Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue, põhjendused Hageja sõlmis 17.11.2022 kostjaga laenulepingu. Lepingu summaks oli 200 € ja intressiks fikseeritud summa 150 €, mis jagatuna laenu perioodi 17.11.2022-05.01.23 /50 päeva/ eest teeb 1,5% päevas ehk 3 € päevas. Laen oli kostjale üle antud 17.11.22. 27.12.22 soovis kostja veel laenu, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kostja ei ole 05.01.23 laenu tagastanud. 05.03.23 teatas kostja, et polegi laenulepingut sõlmitud. Hagi esitamise ajaks on viivis 75 päeva. Lepingu järgi pidi kostja tasuma viivist 10% põhiosalt iga hilinenud päeva kohta. Hageja vähendab kostjale vastu tulles viivist 0,33%-le päevas, mis on 200 -euroselt laenult 0,66 € päevas. Kokku on see 75 päeva eest 50 €. Kostja võlg on järgmine200 € laenuvõlg, 150 € intressivõlg, 50 € viivise võlg. K P ja kostja sõlmisid 11.12.23 Messengeri vahendusel laenulepingu. Samal päeval kanti laen kostjale üle. Kokkuleppes märgiti ära tagasimakse tähtaeg, summa, viivis ja komponentide tasumise järjekord. Kokkuleppe järgi oli laen 200 € ja intress fikseerituna100 €, mis jagatuna laenu perioodi (11.12.2023-05.02.2023, ehk 26 päeva) peale teeb 1,92% (3,85€) päevas põhiosalt. Pooled leppisid kokku, et viivis on 10 € päevas ehk 5% päevas iga hilinenud päeva kohta. Viivis jõudis mõistliku maksimumini (100 €) perioodil 06.01.2023-15.01.2023 ehk 10 päevaga (10x10€=100€). Kostja on seda nõuet tunnistanud, kuid võlga on tasunud osaliselt. 22.01.2023 leppisid pooled kokku tähtaja pikendamises 03.02.2023-ni ja kostja pidi tasuma selleks ajaks 200 €. Kostja teadis ja oli nõus maksma lisaks põhiosale ka intressi ja viiviseid kokku 200 € (lisa 6). 03.02.2023 tasus kostja 200 € (ehk 100 € viivist ja 100 €intresse) K P kontole. Teise 200 € (põhiosa) tasumise kokkuleppeni (täiendava tähtaja määramiseni) polnud kostjaga enam võimalik jõuda. K P loovutas 04.03.23 oma nõude, mi tal oli kostja vastu, hagejale. Nõude loovutamisest teatati kostjale Messengeri teel 04.03.23. K P ja kostja vahelise kokkuleppe/laenulepingu (hagejale loovutatud) alusel on kostja võlg 200 €, mis koosneb täies mahus põhiosast. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja hagejaga sõlmitud lepingu alusel põhivõlga 200 eurot, intressi 150 €, viivist 50 € ja K. P sõlmitud ja loovutatud lepingu alusel põhivõlga 200 €. Menetluskulud, milleks on lõiv, ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 € palub jätta kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, kostja sissetulekud olid suuremad kui võttis laenu, sissetulekud olid 1200-1400 € kuus. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 17.11.2022 laenulepingu 200 € kohta, mille kostja pidi tagastama hagejale 05.01.23 koos intressiga 150 €, kokku 350 €. 05.01.23 teatas hageja, et on laenu tagastamise aeg ja et lisanduvad viivised. Kostja teatas 07.01.23, et laenu tagastamine viibib. 09.01.23 teatas hageja, et ei oota ja kostja teatas 09.01.23, et tema sissetulekud on oodatust väiksemad. Kostja arvates on tervislik olukord vääramatu jõud ja kohustuse rikkumist vabandatav. 2 (7)

Hageja nõudis kostjalt täitmist, ent hageja ei andnud täiendavat tähtaega kostjale kohustuse täitmiseks. Kostja eeldas, et võib tagasimakse teha kui majanduslik olukord paraneb. Lisaks ei olnud hageja huvitatud läbirääkimiste pidamisest lepingu p 6.1. järgi. Lepingu pooled võivad lepingus kokku leppida, mida nad peavad kohustuse rikkumiseks, kuid kui seda pole, siis kohaldub seadus. 03.02.23 võttis hageja kostjaga ühendust ja nõudis võla tasumist. Hageja oli esitanud 04.03.23 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, rikkudes ise lepingut. Hageja nõue, mille ta omandas kostja vastu, ei ole õige. Kostja ja K. P sõlmisid laenulepingu 11.12.2022 200 € saamiseks ja see tuli tagasi maksta 05.01.23 kogusummas 300 €. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab 200 € veebruaris ja hiljem teise osa 200 €, mille kuupäeva kokku ei olnud lepitud. Kostja maksis 03.02.23 200 €. K. P ei ole olnud läbirääkimistest huvitatud, kuna loovutas nõude ja asi anti maksekäsu kiirmenetlusse. Mõistlikku tähtaega ei ole kostjale määratud. 04.03.23 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu, mis langeb kokku nõude loovutamisega. Kostja võttis laenu seetõttu, et oli vaja üksikvanemana vahetada elukohta ja tal on 3 alaealist last, elatist ei õnnestunud saada, alles 31.01.23 sai algatada täitemenetluse. Kostja oli tihti haiguslehel, seetõttu vähenes sisstulek, kuid kommunaalkulud suurenesid, kostja palk oli 2023..a. jaanuaris 710,93 € ja veebruaris 876,64 €, üür kuus 600 € uues kortereis, emme 6695 € kuus. Kuna läbirääkimisi pole peetud, sellest pole teine pool olnud huvitatud, siis menetluskulud peaks jääma vastaspoole kanda. Kohtu põhjendused I Tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuna tsiviilasja hind on nii põhinõudes kui kõrvalnõudes mõlemad alla 3500 €, siis menetleb kohus asja lihtmenetluse ja otsuse põhjendused on TsMS § 444 lg 2 järgi lihtsustatud vormis. Eeltoodu alusel on otsuse põhjendused lihtsustatud vormis. II Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 järgi on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 13 lg 1 järgi võivad pooled kokkuleppel lepingut muuta, selle lõpetada. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise 3 (7)

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuste täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 ja § 108 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 103 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, lg 2 järgi on kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks, lg 3 sätestab, et kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas, lg 4 sätestab, et seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajal, lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud, lg 3 sätestab, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. III Hageja on tõendanud kohtule esitatud poolte poolt digitaalselt allkirjastatud lepinguga, et hageja ja kostja sõlmisid 17.11.2022 laenulepingu selle kohta, et kostja sai hagejalt 200 € laenu, mille pidi kostja tagastama hagejale koos intressiga 150 €, kokku 350 €/ 05.01.23 (dtl 21). Lisaks on hageja tõendanud maksekorraldusega, et märgitud laenusumma on kostjale üle kantud 17.11.22 (dtl 29). Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Seega oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline ja intressi maksmise kohustusega laenuleping VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 järgi ning laenu ja intresside tagastamise tähtaeg oli VÕS § 76 lg 1, 2, § 82 lg 1 järgi 05.01.2023. 4 (7)

Lepingust ei tulene, et enne kohustuse täitmised tähtaega, milleks oli lepingu p 2.1 järgi 05.01.2023, oleks hageja pidanud andma kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. VÕS § 114 lg 1 järgi võib võlausaldaja anda võlgnikule täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, mis aga ei ole kohustuslik. Täiendava tähtaja andmise kohustus on võlausaldajal näiteks siis, kui ta esitab võlgniku vastu kahjunõude kohustuse täitmise asemel või soovib lepingust taganeda/üles öelda lepingu rikkumise tõttu VÕS § 114, § 116 järgi. Käesoleva juhul ei ole hageja väitnud, et ta oleks lepingust taganenud/selle üles öelnud kostjale kohustuse rikkumis tõttu või nõudnud kostjalt kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist. Seega on alusetu kostja väide, et hageja pidi andma talle täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks VÕS § 114 järgi. Kostja väide, et hageja on rikkunud lepingut sellega, et pole pidanud kostjaga läbirääkimis lepingu järgi (p 6) ja andis avalduse maksekäsu kiirmenetlusse, on alusetu, kuna hageja on tõendanud kohtule esitatud kirjavahetusega, et kostja on lausa väitnud, et poolte vahel pole lepingut (dtl 23). Olukorras, kus võlgnik väidab, et pole võlausaldajaga lepingut, on arusaamatu väide, et võlausaldaja pole temaga läbi rääkinud. Lisaks ei tähenda märgitu seda, et võlausaldaja ei võiks nõuda võlgnikult kohustuse täitmist maksekäsu kiirmenetluses enne läbirääkimiste pidamist, kui võlgnik rikub lepingust tulenevat kohustust. Kostja väitis, et tal olid tervislikud ja majanduslikud raskused, esitades selle kohta tõendid. VÕS § 103 lg 1-4 järgi ei ole rahalise kohustuse täitmata jätmine vabandatav, seega ei oma need tõendid tähendust. Lepinguga on tõendatud, et poolte vahel oli kokku lepitud viivise määras 10% laenuvõlalt iga päeva eest (lepingu p 3.1), mis oleks perioodi eest 06.01.2023- 21.03.23 (hagi esitamise aeg) vastavalt 1500 €. Hageja on nõudnud viivist 50 €, mis ei kahjusta kostjat ja ei ületa ka põhivõlga. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud tähtaegselt ehk 05.01.23 laenu ja intressi. Seega on kostja kohustust rikkunud, kuna on jätnud tähtaegselt kohustuse täitmata, on seetõttu viivituses VÕS § 100 mõttes. Kuna kostja on kohustust rikkunud sellega, et ta ei ole hagejale tagastanud tähtaegselt laenu 200 €, intressi 150 € ja rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 lg 1 -4 järgi, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 76 lg 1, 2, § 100 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 396 lg 1, 397 lg 1 järgi võlgnetavat laenu 200 €, intressi 150 € ja viivist 50 €. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenu 200 €, intressi 150 € ja viivist 50 €. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta sõlmis 11.12.2022 K. P (P ) laenulepingu, mille alusel sai ta laenu 200 € ja see tuli tagasi maksta 05.01.23 kokku summas 300 €, millest 100 eurot on intress ning et viivis on 10 € päevas. Neid asjaolusid tõendab ka kohtule esitatud kostja ja K. P vaheline Messengeri kirjalik vestlus (dtl 33). Laenu andmist kostjale tõendab ka maksekorraldus, millega on K. P laenusumma kostjale 200 € 11.12.22 üle kandnud (dtl 36) kohta. Kostja väitis, et ta leppis K. P kokku, et maksab esimese 200 € veebruaris ja teise 200 € hiljem, kuid teise 200 € tasumise tähtaega ei olnud kokku lepitud. Hageja esitas K. P ja kostja vahelise Messengeri kirjavahetuse (dtl 27), millest nähtuvalt arutavad K. P ja kostja selle üle, et ajatada kohustuse täitmist, kuid seda, et pooled oleksid jätnud teise 200 € osa tasumise tähtaja kokkuleppel lahtiseks või leppinud kokku muus tähtajas, vestlusest ei nähtu. Nähtub vaid see, et ka võlgnetav laen (põhiosa) tuli täita 03.02.2023. Nii on ümber lükatud kostja väited, et pooled oleksid laenulepingust tuleneva ülejäänud nn teise võlgnetava 200 € tasumise tähtaega VÕS § 13 lg 1 järgi muutnud. 5 (7)

Kostja on tõendanud, et ta maksis 03.02.2023 K. P 200 €, milles pole ka vaidlust. Hageja on väitnud, et märgitud summa on arvestatud laenuandja (K. P ) poolt intressi ja lisaks perioodi eest 06.01.2023-15.01.2023 arvestatud viivise katteks ja et alles 22.01.2023 lepiti kokku, et ülejäänud võla ehk 200 € maksab kostja 03.02.2023. Neid asjaolusid pole kostja ka vaidlustanud. Hageja esitatud K. P ja kostja vahelise Messengeri vestlusega on tõendatud, et K. P ja kostja leppisid kokku, et kui kostja teeb makse, millest ei jätku kogu võla tasumiseks, siis loetakse tasutuks järgmises järjekorras: viivis, intress ja põhiosa (dtl 173). VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega, kui kostja maksis 03.02.23 200 €, siis oli laenuandjal (K. P ) õigus arvestada tasutud 200 eurot intresside ja viiviste katteks kooskõlas lepingu ja VÕS § 88 lg 8. Arvestust ennast ei ole kostja tegelikult vaidlustanud. Seega on õige kostja väide, ja märgitu nähtub ka hagi asjaoludest, et kostja pidi 03.02.203 maksma ära 200 €, ja seda on ta ka teinud. Seda, et ülejäänud 200 € (laenuvõlg) maksmise tähtaeg oleks edasi lükatud või laenuleping oleks nendevahelisel kokkuleppel muudetud tähtajatuks (VÕS § 398 lg 1), ei ole kostja tõendanud. Nii oli laenu tagastamise tähtaeg 03.02.23, kuid sellel päeval maksis kostja ära vaid 200 eurot, mis läks võlgnetava viivise, intressi katteks. Perioodi 15.01.23 – 03.02.23 eest ei ole laenuandja kostjalt ka täiendavat viivist nõudnud, mis ei kahjusta kostjat ja seega on kostjal seni tasumata vaid laenulepingu järgne laenuvõlg. Hageja on tõendanud kohtule esitatud nõude loovutamise lepinguga, et K. P loovutas 04.03.2023 oma laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu 11.12.22 sõlmitud kokkuleppega. Viidatud lepinguga on tõendatud, et nõue koosneb tagastamata laenust 200 € (dtl 24). Nii on esialgse võlausaldaja laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõue hagejale üle läinud VÕS § 164 lg 1, 2 järgi ja tal on uue võlausaldajana õigus nõuda kostjalt laenuvõla tasumist. Kostja väide, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud samal päeval kui nõue on loovutatud hagejale, ei oma nõude loovutamise ega ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise seisukohalt tähtsust. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 04.03.23 Messengeri teatega (dtl 38) ja see on oluline selleks, et kostja teaks, et pärast nõude loovutamist tuleb kohustus täita hagejale. Seda, et kostja oleks laenuvõla 200 € ära tasunud kas K. P või pärast nõude loovutamist hagejale, ei ole kostja väitnud ega tõendanud. Seega on kostja rikkunud VÕS § 100 mõttes laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust, mis ei ole vabandatav VÕS § 103 lg 1 - 4 järgi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 76 lg 1, 2, § 100 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 164 lg 1, 2 alusel kohustuse täitmist ehk 200 € tagastamist. Märgitud 200 € tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja väide, et ta oli sunnitud laenu võtma, kuna oli majanduslikult raske olukord, on ümber lükatud hageja poolt esitatud vastavate pangakontode väljavõttega (dtl 103jj), millega on tõendatud, et kostjal oli piisavad sissetulekud laenu võtmise ajal. Kostja esitas kohtule täitemenetlusega seotud kirjavahetuse 31.02.23 (dtl 47), palgatõendid (dtl 69, 70), kirjavahetuse tööandjaga tööle tulemise kohta (dtl 88), üürilepingu, mille järgi on tal üür 600 € (dtl 75) ning üürileandja arved kõrvalkulude kohta 2022. detsembris ja 2023. jaanuaris (dtl 93-94), kuid kostja pole täpsustanud, mida ta märgitud tõenditega tõendada soovib ja mis moodi tõendid mõjutavad tema kohustuse täitmist. Kohus märkis eespool, et rahalise kohustuse täitmine ei ole vabandatav, seega ei võimalda tema varanduslik olukord seda, et kohustusi, mis tal on 6 (7)

hagejaga sõlmitud lepingust ja K. P sõlmitud lepingust (millest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud), jätta täitmata. Ülaltoodu alusel on hagi tõendatud ja põhjendatud ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista kokku 600 eurot. IV Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et menetluskulud jäävad selle poole kanda, kelle kahjuks on tehtud otsus. TsMS § 172 lg 9 järgi kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral ja seadustiku §-s 488.1 sätestatud juhul võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 484.2 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 488.1 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 144 p 7 järgi on menetluskuluks lõiv ja maksekäsu kiirmenetluse kulu. Hageja on tasunud lõivu 175 €. Kuivõrd maksekäsu kiirmenetlusele järgnes käesolev hagimenetluses, on menetluskuluks ka 20 €. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 144 p 7, § 484.2, § 172 lg 8 järgi kokku 195 €. Kostja menetluskulude rahaline suurus jääb nende puudumise tõttu kindlaks määramata. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.