Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.09.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-3854
Kohtuasi
Raudar Metal Works OÜ hagi Kodumaa Kapitali HLÜ vastu alusetult saadu tagastamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.06.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Kodumaa Kapitali HLÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
12 136,85 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Raudar Metal Works OÜ (registrikood 12345520), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Kostja Kodumaa Kapitali HLÜ (registrikood 12782505), lepinguline esindaja Marge Rebane
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.06.2022 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega jätta Raudar Metal Works OÜ hagi rahuldamata ning maaja ringkonnakohtu menetlustega seotud menetluskulud Raudar Metal Works OÜ kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-21-3854 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Pooled sõlmisid 23.10.2017 laenulepingu, millega kostja kohustus kandma hiljemalt 24.10.2017 hageja kontole laenusumma 110 100 eurot, kuid kandis üksnes 100 000 eurot. Maksegraafiku järgsed maksed olid arvestatud samuti vastavalt laenusummale 110 000 eurot. 19.03.2018 avaldas hageja soovi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, millega kostja oli nõus, paludes hagejal tagastada hiljemalt 03.04.2018 kostja kontole 113 303,46 eurot. Hageja tasus summa 20.03.2018. Võttes arvesse, et kostja jättis hagejale laenusummast 10 100 eurot üle andmata, pidi tegelik tagastamata laenusumma koos intressiga kuni 25.03.2018 olema 102 253,91 eurot. Hageja tasus 11 049,55 eurot ülemäära, mille tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lõike 1 alusel hageb.
2.Hageja ei ole kostja liige. Hageja ei ole tasunud sisseastumis- ega osamaksu, ka ei ole kostja teinud otsust hageja liikmeks vastuvõtmise kohta. Kuna laenulepingu sõlmimise eelduseks oli kostja liikmelisus, liikmeks saamise eelduseks aga sisseastumismaksu ning osakapitali sissemakse tasumine, ei ole loogiliselt võimalik tasuda eelduseks olevaid makseid liikmega sõlmitava laenulepingu alusel saadud vahenditest. Hagejal puudus tegelik soov astuda kostja liikmeks. Hageja ainsaks huviks oli saada laenu. Kostja ei järginud laenulepingu sõlmimisel talle seaduse ja põhikirjaga kehtestatud eeldusi ning sõlmis laenulepingu hagejaga vaatamata sellele, et hageja ei tasunud ühistu osamaksu ega saanud liikmeks. Pooled ei leppisid kokku, et hageja tasub osakapitali sissemakseks 9000 eurot.
3.Kui kohus siiski leiab, et hageja on saanud kehtivalt kostja liikmeks, ei saa kostjal olla hageja ees kohustust tasuda osamaksu enam kui 104 eurot, mis on märgitud liikmeks astumise avaldusele.
4.Kostjal puudub tasaarvestuse aluseks olev nõue. Laenulepingus pooled lepingutasu maksmiseks tähtaega ei sätestanud, kohustus ei olnud 01.02.2022 seisuga sissenõutav.
5.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 11 049,55 eurot, perioodil 18.12.2021 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 203,34 eurot ja viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhikohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja andis hagejale kokkulepitud laenusumma üle täies ulatuses. Kuna kostja on hoiu-laenuühistu, saab ta teha tehinguid üksnes liikmetega. Seetõttu eeldas laenu saamine, et hageja astub kostja liikmeks. 19.10.2017 esitas hageja nii taotluse laenu saamiseks kui avalduse liikmeks saamiseks koos osakapitali
2-21-3854 sissemakse taotlusega, mille kohaselt on sissemakstava osakapitali suuruseks 9000 eurot. Laenusummast arvestas hageja 9000 eurot osakapitali sissemakse ning 1100 eurot lepingutasu katteks. Hageja võeti 23.10.2017 kostja liikmeks.
7.Hageja nõue on aegunud.
8.Kui kohus asub seisukohale, et hageja ei ole tasunud osakapitali sissemakset ja lepingutasu, on kostjal hageja vastu nõue 11 080,26 eurot, millele lisandub viivis. Kostja palub nimetatud nõuded hageja nõuetega tasaarvestada. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks alusetult saadud 11 049,55 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 203,34 eurot ning viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 3473 eurot koos viivisega.
10.VÕS § 1028 lõike 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
11.Pooled ei vaidle, et sõlmisid 23.10.2017 laenulepingu, millega kostja laenas hagejale 110 100 eurot ning et lepiti kokku laenu ennetähtaegses tagastamises, millise kokkuleppe alusel tasus hageja kostjale 20.03.2018 laenusumma koos intressiga tagasimaksena 113 303,46 eurot. Hageja väitel ei olnud tagastamata laenusumma koos intressiga kokkulepitud ajani tegelikult 113 303,46 eurot. Pooled vaidlevad, kas kostja oli laenusumma hagejale täielikult üle andnud.
12.Laenulepingu punkti 1.3 kohaselt laenu üleandmine toimub laenu kandmisega laenusaaja poolt laenulepingus määratud arvelduskontole laenulepingus kokku lepitud valuutas. Vaidlus puudub, et kostja kandis 24.10.2017 hageja kontole laenu väljamaksena 100 000 eurot. Kostja väitel olid pooled kokku leppinud, et laenusummast 9000 eurot arvestatakse osamaksu ja 1100 eurot lepingutasu katteks. Kohtule esitatu kohaselt avaldas hageja 19.10.2017 soovi nii laenu 110 100 euro saamiseks (laenutaotlus dtl 52-57), kostja liikmeks astumiseks (avaldus liikmeks astumiseks dtl 61-64; sama dtl 185-188) kui osakapitali sissemakse tasumiseks summas 9000 eurot (osakapitali sissemakse taotus, dtl 47). 23.10.2017 laenulepingus on põhitingimustena märgitud mh osakapital 9000 ja lepingutasu 1100 eurot. Kostja kandis laenulepingu alusel hagejale järgmisel päeval üle 100 000 eurot (dtl 14). Kohtule on esitatud ekirjavahetus, mille kohaselt 01.10.2020 soovis hageja teada, kuidas osakapitali tagastamine käib (dtl 149). Hageja pöördus 2020. a oktoobris kostja poole ka küsimusega osaluse väärtuse langemise põhjuste kohta (dtl 95-96). Hageja ei ole väitnud, et ta oleks maksnud kostjale raha osamaksu tasumiseks.
13.Kohus leiab, et poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist on kooskõlas kostja väitega, et kokku lepiti 10 100 euro arvestamises osamaksu ja lepingutasu katteks. Hageja on alles 18.12.2020 nõudekirjas (dtl 17-19) asunud väitma, et kostja kandis laenusummast üle 10 100 eurot vähem. Ei ole eluliselt usutav, et hageja avastas üle 3 aasta hiljem ja pärast laenu tervikuna tagastamist, et tegelikult kostja talle täies ulatuses laenusummat
2-21-3854 üle ei andnud. Kohus tuvastab, et pooled leppisid 23.10.2017 kokku, et kostja kohustus võtma hageja oma liikmeks, hageja kohustus tasuma osamaksu 9000 eurot, kostja laenas hagejale 110 100 eurot, hageja tasus lepingutasu 1100 eurot, kostja kohustus laenusumma üleandmiseks tasaarvestati vastavalt 9000 ja 1100 euro osas hageja kohustustega kostjale osamaksu ja lepingutasu tasumiseks. Kostja märgitud osamaksu tasumise kohustuse sissenõutavuse kohta tulenevalt seadusest või põhikirjast ei välista poolte võimalust kokku leppida teisiti.
14.HLÜS (hoiu-laenuühistu seadus) § 23 lõike 2 kohaselt hoiu-laenuühistu liikme osamaks tasutakse ainult rahas. Kohus leiab, et kokkulepe osamaksu tasumise kohustuse tasaarvestamiseks osaliselt laenusumma üleandmise kohustusega on vastuolus HLÜS § 23 lõikes 2 sätestatuga, tasaarvestus on mitterahaline. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on selle rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. HLÜS seletuskirja 4. peatükis on märgitud, et finantseerimisasutuse tegevus ei ole võimalik ilma algkapitalita, seetõttu sätestatakse eelnõus osakapitali minimaalne suurus ja osamaksu rahas tasumise põhimõte; hoiu-laenuühistu vajab oma tegevuses eelkõige likviidseid varasid, mistõttu on sätestatud osamaksu rahas tasumise põhimõte ja osamaksu ei ole lubatud tasuda mitterahalise sissemaksuga. Kohus asub seisukohale, et HLÜS § 23 lõike 2 mõtte kohaselt ei saa osamaksu tasumise kohustus lõppeda tasaarvestusega, mistõttu on 23.10.2017 tehing TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine osamaksu tasaarvestamise kokkuleppe osas.
15.TsÜS § 85 järgi tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kohus küsis 16.05.2022 määrusega poolte seisukohti mh küsimuses, kas kohus peaks juhul, kui tuvastab tasaarvestuse kokkuleppe tühisuse, asuma seisukohale, et 23.10.2017 tehing on tervikuna tühine. Vastusena pooled selliseid asjaolusid, mis viidanuks tehingu tegemise soovile ka ilma tasaarvestuse kokkuleppeta, välja ei toonud. Hageja on märkinud, et tema ainsaks huviks oli saada kostjalt laenu. Kohtule on esitatud hageja seadusliku esindaja 07.10.2020 e-kiri (dtl 97), milles on märgitud, et ta oli lepingutingimustega nõus, kuna ettevõte oli sel hetkel hädas. Tulenevalt HLÜS § 6 lõike 1 punktist 2 on hoiu-laenuühistu peamine ja püsiv tegevus mh laenutehingute tegemine oma liikmetega. Liikme osamaksu suurus on seotud laenusumma lubatud ulatusega (HLÜS § 28 lõige 9). Kohus asub seisukohale, et kõik 23.10.2017 tehingu osad olid teineteisega lahutamatus seoses, kostjalt soovitud ulatuses laenu saamine eeldas kokkulepet osamaksu 9000 euro tasumiseks kohustumiseks, esitatud ei ole asjaolusid selle kohta, et hageja olnuks valmis ja võimeline tasuma tasaarvestuse asemel kostjale 9000 eurot rahas. Kohus asub seisukohale, et 23.10.2017 tehing on tervikuna tühine.
16.TsÜS § 84 lõike 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nähtuvalt hageja konto väljavõttest (dtl 14) on hageja teinud kostjale makseid laenusumma tagastamiseks ja intressi maksmiseks 27.11.2017 – 20.03.2018 kokku 120 090,45 eurot. Kuna tehing on tühine, ei saanud hagejal tekkida intressi tasumise kohustust enamas ulatuses kui VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määras (VÕS § 1035 lõike 3 punkt 2), mis oli alates laenu üleandmisest kuni täieliku tagastamiseni 0%. Hageja tasus kostjale 20 090,45 eurot ülemäära.
2-21-3854
17.Kostja on esitanud aegumise vastuväite. TsÜS § 151 lõikest 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Nähtuvalt hageja konto väljavõttest ületasid hageja tagasimaksed 100 000 eurot viimase, 20.03.2018 maksega. Hagi esitati 11.03.2021, so vähem kui 3 aastat hiljem. Kohus asub seisukohale, et nõue alusetult saadu tagastamiseks ei saa olla aegunud.
18.VÕS § 197 lõike 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja on 10.01.2022 teinud menetlusliku tasaarvestuse avalduse tasaarvestamaks hageja nõue kostja nõuetega osamaksu 9000 euro, lepingutasu 1100 euro ning nimetatud kohustustelt arvestatud viivise tasumiseks.
19.Kohus leiab, et kuivõrd 23.10.2017 tehing oli tervikuna tühine, oli see tühine ka lepingutasu tasumise kokkuleppe osas ning kostjal ei saanud vastavat nõuet koos seonduva viivisenõudega hageja vastu tekkida. Kohus tuvastab kostja juhatuse otsuse väljavõtte alusel, et hageja on võetud 28.12.2017 kostja liikmeks. Seejuures ei oma kohtu hinnangul tähendust, kas täidetud olid kostja põhikirjast tulenevad eeldused liikmeks võtmiseks. Võimalik vastuolu põhikirjaga otsuse tühisust kaasa ei too, andmeid otsuse vaidlustamise kohta esitatud ei ole. HLÜS § 23 lõike 3 kohaselt hoiulaenuühistu liige peab tasuma osamaksu ühe kuu jooksul ühistu liikmeks vastuvõtmise kohta otsuse tegemise päevast, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. Kostja 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punkti 2.1.6 kohaselt rahalised sissemaksed tuleb tasuda ühistu pangakontole või sularahas hiljemalt ühe nädala jooksul liikmeks vastuvõtmise avalduse esitamisest arvates. Kuna hageja esitas avalduse 19.10.2017, tulnuks osamaks tasuda hiljemalt 26.10.2017. Seoses 23.10.2017 tehingu tühisusega oli tühine ka kokkulepe selles, et hageja kohustub tasuma osamaksu 9000 eurot. Kehtinud põhikirja punkti 2.1.5 järgi ühistu liikmeks astumisel on isikul kohustus tasuda minimaalne kohustuslik osamaks füüsilistele isikutele 39 eurot ja juriidilistele isikutele vastavalt ühingu vormile OÜ ja AS 104 eurot ning MTÜ, TÜ, UÜ, FIE 54 eurot. Kohus asub seisukohale, et hagejal tekkis kohustus osamaksu tasumiseks summas 104 eurot. Tulenevalt VÕS § 197 lõikele 2 lõppevad tasaarvestuse tulemusena nõuded ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Viivis 27.10.2017 – 20.03.2018 (145 päeva) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras on 3,31 eurot. Hageja nõue alusetult saadu tagastamiseks on tasaarvestusega lõppenud 107,31 euro ulatuses, nõue ei ole lõppenud 19 983,14 euro osas (20 090,45-107,31).
20.Hageja esitas kostjale nõude enamtasutu tagastamiseks 18.12.2020 arvestatuna summalt 11 049,55 perioodi 18.12.2020 – 11.03.2021 (84 päeva) eest VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras summas 203,34 eurot. Kostja hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus rahuldab hagi ka viivisenõude osas.
21.Kohtu hinnangul ei sisalda teavet asja lahendamisel tähendust omavate asjaolude kohta kostja kehtiv põhikiri, poolte e-kirjavahetus 2020. a novembrist ja 20.04.2018 e-kiri. Nimetatud tõendeid kohus ei hinda.
2-21-3854
22.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.
23.Menetluskulude nimekirjade kohaselt tekkis hagejal kulu 3187 eurot (lepinguline esindaja 2587 eurot, riigilõiv 600 eurot) ning täiendavalt seoses menetluse uuendamisega 520 eurot (lepinguline esindaja), kokku 3707 eurot. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamisel tasutud 600 eurot riigilõivu. Hageja on välja toonud esindaja menetlustoimingud, ajakulu kokku 23,9 tundi.
24.Kohus leiab, et hagi koostamiseks koos seonduvate toimingutega (09.03.2022 – 11.03.2022) märgitud ajakulu kokku 7,3 tundi puudub alus pidada selgelt ülemääraseks, täiendav ajakulu seoses täpsustuse koostamisega ei olnud vajalik, kuna täpsustamise vajaduse tingis ebaselgus nõudes. Hagi koostamisele märgitud aeg oli piisav mh korrektse nõude sõnastamiseks. Kohtuistung kestis protokolli kohaselt 33 minutit, asja mahust ega keerukusest ei ole äratuntav põhjendatud vajadus valmistuda istungiks üle tunni aja, võttes arvesse ka täiendavat ajakulu seoses kostja 10.01 täiendustega tutvumiseks ca 0,5 tundi, ei võinud 18.01.2022 toimingutele põhjendatult kuluda üle 2 tunni. Menetluskulude nimekirja koostamisele ei kulu üle 0,5 tunni, võttes arvesse 08.03.2022 menetlusdokumendi ülejäänud sisulise osa mahtu (alla 1 lk), ei võinud dokumendi koostamisele põhjendatult kuluda üle 1 tunni. Ülejäänud osas leiab kohus, et märgitud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning ühelegi toimingule märgitud ajakulu ei ole selgelt ülemäärane. Põhjendatud ajakulu kokku on 22,1 tundi. Hageja on märkinud, et talle osutati õigusteenust hinnaga 130 eurot/tund (käibemaksuta), mis ei ületa kohtu hinnangul keskmist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusteenuse eest makstavat tasu. Põhjendatud kulu lepingulisele esindajale on 2873 eurot (22,1 x 130) ning hagejale hüvitamisele kuuluv menetluskulu kokku 3473 eurot (2873 + 600), mille kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja kostjalt.
25.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
27.Maakohus rikkus TsMS § 439 ja § 5 ning väljus hagi lahendamisel nõude piiridest. Pooled ei taotlenud laenulepingu tühisuse tuvastamist ega tuginenud lepingu tühisusele. Vastupidi – pooled selgitasid korduvalt erinevates menetlusdokumentides ja istungil, et leping on kehtiv ega ole tühine.
28.Maakohus kohaldas ebaõigesti HLÜ § 23 lõiget 2, kui leidis, et osamaks oli tasutud mitterahalisena. Hageja eest tasus rahas osamaksu kostja. HLÜS § 23 lõige 2 ei nõua, et liige peab ise osamaksu tasuma. Kostja tasus osamaksu hageja eest ja sellest tulenev nõue tasaarvestati kostja poolt hagejale laenulepingu alusel väljamakstava laenusummaga. Kostja osamaks oli tasutud enne tasaarvestust. Tasaarvestamise tulemusena lõppes kostja nõue hageja vastu hüvitada kostja poolt tasutud osamaks.
2-21-3854
29.Isegi kui lugeda osamaks tasutuks tasaarvestuse läbi, ei saa pidada seda mitterahaliseks tasumiseks. HLÜS ei sätesta mitterahalise sissemakse definitsiooni ega seda, mida loetakse mitterahaliseks sissemakseks. Analoogia korras ja tulundusühistuseaduse (TÜS) § 6 lõike 6 alusel võib tugineda äriseadustiku (ÄS) § 142 lõikele 1, mis sätestab, et mitterahaliseks sissemakseks võib olla mistahes rahaliselt hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Poolte vastastikused nõuded ei saanud olla mitterahalised, vaid ainult rahalised. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled leppisid kokku tasaarvestuse teostamises.
30.Maakohus kohaldas ebaõigesti HLÜS § 23 lõiget 2 ja TsÜS § 87 koosmõju. Lisaks rikkus maakohus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet, kuivõrd jõudis põhjaliku jälgitava analüüsita järeldusele, et tasaarvestuskokkulepe on tühine. Käesoleva kaasuse tehiolud ei olnud TsÜS § 87 kohaldamisalas, kuna ei esinenud HLÜS § 23 lõike 2 rikkumist. Isegi kui oleks esinenud HLÜS § 23 lõike 2 rikkumine, ei kaasneks TsÜS § 87 kohaldamise võimalust, sest HLÜS § 23 lg 2 keelu mõtteks käesoleval juhul ei saanud olla tehingu tühisuse kaasa toomine. Maakohus ei ole analüüsinud, milline oli HLÜS § 23 lõikes 2 sisalduva keelu eesmärk ning kas selle mõte oli kaasa tuua tehingu tühisus. Hageja osamaks ei olnud algkapitali makse, sest kostja oli asutatud juba 2015. a ja hageja osamaks oli likviidne vara. Kostja likviidsuspositsioon oleks olnud sama ka siis, kui hageja oleks kostjale tasunud osamaksu otse oma arvelduskontolt. Seaduseandja mõte ei saanud olla käesoleva vaidluse aluses olukorras tuua kaasa tehingu tühisus. Pigem võiksid kõne alla tulla muud tagajärjed, nt juhatuse vastutus, kui vastavate tehingutega on tekitatud kostjale kahju. Maakohus analüüsis HLÜS-i ja TsÜS-i liiga formaalselt ja mitte sisuliselt.
31.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tasaarvestamiskokkuleppe väidetav tühisus tõi kaasa kogu 23.10.2017 tehingu tühisuse. Hageja rõhutas korduvalt, et tema sooviks oli saada kostjalt laenu ja et laenuleping on kehtiv.
32.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 151 lõiget 1. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja väidetav nõue on tervikuna aegunud. Hagejale pidi saama juba laenulepingu sõlmimisel teada, et tal on kostja vastu nõue või et kostja nõuab temalt alusetult saadut, sest koos laenulepingu sõlmimisega sõlmiti maksegraafik, mis sätestas selgelt lepingukohaseks laenu põhisummaks 110 100 eurot. . Vastustaja seisukoht
33.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saab ise teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2).
2-21-3854
35.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue enammakstu tagastamiseks ei ole aegunud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse punktis 10 ega korda neid (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks kaebajale selgitab kolleegium, et hageja esitas 11.03.2021 maakohtusse nõude kostja vastu alusetult saadu tagastamiseks VÕS § 1028 lõike 1 alusel, tuues esile, et tema põhinõue 11 049,55 eurot tuleneb asjaolust, et ta tasus selle summa pooltevahelise laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kostjale 20.03.2018. Hageja ei ole esitanud laenulepingu täitmise nõuet.
36.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust, et 10 100 eurot, mille võrra väiksema summa võrreldes laenulepingu kohase laenusummaga (110 100 eurot) kandis kostja hagejale laenulepingu alusel 24.10.2017 üle, koosneb 1100 euro suurusest lepingutasust ja 9000 euro suurusest laenusaaja sissemaksest kostja osakapitali. Kuna hageja leiab, et neid summasid ei saa tema poolt saadud laenusumma hulka arvata (kuna talle neid üle ei kantud), kuid kostja leiab, et mõlemad summad tasaarvestati poolte kokkuleppel saadud laenusummast, tuli seega maakohtul tuvastada, kas kostjal oli õiguslik alus vastavad tasaarvestused teha. Ülejäänud tagasinõutav summa koosneb 10 100 suuruselt laenusummalt arvestatud ja tasutud intressidest.
37.Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti HLÜS § 23 lõike 2 rikkumise kostja poolt ja sellest tulenevalt kogu laenulepingu tühisuse TsÜS § 87 alusel. HLÜS-i viidatud sätte kohaselt tasutakse hoiu-laenuühistu osamaks ainult rahas ja vastavalt maakohtu poolt viidatud seletuskirjale on sätte mõtteks osamaksu mitterahalise sissemakse keeld. Selles osas nõustub kolleegium maakohtuga. Samas ei saa nõustuda sellega, et konkreetse kaasuse puhul tuvastatud elulised asjaolud annavad aluse tuvastada hageja poolt osamakse mitterahalise sissemakse tegemise. Hageja on korduvalt kinnitanud, et sai 2017. a aru, et konkreetselt juriidiliselt isikult laenu saamiseks tuleb tal astuda ühistu liikmeks. Asjaolu, et ühistu annab laenu vaid enda liikmetele, tulenes 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punktist 1.7 ja tuleneb HLÜS § 6 lõike 1 punktist 2 (koosmõjus §-ga 3). Otsese tahteavalduse TsÜS § 68 lõike 2 mõttes kostja liikmeks astumiseks esitas hageja nimel tema seadusjärgne esindaja (juhatuse liige) 19.10.2017 (tl 45–46), esitades samal päeval ka taotluse sissemakstava osamaksu kohta suuruses 9000 eurot (tl 36). Hageja ei ole nende dokumentide esitamist kostjale vaidlustanud. Asjaolu, et hageja kohtumenetluses kinnitab, et tal liikmeks astumiseks tegelikku soovi ei olnud ja oli soov saada ainult laenu, ei oma tähtsust, sest tahteavaldust ja tehingut tuleb tõlgendada nende tegemise aja seisuga. Kostja on kinnitanud, et tasaarvestas osamaksu laenusummast, hageja ei ole väitnud, et oleks osamaksu tasunud muul ajal ja muus summas kui kostja poolt väidetud ja 19.10.2017 taotlusest nähtub. Kostja on tõendanud, et võttis hageja liikmeks juhatuse 28.12.2017 otsusega (tl 82–83). Nimetatud otsus on dokumentaalne tõend TsMS § 272 kohaselt. Asjaolu, et hageja oli peale laenusumma saamist teadlik enda liikmelisusest ja sissemakse suuruses 9000 eurot tasumisest, nähtub selgelt krediidivahendaja RK Varahaldus OÜ ja kostja e-kirjavahetusest aprillis 2018 (tl 85). Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema raamatupidaja RV Varahalduse OÜ sel ajal infot osakapitali 9000 eurot kostja poolt omandamise ja selle jätkuvalt kostja omandis olemise raamatupidamisliku tõendamise kohta ei küsinud. Krediidivahendaja 01.10.2020 ekirjast kostjale (tl 80) nähtub samuti, et hageja on uurinud, kuidas käib osakapitali tagastamise protsess ja mis ta selleks tegema peab. Ka sellise päringu tegemist ei ole hageja eitanud.
2-21-3854
38.Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes TsÜS § 75 lõike 1 esimesest lausest, samuti VÕS § 29 lõike 5 punktidest 1–4 on kolleegium veendumusel, et pooled sõlmisid lisaks laenulepingule samaaegselt suulise kokkuleppe tasaarvestada saadavast laenusummast tasumisele kuuluv osamakse ning täitsid selle samaaegselt laenusumma ülekandmisega, mõlemad pooled said tehingust selgelt aru ja see vastas nende tahtele. Kuna pooltel olid vastastikused rahalised nõuded, ei saanud tegemist olla hageja poolt mitterahalise sissemaksega ja maakohtu poolt tuvastatud seadusest tuleneva keelu rikkumist ei esinenud. HLÜS § 3 lõike 2 kohaselt on hoiu-laenuühistu tulundusühistu. Sama tulenes 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punktidest 1.1 ja 1.4. HLÜS § 2 lõike 2 kohaselt kohaldatakse hoiu-laenuühistutele ühistute kohta sätestatu, kui HLÜS-ist ei tulene teisiti. Nimetatud seadus mitterahalist osamaksu ei käsita. Kuna ka TÜS-is sellist mõistet ei sisaldu, nõustub kolleegium kostjaga, et põhjendatud on kohaldada läbi TÜS § 3 lõike 1 ÄS-i osaühingu kohta sätestatut. ÄS § 142 lõikest 1 tulenevalt võib mitterahaliseks sissemakseks olla mistahes rahaliselt hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Praegusel juhul ei andnud hageja kostjale sissemakseks mistahes asja ega varalist õigust.
39.Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi juhul, kui kostja oleks andnud hagejale laenu ilma, et viimane oleks ühistu liikmeks astunud, ei oleks see asjaolu iseenesest aluseks laenulepingu kehtetusele, sest HLÜS ega muu seadus sellist tagajärge ette ei näe. Sellest tulenevalt ei oma praeguse vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust asjaolu, et liikmeks vastuvõtmise otsus oli tehtud kostja juhatuse poolt alles 28.12.2017, kuigi tol ajal kehtinud põhikirja punkti 4.2.3 kohaselt pidi juhatus otsustama liikmeks vastuvõtmise ühe kuu jooksul avalduse kättesaamise päevast. Samuti et osamaks tasuti tasaarvestuse tulemusena laenusumma ülekandmisega samaaegsel ega asjaolu, kas hageja oleks olnud valmis ja võimeline maksma osamakse saadud laenuraha kasutamata. Kolleegium märgib ka, et hageja liikmestaatusele ei oma olulist tähendust asjaolu, kas hageja tasus lisaks osamaksule ka sisseastumismaksu. Kostja 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punktist 4.3.1.2 nähtuvalt oli kostja juhatusel õigus, kuid mitte kohustus keelduda isiku liikmeks vastuvõtmisest, kui ta ei tasu osamaksu või sisseastumismaksu.
40.Kuna puuduvad laenulepingu tühisuse alused, ei ole asjakohane ka maakohtu käsitus selle kohta, et hageja pidi tasuma osamaksu vaid põhikirjas punktist 2.1.5 nähtuvas miinimumsuuruses 104 eurot. Kokkulepitud osakapitali sissemakse suuruse kohta selgitab kolleegium, et hageja vastavasisulist selget tahet tõendab juhatuse liikme 19.10.2017 taotlus (tl 36) ja mõlema poole samasisulist tahte laenulepingu põhitingimusena kokku lepitud „osakapital 9000“ (tl 5). VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool(ed) kohustub midagi tegema või tegemata jätma (lõige 1). Sama sätet lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele kohustuslik. Kaudselt kinnitab vastavas suuruses kokkuleppe sõlmimist ka asjaolu, et tasutud summa vastab HLÜS § 28 lõikele 9, mille kohaselt ei anta ühele ühistu liikmele antud laenude summa kokku ületada selle liikme tasutud osamaksu rohkem kui 20kordselt ega 20% ühistu omakapitalist. Seega selleks, et saada oma käsutusse laenuraha 110 100 eurot, pidi osamaks olema mitte vähem kui 5505 eurot.
41.Laenulepingu (tl 5–7) punktis 4.1 leppisid pooled kokku, et laenusaaja kohustub maksma lepingutasu 1100 eurot. Puudub vaidlus, et ka selles summa tasaarvestas kostja väljamakstavast laenusummast. Maakohus ei tuvastanud muud lepingutasu ulatuses laenusumma ülekandmata jätmise õigusvastasuse alust kui laenulepingu tervikuna
2-21-3854 tühisus. Kuna eelnevalt tuvastas kolleegium laenulepingu kehtivuse, on maakohtu otsus ka selle summa osas ebaõige. Hageja menetlusdokumentidest ei nähtu lepingutasu osas põhjendusi, miks selle tasumise kohustus (kokku lepitud laenulepingu põhitingimusena) peaks olema tühine või kehtetu. 15.02.2022 menetlusdokumendi punktis 12 on hageja sisuliselt möönnud lepingutasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumist, kuigi mitte lepingu sõlmimisel, vaid mõistliku aja jooksul tulevikus (tl 87–89). Samas on pooled selle summa osas sarnaselt osamaksuga teostanud laenusumma väljastamisel tasaarvestuse ja puuduvad tõendid, et lepingutasu maksmise tähtajas oleks lepitud kokku teisiti kui muude lepingupunktide jõustumisel, st lepingu allkirjastamise hetkel (tl 5 pöördel). Et hageja sai ka lepingutasu osas lepingu täitmisest aru selliselt, et kohustus lõppes tasu tasaarvestamisega väljamakstavalt laenusummalt, on tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega tõendatud hageja käitumisega peale lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lõike 5 punkt 3), kuna selle summa võrra laenuraha saamist hakkas ta vaidlustama alles detsembris 2020 (tl 13–14), kuigi laenuraha oli saadud oktoobris 2017.
42.Kuna hagi rahuldamisele ei kuulu, ei analüüsi kolleegium kostja menetluslikku alternatiivset tasaarvestusavaldust.
43.Kolleegium märgib, et vastavalt HLÜS § 19 lõigetele 1 ja 2 on igal hoiu-laenuühistu liikmel õigus ühistust välja astuda, kui tal ei ole ühistu ees täitmata kohustusi ning väljaastumisel on tal õigus saada tasutud osamaks tagasi TÜS-is ettenähtud korras. Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine
44.Hagi rahuldamata jäämisel kohaldub maakohtu menetlusega seotud kulude jaotusele TsMS § 162 lõige 1, mille alusel jäävad vastavad kulud hageja kanda. Sama sätte alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamisel apellatsioonimenetluse kulud vastustaja (praeguses asjas seega samuti hageja) kanda.
45.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lõige 1).
46.Kuna maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks kostja menetluskulusid, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (TsMS § 177 lõige 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.