Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Adelir OÜ (edaspidi kostja 1) 25.02.2020 laenulepingu nr 17, mille alusel andis hageja kostjale 1 laenu summas 58 500 eurot. Kostja 1 pidi laenu tagastama 27.03.2020. Vastavalt lepingu p. V. oli kostjal 1 kohustus tasuda laenu tagastamise viivituse korral viivist 0,7% iga viivitatud päev, kusjuures viivise arvestamise aluseks võetav summa on kostja 1 kogu lepinguline rahaline kohustus (põhivõlg + intress) summas 60 784 eurot. Laenulepingu p. IV kohaselt oli kostjal 1 kohustus tasuda laenuintressi 3,9% kuus ja kokkulepitud intressi tasumise kohustus tuli täita samaaegselt laenusumma tagastamisega Lepingusuhtes osales laenuandja ja laenusaaja kõrval kostja Osaühing Vikinglux käendajana (edaspidi kostja 2), kes vastavalt lepingu p. VI võttis laenuandja ees kohustuse täita laenusaaja võlgnetav kohustus 3 päeva jooksul alates vastava teate saatmisest e-posti aadressile [email protected]. Kostja 1 ei täitnud lepingust tulenevat kohustust laenu ja intressi tasumiseks hagejale kokkulepitud tähtajaks, mistõttu hageja edastas 06.04.2020 nii põhivõlgniku meilile [email protected] kui ka käendaja meilile [email protected] teate, et põhivõlgniku kohustused on täitmata ja palus käendajal sissenõutavaks muutunud kohustus täita. Hageja saatis veel ka 26.08.2020 käendajale ja ka põhivõlgnikule e-kirja, milles andis kostjale kohtuvälise võimaluse täita oma lepingulised kohustused kuni 01.09.2020 või anda laenuandjale piisav oma kohustuse täitmise tagatise kas hüpoteegi, kommertspandi või muus laenuandjale vastuvõetavas vormis. Ei kostja 1 ega ka kostja 2 talle saadetud kirjale ei reageerinud. Hageja sõlmis 26.02.2020 kostjaga 1 laenulepingu nr 18, mille alusel andis kostjale 1 laenu summas 47 500 eurot. Kostja 1 pidi laenu tagastama 05.04.2020. Vastavalt

lepingu p. V oli kostjal 1 kohustus oma lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamisel tasuda viivist 0,7% iga viivitatud päev, kusjuures viivise arvestamisel lähtutakse kostja1 kogu lepingulisest rahalisest kohustusest (põhivõlg + intress) summas 49 129 eurot. Laenulepingu p. IV kohaselt oli kostjal 1 kohustus tasuda laenuintressi 3,43% kuus ja intressi tasumise kohustus tuli täita samaaegselt laenu põhiosa tagastamisega. Lepingusuhtes osales laenuandja ja laenusaaja kõrval kostja 2 käendajana, kes vastavalt lepingu p. VI võttis laenuandja ees kohustuse täita laenusaaja võlgnetav kohustus 3 päeva jooksul alates vastava teate saatmisest e-posti aadressile [email protected]. Kostja 1 ei täitnud lepingust tulenevat kohustust tasuda kokkulepitud tähtajal laenusumma ja intress hageja pangakontole, mistõttu hageja edastas 06.04.2020 nii põhivõlgniku meilile [email protected] kui ka käendaja meilile [email protected] teate, et põhivõlgniku kohustused on täitmata ja palus käendajal sissenõutavaks muutunud kohustus täita. Lisaks eelkirjeldatule saatis hageja veel ka 26.08.2020 käendajale ja põhivõlgnikule e-kirja, milles andis kostjatele kohtuvälise võimaluse täita oma lepingulised kohustused kuni 01.09.2020 või andma laenuandjale piisava tagatise oma kohustuse täitmiseks tulevikus. Kostjad sellele ettepanekule ei reageerinud. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 25.02.2020 sõlmitud laenulepingu nr 17 laenusumma koos intressiga kokku 60 784 eurot ja lepinguline viivis summas 60 784 eurot ja 26.02.2020 sõlmitud laenulepingu nr 18 laenusumma koos intressiga kokku 49 129 eurot ja lepinguline viivis summas 49 129 eurot. Hagejal ei ole laenulepingu sõlmimisel kostjaga Adelir OÜ ja käenduskokkuleppe sõlmimisel kostjaga Vikinglux OÜ olnud mistahes kokkuleppeid kostja poolt osundatud Ukrainas registreeritud äriühinguga PC Svitjaz). Sõlmitud laenulepingutes ei sisaldu mistahes kõrvalkokkuleppeid ei laenu kasutamise otstarbe, laenusaaja majandustegevuse edukuse kui asjaolu tingimus/mõju laenu tagastamise kohustuse täitmisele ega muud sarnast. Isegi, kui eeldada kostjate alusväite õigsust, et laenulepingu pooli sidus seltsingusuhe, siis ei ole kostjad vaatamata sellele tõendanud, kes olid seltsingu subjektid, millised olid väidetavate seltsinglaste panused, kes seltsingut juhtis jms seltsingut iseloomustavad asjaolud. Hageja avaldab, et tal ei ole ei olnud kunagi tahet sõlmida talle tundmatute isikutega (äriühingutega) seltsingulepingut, mille väidetav tegevuse majanduslik tulem saabub/tekib kolmandas riigis, kus valitseb teine ärikultuur ja -tava. Hageja tahe ja vastav tahteavaldus sisaldub hagile lisatud laenulepingutes. Hageja ei ole soovinud oma vara anda kontrollimatult tegutsevate isikute omandisse lootuses teenida selle arvel kasumit. Hageja palub menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda ning välja mõista kostjalt solidaarselt riigilõiv summas 2150 eurot ja esindajakulu summas 3653 eurot, millele lisandub käibemaks. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostjate vastuväited ja põhjendused

riikide lockdown) tõttu. Kuigi hageja ja kostja 1 vahelised võlasuhted olid vormistatud laenulepingutega, oli tegelikult need seltsingu raames toimingud ja seetõttu tuleb nendele kohaldada TsÜS § 89 alusel mitte laenulepingu, vaid seltsingu reguleerivaid VÕS sätteid, sealhulgas VÕS § 592 sätestatut seltsingu kahjumi katmiseks seltsingulaste osade määramiseks. Laenulepingud nr 17 ja nr 18 on tühised tehingud TsÜS § 98 lg 2 alusel ja seetõttu on tühine ka käendus kui laenulepingute osa ja seetõttu haginõue kostja 2 vastu on alusetu. Sellest tulenevalt ei ole ka hageja viivisnõue määraga 0,7% päevas on tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel, kui laenulepingud on tühised. Alternatiivselt palub kostja 2 kohaldada seadusjärgset viivismäära 8% aastas, kui kohus leiab, et tuleb viivist ikka tasuma. Selle põhjuseks on asjaolu, et tekkinud olukorras on viivisemäär ebamõistlikult suur ja seda võib vähendada kuni seadusjärgset VÕS § 140 lg 1 alusel, võttes arvesse, et seltsingul tekkisid probleemid vääramatu jõu tõttu, mis vabastab lepingupoole vastusest kohustuste mittetäitmisel, sealhulgas viiviste tasumisest. Kostjad paluvad menetluskulud jätta hageja kanda ja välja mõista hagejalt esindajakulu summas 3602,30 eurot ja tõlkekulu summas 84,21 eurot. Samuti paluvad kostjad välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Hageja on 04.07.2023 toimunud kohtuistungil avaldanud, et hageja loobub viivise nõudest põhinõuet ületavas osas, mis on 58 500 eurot. Hageja ei nõua viivist intressi kohustuse täitmisega viivituselt (leping nr 17). Lepingu nr 18 alusel viivise nõudega sama, hageja loobub viivise nõudest põhinõuet ületavas osas (dtl 494).

Kostjad vastavale hageja taotlusele vastu ei vaidle.

TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.

Arvestades asjaoluga, et laenulepingu nr 17 kohaselt anti kostjale 1 laenu summas 58 500 eurot, siis on hageja loobunud viivisenõudest summas 2284 eurot (60784€ 58500€) ning laenulepingu nr 18 järgi sai kostja 1 laenu summas 47 500 eurot ning seega on hageja loobunud viivisenõudest summas 1629 eurot (49129€ - 47500€).

hageja ja Adelir OÜ (kostja 1) sõlmisid 25.02.2020 laenulepingu nr 17 (I kd lk 5), mille alusel andis hageja kostjale 1 laenu summas 58 500 eurot.

Hageja kandis lepingu nr 17 alusel laenusumma kostjale 1 üle kahe maksekorraldusega: 27.02.2020 summas 49 500 eurot (I kd lk 7) ja samal kuupäeval veel 9000 eurot (I kd lk 7p). Hageja sõlmis 26.02.2020 kostjaga 1 laenulepingu nr 18 (I kd lk 6), mille alusel andis kostjale 1 laenu summas 47 500 eurot. Hageja kandis lepingu nr 18 alusel laenusumma kostjale 1 üle maksekorraldusega 05.03.2020 summas 47 500 eurot (I kd lk 8) Nii laenulepingus nr 17 kui ka nr 18 osales laenuandja ja laenusaaja kõrval kostja Osaühing Vikinglux käendajana (kostja 2), kes vastavalt lepingu p. VI võttis laenuandja ees käendajana kohustuse täita laenusaaja poolt lepingust tulenevate kohustuste täielikul täitmata jätmisel või osalisel täitmisel 3 päeva jooksul alates vastava teate saamisest ise täita lepingust tekkinud laenusaaja (s.o. kostja 1) kõik kohustused. Kostja 1 ega kostja 2 ei ole laenulepingu nr 17 ega laenulepingu nr 18 alusel hagejale midagi tagasi maksnud.

Kostja on kinnitatnud nende faktiliste asjaoludega nõustumist muu hulgas 04.07.2023 kohtuistungil (II kd lk 43p, 00:15:24). Kohus seega käesoleva otsusega vastavalt tuvastab eelloetletud asjaolud.

Kostjad on seltsingulepingu kohta esitanud järgmised peamised põhjendused ja väited (kostja 29.03.2023 menetlusdokumendid, II kd lk 20-20p, p-d 1.1-1.4): 1) Hageja, kostja 1 ja Ukraina äriühingu PS Svityaz vahel oli sõlmitud suuline ühise tegevuse leping (seltsing), mille kohaselt hageja ostis kalatoodangud Euroopa tootjatelt, sealhulgas kostjalt 2, ja tarnis need Ukrainasse, hageja rahastas kalatoodangute ostmise ning PS Svityaz realiseeris kalatoodangud Ukrainas. Teenitud kasumi jagasid pooled vastavalt kokkulepitule. Seega kuigi hageja ja kostja 1 vahelised võlasuhted olid formaalselt vormistatud laenulepingutega, oli tegelikult laenulepingutega vormistatud seltsingu varasse hageja rahalise panuse üleandmine. Seetõttu tuleb laenulepingutele kohaldada TsÜS § 89 lg 3 alusel mitte laenulepingut, kui varjatav tehing, vaid seltsingut reguleerivaid VÕS sätteid panuste tegemise osas VÕS § 581 lg 1 ja § 589 lg 1 seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara) ja VÕS § 592 sätestatut seltsingu kahjumi katmiseks seltsingulaste osade määramiseks. 2) laenulepingud nr 17 ja nr 18 on tühised tehingud TsÜS § 98 lg 3 alusel, kuna olid suunatud tegelikult teistele võlaõiguslikele suhtele tekkimisele. Seetõttu on tühine ka käendus kui laenulepingute oluline osa, kui ka hageja viivisnõue määraga 0,7% päevas samadel alusel. 3) seltsingu eesmärk oli Euroopa riikide kalatoodangu Ukrainas müümise korraldamine ja sellest teenitud kasumi jagamine 4) hageja ja kostja 1 said kasumi kalatoodangu poolte vahel kooskõlastatud hulgimüügi hindade vahest, ehk Euroopast ostetud ja Ukrainasse müüdud kalatoodangute vahel ning poolte kokkuleppel jagati seda võrdselt ja PS Svityaz sai kasumit Ukrainas müüdud kalatoodangu hulgi- ja jaehindade vahest ja jättis selle endale. 5) Kostja 1 oli seltsingu juhatajaks, kes koordineeris kogu seltsingu tegevust, alates kalatoodangu valiku ja hindade kooskõlastamisest teiste seltsingulastega kuni ostetud kalatoodangu tasumise ja logistika korraldamiseni, sest selleks oli tal

vastavad omadused ja teadmised ja see oli kostja 1 panus seltsingusse. Füüsiliselt tegeles sellega seltsingulaste kokkuleppel kostja 2 juhatuse liige AL, kes on üheaegselt kostja 1 juhatuse liikmete hõimlane 6) seltsingu tegevuse rahastamist tagas hageja, kes pärast kalatoodangu valiku, hindade ja eeldatavate kasumite kooskõlastamist, kandis oma rahalise panuse seltsingu varasse kostja 1 pangakontole laenulepingute alusel 7) seltsingu varasse panuseks PS Svitjaz poolt oli oma laopindade ja müügikohtade kasutusse andmine ja Ukrainas kalatoodangu müügi korraldamine 8) Pooltel puudusid erilised kokkulepped panuste väärtustest ja kahjude katmisest ja seetõttu tuleb selles osas kohaldada VÕS-s sätestatud sätteid, ehk kannavad pooled neid võrdselt.

Kohus, analüüsinud kostjate esitatud tõendeid, leiab, et seltsingulepingu sõlmimine ja sellega laenu- ja käenduslepingute sõlmimise varjamine või sellise mulje jätmise soov tõendatud ei ole.

Tsiviilõigused ja kohustused võivad TsÜS § 5 järgi tekkida mh tehingutest. Tehing on TsÜS § 67 lg 1 järgi toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehinguks on TsÜS § 67 lg 2 järgi mh lepingud, st mitmepoolsed tehingud, mille tegemiseks on vaja kahe või enama isiku tahteavaldust. Ka VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on leping VÕS § 8 lg 2 järgi lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega on lepingu sõlmimise vältimatuks ja üldteada tagajärjeks see, et vastava tahteavalduse teinud isikul tekivad lepingust õiguslikud tagajärjed, st vastavad õigused ja kohustused.

Kus isikud sõlmivad ühisel tahtel teadlikult lepingu, soovimata, et sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed, või sooviga varjata tegelikult sõlmitud lepingut, võib tegemist olla näiliku lepinguga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Selline tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine, kuid kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule TsÜS § 89 lg 3 järgi selle tehingu kohta sätestatut. Praegusel juhul oli kostjate väitel hageja ja kostja 1 ja Ukraina äriühingu vahel sõlmitud seltsinguleping, kuid kuna seltsingulepingu vormistamine oli poolte esindajatele õiguslikult liiga keeruline, allkirjastati laenu- ja käendusleping (II kd lk 43p, 00:15:24). Seega soovisid pooled väidatavalt sõlmida seltsingulepingu.

Näilik tehing võib TsÜS § 89 lg 1 alusel olla tehtud kahel viisil: 1) pooltel ei olnud üldse soovi mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada või 2) tehing on tehtud muu tehingu varjamiseks. Mõlemal juhul on näilik tehing tühine, kuid teisel juhul võib varjatav tehing kehtida sõltumata näiliku tehingu tühisusest (kui täidetud on varjatava tehingu kehtivuse muud eeldused). Sellises olukorras tuleks poolte õigussuhtele kohaldada seltsingulepingu kohta sätestatut. Seltsingulepingust tulenevate tagajärgede kohaldamiseks pidanuks aga kostja 1

tooma kohtumenetluses esile asjaolud, millest saab järeldada, et hageja ning kostja 1 ja Ukraina äriühing soovisid tegelikult esile kutsuda seltsingulepingu, mitte laenulepingu õiguslikud tagajärjed, ning laenuleping sõlmiti üksnes seltsingulepingu varjamiseks. Seda ei ole aga kostja teinud. Kohus siinkohal tuvastab, et kostjad ei ole menetluses esitanud väidet, et pooled soovisid laenu- ja käenduslepinguga seltsingulepingut varjata. Laenu- ja käenduslepingu allkirjastamise põhjuseks tõid kostjad selle, et seltsingulepingu koostamine oli nende jaoks liiga keeruline või ei mõeldud, et tekivad vaidlused (II kd lk 43p, 00:15:24 – vastuseks kohtu küsimusele, miks ei sõlmitud kirjalikku lepingut seltsingu kohta, vaid laenuleping). Ka muudest kohtu ette toodud tõenditest ega asjaoludest ei tulene, et pooltel oleks olnud arusaadav vajadus või põhjus seltsingulepingu sõlmimist varjata laenulepinguga. Seega, isegi, kui kostjate väidetu vastab tõele, siis pigem on tegemist olukorraga, kus pooled teadlikult valisidki laenu- ja käenduslepingu sõlmimise, kuna seltsingulepingu koostamine tundus õiguslikult neile liiga keeruline. Vaidlus puudub ka selle üle, et pooltel oli tahe, et hageja kannaks kostjale 1 üle rahasummad. Kostjate poolt vaidlustatud laenu- ja käenduslepingutega nr 17 ja 18 seda elulist juhtumit ka reguleeriti. Seega oli pooltel soov tehingut sõlmida, mitte üksnes jätta mulje tehingu toimumisest. Kui pooled otsustavad seltsingulepingu asemel sõlmida laenulepingu, sest seltsingulepingu koostamine oleks nende jaoks liiga keeruline, ei ole tegemist tehingu näilikkusega. Siis on tegemist õigusliku režiimi valikuga. Pooled ei saa arvestada, et tulevikus tekkiva võimaliku vaidluse korral lähtutaks sellisel juhul seltsingulepingu regulatsioonist.

VÕS § 580 lg 1 järgi tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega, sh võib VÕS § 581 lg 1 järgi panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine. Seltsingulepingu sõlmimiseks peab seega iga seltsinglane avaldama teistele otseselt või kaudselt (vastavalt mõistetava käitumisega) tahet tegutseda ühise eesmärgi nimel ning aidata eesmärgi saavutamisele kaasa omapoolse panusega.

Kostjate poolt esitatud tõendid seltsingulepingu sõlmimist ei tõenda. Kohus käsitleb järgnevalt kostjate 29.03.2023 menetlusdokumendi punktis 1.5 viidatud tõendeid. 1) Vaidlusaluste laenulepingute nr 17 ja 18 alusel kandis hageja kostjale 1 lepingus näidatud rahasummad üle. Maksekorraldustes viidati selgelt ja konkreetselt poolte vahel sõlmitud laenulepingutele, kuupäeva ja numbri täpsusega. See, et hagejale saadeti laenulepingute tekstid e-kirja teel allkirjastamiseks kostja 2 juhatuse liikme poolt, ei viita seltsingule. 2) Asjaolu, et poolte vahel olid ka varasemalt, alates 25.11.2019 sõlmitud samasuguseid laenulepinguid, ei tõenda seltsingut, vaid seda, et poolte vahel olid laenusuhted juba varasemalt, enne vaidlusaluste lepingute allkirjastamist. Mitmete sarnaste sisuga laenulepingute sõlmimine poolte vahel ei viita tingimata seltsingusuhte olemasolule või selle varjamise soovile. Ka asjaolu, et laenulepingus olevad intressimäärad erinevad, ei viita varjatud seltsingule, vaid sellele, et pooled rääkisid laenu summa ja intressi igakordselt läbi ja leppisid selles kokku. 3) Kostja 1 on varasemate pooltevaheliste laenulepingute alusel teinud hagejale ka laenu ja intresside tagasimakseid, viidates vastavatele konkreetsetele

laenulepingutele kuupäeva ja numbri täpsusega. 4) Kostja 2 juhatuse liikme kiri hageja juhatuse liikmele (I kd lk 51, tõlge I kd lk 75) ei tõenda seda, et kostja 2 selgitas hagejale maksustamist otsemüügil Ukrainasse ega hageja soovi tegeleda esialgselt ise kalatoodangu müügiga Ukrainasse ja siis seltsinguleping sõlmimise soovi, nagu väidavad kostjad menetlusdokumendi punktis 1.5.3. Nimetatud e-kirjast ei nähtu, millega seoses see on saadetud, sellest ei nähtu seos käesoleva asjaga, samuti pole hageja sellele midagi vastanud ega näiteks avaldanud soovi seltsinguleping sõlmida laenulepingu varjus vms. 5) Kostjate menetlusdokumendi punktis 1.5.4 kuni 1.5.6 esitatud kostja 2 ekirjad hagejale, Exceli tabelid ja arved ei tõenda samuti seltsingulepingu sõlmimist. Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi e-kirja ega tõendit hagejalt, et ta oleks seda informatsiooni palunud või selle pinnalt mingeid otsustusi teinud. Pealegi võib laenusaaja ja käendaja laenuandjale anda informatsiooni laenuks saadud raha kasutamise kohta ka laenulepingu alusel. Mingi info edastamine ei tähenda kohe seltsingulepingu sõlmimist. 6) Kostjate menetlusdokumendi punktis 1.5.7 viidatud üks makse 20.01.2020 hageja juhatuse liikmelt kostja 2 juhatuse liikmele ei tõenda seltsingulepingu sõlmimist hageja, kostja 1 ja Ukraina äriühingu vahel. Kostjad ei ole tõendanud, et tegemist oli suurema kasumisosa tagastamisega seltsingulepingu alusel, maksekorraldusel on selgitus „transfer of own funds“ ehk „enda vahendite ülekanne“. 7) Samuti ei tõenda kostja 1 poolt hagejale tehtud kaks makset (vastavalt 404,25 eurot 10.03.2020 ja 32,75 eurot 12.03.2020 (I kd lk 62p) seltsingusuhteid. Nimetatud maksekorraldustel on selgitusena viidatud laenulepingu nr 15 alusel tehtud maksele, seos seltsingusuhtega on tõendamata. 8) Kostjate menetlusdokumendi punktis 1.5.8 ja 1.5.9 kostja 2 juhatuse liikme ekirjadele tabelitega ei ole hageja midagi vastanud. Selliselt esitatuna ei ole kohtul võimalik nendest teha järeldust, et seltsingulased planeerisid ja kooskõlastasid eelnevalt, milliseid tehinguid rahastada ja seejärel edastati tehingute tegelikud tulemused kasumi arvestamiseks, nagu kostjad väidavad. 9) Samuti ei tõenda kostjate menetlusdokumendi punktis 1.5.10 viidatud 24.02.2020 e-kirja ja tabelite saatmine hageja juhatuse liikmele seltsingulepingut. Puuduvad tõendid hagejapoolsele aktseptile esitatud tabelite alusel seltsingusuhtega nõustumise osas. Asjaolu, et kalatoodang kostja 1 poolt osteti ja Ukraina äriühingul PS Svityaz tarniti, ei oma käesoleva laenulepingu vaidluse puhul tähendust. 10) Erinevalt kostjate seisukohast ei tõenda ka Ukraina äriühing PS Svityaz müügijuhi IB 08.03.2022 kirjalikud selgitused (I kd lk 233, tõlge I kd lk 234) seltsingulepingu sõlmimist kostjate kirjeldatud viisil. Kinnituses ei ole öeldud, et PS Svityaz oleks sõlminud hagejaga mingi lepingu. Isegi kui hageja juhatuse liige kohtus PS Svityaz esindajatega ja arutas nendega kalamüügiäri Ukrainas, ei tähenda see seltsingulepingu sõlmimist. Sellist väidet ei ole kinnituses ka toodud. Samuti ei kinnita PS Svityaz esindaja, et tal oleks seltsinguleping nii hageja kui ka kostjaga 1. Kinnituses on öeldud, et „2019. aasta detsembris väljus esimene masin kaubaga, mille me saime Adelir ́ilt ühise projekti kohaselt, kaup oli juba ostetud sisse Vi rahade eest“. Sellega ei ole tõendatud, et isik pidas ka seltsingulepingu sõlmituks. Pigem võib sellest lausest aru saada selliselt, et hageja finantseeris kauba ostu ehk oli laenuandjaks, mida kajastavad ka hageja esitatud laenulepingud ja maksekorraldused. PS Svityaz esindaja kirjalik kinnitus ei jäta muljet, et tema teada oli PS Svityaz kolmeliikmelise seltsingu osapool.

Lisaks on kostjate väited hageja ja kostja 1 ja Ukraina äriühingu vahelise

seltsingu kohta vastuolulised ja asjas esitatud tõendite valguses ebausutavad. Kostja ei ole välja toonud, mis oli väidetava pooltevahelise seltsingu eesmärk. Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine. Asjas esitatud tõendite põhjal ei võimalik kohtul tuvastada, et hageja eesmärgiks oli sarnaselt kostjatega ja Ukraina äriühinguga Euroopa Liidust Ukrainasse kalaekspordiga tegelemine. Asjas esitatud pinnalt saab tuvastada, et hageja huviks ja eesmärgiks oli välja antud laenult teenida intressi, mitte osaleda seltsingus. Kostjad ei ole selgitanud, et kui seltsingu poolteks olid hageja ja kostja 1 ja Ukraina äriühing, siis miks vaidlusaluste lepingu pooleks oli ka kostja 2 käendajana. Kostjate selgituse kohaselt tema seltsinguga puutumust ei omanud. See muudab ebaloogiliseks kostjate väite, et pooled laenulepingu näol tegelikult soovisid sõlmida seltsingulepingu. Samuti ei ole loogiline, et seltsingut tegelikult juhtis kostja 2 juhatuse liige, kes üldse seltsingusse ei kuulunud.

Eeltoodut arvestades ei loe kohus tõendatuks kostjate väiteid, et vaidlusalused summad kandis hageja kostjale 1 üle laenusuhte asemel seltsingulepingu alusel ning kostja 2 ei oma hagejaga üldse mingit puutumust. Seega ei ole laenulepingud nr 17 ja nr 18 on tühised näilikkuse tõttu.

Kostjad ei ole esile toonud muid aluseid, miks laenulepingud nr 17 ja nr 18 ei kehtiks. Kohus ise samuti ei tuvastanud, et laenulepingud nr 17 ja nr 18 oleks tühised mõnel muul alusel. Seega on tegemist kehtivate ja pooltele täitmiseks kohustuslike lepingutega.

VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

25.02.2020 laenulepingu nr. 17 punkti II alusel andis hageja kostjale 1 laenu summas 58 500 eurot. Laenulepingu punkti III kohaselt kohustus kostja 1 tagastama saadud laenu ühe kuu pärast selle ülekandmisest pangakontole. Kohustus tuli täita 27.03.2020, kuna hageja kandis laenusumma kostja 1 kontole 27.02.2020. Laenulepingu punkti IV kohaselt oli kostjal 1 kohustus tagastada laen kokkulepitud intressiga 3,9% kuus ja kokkulepitud intressi tasumise kohustus tuli täita samaaegselt laenusumma tagastamisega. Seega oli laenulepingus kokku lepitud konkreetne intressisumma. Vastavalt lepingu punktile V oli kostjal 1 kohustus tasuda laenu tagastamise viivituse korral viivist 0,7% iga viivitatud päeva eest. Kostja 1 midagi tasunud pole. Seega kohustub kostja 1 tasuma hagejale põhivõla 58 500 eurot ning kokkulepitud intressi 2281,5 eurot (58 500€ x 3,9%). Viivis 0,7% põhivõlalt 58 500 eurot on 409,50 eurot iga viivitatud päeva eest. Kohtuotsuse tegemise seisuga on kostja 1 olnud laenulepingu nr 17 järgi laenu tagastamisega viivituses 1303 päeva (28.02.2020-22.09.2023), seega moodustaks viivis matemaatiliselt 533 578,50 eurot. Hageja on loobunud viivise nõudest

põhinõuet ületavas osas (II kd lk 43p, 00:11:42) ehk piiranud hagetava viivise nõude põhinõude summaga. Kohus, sellest lähtudes, mõistab kostjalt välja viivise summas 58 500 eurot. Kokku on kostja 1 võlg hageja ees laenulepingu nr 17 alusel 119 281,5 eurot (põhivõlg 58 500 eurot, intress 2281,5 eurot, viivis 58 500 eurot).

26.02.2020 laenulepingu nr. 18 punkti II alusel andis hageja kostjale 1 laenu summas 47 500 eurot. Laenulepingu punkti III kohaselt kohustus kostja 1 tagastama saadud laenu ühe kuu pärast selle ülekandmisest pangakontole. Kohustus tuli täita 05.04.2020, kuna hageja kandis laenusumma kostja 1 kontole 05.03.2020. Laenulepingu punkti IV kohaselt oli kostjal 1 kohustus tagastada laen kokkulepitud intressiga 3,43% kuus ja kokkulepitud intressi tasumise kohustus tuli täita samaaegselt laenusumma tagastamisega. Seega oli laenulepingus kokku lepitud konkreetne intressisumma. Vastavalt lepingu punktile V oli kostjal 1 kohustus tasuda laenu tagastamise viivituse korral viivist 0,7% iga viivitatud päeva eest. Kostja 1 midagi tasunud pole. Seega kohustub kostja 1 tasuma hagejale põhivõla 47 500 eurot ning kokkulepitud intressi 1629,25 eurot (47 500€ x 3,43%). Viivis 0,7% põhivõlalt 47 500 eurot on 332,50 eurot iga viivitatud päeva eest. Kohtuotsuse tegemise seisuga on kostja 1 olnud laenulepingu nr 18 järgi laenu tagastamisega viivituses 1265 päeva (06.04.2020-22.09.2023), seega moodustaks viivis matemaatiliselt 420 612,50 eurot. Hageja on loobunud viivise nõudest põhinõuet ületavas osas (II kd lk 43p, 00:11:42) ehk piiranud hagetava viivise nõude põhinõude summaga. Kohus, sellest lähtudes, mõistab kostjalt välja viivise summas 47 500 eurot. Kokku on kostja 1 võlg hageja ees laenulepingu nr 18 alusel 96 629,25 eurot (põhivõlg 47 500 eurot, intress 1629,25 eurot, viivis 47 500 eurot).

Kostja 1 ei ole viivise määra osas vastuväiteid esitanud ega viivise vähendamist taotlenud.

Kostja 1 võlg hageja ees mõlema laenulepingu alusel kokku on 215 910,75 eurot.

Kostja 2 vastutab kostja 1 kohustuse täitmise eest käenduslepingu alusel solidaarselt kostjaga 1 järgmistel põhjendustel.

Nii laenulepingu nr 17 kui ka nr 18 punkt I kohaselt oli kostja 2 laenulepingust tekkivate rahaliste kohustuste käendajaks. Lepingute punkti VI alusel käendas kostja 2 laenulepingust tekkivaid kõiki finantskohustusi, kes võttis laenuandja ees käendajana kohustuse täita laenusaaja poolt lepingust tulenevate kohustuste täielikul täitmata jätmisel või osalisel täitmisel 3 päeva jooksul alates vastava teate saamisest ise täita lepingust tekkinud laenusaaja (s.o. kostja 1) kõik kohustused.

VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

Kohus tuvastab, et hageja ja kostja 2 vahel oli sõlmitud käendusleping laenulepingutest tulenevate kostja 1 kõikide kohustuste täitmiseks. Kostja 2 vastutab hageja ees kostjaga 1 solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega kuulub võlgnetav summa hageja kasuks kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt väljamõistmisele.

Kostja 2 on esitanud vastuväite, et viivise määr 0,7% päevas viivitatud summalt on liiga suur ning palunud selle vähendamist vastavalt VÕS § 140 lg-le 1seadusjärgse viivise määrani 8% aastas (I kd lk 116p, p 3.5). VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Seega on tegemist lubatava vastuväite ja taotlusega. Kohus jätab vastava taotluse rahuldamata.

VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kostja 2 on viivise vähendamise alusena toonud selle, et „seltsingul tekkisid probleemid vääramatu jõu tõttu (viiruse Covid-19 puhangu peatamiseks rakendatud kõikides riikides, sealhulgas Eestis ja Ukrainas lockdown’i eriolukord), mis vabastab lepingupoole vastusest kohustuste mittetäitmisel, sealhulgas viiviste tasumisest“. Kostja 2 esile toodu põhjendus ei ole asjakohane ega tõendatud. Kostjad ei ole tõendanud, kas või kuidas oli hagejale raha tagastamine takistatud seoses Covid-19 põhjustatud eriolukorraga Eestis või Ukrainas. Kostja 2 ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud ka vääramatu jõu esinemist, mis vabastaks kostjad vastutusest raha tagastamisega hilinemise eest.

Kohus märgib, et otsuse tegemise seisuga on kostjad viivitanud oma kohustuse täitmisega nii kaua, et isegi viivise määra 7-kordne vähendamine (0,7% asemel 0,1% viivitatud summalt päevas) tähendaks ikkagi põhivõlast suuremat viivise summat. Samas on 0,1%-line viivise määr kohtupraktikas laialdaselt aktsepteeritud tavapärane, mõistlik määr. Seega ei muutuks otsuse resolutsiooniga väljamõistetav summa isegi juhul, kui viivist kordades vähendada. Kohus ei nõustu kostja 2 käsitlusega, et viivist tuleks vähendada 8% aastas, mis tänaseks on isegi vähem, kui seadusjärgne määr. Kui pooled on lepingus viivise määras kokku leppinud, pole ilma äärmiselt kaalukate põhjendusteta kohtu hinnangul alust seda nii palju vähendada. Kostja 2 ei ole selliseid põhjendusi kohtu ette toonud.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

hageja loobus osaliselt hagist, oli loobutud summa võrreldes rahuldatud summaga marginaalne, mis ei anna põhjust jagada menetluskulusid muul moel proportsionaalselt ja jätta osaliselt neid hageja kanda.

Kostja peab näidatud tundide arvu selgelt ülepaisutatuks, arvestades, et hagi võla nõudes ei ole keeruline ja kogenud vandeadvokaadile on selle koostamiseks ei ole vaja rohkem kui 3 tundi. 17.10.2020 kirjavahetuse tõlkimine 2 tundi jooksul vandeadvokaadi tunnitasu 170 eurot eest ei ole põhjendatud ning pole õigustatud, sest see on eraldi kulude liik (asja läbivaatamise kulud). Tõlkebüroo teenus ei ületa 20 eurot ühe lehe eest. Kokku on tõlgitud 4 lk, seega ei ole tõlkekulud üle 80 eurot, ehk 260 euro ulatuses ka põhjendatud. Kohus nõustub kostjate etteheidetega, mis puudutab tõlkekulude tekkimist 17.10.2020, kuivõrd esindaja ülesandeks oli materjalide tõlkimine, kuivõrd selle teenuse saab osta soodsama hinnaga tõlkebüroost. Juhul, kui esindaja soov on ise tõendeid tõlkida, siis peab arvestama sellega, et kohus ei pruugi seda kogu ulatuses hüvitada. Kohus leiab, et põhjendatud on hüvitada hageja esindajale tõlkimisega seotud ajakulu summas 100 eurot. Kostjate etteheited, mis puudutavad hagiavalduse koostamisele kulunud ajakulu vähendamist põhjendatu ei ole, kuivõrd selleks, et hagiavaldust koostada on esindajal vajalik tutvuda asja materjalidega ning selle hagiks vormistamine võtab kindlasti rohkem aega kui 3 tundi. Seega on põhjendatud hageja esindajakulu, mis on tekkinud perioodil 16.10.2020-21.10.2020 1018 eurot (918€+100€).

täiendavate selgituste analüüs, kohtule teate saatmine kokku 1.3 tundi; 15.08.2022 kostjate seisukohtadele vastuse koostamine kokku 2 tundi; 06.10.2022 kohtuistung Harju Maakohtus kokku 3 tundi; 17.10.2022 kohtuistungi protokolliga tutvumine kokku 1 tund; 30.03.2023 kohtuistung Harju Maakohtus kokku 0.9 tundi; juuni 2023 kompromissi väljavaadete selgitamine, suhtlemine kostjate esindajaga, kliendiga suhtlemine kompromissi küsimuses kokku 1.3 tundi; 03.07.2023 kohtuistungi ettevalmistamine telefoninõupidamine kliendiga kokku 1 tund; 04.07.2023 kohtuistung Harju Maakohtus kokku 1 tund; 05.07.2023 menetluskulu nimekirja koostamine kokku 0,75 tundi.

Kostjad leiavad, et hageja 21.10.2020 määruskaebus jäeti ringkonnakohtu 13.07.2021 määrusega läbi vaatamata, sest määruskaebus oli ebaõigesti menetlusse võetud. Seega ei pea kostjad hüvitama hagejale määruskaebuse menetlemisega seotud kulusid. Kohus vastava seisukohaga nõustub ning hagejale ei kuulu hüvitamisele 10.06.2021 määruskaebuse koostamisega seotud ajakulu summas 221 eurot.

Lisaks leiavad kostjad, et põhjendatud ei ole juuni 2023 õigusabikulud seoses kompromissi arutamisega, sest hageja esindaja kirjutas selle kohta ainult 2 ekirja, milleks on piisav 0,5 tundi, mitte 1,3 tundi, üleliigne on 136 eurot. Kohus nõustub ka selle kostjate vastuväitega kuivõrd kohtu ette toodust ei ole võimalik järeldada, et kompromissi arutamisele võis kuluda rohkem aega kui 05, tundi.

Seega on põhjendatud täiendav hageja esindajakulu summas 2762,50 eurot

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.