2-22-103710/19 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

9.Mõista A. K. lt AS Aktiva Portfolio kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartumaa; e-post [email protected]) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 19 järgi tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‐377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‐679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja on laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 1300 eurot ning väljaminekuteks 250 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega summas 147 eurot 7 senti tuludest maha ning leidnud selle põhjal, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 902 eurot 93 senti (1300-250-147,07). Seega oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Laenuandja tegi päringu ka maksehäireregistritesse, millest nähtuvalt kostjal krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kostja on ka kinnitanud, et omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks (dtl 94). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

30.juunini 2021 0% aastas ning kuna hageja nõuab intressi seisuga 25. märts 2021, jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa laenuandja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Hageja esiletoodu kohaselt on kostja teinud laenulepingu katteks tagasimakseid kokku 1864 eurot 84 senti, millest laenuandja on arvestanud põhiosa katteks 582 eurot 44 senti (mille hageja on juba hagi esitamise seisuga põhivõlast maha arvanud), intressi katteks 1152 eurot 40 senti, lepingutasu katteks 100 eurot ja haldustasu katteks 30 eurot (dtl 133). Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 3135 eurot 16 senti (5000-1864,84). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, mõistab kohus välja viivise põhinõudelt 3135 eurolt 16 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu tuli kostjal krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses, mistõttu ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 23,90% aastas ning kohaldada tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Kohus rahuldab antud nõude.

Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 3135 eurot 16 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus selgitab tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta järgmist. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus tegi kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks päringu rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosaline ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 3 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 51% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 51% ulatuses kostja ja 49% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 665 eurot ja esindajakulu 480 eurot (käibemaksuta). Riigilõiv 665 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Hagejale osutati õigusabi 4 tundi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas nõude tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, haldustasu, sissenõudmiskulude ja viivise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Hageja on Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitanud sarnaseid hagisid sadu ja võimalik, et enamgi. Hageja lepingulise esindaja osalus menetluses on sisuliselt piirdunud hagiavalduse kohtusse esitamisega ning selle täiendamisega. Seetõttu ei pea kohus ajakulu 4 tundi täies mahus põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu trafaretse hagiavalduse koostamiseks ja kohtusse esitamiseks 1 tund ning võttes arvesse selle täiendusi, kokku 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on kooskõlas turuhinnaga. Hageja esindajakulu on seega vajalik ja põhjendatud 2 tunni, s.o 240 euro ulatuses (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 905 (665 + 240) euro ulatuses. Kuna menetluskulud jäid 51% ulatuses kostja ja 49% ulatuses hageja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 51% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest (905 eurot), s.o 461 eurot 55 senti. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.