XX hagi YY vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.02.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Kostja YY (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.02.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt selle põhjendusi.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda.
4.Mõista XXlt YY kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1575 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-20-13636 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 25.09.2020 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud varalise kahju hüvitamiseks 100 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel ning kahjuhüvitistelt viivise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest (25.09.2020) kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras.
1.1.Hagiavalduse kohaselt ründas 17.07.2020 kostjale kuuluv Kesk-Aasia lambakoer hagejat, kui viimane sõitis koos oma poja MMi (poeg) ja teiste sugulastega jalgrattaga. Sündmus toimus xxxxxxx vallas xxxxxx külas kinnisasjal nimetusega Xxxxxxxxx (Xxxxxxxxx talu) juures, millel puudub tara. Koer pääses hoovist välja ja jooksis jalgratturitele järele. Koer ründas hagejat ja hammustas teda vasakust tuharast, mille peale hageja ehmus, kaotas tasakaalu ja kukkus. Hageja poeg istus jalgratta turvatoolis ja kandis kiivrit. Kukkumise tagajärjel sai kriimustada hageja poja vasak käsi ja poeg lõi pea vastu maad, mille tagajärjel purunes kiiver.
1.2.OO, kes hagejaga koos sõitis, ütles hagejale, et kardab koera väga ning palus hagejal rahulikult sõita, et koera mitte vihastada.
1.3.Sündmuse tagajärjel sai hageja tervisekahjustuse (tekkis haav ja hematoom) ning tema poja käsi sai kriimustada. Koera rünne põhjustas nii hagejale kui ka tema pojale raskeid läbielamisi – koera hammustus põhjustas hagejale valu ja vaeva ning koera rünne ehmatas ja šokeeris. Hageja poeg aga kardab koeri. Poeg on hagejale väga oluline ning tema psüühiline seisund, läbielamised ja hirmud mõjutavad hagejat, kes last kasvatab, hoolitseb tema eest ning aitas tal sündmust läbi elada.
1.4.Kuna hageja oli sunnitud pöörduma arsti poole, tekkis talle ja tema lapsele ka varaline kahju 100 eurot Valvekliinik OÜ-le makstud tasu näol.
1.5.Kostja ei kinnitanud sündmuse järel koera rihma külge, kuigi hageja seda kostjalt korduvalt palus ning oli hageja suhtes hoolimatu – kostja ei avaldanud hagejale kaastunnet ega aidanud jalgratast üles tõsta.
2.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et selle üle ei ole vaidlust, et koer ründas hagejat eramaal. Hageja ei pidanud aga teelõigu kasutamiseks küsima kostja luba. Territooriumil ei olnud märki, mis oleks osundanud sellele, et sinna sisenemine on keelatud. Hagejale ei olnud arusaadav, et teelõik on suletud ning et seda ei tohtinud kasutada. Sama teed on jalgratturid ja jalakäijad alati kasutanud. Tee on suletud üksnes autodele, mis tähendab, et kostja on andnud konkludentse (kaudse) loa kasutada tema eraomandis olevat teelõiku. Hoiatavat silti koera kohta 17.07.2020 värava peal ei olnud. Ebaõige on kostja väide, et koer ei ole agressiivne ning et koer ei ole enne ja ka pärast kedagi rünnanud. Kostja koer on korduvalt haukunud ja tormanud möödujate peale ning ei ole kordagi olnud ketis ega suukorvistatud.
2-20-13636 Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt toimetas kostja 17.07.2020 kella 19.25 paiku oma kodu õuealal, kui väravast sisenesid neli jalgratturit Xxxxxxxxx talu hoovi. Kostja juures viibinud Kesk-Aasia lambakoer jooksis liikuvate jalgratturite juurde. Koera haukumise ja naisterahva hääle peale jõudis kostja sündmuskohta 15 sekundit pärast vahejuhtumit, kus koer väidetavalt hammustas hoiatavalt hagejat vasakust tuharast, mis põhjustas tema ja tagaistuva lapse kukkumise. Sündmuskohale jõudes rahustas kostja koera ja oli kogu jalgratturite territooriumil viibimise aja jalgratturite ning koera vahel. Sel aja ei näidanud koer välja vähimatki agressiivsust. Jalgratturid ei nõudnud kordagi koera rihmastamist. Koera rihmastamist ei nõudnud ka sündmuskohal käinud politsei.
3.2.Ebaõige on hageja väide, et kostja ei tegutsenud abistavalt ja suhtus olukorda ükskõikselt. Kostja hindas visuaalselt tekkinud vigastusi ning need paistsid minimaalsed: puudus lahtine veri ja haavad, hageja seisis püsti ja laps oli tal süles. Kuna hageja oli tugevasti ärritunud (sõimas kostjat vene keeles), siis pidas kostja õigemaks mitte olukorda eskaleerida ja jääda rahulikuks ning suhelda jalgratturitega minimaalselt kuni politsei saabumiseni. Hageja käitus kuni politsei saabumiseni nii kostja kui ka koeraga provotseerivalt. Ka siis ei ilmutanud koer vähematki agressiivsuse märki.
3.3.Xxxxxxxxx talu piiril on värav, millel on hoiatav silt koera valvepiirkonnast. Koera ülesanne on valvata talu õue ja lambaid, kelle aedik piirneb õuealaga. Koer ei ole agressiivne ning ei ole enne ja ka pärast vaidlusalust sündmust kedagi rünnanud. Koer ei olnud ketis ega rihmastatud, kuna Xxxxxxxxx talu on piiratud aiaga/taraga. Jalgratturid pidid väravast sisenedes märkama ja aru saama, et viibivad eramaal ilma omaniku loata. Xxxxxxxxx talu kinnistu piiri väravate ümbruses asuvad ka teised piiratud territooriumiga kinnistud ning jalgratturid pidid aru saama, et tegemist on eramaade piirkonna ja inimeste kodudega, kus ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud loodus- ja matkarada ega maanteed. Kostja kinnistule ei ole varem selliselt võõraid inimesi sattunud, mis näitab, et värav kinnistu juurdepääsutee piiril ning nõuetekohane teavitus valvekoerast, on piisav ning selge meede hoiatamaks ning mõistmaks, et tegemist on eraterritooriumiga.
3.4.Hagejale on tekkinud kahju tema enda tegevuse tulemusel. Hageja pidi nägema, et siseneb piiratud territooriumile ning mõistma võimalike tagajärgede tekkimist. Kostja on võtnud tarvitusele vajalikud meetmed, et takistada võõrastel territooriumile sisenemise ning teha arusaadavaks ka territooriumil viibiva valvekoera olemasolu. Hageja viibis kostja kinnistul ilma loata. Kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest.
3.5.Hagejale ei ole tekkinud varalist kahju. Hageja vigastused ei olnud sellised, mis oleksid tekitanud osalist töövõimetust, majanduslike võimaluste vähenemist vms. Hageja ega politsei ei näinud vajadust kiirabi sündmuskohale kutsumiseks.
3.6.Ka hagejale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla nii märkimisväärne, kui hagiavalduses kirjeldatud. Hageja ei olnud silmnähtavalt šokiseisundis ega vajanud kiirabi sündmuskohale kutsumist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tema laps kardab just pärast vaidlusalust sündmust koeri. Lapsed võivad koeri erinevatel eluetappidel karta ning samamoodi võib see kartus neil ka mööduda. Üheaastane laps ei ole suuteline pikaajaliselt mäletama aset leidnud sündmust.
2-20-13636
4.Vastuseks hageja vastuväidetele märkis kostja, et tarastatud eramaal viibimiseks on seaduse kohaselt vajalik omaniku luba. Kostja koer ei ole kedagi rünnanud – haukumine on valvekoera töö, et hoida eemal kutsumata külalisi. Koer ei pea olema ketistatud ja suukorvistatud oma territooriumil. Kostja on andnud mõnele inimesele loa läbida Xxxxxxxxx kinnistut ning on neid teavitanud olemasolevatest ohtudest, selgitades, et isikud viibivad kinnistul omal vastutusel. Ei ole mõeldav, et kõik Rae külas elavad jalgratturid kasutavad kostja perekonna koduks olevat kinnistut Tallinnasse sõitmiseks. Kui mõni isik on kinnistut läbinud luba küsimata, siis on ta seda teinud omal vastutusel. Ebaõige on hageja väide, et asjaomane teelõik on jalgratturite jaoks ainus viis minna Peetri alevikust Tallinnasse. Peetri alevik ja Tallinn jäävad mõlemad Xxxxxxxxx kinnistust põhja poole ja ebamõistlik oleks läbida Xxxxxxxxx kinnistut Peetri alevikust Tallinnasse sõitmiseks. Tallinnasse on võimalik sõita mööda avalikke teid. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 22.02.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: kostjale kuulub xxxxx vallas Xxxxxxxxx talu; kostjale kuulub Xxxxxxxxx talus elav koer; hageja sisenes 17.07.2020 ilma kostja loata koos oma sugulastega läbi värava Xxxxxxxxx talu territooriumile; kostja elumaja juures lükkas koer hageja jalgratast, hammustas teda ning hageja kukkus koos jalgratta turvatoolis istunud pojaga; ning hageja teadis enne talu territooriumile sisenemist, et tegu on eramaaga, kus elab koer, kes võib võõraid rünnata.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab loomapidaja VÕS § 1060 järgi looma tekitatud kahju eest. Kuna tegu on riskivastutuse eriliigiga, ei ole asjakohased hageja viited deliktilise vastutuse sätetele. VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus siis, kui realiseerub suurema ohu allikale iseloomulik risk (RKTKo 18.04.2007, 3-2-1-27-07, p 11). Seega juhul, kui koer kedagi ründab ja ründe tõttu tekivad kannatanul kehavigastused, on suurema ohu allikale iseloomulik risk realiseerunud. Riski realiseerumisel vastutab loomapidaja sõltumata süüst. Küll aga välistab vastutuse kannatanu tahtlus ehk loomapidaja ei vastuta, kui kannatanu on end ise teadlikult ohtu seadnud (RKTKo 18.04.2007, 3-2-1-75-07, p 12). Praegusel juhul esinevad asjaolud, mis võimaldavad hageja käitumist pidada raskelt hooletuks.
5.3.Võõrale maatükile sisenemiseks on vaja omaniku luba. Kui maatükk on piiratud või tähistatud, sealhulgas piiratud aiaga, ei saa eeldada maatüki omaniku luba maale sisenemiseks (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 32 lg-d 1, 2 ja 4). KeÜS § 33 lg 3 kohaselt ei või omanik keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja väitis, et kuigi kostja kinnistu oli piiratud taraga ning sõidukitele mõeldud tee väravaga suletud, oli tegemist teega, mida jalgratturid tava kohaselt kasutasid. Hageja väited ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kostja ei ole nõustunud tema kinnistut läbiva tee kasutamisega ja tegemist oli erateega, mis oli tema kodumaja vahetus läheduses, mistõttu on KeÜS § 33 lg 3 teise lause mõttes tegemist eraomandi liigse koormavusega.
5.4.Kostja on esitanud foto, millelt nähtub, et kinnistu on piiratud aiaga ning aial on suur sõidukite värav ja jalgvärav. Sõidukite värav on fotol suletud ja jalgvärav on avatud. Jalgvärava kõrval on koerast hoiatav silt. Tunnistaja TT avaldas, et ta on korduvalt kostja kinnistut läbinud, kuigi teadis, et see on eramaa. Tunnistaja arvates võis kinnistul liikuda, kuna väraval puudusid keelumärgid jalakäijatele. Sõidukite keelumärki samuti ei olnud, kuid suur värav oli suletud. Tunnistaja kinnitas, et ta teadis juba varem, et kinnistul on suur koer. Samas väitis ta, et juhtumi
2-20-13636 ajal ei olnud värava juures koerast hoiatavat silti. Tunnistaja ise koera ohtlikuks ei pidanud. Kuna hageja on hagiavalduses avaldanud, et ta teadis koera olemasolust ja koera võimalikust ohtlikkusest, ei oma tähtsust, kas juhtunu toimumise päeval oli koerast hoiatav silt kinnitatud väravale või mitte.
5.5.Sündmuskoha aerofotolt nähtub, et juhtum toimus kostja koduõuel ehk kostja elumaja vahetus läheduses. Kostja esitas kohtule ka aerofoto, millel on punasega märgitud asukoht, kus kostja sõnul asus varem koerast hoiatav silt. Samuti on esitatud aerofoto, millest nähtuvad avalikult kasutatavad teed, milliste kaudu oli võimalik liikuda Peetri alevikust Tallinnasse. Seega ei ole õige hageja väide, et Tallinnasse jõudmiseks oli vältimatult vajalik siseneda kostja kinnistule.
5.6.Hageja väited selle kohta, et kostja kinnistut ja koduõue kasutasid tavakohaselt jalgratturid, ei vasta tõele. Kostja on piiranud kinnistu aiaga ning ainuüksi asjaolust, et jalgvärav ei olnud lukustatud või suletud, ei saanud hageja eeldada kostja nõusolekut kinnistule sisenemiseks. Hageja tungis kostja koduõuele ja rikkus tema kodurahu. Ainuüksi asjaolust, et hageja või tema sugulased olid kostja kinnistule ka varem sisenenud ilma kostja loata, ei saa järeldada nende õigust siseneda piiratud eramaale ilma loata.
5.7.Kui sõidukitele sisenemiseks oli värav suletud, ei olnud selgelt lubatud kinnistule siseneda ühegi sõidukiga, sealhulgas jalgrattal. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 14 (maakohtu otsuses ekslikult viidatud kui § 14 p 2 – ringkonnakohtu märkus) kohaselt on jalgratas sõiduk. LS § 32 lg 1 kohaselt võib jalgrattaga sõita jalgrattarajal, jalgratta- ja jalgteel, sõiduteel või teepeenral. Hageja ei saanud ainuüksi jalgvärava avatuks või lukustamata jätmisest järeldada, et tal on õigus sõita jalgrattal mööda jalgteed kostja koduõuele. Sellise võimaluse välistab KeÜS § 32 lg 2. Kostja on tõendanud, et Tallinnasse sõitmiseks oli hagejal võimalik kasutada avalikke teid.
6.Hageja on omaks võtnud, et ta teadis kinnistul koera olemasolust ja sellest, et koer võib kodu või lammaste kaitseks haukuda, ning isegi rünnata. Loomapidaja aiaga piiratud erakinnistu piires ei saa võõrad loata sisenejad eeldada ja nõuda koera ketistamist või suukorvistamist. Põllumajandusministri 24.07.2008 määrusega nr 76 kehtestatud „Lemmikloomade pidamise nõuded“ § 2 lg 1 järgi peab lemmikloomal olema võimalik tema pidamise ruumis või ehitises vabalt seista, ringi pöörata ja lamada. Lisaks tuleb määruse § 9 järgi tagada koerale võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. Koduloomal on õigus oma kodu piirides vabalt liikuda.
7.Kostja aiaga piiratud kodutalu ei ole avalik koht. Xxxxx Vallavolikogu 16.11.2010 määruse „Xxxxxxx valla koerte ja kasside pidamise eeskirja kinnitamine“ § 5 lg 1 (Xxxxx valla koerte ja kasside pidamise eeskiri) järgi võib looma viia avalikku kohta jalutusrihmaga või kandmisvahendis, tagades inimeste ja loomade ohutuse. Loomapidaja peab tagama järelevalve käitumise poolest ohtliku koera üle, kes peab avalikus kohas viibimisel kandma suukorvi. Eelnevast tuleneb, et koer ei pea oma kodus olema suukorvistatud ega ketistatud. Valvekoera ülesandeks on hoida kodust ja teistest koduloomadest eemal ilma loata sissetungijad, mistõttu täitis koer ilma loata sissetungijaid rünnates oma loomupärast ülesannet. Olukorras, kus hageja sisenes ilma loata võõraste inimeste koju, kuid oli teadlik teda rünnata võiva koera olemasolust, on tegemist VÕS § 139 lg-s 3 toodud olukorraga, mis välistab kostja vastutuse. Hageja jättis olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole, sisenedes loata eramaale ja seades ennast teadlikult ohtu.
8.Isegi juhul, kui kostja vastutaks koera ründe eest, ei oleks tõendatud hageja varalise kahju nõue. Hageja esitatud Valvekliinik OÜ tõendist ega kviitungitest ei nähtu, et hagejale või tema
2-20-13636 pojale oleks osutatud mistahes meditsiinilist abi. Hageja ei selgitanud, miks ei olnud temal ega tema pojal võimalik abi saamiseks pöörduda ravikindlustatud isikutele tasuta abi andvate raviteenuste osutajate poole. Seega ei saa asjas kogutud tõendite alusel järeldada, et hageja tuli pöörduda tasulise meditsiiniteenuse osutaja poole talle ja tema pojale tekitatud tervisekahjustuste tõttu või nende ravimiseks. Apellatsioonkaebus
9.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
9.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, nagu ei vaidleks pooled asjaolu üle, et hageja teadis, et Xxxxxxxxx talus elab koer, kes võib võõraid rünnata. Asja materjalidest (sh hagiavaldusest ja kohtuistungi protokollidest) ei nähtu, et hageja oleks enne sõitu teadnud asjaolust, et Xxxxxxxxx talus on kuri koer, kes ründab inimesi. Ka tunnistaja TT kinnitas, et ta ei rääkinud hagejale sellest, et territooriumil on kuri koer – kuna koer oli oma territooriumil, siis ei pidanud tunnistaja seda vajalikuks.
9.2.Hageja ei vaidle vastu sellele, et ta sisenes 17.07.2020 avatud värava kaudu kostja kinnistule. Hageja ei olnud aga teadlik sellest, et kinnistul paiknevat teed ei tohi kasutada ja et kinnistule sisenemine on keelatud. Kinnistul paiknevat teed on alati kasutanud jalakäijad ja jalgratturid.
9.3.Kostja ei ole tõendanud, et kinnistu sissepääsuväraval oli hoiatussilt koera kohta. Samuti on ebaselge, kus kostja väitel hoiatussilt asus – kas värava peal võib väravast 2 m kaugusel puu küljes. Kostja rikkus Xxxxxx valla koerte ja kasside pidamise eeskirja § 3 lg-t 1, mille kohaselt loomaomanik on kohustatud võtma tarvitusele meetmed välistamaks looma omal tahtel välja pääsemine ja inimestele või teistele loomadele kallale tungimise võimaluse. Sama eeskirja § 3 lg 6 kohaselt vastutab loomaomanik/pidaja selle eest, et tema loom ei ohusta inimesi ega tekita neile kahju. Kuigi sama eeskirja § 4 lg 1 järgi on loomaomanik või -pidaja kohustatud koera pidamisel (v.a korterelamud) paigaldama territooriumi sissepääsule ja kõigile tänavaga külgnevatele piirdeaedadele koera olemasolust teatava hoiatussildi, leidis maakohus, et sildi olemasolu ei omanud tähtsust. Hageja hinnangul oli sildi olemasolu vajalik meede ohu ärahoidmiseks.
9.4.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja oli raskelt hooletu VÕS § 139 lg 3 järgi. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Ainuüksi asjaolu, et hageja sisenes väravast kostja territooriumile ei viita sellele, et ta oli teadlik, et ta viibib eramaal ilma omaniku loata. Territooriumil puudus silt, mis osutanuks, et sisenemine on keelatud. Hageja ei olnud teadlik koera olemasolust. Hageja sõitis seal esimest korda ja koerast hoiatavat silti enne vaidlusalust sündmust väraval ei olnud. Hageja sai koera olemasolust teada alles siis, kui ta kostja maja juurde jõudis.
9.5.VÕS § 139 lg 1 näeb ette, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 3 ei välista kostja vastutust, vaid võimaldab erandlikes olukordades üksnes kahjuhüvitist vähendada. Praegusel juhul on hagejale kahju tekkimine otseses põhjuslikus seoses kostja tegevusega ega ole põhjustatud hageja enda tegevusest. Kostja kui loomapidaja vastutab tekitatud kahju eest.
9.6.Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle
2-20-13636 kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga tuleb kehavigastuse tõsidust arvesse võttes otsustada hüvitise suuruse üle. Lisaks tervisekahjustusele või kehavigastusele võib kannatanu tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule.
9.7.Hageja jääb ka oma viivisenõude juurde.
10.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
12.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus hageja omaksvõtu alusel õigesti, et hageja teadis, et Xxxxxxxxx talus elab koer ning et koer võib haukuda ja isegi rünnata (hageja tõi esile, et koer haugub, on vihane ja tormab möödujate peale). Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg 2 esimene ja teine lause). Hageja osundatud asjaolude omavõtt on oluline maakohtu otsuse hindamisel nii mittevaralise kui ka varalise nõude lahendamisel – omavõetud asjaoludest sõltub mittevaralise kahju hüvitise suurus ja varalise kahju vähendamise alus.
12.1.Hagiavalduse kohaselt sõitis koos hagejaga jalgrattaga mh OO, kes ütles hagejale, et kardab kostja koera ja et see pole esimene kord, kui ta näeb koera möödujate peale haukuvat ja tormavat. OO palus hagejal rahulikult sõita, et koera mitte vihastada (tl 14 pöördel, p 2). Järgnevas menetlusdokumendis selgitas hageja, et tõele ei vasta kostja väide, et koer ei ole agressiivne ega ole enne ja ka pärast kedagi rünnanud. Samuti tõi hageja esile, et koer on korduvalt haukunud ja tormanud möödujate peale ning ei ole varem kordagi olnud kuudi küljes ketis, samuti on koer olnud iga kord suukorvistamata (tl 43 pöördel, kuues lõik). Maakohus järeldas seejärel hagiavalduse p-st 2, et hageja teadis enne kostja kinnistule sisenemist, et seal on koer, kes võib rünnata (tl 68 pöördel, neljas lõik). Tunnistaja TT, kes samuti koos hagejaga jalgrattaga kostja kinnistule sõitis, kinnitas teadmist, et territooriumil on koer. Tunnistaja sõnul ei rääkinud ta hagejale koerast, sest koer oli oma territooriumil ja tunnistaja ei pidanud koera ohtlikuks (tl 78 pöördel ja 79). Tunnistaja selgitas, et OO, kellele hageja hagiavalduses viitas, on tema tütar ja et ta kardab koeri. Kuna OO kardab koeri, siis tõenäoliselt ta rääkis koerast hagejale ja et OO sõitis esimesena (tl 79). Eelneva põhjal leidis maakohus, et hageja võttis omaks, et ta teadis koera olemasolust kinnistul ja sellest, et koer võib haukuda ning isegi rünnata (tl 86, p 38).
12.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus, kui leidis, et hageja võttis omaks, et ta teadis koera olemasolust, koer võib haukuda ja isegi rünnata. Kuna hageja on osundatut hagiavalduse p-s 2 selgesõnaliselt väljendanud, ei muuda omaksvõttu ka hageja lepingulise esindaja poolt maakohtu istungil väljendatu, et ta ei tea, kas hagejale räägiti koerast enne või pärast sündmust, ning seejärel, et hageja sõitis seal esimest korda ja ta ei teadnud, et koer seal
2-20-13636 on. Kui sündmus juhtus, sai hageja sellest teada (tl 68 pöördel, viies lõik). Hageja tõi ise hagis esile, et OO palus tal sõita rahulikult, et koera mitte vihastada (tl 14 pöördel, p 2). Arvestades, et hageja kirjelduse kohaselt jooksis koer jalgratturitele järele, kuid koer ei jõudnud OOle järele, sest sõideti kiiresti ja et hageja sõitis kohe OO järel, pidi OO hagejat koerast enne kostja kinnistule sisenemist teavitama. Hageja kirjelduse kohaselt arenes sündmus ka piisavalt kiiresti, et selle käigus ei saanud hagejal ja OOl jääda aega koera ja tema ohtlikkuse üle arutlemiseks. Hageja väitel sõitis OO jalgrattaga kiiresti, kuigi oli hagejal palunud sõita rahulikult, et koera mitte vihastada.
12.3.Hageja omaksvõtt oli maakohtule siduv ja see asendas asjaolu tõendamise vajaduse. Kuna maakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel maakohus hageja omaksvõtu tuvastas (TsMS § 436 lg 1 rikkumine), täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi viitega hageja hagiavalduse p-le 2, milles omaksvõtt sisaldub.
12.4.TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. TsMS § 231 lg 3 eeldused on praegusel juhul täitmata. Hageja ei ole tuginenud sellele, et omaks võetud väide ei vasta tõele ja omaksvõtu põhjuseks oli eksimus tegelikest asjaoludest. See, et hageja asus menetluses omaksvõttu selle tegemise järel eitama, ei täida TsMS § 231 lg 3 kohaldamise eeldusi. Samuti ei ole kostja väljendanud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks.
13.Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus VÕS § 139 lg 3 kohaldamisel. VÕS § 139 lg 3 on küll kohaldatav riskivastutusest tulenevate varaliste kahju hüvitamise nõuete puhul, kuid mittevaralise kahju korral ei ole VÕS § 139 kohaldatav. Kannatanu omaosalust saab arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt (vt VÕS I komm (2016), § 139, p 3 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tugines maakohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel ebaõigesti VÕS § 139 lg-le 3. Ringkonnakohus muudab selles osas järgnevalt maakohtu otsuse põhjendusi.
13.1.VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, milleks lõike 5 kohaselt on eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Osundatud sätte alusel hüvitise saamiseks ei pidanud hageja tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab tema tervise kahjustamise eest. Hüvitise suurus oleneb aga tervisekahjustuse raskusest.
13.2.Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, milleks praegusel juhul on kostja koera poolt hageja tervise kahjustamine. Hageja tõi esile, et koera hammustuse tagajärjel tekkis hageja vasakule tuharale hematoom ja haav ning et hageja elas koera rünnet raskelt läbi.
13.3.Mittevaralise kahjuna saab võtta arvesse eelkõige hagejaga seotud asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja mittevaralise kahjuga seotud asjaoludeks lapse käele tekkinud kriimustus ja sündmuse järel lapsel tekkinud kartus koerte ees. Lapse üleelamise ja võimaliku tervisekahjuga seotud nõuded kuuluvad lapsele endale. Vaidlusaluse sündmuse järel lapsele tekkinud üleelamine ja võimalik tervisekahju ei ole käsitatav hagejale tekkinud füüsiline ja hingeline valu või kannatusena VÕS § 128 lg 1 järgi.
2-20-13636
13.4.VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitist mittevaralise kahju eest (s.t hüvitise suurus on 0 eurot). Hageja koera hammustamise tagajärjel saadud vigastused olid marginaalsed ja ei olnud püsivad. Samuti ei ole hageja toonud esile, et sündmus oleks jätnud tema enda psüühikale jälgi. VÕS § 134 lg 5 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu. Maakohus leidis õigesti, et hageja sõitis jalgrattaga ilma loata kostja kinnistule, teades, et kinnistul elab koer, kes võib haukuda ja isegi rünnata. Ka sellega on ringkonnakohus hüvitise määramisel arvestanud. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise määramisel muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Asjaolud, et hageja sõitis kostja kinnistule ilma loata, teades, et kinnistul elab koer, kes võib haukuda ja isegi rünnata, annavad seega aluse jätta kostjalt mittevaralise kahju eest hüvitis välja mõistmata.
13.5.VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Sama sätte teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada. Sellisel juhul on isik saanud kehavigastusi koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (vt RKTKo, 22.10.2008, 3-2-1-85-08, p 11 kolmas lõik). Osundatud sätetele ja kohtupraktika on maakohus oma otsuses õigesti tuginenud, märkides muu hulgas, et VÕS §-st 1060 tulenev vastutus on ilma süüta vastutus. Eelnevat ei muuda ka maakohtu kohatine ekslik sõnakasutus, mis võib viidata kostja vastutuse puudumisele. Hageja on õigesti märkinud, et loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest (VÕS § 1060), vaatamata sellele, et ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitist mittevaralise kahju eest (vt otsuse eelnev punkt).
14.Kuna VÕS § 139 lg 3 on kohaldatav riskivastutusest tulenevate varaliste kahju hüvitamise nõuete puhul, ei eksinud maakohus, kui kohaldas sätet hageja varalise kahju hüvitamise nõude lahendamisel. VÕS § 139 lg 3 kohaselt võib isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
14.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuigi kostja ei esitanud selgesõnalist taotlust kahjuhüvitise vähendamiseks, on kostja VÕS §-le 139 maakohtu menetluses tuginenud (tl 32, p 2.2.3). Ringkonnakohtu hinnangul saab sättele tuginemist pidada piisavaks, et sellest järeldada sellest kostja taotlust hageja varalise kahjuhüvitise vähendamiseks.
14.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus hageja sõitis jalgrattaga ilma loata kostja kinnistule, teades, et kinnistul elab koer, kes võib haukuda ja isegi rünnata, jättis ta järgimata käibes vajaliku hoole ja seadis enda ise ohtu. VÕS § 139 lg 3 kohaselt tuleb hageja enda osa kahju tekkimisel arvesse võtta. Hagejalt nõutav hoolsus on suunatud ohu vältimisele. Koera puhul, kes on enda territooriumil, on ettenähtav, et ta võib jalgrattaga sõitvale võõrale inimesele järele joosta, haukuda või isegi hammustada. Need ohud pidid hagejale olema tajutavad, arvestades muu hulgas, et hageja sõitis jalgrattaga koos lapsega. Kostja on ka tõendanud, et hagejal oli võimalik kasutada Tallinnasse jõudmiseks muid avalikke teid, mistõttu
2-20-13636 ei olnud hagejal vajadust sõita läbi kostja kinnisasja (tl 72). Seega oli hagejal võimalik koeraga seotud ohte täiel määral vältida.
15.Kuna hageja teadis koera olemasolust ja otsustas sellegi poolest sõita kostja kinnistule, nõustub ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et koera kohta hoiatussildi olemasolu (või selle asukoht) ei omanud hagi lahendamisel tähtsust.
16.Asja lahendamisel ei olnud tähtsust ka sellel, kas hageja oli teadlik sellest, et kinnistul paiknevat teed ei tohi kasutada ja et kinnistule sisenemine on keelatud. Hagejal tuli enne kinnistule sisenemist kindlaks teha, kas võõral maatükil asuva tee kasutamine on lubatav. Maakohus leidis õigesti, et kuna eratee oli kostja kodumaja vahetus läheduses, võis kostja keelata tee kasutamise KeÜS § 33 lg 3 järgi. Sama sätte teise lause järgi eeldatakse õuemaal asuva tee korral eraomandi liigset koormavust. Ringkonnakohtu hinnangul tegi kostja keelu nähtavaks, piirates kinnistule sissepääsu aiaga (tl 33). KeÜS § 32 lg 2 kohaselt eeldatakse olevat luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest. Sellest, et kinnistu jalgvärav oli lahti, ei saanud kostja seega järeldada, et kinnistule võib jalgrattaga siseneda. Maakohus on asjakohaselt viidanud ka liiklusseaduse § 32 lg-le 1.
17.Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tegemist oli teega, mida jalgratturid tava kohaselt kasutasid. Seega ei ole hageja oma asjaomast väidet tõendanud.
18.Xxxxxx valla koerte ja kasside pidamise eeskirjas sisalduvad avalik-õiguslikud normid, mis hageja ja kostja vahelist suhet ei reguleeri. Lisas puudutab eeskirja § 3 lg 1 olukorda, kus loom on enda territooriumilt välja pääsenud. Praegusel juhul sõitis hageja aga ilma loata läbi kostja kinnistu.
19.Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
21.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
22.Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1575 eurot (sh käibemaks). Nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 8 tundi 45 minutit, sh tsiviilasja materjalide läbitöötamine ja õiguslik analüüs, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, kostja seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine.
23.Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Sealhulgas on põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulu, mis seondub tsiviilasja materjalide läbitöötamisega – kostja kaasas lepingulise esindaja alles apellatsiooniastmes.
2-20-13636
24.Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 180 eurot (sh käibemaks), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.
25.Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1575 eurot (= 8 tundi 45 minutit × 180 eurot/tund), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.