Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.10.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-9622
Kohtuasi
Hopwok OÜ hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.03.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Hopwok OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4995,32 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: Hopwok OÜ (registrikood 14824615), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Kostja: AB „Lietuvos (registrikood 12831829), vandeadvokaat Madis Saar
Menetluse liik
draudimas“ Eesti filiaal lepinguline esindaja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 20.03.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.
3.Jätta menetluskulud Hopwok OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-22-9622 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hopwok OÜ (hageja) esitas 30.06.2022 Harju Maakohtule hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 4625,30 eurot ja alates hagi esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusejärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt sõlmiti poolte vahel 03.11.2021 kaskokindlustuse leping sõiduki Audi SQ7 kindlustamiseks. Kindlustusperioodiks oli 03.11.2021 – 02.11.2022.
3.06.04.2022 registreeriti kahjujuhtum, mis leidis aset 05.04.2022 Tallinn-Rapla-Türi maanteel ning mille kohaselt sai kahjustada sõiduk Audi SQ7. Sõidukit juhtis X (hageja juhatuse liige). X kirjelduse kohaselt jooksid sõidukile Tallinna poole sõites paremalt ette kaks metskitse. Neile otsasõidu vältimiseks keeras ta paremale ja sõiduk libises kraavi. Sõiduki ette jäi liiklusmärk, mis sai kahjustada. Kiirust X ei ületanud, kuna ilmastikutingimused olid sellel päeval väga halvad – tee oli kaetud lumega ja sõidukil olid juba all suverehvid. X kinnitab, et ta oli kaine. Sündmuskohalt X politseisse ei helistanud, sest inimesed ja teised sõidukid kahjustada ei saanud. Kuna sõidukiga sai liikuda, siis sõitis ta oma sihtkohaks olevasse Tallinnasse. Järgmisel päeval teavitas X juhtumist nii PZU-d kui ka Maanteeametit. Maanteeametile on kahju hüvitatud.
4.22.04.2022 tegi kostja kaskokindlustuse juhtumis nr 1182386 otsuse, millega vähendas kindlustushüvitist 50% võrra. 27.04.2022 esitas hageja kostja 22.04.2022 otsusele vastuväite, milles palus kahju täies ulatuses hüvitamist, kuid kostja vastuväidet ei arvestanud. 23.05.2022 tegi kostja otsuse, millega otsustas hüvitada 50% kahjust. Hageja leiab, et kostjal tuleb hüvitis välja maksta täies ulatuses, st kostjal tuleb hagejale täiendavalt hüvitada 4625,30 eurot, mis vastab 50%-le sõiduki kahjustuste kõrvaldamiste kulust (kogukulu oli 9850,60 eurot ilma käibemaksuta), millest on maha arvestatud omavastutus 300 eurot.
5.Hageja märgib, et kuigi ta rikkus politseile õnnetusest teatamise kohustust, ei omanud see mõju kahju tekkimisele, kahju suurusele ega kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele. Hoolsuskohustuse- ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine ei ole tõendatud. Isegi kui etteheidetavad rikkumised oleksid tõendatud, ei tekkinud sõidukile täiendavat kahju, mistõttu tuleb jätta etteheited tähelepanuta. Suverehvide kasutamine on lubatud alates 1. aprillist, seega käitus hageja seaduslikult. Sõiduk ei saanud selliseid kahjustusi, mis ei võimaldanud edasist liiklemist. Sõiduki esiklaas oli küll kahjustatud, kuid kostja oletused selle kohta, et see segas liiklemist, on oletuslikud. Asjakohatu on ka kostja väide, et hageja liikus pärast teelt väljasõitu ca 160 m kraavis, enne kui sai teele tagasi. Kostja esitatud fotolt nähtub, et tegemist oli järsu kraavipervega, millest ülessõitmine oli raskendatud. Umbes 160 m kraavis liikumine oli sõidukile võimaliku täiendava kahju tekkimise vältimiseks mõistlik ja vajalik. Kraavis
2-22-9622 liikumine ei põhjustanud mingit kahjulikku tagajärge. Samuti ei tekkinud täiendavat kahjulikku tagajärge kahjustatud esiklaasiga edasisõitmine.
6.Kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 rikkumine ei anna alust üldtingimustele p 17.1.1 kohaldamiseks, sest selle punkti kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingus nimetatud kohustust ja sellel rikkumisel on mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele. Kuna kostja väidab, et ta ei saa hageja rikkumise tõttu oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada, siis ei tugine kostja üldtingimuste p-s 17.1.1 toodud hüvitise maksmisest keeldumise või selle vähendamise alustele. Lisaks on selline kostja väide paljasõnaline ja põhjendamata, kuna kostja ei ole küsinud hagejalt mingit lisateavet ega teinud ka ise mingisuguseid täiendavaid toiminguid, et kahjujuhtumi asjaolusid välja selgitada. Juhtumi asjaolusid oli võimalik tuvastada ka järgmisel päeval ja hiljem, kuid kostja seda ei teinud. Seetõttu saab väita, et kostja otsus hüvitada tekkinud kahju ainult 50% ulatuses on vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 138 lg 1, võlaõigusseadus (VÕS) § 6).
7.Hageja on kindlustusvõtjana kindlustusjuhtumi saabumise ja kahju suuruse tõendanud ning kostja kindlustusandjana ei ole tõendanud, et tal esineb alus hüvitise vähendamiseks.
8.Hüvitise vähendamisel ei saa lähtuda kostja viidatud tsiviilasjas nr 2-10-14648 tehtud kohtulahendist, kuna ringkonnakohus on viidatud asjas hüvitise vähendamise otsustamisel teinud arusaamatu ja meelevaldse kaalutlusotsuse. Kohtuotsus ei sisalda põhjendusi ega metoodikat, mille alusel hüvitist on vähendatud ning miks seda tehti poole võrra. Kostja vastuväited
9.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal on õigus kindlustushüvitist 50% võrra vähendada, kuna hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi.
10.Hageja ja sõiduki juht rikkusid kindlustuslepingus sätestatud kahjujuhtumi vormistamise ja sellest politseile teatamise kohustust (teatamiskohustus, vt üldtingimuste p 15.1 ja kaskotingimuste p 8.3.1). Hageja ja sõiduki juht jätsid 05.04.2022 toimunud liiklusõnnetusest politseile teatamata, liiklusõnnetuse vormistamata ja liiklusõnnetusega seotud asjaolud fikseerimata. Teatamiskohustuse rikkumise tõttu jäid fikseerimata liiklusõnnetuse toimumise asjaolud ning kostja täitmiskohustuse olemasolu kontrollimist võimaldavad asjaolud. Politsei teeb sündmuskohal kindlaks teeolud, liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja kahjustatud vara asendid ja seisukorra (liiklusseadus (LS) § 169 lg 6) ning kontrollib liiklusõnnetuses osalenud juhi joovet (LS § 169 lg 7). Politsei fikseeritud asjaolude alusel on kindlustusandjal võimalik tuvastada liiklusõnnetuse toimumise põhjus ning kontrollida, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning kas kindlustusandjal on kindlustuslepingust tulenevalt kohustus hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju. Kindlustuslepingu kohaselt on kostjal kindlustusandjana õigus kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda muu hulgas juhul, kui hageja või sõiduki juht põhjustas liiklusõnnetuse tahtlikult või raske hooletuse tõttu (üldtingimuste p 17.1.2), sõiduki juht oli liiklusõnnetuse toimumise ajal haigusseisundis, alkoholijoobes, uimastite või psühhotroopse aine mõju all (kaskotingimuste p 3.1 ja 3.2) ning sõiduki juht ületas suurimat lubatud kiirust (kaskotingimuste p 8.2.8). Teatamiskohustuse rikkumist ei kõrvalda hageja kohtumenetluse käigus antud paljasõnalised kinnitused, mille kohaselt ei ületanud sõiduki juht kiirust ning ta oli sõidukit juhtides kaine. Lisaks ei saa hageja
2-22-9622 teatamiskohustuse rikkumist õigustada sõiduki juhi kogenematusega. Kindlustuslepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise riski kannab hageja.
11.Asjakohatud on hageja viited sellele, et kostja ei ole hagejalt küsinud mingit lisateavet ega teinud ka ise mingeid täiendavaid toiminguid, et kahjujuhtumi asjaolusid välja selgitada. Hageja ja sõiduki juhi teatamiskohustuse rikkumise tõttu sündmuskohal fikseerimata jäänud asjaolusid ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha (nt ei saa tagantjärele tuvastada, kas sõiduki juht oli kahjujuhtumi toimumise ajal joobes või mitte; ilmastikuolude muutumise tõttu ei saa tagantjärele tuvastada ka liiklusõnnetuse tehiolusid). Seega ei oleks kostjal isegi teoreetiliselt võimalik omapoolsete hilisemate toimingutega teatamiskohustuse rikkumise mõju kõrvaldada.
12.Lisaks rikkus sõiduki juht 05.04.2022 sõidukiga liikluses osaledes kindlustuslepingust tulenevat hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu (üldtingimuste p-d 14.1 ja 14.2, kaskotingimuste p 7.3). Ilmastikutingimused olid 05.04.2022 väga halvad (tee oli kaetud lumega) ning sõidukil olid all suverehvid. Sõiduki juht otsustas vaatamata väga halbadele ilmatikuoludele, sellest tingitud liiklusõnnetusse sattumise kõrgendatud riskile ning Transpordiameti tungivale soovitusele sh 05.04.2022 mitte suverehvidega liiklusesse asuda, siiski 05.04.2022 suverehvidega sõidukiga liikluses osaleda. Sõiduki juht avaldas pärast liiklusõnnetust kostjale, et enne teelt väljasõitmist liikus sõiduk kiirusega 80-85 km/h. Seega sõitis sõiduki juht Transpordiameti hoiatusele vaatamata maksimaalse sõidukiiruse lähedase kiirusega. Lisaks liikus sõiduk pärast teelt väljasõitu kokku ca 160 meetrit tee kõrval lumega kaetud murul, kuigi hageja kirjeldatud liiklusõnnetuse asjaolusid (teele jooksis kaks kitse, kellele otsasõidu vältimiseks keeras sõiduki juht sõiduki paremale ja libises teelt välja) arvestades pidanuks sõiduk pärast teelt väljasõitu peatuma ning teelt väljasõidu koha lähedal teele tagasi sõitma. Lisaks jätkas sõiduki juht pärast teelt väljasõitu liiklemist Tallinnasse, kuigi liiklusõnnetuse järgselt oli sõiduki esiklaasi juhipoolne osa ulatuslikult kahjustatud ja sisuliselt läbipaistmatu.
13.Hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumist ei välista see, et suverehvide kasutamine on alates 1. aprillist lubatud. Kui sõiduki juht otsustab talverehvid suverehvide vastu vahetada vaatamata sellele, et talvised tee- ja ilmastikuolud jätkuvad, siis kannab sellega seotud riske sõiduki juht.
14.Hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine on vahetus põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Sõiduki juht oleks pidanud 05.04.2022 sõidukiga liikluses osalemisest hoiduma või valima sõidukiiruse, mis võimaldanuks suverehvidega sõiduki ohutut peatamist ka lumega kaetud libedal teel. Lumega kaetud libedal teel maanteekiirusel liikuva suverehvidega sõiduki teelt väljasõitu ei saa käsitleda ootamatu ja ettenägematu sündmusena (kaskotingimuste p 2.1).
15.Kostja viitas üldtingimuste p-le 17 ning märkis, et kuigi kostjal oli õigus kindlustushüvitise maksmisest täielikult keelduda, otsustas kostja hageja jaoks soodsama lahenduse kasuks ning vähendas kindlustushüvitist kõigest 50% võrra. Kindlustushüvitise vähendamine liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise korral 50% ulatuses on kooskõlas kohtupraktikaga (vt TrtRnKo 07.11.2011, 2-10-14648, TMKo 25.07.2018, 2-18-4238). Maakohtu otsus ja põhjendused
16.Harju Maakohtu 20.03.2023 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-22-9622
17.Pooled ei vaidle järgnevate asjaolude üle: 1) poolte vahel on sõlmitud 03.11.2021 kaskokindlustuse leping sõiduki Audi SQ7 (reg-nr XXXXXX, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX) kindlustamiseks. Kindlustusperioodiks on 03.11.2021 – 02.11.2022. Kindlustuslepingu osaks on kaskokindlustuse tingimused A300/2017 ja kindlustuslepingute üldtingimused U100/2020; 2) 06.04.2022 registreeriti kahjujuhtum, mis leidis aset 05.04.2022 Tallinn-Rapla-Türi maanteel ning mille kohaselt sai kahjustada sõiduk Audi SQ7 (reg-nr XXXXXX). Sõidukit juhtis X (hageja juhatuse liige). Kahjustada sai ka liiklusmärk; 3) sõiduki juht ei helistanud sündmuskohalt politseisse; 4) järgmisel päeval teavitas X juhtumist PZU-d ja Maanteeametit. Maanteeametile on kahju hüvitatud; 5) 22.04.2022 tegi kostja otsuse kaskokindlustuse juhtumis nr 1182386, millega vähendas kindlustushüvitist 50% võrra; 6) 27.04.2022 esitas hageja kostja 22.04.2022 otsusele vastuväite, milles palus kahju täies ulatuses hüvitamist; 7) 23.05.2022 tegi kostja otsuse, millega otsustas hüvitada 50% kahjust, st 4625,30 eurot. Otsuse aluseks võeti REVAL AUTO ESINDUSED OÜ 19.05.2022 koostatud remondikalkulatsioonis märgitud remondikulude suurus 11 820,71 eurot; 8) 01.06.2022 hüvitas kostja vastavalt oma 23.05.2022 otsusele hagejale 4625,30 eurot.
18.Kostja tugines kindlustushüvitise vähendamisel esiteks sellele, et hageja ei teatanud liiklusõnnetusest politseid, kuigi tal selline kohustus oli. Maakohus viitas VÕS § 422 lg-le 1, § 476 lg-le 1 ja § 423 lg-le 1 ning märkis, et kuivõrd liiklusõnnetus toimus loomale otsasõidu vältimise tagajärjel, tekkis varaline kahju (liiklusmärk sai kahjustada) ning juht ja varalise kahju saaja ei ole vormistanud LS § 169 lg-s 4 nimetatud asjaolusid, siis tulnuks liiklusõnnetusest teatada. Sõiduki juht ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid, millega on rikutud kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 ja üldtingimuste p 15.1. Eeltoodu mõjutab kindlustusandja täitmiskohustuse ulatust, kuna kõiki liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei saa hiljem enam kindlaks teha, mis omakorda takistab juhtumi asjaolude objektiivset väljaselgitamist ja kostja täitmiskohustuse olemasolu ja ulatuse tuvastamist. Sellisteks asjaoludeks on nt joove, aga ka ilma- ja teeolud.
19.Edasi viitas maakohus VÕS § 423 lg-le 2, §-le 444, kostja üldtingimuste p-dele 14.1, 14.2, 14.3, 17.1.1 ja 17.2 ning kaskotingimuste p-le 7.3 ning märkis, et nõustub kostjaga, et hageja on rikkunud ka hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Liiklusõnnetus toimus 05.04.2022 ning sõidukil olid all suverehvid. 31.03.2022 Transpordiameti teate kohaselt võis naastrehve kasutada kuni 30. aprillini, kuna ka aprillis langeb temperatuur miinuskraadideni ja ilmaprognoos lubas järgneval nädalal lume- ja lörtsisadusid. 04.04.2022 teate kohaselt pidi üle Eesti levima lumesadu, mis muudab teed libedaks. Transpordiamet soovitas tungivalt suverehvidega mitte liiklusesse asuda. Sõidukist pärast liiklusõnnetust tehtud fotolt nähtub, et teeolud olid lumised ning sadas lund. Sõiduki juht on tunnistanud, et liikles enne liiklusõnnetust kiirusega 80-85km/h, mis on piirkiiruse lähedane kiirus. Võib pidada üldteada asjaoluks, et üldjuhul on lumisel teel suverehvidega pidurdustee pikem kui
2-22-9622 talverehvidega. Usutavasti suureneb sellises olukorras suverehvide kasutamise korral ka tõenäosus, et äkkpidurduse korral muutub sõiduk juhitamatuks ja seetõttu võis olla kraavi sõitmine kõige vähem vara ja tervist kahjustav lahendus. Samas võib pidada vähemalt eluliselt usutavaks, et talverehvidega sõitmise korral sama sõidukiirusega oleks olnud suurem tõenäosus vältida kraavi sõitmist. Sellises olukorras on suverehvidega liiklemine ja piirkiiruse lähedase kiirusega sõitmine käsitletav kindlustusriski võimalikkuse suurendamisena üldtingimuste p 14.1 mõttes, mis õigustab kindlustushüvitise vähendamist.
20.Antud juhul ei ole oluline see, kas suverehvidega sõitmine oli seaduse järgi lubatud või mitte. Kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust suurendab see, kui suverehvidega sõita talvistes oludes. Kui sõiduki juht võtab suverehvidega talvistes oludes sõitmise riski, siis on tal ka suurem vastutus selle otsuse tagajärgede eest – antud juhul väljendub see selles, et osaliselt peab sõiduki parandamise kulud kandma hageja ise.
21.Eeltoodust tulenevalt on teatamiskohustuse ja kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keelu rikkumise tõttu ning liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid arvestades kostja makstud hüvitis 50% piisav. Seetõttu jääb hagi rahuldamata.
22.Kohus ei analüüsinud seda, et sõiduki juht sõitis pärast õnnetust autoga edasi, kuna nimetatud küsimus ei mõjuta asja lahendust. Kostja ei ole väitnud, et see teguviis oleks suurendanud kahju või et see on muul põhjusel hüvitise vähendamise alus.
23.Kohus jättis menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
24.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
25.Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata enamuse hageja väidetest.
26.Hageja rikkus küll kindlustusjuhtumist politseile teatamise kohustust, kuid mitte hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Politseile õnnetusest teatamata jätmine ei anna alust hüvitise vähendamiseks, sest sellel rikkumisel puudub mõju kahju tekkimisele, kahju suurusele ja kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.
27.Kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 rikkumine ei anna alust kindlustuslepingute üldtingimustele p 17.1.1 kohaldamiseks. Kostja ei väida, et rikkumisel on mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele. Kostja väidab hoopis, et ta ei saa rikkumise tõttu kindlustusandjana oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada. Seega ei tugine kostja üldtingimustele p-s 17.1.1 toodud hüvitise maksmisest keeldumise või selle vähendamise alustelele ning seetõttu on hüvitise vähendamine põhjendamatu.
28.Kostja väide, et ta ei saa rikkumise tõttu kindlustusandjana oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada, on paljasõnaline ja põhjendamata. Kostja ei ole küsinud hagejalt mingit lisateavet ega teinud ka ise mingisuguseid täiendavaid toiminguid, et kahjujuhtumi asjaolusid välja selgitada. Juhtumi asjaolusid oli võimalik tuvastada järgmisel päeval ja ka hiljem. Kostja otsus hüvitada tekkinud kahju ainult 50% ulatuses on vastuolus hea usu põhimõttega.
2-22-9622
29.Hageja ei nõustu, et ta rikkus hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu, sest sõidukil olid all suverehvid. Suverehvide kasutamine on lubatud alates 01.04, seega käitus hageja seaduslikult. Lisaks ei põhjustanud ca 160 m kraavis liikumine mingisugust kahjulikku tagajärge, kuid oli samas sõidukile tekkiva võimaliku täiendava kahju tekkimise vältimiseks mõistlik ja vajalik. Samuti ei tekkinud mingit täiendavat kahjulikku tagajärge kahjustatud esiklaasiga liiklemisest. Sõiduk ei saanud selliseid kahjustusi, mis ei võimaldanud edasist liiklemist.
30.Maakohtu otsus ei sisalda põhjendusi ega analüüsi hagejale makstud hüvitise vähendamise metoodika ja määra kohta – kohus on lihtsalt nõustunud kostjaga, et hagejale kahju hüvitamine 50% ulatuses on piisav. Vastustaja seisukoht
31.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et ta jääb apellatsioonkaebusele vastu vaieldes maakohtus esitatud seisukohtade juurde.
32.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja sõiduki juht rikkusid kindlustuslepingust tulenevat teatamiskohustust ning hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Kostjal on seetõttu õigus kindlustushüvitist üldtingimuste p-de 17.1.1 ja 14.3 alusel 50% võrra vähendada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
33.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada. Ringkonnakohus jaotab ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (TsMS § 173 lg 1).
34.Kuna hageja on vaidlustanud maakohtu 20.03.2023 otsuse täies ulatuses, kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna (TsMS § 651 lg 1).
35.Maakohus on tuvastanud ning pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud, et: -
hageja ja kostja sõlmisid 03.11.2021 kaskokindlustuse lepingu sõiduki Audi SQ7 kindlustamiseks perioodil 03.11.2021 – 02.11.2022 (poliis, tl 12–13);
-
kindlustuslepingu osaks on kostja kaskokindlustuse tingimused A300/2017 (dtl 10–15) ja kindlustuslepingute üldtingimused U100/2020 (tl 6–8);
-
06.04.2022 toimus hageja sõidukiga Audi SQ7 kindlustusjuhtum, milles said kahjustada hageja sõiduk ja liiklusmärk, kuid hageja sündmuskohalt politseisse ei helistanud (vt hageja kinnitus nt hagiavalduse p 1.2, tl 2 pöördel);
-
Kostja vähendas hagejale makstavat kindlustushüvitist 50% võrra (tl 9–11).
36.Hageja leiab, et kostjal ei olnud õigust vähendada talle makstavat hüvitist 50% võrra põhjendusega, et hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevat politseile teatamise kohustust ning kindlustuslepingust tulenevat hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu. Hageja nõudis kohtus talle hüvitamata jäänud 50% tekkinud kahjust ehk 4625,30 eurot koos viivistega.
2-22-9622
37.Maakohus asus seisukohale, et kostjal oli õigus kindlustushüvitist vähendada ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada. Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli alus vähendada kindlustushüvitist politseile teatamise kohustuse rikkumise tõttu, kuid ei nõustu maakohtuga, et hüvitise vähendamise aluseks oleks saanud olla täiendavalt ka hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine. (i)
Teatamiskohustuse rikkumine ja selle tagajärg
38.VÕS § 422 lg 1 esimese lause järgi kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kindlustusandja võib vabaneda lepingu täitmise kohustusest tulenevalt seadusest või lepingust.
39.Käesolevas asjas tugines kostja hüvitise maksmisest keeldumisel lepingu osaks olevatele kostja kindlustuslepingute üldtingimustele U100/2020 (üldtingimused) ja kaskokindlustuse tingimustele A300/2022 (kaskotingimused). Üldtingimuste p 15.1 sätestab, et kindlustusjuhtumi toimumise korral peab kindlustusvõtja tegutsema õigusaktidega kehtestatud korra kohaselt ja olenevalt kindlustusjuhtumi iseloomust teatama sellest viivitamata, kas politseile või muule juhtumi asjaolude uurimist korraldavale organile ning võimaldama kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude väljaselgitamise. Kaskotingimuste p 8.3.1 järgi peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi korral vormistama liiklusõnnetuse ja teatama sellest kehtivate õigusaktide kohaselt. Kaskotingimuste p 3.1 sätestab, et kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui sõidukit juhtinud isik oli liiklusõnnetuse toimumise ajal haigusseisundis, alkoholijoobes, uimastite või psühhotroopse aine mõju all. Üldtingimuste p 17.1.1 annab kindlustusandjale aluse kindlustushüvitist vähendada või selle väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingus nimetatud kohustust, sh ohutusnõude täitmise kohustust, ja sellel rikkumisel on mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.
40.Kostja selgitas hagejale hüvitise vähendamist 50% võrra täpsemalt sellega, et üldtingimuste p 15.1 ja kaskotingimuste p 8.3.1 kohaselt politseile liiklusõnnetusest teatamata jätmisega võttis hageja kostjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas juhtumi puhul esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosust, nt sõidukijuhi võimalik joove või piirkiiruse ületamine, mistõttu ei saa kostja oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada (tl 9). Kostja väitel on kaskokindlustuse tingimuste p 8.3.1 üheks eesmärgiks koguda politsei läbiviidavate menetlustoimingute abil võimalikult palju teavet kahjujuhtumi toimumise asjaolude kohta ning ka kaskokindlustuse olemasolu ei vabasta juhti liiklusseaduse (LS § 169) täitmisest. Teatamiskohustuse täitmine annab kahjujuhtumi asjaolude väljaselgitamisse kindla osa. Kostja märkis, et kuigi hageja on tegutsenud õigesti, kui ta pärast sündmuskohalt lahkumist tegi jõupingutusi, et sõidukiga tekitatud kahju saaks vara omanikule hüvitatud, ei mõjuta see fakti, et sündmuskohal on juht jätnud täitmata liiklusseadusest ning kaskokindlustuse lepingust tuleneva kohustuse.
41.Hageja ei ole vaidlustanud maakohtus tuvastatut, et ta rikkus kindlustusjuhtumist politseile teatamise kohustust (apellatsioonkaebuse p 4.1.2, tl 65–69), kuid ta leiab, et kaskotingimuste p 8.3.1 rikkumine ei anna alust hüvitise vähendamiseks üldtingimuste p 17.1.1 alusel, kuna rikkumisel ei ole mõju kahju tekkimisele, kahju suurusele ega kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele. Hageja peab seejuures oluliseks, et teised inimesed ja sõidukid kahjustada ei saanud, Maanteeametile (liiklusmärgi omanik, alates 01.01.2021 tegelikult Transpordiamet) on kahju hüvitatud ning ka kindlustusandjale teatas ta mõistliku aja jooksul. Hageja leiab, et kostja väide,
2-22-9622 et ta ei saa rikkumise tõttu oma täitmiskohustust lõplikult välja selgitada, ei oma mõju kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.
42.Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub esiteks maakohtu järeldusega, et hagejal oli kohustus liiklusõnnetusest (LS § 2 p 32) politseid teavitada nii kindlustuse üldtingimuste (p 15.1), kaskotingimuste (p 8.3.1) kui ka seaduse järgi. LS § 169 lg 5 kohaselt tuleb teatada liiklusõnnetusest politseile lahkarvamuse korral või kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel (vt ka nt RKTKo 25.04.2022, 2-19-108066, pd 11–12). Käesoleval juhul sõitis hageja otsa liiklusmärgile, mille omanik ei olnud juhtumi toimumise ajal teada, samuti tekkis varaline kahju hageja enda väidete kohaselt loomale otsasõidu vältimise tagajärjel. Sellises olukorras oli hagejal kohustus teavitada politseid, isegi kui ta hiljem selgitas ise välja, et liiklusmärk kuulub Maanteeametile (Transpordiametile) ja hüvitas kahju. Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt (TsMS § 654 lg 6), kuid vastab apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad politseile teatamise kohustuse seost kostja täitmiskohustuse ulatusega.
43.Ka ühe osalejaga liiklusõnnetuse puhul on politsei informeerimise eesmärgiks liiklusõnnetuse asjaolude objektiivne fikseerimine. Politsei teeb sündmuskohal kindlaks teeolud, liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja kahjustatud vara asendid ja seisukorra (LS § 169 lg 6) ning kontrollib liiklusõnnetuses osalenud juhi joovet (LS § 169 lg 7). LS § 171 alusel 05.07.2018 vastu võetud (ja kuni 07.04.2023 kehtinud) Vabariigi Valitsuse määrus „Liiklusõnnetuse registreerimise, asjaolude väljaselgitamise ja arvestuse kord ning liiklusõnnetuste andmekogu pidamise põhimäärus“ § 3 lg 6 p 7 kohaselt tuli politseil liiklusõnnetuse kohta üles märkida liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi andmetena ka teave LS § 69 lg-tes 2 ja 3 sätestatud alkoholi piirmäära ületamise ulatuse ja narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kohta. Politsei fikseeritud asjaolude alusel oleks kindlustusandjal olnud võimalik tuvastada liiklusõnnetuse toimumise põhjus ning kontrollida, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning kas kindlustusandjal on kindlustuslepingust tulenevalt kohustus hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju.
44.Teavitamiskohustuse eesmärk ei ole seega üksnes kannatanu huvide kaitse, vaid ka kostja kui kindlustusandja huvide kaitse, kuna teatamiskohustuse täitmise kaudu tagatakse kahjujuhtumi asjaolude objektiivne väljaselgitamine, mis annab omakorda võimaluse tuvastada kindlustusandja täitmiskohustuse olemasolu ja ulatus. Õiguskirjanduses on samuti selgitatud, et kindlustusvõtja koostöökohustuse täitmiseks tuleb informeerida ka pädevaid ametiisikuid (nt selleks, et politsei saaks liiklusõnnetuse korral kontrollida sõiduki juhi joovet, mis võib olla kindlustusandja täitmiskohustust välistavaks asjaoluks) (V. Kõve jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. § 448 p 3.1). Teatamiskohustuse rikkumisega muutis hageja kostjal võimatuks teha kindlaks, kas hagejale tuleb tekkinud kahju hüvitada või esinevad keeldumise või hüvitise vähendamise alused.
45.Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja oleks saanud hageja joovet või muid kaskotingimuste p-s 3 või üldtingimuste p-s 17.1.2 (kindlustusjuhtumi põhjustamine tahtlikult või raske hooletuse tõttu) toodud hüvitamist välistavaid asjaolusid hiljem ise tuvastada, mistõttu on ainetu hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja ise jättis lisateabe küsimata. Hageja teatamiskohustuse rikkumist ei saa kõrvaldada hageja kohtumenetluses väidetu, et ta ei ületanud kiirust ning oli juhtides kaine. Kuna hageja ei teatanud liiklusõnnetusest politseile, ei olnud neid asjaolusid võimalik hiljem tuvastada. See tähendabki, et kostja ei saanud oma täitmiskohustust, st täitmiskohustuse ulatust, lõplikult välja selgitada.
2-22-9622
(ii)
Hoolsuskohustuse ja kindlustusriski suurendamise keelu rikkumine ja selle tagajärg
46.Mis puudutab hoolsuskohustust ja kindlustusriski suurendamise keeldu kui kindlustushüvitise vähendamise alust, siis selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning leiab, et neil alustel ei oleks saanud kindlustushüvitist vähendada. Järgnevalt asendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendused enda põhjendustega (p-d 47–51).
47.Kostja tugines järgmistele kindlustustingimustele. Üldtingimuste p 14.2 järgi ei tohi kindlustusvõtja pärast kindlustuslepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust. Üldtingimuste p 14.1 kohaselt on kindlustusriski võimalikkuse suurenemine või suurendamine igasugune kindlustusriski realiseerumise, kindlustusjuhtumi toimumise või selle tagajärjel tekkiva kahju tõenäosuse suurenemine või suurendamine. Üldtingimuste p 14.3 näeb ette, et kui kindlustusvõtja rikub p 14.2 nimetatud kohustust ja kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist, siis vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses. Kaskotingimuste p 7.3 kohaselt ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust. Üldtingimuste p 17.1.1 järgi võib kindlustusandja kindlustushüvitist vähendada või selle väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingus nimetatud kohustust, sh ohutusnõude täitmise kohustust, ja sellel rikkumisel on mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmiskohustuse ulatusele.
48.Kostja pidas kindlustusriski lubamatu suurendamise kohustuse rikkumiseks eelkõige seda, et hageja sõitis 05.04.2022 suverehvidega, kuigi ilmastikuolud olid väga halvad ning kuigi Transpordiamet oli liiklejaid hoiatanud ning soovitanud mitte talverehvide vahetamisega kiirustada. Samuti heitis kostja ette, et hageja sõitis sellistes tingimustes umbes 80 km/tunnis (sellist liikumiskiirust on hageja ise möönnud, kostja 12.08.2022 menetlusdokumendi lisaks nr 3 olev telefonikõne salvestis, dtl 61; samuti hageja 05.12.2023 menetlusdokumendi p 3.8, tl 43). Maakohus nõustus kostjaga, et suverehvidega ja piirkiiruse lähedase kiirusega liigeldes suurendas hageja kindlustusriski võimalikkust p 14.1 tähenduses ja see õigustab kindlustushüvitise vähendamist.
49.Hageja kordab ka apellatsioonkaebuses, et kostja ei võinud kindlustushüvitist vähendada seetõttu, et hageja sõitis 05.04.2022 suverehvidega, kuna suverehvid on lubatud alates 01.04. Samuti ei ületanud hageja piirkiirust, vaid sõitis enda väitel 90 km/h alas umbes 80 km/h ega olnud joobes. Hageja leiab, et puudub põhjus-tagajärg seos, kuna hageja sõitis kraavi seetõttu, et teele jooksid metskitsed, mitte mingi muu teguri tõttu.
50.Ringkonnakohus leiab, et kuigi lumiste teeoludega suverehvidega liiklemine võib tõsta liiklusõnnetusse sattumise riske, ei rikkunud hageja suverehvidega liiklema minnes seadust ega kindlustustingimusi ning neil põhjendustel ei oleks kostja saanud kindlustushüvitist vähendada. Ringkonnakohus märgib, et üldtingimuste p 14.3 seob kindlustusandja vabanemise kindlustuslepingu täitmisest üldtinigmuste p-ga 14.2, mille kohaselt on kindlustusvõtjal keelatud suurendada kindlustusriski kindlustusandja nõusolekuta. Seega peaks tegemist olema kindlustusriskiga, mille suurenemist tuleks kindlustusandjaga kooskõlastada. Ringkonnakohus leiab, et halva ilmaga liiklusesse minemine ei saa olla selliseks kindlustusriski suurenemise faktoriks, milleks kindlustusvõtja peaks saama kindlustusandja loa. Kindlustatud sõiduki kasutamine erinevate liiklusoludega peaks olema kindlustusandjale ettenähtav. VÕS § 443 kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata
2-22-9622 kindlustusandjale teatama, välja arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise põhjustas üldiselt teadaolev asjaolu, mis ei mõjuta üksnes selle kindlustusvõtja kindlustusriski. Käesoleval juhul mõjutasid halvad ilmastikutingimused kõiki liikluses osalejaid.
51.Kuigi hageja tegutsemine sisaldas endas riske, siis ei rikkunud hageja selliselt liigeldes kindlustustingimusi ning seda ei saa pidada kindlustusriski võimalikkuse suurendamiseks üldtingimuste p 14.1 tähenduses. Kui üldtingimuste p-d 14.1 – 14.3 saaks tõlgendada kostja soovitud viisil, siis saaks kindlustusandja mis tahes ekstreemse ilma korral juhtunud liiklusõnnetuse puhul vabaneda oma kohustusest maksta hüvitist väitega, et kindlustusvõtja oleks pidanud üldse vältima liiklusesse minekut. See ei saa aga olla kaskokindlustuse mõte. Riigikohus on küll asunud seisukohale, et kui sõidukijuht ületab libedal teel piirkiirust, siis on ta jätnud järgimata käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav raske hooletusena, ja sellises olukorras võib kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest (RKTKo 07.06.2011, 3-2-1-35-11, p 11), kuid käesoleval juhul ei ole piirkiiruse ületamine tõendatud ning suverehvidega liiklemine ei olnud keelatud. Mis puudutab piirkiiruse ületamise tõendamist, siis see oleks olnud asjaolu, mille oleks saanud kindlaks teha, kui hageja oleks teavitanud politseid. Selles osas on ringkonnakohus juba asunud seisukohale, et hageja rikkus politsei teavitamise kohustust ning see andis kostjale aluse kindlustushüvitise vähendamiseks.
52.Mis puudutab seda, et hageja sõitis pärast õnnetuse toimumist mõrase esiklaasiga veel 46,6 km Tallinnasse, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et nimetatud asjaolu ei mõjuta käesoleva asja lahendust, kuna see ei mõjutanud kahju tekkimist, kahju suurust ega kindlustusandja täitmiskohustuse ulatust (üldtingimuste p 17.1.1). Seega ei oleks need asjaolud saanud olla aluseks kindlustushüvitise vähendamisele.
53.Hageja heidab maakohtule ette ka seda, et puuduvad põhjendused hüvitise vähendamise metoodika kohta. Ringkonnakohus märgib, et üldtingimuste p 17.1.1 näeb ette kostja õiguse mh keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Üldtingimuste p 17.2 järgi peab kindlustusandja lähtuma kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel või kindlustushüvitise vähendamisel, samuti kindlustushüvitise vähendamise ulatuse määramisel muu hulgas rikkumise ulatusest, rikkumise vabandatavusest või süü määrast süülise vastutuse korral, rikkumise mõjust juhtumi toimumisele, kahju tekkimisele ja suurusele, samuti juhtumi asjaolude kindlakstegemisele.
54.Käesoleval juhul on kostja lähtunud varasemast kohtupraktikast analoogsetes politseile teatamata jätmise asjades, kus kohtud on leidnud, et kindlustusandjal puudus õigus jätta kahju täies ulatuses hüvitamata, ning on – pidades sõiduki valdaja käitumist politseisse teatamata jätmisel hooletuseks – mõistnud kindlustusandjalt välja kahju hüvitise 50% hagejate nõutust (TrtRnKo 07.11.2011, 2-10-14648; TMKo 25.07.2018, 2-18-4238). Ringkonnakohus leiab, et ka käesoleval juhul saab asjaolusid hinnates asuda seisukohale, et kuigi hageja rikkus kindlustustingimusi, ei teinud ta seda tahtlikult (vt nt 12.08.2022 kostja menetlusdokumendi lisa 3, kus hageja telefonivestluses kostja esindajaga märkis, et ta ei teadnud, et pidi politseid teavitama, dtl 61). Teisalt ei vabasta väidetav mitteteadmine hagejat oma lepingujärgsete kohustuste täitmisest. Hageja oleks pidanud teadma lepingust tulenevaid kohustusi ja saama aru nende sisust ja eesmärgist, sh sellest, et teavitamiskohustuse eesmärk on kindlustusjuhtumi asjaolude tuvastamine. Kuna käesoleval juhul mõjutas rikkumine seda, et kindlustusandja ei saanud juhtumi asjaolusid kindlaks teha, siis on hüvitise maksmine 50% ulatuses õiglane. Tegemist oli kostja kaalutlusotsusega, mis ei pea tuginema konkreetsel metoodikal. Ringkonnakohus ei nõustu eelnevast tulenevalt hagejaga, et kahju hüvitamine ainult 50% ulatuses oli hea usu põhimõttega vastuolus (TsÜS §138 lg 1, VÕS § 6).
2-22-9622
55.Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust, et hagi jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
56.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsuse järeldust selle kohta, et hagi jääb rahuldamata, siis ei muuda ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 162).
57.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud samuti hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
apellatsiooniastmes
kantud
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.