2-25-12913/5 - Võlaõigus - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 sätestab, et tagaseljaotsuse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Viru Maakohus võttis 21.10.2025 määrusega hagiavalduse menetlusse. Hagiavalduse menetlusse võtmise määrus ja hagimaterjalid on loetud kostjale kätte toimetatuks avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 26.11.2025. Seega on praeguseks ajaks möödunud hagile vastamise tähtaeg. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud. Kostjat on hoiatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist. Kohus leiab, et hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Monefit Estonia OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 31.03.2020 kliendilepingu nr 1201301478. Kohus rõhutab, et kohtule edastatud kliendilepingul nr 1201301478 on märgitud lepingu sõlmimise kuupäevaks 26.03.2020, mistõttu kohus lähtub sellest kuupäevast. Lepingu sõlmimisel võimaldas esialgne võlausaldaja võlgnikule taotleda laenu ja vajaduse korral täiendava laenuosa saamiseks võlgnikule lubatud krediidilimiidi piires. Perioodil 31.03.2020 – 20.04.2022 võlgnik on taotlenud laenu ja 26 korda laenu ja täiendava laenuosa saamiseks. 20.04.2022 esitas kostja vastavalt kliendilepingu nr 1201301478 punktile 5.4.1 laenutaotluse täiendava laenuosa saamiseks. Kostja kinnitas peale laenutaotluse esitamist täiendavalt ka kliendilepingu ja uued laenutingimused ja kostjale saadeti uuesti kinnitatud kliendileping. Täiendavalt taodeldud laenuosale lisandus ka 31.03.2020 – 19.04.2022 taodeldud ja esialgse võlausaldaja poolt kostjale üle kantud laenu põhiosa jääk 1566,25 eurot ning uueks laenusumma suuruseks oli (1566,25+140,00=1706,25) 1706,25 eurot. Peale kostja poolt laenutingimustega tutvumise täiendavat kinnitamist esialgne võlausaldaja rahuldas kostja poolt esitatud taotluse ja kandis 20.04.2022 kostja poolt märgitud pangakontole täiendava laenusummas 140 eurot. Perioodil 20.04.2022 - 03.11.2022 kostja ei tasunud ühtegi osamakset võlgnevuse katteks, mistõttu on kostjal tagastamata laenupõhiosa 1706,25 eurot. Esialgne võlausaldaja on korduvalt pöördunud kostja poole meeldetuletustega, milles palus kostjal võlgnevus likvideerida. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud ja kostja jäi esialgsele võlausaldajale võlgu kolm järjestikust osamakset (20.05.2022; 19.06.2022; 19.07.2022), mistõttu esialgne võlausaldaja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu 03.11.2022 ülesse ja nõudis kogu võlgnevuse tasumist. 03.11.2022 teatas esialgne võlausaldaja Monefit Estonia OÜ kostjale, et esialgne võlausaldaja loovutas loovutamise lepingu nr 011210 alusel kõik laenulepingutest tulenevad tagatised Nord Collect OÜ-le. 30.12.2024 loovutas Nord Collect OÜ kõik samast lepingust tulenevad nõuded ja tagatised Heimondo Estonia OÜ-le. Kostja võlgnevus hagejale seisuga 08.08.2025 tagastamata laenupõhiosa eest on 1706,25 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist tagastamata laenupõhiosalt 1706,25 eurolt (lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 04.11.2022–08.08.2025) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, mistõttu sissenõutavaks muutunud viivis on hagiavalduse esitamise seisuga 537,73 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivisearvestustega. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt, s.o 1706,25 eurolt alates 09.08.2025 kuni põhinõude summa 1706,25 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuivõrd hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, siis juhindudes TsMS § 367 teisest lausest tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni. Põhinõudelt 1706,25 eurolt arvestatav viivis VÕS § 113 lõike 3

1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 09.08.2025 – 12.12.2025 (k.a) on 59,78 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 12.12.2025 seisuga kokku summas 597,51 eurot (537,73 + 59,78). Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka edasiulatuv viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõude tasumata jäägilt alates 13.12.2025 kuni põhinõude 1706,25 euro tasumiseni. Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu, tuleb eeldada, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Kohus leiab, et sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24. november 2023, 2 21-13098/50, p 13). Kohus leiab, et kostja avaldus lepingu sõlmimiseks on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (VÕS § 404 lg 1). Kostja tahteavaldus sisaldas kohustuslikku teavet VÕS § 404 lg 2 mõttes. Kohtule edastatud kliendilepingust nr 1201301478 (Lisa nr 1) selgub, et leping sõlmiti 26.03.2020 ning lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määr 20,61%. Lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on väiksem, kui lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud kolmekordne krediidikulukuse määr, ning seega on VÕS § 4062 lg-ga 1 kooskõlas. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et ta täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg, et hageja saab nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 alusel tagasi vaid põhivõla koos seadusjärgse intressiga ning kostja muid tasusid hagejale ei võlgne. Käesoleval juhul on aga hageja hagiavalduses välja toonud, et esitab hagiavalduse koos ümberarvestusega, mille järgi kõik võlgniku poolt tehtud maksed arvestatakse põhisumma katteks ning samuti võlausaldaja ei nõua kostjalt intressi. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele seega põhivõlgnevus 1706,25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 597,51 eurot (04.11.2022–08.08.2025 perioodi eest 537,73 eurot ning 09.08.2025-12.12.2025 perioodi eest 59,78 eurot) ning viivis alates 13.12.2025 kuni põhinõude 1706,25 eurot tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 p de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 4

Hagiavaldusest selgub, et hagihinnaks on 2433,98 eurot (viimati 20.10.2025 kohtule edastatud täiendatud hagiavalduse kohaselt 1706,25 + 537,73 + 190). Seega on käesoleva asjaga seotud riigilõiv kokku mitte 385 eurot, vaid 350 eurot. Kohus märgib, et hagejal on õigus lahendi jõustumisel taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tagastamiseks tuleb kohtule esitada kirjalik taotlus (TsMS § 150 lg 4). Taotlusesse tuleb märkida kellele ja millisele arvelduskontole tagastatav riigilõiv kanda. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõppemisest, millal riigilõivu tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 350 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ning tuleb kostjalt välja mõista (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Rahuldamisele kuulub hageja taotlus mõista kostjalt menetluskulud välja koos lisanduva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kohtul ei õnnestunud hagimaterjale kostjale kätte toimetada muul viisil, kui avalikult. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb ka tagaseljaotsuse resolutsioon kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka RKTKm 16.09.2020, 2-18-9218/40, p 10 ja RKTKm 20.04.2022, 2-20-123093/24, p 9.2). (allkirjastatud digitaalselt) Inna Kirsipuu kohtunik