Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

07.08.2018

21.09.2018

08.11.2018

06.12.2018

15.01.2019 1195,26 01.09.2019

10.09.2019

07.10.2019

08.10.2019

28.10.2019

15.11.2019

12.12.2019

06.01.2020

Kokku 8874,58 eurot. Hageja nõuab sissenõudekulusid vastavalt liisingulepingu nr L171213001 p -dele 11.13 ja 11.14 järgmiselt: ülesütlemise hoiatus 2 x 5 EUR, ülesütlemise teatis 1 x 5 EUR, nõude loovutamise teatis 1 x 25 EUR = 40,00 EUR. Kostja tasus 16.01.2018 makse 359,56 eurot. Ekslikult on jäänud esialgses hagis antud summa märkimata. Seetõttu täpsustas hageja menetluses nõuet. Peale laenulepingu ülesütlemist tasus kostja 25.03.2020.a. 400 eurot. Tulenevalt VÕS § 415 lg 2 arvestati laekumised summas 8874,58 EUR laekumise hetkel võlgnetavate summade (põhivõla ja intressi) katteks Arvestus: laekumised summas 8874,58 EUR – lepingutasu 100,00 EUR - sissenõudmisega seotud kulud 40,00 EUR = 8734,58 EUR. Hageja arvestab tasutud summad põhiosa ja intressi katteks. Arvestus on järgmine.

Hageja edastas kostjale 1 ja kostjale 2 nõudekirja (lisa 31), milles nõudis liisingulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist hiljemalt 25.02.21. Hagejale ei ole hagi esitamise seisuga liisingulepingust tulenevaid võlgnevusi tasutud.

Viivis Pooled on liisingulepingu sõlmimisel kokku leppinud viivise määras ja kostja on nõustunud viivisemääraga lepingule alla kirjutanud. Hageja arvestab viivist tasumata makse päevale järgnevast päevast kuni lepingu ülesütlemiseni ja edasi alates ülesütlemise kuupäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras 0,073% päevas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 7.5 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega alljärgnevalt:

Viivise mõte on hüvitada laenuandjale kahju, mis tekib talle sellest, et ta ei saa oma raha õigel ajal tagasi. Kokkulepe intressimäära ja sellest tulenevalt ka viivisemäära kohta paikneb laenulepingu põhitingimuste hulgas. Põhitingimused on need, mida kostjaga läbi arutati, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta sellisena aktsepteeris. Kokkulepe ei kujuta intressi- ega viivisemäära osas endast tüüptingimust VÕS § 35 tähenduses. Seega ei ole kokkulepe viivisemära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kuivõrd kokkulepe viivisemäära osas sõltub kokkuleppest intressimäära osas, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada, ei ole ka viivisemäärakokkulepe tüüptingimus VÕS § 35 tähenduses. Intressimäärast väiksem viivise määr motiveeriks võlgnikku kohustust rikkuma. Samuti ei hüvitaks väiksem viivis võlausaldajale tekkivat kahju. Kuna viivise määr on sama suur kui lepingus intressina kokku lepitud raha kasutamise hind, on välistatud võlgniku ebamõistlik kahjustamine viivisekokkuleppega. Võlgniku kahjustamisest, sh ebamõistlikust kahjustamisest, ei saa rääkida olukorras, kus kohustuse rikkumise korral tuleb võlgnikul tasuda sama raha kasutamise hinda, mida tuleks tasuda kohustuse

kohase täitmise korral. Täpselt sama põhimõtte järgi ei saa kokkulepitud viivisemäära lugeda ebamõistlikult suureks. Hageja leiab, et lepingujärgne viivisemäär 26,11% ehk 0,073 % päevas ei ole tühine lepingutingimus (RK 3-2-1-25-16). Seda toetab ka VÕS § 113 lg 1 3. lause. 06.11.2018 tehti ülesütlemise hoiatus (hagi lisale 2), milles on märgitud kostja võlgnevus seisuga 06.11.2018 AB Kreditex AS ees kokku 1 064,26 EUR (summa ei sisalda viivist ega muid kahjuhüvitisi). Tasumiseks anti 14 päeva teate kättesaamisest. 04.12.2018 saatis AB Kreditex AS kostjale meeldetuletuse seoses sellega, et kostjal oli 04.12.2018 seisuga võlgnevus 941,26 eurot ning ühtlasi teavitati ka uuest makse tähtajast: 15.12.2018 seisuga on järgmine maksepäev ning tasumisele kuulub 377 eurot. Kostjal paluti võlgnevus kustutada ja sooritada edaspidi makseid õigeaegselt. 03.01.2019 kirjutas (hagi lisa 1, kirjavahetus kostjaga) AB Kreditex AS kostjale seoses tasumata maksetega, et 13.01.2019 on võlgnevus 818,26 eurot ning ühtlasi teavitati kostjat ka sellest, et 15.01.2019 on järgmine maksetähtaeg ning võlgnevusele lisandub uus makse summas 377,00 eurot. 15.01.2019 teavitas kostja võlgnevuse tasumisest 15.07.2019.a. saadetud ülesütlemise hoiatuse (lisa 2) kohaselt oli kostjal võlgnevus 2262 EUR (summa ei sisalda viivist ega muid kahjuhüvitisi). Selleks hetkeks oli kostjal tasumata kuus järjestikust osamakset. Tasumise tähtajaks oli 14 päeva alates teatise kättesaamisest. Samas hoiatuses on AB Kreditex AS kostjale selgitanud muid nõudeid, mis lisanduvad peale liisingulepingu ülesütlemist. Kostja vastas saadetud hoiatusele 17.07.2019 ja teatas, et saab sõidukile ostja, saab tasuda kogu summa, kirjas palus tasumiseks lisaaega. Kostjale on kogu aeg võimaldati täiendavat tähtaega tasumiseks, täitmata. 04.02.2020 ülesütlemise hoiatuses on märgitud, et kostja lepingust tulenev võlgnevus on 1029,00 EUR (summa ei sisalda viivist ega muid kahjuhüvitisi). Tasumist nõuti 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest (hagi lisa 3). Kostjale saadeti korduvalt kirju ja anti võimalus sõlmida kompromiss, helistati. 05.10.2018 helistatud kostjaga nr 56151554, kostja lubas lähiajal tasuda. Kostja ei tasunud, mistõttu saadeti kostjale 31.10.2018 teade. 5.-6.11.2018 prooviti helistada kostjale ja saadeti SMS. Kuna kostja ei reageerinud esialgse võlausaldaja kõnedele, sõnumitele siis edastati kostjale esimene ülesütlemise hoiatus, so 06.11.2018.a. 07.11.2018 prooviti võlausaldaja poolt uuesti kostjale helistada, selgitati kõiki lepingu ülesütlemise tagajärgi, selgitatud viiviseid ja kostja lubas tasuda ära poole olemasolevast võlast. 27.11.2018 prooviti helistada, ei vastatud. Seejärel saadeti kostjale e-kiri küsimusega, mil ülejäänud võlgnevuse tasub. Järgnevalt on proovitud kostjale helistada 04.12.2018. 11.12.2018 saadeti meeldetuletus meilile, 27.12.2018, 03.01.2019 helistati ja saadeti SMS. 14.01.2019 saatis kostja kirja, et soovib võlgnevust tasuda, soovides teada võlasummat. Kostjale on korduvalt vastu tuldud maksete tasumisega, kostja on korduvalt liisingulepingu ajal palunud tasumiseks täiendavaid tähtaegu, seda võimaldati. Kostja püüab oma kohustusest kõrvale hiilida, jättes liisingulepingust tuleneva kohustuse tasumata, liisingueseme eest on kostja raha saanud kolmandalt isikult (lisa 3). Vaatamata sellele, et liisinguese müüdud, raha saadud, on liisingulepingu järgne kohustus täitmata. Korduvalt nõuti kostjalt liisingueseme tagastamist: 06.08.2019; 25.09.2019; 14.11.2019, 20.02.2020 ja 03.05.2021. 10.03.2020.a. ülesütlemise teate (hagiavalduse lisa 4) kohaselt anti kostjale võlgnevuse tasumise tähtajaks 14 päeva peale ülesütlemise teate kätte saamisest või siis

anti kostjale võimalus 7 kalendripäeva jooksul tagastada lepingu objektiks olnud liisinguese. Kostja seda ei teinud, vaid müüs liisingueseme kolmandale isikule. 23.03.2020 teavitati kostjat võimalusest sõiduki tagastamiseks ja kriminaalmenetluse väliselt asja lahendamiseks (lisa 4). AB Kreditex AS pakkus sõlmida ka võlatunnistuse võlgnevuse tasumiseks. Kostjale on korduvalt pikaajaliselt antud võimalusi võlgnevuse tasumiseks. Samuti teavitas ta ise võlausaldajat, et plaanib liisingueset müüa ja võlgnevuse tasuda. Kuigi kostja müüs sõiduki, jättis ta kohustuse täitmata. Kuigi liisinguleping öeldi üles 10.03.2020, siis loovutati AB Kreditex AS poolt antud nõue Renovum OÜ-le alles 25.05.2021.a. Seega ootas AB Kreditex nõude loovutamisega üle aasta. Selle aja jooksul ei tasunud kostja võlgnevust. Leping on kostjale üles öeldud 10.03.2020.a. selleks ajaks oli kostja võlg liisingandja ees 15641,02 €. Kogu nõue ülesütlemise eest seisuga 10.03.2020. Lepingu ülesütlemiseavalduse kohaselt nõuab AB Kreditex AS kostjalt 15 641,02 EUR tasumist, millest (hagiavalduse lisale nr 4):

väljavõte laenuandja andmebaasist (02.02.2022 vastuse lisa 3). Kontoväljavõttega kinnitas kostja esitatud andmeid. Laenuvõtmisele eelnenud perioodil 01.06.2017-08.12.2017 oli kostja sissetulek kontole laekunud summade näol 13 630,00 eurot, s.t. keskmiselt 1947,14 eurot kuus. Kostja palk oli tavaliselt 1100 eurot kuus (keskmine palgalaekumine 1000 eurot kuus, oktoobrikuus 2017 summas 1100), lisaks sularaha sissemaksed summades 100 eurot, 200 eurot ja ülekanded toimusid järgnevatelt isikutelt igakuiselt erinevates summades nt P. M. summades 4500 eurot, 100 eurot, 200 ja K. P. laekus 250 eurot. Seega arvestades sissetulekuna ainult töötasu, siis oli kostja igakuine kindel sissetulek tõepoolest ligi 1100 eurot, täpsemalt 1040,71 eurot, kuigi igakuiselt laekus kostjale suuremas summas. Konto väljavõttest nähtub, et kohtutäiturid ei olnud kontot arestinud, ega tehtud sealt makseid täituritele. Kontojääk ei ole kogu väljavõtte perioodi jooksul olnud kordagi nullis, alati oli positiivne jääk. See kõik iseloomustas kostjat kui krediidikõlbulikku isikut, kes suudab oma laenulepinguga tekkivaid kohustusi täita. Laenuleping sõlmiti 13050 euro laenamiseks, kuumakse koos intressiga moodustas 377 eurot. Nii kohustus tervikuna kui igakuised maksed olid kostjale jõukohased. Hageja märgib, et laenuandja saab arvesse võtta üksnes talle teadaolevaid andmeid. Kui kostjal oli laenu võtmise hetkel kohustusi, pidanuks ta nendest laenuandjat teavitama. Liisingueseme tagastamine. Kuna kostjal oli tasumata liisingulepingu järgsed 6 osamakset. Peale korduvate meeldetuletuste sh e-kirjad ja helistamised kostjale, tasus kostja osaliselt võlgnevuse, lubades tasuda võlgnevuse jäägi jäi võlgnevus tasumata. Seega ei jäänud esialgsel võlausaldajal midagi muud üle kui nõuda sõiduki tagastamist ja liisingleping üles öelda. Liisingueseme tagastamist nõuti kostjalt: 08.08.2019, 25.09.2019, 24.10.2019, 14.11.2019, 20.02.2020, 03.05.2021. 23.03.2020 saadeti kostjale teade, milles anti kostjale tähtaeg sõiduki tagastamiseks kriminaalmenetluse väliselt so 26.03.2020.a. 14.04.2020 oli kostja poolt sõiduk tagastamata. 18.05.2020 pöördus kostja esialgse võlausaldaja poole küsimusega: „kui sõiduki tagastab, kas siis rohkem kohustusi ei ole.“ Kostjale vastati, et peale liisingueseme realiseerimist kostja võlgnevus väheneb, millest arvestatakse maha auto realiseerimisest saadud summa. Kostja sõidukit ei tagastanud ja võlgnevust Kreditex AB-le ei tasunud. Sõiduki tagastamist on nõutud ka M. K., kes keeldus tagastamast, kuna on A. M.e tõttu saanud kahju sõiduki eest tasumise tõttu. Liisinguese paluti tagastada E-R kell 9-18:00 partneri platsile aadressile Ruunaoja 1, Tallinn hiljemalt 19.03.2021. Liisinguese jäi tagastamata M. K. kui ka kostja poolt, vaatamata korduvatele pöördumistele. Kahju hüvitise nõuded lepingu punktide 11.12. ja 11.15 alusel ja lepingutingimuste kehtivus. Hageja nõuab kahjuhüvitist intresside tasumisega viivitamise eest vastavalt lepingu punktile

äriühinguga, mille eesmärgiks on ja peabki olema kasumi teenimine. Liisinguandja peamiseks tegevusalaks on finantseerimine liisingulepingute alusel. Kui kostjad tasuks intressimakseid õigeaegselt, siis saaks liisinguandja raha kasutada ja sellelt tulu teenida. Liisinguandjal on saamata jäänud intressi tõttu. Hageja nõuab kahjuhüvitist lepingu sätete mittetäitmise eest vastavalt lepingu punktile 11.15. Pooled on lepingus sellised tingimused kokku leppinud ning hageja on õigustatud hüvitist nõudma vastavalt kokkuleppele. Hageja arvestab kahjuhüvitist vastavalt lepingu p-le 11.15 so 20% liisingueseme ostuhinnast: 13 050 EUR x 20% = 2610,00 EUR. Kostja ei täitnud/ rikkus vähemalt järgmiseid lepingu sätteid: - lepingu p 6.3: Liisinguandja poolt lepingu ülesütlemise korral, on liisinguandjal õigus saada tagasi liisingueseme komplektsuses, millises ta oli liisingueseme vastuvõtmise hetkel (arvestades loomulikku kulumist) ja liisinguesemega seotud dokumentatsioon. - lepingu p 11.8: Kui liisinguandja lõpetab lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt liisinguvõtja poolse kohustuse rikkumise tõttu, tagastab liisinguvõtja liisingueseme liisinguandjale, toimetades liisingueseme omal kulul liisinguandja poolt näidatud kohta 7 (seitse) kalendripäeva jooksul ning andes liisingueseme aktiga üle liisinguandja poolt volitatud isikule. Liisinguese ei ole liisinguandjale tagastatud ja liisinguesemega seotud dokumentatsioon, võtmed ning signalisatsioonipuldid ei ole tagasi antud. - lepingu p 8.1: Liisinguese peab olema kindlustatud kohustuslikul liikluskindlustusega. - lepingu p 8.10: Liisinguvõtja esitab liisinguandjale kindlustuskaitse olemasolu tõendavad kindlustuslepingud, kindlustuspoliisid ja kindlustusmakse tasumist kinnitavad dokumendid. Liikluskindlustuse iga poliisi kehtivusaeg võib olla aasta, poolaastat või kvartal. Liisinguvõtja kohustub esitama liisinguandjale hiljemalt 7 (seitse) kalendripäeva enne kehtiva kindlustuspoliisi lõppu uue kehtiva kindlustuspoliisi järgneva kindlustusperioodi kohta ja kindlustusmakse tasumist kinnitavad dokumendid. Liisinguese ei ole kindlustatud (lisa 8). Lepingu punkt 11.12 ei ole tühine VÕS § 113 lg 6 alusel. Kahjuhüvitis ei ole viivis. Viivis ehk viivitusintressi arvestatakse arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingujärgne kahjuhüvitis on kindel suurus, viivis on muutuv suurus. Punktis 11.12 toodud kokkulepe ei ole kohustus maksta leppetrahvi intressidega viivitamise juhuks. Kahjuhüvitis laenuintresside tasumisega viivitamise eest ei ole leppetrahv. Kahjuhüvitis laenuintresside tasumisega viivitamise eest ei ole rahasumma, see on protsent tasumata intresside summalt. VÕS § 415 lg 1 ls I ja II kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Lepingu punkt 11.12 ei ole tühine ka VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Punktiga 11.12 näeb liisinguandja juba ette endal tekkiva kahjuhüvitise suuruse, välistades kostjal kahju tegelikku suurust tõendada. VÕS § 42 lg 3 p 5: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurtkindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Lepingu p 11.12 kohaselt kui liisinguvõtja

on viivitanud Liisinguintressi tasumisega rohkem kui 14 (neliteist) kalendripäeva, siis Liisinguandjal on õigus nõuda Liisinguintressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist mõistlikus suuruses, kuid mitte rohkem kui 30 % (kolmkümmend protsenti) tähtaegselt tasumata Liisinguintresside summast. Kahju hüvitamine ei vabasta liisinguvõtjat liisinguintressi tasumise kohustusest. Lepingu punktiga 11.12 ei võeta võimalust tõendada tegeliku kahju suurust. Lepingu punkt 5 sätestab tingimused liisingueseme ja selle kasutamiseks. Hageja juhib nendest tingimustest olulisematele: Punkt 5.3 kohaselt ei ole liisinguvõtjal õigust lepingu kehtivuse ajal liisingueset käsutada, sh seda pantida või koormata mistahes kolmandate isikute õigustega. Kõik liisinguvõtja poolt kuni lepingu lõppemiseni kolmandate isikutega sõlmitavad lepingud ja kokkulepped, mis seisnevad liisingueseme kasutamise või käsutamisega ilma liisinguandja kirjaliku nõusolekuta, on vastuolus lepinguga ning seetõttu tühised nende sõlmimisest alates. sõlmimisest alates. Punkt 5.7 „Liisinguvõtja ei tohi ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta anda liisingueset kolmandale isikule allrendile ega muul viisil kasutada. Liisinguvõtjal ei ole õigust ilma liisinguandja eelneva kirjaliku nõusolekuta osutada sellega taksoteenust, kasutada seda motospordi või muul eriotstarbel, mis võib oluliselt suurendada liisingueseme kahjustumise ja/või hävimise riski.“ Punkt 5.9 „Liisinguvõtja hoiab, valvab ja säilitab liisingueset selliselt, et oleks välistatud liisingueseme väljaminek liisinguvõtja valdusest liisinguandja nõusolekuta.“ Lepingu järgi oli kostjal kohustus liisinguandjat teavitada kõikidest liisingueseme valdamist või kasutamist takistatavatest asjaoludest – kostja seda ei teinud, kui müüs sõiduki edasi kolmandale isikule arvates, et antud müük välja ei tule ja püüdis ise saada müügist tulu. Lepingu p 5.15 järgi on liisinguandjal on õigus liisinguese välja nõuda mistahes ebaseaduslikust valdusest, nõuda liisingueseme kasutamist takistavate asjaolude kõrvaldamist ja teiste isikute, sealhulgas liisinguvõtja poolt liisinguesemele tekitatud kahju hüvitamist. Samuti on liisinguandjal õigus seada piiranguid liisingueseme kasutamisele, kui liisinguvõtja ei ole liisingueset kindlustanud ettenähtud viisil või kui on piisavalt põhjust arvata, et seatakse ohtu liisingueseme säilimine kas tervikuna või osaliselt. Vaatamata lepingutingimustele, müüs kostja 23.08.2019.a. M. K. (kostja 08.08.22 dokumendi lisa 1). Sama kokkuleppega kostja/finantseerija (lepingu punkt iii) soovib ta anda sõiduki valduse ja liisinglepingust tulenevad õigused üle liisingvõtjale M. K.. Sama kokkuleppe punkti 1 kohaselt leppisid pooled kokku alljärgnevas „finantseerija/kostja annab sõiduki üle liisinguvõtjale. Puudub kostja allkiri. Lepingu järgi pidi siis kolmas isik tasuma liisingmakseid, intresse kostjale. Kostja rikkus AB Kreditex AS-ga sõlmitud lepingut sellega, et sõlmis lepingu, mille sõlmimiseks ei küsinud ta kirjalikku nõusolekut liisinguandjalt (lepingu punkt 11.2). Sõiduki tagastamisega seotud kulud. Kulutused liisingueseme tagastamiseks on 360,00 EUR. Liisingulepingu p 6.4 kohaselt kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset lepingus sätestatud tingimustel, on liisinguandjal õigus kasutada tema käsutuses olevaid seaduslikke võimalusi liisingueseme oma valdusse saamiseks ja sellega tehtud kulude ning tekitatud kahju sissenõudmiseks. Hageja on tasunud arve nr 05541 (lisa 7) esialgsete asjaolude tuvastamise, kuriteoteate koostamise ja esitamise eest koos

lisadokumentatsiooniga Põhja Prefektuurile (lisa 6). Kreditex AB ostis teenust sisse ja jurist esitas kuriteoteate politseisse. Kuna kostja ei tagastanud liisingueset (mida korduvalt nõuti), siis ei jäänud esialgsel võlausaldajal midagi muud üle kui teha vastavaid toiminguid sõiduki tagastamiseks. Sõiduki tagastamiseks tehtavad kulud kandis esialgne võlausaldaja. Antud kulu ei tulnuks esialgsel võlausaldajal kanda, kui kostja oleks heaperemehelikult oma sõidukiga ümber käinud, sh mitte müünud sõidukit kolmandale isikule. Sissenõudmiskulud 80 eurot. Kostjale, kellel oli tasumata 6 liisingulepingu järgsed kuumakset, anti korduvalt uusi tähtaegu võlgnevuse tasumiseks, mitte ei öeldud lepingut peale kolmekuist osamakse tasumata jätmist lepingut üles. Võlausaldaja on käitunud kooskõlas seadusega ja võlgniku suhtes hea usu ja mõistlikkusest põhimõttest lähtuvalt. Olukorras, kus kostja jättis pikema perioodi (6 kuud) eest kuumaksed tasumata, tulnuks kostjaga juba varem liisinguleping üles öelda, seda ei tehtud. Võlausaldaja andis korduvalt täiendavaid tähtaegu, prooviti korduvalt telefoni teel rääkida, sõlmiti erinevaid kokkuleppeid võlgnevuse ja lepingu täitmiseks, kuid olenemata võlausaldaja vastutulekust, kostja ei asunud siiski liisingulepingut täitma. Sissenõudekulusid nõuab hageja vastavalt liisingulepingu nr L171213001 p 11.14: ülesütlemise hoiatus 2 x 20 EUR, ülesütlemise teatis 1 x 20 EUR, nõude loovutamise teatis 1 x 20 EUR = 80,00 EUR. Kirjad/meeldetuletused on kostjale saadetud alljärgnevatel kuupäevadel: hoiatused 06.11.2018.a. ja 04.02.2020 ning ülesütlemise teatis 10.04.2020. 25.05.2021 on saadetud loovutamise teade (hagi lisade 2, 3, 4 ja 5). Leping öeldi üles 2020.a. ja nõue loovutati võlgnevus alles 25.05.2021, seega käituti hea usu ja mõistlikku põhimõttest lähtuvalt. Liisingulepingu p 11.14 kohaselt on liisinguandja poolt liisinguvõtjale saadetud ühe meeldetuletuskirja (s.h. lepingu ülesütlemise hoiatus, lepingu ülesütlemine jne.) hind vastavalt kehtivale hinnakirjale, kuid mitte vähem kui viis eurot. Tasuliste kirjade hinnad on: 15 eurot, kui liisinguandja nõue on kuni 500 eurot, 20 eurot kui liisinguandja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, 25 eurot, kui liisinguandja nõue on üle 1000 euro. Nõue Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 9865,93 EUR, intress 828,27 EUR, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 3717,72 EUR; hüvitis laenuintresside tasumisega viivitamise eest 381,01 EUR kulutused liisingueseme valduse tagasisaamiseks 360,00 EUR ja kahjuhüvitis lepingu sätete mittetäitmise /rikkumise eest 2610 EUR; viivis alates 07.08.2021 põhinõudelt 9865,93 EUR kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 26,11% aastas. Lisaks palub välja mõista kohtukulud ja kohtuvälised kulud 1380,00 EUR, s.h hageja poolt tasutud riigilõiv summas 900,00 EUR ja õigusabikulud 480,00 EUR ning väljamõistetud menetluskuludelt viivis alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Hageja ei nõustunud kostja väidetega.

Liisingeset pole keegi hagejale tagasi pakkunud. M. K. soovis sõidukit välja osta, mitte sõidukit tagastada. Turuväärtust ei saa hinnata 11.03.21 seisuga, sest pole teada tema seisukord. Liisingandja nõudis korduvalt sõidukit enda valdusesse M. K.elt, kuid viimane keeldus sellest. Kostjal ei olnud finantskohustusi, netosissetulek oli 1100 eurot, keskmine väljaminek kuus 300 eurot. Tal oli enda teada vaba raha 800 eurot, mille arvelt maksta liisingmakset 377 eurot, see oli jõukohane. Kostja kontojääk ei olnud kuus lõpus nullis. Kostja oli töötav isik, oli täisealine ja teovõimeline isik ja pidi aru saama tehingust. Liisingandja töötaja külastas kostjat tema töökohas 15.07.20, kuid kostja keeldus nimetamast sõiduki asukohta. Sõiduki turuväärtus on 12600 eurot. Hagi lisa 4 tõendab lepingu ülesütlemist 10.03.2020, nõuti eseme tagastamist, kostjaga üritati võtta korduvalt ühendust 05.10.18-03.5.21, viimane kord paluti sõiduk tagastada. Esimene võlg tekkis 05.10.18. KOSTJA VASTUVÄITED (17.05.2022, tl 43, 11.04.22, tl 84, 08.08.22, tl 101, 08.11.22, tl 124, Kostja on tarbija VÕS § 1 lõike 5 tähenduses ning kohaldamisele kuulub tarbijaregulatsioon (VÕS § 402 jj). Võlaõigusseaduse 22. peatüki 2 teises jaos kehtestatud reeglitest kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised. Liisinguleping nr L171213001 sisaldab seaduse imperatiivsetest normidest tarbija kahjuks kõrvalekalduvaid (ja seega tühiseid) sätteid, mida hagiavalduses ega tagaseljaotsuse tegemisel arvesse võetud ei ole (käsitletud põhjalikumalt allpool). Täiendavalt kohaldub kostja ja AB Kreditex AS vahelisele lepingule tüüptingimuste regulatsioon (VÕS § 39 ja § 42). Kreditex AS ja kostja sõlmisid 13. detsembril 2017.a kapitalirendi tüüpi liisingulepingu nr L171213001. Kreditex AS lepingu tarbijavaenulikkust ilmestab, et kostjale anti krediiti 13 050 eurot maksva mootorsõiduki ostmiseks ning vaatamata asjaolule, et kostja on (hageja väitel) tagasi maksnud 8327,74 eurot (tegelikult on tagasi makstud 759,58 eurot rohkem), endiselt lepingu alusel justkui võlgu üle 20 000 euro. 11.04.2022 esitatud vastuses märkis, et on tasunud hagejale 9274,58 eurot, mis nähtub ka hageja enda poolt 02.03.22 dokumendis ja millele lisandub 25.03.2020 tasutud 400 eurot. Seda on hageja kinnitanud. Kostja ei vaidlusta lepingu sõlmimist ega enda poolset rikkumist. Kostja tasus lepingu nr L171213001 alusel 16. jaanuaril 2018.a 359,58 eurot (lisa 1) ning 26. märtsil 2020.a 400 eurot (lisa 2), mis tuleb nõude suuruse arvutamisel arvesse võtta. Kostja ei vaidlusta, et tegi enne lepingu ülesütlemist liisinguandjale ebapiisavaid makseid. Hageja väitel on kostja tasunud liisinguandjale 8327,74 eurot, kuid hageja on jõudnud tulemusele, et kostja põhivõlg on vähenenud vaid 2590,09 euro võrra (esialgse hagiavalduse p 2.1). See tähendab, et enam kui 2/3 tehtud maksetest on hageja või liisinguandja arvestanud kõrvalnõuete ja kaasnevate kulude katteks. See ei ole kooskõlas tarbijaregulatsiooniga. Tüüptingimused, mis sellist arvestust võimaldavad, on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ja tühised. Hageja on pooltevahelisele võlasuhtele kohaldanud VÕS § 88 lõiget 8, mis ei ole asjakohane õigusnorm. Tulemusena on kostja poolt tasutud rahalised vahendid alusetult arvestatud peamiselt intressi, mitte põhivõla katteks. VÕS § 415 lõige 2 on erinorm ning sellest ei ole võimalik kehtivalt tarbija jaoks ebasoodsamat kokkulepet sõlmida. Kostja poolt tasutud rahaliste vahendite arvestamine

esmajärjekorras intressi ning alles seejärel põhivõla katteks on õigusvastane. VÕS § 415 lõike 2 kohaselt tulnuks võlausaldajal käituda vastupidiselt. Põhinõude jäägi arvestus hagiavalduses on vastuolus seadusega. Hageja nõuab liisingulepingu punkti 11.14 alusel sissenõudekulude (nelja teatise saatmise kulud) katteks 80 eurot, mis ei ole kooskõlas seadusega. Lepingu punkt 11.14 sätestab pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade tasu. Kolm teatist on hageja poolt saadetud enne lepingu lõppemist. Neljas on nõude loovutamise teatis, mille saatmise kulu ei ole kostja nõus tasuma. Nõude loovutamise teatis ei ole meeldetuletuskiri lepingu punkti 11.14 tähenduses, mistõttu selle saatmise kulu tarbija poolt hüvitatav ei ole. 11.04.22 vastuses märkis, et nõuab sissenõudmiskulude vähendamist (VÕS § 113.2 lg 5) 20182019.a nõudekirjade osas. Nendele võlgnevustele tuginedes ei öeldud lepingut üles, need said lepingu täitmise ajal likvideeritud ja krediidiandja ei teavitanud kostjat lepingu kehtivuse ajal, et tal oleks täiendav nõue seoses nende nõudekirjadega. Kostja ei tunnista kostja 06. novembri 2018.a ülesütlemise hoiatuse eest esitatud tasunõuet, kuna leping jätkus pärast hoiatuse saamist ligikaudu 1,5 aastat. Kostja tasus 08. novembril 2018.a ja

05.10.2017.a 5,01 eurot 03.11.2017.a 5.41 eurot 01.12.2017.a 5,58 eurot. Liisinguvõtja teenis perioodil 01.06.2017-08.12.2017.a keskmiselt 1014,.17 euro suurust netopalka (hageja 02.02.2022.a menetlusdokumendi lisaks 4 oleva analüüsi tabeli esimene rida tähistusega „salary“ (töötasu) ja „other incoming payments from employer“ (muud tööandjalt laekunud maksed), tulp „average“ (keskmine)). Lepingujärgne liisingmakse (377 eurot) moodustanuks kostja kuu keskmisest sissetulekust enam kui kolmandiku, s.o 37%. Konto väljavõtte alusel pole alust arvata, et kostja saanuks lubada endale igakuist 377 euro suurust lisaväljaminekut. Sõlmitud leping ei vastanud kostja finantsolukorrale ning seejuures ei ole kostja hagejat eksitanud, vaid on esitanud korrektse kontoväljavõtte nagu krediidiasutus nõudis. Liisingulepingu sõlmimisel ei veendunud liisinguandja kostja maksevõimes, sellistel tingimustel lepingut ei oleks tohtinud sõlmida. Hageja väitel viidi kostja esitatud kontoväljavõtte (hageja 02.02.2022.a menetlusdokumendi lisa nr 2) alusel läbi põhjalik maksevõime analüüs. See väide ei ole järgmistel põhjustel veenev. Mitte ühelgi liisingulepingu sõlmimisele eelneval kuul ei olnud kostjal kuu lõikes kontol ülejääki, mis katnuks liisingumakse (377 eurot). Viivisenõue 3 452.09 eurot. Kostja ei tunnista viivisenõuet, kokkulepe 26,11% (hagiavalduse punktis 3.6 koguni 29,01%) suuruse aastamääraga viivitusintressi kohta on tühine. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 10.06.2016.a, nr 3-2-1- 25-16, p 13). Praegune seadusjärgne viivisemäär on VÕS § 113 lõike 1 teise lause kohaselt 8%, liisingulepingu järgne viivisemäär ületab seda enam kui kolmekordselt. Seega saab hageja nõuda vaid seadusjärgse viivise tasumist. Hüvitis laenuintressi tasumisega viivitamise eest 381,01 eurot (lepingu punkt 11.12). VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause kohaselt on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, tühine. Alternatiivse vastuväitena on kostja seisukohal, et olemuslikult on tegemist intressilt arvestatud viivisega, mille nõudmise välistab VÕS § 113 lg 6. Igal juhul on lepingu punkt 11.12 tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, mistõttu kostja hüvitisenõuet ei tunnista. Kahjuhüvitis lepingurikkumise eest 2 610 eurot (lepingu punkt 11.15). Samadel põhjustel, nagu ei kostja ei tunnista nõuet lepingu p 11.12 järgi, ei tunnita ta ka nõue p 11.15 järgset nõuet. Leppetrahvikokkulepped tarbijakrediidilepingutes on VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause alusel tühised. Juhul, kui kohus peaks leppetrahvinõudeid põhjendatuks pidama, taotleb kostja nende vähendamist, kuna hageja pole tõendanud kahju tekkimist ning tarbija ei peaks kinni maksma krediidiasutuse saamata jäänud tulu.

Liisingueseme tagastamise kulud. Hageja on enda väitel kandnud 360 eurot kulutusi liisingueseme tagastamiseks, kuid liisingueseme otsest valdust ei ole õnnestunud taastada. Sellisel juhul ei olnud ka kulud põhjendatud ega kuulu liisinguvõtja poolt hüvitamisele. Kuludelt arvestatud käibemaks pole liisinguandja kahju, kuna käibemaksukohustusena sai talle sisendkäibemaksuna tagasi arvestada (AB Kreditex AS KMKR nr EE101943859). 02. märtsil 2022.a kohtule esitatud dokumentidest näha, et enne kulu kandmist oli kolmas isik M. K. pakkunud liisinguandjale sõiduki tagastamist (2021.a märtsis), seega polnud kulu kandmine vajalik. Kuriteokaebuse koostamine sõiduki valduse taastamiseks neid asjaolusid arvestades ei ole vajalik ega kohane toiming (piisanuks vastuskirjast M. K.). Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. Hageja saab VÕS § 367 lg 1 alusel nõuda vaid liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulusid ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kuna liisinguese on siiani liisinguandja omandis, tuleb nõude suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvesse võtta liisingueseme väärtust. Liisingese on liisingandja omandis. Ei ole õige, et kostja on sõiduki müünud, pole ka omandit üle andnud. Kostja soovis lepingu lõpetamist 2019,a. novembrist alates, kuid ei saanud ostuhinda korraga tasuda. M. K. soovis sõidukit omandada, on pidanud kirjavahetust hagejaga, kuid edutult. Kokkulepe, mis sõlmiti M. K.ega, viimane ei täitnud, sest ei kuid tasunud makseid ja omand ei ole talle üle läinud. M. K. taganes kostjaga sõlmitud lepingust. Liisingandja oli passiivne, alus vähendada kahju hüvitist VÕS § 139, 140 järgi. Sõiduki väärtus on 6000-11000 eurot, mis kataks hageja nõude. Sõidukit pakuti hagejale tagasi 11.02.21, 02.03.2022 dokumendi lisa 3), tuleb arvestada sõiduki väärtust sellele ajal. Et tagastamist pakkus muu isik, ei oma tähendust, asjas tuleb kohaldada VÕS § 376 lg 3. Kostja on maksnud 13050 eurot maksva sõiduki liisimise eest 9274,58 eurot, lepingu ese on alles, liisingandja on keeldunud liisingeset tagasi võtmast (mis sest, et seda pakkus 3. isik). 11.04.22 märkis vastuses, et leping ei saanud 10. märtsil 2020.a lõppeda, kuna sel päeval alles koostati ülesütlemisavaldus. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud on kehtestatud VÕS § 416 lõigetes 1 ja 2. Hagiavalduse lisana nr 3 esitatud ja 04. veebruari 2020.a kuupäeva kandvas ülesütlemishoiatuses mainitakse 1029 euro suurust võlgnevust, mis on vähem kui kolm osamakset (3 * 377 = 1131 eurot). Eeldades hageja väite õigsust, et leping öeldi üles pärast 26. osamakse sissenõutavaks muutumist, ei saanud kostja olla hoiatuse ega ülesütlemiseavalduse väljasaatmise hetkel võlgnevuses kolme osamaksega. Perioodil lepingu sõlmimisest kuni 10. märtsini 2020.a muutus sissenõutavaks osamakseid summas 9 821 eurot (25*377 + 396 eurot, hagiavalduse lisaks 1 olev graafik). Kostja on tasunud liisinguandjale 9 274,58 eurot, vahe on 546,42 eurot ehk väiksem kui kahe kuu osamakse. Võlausaldaja ei pakkunud kostjale läbirääkimiste võimalust koos 04. veebruari 2020.a teatega, mis on VÕS § 416 lg 2 rikkumine.

VÕS § 416 lg 2 kohustab krediidiandjat pakkuma tarbijale läbirääkimiste pidamise võimalust, keelab samal ajal lepingut üles öelda, kui läbirääkimiste võimalust ei pakuta. Läbirääkimiste võimaluse pakkumata jätmine muudab ülesütlemise tühiseks või alternatiivselt vähemalt annab alust kõrvalnõuete vähendamiseks. 08.08.2022 vastuses märkis, et tingimused, mis võimaldavad olukorda, et 8327,72 euro tasumisel väheneb kostja põhivõlg vaid 2590,a09 eurot, on tühised tüüptingimused. Vaidlust pole selles, et liisingeseme väärtuseks saab lugeda 12600 eurot, see tuleb arvesse võtta. 08.11.22 dokumendis märkis, et väited kostjale helistamise kohta, ei ole õiged ja on tõendamata. Leping ei lõppenud 10.03.20, see on tõendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

I VÕS § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 164 lg 1 I lause järgi võib võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning lg 2 järgi asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt tingimustele, seadusele ja hea usu põhimõttele. Kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine Kohutuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda, nõuda viivist VÕS 101 lg 1 p 1, 4, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1 järgi viivist. VÕS § 1 lg 5 järgi on seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 403 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. II Vaidlustamata asjaolud Kostja ja AB Kreditex AS sõlmisid 13.12.2017 kapitalirendiliisingulepingu nr L 1712513001 mille alusel omandas liisinguandja kostja ülesandel ja huvides sõiduauto MERCEDES-BENZ S 320 CDI, vin kood xxxx, registreerimismärk xxxx ja andis liisingeseme kostja kasutusse ja valdusse liisingueseme liisinguandja poolt omandamise hind oli 13 050,00 eurot, mis on krediidisummaks. Pärast liisingumaksete tasumist pidi liisingueseme omand kostjale üle minema (tl 8-10). Liisingulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma liisinguandjale põhiosast ja intressidest koosnevaid makseid liisingulepingu lisaks 1 oleva annuiteetgraafiku alusel (tl 9). Kokkulepitud intressimääraks oli liisingulepingu punkti 1.7 kohaselt 0,073 % päevas ehk 26,11 % aastas (tl 10). Kokku kohustus kostja tasuma 24 624,00 EUR (tl 10). Lepingu lisaks olevast maksegraafikust nähtuvalt kohustus kostja tasuma esimese maksena 396 eurot ja ülejäänud perioodil 377 eurot, iga makse koosnes põhiosamaksest ja intressimaksest, igakuine põhiosa ja intressi osamakse ise on erinevate kuude lõikes erinev. Kostja tasus hagejale liisinglepingu alusel järgmiselt:

15.01.2018

100,00 €

16.01.2018

359,58 €

19.02.2018

396,00 €

04.04.2018

377,00 €

08.05.2018

701,74 €

12.06.2018

450 €

07.08.2018

400 €

21.09.2018

400 €

08.11.2018

500 €

06.12.2018

500 €

15.01.2019

1195,26 €

01.09.2019

1200 €

10.09.2019

300 €

07.10.2019

370 €

08.10.2019

15 €

28.10.2019

370 €

15.11.2019

500 €

12.12.2019

370 €

06.01.2020

370 €

Kokku 8874,58 € Kostja on tarbija. Liisingandja nõue on loovutatud hagejale. Nende asjaolude vaidlus puudus. Eeltoodu alusel on AB Kreditex AS ja kostja vahel 13.12.2017 sõlmitud kapitalirendileping (nr L1712513001) ehk liisingleping VÕS § 361 järgi ning kostja on lepingus tarbija VÕS § 1 lõike 5 tähenduses. Kuna kostjal tuli lepingu järgi tasuda lisaks põhiosa maksele ka intressi liisingandjale, siis tuleb kohaldada nendevahelisele liisinglepingule tarbijakrediidilepingu regulatsiooni. Hageja on VÕS § 164 lg 1 I lause ja lg 2tulenevalt uus võlausaldaja, kellel on õigus esitada liisinglepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. III Vaidlus Kuna kostja väitis, et liisingandja on rikkunud tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kontrollib kohus esmalt sellega seotud asjaolusid, tõendeid, seejärel muid poolte väiteid. VÕS § 403. 4 lg 1 sätestab järgmist:

(1) Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. (2) Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. (3) Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. (4) Tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. (5) Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja hoiatab tarbijat, et kui tarbija ei esita krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet või tõendeid ja seetõttu ei saa krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. (6) Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohtule on hageja esitatutud kostja liisingutaotluse (tl 56), milles on kostja märkinud, et tema keskmine kuu väljaminek on 300 eurot, muid finantskohustusi tal ei ole, keskmine kuu sissetulek on 1100 € OÜ-st H. Lisaks on esitatud kostja pangakonto väljavõte (tl 57jj) AS-st Xxxx perioodi 01.06.2017-08.12.2017 ehk lepingu sõlmimisele eelneva 6 kuu kohta. Sellest nähtub tõepoolest, et OÜ -st H laekub kostjale igakuine töötasu 1000 € - 1150 €, kokku on konto arvestuse järgi sisse tulnud kostja kontole 13630 (tl 62). Teistelt isikutelt on kostja kontole laekunud sellel perioodil samuti raha, sealjuures tuleb arvestada, et P. M. oli kostjale laekunud 03.06.2017 4500 eurot. Teistelt isikutel, sh P. M. saadav raha on ühekordset laadi ( 4500 €, 10 €, 100 €, 200 €, 250 €, 300 €, 30 €, 23 €, 377 €, 60 €, 5 €) ning lisaks on sularaha sissemaksed kontole (100 €, 100 €, 100 €, 200 €, 150 €). Nendest ühekordsetest teiste isikute poolt tehtud maksetest ja sularaha sissemaksetest ei ole võimalik järeldada, et kostjal on täiendav tulu lisaks palgale OÜ-st H. Hageja on esitanud kohtule ka kostja andmete 6 kuu analüüsi kokkuvõte (tl 64, hageja hagi lisa 4), milles on nn algsaldo 0,61 eurot, lõpusaldo 81,49 €.

Kostja konto väljavõttest nähtub, et keskmiselt oli kostjal enne palga laekumist kontol raha järgmiselt (palga laekumise kuupäev, summa enne palgalaekumist ja kande number): 05.07.2017.a 59,66 eurot (kanne 49) 24.07.2017.a 0,80 eurot (kanne 79) 05.09.2017.a 169,98 eurot (kanne 131) 05.10.2017.a 5,01 eurot (kanne 195) 03.11.2017.a 5.41 eurot (kanne 255) 01.12.2017.a 5,58 eurot, (kanne 310). Eeltoodud tõenditest nähtuvalt teenis kostja perioodil 01.06.2017-08.12.2017 keskmiselt 1014,17 euro suurust netopalka. Lepingujärgne liisingmakse 377 eurot moodustaks seega kostja kuu keskmisest sissetulekust enam kui kolmandiku, s.o 37%. Siinkohal tuleb arvestada, et muude sissetulekutena kontole laekunud raha iseloom oli juhuslik või oli sularaha sissemaks ning nendest laekumistest ei nähtu seda, et tegemist oleks kostja püsiva täiendava sissetulekuga. Liisingulepingu järgi oli krediidi kogukulu 24624 €, kuigi liisingusumma ise oli 13050 eurot (tl 10). Teisisõnu oli krediidi kogukulu 1,8 korda suurem kui liisingusumma ise. Mitte ühelgi liisingulepingu sõlmimisele eelneval kuul ei olnud kostjal kuu lõikes kontol ülejääki, mis katnuks liisingumakse 377 eurot. Seega on kohtul alus arvata, et kostja tegelik sissetulek ei võimaldanud igakuist 377 euro suurust lisaväljaminekut liisingmakse näol. Kohus leiab, et sõlmitud leping ja sellega võetud kostja kohustused ei vastanud kostja krediidivõimekusele ning kostja ei ole hagejat eksitanud, vaid on esitanud kontoväljavõtte nagu krediidiasutus nõudis. Asjaolu, et kostjal ei olnud maksehäire registris kehtivaid maksehäireid (väljavõte registrist, tl 63), ei võimalda järeldada, et lepinguga võetud kohustused vastaks kostja krediidivõimekusele. Eeltoodu alusel leiab kohus, et liisingandja ei ole piisava hoolega kontrollinud VÕS § 403.4 lg 1 p 2, lg 2, 6 järgi kostja krediidivõimekust ja on rikkunud sellega vastutustundliku laenamise põhimõtet liisinglepingu sõlmimisel. Seega ei nõustu kohus hagejaga, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks liisingandja järginud ja nõustub seetõttu kostja vastavate vastuväidetega. VÕS § 403.4 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud põhjustel ja kooskõlas eelviidatud sätetega, on vaidlusaluse liisinglepingu puhul tegemist olukorraga, kus liisingandja ei saanud kostjalt peale liisingsumma ja seadusjärgse intressi tasumist nõuda ning seega ei saanud maksegraafik olla tegelikult selline nagu see liisinglepingus oli. Liisinglepingu järgi pidi kostja tasuma makseid perioodil 01.01.18-15.05.23. Mainitud perioodil oli VÕS § 94 järgne intressimäär 2018-2022.a. 0%, käesoleval 2023.a. aastal 2,5% ning liisingandja sai seega nõuda intressi eelmainitud määrades vastavatel aastatel. Lisaks ei saanud liisingandja nõuda VÕS § 403.4 lg 7 järgi muid tasusid, sh lepingu tasu 100 €. Need asjaolud (intressimäär, tasud maha arvatud) mõjutavad tegelikult lepingujärgseid kohustusi, mida kostja pidi täitma VÕS § 361 järgi. Asjast ei nähtu, et liisinguandja oleks määranud tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning oleks need tarbijast kostjale teatavaks tehtud. Hageja täpsustatud asjaolude (terviktekst) kohaselt täitis kostja lepingust tulenevaid kohustusi ebaühtlaselt, mida kostja ei vaidlustanud (vt vaidlustamata asjaolud), kuid mis ulatuses saab tuvastada

VÕS § 361 järgi liisingmaksete, seahulgas võimaliku intressi tasumise rikkumist kostja poolt, sõltub tegelikult VÕS § 403.4 lg 7 järgsest nn uuest graafikust, mida käesoleval juhul ei ole. Kuigi kohus kohaldab õigust, sh VÕS § 403.4 lg 7, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse, viiviseid, see ei kuulu kohtu hinnangul kohtu pädevusse. Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada seetõttu kostja kohustuste rikkumist ja selle ulatust, kostja tegelikku võlga. Nimelt ei piisa selle kindlakstegemiseks üksnes maksetest, mida kostja on teinud, sest nende alusel ei ole võimalik kontrollida, kas kostja on rikkunud VÕS § 100, § 391, VÕS § 416 lg 1, VÕS § 403.4 lg 7 järgi liisinglepingust tulenevaid uue maksgraafiku järgseid kohustusi, arvestades VÕS § 415 lg 2 tulenevat arvestuse korda. Viimane reguleerib olukorda, mille katteks tuleb arvestada tarbija poolt tasutud maksed, kui nendest ei piisa kõigi maksete tasumiseks. Seetõttu ei saa hinnata ka seda, kas hageja ütles lepingu kostjale üles põhjendatult või ei ja kas leping lõppes ülesütlemisega või ei. Nii ei ole vaja hinnata ka seda, kas lepingu ülesütlemise avalduse saatmine kostjale on tõendatud või ei ja kas hageja pakkus VÕS § 416 lg 2 järgi kostjale võla tasumiseks kompromissi, andis selleks vastava tähtaja enne lepingu ülesütlemist. Seetõttu ei hinda kohus ka hageja esitatud tõendeid. Nimetatud põhjustel ei ole võimalik ka hinnata, kas ja mis ulatuses on kostja VÕS § 100 mõttes viivituses, kas ja millises määras saab hageja nõuda viivist, sissenõudmiskulusid, muid kulusid, sh sõiduki tagastamise kulusid ja kohus ei hinda vastavaid poolte väiteid ja tõendeid. Kohtu arvates ei ole vaja eeltoodu tõttu hinnata ka seda, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitist lepingu p 11.12 ja 11.15 järgi. Nimetatud põhjendustel ei hakka kohus hindama, kas mainitud lepingu sätted, aga ka viivise määr, on tühised tüüptingimused või ei (VÕS § 39, 42), ega anna poolte väidetele ja vastuväidetele seetõttu hinnangut. Kohus ei hinda seega ka võlateateid, tõendeid lepingu ülesütlemise kohta, kuriteo teadet (tl 18-21, 22, 71-77), kulusid sõiduki tagastamiseks (arve nr 05541, 19.04.21, tl 24), sõiduki taustakontrolli andmeid (tl 25-27), sõiduki turuhinna tõendeid (tl 88, 95), kokkulepet M. K.ega (tl 102-104) ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust 01.06.22 (tl 105-108). Hageja hagi jääb seetõttu rahuldamata. IV Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad poolte menetluskulud hageja kanda. Kohus ei määra kindlaks hageja menetluskulude rahalist suurust. Kostja menetluskulud on nimekirja järgi lõiv (kaja esitamise eest) 840 eurot ja lepingulise esindaja kulud. Kostjale on osutatud 34 tundi ja 50 minutit õigusteenust hinnaga 180 eurot (summa käibemaksuga). Lepingulise esindaja kulud sisaldavad käibemaksu ning kostja taotles käibemaksu hüvitamist. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on kinnitud, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega (TsMS § 176 lg 5). TsMS § 177 lg 4 alusel taotles kostja, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja vaidles kuludele vastu, kuna need on üle paisutatud ajakulu osas. TsMS 144 p 1, § 175 lg 1 järgi on menetluskuluks lepingulise esindaja kulud. Kohus kontrollib kostja lepinguliste esindajate kulude põhjendatust, mida ei ole vaja kontrollida sendi ja minuti täpsusega. Arvestuse kohaselt on asjas kulunud esindaja(tel) aega 34 tundi ja 50 minutit ehk peaaegu 35 tundi, mis on 8- tunnise tööaja arvestuse juures ligikaudu 4,4 tööpäeva ja mis on märkimisväärne ajakulu. Hageja on esitanud mitu menetlusdokumenti, mis puudutas nõude arvestust ja asjaolusid, kostja on nendele vastanud. Samas ei olnud asjas tõendite maht suur, küll aga on tegemist asjaolude- ja nõuete

rikka (7 nõuet) vaidlusega ning kohus pidas vajalikuks pidada korraldav istung, kohtuistung. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks ajakuluks 24 tundi ehk 3 8-tunnist tööpäeva, mis hõlmab endas kõikide dokumentidega tutvumise aega, vastuväidete, nende läbimõtlemise, dokumentide koostamise ning esitamise aega, istungiteks ettevalmistamise ja seal osalemise aega. Esindajate tunnitasu on kooskõlas kohtupraktikaga. Seega on põhjendatud kostja esindajate /esindaja vahetus menetluses/ töötasu kokku 4320 €, sealhulgas käibemaks. Lisaks on kuluks lõiv TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 2, RLS § 59 lg 19 järgi, mille kostja tasus kaja esitamisel 759,58 eurot (tl 47, 48), mitte 840 eurot nagu väitis kostja. Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulude katteks 5079,58 €. Hagejal tuleb tasuda kostjale võlgnetavatelt kuludelt kostja taotluse alusel (TsMS § 177 lg 4) viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. (digitaalne allkiri) Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 07.09.2023 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 09.05.2023 kohtuotsus.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.