Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. (TsMS § 415) Kaja esitatakse tagaseljaotsuse teinud kohtule. Kajas peab sisalduma: 1) viide otsusele, mille peale kaja esitatakse; 2) avaldus, et selle otsuse peale esitatakse kaja; 3) asjaolu, mis takistas kaja esitajal hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast ning selle põhistus, välja arvatud juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. (TsMS § 416, RLS § 59 lg 19) Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7, RLS § 59 lg 15) Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. (TsMS § 187 lg 6)

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

Multitude Bank p.l.c. (endise nimega Ferratum Bank p.l.c.) esitas 26. juulil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja 3. oktoobril 2022 Tartu Maakohtule hagiavalduse J. M. ult (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduses palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2906,09 eurot, intressi 348,53 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 959,36 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt hageja nõue tuleneb poolte vahel 10. märtsil 2021 sõlmitud laenulimiidi laenulepingust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus võttis 7. novembril 2022 hagi menetlusse ja kohustas kostjat hagile vastama. Kostjal tuli esitada kirjalik vastus hagile 20 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja kohtule tähtajaks ei vasta, siis on kohtul õigus hageja taotlusel hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kohus edastas hagimaterjalid (sh pärast hagi menetlusse võtmist hageja poolt esitatud täiendava seisukoha ja tõendid) ja kirjaliku vastuse nõude kostja e-posti aadressil XXX. Kostja kinnitas

vastuse esitamise tähtaja, ei ole kohtule vastanud (vastus tuli esitada hiljemalt 23. mail 2023). Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24; Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-118076). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus selgitas 15. märtsi 2023 kirjas (dtl 113-114) hagejale vajadust tuua välja asjaolud, millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastusest (dtl 116-117) nähtuvalt krediidiandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtunud kostja poolt taotluses toodud andmetest, mille kohaselt kostja igakuine sissetulek oli 750 eurot ning igakuised kulud 240 eurot. Krediidiandja kontrollis, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § 4034 lg-te 1 – 6 mõttes.

Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi küll kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, kuid samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või palunud kostjal esitatud andmeid täpsustada. Eeltoodut arvestades on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eesti Panga andmetel oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär kogu lepingu kehtivuse ajal 0,00% aastas. Seega lepingu kehtivuse ajal kostja intressi tasuma ei pidanud. Hagiavalduse kohaselt teostas laenuandja lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid kogusummas 3238 eurot. Kohtu nõudmisele vaatamata (dtl 114) ei toonud hageja esile, millises summas on kostja lepingu alusel makseid teinud ja milliste kohustuste katteks on need arvestatud. Hagiavalduses on esile toodud üksnes laenusumma katteks tasutud summa (331,91 eurot). Hagiavalduse lisast 11 (dtl 47) nähtub, et kostja on laenulepingu alusel teinud makseid kokku summas 1049,25 eurot. Sellest 331,91 eurot on hageja arvestanud tasutuks laenusumma katteks ja hageja on selle põhivõlast maha arvanud. Kostja tasutust on 705,20 eurot arvestatud intressi katteks ja 12,14 eurot muude tasude katteks. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 2188,75 eurot (3238-1049,25). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2188,75 eurot. Hageja intressinõude jätab kohus rahuldamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jätab kohus hageja viivisenõude rahuldamata. Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla sissenõudmiskulusid. Lisaks on sissenõudekulude väljamõistmine põhjendamatu ka selle tõttu, et vastavalt eelmises lõigus väljatoodule, ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Ka hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus rahuldas hagi ligikaudu 51% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda 49% ulatuses ja kostja kanda 51% ulatuses.

Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja palub menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu 490 eurot ja lepingulise esindaja kulud 300 eurot seoses hagiavalduse ettevalmistamise, koostamise ja kohtusse esitamisega. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu oli 100 eurot ja ajakulu 3 tundi. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud kokku 690 euro ulatuses – riigilõiv 490 eurot ja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud 200 eurot kahe töötunni eest, arvestades et tegemist ei olnud õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega (TsMS § 175 lg 1). Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 351,90 eurot (690 x 0,51). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.