Jätta menetluskuludest 1⁄4 (üks neljandik) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kanda ja 3⁄4 (kolm neljandikku) Xi (X, isikukood XXX) kanda.
5.Välja mõista Xilt (X, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks kohtukulud riigilõiv 341 (kolmsada nelikümmend üks) eurot 25 (kakskümmend viis) senti.
6.Välja mõista Xilt (X, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks viivis menetluskulude 341 (kolmsada nelikümmend üks) eurot 25 (kakskümmend viis) senti tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 341 (kolmsada nelikümmend üks) eurot 25 (kakskümmend viis) senti.
7.Jätta Xi (X, isikukood XXX) menetluskulud kindlaks määramata ja B2 Impact OÜ-lt (registrikood 11542046) Xi kasuks välja mõistmata. Edasikaebamise kord
Kohus ei anna TsMS § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse põhjendav osa
1.TsMS § 405 lg 1 p 9 kohaselt võib kohus hagi lihtsustatud korras menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus menetleb hagiavaldust hagihinnast tulenevalt lihtsustatud korras ning jätab välja kohtuotsuse kirjeldava osa.
2.TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millel kohus rajas oma järeldused.
3.Kohtuistung toimus 25.11.2025. Kostjale toimetati kohtukutse 17.08.2025 kätte avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hageja taotles istungil asja sisulist lahendamist (TsMS § 410). Kohus lahendab asja sisuliselt kohtuotsusega.
4.Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt on Ferratum Bank p.l.c. (krediidiandja) ja kostja sõlminud 11.10.2021 laenulimiidi laenulepingu, mille alusel anti kostjale krediiti 3000 eurot. Lepingutingimused ja lepingu sõlmimine on tõendatud lepingudokumendiga (dtl-d 12-26). Krediidiandja raamatupidamise väljavõtte ja maksekorralduse kohaselt on kostjale 11.10.2021 üle kantud 3000 eurot (dtl-d 27, 64). Kohus loeb tõendatuks, et krediidisumma on kostjale üle antud. Lepingupunkti H kohaselt tuli krediit tagastada minimaalselt arve alusel igakuiste osamaksetega, mille suurus oli 5% tarbija võlgnetavast summast või 10 eurot, kui 5% tarbija võlgnetavast summast on väiksem kui 10 eurot (dtl 14). Eeltoodust tuli kostjal krediit tagastada minimaalselt 150 euro suuruste osamaksetena.
5.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidileping on VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijakrediidilepinguks.
6.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud 2 (6)
viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Kohus on seisukohal, et lepingus ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtedel märgitud krediidi kulukuse määr 55,99% on arvutatud lepingutingimusi arvestades õigesti. Krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära, milleks oli 56,04%. Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas VÕS § 406 2 lg-s 1 sätestatuga.
7.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). VÕS § 403 4 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 403 4 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi 3 (6)
(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C 755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C 449/13, p 35). Hageja on omandanud andmed kostja Swedbank AS-is avatud arvelduskontodel EE054204278619488524, EE494204278619488508 ja EE654204278619488511 2021.a juunist oktoobrini tehtud tehingute kohta (dtl-d 41-63). Kostja Swedbank AS-is avatud arvelduskonto EE654204278619488511 andmetest nähtuvalt on tehingud, mille sisuks on raha kandmine Svea Finance AS ja Credistarile (dtl 62). Svea Finance AS ja Creditstar tegelevad tarbijatele laenude andmisega. Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid, millest nähtub kostjalt täiendavate andmete küsimine kostja kohustuste kohta teiste krediidiandjate ees. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on hageja välja selgitanud kostja kohustuste jäägid, krediidi tagastamise tähtajad, intressimäärad, mis kohalduvad Svea Finance AS ja Creditstariga sõlmitud lepingutele. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 403 4 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).
8.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 4 (6)
VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingupunkti H kohaselt tuli krediit tagastada minimaalselt arve alusel igakuiste osamaksetega, mille suurus oli 5% tarbija võlgnetavast summast või 10 eurot, kui 5% tarbija võlgnetavast summast on väiksem kui 10 eurot (dtl 14). Eeltoodust tuli kostjal krediit tagastada minimaalselt 150 euro suuruste osamaksetena. Seega tuli krediit hagejale tagastada hiljemalt 11.06.2023. Eeltoodut arvestades on krediidi tagastamise tähtpäev saabunud ning hageja ei pea uuesti määramata tagasimakseid.
9.Hageja andis kostjale krediiti 3000 eurot. Kostja on lepingu alusel hagejale tasunud 76 eurot, mis tuleb VÕS § 4034 lg 7 alusel maha arvata krediidisummast. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt krediidi 2924 eurot tagastamist. Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2924 eurot. Hageja on nõudnud kostjalt täiendavalt 18,60 euro tasumist. Kohus jätab hagiavalduse krediidi 18,60 eurot tagastamise nõudes rahuldamata, sest selles ulatuses on krediit tagastatud kostja tasutud 76 euro arvel.
10.VÕS § 4034 lg 7 alusel jätab kohus rahuldamata intressi 262,95 eurot tasumise nõude, arvestades lepingu sõlmimise ajal VÕS §-st 94 tulenevat intressimäära.
11.Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, mille kohaselt oli kostja viivituses 11.11.2021 ja 11.12.2021 osamakse tegemisega. Lepingu järgi pidi 11.01.2022 osamakse olema kolmas järjestikune osamakse. Hageja edastas kostjale teate lepingu ülesütlemiseks 10.01.2022, see on enne 11.01.2022 osamakse sissenõutavaks muutumist. Kohus leiab, et 10.01.2022 seisuga ei olnud täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise eeldus, sest kostja ei olnud sellel hetkel viivituses kolme järjestikuse osamakse tegemisega. Eeltoodut arvestades ei omanud erakorraline ülesütlemisavaldus toimet ega lõpetanud tarbijakrediidilepingut.
12.Hageja nõuab kostjalt viivise 794,45 eurot tasumist. Alternatiivselt on hageja leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtete mittejärgimise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist põhinõude 2924 eurot tasumata osalt alates lepingu ülesütlemisest VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses kokku summas 819,80 eurot. Kohus tuvastas, et krediidileping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Seetõttu ei ole põhjendatud viivisenõude esitamine alates lepingu ülesütlemisest. Hageja ei ole esitanud kohtule viivisearvestust selle kohta, millises ulatuses tuleb arvestada viivist igalt osamakselt eraldi kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivise tasumist põhinõude tasumata osalt hiljemalt alates 12.06.2023, millal muutus sissenõutavaks krediidi tervikuna tagastamise nõue. Eeltoodut arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses põhinõude 2924 eurot tasumata osalt alates 12.06.2023 kuni hagi esitamiseni 01.10.2024, millele vastab sissenõutavaks muutunud viivise summa 465,63 eurot. Kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 465,63 eurot. Kohus jätab rahuldamata hagiavalduse viivise 354,17 eurot tasumise nõudes (819,80-465,63=354,17).
13.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagiavalduse ligikaudu 3⁄4 ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 3⁄4 kostja kanda ja 1⁄4 hageja kanda. Kohus mõistab menetluskulude jaotust arvestades kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 341,25 eurot (3⁄4 455-st on 341,25). Hageja taotluse kohaselt mõistab kohus menetluskulude tasumata osalt kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud 5 (6)
ulatuses alates otsuse jõustumisest.
14.Kostja ei ole menetluses osalenud. Toimikust ei nähtu kostjale kohtukulude ja kohtuväliste kulude (sh lepingulise esindaja kulu) tekkimist. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.