Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. august 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-15359
Kohtuasi
SIA „Volmat“ hagi Erikson Group OÜ vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Erikson Group OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
5872,14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja SIA „Volmat“ (välismaine registrikood 40103998184), lepinguline esindaja Tatjana Kostrõkina Kostja Erikson Group OÜ (registrikood 12987431), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-15359 osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis Erikson Group OÜ-lt välja SIA „Volmat“ kasuks põhivõlgnevuse 5437,17 eurot, 10. märtsi 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 193,06 eurot ning võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt (5437,17 eurolt) alates 11. märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni (resolutsiooni punkt 2), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, sh osas, millega maakohus mõistis poolte menetluskulud teineteiselt välja ja tasaarvestas need (resolutsiooni punktid 3–9). Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
Erikson Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus on jõustunud osas, millega hagi jäeti rahuldamata viivise nõudes ajavahemiku eest, mis eelnes 30. septembrile 2021, ning alates 30. septembrist 2021 viivise nõudes, mis ületas seadusjärgses määras arvestatud viivist.
2-21-15359 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SIA „Volmat“ (hageja) esitas 21. septembril 2021 Harju Maakohtule hagi Erikson Group OÜ (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevus 9727,17 eurot ja 21. septembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 3550,66 eurot, samuti viivis tasumata põhivõlalt (9727,17 eurot) määraga 0,08% päevas alates
21.septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.
2.2. detsembril 2021 loobus hageja põhinõudest 4290 euro osas ja sellelt viivise nõudest. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevus 5437,17 eurot, 2. detsembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2326,96 eurot ning viivis tasumata põhivõlalt (5437,17 eurot) määraga 0,08% päevas alates 2. detsembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.
3.Maakohus võttis 6. jaanuari 2022. a määrusega vastu hageja osalise loobumise hagist 4290 euro ja sellelt arvestatud viivise osas ning lõpetas nimetatud osas tsiviilasja menetluse. Maakohus otsustas määrata menetluskulude jaotuse menetlust lõpetavas lahendis.
4.Hagiavalduse ja selle 2. detsembri 2021. a täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 21. juunil 2019 tarnelepingu nr 21.06.2019/01 (tarneleping). Hageja esitas samal päeval tellimuse nr 1, millega tellis 27 456 klaaspudelit ja 50 000 polümeerset kombineeritud korkimisseadet. Kostja esindaja võttis tellimuse vastu ja kostja väljastas tellimuse spetsifikatsioonid. Spetsifikatsiooni nr 1 (klaaspudel) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus 6788,83 eurot, millest 5408,83 eurot oli kauba maksumus, 1000 eurot transpordikulud, 100 eurot tollimaakleriteenused ja 280 eurot imporditollimaks; tasumise tingimus oli 100% ettemaks. Spetsifikatsiooni nr 2 (korkimisseade) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus 4290 eurot, millest 3665 eurot oli kauba maksumus, 300 eurot transpordikulud, 100 eurot tollimaakleriteenused ja 225 eurot imporditollimaks; tasumise tingimus oli 100% ettemaks. Tellitud kauba kogumaksumus oli 11 078,83 eurot, mille hageja kandis 30. juulil 2019 kostja arvelduskontole. Kostja ei ole spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kaupa tarninud. Kuna kaup jäi pikema aja jooksul tarnimata, oli hagejal õigus leping üles öelda, mida hageja ongi teinud. Kostja on lepingu ülesütlemist aktsepteerinud, millele viitavad kostja tehtud tagasimaksed. Kostja on tagastanud hagejale kokku 1351,66 eurot selgitusega „Tagasimaksed täitmata kohustuste eest kaubatarnel. Klaaspudel Arve-Proform ERGR Nr. 04/07/19-02 Alates 12/07/2019“ järgmiselt: 2. juulil 2020 – 500,83 eurot; 4. septembril 2020 – 500,83 eurot; 3. detsembril 2020 – 350 eurot. Lepingu lõpetamise päevaks tuleks lugeda 2. juuli 2020, mil kostja hakkas hagejale ettemaksu 2 (11)
2-21-15359 tagastama. 2. detsembri 2021. a seisuga on tagastamata ettemaks 5437,17 eurot. Lepingu p-dest 7.1 ja 7.3 tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist määraga 0,08% päevas. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
5.1.Hageja viivisenõue määraga 0,08% päevas on alusetu ja põhjendamata. Lepingu p-dest 3.11 ja 7.2 tulenevalt võib hageja nõuda viivist spetsifikatsioonis märgitud kauba tarnimise tähtaja ületamise korral. Kuna spetsifikatsioonides ei ole kauba kohaletoimetamise aega määratud, ei ole kostja tähtaega rikkunud ning hageja ei saa viivist nõuda. Viivise arvestamise alguskuupäev ei ole põhjendatud. Ka viivise määr ei ole põhjendatud, sest 0,08% viivis on lepinguga ette nähtud ainult kauba tarnimise tähtaja ületamise eest. Seega tuleks lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast.
5.2.Lepingu p 8.1 järgi kehtib leping kuni 31. detsembrini 2019. Lepingu p 8.2 sätestab, et igal lepingu kehtivuse viimasel päeval loetakse leping ühe aasta võrra pikendatuks, kui kumbki pool ei ole teist poolt eelnevalt kirjalikult teavitanud lepingu lõppemisest. Hageja ei ole teavitanud kostjat lepingu lõppemisest. Seega on poolte leping kehtiv. Hageja väide, et ta on lepingu üles öelnud, ei vasta tõele. Kehtiva lepingu raames võib hageja nõuda lepingu täitmist, s.o tarnimata jäänud kauba tarnimist. Hageja ei saa nõuda kauba eest tehtud ettemaksu. Seega on pudelite eest tehtud ettemaksu tagastamise nõue alusetu. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
6.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5437,17 eurot, 10. märtsi 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 193,06 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt (5437,17 eurot) alates 11. märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 37,61% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 62,39% hageja kanda. Maakohus rahuldas poolte avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 413,71 eurot ja hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 249,56 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja mõistis tasaarvestuse järgselt kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 164,15 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
6.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: -
-
pooled sõlmisid 21. juunil 2019 tarnelepingu nr 21-06.2019/01; hageja esitas 21. juunil 2019 tellimuse, millega tellis 27 456 klaaspudelit ja 50 000 polümeerset kombineeritud korkimisseadet; kostja esindaja võttis tellimuse vastu ning kostja väljastas selle kohta spetsifikatsioonid nr 1 ja 2; spetsifikatsiooni nr 1 (klaaspudel) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus 6788,83 eurot, millest 5408,83 eurot oli kauba maksumus, 1000 eurot transpordikulud, 100 eurot tollimaakleriteenused, 280 eurot imporditollimaks; spetsifikatsiooni nr 2 (korkimisseade) kohaselt oli vastu võetud tellimuse kogumaksumus 4290 eurot, millest 3665 eurot oli kauba maksumus, 300 eurot transpordikulud, 100 eurot tollimaakleriteenused, 225 eurot imporditollimaks;
3 (11)
2-21-15359 -
tellitud kauba kogumaksumuse 11 078,83 eurot kandis hageja 30. juulil 2019 kostja arvelduskontole; spetsifikatsioonis nr 2 nimetatud kauba on kostja hagejale tarninud; spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kaupa ei ole kostja hagejale tarninud; kostja on saadud ettemaksust tagastanud 1351,66 eurot järgmiselt: 2. juulil 2020 – 500,83 eurot; 4. septembril 2020 – 500,83 eurot; 4. detsembril 2020 – 350 eurot.
6.2.Maakohus analüüsis, kas ja millal on leping lõppenud.
6.2.1.Lepingu p-st 8.1 nähtub, et leping oli tähtajaline ja kehtis kuni 31. detsembrini 2019. Samas tuleneb lepingu p-st 8.2, et leping pikeneb automaatselt ühe aasta kaupa, kuni lepingupool teavitab teist poolt lepingu lõpetamise soovist. Esile ei ole toodud ega tõendatud, et kumbki pool oleks sellekohast soovi avaldanud. Seega ei ole leping lõppenud p 8.2 kohaselt.
6.2.2.Hageja väitel on ta lepingust taganenud, kostja vaidleb sellele vastu. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud kostjale kirjalikus vormis tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks või sellest taganemiseks. Seega lähtus kohus eeldusest, et lepingut ei ole kirjalikult üles öeldud.
6.2.3.VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et pooled on kokku leppinud spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lepingu lõppemise ja tagasitäitmise. Kostja on tagastanud saadud ettemaksust 1351,66 eurot kolme osamaksega. Kõik maksed on tehtud selgitusega „raha tagastus seoses täitmata kohustusega kaupade tarnimisel, klaaspudel [...]“ ja viitega arve numbrile. Seega on kostja raha tagastamisega kinnitanud, et poolte leping on spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lõppenud. Kostja ei ole usutavalt selgitanud, miks ta on tagasimaksed teinud. Seega tuleb leping lugeda taganemisega lõppenuks alates 2. juulist 2020 (esimese tagasimakse kuupäev) ja poolte vahel on tekkinud tagasitäitmise võlasuhe (VÕS § 189 lg-d 1 ja 3).
6.3.Hageja tasus kostjale kõnealuse kauba eest 6788,83 eurot ja kostja on tagastanud 1351,66 eurot, jääk on seega 5437,17 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks selle summa hagejale tagastanud, mistõttu tuleb põhivõlgnevus 5437,17 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
6.4.Maakohus leidis, et hageja viivisearvestus on väär ning kohaldub seadusjärgne määr. Kohus nõustus kostjaga, et lepingu p-s 7.2 sätestatud viivisekokkulepe ei kohaldu. See säte kohaldub, kui kostja viivitab kauba tarnimisega. Kui hageja oleks esitanud lepingu täitmise nõude, oleks ta võinud kõrvalnõudena esitada p-s 7.2 sätestatud viivisenõude. Praegu on aga hageja esitanud võlasuhte tagasitäitmisel põhineva nõude, mitte lepingu täitmise nõude. Seega lähtus kohus VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgsest viivisemäärast. Kuna hageja on esitanud taganemisel põhineva väljaandmisnõude, ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumise aega kindlaks määratud. VÕS § 113 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 362 lgte 1 ja 3 alusel mõistis kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise alates hagi esitamisest 30. septembril 2021 kuni otsuse tegemiseni 10. märtsil 2022 summas 193,06 eurot (võla suurus 5437,17 eurot, viivitatud päevi 162, viivisemäär 8% aastas). Kohus rahuldas ka edasiulatuva viivise nõude ning mõistis kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise tasumata põhivõlalt (5437,17 eurot) alates 11. märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni.
6.5.Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 37,61% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 62,39% hageja kanda. Maakohus võttis arvesse, et kohus rahuldas põhihagi 37,61% ulatuses (arvestades esialgse hagi hinda 16 125,95 eurot ja hagi rahuldatud
4 (11)
2-21-15359 osale vastavat hagihinda 6065,20 eurot), samuti seda, et hageja esitas enda eksimuse tõttu hagi algselt suuremas nõudes ja hiljem osaliselt loobus sellest.
6.6.Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.
6.6.1.Hageja menetluskulud olid kokku 1100 eurot, seisnedes riigilõivus 550 eurot ja õigusabikulus 550 eurot (käibemaksuta; töömaht 5,5 t, tunnihind 100 eurot). Riigilõivule vastava kulu kandmine on tõendatud, tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Ehkki hageja on tasunud riigilõivu 700 eurot, on tal seoses hagist osalise loobumisega võimalik esitada riigilõivu tagastamise taotlus (TsMS § 150 lg 2 p 2). Hageja esindaja toimingud (dokumentide analüüs 1 t, hagiavalduse koostamine 2,5 t, hageja 2. detsembri 2021. a vastuse koostamine 2 t) on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Ka esindaja tasumäär on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasumääradega. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 1100 eurot, millest menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb kostjalt välja mõista 413,71 eurot (1100×37,61%).
6.6.2.Kostja menetluskulud olid kokku 480 eurot, seisnedes õigusabikulus (käibemaksuta; töömaht 4 t, tunnihind 120 eurot). Kostja esindaja toimingud (hagimaterjalide analüüs 1 t, õigusnõustamine ja hagi vastuse jaoks vajaliku info kogumine 1 t, hagi vastuse koostamine 2 t) on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kostja esindaja tunnihinda 120 eurot (käibemaksuta) pidas kohus tsiviilasja asjaolusid arvestades põhjendamatuks, leides, et see on keskmisest mõnevõrra kõrgem. Arvestades asja olemust, keerukust ja õigusbüroode osutatava teenuse üldist turuhinda, pidas maakohus põhjendatuks lugeda kostja esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta). Seega on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 400 eurot (4 t × 100), millest menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb hagejalt välja mõista 249,56 eurot (400×62,39%).
6.6.3.Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1 määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused välja mõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 164,15 eurot (413,71-249,56). Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt. Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha vaidlustatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja samuti jätta hageja kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis maakohus materiaalõiguse normi kohaldamisel.
7.2.Kostja ei nõustu maakohtuga, et hageja on tõendanud, et pooled on kokku leppinud spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lepingu lõppemise ja tagasitäitmise. Kohus tegi ebaõige järelduse, et kostja on ettemaksust 1351,66 euro tagastamisega kinnitanud, et poolte leping on spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lõppenud, tuleb lugeda taganemisega lõppenuks alates 2. juulist 2020 ja poolte vahel on tekkinud tagasitäitmise võlasuhe (VÕS § 189 lg-d 1 ja 3).
7.3.Kostja on seisukohal, et leping ei ole lõppenud. Lepingu p 8.1 järgi kehtib leping kuni 31. detsembrini 2019. Lepingu p 8.2 sätestab, et igal lepingu kehtivuse viimasel päeval loetakse leping ühe aasta võrra pikendatuks, kui kumbki pool ei ole eelnevalt teist poolt kirjalikult
5 (11)
2-21-15359 teavitanud lepingu lõppemisest. Ükski pool ei ole lepingu lõpetamise tahteavaldust teinud. Asjaolu, et kostja tagastas hagejale 1351,66 eurot, viitab ainult sellele, et kostja ei soovi tagastatud summa osas lepingu täitmist. Ülejäänud osas ei ole kostja lepingu täitmisest keeldunud. Seega on pooltevaheline leping kehtiv. Kehtiva lepingu raames võib hageja nõuda lepingu täitmist, s.o kauba tarnimist, mitte raha tagastamist. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
9.Ringkonnakohus selgitas pooltele 16. juunil 2023 saadetud kirjas kohtul tekkinud küsimusi seoses vaidluse aluseks olevale lepingule kohaldatava õigusega ja ÜRO 1980. a konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG või konventsioon) kohaldumisega. Kohus palus pooltel avaldada seisukohta, kas pooled on tarnelepingus või selle raames sõlmitud müügilepingus (klaaspudelite ostmiseks) kokku leppinud, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse, ning kas pooled on leppinud kokku CISG-i kohaldumise välistamises. Samuti palus kohus pooltel avaldada, kas pooled on nõus sellega, et nende lepingulisele suhtele kohaldatakse Eesti õigust ja praegune vaidlus lahendatakse Eesti õiguse kohaselt ning CISG-i ei kohaldata. Samas kirjas selgitas ringkonnakohus pooltele ka oma esialgseid seisukohti seoses vaidluse sisulise lahendamisega ning palus hagejal täpsustada oma positsiooni selle osas, kas hageja on spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba (klaaspudelid) osas sõlmitud müügilepingust taganenud või on pooled müügilepingu kokkuleppel lõpetanud, viidates ka oma väidete aluseks olevatele asjaoludele ja tõenditele.
10.Hageja leidis 30. juunil 2023 esitatud seisukohas, et pooled on 21. juunil 2019 sõlmitud tarnelepingu p-des 7.1 ja 7.8 leppinud kokku lepingule Eesti seadusandluse kohaldamises. Ühtlasi avaldas hageja, et ta on nõus, et tarnelepingust tulenev vaidlus lahendatakse Eesti õiguse kohaselt, ja palus kohtul kohaldada asja lahendamisel Eesti õigust. Seoses CISG-i kohaldumisega oli hageja seisukohal, et ehkki pooled ei ole lepingus CISG-i kohaldumist otsesõnu reguleerinud, siis kuna sõlmitud tarnelepingus on pooled leppinud kokku Eesti õiguse kohaldamises ning pooled ei ole lepingus ega ka kohtumenetluses CISG-ile tuginenud, on poolte tahe olnud CISG-i kohaldumine välistada. Hageja avaldas ka, et on nõus, et kohus ei kohalda poolte lepingulisele suhtele ja praeguse vaidluse lahendamisel CISG-i. Seoses oma nõude alusega täpsustas hageja, et ta on lepingust taganenud, tehes seda telefoni teel vahetult enne kostja esimest tagasimakset ehk enne 2. juulit 2020. Hageja leidis, et tal oli alus lepingust taganeda, kuna tellitud kaup jäi pikema aja jooksul tarnimata. Hageja leidis, et tehtud tagasimaksed koos nende selgitustega ja asjaolu, et kostja ei ole siiani kaupa tarninud ega määranud kindlaks tarneaega, viitavad selgelt sellele, et kostja on lepingust taganemist VÕS § 13 lg 3 mõttes aktsepteerinud. Ettemaksu tagastamine osade kaupa oli tingitud kostja makseraskustest. Lepingust taganemisega seotud asjaolude kohta palub hageja tunnistajana üle kuulata tema prokurist VM.
11.Kostja leidis 30. juunil 2023 esitatud seisukohas, et pooled ei ole kokku leppinud selles, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse. Tarnelepingu p 7.1 kohaselt kohaldatakse Eesti õigust üksnes poolte vastutusele lepingu rikkumise korral, mitte lepingule tervikuna ega lepingu ülesütlemise korrale. Siiski avaldas kostja, et tal ei ole vastuväiteid sellele, et poolte lepingulisele suhtele ja praegusele vaidlusele kohaldatakse Eesti õigust. Kostja leidis, et poolte õigussuhtele kohaldub ka CISG ning Eesti õigust saab kohaldada ulatuses, mida konventsioon ei reguleeri. Kostja ei olnud nõus sellega, et poolte lepingulisele suhtele ja praeguse vaidluse lahendamisel CISG-i ei kohaldata. Seoses hageja sisuliste väidetega märkis kostja, et hageja
6 (11)
2-21-15359 väide telefoni teel lepingust taganemise kohta on uus, tõendamata ja väär. Kostja vaidles vastu hageja uutele väidetele taganemisavalduse esitamise asjaolude ja isiku kohta, samuti hageja tunnistaja ülekuulamise taotlusele, kuna hageja ei ole nende väidete ja tõendite hilist esitamist põhistanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Asi tuleb saata tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna erinevalt kostja taotletust ei tee ringkonnakohus asjas hagi rahuldamise kohta uut otsust.
13.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, jättes selle (otsuse põhjendustest nähtuvalt) rahuldamata osas, milles hageja nõudis viivist seadusjärgset määra ületavas määras (s.o 0,08% põhivõlalt päevas) ning ajavahemiku eest, mis eelnes 30. septembrile 2021. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes vaidlustas otsuse osas, millega hagi rahuldati. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti viivise nõudes osaliselt rahuldamata, TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud. Osas, milles hageja nõudis esialgses hagiavalduses ka 4290 euro suurust põhivõlga spetsifikatsioonis nr 2 märgitud kauba tarnimata jätmise eest ja viivist sellelt, on asjas menetlus lõppenud juba maakohtu 6. jaanuari 2022. a määrusega, millega maakohus võttis vastu hageja osalise loobumise hagist ja mis on jõustunud.
14.Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtade ja muude asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja asi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes asjas kohaldamata CISG-i ja kohaldanud CISG-iga reguleeritud osas ekslikult VÕS-i sätteid. Lisaks on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, jättes pooltele selgitamata, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda esile toomata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Samuti on maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 436 ja § 442 lg 8 rikkumine). Kolleegium selgitab neid seisukohti järgnevaga.
15.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud, millise riigi õigus lepingule kohaldub.
15.1.Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Läti äriühing, kelle asukoht on hagiavalduse kohaselt Lätis. Kostja on Eesti äriühing, kelle asukoht on asja materjalidest nähtuvalt Eestis. Kuna poolte asukohad on erinevates riikides, tõusetub praeguses asjas küsimus sellest, millise riigi õigust tuleb poolte lepingulisele suhtele kohaldada. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kohaldatava õiguse küsimust käsitlenud ning asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks pooltega ka maakohtus arutatud.
15.2.Kuna poolte 21. juuni 2019. a tarneleping ja selle raames sõlmitud müügileping klaaspudelite ostmiseks on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009, tuleb lepingule kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (vt Rooma I määruse art 28). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte
7 (11)
2-21-15359 valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Lõike 2 kohaselt võivad pooled igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas art 3 alusel tehtud valiku või muude Rooma I määruse sätete alusel. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus ka kohtumenetluse vältel leppida kokku vaidluse lahendamisele kohaldatava õiguse suhtes (vt Riigikohtu 16. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-04, p 17). Ringkonnakohus on seisukohal, et ka Rooma I määruse art 3 võimaldab pooltel ka kohtumenetluse ajal vaidluse lahendamisele kohaldatavas õiguses kokku leppida, kui seda tehakse sõnaselgelt või see nähtub selgelt juhtumi asjaoludest.
15.3.Poolte 30. juunil 2023 ringkonnakohtule esitatud seisukohtadest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus, kas pooled olid juba 21. juunil 2019 sõlmitud tarnelepingus leppinud kokku lepingule Eesti õiguse kohaldamises. Mõlemad pooled olid aga ringkonnakohtule esitatud seisukohtades sõnaselgelt nõus sellega, et poolte lepingulisele suhtele ja praegusele vaidlusele kohaldatakse Eesti õigust. Ringkonnakohus leiab, et sellega on pooled teinud Rooma I määruse art 3 lg 1 kohase valiku lepingule Eesti õiguse kohaldamiseks, arvestades ka sama artikli lõiget 2. Eelnevast lähtuvalt tuleb praegune vaidlus lahendada Eesti riigisisese õiguse järgi.
15.4.Seega on maakohus kokkuvõttes õigesti lähtunud vaidluse lahendamisel Eesti riigisisesest õigusest.
16.Maakohus on eksinud poolte õigussuhte kvalifitseerimisel, jättes eristamata tarnelepingu ja selle raames sõlmitud müügilepingud.
16.1.Maakohtu tuvastatud asjaolusid (vt praeguse otsuse p 6.1) arvestades on maakohtu käsitus poolte õigussuhte kohta ebatäpne, kuna maakohus ei ole eristanud poolte 21. juuni 2019. a tarnelepingut kui raamlepingut ning selle raamlepingu raames sõlmitud müügilepinguid (sh praeguses asjas vaidluse all olev müügileping 27 456 klaaspudeli ostmiseks). Ringkonnakohtule nähtub hagiavaldusest ja asja materjalidest, et 21. juuni 2019. a tarnelepinguga leppisid pooled kokku omavahelise suhte üldistes tingimustes, samas kui konkreetsed tehingud konkreetse kauba ostmiseks pidid toimuma ostja (hageja) tellimuste alusel. Seejuures pidi müüja (kostja) tellimuse vastu võtma (kinnitama, heaks kiitma) ja vastuvõetud tellimuse kohta vormistati spetsifikatsioonid (sh hagi lisad 3 ja 4). Hageja on esitanud menetluses tõendina 21. juunil 2019 esitatud tellimuse mh 27 456 klaaspudeli ostmiseks, mille kostja on heaks kiitnud (dokumendil on kostja esindaja allkiri ja kostja pitser) (tl 28, tõlge tl 28 pöördel), ning tellimust kinnitava spetsifikatsiooni, mis on mõlema poole poolt allkirjastatud (tl 20, tõlge tl 20 pöördel). Eelneva põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et tellimuse esitamise ja selle heakskiitmise teel on pooled sõlminud tellimuses märgitud ja selle kohta koostatud spetsifikatsioonis kajastatud kauba müügilepingu. Ringkonnakohus selgitas oma hinnangut poolte õigussuhte kvalifikatsiooni kohta pooltele 16. juunil 2023 saadetud kirjas ning kumbki pool sellele vastu ei vaielnud.
16.2.Eelnevast tulenevalt tuleb praegusel juhul eristada 21. juuni 2019. a tarnelepingu kehtivust ning poolte vahel sõlmitud konkreetse müügilepingu kehtivust. Tarnelepingu p-d 8.1 ja 8.2, millele maakohus on viidanud (vt maakohtu otsuse p 18), reguleerivad 21. juunil 2019 sõlmitud tarnelepingu kui raamlepingu kehtivust ja pikendamist. Kolleegiumi hinnangul ei reguleeri need lepingupunktid tarnelepingu raames sõlmitud üksikute müügilepingute kehtivust. Selleks, et spetsifikatsioonis nr 1 märgitud kauba (27 456 klaaspudelit) kohta sõlmitud müügileping oleks lõppenud, peaks see olema lõppenud mõnel seaduses (või
8 (11)
2-21-15359 müügilepingus endas) sätestatud alusel, nt kuna müügileping on kohaselt täidetud, poolte kokkuleppel lõpetatud või kumbki pool on müügilepingust taganenud.
17.Eksimused poolte õigussuhte kvalifitseerimisel on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, kuna maakohus on jätnud asjas kohaldamata CISG-i. Sellega on kaasnenud ka selgitamiskohustuse ja kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine.
17.1.Maakohtu tuvastatud asjaoludel on poolte vahel sõlmitud müügileping, mille alusel hageja ostis kostjalt klaaspudeleid, tehes seda 21. juuni 2019. a tarnelepingu raames. CISG art 1 lg 1 kohaselt rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute puhul, kui lepingu sõlminud poolte tegevuskohad (ingl places of business) asuvad eri riikides ning: a) need riigid on konventsiooni osalisriigid; või b) rahvusvahelise eraõiguse normide järgi tuleb kohaldada konventsiooni osalisriigi õigust. Nii Eesti kui ka Läti on CISG-i osalisriigid. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et rahvusvahelise eraõiguse normide järgi tuleb poolte lepingust tulenevale vaidlusele kohaldada Eesti õigust (vt praeguse otsuse p 15.3). Seega on praegusel juhul CISG-i kohaldumiseks täidetud nii konventsiooni art 1 lg 1 p-s a kui ka p-s b sätestatud eeldused, kuna poolte tegevuskohad on konventsiooni osalisriikides ning poolte lepingule kohaldub ka konventsiooni osalisriigi (Eesti) õigus. Praegusel juhul ei ole tegemist ühegi CISG art-s 2 loetletud olukorraga, mil konventsiooni ei kohaldata. Seejuures kohaldub konventsioon automaatselt, kui selle art-s 1 toodud tingimused on täidetud, kuid art 6 kohaselt on pooltel võimalik konventsiooni kohaldumine kokkuleppel ka välistada.
17.2.Poolte ringkonnakohtule 30. juunil 2023 esitatud seisukohtadest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus, kas pooled on leppinud kokku CISG-i kohaldumise välistamises. Ehkki hageja avaldas, et ta on nõus, et kohus ei kohalda poolte lepingulisele suhtele ja praeguse vaidluse lahendamisel CISG-i, siis kostja sellega nõus ei olnud, vaid leidis, et poolte õigussuhtele kohaldub ka CISG ning Eesti õigust saab kohaldada ulatuses, mida konventsioon ei reguleeri. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esile toodu ei võimalda järeldada, et pooled oleksid leppinud kokku CISGi kohaldumise välistamises CISG art 6 tähenduses. Asjaolust, et pooled ei ole lepingus ega kohtumenetluses CISG-ile viidanud, ei saa sellist kokkulepet järeldada. Hageja ei ole viidanud ühelegi kostja avaldusele, milles väljenduks kostja tahe CISG-i kohaldumine välistada. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et CISG-i kohaldumise välistamine nähtub sellest, et pooled on leppinud tarnelepingus kokku Eesti õiguse kohaldamise. Esiteks on pooled ringkonnakohtule esitatud seisukohtades eriarvamusel selle osas, kas tarnelepingus oli valitud lepingule kohaldatav õigus. Tarnelepingust endast nähtuvalt on selles Eesti õiguse kõrval (nt p 7.1) viidatud ka juhindumisele Venemaa Föderatsiooni seadusandlusest (vt p 9.9). Teiseks, kuna Eesti on CISG-i ratifitseerinud, tuleb konventsiooni käsitada osana Eesti õigussüsteemist (vt ka põhiseaduse § 123 teine lõik). Seega ei saa sellest, kui pooled on valinud lepingule kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse (mida pooled on vähemalt kohtumenetluse käigus teinud, vt praeguse otsuse p 15.3), järeldada CISG-i kohaldumise välistamist.
17.3.Seega tuleb praeguse vaidluse lahendamisel kohaldada konventsiooniga reguleeritud ulatuses CISG-i ning Eesti õigus kuulub kohaldamisele ulatuses, mida CISG-i sätted ei reguleeri. Konventsioon reguleerib ostu-müügilepingu sõlmimist ning ostja ja müüja õigusi ja kohustusi, mis tulenevad sellest lepingust (vt CISG art 4). Muu hulgas reguleerib CISG lepingu kokkuleppel lõpetamist (art 29) ning ostja poolt lepingust taganemist (art 49, ka art-d 25 ja 26) ja taganemise tagajärgi (art-d 81–84). Seega on maakohus põhjendamatult lahendanud need küsimused Eesti riigisisese õiguse alusel, ehkki tegelikult oleks tulnud kohaldada asjassepuutuvaid CISG-i norme.
9 (11)
2-21-15359
17.4.Kuna maakohus CISG-i kohaldumist ja sellest tulenevaid eeldusi hagis esitatud nõuete rahuldamiseks pooltega ei arutanud ja neid otsuses ei käsitlenud, on kohus rikkunud ka selgitamiskohustust ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS 436 lg 1 ja § 442 lg 8).
18.Lisaks on maakohtu otsuse põhjal ebaselge, kas maakohus luges poolte lepingu spetsifikatsioonis nr 1 nimetatud kauba osas lõppenuks poolte kokkuleppel või põhjusel, et hageja on lepingust taganenud. Ühelt poolt leidis maakohus otsuse p-s 20, et hageja on tõendanud poolte kokkulepet lepingu lõppemise osas, kuid teisalt on kohus samas punktis leidnud, et leping tuleb lugeda taganemisega lõppenuks (alates 2. juulist 2020) ja poolte vahel on tekkinud tagasitäitmise võlasuhe (VÕS § 189 lg-d 1 ja 3). Eelnevaga on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna kohtu põhjendused pole selged ja vastuoludeta.
19.Kolleegium märgib, et hageja hagiavalduse ja 2. detsembri 2021. a seisukoha põhjal ei olnud selge, millisel alusel on spetsifikatsioonis nr 1 märgitud kauba osas sõlmitud müügileping hageja hinnangul lõppenud. Hageja viitas ühelt poolt, et ta on lepingu üles öelnud (vt hagiavalduse p 2.7), mille all ringkonnakohus mõistab seda, et hageja arvates oli ta müügilepingust taganenud. Samas aga märkis hageja, et kostja lubas talle ettemaksu tagastada (vt hagiavalduse p-d 1.9 ja 1.10), viitas VÕS §-le 13 („Lepingu muutmine ja lõpetamine“) ning leidis, et kostja on nõustunud lepingu lõpetamsega ja lepingu lõpetamise päevaks tuleks lugeda päev, mil kostja hakkas hagejale ettemaksu tagastama (vt 2. detsembri 2021. a seisukoha lk-d 2 ja 3). Eelnev viitas sellele, et pooled võivad olla lepingu lõpetamises ja tasutud ettemaksu tagastamises kokku leppinud. Seega oli hageja avaldatu põhjal ebaselge, kas hageja väitel on ta spetsifikatsioonis nr 1 märgitud kauba müügilepingu ühepoolselt lõpetanud sellest taganemise teel või on pooled lõpetanud müügilepingu kokkuleppel. Eelnev on oluline, kuna esimesel juhul tuleks hinnata, kas hagejal oli õigus müügilepingust taganeda ja kas ta on teinud kostjale sellekohase tahteavalduse, ning teisel juhul tuleks hinnata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe müügilepingu lõpetamises. Samuti on lepingust taganemisel ja lepingu kokkuleppel lõpetamisel erinevad õiguslikud tagajärjed, kusjuures viimasena nimetatud juhul tuleks selgitada välja poolte kokkuleppe sisu, sh lepingu alusel üleantu tagastamist puudutavas osas. Jättes hagi aluseks olevad faktilised väited ja hageja nõude aluse nõuetekohaselt välja selgitamata, rikkus maakohus oma kohustusi eelmenetluses, mille tulemusena jäid nõuetekohaselt välja selgitamata ka poolte seisukohad hageja nõuete suhtes (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3). Samuti ei olnud maakohus hagi aluseks olevaid asjaolusid ja õiguslikku olukorda pooltega arutanud ega selgitanud pooltele hagi rahuldamise eeldusi ja tõendamiskoormust, rikkudes sellega kohtu selgitamiskohustust.
20.TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Kohtul tuleb täita selgitamiskohustust kohaldatavate õigusnormide ja hagi rahuldamise eelduste osas ning anda pooltele võimalus esitada seisukohti, tuua esile asjaolusid ja vajadusel esitada lisatõendeid. Seega eeldaks asja lõpuni lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4) täitmist, mis ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus uute tõendite hindamine ja asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul ei oleks neil 10 (11)
2-21-15359 võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes (vastavalt TsMS § 688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamise osas tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
21.Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul selgitada välja, kas hageja tugineb oma hagi alusena üksnes müügilepingust taganemisele või alternatiivselt ka müügilepingu kokkuleppel lõpetamisele (see jääb hageja 30. juunil 2023 ringkonnakohtule esitatud seisukohast endiselt ebaselgeks). Sellest lähtuvalt tuleb maakohtul selgitada pooltele hageja nõude rahuldamise eeldusi, sh CISG-ist tulenevaid eeldusi lepingust taganemiseks või selle kokkuleppel lõpetamiseks, ja tõendamiskoormust ning anda pooltele võimalus tuua esile sellekohased asjaolud ja vajadusel esitada lisatõendeid.
22.Kuna ringkonnakohus asja apellatsioonkaebuse põhjal ei lahenda ja tõendeid ei hinda, ei lahenda ringkonnakohus ka hageja 30. juuni 2023. a taotlust tunnistaja ülekuulamiseks, vaid hagejal on võimalik esitada tunnistaja ülekuulamise taotlus maakohtule asja uuel läbivaatamisel. Asja maakohtule tagasi saatmise korral ei oleks tunnistaja ülekuulamine ringkonnakohtus põhjendatud, kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule asja uuel lahendamisel siduvad (vt TsMS § 658 lg 2).
23.Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse osaliselt asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).
24.Ringkonnakohus märgib, et kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 35 eurot liiga palju. Apellatsioonkaebuse hinda (5872,14 eurot; s.o 5437,17 eurot + sellelt summalt aastane viivis alates hagi esitamisest 434,97 eurot) arvestades oleks sellelt tulnud riigilõivuseaduse § 59 lg 15 ja lisa 1 (tabel) kohaselt tasuda riigilõivu 595 eurot. Kostja on tasunud 630 eurot, seega 35 eurot nõutust rohkem. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on kostjal õigus nõuda enam tasutud riigilõivu tagastamist. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Lõike 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt)
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.