OMEGA INVEST OÜ hagi GRIFF Õigusbüroo Osaühingu vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
GRIFF Õigusbüroo Osaühingu apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1222,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja GRIFF Õigusbüroo Osaühing (registrikood 12320307), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2021/2098 lubamatuks 787,50 eurot ületavas osas (resolutsiooni p 2). Tühistatud osas rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas. Muus vaidlustatud osas jätta Harju Maakohtu 30.11.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Tühistada Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus osas, millega maakohus tühistas Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu 787,50 eurot ületavas osas (resolutsiooni p 3). Muuta Harju Maakohtu 30.11.2022 otsust ja tühistada Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus täiteasjas nr 022/2021/2098 peatati kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, 1260,85 euro ulatuses.
4.Harju Maakohtu 30.11.2022 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis OMEGA INVEST OÜ hagi osaliselt rahuldamata.
5.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
5.1.Rahuldada OMEGA INVEST OÜ hagi osaliselt.
5.2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas.
5.3.Tühistada Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 022/2021/2098 kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, 1260,85 euro ulatuses.
5.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 20.02.2021 Harju Maakohtule hagi GRIFF Õigusbüroo Osaühingu (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Omaraha OÜ ja Aleksei Sumin (laenusaaja) 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingud (laenulepingud). Omaraha OÜ loovutas laenulepingutest tulenevad nõuded laenusaaja vastu hagejale.
1.2.Hageja nõudis laenusaajalt laenude tagastamist, kuid tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusega jäeti hageja nõue rahuldamata ja hagejalt mõisteti laenusaaja kasuks välja menetluskulud 1770 eurot. Samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2020 otsusega jäeti ka hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning hagejalt mõisteti laenusaaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 240 eurot. Seega mõisteti eelnimetatud kohtuotsustega, mis mõlemad jõustusid 28.12.2020, hagejalt laenusaaja kasuks välja menetluskulud 2010 eurot.
1.3.Laenusaaja esindaja saatis 04.02.2021 hagejale teate, et laenusaaja on loovutanud menetluskulude hüvitamise nõude kostjale. Kostja 12.02.2021 avalduse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse hagejalt menetluskulude 2010 eurot sissenõudmiseks.
1.4.Hageja leidis, et kostjal ei ole tema vastu menetluskulude hüvitamise nõuet. Hageja esitas laenusaajale 31.12.2020 laenulepingute ülesütlemise ja tasaarvestuse avalduse, millega ütles laenulepingud üles ja tasaarvestas menetluskulude nõude enda laenulepingutest tulenevate
2-21-3538 nõuetega laenusaaja vastu. Kuna laenulepingute alusel antud laenude tagastamise tähtajad olid vastavalt 25.10.2021 ja 25.12.2021, siis isegi juhul, kui laenulepingud ei olnud 31.12.2020 ülesütlemisavaldusega üles öeldud, oli laenusaajal kohustus saadud laenud eelnimetatud kuupäevadel tagastada. Hageja täiendas 13.10.2022 oma 31.12.2020 tasaarvestuse avaldust ja tugines tasaarvestatava nõude osas ka asjaolule, et laenude tagastamise tähtajad saabusid hiljemalt 25.10.2021 ja 25.12.2021.
1.5.Hageja leiab, et hageja nõuded laenude tagastamiseks tekkisid muudel asjaoludel kui tsiviilasjas nr 2-18-124588 lahendatud haginõue, mistõttu tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsused hageja nõuet ei välista.
2.Hageja taotlusel tagas Harju Maakohus 16.03.2021 määrusega hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 022/2021/2098 kuni siinses kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hagejal laenulepingutest tulenevaid nõudeid, mida oleks saanud menetluskulude hüvitamise nõudega tasaarvestada. Tsiviilasjas nr 2-18-124588 jätsid kohtud hageja laenulepingutest tulenevad nõuded rahuldamata, mistõttu ei ole hagejal laenulepingutest tulenevaid nõudeid.
3.2.Hageja sai hagis tugineda ainult nendele asjaoludele, mis tekkisid pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsuste jõustumist (s.o 28.12.2020). Enne osundatud kohtuotsuste jõustumist sissenõutavaks muutunud summasid ei saa hageja nõuda. Lisaks ei olnud 31.12.2020 ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse tegemise ajaks laenulepingute alusel veel nõudeid sissenõutavaks muutunud. Seega ei olnud hagejal tasaarvestatavat nõuet.
3.3.Hageja 31.12.2020 ülesütlemisavaldus oli tagajärjetu. Hageja ei ole järginud tarbijakrediidilepingute ülesütlemise regulatsiooni. Laenusaaja ei ole viivitanud vähemalt kolme tagasimakse tegemisega. Lisaks ei hoiatanud hageja laenusaajat võimalikust ülesütlemisest ega määranud täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks. Seega ei saanud hagejal ka ülesütlemisavalduse tagajärjel nõuet tekkida.
3.4.Hagejal puudus ka pädevus laenulepinguid üles öelda. Laenusaaja sõlmis laenulepingud Omaraha OÜ vahendusel investoritega. Seega olid laenulepingute pooleks investorid. Ebaõige on hageja väide, et laenulepingutest tulenev investorite nõue on läinud üle investoritelt laenuandjale. Lepingute üldtingimuste kohaselt läheb nõue portaalihaldurile üle 90-päevase makseviivituse korral, mida ei esinenud. Seega ei saanud investorite nõuded Omaraha OÜ-le üle minna. Isegi juhul, kui toimus nõuete loovutamine hagejale, siis lepingute kujundusõigus hagejale üle ei läinud, kuna lepingu üleminekut hagejale toimunud. Seega ei saanud hageja 31.12.2020 ülesütlemisavaldus muuta sissenõutavaks laenulepingu alusel edasiulatuvalt tasumisele kuulunud summasid.
3.5.Laenusaajale ei ole esitatud kirjalikus vormis teadet nõuete hagejale loovutamise kohta, mistõttu laenusaaja võib keelduda kohustuse täitmisest.
3.6.Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-124588 on tuvastatud, et laenulepingute kokkulepitud põhisummadeks olid vastavalt 1310 eurot ja 1640 eurot, kokku 2950 eurot. Samuti tuvastas kohus, et laenuandja maksis laenusaajale välja kokku 2451,50 eurot ning et laenusaaja tagastas sellest vähemalt 1580,12 eurot. Seega ei saanud hageja nõue laenusaaja vastu olla suurem kui 871,38 eurot ja hageja ei saanud laenusaaja nõuet enda vastu täies ulatuses tasaarvestada.
2-21-3538 Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas lubamatuks 787,50 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud.
4.1.1.Laenusaaja sõlmis 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingud portaalihalduri Omaraha OÜ vahendusel.
4.1.2.Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-18-124588 hagi laenusaaja vastu, paludes välja mõista 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingute alusel tekkinud võlgnevuse. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maa- ja ringkonnakohus mõistsid hagejalt laenusaaja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2010 eurot. Kohtuotsused jõustusid 28.12.2020.
4.1.3.Hageja esitas 31.12.2020 ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse, milles ütles 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingud üles ja tasaarvestas oma laenu tagastamise nõude laenusaaja vastu (2094,78 eurot) viimase nõudega enda vastu hüvitada tsiviilasjas nr 2-18-124588 väljamõistetud menetluskulud.
4.1.5.Kostja avalduse alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse hagejalt 2010 euro saamiseks. Täitedokumentideks on kohtuotsused tsiviilasjas nr 2-18-124588, millega kohtud mõistsid hagejalt laenusaaja kasuks välja menetluskulud 2010 eurot.
4.2.Maakohus hindas esiteks, kas laenulepingutest tulenevad laenuandja nõuded on hagejale üle läinud ehk kas hagejal on õigus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist endale.
4.2.1.Laenulepingute üldtingimuste p 11.5 esimene ja neljas lause sätestavad, et üldtingimuste allkirjastamisega kinnitavad laenusaaja ja investor, et nad nõustuvad alates 01.03.2014 sõlmitud laenulepingute automaatse üleminekuga portaalile koos kõigi nendest laenulepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuga momendist kui konkreetse laenu ja/või selle üksiku osamakse tagastamise tähtajast on möödas rohkem kui 90 päeva ning vastav kohustus on laenusaaja poolt täitmata. Portaalil on õigus talle üleantud lepingud omakorda üle anda kolmandale isikule või üleantud lepingutest tulenevad nõuded loovutada.
4.2.2.Omaraha OÜ saatis laenusaajale 02.11.2017 teate nõude loovutamise kohta. Omaraha OÜ avaldas teates, et kooskõlas üldtingimuste p-ga 11.5 loovutas portaalihaldur 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingutest tulenevad investorite kõik nõuded laenusaaja vastu hagejale, kes on nimetatud lepingute uueks võlausaldajaks. Teate järgi on uuele võlausaldajale üle läinud kõik seniste võlausaldajate õigused, sh õigus nõuda laenulepingu(te) täitmist ning intressi ja viivise tasumist.
4.2.3.Maakohus leidis, et on toimunud 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingutest laenusaaja vastu tulenevate nõuete loovutamine investoritelt Omaraha OÜ-le ja seejärel hagejale. Kuivõrd Omaraha OÜ on laenusaajale teatanud laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisest, on loovutamine laenusaaja suhtes toimunud ja laenusaaja pidi aru saama, et uueks võlausaldajaks on hageja. Hagejal on seega õigus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist endale.
4.2.4.Kostja väide, et laenusaajale ei ole esitatud kirjalikus vormis teadet nõude loovutamise kohta, ei ole põhjendatud. Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-124588 nähtub, et juba selles asjas tugines hageja 02.11.2017 ülesütlemise teatele. Järelikult oli teade laenusaajale kätte toimetatud viidatud asja raames. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt pidas
2-21-3538 laenusaaja hagejat uueks võlausaldajaks, mis näitab, et nõude loovutamise teade jõudis laenusaajani. Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuse p-s 16 on märgitud, et laenusaaja tegi laenude tagasimakseid hagejale pärast 02.11.2017 ülesütlemise avalduse tegemist kuni märgitud vaidluses hagi esitamiseni 05.12.2018. Lisaks tõi hageja laenulepingute 31.12.2020 ülesütlemise avalduses välja, et laenusaaja tegi viimase osamakse 20.04.2018. Seega sai laenusaaja nõude loovutamise 02.11.2017 teate kätte ja talle oli selge, et hageja on uus võlausaldaja.
4.3.Teiseks hindas maakohus, kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise eeldused on täidetud.
4.3.1.Kuna täitemenetlust alustati kohtuotsuste alusel, siis saavad vastuväited sundtäitmisele põhineda vaid pärast täitedokumendiks olevate kohtuotsuste jõustumist ehk pärast 28.12.2020 tekkinud asjaoludel. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes olema tekkinud pärast kohtuotsuste jõustumist. Tasaarvestuse lubatavuse määramisel on seega oluline tuvastada tasaarvestusolukorra tekkimise aeg.
4.3.2.Tasaarvestusolukorra tekkimise aja tuvastamiseks hindas maakohus, kas ja millal muutusid sissenõutavaks menetluskulude hüvitamise nõue ja laenulepingutest tulenevad laenu tagastamise nõuded. Laenusaaja nõue menetluskulude hüvitamiseks tekkis ja muutus sissenõutavaks kohtuotsuste jõustumisega 28.12.2020. Hageja nõude osas leidis maakohus, et kuigi kohtud jätsid tsiviilasjas nr 2-18-124588 hageja laenulepingutest tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata laenulepingute ülesütlemise kehtetuse tõttu, ei tuvastanud kohtud, et hagejal puuduksid mis tahes nõuded laenusaaja vastu. Praeguses asjas on hageja esitanud nõuded teisel alusel. Hagejal on õigus esitada nõudeid tuginedes teistele asjaoludele, mis erinevad tsiviilasjas nr 2-18-124588 lahendatud hagi alusest. 28.12.2020 seisuga, mil tekkis menetluskulude nõue, oli hagejal laenulepingutest tulenevalt olemas sissenõutavaks muutunud nõue (mida on käsitletud allpool). Seega tekkis tasaarvestuse olukord 28.12.2020, st tasaarvestuse vastuväite aluseks olevad asjaolud tekkisid pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsuste jõustumist.
4.4.Kolmandaks hindas maakohus, kas hagejal oli õigus 31.12.2020 avaldusega 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingud üles öelda. Lepingu ülesütlemise õigus on kujundusõigus, mis ei lähe nõude loovutamisega üle ühelt võlausaldajalt teisele. Hageja laenulepinguid üle ei võtnud, vaid laenuandja loovutas hagejale lepingutest tulenevad nõuded laenusaaja vastu. Nõuete loovutamisega ei läinud hagejale üle õigust laenulepinguid üles öelda ja seetõttu 31.12.2020 avaldusega laenulepingute ülesütlemist ei toimunud.
4.5.Samuti hindas maakohus, kas hagejal oli 31.12.2020 ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud nõue laenusaaja vastu, ning kas ja kui suures ulatuses võisid hageja ja laenusaaja vastastikud rahalised nõuded hageja esitatud tasaarvestusavalduse tulemusena lõppeda.
4.5.1.31.12.2020 tasaarvestusavalduse aja seisuga oli laenusaajal laenulepingute alusel sissenõutavaks muutunud võlgnevus 314,36 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppesid poolte nõuded kattuvas ulatuses ja laenusaajale jäi nõue hageja vastu hüvitada menetluskulud 1695,64 eurot.
4.5.2.13.10.2022 esitas hageja täienduse tasaarvestusavaldusele. Maakohus leidis, et varemesitatud tasaarvestuse avaldust ei saanud hiljem täiendada, kuid 13.10.2022 avaldus on käsitatav uue tasaarvestuse avaldusena. Laenusaaja sissenõutavaks muutunud võlgnevus laenulepingute alusel 13.10.2022 seisuga oli 908,14 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppesid poolte nõuded kattuvas ulatuses ja menetluskulude nõude suuruseks jäi 787,50 eurot.
2-21-3538
4.5.3.Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna laenusaaja oli 25.01.2021 loovutanud menetluskulude nõude kostjale, ei olnud sellest ajast alates hageja ja laenusaaja vahel vastastikuseid nõudeid ja seega ei saanud nõudeid tasaarvestada. Nõude loovutamine ei muuda nõude identiteeti ning kui laenusaaja loovutas kostjale menetluskulude nõude, astus kostja võlasuhtesse laenusaaja asemele. Kui hagejal oli õigus nõuda laenusaajalt laenu tagastamist ja laenusaajal oli õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist, olid neil vastastikused nõuded. Tähtsust ei oma see, et laenusaaja loovutas oma nõude hageja vastu 25.01.2021 kostjale.
5.Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus täiteasjas peatati 787,50 eurot ületavas osas kuni siinses asjas tehtava lahendi jõustumiseni (sundtäitmise jätkumine pidi toimuma 787,50 euro ulatuses, mitte 787,50 eurot ületavas osas – ringkonnakohtu märkus). Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi osaliselt rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hagejal pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsuste jõustumist enam laenulepingutest tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu. Seetõttu ei saanud hageja nõudeid tasaarvestada.
6.2.Tasaarvestus ei olnud võimalik ka seetõttu, et hageja ei saanud laenulepingutest tulenevate nõuete omanikuks ega saanud neid edasi loovutada. Laenusaaja ja investorid nõustusid laenulepingute üldtingimuste p-s 11.5 lepingute automaatse üleminekuga portaalile, mitte portaali haldajale Omaraha OÜ-le. Samuti eeldas lepingute automaatne üleminek vastavalt üldtingimuste p-le 11.5 seda, et laenusaaja kohustus on täitmata enam kui 90 päeva (mis nii ei olnud). Seega ei läinud lepingud Omaraha OÜ-le üle ja Omaraha OÜ ei saanud laenulepingutest tulenevaid nõudeid hagejale loovutada. Lisaks ei ole laenusaajale esitatud kirjalikus vormis teadet nõuete loovutamise kohta, mistõttu laenusaajal on õigus nõuete täitmisest keelduda. Maakohtu järeldus, et loovutamisteade on laenusaajale kätte toimetatud tsiviilasja nr 2-18-124588 menetluses, on ebaõige.
6.3.Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 4034 lg 7 kolmandas lauses ja § 408 lg 4 viimases lauses sätestatu, mille kohaselt krediidiandjal on seadusest tulenev kohustus esitada tarbijale uus intressimäär ja muude kõrvalnõuete vähenemist arvestav maksegraafik. Enne hageja poolt laenusaajale tasumise nõude esitamist, mida tasaarvestuse avaldused endast kujutasid, oleks krediidiandja pidanud esitama laenusaajale uue maksegraafiku. Seni on tarbijal õigus VÕS § 110 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest.
6.4.Maakohus leidis ebaõigesti, et laenusaaja sai laenulepingute alusel laenu 1310 eurot ja 1640 eurot (kokku 2950 eurot). Tegelikkuses sai laenusaaja laenu 894 eurot ja 1557,50 eurot (kokku 2451,50 eurot). Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-18-124588 (otsuse p 13, viimane lõik) ei kuulu kostja poolt hüvitamisele muud tasud, s.o lepingutasu, tagatisfondi makse ja ülekandekulu, mis muidu kuulunuks lepingu koosseisu. Samuti ei kuulu hüvitamisele edasilükkamise tasu. Laenusaajal tuli tagastada vaid tegelikult kätte saadud summad, mitte laenulepingutes nimetatud summad.
6.5.Isegi kui 13.10.2022 tasaarvestusavaldus on põhjendatud, ei anna see alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuna 13.10.2022 tasaarvestusavalduses sisalduvad nõuded muutusid sissenõutavaks kohtu- ja täitemenetluse ajal, menetluskulude nõue aga kuulus kohesele täitmisele täitedokumendi alusel, ei sisaldanud täitedokument täitemenetluse algatamise ajal põhjendamatuid summasid. Kui lugeda tasaarvestus lubatavaks, on 13.10.2022
2-21-3538 tasaarvestuse avalduses sisalduv hageja nõue täidetud täitemenetluse ajal tasaarvestuse tegemise teel, mitte ei ole tegemist olukorraga, kus täitmisavaldus sisaldaks summasid, mille osas täitemenetlus oleks lubamatu. Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
7.1.Laenulepingute üldtingimuste p 11.4 järgi oli portaali haldajal (Omaraha OÜ-l) õigus tegutseda võlgade sissenõudmisel investorite nimel. Üldtingimuste p-st 11.4 tulenevalt võis Omaraha OÜ igal ajal loovutada laenulepingutest tulenevad nõuded (sõltumata sellest, kas laenumaksete tasumisel oli üldtingimuste p-s 11.5 nimetatud 90-päevane võlgnevus või mitte).
7.2.Kostja väide, nagu oleks Harju Maakohus 25.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-124588 tuvastanud, et laenusummad maksti välja vaid osaliselt, on ebatäpne. Nimetatud otsuse p 8 viimases lõigus on kohus tuvastanud, et laenusummad on laenusaajale välja makstud. 16.12.2016 laenulepingu alusel on laenusaaja pangakontole kantud 1557,50 eurot (laenusummast 1640 eurot on maha arvestatud ülekande tasu 0,50 eurot, lepingutasu 32,80 eurot ja tagatisfondi makse 49,20 eurot). 12.10.2016 laenulepingu alusel on laenusummast (1310 eurot) 1244 eurot kantud laenusaaja virtuaalkontole, kust laenusaaja kandis oma pangakontole edasi 894 eurot, ja 350 eurot arvestati laenusaaja nõusolekul kolmanda (varem sõlmitud) laenulepingu võlgnevuse katteks (laenusummast arvestati maha ülekande tasu 0,50 eurot, lepingutasu 26,20 eurot ja tagatisfondi makse 39,30 eurot).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi osaliselt, kuid väiksemas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Muus vaidlustatud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ei muuda ja täienda, nõustub ringkonnakohus põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
9.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega hageja hagi osaliselt rahuldati ja menetluskulude jaotust.
10.Apellatsioonkaebuse kohaselt on laenulepingutest tulenevad hageja nõuded lahendatud jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-18-124588. Seetõttu ei ole hagejal laenulepingutest tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu, tasaarvestus ei olnud võimalik ja kostjale loovutatud menetluskulude hüvitamise nõue tuleb täitemenetluses täita täies ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses põhjendatud seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud otsused ei välista hageja õigust esitada laenulepingutest tulenevaid nõudeid teisel alusel.
11.Õige on maakohtu järeldus, et laenulepingutest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud, kuid osaliselt tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hinnates, kas Omaraha OÜ-l oli õigus investorite sõlmitud laenulepingutest tulenevaid nõudeid loovutada, on maakohus viidanud üldtingimuste p-le 11.5. Ka Omaraha OÜ 02.11.2017 nõuete loovutamise teates on viidatud üldtingimuste p-le 11.5, lähtudes arusaamast, et laenusaajal oli selles punktis viidatud
2-21-3538 üle 90-päevane võlgnevus. Kuna Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-124588 tuvastati, et laenusaajal võlgnevust ei olnud, polnud viide üldtingimuste p-le 11.5 enam asjakohane. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et Omaraha OÜ õigus investorite nimel nõudeid loovutada tulenes siiski üldtingimuste p-st 11.4, mille kohaselt portaali haldajal (Omaraha OÜ-l) on volitus tegutseda võlgade sissenõudmisel investorite nimel, kas iseseisvalt või inkassofirmade teenuseid kasutades. Viidatud punkti saab ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et Omaraha OÜ-l oli võlgade sissenõudmisel õigus investorite nimel ka nõudeid loovutada (VÕS § 29 lg 1 esimene lause).
12.Omaraha OÜ koostas 02.11.2017 teate laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamise kohta (tl 85 ja pöördel), kuid kostja väitel ei ole nende kättesaamine laenusaaja poolt tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenusaaja pidi teated kätte saama hiljemalt tsiviilasja nr 2-18-124588 menetluses.
13.Apellatsioonkaebuse väide, et laenude põhisummadeks tuleb lugeda väiksemad summad kui esialgsetes maksegraafikutes nimetatud 1310 eurot ja 1640 eurot, on põhjendatud. Harju Maakohus tuvastas 25.05.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-124588, et tulenevalt VÕS § 4034 lg 6 rikkumisest ja VÕS § 4034 lg 7 esimese ja teise lause kohaldumisest, ei võlgne laenusaaja laenuandjale muid tasusid kui saadud laenusummad, millele lisandub VÕS § 94 lg 1 järgne intress, mis oli mõlema laenu perioodil 0%. Seega tuleb esialgsetes maksegraafikutes nimetatud laenusummadest (1310 eurot ja 1640 eurot) lahutada ülekande tasud, lepingu tasud ja tagatisfondi maksed. 12.10.2016 laenulepingu põhisummaks jääb seega 1244 eurot (1310 eurost on lahutatud lepingutasu 26,2 eurot, tagatisfondi makse 39,3 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot) ning 16.12.2016 laenulepingu põhisummaks 1557,5 eurot (1640 eurost on lahutatud lepingutasu 32,8 eurot, tagatisfondi makse 49,2 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot). Apellatsioonkaebuse p-s 18 nimetatud summade puhul on 12.10.2016 laenulepingu põhisummast ebaõigesti välja jäetud 350 eurot, mis arvestati laenusaaja varasema (laenulepingust nr S15669586) võlgnevuse katteks (tl 91). Selle summa puhul ei olnud tegemist lubamatu tasuga, vaid varasema laenu refinantseerimisega, mistõttu see summa tuleb arvestada 12.10.2016 laenulepingu alusel antud laenu põhisumma sisse.
14.Apellatsioonkaebuse väitel ei saanud hageja tasaarvestust teha, kuna laenuandja ei esitanud laenusaajale uut intressimäära ja muude kõrvalnõuete vähenemist arvestavat maksegraafikut. Seetõttu oli laenusaajal õigus oma kohustuste täitmisest VÕS § 110 alusel keelduda ja esitada VÕS § 200 lg 4 järgne vastuväide tasaarvestusele. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja eelnimetatud asjaolule (st uute maksegraafikute esitamata jätmisele) varem tuginenud ega oma kohustuste täitmisest nimetatud alusel keeldunud. Tegemist on asjaoluga, mille kostja oleks saanud esitada juba esimese astme kohtu menetluses, mistõttu tuleb see TsMS § 652 lg 3 ja lg 4 alusel jätta apellatsioonimenetluses arvestamata.
15.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi kostja vastuväite osas, et pärast menetluskulude nõude loovutamist kostjale ei olnud hagejal ja kostjal enam vastastikuseid nõudeid, mida tasaarvestada (kuna hagejal oli nõue laenusaaja, mitte kostja vastu). Maakohtu otsuse põhjendustes on märgitud, et tasaarvestus sai olenemata loovutamisest toimuda, kuna loovutamise tulemusena astus kostja võlasuhtesse laenusaaja asemele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Küll aga tuleb praegusel juhul kohaldada VÕS § 171 lg 3 p 2, mis lubab võlgnikul talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja nõudega, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Kostjale loovutatud menetluskulude nõude tasaarvestus on lubatav VÕS § 171 lg 3 p 2 alusel. Hageja (menetluskulude nõude osas võlgniku) nõue, millega ta menetluskulude nõuet tasaarvestab, on suunatud menetluskulude nõude endise omaniku (menetluskulude nõude osas hageja endise võlausaldaja) vastu. Nõude sellisel viisil tasaarvestamine võlgniku poolt toob kaasa senise
2-21-3538 võlausaldaja nõude tagasiulatuva lõppemise (VÕS § 197 lg 2) (vt ka VÕS I komm (2016), § 171, p-d 3.3.1 ja 3.3.2 b).
16.Lähtudes eelnevalt p-s 12 märgitud laenusummadest ja VÕS § 171 lg 3 p-s 2 sätestatust muudab ringkonnakohus tasaarvestuste arvutuskäiku. Hageja soovis tasaarvestada kostjale loovutatud menetluskulude hüvitamise nõude hagejale loovutatud laenulepingutest tuleneva nõudega. VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tuleneb, et nõude tasaarvestamiseks uue võlausaldajaga peab võlgniku nõue senise võlausaldaja vastu olema sissenõutavaks muutunud enne senise võlausaldaja poolt nõude loovutamist ja võlgniku poolt loovutamisest teadasaamist. Menetluskulude nõude kostjale loovutamisest sai hageja teada 04.02.2021. Seega saab hageja kostjale loovutatud menetluskulude nõude oma laenulepingust tuleneva nõudega tasaarvestada vaid selles osas, milles hageja nõue oli kuni 04.02.2021 (kaasa arvatud) sissenõutavaks muutunud. Osas, mis muutus sissenõutavaks pärast 04.02.2021, saab hageja nõuda täitmist seniselt võlausaldajalt (laenusaajalt).
16.1.Esimese (12.10.2016) laenulepingu põhisumma oli 1244 eurot, laenuperiood 5 aastat ja intress 0%. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste annuiteetmaksetega. Seega pidi igakuine tagasimakse olema 20,73 eurot. Esimene tagasimakse pidi toimuma 25.11.2016. Hageja esimese tasaarvestusavalduse esitamise ajaks (31.12.2020) pidi seega olema toimunud 50 tagasimakset ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutunud osa pidi olema 1036,50 eurot (= 20,73 eurot × 50). Maakohus tuvastas, et laenusaaja oli 31.12.2020 seisuga 12.10.2016 laenulepingu alusel tagasimakseid teinud 799,56 eurot (maakohtu otsuse p 9.4.1). Seega oli hageja sissenõutavaks muutunud nõudest 12.10.2016 laenulepingu alusel 31.12.2020 seisuga täitmata 236,94 eurot (= 1036,50 eurot – 799,56 eurot). Selles osas toimus tasaarvestus kostja menetluskulude nõudega.
16.2.Teise (16.12.2016) laenulepingu põhisumma oli 1557,50 eurot, laenuperiood 5 aastat ja intress 0%. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste annuiteetmaksetega. Seega pidi igakuine tagasimakse olema 25,96 eurot. Esimene tagasimakse pidi toimuma 25.01.2017. Hageja esimese tasaarvestusavalduse esitamise ajaks (31.12.2020) pidi seega olema toimunud 48 tagasimakset ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutunud osa pidi olema 1246,08 eurot (25,96 eurot × 48). Maakohus tuvastas, et laenusaaja oli 31.12.2020 seisuga 16.12.2016 laenulepingu alusel laenu tagasimakseid teinud 780,56 eurot (maakohtu otsuse p 9.5.1). Seega oli hageja sissenõutavaks muutunud nõudest 16.12.2016 laenulepingu alusel 31.12.2020 seisuga täitmata 465,52 eurot (= 1246,08 eurot – 780,56 eurot). Selles osas toimus tasaarvestus kostja menetluskulude nõudega.
16.3.Hageja 31.12.2020 tehtud tasaarvestusega lõppes kostja menetluskulude hüvitamise nõue seega 702,46 euro ulatuses (236,94 eurot + 465,52 eurot), vähenedes 1307,54 eurole (= 2010 eurot – 702,46 eurot).
16.4.Hageja teise, 13.10.2022 tasaarvestusavaldusega sai hageja samuti tasaarvestada laenulepingutest tulenevad nõudeid vaid selles ulatuses, mis olid sissenõutavaks muutunud menetluskulude nõude loovutamise teate esitamise ajaks (s.o 04.02.2021). Selleks ajaks pidi nii 12.10.2016 laenulepingu kui ka 16.12.2016 laenulepingu alusel olema tehtud veel üks tagasimakse (vastavalt 20,73 eurot ja 25,96 eurot). Maakohus tuvastas, et pärast esimest tasaarvestusavaldust kuni lepingute lõpptähtpäevani laenusaaja laenu tagasimakseid ei teinud (maakohtu otsuse p 12.2). Seega 13.10.2022 tasaarvestusavaldusega sai hageja tasaarvestada laenulepingutest tulenevad täitmata nõuded kokku 46,69 eurot (20,73 eurot pluss 25,96 eurot).
16.5.Hageja 13.10.2022 tehtud tasaarvestusega lõppes kostja menetluskulude hüvitamise nõue seega täiendava 46,69 euro ulatuses, vähenedes 1260,85 eurole (= 1307,54 eurot – 46,69 eurot).
2-21-3538
16.6.Eelnevast tulenevalt on kostjale kuuluv menetluskulude hüvitamise nõue hageja 31.12.2020 ja 13.10.2022 tehtud tasaarvestustega osaliselt lõppenud ja kostja nõue on täitmata 1260,85 euro ulatuses.
17.Apellatsioonkaebuse väitel puudub sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks alus, kuna sundtäidetavad täitedokumendid täitemenetluse algatamise ajal põhjendamatuid summasid ei sisaldanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eeldused, sealhulgas selle, et tasaarvestuse vastuväited on kohtulahendi sundtäitmise puhul lubatud, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
18.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 tuleb tunnistada lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas.
19.Kuna ringkonnakohus tunnistab kostja nõude sundtäitmise lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas, tuleb Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus peatati kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, tühistada 1260,85 euro ulatuses (ehk osas, milles täitedokumendid kuuluvad täitmisele). Hagi tagamise abinõu jääb kehtima (ehk sundtäitmine on kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni peatatud) 1260,85 eurot ületavas osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Ka apellatsioonimenetluse tulemusena rahuldatakse hagi osaliselt. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel samuti poolte endi kanda. Menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks puudub seetõttu vajadus.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.