Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. september 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-12379
Kohtuasi
Renovum OÜ hagi X vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. mai 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Renovum OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
20 338,92 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline esindaja Aivira Kollamaa Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. mai 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-12379 osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata võlgnevuse 9865,93 euro, intressi 828,27 euro, kahjuhüvitise intressi tasumisega viivitamise eest 381,01 euro, liisingueseme tagastamise kulude 360 euro, kahjuhüvitise lepingutingimuste rikkumise eest 2610 euro ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3717,72 euro ning 9865,93 euro suuruselt võlgnevuselt tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada Renovum OÜ apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Renovum OÜ (hageja) esitas 6. augustil 2021 (täpsustatud 2. märtsil 2022 ja 29. septembril 2022) Harju Maakohtule X (liisinguvõtja, kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 9865,93 eurot, intressi 828,27 eurot, kahjuhüvitise intressi tasumisega viivitamise eest 381,01 eurot, liisingueseme tagastamise kulude 360 eurot, kahjuhüvitise lepingutingimuste rikkumise eest 2610 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3717,72 eurot ning võlgnevuselt 9865,93 eurot viivise alates 7. augustist 2021 määraga 26,11% aastas kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS (liisinguandja) ja kostja 13. detsembril 2017 kapitalirendi liisingulepingu nr L 1712513001 (leping), mille alusel omandas liisinguandja kostja ülesandel ja huvides sõiduauto registreerimismärgiga 700KKK (liisinguese) ja andis liisingueseme kostja kasutusse. Liisingueseme liisinguandja poolt omandamise hind oli 13 050 eurot, mis ühtlasi oli krediidisummaks (krediit). Liisingulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma liisinguandjale põhiosast ja intressidest koosnevaid makseid lepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel. Lepingujärgne intressimäär oli 0,073% päevas, s.o 26,11% aastas. Kokku kohustus kostja liisinguandjale tasuma 24 624 eurot.
1.2.Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes liisingumaksed nõuetekohaselt tasumata. Kostja on liisinguandjale tasunud 8874,58 eurot, mis on arvestatud põhivõla ja intressi katteks. Liisinguandja tegi kostjale 6. novembril 2018 ja 4. veebruaril 2020 lepingu ülesütlemise hoiatused ning leping lõpetati 10. märtsil 2020. Kostja võlgnevust ei tasunud ega tagastanud liisingueset. Liisinguandja loovutas 25. mail 2021 lepingust tuleneva nõudeõiguse hagejale.
1.3.Liisinguandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Liisinguandja on kontrollinud kostja krediidivõimekust enne laenu andmist. Kostja esitatud andmetel oli tema netosissetulek 1100 eurot, kuu keskmine väljaminek 300 eurot ning kostjal ei olnud kehtivaid finantskohustusi ega ülalpeetavaid. Kostja kinnitas esitatud andmeid arvelduskonto väljavõttega. Kostja esitatud andmete kohaselt jäi tal pärast kohustuste tasumist vabu rahalisi vahendeid 800 eurot ning 377 euro suuruse kohustuse tasumine oli talle jõukohane. Kostjal maksehäired ja maksuvõlad puudusid. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja ei vaidlusta lepingu sõlmimist ega selle rikkumist. Kostja tegi enne lepingu ülesütlemist liisinguandjale ebapiisavaid makseid. Praegusel juhul tuleb aga arvestada, et kostja on tarbija võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses, mistõttu tuleb lepingule kohaldada
tarbijakrediidilepingu regulatsiooni (VÕS § 402 jj). Leping sisaldab seaduse imperatiivsetest sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduvaid (ja seega tühiseid) sätteid. Täiendavalt kohaldub lepingule tüüptingimuste regulatsioon (VÕS §-d 39 ja 42).
2.2.Kostja on tasunud 13 050 eurot maksva sõiduki liisimise eest 9274,58 eurot. Liisinguandja on vastuolus VÕS § 415 lg-ga 2 kostja poolt tasutud summad arvestatud peamiselt intressi mitte põhivõla katteks. Sissenõudmiskulude nõudmisel ei ole hageja võtnud arvesse VÕS § 1132 regulatsiooni. Lepingujärgne intressimäär on vastuolus seadusega, mistõttu tuleb lähtuda VÕS §-st 94. Tühine on ka lepingujärgne viivisemäär, mistõttu tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Ka lepingu p-d 11.12 ja 11.5 on tühised. Lisaks tuleb arvestada, et liisinguese on alles, kuid liisinguandja on keeldunud liisingueset tagasi võtmast. Seetõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Kuna liisinguese on siiani liisinguandja omandis, tuleb nõude suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvesse võtta liisingueseme väärtust.
2.3.Liisinguandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Liisinguandja ei veendunud enne lepingu sõlmimist, kas kostja on maksevõimeline. Kostja netotöötasu oli perioodil 1. juuni 2017 kuni 8. detsember 2017 keskmiselt 1014,17 eurot. Lepingujärgne liisingumakse moodustas kostja ühe kuu keskmisest sissetulekust enam kui kolmandiku, s.o 37%. Kostja arvelduskonto väljavõte ei võimalda järeldada, et kostja sai lubada endale igakuist 377 euro suurust lisaväljaminekut. Seejuures oli kostjal enne töötasu laekumist arvelduskontol alles ca 5 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 9. mai 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5079,58 eurot ning neilt viivise seadusjärgses määras.
3.1.Maakohtu põhjenduste kohaselt on liisinguandja ja kostja vahel sõlmitud VÕS § 361 mõttes liisinguleping ning kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kuna kostjal tuli lepingu järgi tasuda liisinguandjale lisaks põhiosa maksele ka intressi, tuleb kohaldada nendevahelisele suhtele tarbijakrediidilepingu regulatsiooni.
3.2.Maakohus asus seisukohale, et liisinguandja ei ole piisava hoolsusega kontrollinud VÕS § 4034 lg 1 p 2 ning lg-te 2 ja 6 järgi kostja krediidivõimekust, mistõttu on liisinguandja lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus tuvastas, et kostja netotöötasu perioodil 1. juuni 2017 kuni 8. detsember 2017 oli keskmiselt 1014,17 eurot. Muude sissetulekutena kontole laekunud raha iseloom oli juhuslik või oli sularaha sissemaks ning nendest laekumistest ei nähtu seda, et tegemist oleks kostja püsiva sissetulekuga. Liisingumakse moodustas kostja keskmisest sissetulekust 37%. Seejuures ei olnud ühelgi lepingu sõlmimisele eelneval kuul kostjal kuu lõikes kontol ülejääki, mis katnuks 377 euro suuruse liisingumakse. Seega ei võimaldanud kostja tegelik sissetulek igakuist 377 euro suurust lisaväljaminekut. Seejuures ei ole kostja liisinguandjat eksitanud, vaid on esitanud arvelduskonto väljavõtte nagu liisinguandja nõudis. Asjaolu, et kostjal ei olnud maksehäire registris kehtivaid maksehäireid, ei võimalda järeldada, et lepinguga võetud kohustused vastaks kostja krediidivõimekusele. Ka oli lepingu krediidi kogukulu 1,8 korda suurem kui krediidisumma.
3.3.Maakohus viitas VÕS § 4034 lg-le 7 ja leidis, et liisingandja ei saanud kostjalt peale liisingsumma ja seadusjärgse intressi tasumist muud nõuda. Seega ei saanud maksegraafik olla
tegelikult selline nagu see lepingus oli. Lisaks ei saanud liisinguandja nõuda VÕS § 4034 lg 7 järgi muid tasusid, sh lepingu tasu 100 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et liisinguandja oleks määranud tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Kuigi kohus kohaldab õigust, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse, viiviseid, kuivõrd see ei kuulu kohtu pädevusse. Seetõttu ei ole praegusel juhul võimalik tuvastada kostja kohustuste rikkumist ja suurust. Ka ei saa hinnata seda, kas leping lõppes ülesütlemisega ega ka seda, kas ja mis ulatuses on kostja kohustuse täitmisega viivituses, kas ja millises määras saab hageja nõuda viivist, sissenõudmiskulusid, muid kulusid (sh sõiduki tagastamise kulusid) ja kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.1.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 12. detsembri 2017. a laenutaotluses küsis liisinguandja kostjalt andmeid, samuti analüüsiti kostja arvelduskonto väljavõtet ja võimalikke varasemaid maksehäireid. Hageja esile toodud asjaoludest ja tõenditest saab järeldada, et liisinguandja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4.2.Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja kordas selles osas maakohtus esitatud seisukohti. Maakohus ei hinnanud teisi nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu sellele, et tal tuleb võlgnevuse osas teha ümberarvutused ja esitada uus maksegraafik intressi ja viivise kohta. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Asi tuleb saata tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna erinevalt hageja taotletust ei tee ringkonnakohus asjas hagi rahuldamise kohta uut otsust.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes vaidlustas otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata võlgnevuse 9865,93 euro, intressi 828,27 euro, kahjuhüvitise intressi tasumisega viivitamise eest 381,01 euro, liisingueseme tagastamise kulude 360 euro, kahjuhüvitise lepingutingimuste rikkumise eest 2610 euro ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3717,72 euro ning võlgnevuselt 9865,93 eurot viivise väljamõistmise osas. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on oma nõudeid 2. märtsil 2022 põhinõude ja intressi osas vähendanud (ringkonnakohus lisab puuduoleva menetlusdokumendi toimikusse).
Nõude täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse 10 459,91 euro asemel 9865,93 eurot ja intressi 1270,03 euro asemel 828,27 eurot. Hageja ei ole nõuetest loobunud ega ka tagasi võtnud ega ka vaidlustanud maakohtu otsust seisukoha võtmata jätmises põhivõlgnevuse 593,98 euro ja intressi 441,76 euro osas. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks menetluses võtnud seisukoha nõude vähendamise kohta, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel anda hagejale võimalus nõude suurust täpsustada.
8.Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtade ja muude asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja asi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, jättes pooltele selgitamata, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda esile toomata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Samuti on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust, jättes olulises ulatuses esile toodud asjaolud ja tõendid hindamata (TsMS § 436 ja § 442 lg 8 rikkumine), mis võis viia ebaõigesti hagi rahuldamata jätmiseni.
9.Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades on maakohtu käsitus vaidlusaluse õigussuhte kohta õige. Liisinguandja ja kostja vahel on sõlmitud liisinguleping VÕS § 361 mõttes (kapitalirendi tüüpi liisinguleping), millele kohalduvad lisaks tarbijakrediidilepingu sätted (VÕS § 402 jj). Liisinguandja on nõuded kostja vastu loovutanud hagejale. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1; tl 21). Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kuna hageja VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimakseid uuesti määranud ei ole ja kohtu pädevusse ei kuulu hageja nõude välja arvutamine, ei ole võimalik tuvastada kostja kohustuste rikkumist ja võlgnevuse suurust. Muud poolte esitatud väited ja tõendid jättis maakohus hindamata. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, mis võis viia asjaolude ebaõige tuvastamiseni ja seega ka materiaalõiguse väära kohaldamiseni. Kolleegium selgitab seda järgnevalt.
9.1.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas liisinguandja järgis kostjale krediiti andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks on hinnata liisinguvõtja krediidivõimekust, tagamaks, et krediiti ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima.
9.2.Kolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise üksnes kostja esile toodud asjaolude alusel. Hageja on esile toonud ja esitanud tõendid selle kohta, et liisinguandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, samuti hinnati kostja krediidivõimelisust (tl-d 56–64 pöördel). Maakohtu otsusest ei selgu kohtu seisukoht, kas liisinguandja kogutud teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks või jäeti midagi
olulist välja selgitamata ja arvestamata (kas liisinguandja on kehtestanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika, kas liisinguandja on seda metoodikat kostjale krediiti andes järginud ning kas selle metoodika järgimine on piisav, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimelisust). Kostja poolt liisinguandjale esitatud andmete kohaselt oli tema igakuine netosissetulek 1100 eurot ning keskmine väljaminek 300 eurot. Kostjal kehtivaid finantskohustusi ega ülalpeetavaid ei olnud. Liisinguandja hindas kostja krediidivõimelisust kostja arvelduskonto väljavõtet analüüsides, mille kohaselt perioodil 1. juuni 2017 kuni 8. detsember 2017 laekus kontole 13 630,60 eurot (tl-d 64 ja pöördel). Kostja arvelduskonto ei olnud arestitud, sealt ei olnud tehtud väljamakseid kohtutäituritele. Maakohtu otsusest ei selgu, miks on kohus arvestanud 37% ning millise metoodika alusel on see protsent liiga suur, et pidada seda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata tõendeid TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).
9.3.Maakohus on otsuse põhjendustes märkinud, et „krediidi kogukulu oli 1,8 korda suurem kui liisingusumma ise“. Otsusest ei nähtu, millise järelduse on kohus sellest asjaolust teinud või kuidas see mõjutab liisingulepingu kehtivust. Praegusel juhul saaks kõne alla tulla VÕS § 4062 lg-te 1 ja 3 kohaldamine, mille kohaselt on liisinguleping tühine, kui kostja poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Tarbimislaenude krediidi kulukuse määr seisuga 13. detsember 2017 oli 18,81%. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas liisinguleping on tühine krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise tõttu.
9.4.Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ning ei ole andnud hagejale võimalust teha VÕS § 4034 lg 7 järgi võlgnevuse ümberarvestust. Ringkonnakohus märgib, et ümberarvestus tuleb teha ka siis, kui liisinguleping on VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatu kohaselt tühine. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks andnud TsMS § 3401 lg 1 kohaselt hagejale võimaluse tagasimaksete uuesti määramiseks, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamisega. Alles siis, kui hageja ei oleks uut ümberarvestust teinud, oleks maakohus saanud jätta hagi rahuldamata. Hagejal on igal juhul õigus nõuda kostjalt tagasi välja makstud krediiti ning sellelt intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses.
9.5.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas liisinguandja poolt lepingu ülesütlemine on kehtiv. Pooltel on vaidlus selle üle, millal leping üles öeldi, samuti, kas kostja on teinud lepingu kehtivuse ajal suuremaid tagasimakseid, kui oleks seadusjärgne intress ja põhiosa maksed. Siinjuures tuleb maakohtul hinnata kostja väiteid, mille kohaselt ei saanud leping 10. märtsil 2020 lõppeda, sest sellel päeval koostati ülesütlemisavaldus. Maakohtul tuleb tuvastada kostja võla suurus liisingulepingu ülesütlemise ajal ning võtta seisukoht, kas lepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi on täidetud. Lepingu ülesütlemise eeldustena tuleb maakohtul tuvastada, kas maksed on arvestatud kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 2, kas kostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, kas kostjale on antud edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et liisinguandja ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist, kas avaldus on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kas pole nõutud krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ega kulusid ning kas ülesütlemisavaldus on
kostja poolt kätte saadud. Lisaks rõhutab kolleegium, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo 22.11.2011 3-2-1-113-11, p 62). Samuti tuleb kohtul hinnata tehingu heade kommete vastasust omal algatusel. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata nii omal algatusel kui ka kostja poolt esile toodud tüüptingimuste kehtivust.
9.6.Maakohus ei ole asja läbivaatamisel arutanud pooltega lepingu ülesütlemise tagajärgi ja VÕS § 367 lg 3 kohaldamist, sh kas hagejal on õigus nõuda kostjalt liisingulepingu ülesütlemisel mh liisingueseme väärtust või ta oleks pidanud selle oma nõudest maha arvama (vt ka üldtingimuste p 11.8). Praegusel juhul ei ole liisingueset liisinguandjale tagastatud. Samas leiab kostja, et kuna liisinguese on liisinguandja omandis, tuleb seda võlgnevuse suuruse kindlakstegemisel arvestada (vt nt kostja 11. aprilli 2022. a menetlusdokument). Kostja viitab liisinguandja passiivsusele. Nii võib kostja vastuväidetest välja lugeda vastuvõtuviivitusele tuginemise (VÕS § 119), mistõttu tuleb hinnata, kas see annab aluse nõude vähendamiseks nt viivise osas VÕS § 113 lg 4 järgi.
9.7.Viivisenõude osas selgitab ringkonnakohus, et tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See tähendab, et kui liisinguandja ja kostja on kehtivas liisingulepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Liisinguandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda liisinguvõtjalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt RKTKo 14.01.2009 3-2-1-12008, p 12).
9.8.VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt saab liisinguandja üldjuhul arvata liisingueseme väärtuse oma nõudest maha üksnes juhul, kui liisinguandja jääb liisingueseme omanikuks ja liisinguvõtja tagastab eseme liisinguandjale. Olukorras, kus liisinguandja jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks, kuid liisinguvõtja ei tagasta talle kolmanda isiku valdusesse jäänud liisingueset, on liisinguandjal õigus nõuda liisinguese asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel välja kolmandalt isikult, kelle ebaseaduslikus valduses see on. Selleks, et vältida liisinguandja põhjendamatut rikastumist olukorras, kus tal on liisingueseme väljaandmise nõudeõigus kolmanda isiku vastu, ei tule VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtust arvestada, st liisingueseme jääkväärtus tuleb sellisel juhul liisinguandjale hüvitatavatest kuludest maha arvata (vt RKTKo 12.11.2014 3-2-1-104-14, p 14).
Samas on Riigikohus eelpool märgitud lahendis leidnud, et eelkirjeldatud olukorras on liisinguandjal õigus loovutada liisingueseme väljaandmise nõudeõigus liisinguvõtjale (VÕS § 164 lg 1). Viimasel ei ole hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1 ja § 76 lg 2) tulenevalt õigust keelduda loovutatud õigust vastu võtmast. Kui liisinguandja on loovutanud liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse liisinguvõtjale ja viimasele ei ole liisingueset tagastatud, on tal õigus nõuda liisinguese ebaseaduslikult valdajalt AÕS § 80 alusel oma valdusse. Juhul kui liisinguvõtja saab liisingueseme oma valdusse ja tagastab liisingueseme liisinguandjale pärast nõudeõiguse loovutamist, tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoha, kas hagejal on õigus arvestada VÕS § 367 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suuruse määramisel mh liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 järgi.
10.TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Kohtul tuleb täita selgitamiskohustust kohaldatavate õigusnormide ja hagi rahuldamise eelduste osas ning anda pooltele võimalus esitada seisukohti, tuua esile asjaolusid ja vajadusel esitada lisatõendeid. Seega eeldaks asja lõpuni lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4) täitmist, mis ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus uute tõendite hindamine ja asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul ei oleks neil võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes (vastavalt TsMS § 688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
11.Kuna ringkonnakohus asja apellatsioonkaebuse põhjal ei lahenda ja tõendeid ei hinda, ei lahenda ringkonnakohus ka hageja uue tõendi vastuvõtmise küsimust, vaid hagejal on võimalik esitada tõendi asja juurde võtmise taotlus maakohtule asja uuel läbivaatamisel. Asja maakohtule tagasi saatmise korral ei oleks tõendi asja juurde võtmise otsustamine ringkonnakohtus põhjendatud, kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule asja uuel lahendamisel siduvad (vt TsMS § 658 lg 2).
12.Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.