2-23-104367/15 - Võlaõigus - Muud võlaõigusasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

AS Aktiva Portfolio (hageja) esitas 30.01.2023 Lauri Prosti (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 27.02.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 1878,99 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 30.03.2023 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja 1566,98 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 341,57 eurot ja viivise 0,065% päevas põhivõla jäägilt (1505,69 eurot) alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks 15.04.2022 võlatunnistus ja maksekokkulepe. Kostja tunnistas, et võlgneb hagejale 1641,98 eurot (sh põhisumma 1505,69 eurot, viivis 45,12 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, intress 41,17 eurot), lisandub lepingutasu 20 eurot. Kostja kohustus tagastama võla maksegraafiku alusel. Kostja kinnitas võla olemasolu, suurust ja koosseisu, sh põhivõlalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et kaotab võlatunnistuse andmisega võimaluse vaidlustada hiljem võla olemasolu ja suurust ning esitada võla aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Kostja nõustus, et võlausaldaja saab esitada võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude üksnes võlatunnistusele tuginedes ning ei pea esitama tõendeid võla olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale võlatunnistuse. Maksekokkuleppe p 2.2 nägi ette, et kui kostja täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused ja peab kinni maksegraafikust, ei nõua hageja võla sissenõudmisega seotud kulude ja kahju hüvitamist muus osas kui maksegraafikus kajastatu. Maksekokkuleppe p 1.2 järgi ei kujuta võlatunnistus ja maksegraafik endast poolte kokkulepet maksetähtaja edasilükkamise kohta ega katkesta viivisearvestust põhivõla jäägilt. Kostja on maksnud 95 eurot, mille hageja arvestas 25.05.2022 osamakse (30 eurot kahjuhüvitis, 20 eurot lepingutasu) ja 25.06.2022 osamakse (30 eurot viivis, 15 eurot kahjuhüvitis) katteks.

Määruse kohaselt võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 423 lg 2 p 1 järgi jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Lähtudes TsMS § 363 lg 1 p-st 2 ja Riigikohtu selgitustest (RKTKo 16.11.2005, 3-2-1-113-05, p-d 13, 14; 3-2-1-2-14, p-d 13, 14) on hagejal kohustus tuua hagiavalduses välja kõik asjaolud selle elulise sündmuse kohta, millega hageja seob oma nõude. Kohus saab TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetlemisel lähtuda hageja poolt hagiavalduses hagi alusena välja toodud asjaoludest. Kohus ei otsi hagiavaldusele lisatud tõenditest asjaolusid, millega nõuet põhistada. Kohus ei saa seega ka eeldada, et on olemas asjaolud, millele hageja hagiavalduses ei tugine. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise. Kostja tunnistatud võlas sisaldub mh intress ning hageja kinnitusel ei ole ta majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja. Seega on alust arvata, et algne nõue tuleneb krediidilepingust ning tegemist on algse krediidiandja poolt hagejale loovutatud nõudega. Võlatunnistusest tuleneva nõude puhul peab kohus hindama, kas dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus või õiguslikult siduv võlatunnistus; kui tegemist on tehinguga, siis kas see on konstitutiivne või deklaratiivne (hagejal tuleb tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus VÕS § 30 mõttes, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust). Edasi tuleb hinnata võlatunnistuse kehtivust tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel ja kooskõla seadusest tulenevate (tarbijakrediidilepinguid puudutavate) imperatiivsete sätetega (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p-d 16, 17). Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased, kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (otsused kohtuasjades nr C-154/15; C-147/16;

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt vastab hagiavaldus TsMS § 363 lg 1 p-de 1–5 nõuetele ja ka maakohtu määranud tähtaegadel on hageja puudused kõrvaldanud. Vastavalt Riigikohtu praktikale on nii konstitutiivse kui ka deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (RKTKo 3-2-1-149-11; 3-2-1124-14, p 23; 2-13-34922, p-d 13.1, 13.2). Seega puudub alus hagi läbivaatamata jätmiseks. Nõustuda ei saa asjas Euroopa Kohtu lahendite nr C-154/15, C-147/16, C-377/14 ja C-679/18 kohaldamisega. Nende lahendite järgi tuleb kohtul omal algatusel kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, kuid seda ei tule teha menetlusse võtmisel. Lahendid ei käsitle konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevat suhet, vaid veksleid, mis olid antud sama laenusuhte raames krediidiandja ja krediidivõtja vahel. Võlatunnistus on sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja vahel, tegemist ei ole esialgse laenulepingu muutmisega. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele (RKTKo 24.04.2006, 3-2-1-21-06, p-d 13-14; 19.10.2004, 3-2-1-101-04, p 29; 23.01.2006, 3-2-1-146-05, p 24). Riigikohus on asunud seisukohale, et isegi kui konstitutiivse võlatunnistuse aluseks olev alusleping oleks tühine, ei too see iseenesest kaasa neist lepingutest tulenevate võla tunnistamise kokkulepete tühisust. Seega ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks varasemat võlasuhet ning võlatunnistusele ei kohaldu tarbijakrediidi sätted, sh vastutustundliku laenamise põhimõte. Hageja ei ole krediidiandja, ei andnud võlatunnistuse alusel krediiti ega küsi võlatunnistuse alusel kostjalt raha kasutamise eest intressi. Võlatunnistuses on välja toodud, et võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasilükkamise kohta ega katkesta viivisearvestust põhivõla jäägilt. Samuti on välja toodud, et võlgnikul olid enne võlatunnistuse sõlmimist olemas kõik õigused esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta vastuväiteid. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimine oli kostja vaba tahe. Kuivõrd tarbijakrediidi regulatsioon ei keela sõlmida konstitutiivset võlatunnistust, ei ole see vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Eeltoodust lähtudes ei ole hagejal kohustust tõendada, millisest võlasuhtest võlg algselt tekkis. Kohus on eeldanud, et võlatunnistuse aluseks olev nõue tulenes tarbijakrediidilepingust. Kohus ei saa asja lahendada eeldustele tuginedes. Riigikohtu lahendi nr 2-19-5601 p-dest 16.5, 18.2 ja 22 tulenevalt on kostja kohustus esitada vastuväiteid ja tõendeid alussuhtest tuleneva võlasuhte osas. Kostja vastuväiteid ei esitanud. Kuna kostja hagile ei vastanud, oli õiguslikult põhjendatud lugeda hageja faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ja teha tagaseljaotsus.