kaebuse järgmises osas. Kuid käesolevaga on piisavalt tõendatud, et hageja taotles hambaravi ja kostja Viru Vangla on hagejale hammastest tingitud vaevuste leevendamiseks ordineerinud süstemaatiliselt valu ja põletiku vastaseid ravimeid. Hageja viibis Viru Vanglas hambaarsti konsultatsioonil 22.02.2018. a esimest korda. Hageja esitas kostjale SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 15.11.2016. a epikriisi ja palus hambaarstil järgida kõrgema kategooria eriarsti ravijuhiseid ja suunata sellele vastavalt hageja ravile. Hambaarst C (XXXXXX) väitis hagejale, et vanglas sellist ravi ei võimaldata. Esitas küsimusi, miks hageja tuleb vanglasse hambaid ravima ja miks hageja vabaduses kõnealuseid hambaid ei ravinud. Kui hageja selgitas hambaarstile, et on ca 4,5 a kandnud vabaduskaotuslikku karistust ja hammaste probleem on ägenenud ja halvenenud just vangistuse jooksul ning, et hageja on vabaduses olles pidevalt ja regulaarselt saanud hambaravi, mis on dokumentaalselt tõendatav, väitis hambaarst, et kuivõrd hageja karistusaja lõpuni on „vähe“ (jäänud so tol hetkel 9 kuud), pole mõtet seda vanglas ravima hakata, sest aega on liiga vähe. Hageja selgitas hambaarstile, et Eesti riik läbi Tartu ja Tallinna vangla on juba aastaid objektiivse ravi kättesaadavust näiliste toimingutega edasi lükanud ning, et sellise pika perioodi järel veelkord ravi teadmata tulevikku lükata pikendab ja raskendab veelgi hagejale põhjustatud kannatusi. Kuigi hambaarst C teadis, et hageja hambad vajavad ravi ja nende ravimist on edasi lükatud näiliste ja sisutühjade tervishoiuteenuste osutamisega ning, et hageja terviseseisund põhjustab hagejale intensiivseid kannatusi jättis C hageja vastavalt kõrgema kategooria eriarst juhistele ravile suunamata, kuivõrd pidas karistusaeg liiga lühikeseks. Hageja leiab, et see ei saa olla raviteenuse osutamata jätmise aluseks. Kostja C pidi arvestama aega, mida hageja juba siiani oli oodanud raviteenuse saamiseks. Edasiselt viibis hageja hambaravil sama tervishoiuteenuse osutaja juures Viru Vanglas 17.04.2018. a. Kostja tegi hagejale korduva röntgenülevõtte (panoraam), mida on varasemalt teostatud korduvalt erialaspetsialistide poolt Tartu Ülikooli Kliinikumis. 15.11.2016. a Tartu Ülikooli Kliinikumi eriarsti poolt pandud diagnoosi ja raviotsuse aluseks oli samuti röntgenülesvõte (panoraam). Tegu on kõrgema kategooria eriarstiga. C on aga haigusjuhus nr A6502018 17.04.2018. a väitnud, et OPT uuringust ei ole näha vajadust võtta juureravi praegu. Hageja leiab, et kostja C dubleeris uuringut, et näidata tervishoiuteenuse osutamist ja venitada ebavajalike toimingutega asjakohase raviteenuse kättesaadavust nii, et selle osutamine vangistuses muutuks võimatuks. Samuti on samas haigusjuhus märgitud, et tellitud on aeg konsultatsiooniks dr. Ple edasise ravivajaduse ja võimaluse üle. Seega on ilmselgelt näha, et kostja C tegevuse eesmärgiks on ainult asjakohase raviteenuse kättesaadavuse võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükkamine, teostades erinevaid dubleerivaid ja sisutühje toimingud. Hagejale polnud tarvidust teostada pidevalt samasisulisi uuringuid ja erinevaid konsultatsioone, mille toimumise pidev ootamine lükkab pidevalt asjakohase raviteenuse saamist edasi olukorras, kus kõrgema kategooria eriarst on läbi viinud

uuringud ja määranud ravi. Hageja leiab, et eeltooduga täiendatud kostja C teadlik ja tahtlik tegevus, millega osutati raviteenust arstiteaduse üldisele tasemele mittevastavalt ja rikuti hoolsuskohustust. Hageja leiab, et kostja C tegevus on pahatahtlik ja täidetud on ka eeldused kriminaalõiguslikuks vastutuseks, kuivõrd kostja pole täitnud ravijuhendit, ei ole järginud head meditsiinitava ja ka meditsiinieetikat tervishoiuteenusel ning on sellest tulenevalt hagejat väärkohelnud, so hagejale on tekitatud põhjendamatuid vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mida oleks saanud asjakohase raviteenuse osutamisel vältida. Seega on tõendatud kostja C poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine, tegu on ilmselge ravi- ja diagnoosiveaga, kuivõrd hagejale oli juba kõrgema kategooria eriarsti poolt diagnoos ja ravi määratud, kuid kostja C ei täitnud kõrgema kategooria eriarsti juhiseid. Kostja Viru Vangla vastustest hageja taotlustele asjakohase raviteenuse osutamiseks on selgelt arusaadav, et kostjal pole kavatsustki hagejale asjakohast raviteenust osutada. Oma 13.04.2018. a nr 6- 10/6310-2 ja 16.04.2018. a nr 6-13/14639-2 vastustes on kostja Viru Vangla väitnud, et ravi on alustatud ning saatekiri ja vanglaväline raviteenuse osutaja juurde koostatud ei ole. Tegu on paljasõnaliste väidetega, kuivõrd tegelikkuses pole hageja probleemseid hambaid D16 ja D27 vastavalt Tartu Ülikooli eriarsti ravijuhistele kordagi ravitud. Kuivõrd mingit ravi pole alustatud ja selle osutamiseks puuduvad vanglal tehnilised vahendid ja pädevus ning hagejale pole koostatud saatekirja vanglavälise raviteenuse osutaja juurde ravile viimiseks vastavalt Tartu Ülikooli eriarsti ravijuhistele on üheselt tõlgendatav, et kostja Viru Vangla vältis teadlikult asjakohase raviteenuse võimaldamist ja põhjustab seeläbi hagejale põhjendamatuid kannatusi. Hageja on kostja asutustel - Tartu Vangla, Tallinna Vangla ja Viru Vangla ning nende juures töötavatelt tervishoiutöötajatelt järjepidevalt nõudnud vastavalt eeltoodud kõrgema kategooria eriarsti diagnoosile ja ravijuhistele ravi võimaldamist. Kostjad ei ole enda lepingulisi kohustusi täitnud ning on erinevate ravivigade, hoolsusnõuete täitmata jätmisega ning arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel raviteenuse osutamisega põhjustanud hagejale tervisekahju, füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Hageja on välja toonud ka asjaolu, et Viru Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja ja hambaarst C on hageja jätnud asjakohase ravita, sh ei ole täitnud hoolsusnõudeid ja osutatud raviteenus ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele, kuivõrd hagejal on ravitud ainult sümptomeid, mitte kaebuste põhjust. See tähendab, et objektiivselt tuvastatuna on kostjad oma tegevusega, st raviveaga põhjustanud hagejale tervisekahju ning füüsilist ja vaimset valu ning kannatust. Kuivõrd kostjad hagejale ravi osutanud väga pika aja jooksul, on ravimatus tinginud alates 2018. aasta 21. nädalast hageja järsu terviseseisundi halvenemise. Hagejal ägenes hammaste ja põsekoobaste põletikune seisund. Hammaste valu ägenes tugevast väga tugevaks. Hageja mõlema poole ülalõualuu ja põsekoobaste piirkond oli väga valus ja tekitas tugevat survetunnet. 23.05.2018. a halvenes hageja terviseseisund veelgi. Hagejal tekkis palavik ning hageja näo-ja koljuluustiku tugev valu. Samuti esines tugev survetunne ja põsekoobaste ja pea piirkonnas. Hageja teavitas Viru Vanglat juba varasemast kui 07:00, et vajab terviseseisundi ägenemise tõttu kohest meditsiinilist abi. Meditsiiniõde E saabus hageja juurde alles kella 21:00 paiku. See tähendab, et hageja pidi tervishoiutöötajat ootama enam kui 13 tundi. Kostja E oli saabudes äärmiselt üleolev, väites, et hageja segab tema töötamist kuna tema arvates pole hagejal midagi viga. Kostja E keeldus ka hageja temperatuuri mõõtmisest ja väitis, et hageja kujutab endale ette tervise seisundi halvenemist. Sisuliselt võttes jättis kostja E

hageja abita ja tervise seisundi kontrollimata. Edasiselt hageja haigusseisund ainult ägenes. Hageja taotles tervishoiuteenuse osutajalt 24.05.2018 - 27.05.2018. a igapäevaselt erakorralist terviseabi, kuivõrd leidis, et peapiirkonna tugev valu ja survetunne ning põletik ohustavad hageja elu ja tervist. Hagejale mõõdeti normaalsest kõrgemat kehatemperatuuri kõigil päevadel. Samuti ordineeriti hagejale 21. ja 22. nädalal kostja E ja teiste tervishoiutöötajate poolt lisaks varasemale täiendavad valuvaigistid, mida hagejale oli sümptomite leevendamiseks antud juba pikka aega. Viru Vanglas alates 06.02.2018. a ja mis oli hagejale põhjustanud kõrvalmõjude näol täiendavaid kannatusi. 27.05.2018. a võimaldati hagejale erakorralise perearsti vastuvõtt. Perearst V. P. kontrollis hageja terviseseisundit ja leidis, et hageja pidi tarvitama hamba ja põsekoobaste haigusseisundi ägenemise raviks antibiootikume, kuivõrd hageja terviseseisund, so põletikuline protsess peapiirkonnas ohustas hageja elu ja tervist. Seega ordineeris arst hagejale nädalaks antibiootikumide kuuri. Hagejal tekkis tugev näo- ja koljuluustiku valu alates 23.05.2018. a, mis ägenes ka veel peale 27.05.2018. a esmast antibiootikumide tarvitamist. Hageja põsekoopad olid turses ja valusad ning terviseseisund halvenes ka veel peale 27.05.2018. a esmast antibiootikumide tarvitamist. Hagejal esines ka 28.-30.05 palavik ja hagejale tekkis pikaaegsest suures koguses ravimite tarbimisest ja haigusseisundist tugev nõrkus, valu südames, südamepekslemise hood ja hingamisraskused. 28.05.2018. a on tervisekaardi sissekandes (haigusjuht nr A3644 2018) märkinud erakorralise meditsiiniabi osutaja A. K., et hageja hammas valutab ja katsudes oli tunda lümfisõlmede suurenemist ning, et hageja ninast tuli kollast või pruuni eritist. Hagejal oli ka palavik ja arvatavasti kõrge vererõhk, kuid meedik neid ei mõõtnud, kuigi hageja palus. 28.05.2018. a sissekandest on nähtav, et meedikul puudus fonameeter. Meedikul puudus ka seega võimalus hageja tervise näitajate kontrollimiseks. 29.05.2018. a märkis perearst D tervisekaarti (haigusjuht nr A3663 2018), et hageja kaebab vasakul ülemiste hammaste kohal valu, mis kiirgub üles põsele, kõrva, oimule. Perearst keeldus hageja kehatemperatuuri mõõtmisest, väites, et see pole vajalik kuna hageja sai paracetamoli. Samuti keeldus vereanalüüside teostamisest. 24.05.20.2018. a vastuvõtul mõõtis kostja E hagejal kehatemperatuuri 37,6, kuid jättis selle tervisekaarti sisestamata, rikkudes sellega VÕS-st § 769 tuleneva dokumenteerimiskohustust. 31.05.2018. a vastuvõtul mõõdeti hagejal kehatemperatuur 37,00. Hageja kaebas jällegi valulikkust põsekoopa piirkonnas. Hagejale määrati raviks diclophenaci 75 mg. 30.05.2018. a oli hagejal väga kõrge palavik hinnanguliselt 40 kraadi ja enam. Hagejal esines tugev õhupuudus, nõrkus ja jõuetus ning hagejal tekkisid hooti tugevad südamepekslemise hood ja valu rinnas. Samuti oli hagejal tugev näo ja koljupiirkonna valu ja survetunne. Hageja tundis hirmu ja ärevust, kuna leidis, et haiguse ägenemine ohustab elu ja tervist. Hageja palus enam kui 5-l korral erakorralist meditsiinilist abi alates kella 17:00-st. Kostja E saabus hageja juurde alles 23:30, kuid jäi hageja eluruumi ukse taha ja ei sisenenud hageja terviseseisundi läbivaatamiseks eluruumi (kambrisse) hageja juurde. Hageja lamas voodis. Kostja E rääkis hagejaga ukse pealt ja käskis hagejal tõusta ja tema juurde minna. Hageja selgitas Ele, et tunneb ennast väga kehvasti ja halb enesetunne seisneb selles, et esineb tugev nõrkus, kõrge palavik, pearinglus, ninas pigistab ja valutab ja on õhupuudus ning sellest tulenevalt ei suuda hageja tõusta ja kostja E juurde minna. Kostja E üritas veelkord hagejat kohustada voodist tõusma, kuid hageja ei suutnud seda. Kui hageja selgitas veelkord eeltoodud terviseseisundit ja ütles, et ei suuda üles tõusta, ähvardas kostja E,

et kui hageja veel vastu räägib, siis ta lahkub raviteenust osutamata. Edasiselt käskis kostja E veelkord hagejal tõusta ja kui hageja väitis, et tunneb ennast niivõrd kehvasti, et ei suuda seda teha lahkus kostja E ilma hageja terviseseisundit kontrollimata ja abi osutamata. Seega jättis kostja E hageja abita eluohtlikku seisundisse, mille tõttu pidi hageja tervise seisundist tulenevalt taluma füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi, mida oleks saanud asjakohase ja hoolsa tervishoiuteenuse osutamisega vältida või leevendada. Hageja tundis hirmu ja ärevust enda elu ja tervise pärast. Hageja palaviku alandamiseks aitas kambrikaaslane J. T.. Terve öö vältel korduvalt hageja keha märgade käterätikutega katta. Hageja tervisekaardi sissekannete kohaselt on hageja pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole abi saamiseks ka paljudel järgnevatel päevadel, kurtes samalaadseid vaevusi, so hamba- ja ülalõualuuvalu, turset põsekoopa piirkonnas, pealuustiku valu. Seda kinnitavad tervisekaardi 04.06.,05.06; 08.06; 09.06; 10.06.2018. a ja edasised sissekanded. 06.06.2018. a palus hageja jällegi meditsiinilist abi, kuivõrd hagejal esinesid eelnevaga sarnased tervisehädad, so näo-, ja koljuvalud ning tugev survetunne ülalõualuu piirkonnas, valu südames, südamepekslemine, nõrkus ning samuti pikaaegsest ravimite tarbimisest tugevad kõhuvalud ja iiveldus. Hagejal oli ka jällegi tekkinud palavik, hinnanguliselt 38 kraadi. Hageja tundis, et ta elu ja tervis on ohus. Hageja jäeti jälle abita, kuivõrd meedikut ei saabunud. Seega terviseisundit ei kontrollitud ja kostja E jättis hageja abita eluohtlikku seisundisse. Tervisekaardi 06.06.2018. a (haigusjuht nr A4553 2018) sissekande kohaselt on kostja E anamneesis märkinud, et teda on teavitatud vajadusest osutada erakorralist abi. E kajastas anamneesis varasemate päevade tervisenäitajaid kuid diagnoosis 06.06.2018. a ilma igasuguse läbivaatuseta hageja simulandiks (06.06.2018. a sissekanne tervisekaardis). Samuti on anamneesis viidanud kolmandate isikute valedele, ebakompetentsetele ja irrelevantsetele väidetele ja arvamustele, mis ei oma raviteenuse osutamisese asjas mingit tähtsust. Kostja E viitab anamneesis asjaolule, et väidetavalt on II üksuse valvur väitnud, et hageja teeb iga päev jalutusboksis trenni. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt leidis kostja E, et hageja simuleerib oma haigestumist, seejuures hagejale läbivaatust teostamata. Samuti väitis kostja E anamneesis, et hageja ei esitanud päeva jooksul terviseseisundi kohta ühtegi kaebust, kuid tegelikult teavitas hageja terve päeva tervishoiuteenuse osutajat erakorralise abi vajadusest. 11.06.2018. a kella 15:30 paiku viibis hageja kostja perearst D vastuvõtul. Vastuvõtule saabudes oli D tõrjuv ja üleolev ning üleolevalt, miks hageja teda oma tervisehädadega tüütab ja mida veelkord soovib. Hageja selgitas, et tal esineb juba pikemat aega tugev näo- ja pealuustiku valu ning survetunne põsekoobastes, tugev näo- ja pealuustiku valu ning survetunne põsekoobastes, tugev väsimus ja nõrkus, sagedased südamepekslemise hood, respiratoorsed häired, pearinglus ja tasakaaluhäirete hood. Samuti, et arvatavasti pikaaegsest ravimite tarbimisest (so hamba-, põsekoopa- ja luustikuga seotud sümptomite raviks) maovalud ja tugev surve ja pigitustunne maksa piirkonnas ning nõrkus ja valud rinnas. Hageja soovis arstilt raviplaani ja selle tutvustamist. Kostja perearst D keeldus sellest ja käskis lõpetada enda tüütamise ning väitis, et tegelikult hageja niivõrd terve, et mingit ravi ega läbivaatust ei vaja. Samuti küsis hageja, et kas arst peab arstiteaduse üldisele 10 tasemele vastavaks käesolevat ravi, millega ravitakse ainult sümptomeid, mitte aga vaevuste põhjust, so hambaid. Samuti, et kas ravimite kõrvalmõjud ohustavad hageja elu ja tervist. Hageja palus teostada analüüsid võimalike kõrvalmõjude

kontrollimiseks. Perearst D käskis hagejal lahkuda ning kinnitas hageja küsimuse peale, et keeldub tervishoiuteenuse osutamisest, kuna tal pole aega ja ta tahab ära koju minna.

KOSTJATE VASTUSED

osutaja väidetav rikkumine oleks süüline. Hageja on esitanud hagis taotluse kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemiseks, et tõendada enda nõuet.

suunas X SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (SA TÜK) suu-, näo- ja lõualuukirurgi konsultatsioonile seoses hambaga D16. Hammast D16 oli Xl juba varasemalt ravitud. Hambale oli tehtud juureravi ja asetatud juuretäidised. Tartu Vangla hambaarsti dr A selgituste kohaselt nähtus röntgenülesvõttelt, et X hamba D16 juuretäidis ulatus kenasti tipuni ja juurekanali või selle täide osas mingit patoloogiat näha ei olnud. Samas oli näha juuretipu piirkonnas varjustust, mis viitas põletikule. Seega tingis suunamise asjaolu, et kuigi röntgenülesvõttel tundus hamba ja juuretäidisega kõik korras olevat, siis tekkis siiski igemele mäda välja ajav fistul. 15.11.2016. a viibis X dr Fi vastuvõtul. SA TÜK päeviku kande kohaselt ei soovinud X hamba eemaldamist, vaid oli huvitatud hamba ravist. Päeviku kandest nähtuvalt oli röntgenülesvõttel sedastav PARL (periapikaalne radiolutsents ehk juuretipu piirkonna põletikuline varjustus) ja sekundaarne kaaries mesiaalsel pinnal. Dr F näidustas juureravi ümberravi ja andis aja hamba ravimiseks dr S juurde. Lisaks tõi dr F välja, et hamba D26 piirkond patoloogilise leiuta, kuid hambal D25 (caries dentini distaalsel pinnal) ja D27 (lekkiv täidis, caries dentini distaalsel pinnal) vajavad restauratiivset ravi. Hammas D 25 parandati Xl 06.01.017. a ja hammas D27 parandati 16.05.2017. a. Seega osutati hammaste D25 ja D27 osas vajalik restauratiivne ravi. Dr Fi konsultatsiooni tulemusel ilmnes, et hamba D16 ravivõimaluste väljaselgitamiseks ja võimalikuks raviks on vajalik ravi mikroskoobiga. Kuivõrd röntgenülesvõttel ei nähtunud probleeme D16 hamba juurekanali või juuretäidisega, siis võis tekkida kahtlus mikromõrale või veel avastamata juurekanalile. Tavapärase juureraviga (ilma mikroskoobita) ei ole aga võimalik seda kindlaks teha, sest palja silmaga ei ole sellised probleemkohad näha. Seega oligi ainsateks võimalusteks ravivajaduse väljaselgitamine mikroskoobiga või hamba eemaldamine. Kuivõrd X ei soovinud hamba eemaldamist, siis ainsaks võimaluseks jäigi juureravi mikroskoobiga. Paraku aga määruse lisas 1 loetletud hambaraviteenused sellist teenust riigieelarvest rahastatava teenusena ette ei näinud. Kuna aga tervishoiuteenuse osutamine vanglas toimub just Vabariigi Valitsuse määruse sätestatud mahus, siis ei saanud vangla võimaldada Xle tervishoiuteenust, mille rahastamist riigieelarvest ette nähtud ei olnud. Kuivõrd avavanglas on aga kergem kinnipidamisrežiim, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla loal liikuda väljapool vanglat ilma järelevalveta, siis vangla loal oleks X avavanglas viibimise ajal saanud alustada väljapool vanglat omal kulul hamba D16 juureravi ümberravi mikroskoobiga. 23.08.2017. a paigutatigi X Tartu Vanglast ümber Tallinna Vangla Maardu üksusesse (avavangla), kus ta paiknes kuni 06.02.2018. a ehk pisut enam kui 5 kuud. Hambaarsti hinnangul ei olnud X hamba D16 seisund ka erakorraline ja ei vajanud vältimatu hambarabi andmist. Sellist vältimatut hambaravi osutatakse juhul, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Vältimatut abi osutatakse selliste erakorraliste seisundite korral, mis vajavad hamba väljatõmbamist või mädanikukolde avamist. Seda, kas tegemist on vältimatu abiga, otsustab hambaarst. Xl vältimatu hambaravi andmise vajadust ei olnud. Ka dr Fi päeviku kandest ei nähtu, et hamba D16 probleemi puhul oleks tegemist erakorralise ja viivitamatut sekkumist vajava küsimusega. X seab hagiavalduses kahtluse alla telefonitsi dr Fga konsulteerimise. Tartu Vangla hambaarst A kinnitas ka oma seletuses, et võttis 16.11.2018. a telefonitsi ühendust dr Fga ja konsulteeris temaga alternatiivsete võimalusi ja tegevust põletikulise protsessi ägenemisel. X oletus, et sellist konsulteerimist ei toimunud, on tema subjektiivne hinnang, mille kinnitamiseks ei ole ta ühtegi tõendit esitanud. Seetõttu ei ole tegemist mitte tõendatud faktiväitega, vaid X subjektiivse hinnanguga. X viitab hagis, et soovis korduvalt eriarsti poolt 15.11.2016. a näidustatud ravi, kuna hambad valutavad ja on põletikulised ning tekitavad oma eripärast tulenevalt nina hingamisteede turset ja seega põhjustavad hingamisprobleeme, peavalu ja unetust. X ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tema hamba D16 mikroskoobiga ravimata jätmine on põhjustanud temale hingamisteede turset, hingamisprobleeme, peavalu ja unetust. Isegi juhul kui Xl sellised kaebused võisid esineda, siis ei ole X esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sellised kaebused oli põhjustatud just hamba D16 juureravi ümberravi mikroskoobiga tegemata jätmisest. Ka ei

ole X tõendanud seda, et juureravi ümberravi oleks võimalik olnud ja võimaldamiseks ei oleks temal selliseid kaebusi olnud. Seega on X sellekohased väited ja kahjuliku tagajärje tekkimine tõendamata. 10.05.2018. a hagiavalduse punktis 4.6 järeldab X, et vangla oleks pidanud temale tervishoiuteenust osutama alates 11.03.2015. a, kuna tema pöördus juba varem ülalõualuu ning põskkoobaste vaevustega vangla poole. Tartu Vanglale jääb hagiavaldusest arusaamatuks, kuidas on X kaebused põskkoopatursele seotud hambaraviga (eelkõige hammastega D16 ja D27). Hambaarst A selgituste kohaselt ei ulatunud hambad D16 ja D27 juures põskkoopasse, luulised kontuurid olid intaktsed ja destruktsiooni koldeid ei täheldatud. Seetõttu jääb arusaamatuks ka seos põskkoobastega seotud kaebuste ja dr Fi näidustatud ravi vahel. Ka ei nähtu hagiavaldusest, millist tervishoiuteenust oleks siis vangla pidanud temale osutama. Selliste asjaolude kohta ei ole X esitanud ka ühtegi tõendit. Kuivõrd X sellised väited on ebaselged ja tõendamata, siis ei ole Tartu Vanglal võimalik nende osas seisukohta kujundada ega vastata. X taotles hagiavalduses eksperdi hinnangut hagiavalduses toodud asjaolude ja terviseandmete kohta. Kuivõrd hinnangu andmine osutatud tervishoiuteenusele ja selle asjakohasusele nõuab meditsiinilisi eriteadmisi, siis Tartu Vangla iseenesest X ekspertiisitaotlusele vastu ei vaidle. Küll aga on võimalik ekspertiisi määrata ja eksperdile küsimusi esitada peale seda, kui X hagi on üheselt selge ning arusaadav. Kui Tartu Vanglale ei ole täpselt teada, mida temale ette heidetakse ja miks ning millise tagajärje on see kaasa toonud, siis ei ole võimalik ka eksperdile asjakohaseid küsimusi esitada.

lepingulisi kohustusi, saab hageja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4, Riigikohtu 15. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12). Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise eest näeb VÕS § 770 lg 1 ette süülise vastutuse, st VÕS § 104 lg 1 järgi on kostjate vastutuse eelduseks nende süü. Eelnevast tuleneb, et hagi rahuldamise eelduseks on kostja süü. Käesolevalt ei ole hageja esitanud mitte ühtegi asjakohast tõendit, millega oleks võimalik tõendada tema väiteid tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise kohta kostja poolt, sh võimalike diagnoosi- ja ravivigade või patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Erialakirjanduses avaldatud seisukohtade järgi tuleb arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemiseks leida vastus küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võib tegemist olla raviveaga. Seejuures tuleb arvestada tervishoiuteenuse osutamiseks kasutada olnud meditsiiniseadmeid, ravimeid jms. (Võlaõigusseadus III. 8. ja 10. osa (§-d 619916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 300). Sarnased seisukohad on leidnud kinnitust ka kohtute praktikas (Riigikohtu 03.10.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06 (p 12)). Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele VÕS § 762 mõttes või et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu kui käsunduslepingu puhul ei ole üldjuhul oluline mitte niivõrd konkreetse tulemuse saavutamine nagu töövõtulepingu puhul, vaid tulemusele viiva protsessi reguleerimine, mis on sätestatud ka VÕS § 766 lg-s 2, mille kohaselt ei tohi tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul lubada operatsiooni edukust, kuid peab osutama teenuse VÕS § 762 järgi arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt. Käsundisaajal on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik, et saavutada käsundiandja soovitud tulemus, seega on oluline käsundisaaja hoolsuskohustuse täitmine. Hoolsuskohustuse määra hindamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 762 sätestatust, mis määratleb tervishoiuteenuse minimaalse tasemena arstiteaduse üldise taseme tervishoiuteenuse osutamise ajal. VÕS § 621 lg 1 reguleerib käsundiandja juhiste järgimist, selle teine lause sätestab, et kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, siis ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta. Tulenevalt TsMS § 5 lg 2 määrab pool ise, mis asjaolusid ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab hageja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Käesolevala juhul hageja oma väiteid tõendanud ei ole. Tervisekaardi ja hambaravikaardi väljavõtetest nähtuvalt on kostja pöördumised arsti poole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Tervishoiuteenust osutanud hambaarst dr B selgituste kohaselt ei vasta tõele hageja väited selle kohta, et hambaarsti poolt tervisekaarti kantud andmed on ebaõiged - dr B kinnitab, et ei tervisekaardis kajastuvad vaid tõele vastavad andmed. Tervisekaardi andmete ning dr B seletuste kohaselt käis hageja Tallinna Vanglas viibimise ajal hambaarsti vastuvõtul 12.10.2017. a ja 09.01.2018. a ning mõlemal korral oli uurimisobjektiks hammas D27. Mõlema vastuvõtu ajal nõudis hageja protseduure ja uuringuid, mis hageja arvates olid vajalikud (panoraamröntgen). Dr B selgituste kohaselt kasutas ta vastuvõttudel kõiki oma teadmisi ja oskuseid, et saada objektiivne pilt hageja hammaste seisundist. Hageja ülevaatusel ilmnes, et ravitud hambad hageja suus olid väga korrektsete täidistega ning seda selgitas hambaarst ka

hagejale – hageja tundus selgitustest aru saavat ning oli hambaarsti tegevusega nõus. Dr B oma selgitustes kinnitas, et tegi kõik hageja tervist puudutavad otsused konkreetselt hageja hetkeolukorda ja vajadusi arvestades – kuna isikute tervislik seisund on pidevas muutumises, ei saa ravivajaduse otsustamisel lähtuda sellest, milline raviplaan hagejale kunagi kellegi teise poolt aastaid tagasi on koostatud Dr B hindas hageja hamba D27 vitaalseks ja ümberravimist mittevajavaks, kuna vana täidise eemaldamisel hagejalt palutud tagasiside kohaselt tundis hageja hambas prepareerimise ajal „valu“ ehk siis hammas reageeris preparasioonile, jaheda veega loputamisele ning pusteldamisele. Hambaarst eemaldas hagejalt täidise ainult mälumispinnalt, mitte kogu ulatuses, sest silmaga nähtavat kahjustust täidisel ei olnud. Hagejale ei olnud eelnimetatud protseduuri ajaks võimalik tuimestussüsti teha, kuna see oleks hageja tundlikkuse tuimestanud ja protseduur ei oleks andnud mingit informatsiooni. Sellisel viisil tegutsemiseks oli hambaarst eelnevalt saanud hagejalt suulise nõusoleku. Dr B selgituste kohaselt hamba puurimine käibki selliselt, et puur asetatakse suhu ja surutakse vastu puuritavat objekti; vastupidiselt hamba puurimine võimalik ei ole. Küll aga ei ole dr B kinni võtnud hageja alalõualuust ega tõmmanud seda allapoole, kuna turvalisuse kaalutlustel ei võta hambaarst hamba prepareerimiseks kunagi käega kinni ühestki patsiendi kehaosast. Dr B hinnangul olukorras, mil hilisemates uuringutes teistes vanglates selgus, et hambal siiski oli juuretäidis (seega hammas oli devitaalne) on hageja teadlikult oma tundmuste kohta protseduuri käigus valeinfot andnud. Dr B selgituste kohaselt ei ole ta ähvardanud hagejat ravita jätta, vaid selgitas, et kui hageja protseduuri teha ei luba, siis teisi võimalusi kahjuks ei ole. Hageja vastu ei vaielnud ning lubas protseduuri teha - seega oli protseduuri teostamiseks hageja nõusolek. Dr B kinnitas, et selgitas vastuvõttudel ka hagejale, et juhul kui hammas põhjustab väljakannatamatut valu, põletikku ja hulga muid kaebusi, siis tuleb see eemaldada. Hamba eemaldamisega hageja aga nõus ei olnud. Kuna hageja hambal objektiivselt põletiku tunnused (turse ja punetus alveolaarjätkel, hamba liikuvus, palpeeritav kolle, siinustrakt, turse põsepiirkonnas) täielikult puudusid ja lümfisõlmed ei olnud palpeeritavad, otsustas dr B hageja seisundit jälgida ja teostada vajaduse tekkimisel jooksvalt uuringuid või ravi. Röntgenülesvõtte tegemiseks hagejat vanglast välja ei viidud, kuna objektiivselt selleks hädavajadus puudus ning tervise seisukohast lähtuvalt teostatakse röntgenuuringuid nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Tulenevalt VÕS § 127 lg 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja ei ole kohaselt tõendanud ei kostja väidetavat kahjutekitavat tegevust/tegevusetust, kahju ennast, ega põhjuslikku seost ning selliseid asjaolusid ei ole kostjale ka teada. Tervisekaardi kannetest ja hambaravikaardi andmetest järelduvalt on dr B hagejale osutanud tervishoiuteenust vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Hageja Tallinna Vanglas viibimise ajal puudus vajadus hageja täiendavalt eriarsti juurde suunamiseks või eriarsti kaasamiseks. Seega Tallinna Vanglas raviti hageja hambaid tulenevalt tema kaebustest vastavalt vajadusele ning hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et talle osutatud hambaraviteenus ei olnud kvaliteetne või seda osutanud arst ei olnud piisavalt hoolikas. Hageja sellekohased väited on paljasõnalised. VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Kui isik läheb arsti juurde, ei saa arst garanteerida talle rikutud tervise tagasi andmist, vaid arst kohustub tegema arstikunsti piires kõik võimaliku tervise taastamiseks. Tervishoiutöötaja vastutus tuleb kostja hinnangul siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiutöötaja käitus nii nagu iga teine hoolikas tervishoiutöötaja oleks käitunud. Ei saa jätta tähelepanuta muuhulgas ka asjaolu et patsiendi ravimine on alati seotud teatud riskiga. Isegi kui hageja terviseprobleemi lahendamiseks (hamba raviks) võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja poolt käesoleval juhul määratud ravi oleks olnud ebaõige. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei

vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Ühtegi sellekohast tõendit esitatud ei ole. VÕS § 770 lg 3 tulenevalt on tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel raviteenuse osutaja vastutuse aluse tõendamise kohustus hagejal. Hageja peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama seejuures, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks tal kahju tekkinud. Kostja peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Dr B, kes hagejale hambaravi teenust Tallinna Vanglas osutas, on tunnustatud erialaspetsialist, kes väljaspool vanglat osutab hambaraviteenust omanimelises Dr B Hambaravi OÜ-s. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise ees. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kostja rikkumine diagnoosi- või ravivea näol tuvastatav. Puuduvad tõendid selle kohta, et dr A. B poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenusel osutamisel oleks tehtud raviviga. Tallinna Vangla kostjana on täitnud omapoolseid VÕS § 762 ja VangS § 53 lg 1 ja 2 tulenevaid kohustusi, võimaldades hagejale vajalikku (hamba)ravi. Seega ei ole Tallinna Vangla tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja ei ole tõendanud kostja kohustuste rikkumist, süüd, põhjuslikku seost väidetava rikkumise ja kostja ebaselgeks jääva süü vahel. Seega ei esine aluseid, millest tulenevalt kuuluks hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. Kostja ei vaidle käesolevas menetlusetapis iseenesest vastu hageja taotlusele määrata ekspertiis. Küll aga vaidleb kostja vastu hageja poolt hagis välja toodud eksperdile esitatavatele küsimustele, kuivõrd need tuginevad hageja poolt esitatud paljasõnalistele väidetele. Juhul kui kohus vastava taotluse otsustab rahuldada, soovib kostja peale hageja poolt eksperdile esitatud küsimuste projektiga tutvumist esitada vajadusel ka omapoolseid küsimusi.

vastuvõttudel 29.09.2015. a ja 07.10.2015.a hamba D16 osas hageja kaebusi ei esinenud ja ravivajadust ei ilmnenud. Peale kaebuste tekkimist näidustas kostja ka hageja eriarsti juurde suunamise, mis nähtub selgelt raviloo sissekandest nr 270. Hageja viibis kostja vastuvõtul ka 23.03.2016. a (raviloo sissekanne nr 278). Vastuvõtul esitatud kaebustest lähtuvalt suunas kostja hageja SA TÜK Stomatoloogiakliinikusse suukirurgia osakonda. Seega on kostja vajaduse ilmnemisel hageja ka eriarsti vastuvõtule suunanud ja hageja etteheited õige diagnoosi ja ravi määramata jätmise kohta on alusetud. Asjaolu, et eriarsti vastuvõtt määrati hagejale alles 2016. a novembrikuusse, ei ole kostjast sõltuv. SA TÜK diagnoosi ja ravivajaduse ümberhindamine ja näidustatud ravi mittevõimaldamine. Kostja ei eita, et suunas hageja SA TÜK suu-, näo- ja lõualuukirurgi konsultatsioonile seoses hambaga D16. Hageja hammas D16 oli varasemalt ravitud. Hambale oli tehtud juureravi ja asetatud juuretäidised. Seega oli tegemist suretatud hamba, mis iseseisvalt valu ja kannatusi hagejale tekitada ei saa. Kostja tegi hageja hambast D16 röntgenülesvõtte ja sellest nähtus, et juuretäidis ulatus kenasti tipuni ja juurekanali või selle täite osas mingit patoloogiat näha ei olnud. Siiski oli juuretipu piirkonnas näha varjustust, mis viitas põletikule. Kuna kostja juurekanalis ega selle täites patoloogiat ei täheldanud, aga esinesid viited põletikule, siis pidas kostja vajalikuks suunata hageja SA TÜK konsultatsioonile. 15.11.2016. a viibis hageja SA TÜK dr Fi vastuvõtul (epikriisi on kohtule esitanud Tartu Vangla lisana 10.01.2019. a vastusele nr 1-10/218-4). Epikriisist nähtuvalt oli hageja huvitatud hamba D16 ravimisest ja selle eemaldamist ei soovinud. Dr A. F näidustas juureravi ümberravi ja andis aja hamba ravimiseks dr S juurde. Hagejale antud aeg dr S vastuvõtule eeldas hamba D16 ravivõimaluste väljaselgitamist ja ravi mikroskoobiga. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „“Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus) § 1 kohaselt kehtestatakse kinnipeetavale, arestialusele ja vahistatule osutatavate tervishoiuteenuste, nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord. Määruse § 2 lg 1 kohaselt rahatakse riigieelarvest lisas 1 nimetatud tervishoiuteenuste osutamist. Määruse lisa 1 1. peatüki 8. jagu (punktid 1226 jj) sätestab loetelu hambaraviteenustest, mida rahastatakse riigieelarvest. Juureravi mikroskoopiga selles loetelus toodud ei ole, mistõttu ei ole tegemist riigieelarvest rahastatava teenusega ja Tartu Vangla kui riigieelarveline asutus ei saa võimaldada teenust, mida rahastamist ettenähtud ei ole. Seetõttu võttis kostja telefoni teel ühendust dr Fga ja konsulteeris temaga alternatiivseid võimalusi ja edasist tegevust põletiku võimaliku ägenemise korral. Sellekohane märge nähtub ka hageja tervisekaardi 16.11.2016. a sissekandest nr 346. Kuna kostja konsulteeris diagnoosi ja ravi määranud dr A. Fga ja selgitati välja ka võimalikud edasised tegevused, siis on alusetud hageja väited nagu kostja oleks omavoliliselt ravivajaduse ümber hinnanud. Selline tegevus oli selgelt kooskõlastatud dr A. Fga ja arutatud ka tekkida võivate probleemide lahendust. Hageja heidab ette ka dr A. Fi määratud diagnoosi ümberhindamist, kuid kostja seda teinud ei ole. Millele tugineb hageja selline järeldus, jääb hagiavaldusest arusaamatuks. Asjaolu, et kostja ei saanud piiratud tervishoiuteenuste tingimustes võimaldada juureravi ümberravi mikroskoobiga ega seda rahastada, siis ei saa sellest veel järeldada, et kostja oleks ümber hinnanud ka hagejale määratud diagnoosi. Kostja ei nõustu hagejaga, et ta on jätnud hageja hamba D16 osas vajaliku ravita. Hamba D16 puhul oli võimalik kasutada kahte ravivõtet: hammas eemaldada või teha mikroskoobiga juureravi ümberravi. Hamba eemaldamisega hageja ise ei nõustunud ja see nähtub ka SA TÜK epikriisist. Seega välistas hageja ise oma otsusega ühe ravivõimaluse. Kuna teine ravivõimalus ei kuulunud aga riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste hulka, siis ei saanud kostja minna vastuollu kehtiva õigusega ja osutada teenust, mille rahastamist ette nähtud

ei ole. Sellega ammendus ka teine ravivõimalus. Seega ei jäänud kostjal muud üle kui jälgida hageja terviseseisundit, osutada sümptomaatilist ravi ja kroonilise põletiku ägenemisel suunata erakorralise haigena SA TÜK Stomatoloogiakliinikusse. Kuivõrd erakorralise arstiabi rahastamist nägi Määrus ette, siis erakorralise arstiabi osutamise raames saanuks hagejale osutada ka vajalikku ravi. Selliselt oli kostjal küsimus läbi arutatud ka dr Fga, kelle kinnitusel erakorralisena Stomatoloogiakliinikusse saatmisel saavad nad hageja hamba lahti võtta. Kuivõrd hageja ise keeldus teisest võimalikust ravivõttest (hamba eemaldamine), siis ei jäänudki kostjal muud üle kui jälgida hageja terviseseisundit ja osutada vajadusel sümptomaatilist ravi. Seega ei ole kostja jätnud hagejat arstiabist ilma ega teinud raviviga. Peale SA TÜK konsultatsiooni on hageja viibinud kostja vastuvõtul 16.11.2016. a (raviloo sissekanne nr 346), 06.01.2017. a (raviloo sissekanne nr 363), 16.05.2017 (raviloo sissekanne nr 382), 30.06.2017. a (raviloo sissekanne nr 388) ja 28.07.2017. a (raviloo sissekanne nr 389). Hamba D16 põletiku ägenemist ja erakorralise arstiabi vajadust vastuvõttudel ei tuvastatud. Põletik võib mõju avaldada erinevalt. Võimalik, et põletik kulgeb ühetaoliselt suuremaid kaebusi põhjustamata, aga samas võib kulgeda ka ägenemisega. Selline ägenemine võib kaasa tuua ka erakorralise sekkumise vajaduse. Põletiku ägenemisest saaks kostja teada esmajärjekorras ikkagi hageja enese kaebuste pinnalt. 06.01.2017. a, 16.05.2017. a ja 30.06.2017. a soovis hageja üksnes hambaid parandada ja selliseid kaebusi, mis viitaksid põletiku ägenemisele ja erakorralise sekkumise vajadusele, ei esitanud. Seetõttu ei ole ka kostja jätnud hagejat ilma eriarsti dr Fga kooskõlastatud ravivõttes terviseseisundi ägenemise korral. Varaline ja mittevaraline kahju. Hageja taotleb kostjatelt solidaarselt varalise kahju väljamõistmist. Varaliseks kahjuks pidas hageja pikaaegsest ravimatusest põhjustatud tervisekahju taastamise kulusid, mille ulatus selgub alles ravi osutamise käigus. Varalise kahju nõue jääb kostjale ebaselgeks. Hageja ei ole välja toonud, millised on need tervisekahju taastamise kulud ja millises ulatuses varalist kahju hageja nõuab. Seetõttu ei ole võimalik kostjal kujundada seisukohta ei kulude vajalikkuse ega põhjendatuse osas. Samuti ei ole kostjal võimalik hinnata kulude seotust just käesolevale kostjale etteheidetud tegevusega. Kuna kostjale teadaolevalt vabanes hageja kinnipidamisasutusest 17.12.2018. a, siis on hagejal olnud piisavalt aega välja selgitada, millised tegevused on tervisekahju (kostjale jääb arusaamatuks, millisest tervisekahjust hageja räägib) taastamiseks vajalikud, milline on sellise tegevuse võimalik maksumus. Ka ei ole hageja esitanud võimalike kulude kohta ühtegi tõendit ega hinnapakkumist. Seetõttu ei pea kostja praegusel juhul varalise kahju hüvitamise nõuet arusaadavaks, põhjendatuks ega tõendatuks. Kostja vaidleb vastu ka mittevaralise kahju suurusele. Hageja nõuab solidaarselt kõigilt kostjatelt hüvitist summas 20 000 eurot. Samas ei ole kostja hinnangul erinevatele kostjatele tehtud etteheited võrdse ulatusega. Seetõttu ei saa kostja hinnangul ka hüvitist välja mõista solidaarselt ja hüvitis tuleks iga kostja suhtes eraldi välja tuua. Nii näiteks ei ole käesoleva kostjaga kuidagi seotud Tallinna Vanglale etteheidetud tuimestuseta hamba puurimine või Viru Vanglale etteheidetud dokumenteerimiskohustuse rikkumine. Seetõttu ei saa ka selliseid nõudeid puudutav osa hüvitisest puudutada käesolevat kostjat. Samuti ei saa käesolev kostja vastutada teiste kinnipidamisasutuste tegevuse eest seoses hageja tervise halvenemise ja haiguse ägenemisega seonduvalt, mistõttu ole ka seda osa puudutav hüvitis käesoleva kostja suhtes põhjendatud. Üksnes käesolevale kostjale ja Tartu Vanglale tehtud etteheidete pinnalt on hüvitis suuruses 20 000 eurot ebaproportsionaalselt suur ja põhjendamatu.

juuretäidis (seega hammas oli devitaalne) on hageja teadlikult oma tundmuste kohta protseduuri käigus valeinfot andnud. Tõele vastab hageja kirjeldus hamba puurimise protseduuri kohta – hamba puurimine käibki selliselt, et puur asetatakse suhu ja surutakse vastu puuritavat objekti; vastupidiselt hamba puurimine võimalik ei ole. Küll aga ei vasta tõele hageja väited selle kohta justkui oleks kostja hageja suu avamisel võtnud kinni hageja alalõualuust ning tõmmanud seda allapoole - turvalisuse kaalutlustel ei võta hambaarst hamba prepareerimiseks kunagi käega kinni ühestki patsiendi kehaosast ning vastupidiselt ei käitunud kostja ka hageja puhul. Kostja ei ole ähvardanud hagejat ravita jätta, vaid selgitas, et kui hageja protseduuri teha ei luba, siis teisi võimalusi kahjuks ei ole. Hageja vastu ei vaielnud ning lubas protseduuri teha - seega andis hageja nõusoleku protseduuri teostamiseks. Kostja selgitas vastuvõttudel ka hagejale, et juhul kui hammas põhjustab väljakannatamatut valu, põletikku ja hulga muid kaebusi, siis tuleb see eemaldada. Sellega hageja aga nõus ei olnud. Kuna hageja hambal objektiivselt põletiku tunnused (turse ja punetus alveolaarjätkel, hamba liikuvus, palpeeritav kolle,siinustrakt, turse põsepiirkonnas) täielikult puudusid ja lümfisõlmed ei olnud palpeeritavad, otsustas kostja hageja seisundit jälgida ja teostada vajaduse tekkimisel jooksvalt uuringuid või ravi. Röntgenülesvõtte tegemiseks hagejat vanglast välja ei viidud, kuna objektiivselt selleks hädavajadus puudus ning tervise seisukohast lähtuvalt teostatakse röntgenuuringuid nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Tulenevalt VÕS § 127 lg 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja ei ole kohaselt tõendanud ei kostja väidetavat kahjutekitavat tegevust/tegevusetust, kahju ennast, ega põhjuslikku seost. Mittevaralise kahju hüvitisena nõutav summa oleks alusetult suur ka juhul, kui oleks tuvastatav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine kostja poolt. Hageja pole esitanud ühtegi põhjendust, miks ta nõuab hüvitist just 20 000 eurot. Eesti kohtupraktikale selline nõude summa kostja hinnangul ei vasta.

alusel võib kohus jätta läbi vaatamata ka tuvastushagi, kui selles märgitud õiguslikku huvi ei ole võimalik tuvastushagiga kaitsta. Kostjad on seisukohal, et sellest põhimõttest saab lähtuda ka kostjate menetlusse kaasamise otsustamisel ning dr D ning meditsiiniõde E osas on selline võimatus selge ning paluvad jätta nad menetlusse kostjatena kaasamata. C on seisukohal, et üldiselt sama kehtib ka tema osas. Kuigi tema on Viru Vangla hambaarst, võib hagist aru saada, et hageja põhietteheide on sellele, et Viru Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja ei viinud hagejat ravile väljapoole vanglat. Hagi Eesti Vabariigi, kelle üheks esindajaks on ka Viru Vangla, vastu on juba menetlusse võetud. Hageja põhinõue on suunatud hüvitise saamisele. Ilmselgelt on riik maksejõuline ning kui hagi peks hüpoteetiliselt mingiski osas rahuldatama, on riik kostjana võimeline selle ka probleemideta vastavaid kulusid kandma. Hageja ei ole esitanud ka sõnaselget taotlust, et ta sooviks menetlusse kostjaid kaasata. Dr C on seetõttu samuti seisukohal, et käesolevas asjas on võimalik jätta teda menetlusse kaasamata. Dr D, dr C ning meditsiiniõde E märgivad, et kui kohus siiski otsustab nad menetlusse kaasata, ühinevad nad Viru Vangla seisukohtadega. Hagiavalduse sisu osas jääb Viru Vangla seisukohale, et hagi on põhjendamatu. Hagiavalduse tekstidest võib aru saada, et hageja on oma tervist käsitlevates küsimustes emotsionaalne ja ülitundlik, nähes vältimatu abi vajadust ning ohtu elule kohtades, kus seda ilmselgelt ei ole. Seetõttu ei ole vangla arvates välistatud, et hageja tervisekaebused võisid olla pigem enesesisendus. Vangla märgib, et juhul kui kohus ekspertiisi määrab, on vangla hinnangul vaja välja selgitada seegi võimalus. Vanglas on tervishoiuteenuse osutajaks VangS § 52 lg 1 kohaselt vangla, patsiendi enda vaba soov talle meeldivat tervishoiutöötaja vastuvõtule saada on sama paragrahvi teise lõike kohaselt oluliselt piiratud. Millegagi ei ole põhjendatud hageja viited, nagu oleks vangla poolt osutatav meditsiiniabi hierarhiliselt madalamal mõnest vanglavälise tervishoiutöötja poolt osutatavast abist. Seega ei ole põhjendatud hageja väited, nagu peaks vangla arst lähtuma ainult vanglavälise tervishoiutöötaja poolt antud seisukohast. Praegusel juhul on menetlus staadiumis, kus on ainult hageja enda subjektiivne ning ilma tõenditeta hinnang, et tema arvates ei olnud Viru Vanglas osutatud ravi talle piisav. Vangla on seisukohal, et hageja tervisekaarti täiendavate sissekannete tegemise nõue ei ole põhjendatud, seda enam, et nõutav kanne kirjeldaks minimaalset palavikku. Tänasel päeval ei ole võimalik tõsikindlalt tõendada, milline oli hageja kehatemperatuur antud päeval ning puudub vähimgi viide, millist kasu hageja sellisest muudatusest saaks. Põhjendatud ei ole samuti nõue 06.06.2018. a haigusjuhu A4553 kirjelduse parandamiseks. Viidatud kandes on esitatud tervishoiutööaja kirjeldus, miks ta ei pea kinnipeetava soovi väljaspool tavalist vangla tööaega kohe ja kiiresti meditsiiniõe vastuvõtule saamiseks põhjendatuks ning see on oluline informatsioon, et teha hageja tervise osas otsust. Kandes ei ole väidetud, et meditsiiniõde oleks hageja läbi vaadanud – vastupidi, selles on kirjeldatud meditsiiniõele teadaolevad hageja tervisenäitajad, mis andsid õele aluse otsustada, et hageja reaalselt ei vaja erakorralist meditsiiniabi. Vangla selgitab siinkohal, et vanglas on küll tagatud ööpäevaringne tervishoiutöötaja kohalolu, kuid väljaspool tavapärast tööaega on meediku põhiülesandeks TTKS § 5 tähenduses vältimatu abi andmine. Kuna hageja poolt esitatud soov oli tavapärane, millisel puhul tal tegelikult vältimatu abi vajadust ei esinenud, siis oli põhjendatud ka vastava kirje tegemine.

EKSPERTIIS

RIIGI ÕIGUSABI

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

tervisekaardist (I kd tl 150-164), Tartu Vangla tervisekaardist (II kd tl 122-125), hambaravikaardist (I kd tl 165-167), Tallinna Vangla hambaarst B 10.07.2019. a selgitusest (I kd tl 168-169). Lisaks on kohtule esitatud SA Tartu Ülikooli Kliinikum haigusjuht, epikriisid ja arved (I kd tl 21-22, II kd tl 34-35, 54-59, 133-149).

tõendit selle kohta, et tema hamba D16 mikroskoobiga ravimata jätmine on põhjustanud temale hingamisteede turset, hingamisprobleeme, peavalu ja unetust. Isegi juhul kui Xl sellised kaebused võisid esineda, siis ei ole X esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sellised kaebused oli põhjustatud just hamba D16 juureravi ümberravi mikroskoobiga tegemata jätmisest. Ka ei ole X tõendanud seda, et juureravi ümberravi oleks võimalik olnud ja võimaldamiseks ei oleks temal selliseid kaebusi olnud. Seega on X sellekohased väited ja kahjuliku tagajärje tekkimine tõendamata. 10.05.2018. a hagiavalduse punktis 4.6 järeldab X, et vangla oleks pidanud temale tervishoiuteenust osutama alates 11.03.2015. a, kuna tema pöördus juba varem ülalõualuu ning põskkoobaste vaevustega vangla poole. Tartu Vanglale jääb hagiavaldusest arusaamatuks, kuidas on X kaebused põskkoopatursele seotud hambaraviga (eelkõige hammastega D16 ja D27). Hambaarst A selgituste kohaselt ei ulatunud hambad D16 ja D27 juures põskkoopasse, luulised kontuurid olid intaktsed ja destruktsiooni koldeid ei täheldatud. Seetõttu jääb arusaamatuks ka seos põskkoobastega seotud kaebuste ja dr Fi näidustatud ravi vahel. Ka ei nähtu hagiavaldusest, millist tervishoiuteenust oleks siis vangla pidanud temale osutama. Selliste asjaolude kohta ei ole X esitanud ka ühtegi tõendit. X sellised väited on ebaselged ja tõendamata.

ähvardanud hagejat ravita jätta, vaid selgitas, et kui hageja protseduuri teha ei luba, siis teisi võimalusi kahjuks ei ole. Hageja vastu ei vaielnud ning lubas protseduuri teha - seega oli protseduuri teostamiseks hageja nõusolek. Dr B kinnitas, et selgitas vastuvõttudel ka hagejale, et juhul kui hammas põhjustab väljakannatamatut valu, põletikku ja hulga muid kaebusi, siis tuleb see eemaldada. Hamba eemaldamisega hageja aga nõus ei olnud. Kuna hageja hambal objektiivselt põletiku tunnused (turse ja punetus alveolaarjätkel, hamba liikuvus, palpeeritav kolle, siinustrakt, turse põsepiirkonnas) täielikult puudusid ja lümfisõlmed ei olnud palpeeritavad, otsustas dr B hageja seisundit jälgida ja teostada vajaduse tekkimisel jooksvalt uuringuid või ravi.

/ allkirjastatud digitaalselt / Viljo Junolainen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.