Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
X hagi Y vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. veebruari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
51 840 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood
XXXXXXXXXXX),
esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja advokaat Simo Soolo Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Helen Hääl Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 25. veebruari 2022 otsus põhivõla 18 000 euro väljamõistmise osas, võtta vastu X 10. augusti 2023 loobumine hagist põhivõla 18 000 euro väljamõistmiseks ja lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.
2.Muuta Harju Maakohtu 25. veebruari 2022 otsust viivise väljamõistmise osas ning mõista kostjalt Y hageja X kasuks välja viivis 18. augusti 2023 seisuga 6765,05 eurot ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõla (30 000 eurot) tasumata osalt alates 19. augustist 2023 kuni põhivõla tasumiseni.
Muus osas jätta Harju Maakohtu 25. veebruari 2022 otsus muutmata.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 4.1 Võtta vastu X 10. augusti 2023 loobumine hagist põhivõla 18 000 euro väljamõistmiseks ja lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.
4.2 Rahuldada hagiavaldus osaliselt. 4.3 Mõista välja kostjalt Y hageja X kasuks põhivõlgnevus summas 30 000 eurot, viivis
18.augusti 2023 seisuga 6765,05 eurot ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõla (30 000 eurot) tasumata osalt alates 19. augustist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. 4.4 Jätta hagi rahuldamata põhivõlgnevuse nõudes summas 1000 eurot ja kahjuhüvitise nõudes summas 855 eurot. 4.5 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.5.1 Jätta menetluskulud 97 % ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda. 4.5.2 Määrata kindlaks, et kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 2987,6 eurot. 4.5.3 Määrata kindlaks, et hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 34,2 eurot. 4.5.4 Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning mõista välja kostjalt Y hageja X kasuks menetluskulud summas 2953,40 eurot. 4.5.5 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2953,40 eurot) tuleb kostjal Y tasuda hagejale X käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Y kanda.
6.Välja mõista Y-lt X kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 1620 eurot.
7.Y-l tuleb välja mõistetud ringkonnakohtu menetluskuludelt tasuda X-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
8.Keelduda vastu võtmast Y poolt ringkonnakohtule 01. augustil 2023 esitatud tõendit.
9.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 16.11.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Y (kostja) vastu. Hagis ja selle täpsustuses palus hageja mõista välja põhivõlgnevuse 55 000 eurot, kahjuhüvitise summas 990 eurot, hagi esitamise seisuga kogunenud viivise summas 588,83 eurot ning
sissenõutavaks mittemuutunud viivise seadusjärgses määras põhivõlalt ja kahjuhüvitiselt kuni nende tasumiseni. Kui kohus leiab, et 05.05.2021 sõlmitud võlatunnistusest tulenev võlgnevus ei ole muutunud täielikult sissenõutavaks, palub hageja mõista kostjalt välja võlatunnistusest tulenev põhivõlgnevus 4 000 eurot, kahjuhüvitis 990 eurot ning viivis 69,38 eurot. Lisaks palub hageja määrata kindlaks otsuse täitmise kord viisil, et kohustada kostjat tasuma alates 25.11.2021 hagejale igakuiselt 1 000 eurot iga kuu 25. kuupäevaks kuni kostja on tasunud täielikult võlatunnistusest tuleneva põhivõlgnevuse. Juhuks, kui kostja ei täida oma kohustusi tähtaegselt, määrata, et kostja on kohustatud tasuma viivist seadusjärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.05.2021 deklaratiivse võlatunnistuse, milles kostja tunnistas, et võlgneb hagejale 56 000 eurot. Võlatunnistuse kohaselt kohustus kostja tegema igakuiseid makseid hageja kontole summas 1 000 eurot alates 2021 juunist järgneva 56 kuu jooksul hiljemalt iga kuu 25. kuupäevaks. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja teinud vaid ühe makse 25.06.2021.
3.27.09.2021 pöördus hageja kostja poole nõudekirjaga tekkinud võlgnevuse tasumiseks. Nõudekirjas andis hageja kostjale täiendava tähtaja tekkinud võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 01.10.2021. Samuti hoiatas hageja kostjat, et võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb hageja võlatunnistuse üles. Nõudekirja koostamisega tekkis hagejale kahju õigusabikulude näol summas 990 eurot ning nende kulude hüvitamist nõudis hageja samuti. Kostja 01.10.2021 võlgnevust ei tasunud, tekkinud kahju hagejale ei hüvitanud ning hageja luges võlatunnistuse üles öelduks. 06.10.2021 saatis kostja kirja, milles teatas, et ei tunnista nõuet.
4.Kuna hageja on võlatunnistuse üles öelnud, siis on hagejal õigus nõuda kogu võlgnevuse tasumist. Kui kohus leiab, et võlatunnistus ei ole üles öeldud, siis palub hageja välja mõista võlatunnistuse järgse võlgnevuse ning määrata edaspidiste maksete osas täitmise kord selliselt, et kostja tuleb maksed teha iga kuu 25. kuupäevaks.
5.Vastuses kostja vastuväidetele ei nõustunud hageja 03.02.2022 menetlusdokumendis, et kostjal oli õigus makseid kinni pidada põhjendusel, et hageja käes oli kostja käekell. Samuti leidis hageja, et võlatunnistuse sõlmimise aluseks olnud asjaolud ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
6.18.02.2022 avalduses loobus hageja osaliselt hagist ja palus välja mõista põhivõla 49 000 eurot, kahjuhüvitise 855 eurot ja viivised hagi esitamise seisuga 464,99 eurot. Kui kohus leiab, et 05.05.2021 sõlmitud võlatunnistusest tulenev võlgnevus ei ole muutunud täielikult sissenõutavaks, palub hageja mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 464,99 eurot ning viivis 4,69 eurot. Lisaks palub hageja määrata kindlaks otsuse täitmise kord viisil, et kohustada kostjat tasuma hagejale igakuiselt 1 000 eurot iga kuu 25. kuupäevaks kuni kostja on tasunud täielikult võlatunnistusest tuleneva põhivõlgnevuse. Juhuks, kui kostja ei täida oma
kohustusi tähtaegselt, määrata, et kostja on kohustatud tasuma viivist seadusjärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja selgitas, et kostja tasus hagejale 12.01.2022 6000 eurot ja 26.01.2022 1000 eurot. Kuna poolte vahel on veel kohtuvaidlusi ning arvestades ülekande selgitust, siis ei ole hageja hinnangul viimase makse puhul tegemist võlatunnistuse alusel tehtud maksega ning hageja ei arvesta seda summat hagist osalise loobumise osas. Vastus hagile
7.Kostja vaidles 21.01.2022 vastuses hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Eelduslikult ei ole vaidlust selle üle, et 56 000 euro tasumise kohustuse näol on tegemist kostja kohustusega tasuda hagejalt 05.05.2021 ostetud XXX kinnistu eest. Deklaratiivne võlatunnistus allkirjastati notari juures vahetult enne kinnistu ostu-müügilepingu allkirjastamist. Seega on võlatunnistuses tunnistatud kohustuse näol tegemist osaga kinnistu müügihinna tasumise kohustusest, konkreetselt on tegemist kokkuleppega järelmaksus. Pooled pidasid kokkuleppel asjakohaseks notarile avaldada mitte kogu müügihinda, vaid ainult osa sellest. AÕS § 119 lg 2 alusel on niisugune hinnakokkulepe kehtiv.
8.Kostja ei teinud pärast 2021 juunit järgmisi igakuiseid ülekandeid, kuna hageja hoidis alusetult kinni kostjale kuuluvat väärtuslikku käekella. Kostja keeldumine oli VÕS § 110 kohaselt õiguspärane. Kostja ei pea mõistlikuks hakata kinnihoidmise ja keeldumise asjaolude üle detailselt vaidlema, kuna sellest tulenev võimalik rahaline küsimus ei ole väärt selle kirjutamisele kulutatavat raha.
9.Kostja on 12.01.2022 tasunud hagejale seni kinni hoitud maksed summas 6 000 eurot. Seega on kostja 21.01.2022 vastuse esitamise ajaks täitnud kõik võlatunnistusest tulenevate maksete kohustused. Kuigi kostja on seisukohal, et tal oli maksete mittetegemiseks VÕS § 110 järgne õigus, on selle õiguse tagaajamine kohtumenetluses ilmselgelt ebamõistlik ressursi raiskamine. Seetõttu võtab kostja hagi osaliselt õigeks, nõustudes tasuma viiviseid aja eest, mil ta ei teinud graafikujärgseid makseid. Kostja nõustub hageja viivisearvestusega kuni 25. oktoobrini 2021 summas 40,11 eurot. 25. oktoobrist kuni 25. novembrini 2021 oli graafikujärgselt tegemata makseid kogusummas 4 000 eurot, seega viivise summa vastava perioodi eest oli 27,18 eurot. Perioodil 26. november kuni 25. detsember 2021, arvestatuna kogusummalt 5 000 eurot, oli viivise summaks vastavalt 32,88 eurot. 26. detsembrist 2021 kuni 12. jaanuarini 2022, arvestatuna kogusummalt 6 000 eurot, oli viivise summaks vastavalt 23,67 eurot. Seega kokku saab sissenõutavaks muutunud viiviste summa olla 123,84 eurot. Kostja on selle summa hagejale ära tasunud.
10.Võlatunnistus ei muuda kohustuse sisu. Tegemist on kinnistu ostuhinna osalise tasumisega järelmaksu tingimustel, kostja on selle kohustuse olemasolu kohta andnud välja võlatunnistuse. Hageja ei ole lepingut ka üles öelnud ega sellest taganenud. Hageja on oma nõudekirjas teatanud, et kui kostja ei tasu hageja poolt nõutavaid summasid, siis ütleb hageja võlatunnistuse üles. Hageja on kasutanud sõnastust, millest ei saa kuidagi teha
järeldust, et hageja loeb tähtajaks raha mittemaksmisel võlatunnistuse üles öelduks. Kuid isegi, kui hageja oleks teinud võlatunnistuse ülesütlemise avalduse, ei ole see saanud kaasa tuua niisugust õiguslikku tagajärge, mille tulemusena oleks muutunud sissenõutavaks võlatunnistuses märgitud järelmaksugraafik. Deklaratiivne võlatunnistus järelmaksu kohta ei saa põhimõtteliselt kvalifitseeruda kestvuslepinguks, mida on võimalik üles öelda. Hageja saaks teoreetiliselt taganeda võlatunnistuse aluseks olevast tehingust, st kinnistu ostu-müügilepingust, aga hageja pole ka niisugust tahteavaldust teinud. Ilmselgelt oleks niisugune avaldus ka perspektiivitu — kostja väidetav lepingurikkumine (mida kostja eitab, viidates VÕS §-le 110) ei oleks nii oluline, et selle tulemusena saaks kehtivalt taganeda 456 000 eurot suurusest ostu-müügilepingust. Lisaks on kostja ka väidetava rikkumise nüüdseks vaieldamatult kõrvaldanud.
11.Hageja väide, et kogu väidetav kahju 990 eurot on tekkinud seoses võlatunnistusega, ei vasta tõele. Nõudekirja uurimisel on ilmne, et ülekaalukalt suurem osa sellest väidetavast ajast kulus käesolevasse asjasse mittepuutuvate küsimuste käsitlemiseks. Kostja on valmis lugema nõudekirja koostamisel käesolevasse asja puutuvaks vajalikuks ja mõistlikuks õigusabikuluks 45 minutit. Hinnaga 150 eurot + käibemaks ehk koguhinnaga 180 eurot tähendab see rahaliselt 135 eurot. Kostja on selle summa tasunud.
12.Hageja taotlust kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks ei saa rahuldada. Esiteks ei saa hagi rahuldada veel sissenõutavaks mitte muutunud nõuete osas. Teiseks on hageja taotlenud kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist nõude osas, mida ta ei ole tegelikult esitanud.
13.22.02.2022 seisukohas märkis hageja, et ta tegi ka 26.01.2022 makse 1000 eurot võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmiseks.
Menetluse käik
14.Maakohus võttis 25.02.2022 määrusega vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse järgmiste nõuete osas: põhivõlgnevus 6000 euro ulatuses, kahjuhüvitis 135 euro ulatuses ja hagi esitamise seisuga arvestatud viivis 123,84 euro ulatuses.
Maakohtu otsus ja põhjendused
15.Harju Maakohus rahuldas 25.02.2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 48 000 eurot, viivise 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivise seaduses sätestatud määras alates 26.02.2022 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 97 % ulatus kostja ja 3 % ulatuses hageja kanda. Kohus määras, et kostja
poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 2987,6 eurot ja hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 34,2 eurot. Kohus tasaarvestas menetluskulude nõuded ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2953,40 eurot ja viivise.
16.Vaidlus puudub, et hageja ja kostja vahel on 05.05.2021 sõlmitud võlatunnistus (tl 4). Võlatunnistuse punkti 2 kohaselt on kostja hagejale kinnitanud, et võlgneb hagejale 56 000 eurot. Mõlemad pooled kinnitasid käesolevas menetluses, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning ka kohus nõustub pooltega, et 05.05.2021 kokkuleppes sisaldub deklaratiivne võlatunnistus. Võlatunnistuse punkti 3 kohaselt kohustus kostja tegema igakuiseid makseid hageja kontole summas 1 000 eurot alates 2021 juunist järgneva 56 kuu jooksul hiljemalt iga kuu 25. kuupäevaks. Vaidlus puudub ka selles, et hagiavalduse esitamise seisuga 16.11.2021 oli kostja teinud vaid ühe võlatunnistusest tuleneva makse 25.06.2021 summas 1000 eurot (tl 5). Alates juulist kuni hagi esitamiseni ei teinud kostja ühtegi makset, st tasumata oli kokku 4 000 eurot (juuli-oktoober 2021).
17.27.09.2021 pöördus hageja kostja poole nõudekirjaga tekkinud võlgnevuse tasumiseks (tl 6-7). Nõudekirjas andis hageja kostjale täiendava tähtaja tekkinud võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 01.10.2021 ning ühtlasi pakkus kostjale, et sellisel juhul loobub hageja viiviste nõudest. Samuti hoiatas hageja kostjat, et võlgnevuse tasumata jätmisel 01.10.2021 ütleb hageja võlatunnistuse üles, kogu võlatunnistuse kokkuleppest tulenev põhivõlgnevus (55 000 eurot) muutub sissenõutavaks ning hageja pöördub oma õiguste kaitseks kohtusse (hagihoiatus). Kostja leiab, et hageja ei ole lepingut (võlatunnistust) üles öelnud, sest hageja polevat teinud võlatunnistuse ülesütlemise avaldust. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus leiab, et hageja 27.09.2021 nõudekirjast saab järeldada hageja tahet võlatunnistuse kokkuleppe ülesütlemiseks, sest hageja andis kostjale võla tasumiseks konkreetse tähtaja 01.10.2021, sidudes võlatunnistuse ülesütlemise antud tähtajaga ja lubades tähtajaks võla mittetasumisel kohtusse pöörduda (hagihoiatus). Kohus nõustub hagejaga, et tahteavaldus võlatunnistuse ülesütlemiseks võib olla TsÜS § 68 lg 3 kohaselt ka järelduslik.
18.Kostja teatas 06.10.2021 kirjas hagejale, et „Y ei tunnista võlatunnistusest tulenevaid nõudeid ja kohustusi X ees. Seega on nõue 3000 euro tasumiseks tulenevalt võlatunnistusest alusetu, kuna võlga ei ole olemas“ (tl 19). Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostja ei täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul ja teatas, et ei tunnista hageja ja kostja vahelise õigussuhte olemasolu (VÕS § 116 lg 2 p 4), rikkus kostja lepingut (võlatunnistusest tulenevat maksekohustust) teadlikult (VÕS § 116 lg 2 p 3).
19.Kohus märgib, et Riigikohus on pidanud võimalikuks käsitleda deklaratiivses võlatunnistuses sisalduvat maksegraafikut laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses. Riigikohtu 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p-s 15 on selgitatud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 17.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 p 9).
VÕS § 396 lg 2 on sätestatud, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
20.Eelnevat arvestades leiab kostja vääralt, et hagejal polnud õiguslikult võimalik pooltevahelist 05.05.2021 võlatunnistust ja võla tasumise kokkulepet üles öelda. Kuna pooled olid võlatunnistuses kokku leppinud maksegraafikus ehk sisuliselt vormistanud kostja kohustuse hageja ees laenuna (võla tasumise kokkulepe), siis oli hagejal õigus võlatunnistuse ülesütlemiseks vastavalt VÕS § 196 ja § 399 lg 1 p 1. Käesoleval juhul olid faktilised ja õiguslikud eeldused võlatunnistuse ja võla tasumise kokkuleppe ülesütlemiseks täidetud. Kostja oli viivituses mitme graafikujärgse makse tasumisega ning lisaks teatas hagejale, et ei tunnista võlatunnistusest tulenevaid nõudeid ja kohustusi. Ka kohtupraktikas on sarnases olukorras peetud võlatunnistuse ülesülemist lubatavaks. Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2010 otsusest tsiviilasjas nr 2-03-646 tuleneb, et võlatunnistuses kokkulepitud võla ositi tasumise kokkuleppe rikkumisel saab selle üles öelda nii VÕS 399 lg 1 p 1 järgi kui VÕS § 196 lg 1 alusel.
21.Asja õigeks lahendamiseks ei oma tähtsust kostja väited, et deklaratiivne võlatunnistus anti kostja poolt hagejale kinnistu ostu-müügilepingu järgse müügihinna osa tasumise järelmaksu kokkuleppe raames. Kostja leiab ekslikult, et deklaratiivne võlatunnistus järelmaksu kohta ei saavat põhimõtteliselt kvalifitseeruda lepinguks, mida on võimalik üles öelda ning et hageja saaks teoreetiliselt taganeda üksnes võlatunnistuse aluseks olnud kinnistu ostu-müügilepingust. Kohus leiab, et kostja samastab ekslikult kinnistu müügilepingu ja deklaratiivse võlatunnistuse. Analoogses olukorras on Tallinna Ringkonnakohus oma 25.05.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-9599 p-s 20 selgitanud, et „Kui käsitleda sõlmitud võlatunnistust kinnitusena, et müügihind jäi kostja poolt tegelikkuses 11 500 euro ulatuses tasumata ja kokkulepitud müügihind võlgnetakse vastavas osas laenuna, ei kohaldu sellele maakohtu viidatud AÕS § 119 lg 1 järgne notariaalne vorminõue. Tegemist ei ole osaga müügilepingust, vaid 27. mail 2014. a müügilepingus hageja antud täitmiskviitungit (VÕS § 95 lg 1) ümberlükkava tõendiga.“ Kohus on seisukohal, et viidatud põhimõtted kohalduvad ka käesoleval juhul. Isegi kui deklaratiivne võlatunnistus anti kostja poolt kinnistu müügihinna (ostuhinna) osa tasumiseks, siis ei ole võlatunnistuse näol tegemist kinnistu ostu-müügilepingu osaga. Seega oli hagejal õigus deklaratiivne võlatunnistus ja võla tasumise kokkulepe üles öelda sõltumata müügilepingust taganemisest. Harju Maakohtu 31.05.2021 otsuses tsiviilasjas 220-146183 on samuti leitud, et kinnistu ostuhinna tasumise kohustuse võib vormistada ka laenuna deklaratiivses võlatunnistuses ning võlatunnistusest tulenev kohustus on eraldi sissenõutav sõltumata müügilepingust.
22.Paljasõnaline ja põhjendamatu on kostja väide, et kostja ei olevat teinud hagejale võlatunnistuses kokkulepitud makseid, sest hageja olevat alusetult kinni hoidnud kostjale kuuluvat väärtuslikku eset, mistõttu kostja keeldumine kohustuse täitmisest olevat olnud VÕS § 110 kohaselt õiguspärane. Kohus märgib, et kostja hagivastuse väide maksete mittetegemisest põhjusel, justkui oleks hageja kinni hoidnud kostjale kuuluvat väärtuslikku
eset, on ilmselgelt vastuolus kostja kohtueelse positsiooniga, milles kostja leidis, et „Y ei tunnista võlatunnistusest tulenevaid nõudeid ja kohustusi X ees. Seega on nõue 3000 euro tasumiseks tulenevalt võlatunnistusest alusetu, kuna võlga ei ole olemas“ (tl 19). Kostja väide „väärtusliku eseme kinnihoidmisest“ ei ole seega eluliselt usutav. Teisalt on kostja väited hageja poolt kostja väärtusliku eseme kinnihoidmisest ka paljasõnalised. Hageja, kostja ja Q käekella puudutava kirjavahetuse alusel (tl 60-68) ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks alusetult kinni hoidnud kostjale kuuluvat eset või teinud takistusi kostjale kella tagastamiseks.
23.Kokkuvõttes loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vaheline võlatunnistusest tulenev maksegraafiku kokkulepe oli hageja poolt õiguspäraselt üles öeldud hageja poolt antud täiendava tähtaja möödumisel 01.10.2021. Võlatunnistuse ülesütlemise tõttu muutus kostja võlatunnistusest tulenev kohustus hageja ees tervikuna sissenõutavaks. Pärast hagi esitamist on kostja tasunud hagejale 12.01.2022 võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 6000 eurot (tl 55), mille osas hageja loobus hagist ja kohus võttis hagist loobumise vastu. Lisaks eeltoodule tasus kostja hagejale 26.01.2022 veel 1000 eurot (tl 75). Hageja leidis 18.02.2022 menetlusdokumendis, et tegemist ei olnud käesolevas tsiviilasjas vaidluse aluseks olevast võlatunnistusest tuleneva maksega ega arvestanud seda summat hagist osalise loobumise osas. Kostja märkis oma 22.02.2022 menetlusdokumendis, et kostja 26.01.2022 makse summas 1000 eurot oli tehtud võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Makse toimus küll ühepäevase hilinemisega, kuid kostja arvates on ilmne, et makse oli mõeldud võlatunnistuse järgse kohustuse täitmiseks. Muid sissenõutavaks muutunud kostja kohustusi hageja ees hageja näidanud ei ole (VÕS § 88 lg 6). Kohus nõustub kostjaga, et kostja 26.01.2022 makse summas 1000 eurot tuleb lugeda võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja pole tõendanud, et nimetatud makse oleks tehtud mingite muude kostja kohustuste täitmiseks.
24.Kuna kostja on tasunud hagejale võlatunnistuse alusel kokku 7000 eurot, siis kuulub hageja võlatunnistusest tulenev nõue kostja vastu rahuldamisele summas 48 000 eurot. Kuna kohus lahendab käesoleva otsusega pärast hagist loobumist menetlusse jäänud poolte vaidluse hageja põhinõude osas summas 49 000 eurot, siis jääb hagi rahuldamata põhivõlgnevuse nõudes summas 1000 eurot.
25.Lisaks eeltoodule on hageja esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 990 eurot. Hageja leiab, et talle on tekkinud varaline kahju seoses 27.09.2021 kostjale saadetud nõudekirja esitamisega kantud õigusabikulude näol summas 990 eurot. Hageja peab enda kahjuks antud nõudekirja koostamise ajakulu kokku 5,5 h, mis hageja advokaadi tunnihinda 180 eurot/h (koos käibemaksuga) arvestades vastab 990 eurole. Kostja märkis, et 27.09.2021 nõudekirja kasvõi põgusal uurimisel on ilmne, et ülekaalukalt suurem osa ajast kulus käesoleva menetluse mõttes asjasse mittepuutuvate küsimuste käsitlemiseks. Kostja on valmis lugema nõudekirja koostamisel käesolevasse asja puutuvaks vajalikuks ja mõistlikuks õigusabikuluks 45 minutit. Advokaadi tunnihinda 150 eurot + käibemaks arvestades tähendab see rahaliselt 135 eurot. Kostja on selle summa hagejale tasunud 21.01.2022 (vt tl 56), hageja on vastavas osas hagist loobunud ja kohus võttis hagist
loobumise vastu. Seega on käesolevas menetluses jätkuvalt vaidluse all hageja nõue kahjuhüvitise osas summas 855 eurot.
26.Hinnates hageja poolt 27.09.2021 nõudekirjale kulunud aega märgib kohus esmalt, et ülekaalukas osa nõudekirjast keskendub elatisevõlgnevusele, mis käesolevas kohtumenetluses vaidluse all ei ole. Hinnates hageja lepingulise esindaja ajakulu 27.09.2021 nõudekirja koostamisele seoses käesolevas tsiviilasjas vaidluse all oleva võlatunnistusega, leiab kohus, et sellise õigusabi ajaline maht ei ületanud kokku 0,75 h. Nõudekirja võlatunnistust puudutav osa on sedavõrd lühike ja lihtsa sisuga, et professionaalne advokaat tunnitasuga 180 eurot/h peab olema võimeline koostama sellise kirja ajakuluga 0,75 h. Kohus peab hagejale kohtueelsete õigusabikuludega tekitatud kahju mõistlikuks suuruseks 135 eurot (0,75h x lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot/h). Kuna selle summa on kostja hagejale juba tasunud ja vastavas osas on menetlus lõpetatud, siis jätab kohus käesolevas menetluses jätkuvalt vaidluse all hageja nõude kahjuhüvitise osas summas 855 eurot tervikuna rahuldamata.
27.Lisaks eelpool käsitletud nõuetele esitas hageja kostja vastu ka viivisenõude seadusjärgse viivise saamiseks. Kohus leiab, et hagejal on kostja poolt täitmata kohustuste eest õigus arvestada viivist kuni kohtuotsuse tegemiseni 25.02.2022 kokku summas 1735,26 eurot. Kuna kostja on tasunud hagejale 21.01.2022 viivistena 123,84 eurot (vt tl 56), siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 25.02.2022 seisuga summas 1611,42 eurot (1735,26 – 123,84). Lisaks mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudest (48 000 eurot) alates 26.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
28.Kuna kohus rahuldas ülekaalukas osas hageja esmase nõude (esimese alternatiivse nõude), pole alust täiendavalt hinnata hageja alternatiivset nõuet.
29.Hagist osalise loobumisega seotud menetluskulud jäävad kostja kanda, kuna hagist loobumise põhjuseks oli hageja nõude osaline rahuldamine pärast hageja poolt kohtusse pöördumist. Hinnates tervikuna hagist loobumisega seotud hageja nõude rahuldamist ning hageja nõude osalist rahuldamist käesoleva otsuse alusel, rahuldab kohus hagi ligikaudu 97% ulatuses. Seetõttu peab kohus TsMS § 163 lg1 alusel põhjendatuks jätta menetluskulud 97 % ulatuses kostja ja 3 % ulatuses hageja kanda. Kohus määrab, et kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 2987,6 eurot ja hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 34,2 eurot. Kohus tasaarvestab menetluskulude nõuded ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2953,40 eurot ja viivise. Apellatsioonkaebus
30.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude osas. Kostja palub tühistatud osas jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
31.Võlatunnistus on kinnistu müügilepingu osa. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kuna võlatunnistuses oli lepitud kokku maksegraafik, siis on tegemist laenulepinguga ning laenulepingut on kestuslepinguna võimalik üles öelda. Deklaratiivne võlatunnistus ei võrdu automaatselt laenulepinguga. Pooled ei vormistanud võla tasumise kokkulepet. Kostja ei olnud hagejale võlatunnistuse väljastamise ajal midagi võlgu. Pooled leppisid kokku, et osa kinnistu ostuhinnast tasutakse maksegraafiku alusel. See on erinev olukorrast, kus sissenõutav kohustus vormistatakse ümber laenuks. Kuna tegemist ei ole laenulepinguga, siis ei saanud seda ka üles öelda. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse käik
33.Hageja esitas 10.08.2023 kohtule hagist osaliselt loobumise avalduse põhjendusega, et kostja on tasunud hagejale alates 25.02.2022 kuni 25.07.2023 igakuiselt iga kuu 25. kuupäevaks põhivõla katteks 1000 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 30 000 eurot, viivised 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivised seaduses sätestatud määras tasumata põhinõudelt alates 26.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni arvestades kostja igakuiseid tasumisi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
34.Maakohtu otsust on vaidlustatud osas, milles hagi osaliselt rahuldati ning kostjalt mõisteti välja põhivõlg 48 000 eurot, viivis 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26.02.2022. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude osas. Muus osas ei ole maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitatud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1).
35.Kostja esitas 01.08.2023 tõendina 22.04.2021 e-kirjavahetuse kostja ja C vahel. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja pole põhjendanud, et tal ei olnud võimalik esitada tõendit maakohtule. Kuna kostjal oli võimalik esitada tõend juba maakohtule, siis puudub alus selle esmakordseks esitamiseks ringkonnakohtule. Ülaltoodule tuginedes on tõend esitatud hilinenult, mistõttu tuleb selle vastuvõtmisest keelduda.
36.Kostja vaidlustab maakohtu otsust hagi rahuldatud osas põhjendusega, et hageja ei saanud võlatunnistust üles öelda, kuna tegemist ei ole laenulepinguga, vaid kinnistu müügilepingu osaga. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal ei olnud õiguslikult võimalik võlatunnistust eraldiseisvalt üles öelda, vaid teoreetiliselt oleks hagejal olnud võimalik taganeda ostu-müügilepingust kui tervikust. 05.05.2021 võlatunnistuses kinnitas kostja, et ta võlgneb hagejale võlatunnistuse andmise päeva seisuga 56 000 eurot ja tasub hagejale alates 2021 juunist järgneva 56 kuu jooksul igakuiste osamaksetena 25. kuupäevaks 1000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja leiab, et võlatunnistuse väljastamise ajal ei olnud ta hagejale midagi võlgu, vaid tegemist on kokkuleppega, et osa kinnistu müügihinnast tasutakse maksegraafiku alusel. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlatunnistuse väljastamise ajal ei olnud kostjal hagejale võlgnevust. Võlatunnistuses on kostja kinnitanud, et ta võlgneb hagejale võlatunnistuse andmise päeva seisuga 56 000 eurot. Ka juhul, kui 56 000 euro puhul oli tegemist kinnistu müügihinna osaga, ei tähendada see seda, et pooled ei saanud kokku leppida selles, et kostja annab tasumata müügihinna osa kohta välja võlatunnistuse, milles kinnitab, et ta on nimetatud rahasumma hagejale võlgu ja kohustub selle tasuma osade kaupa. Maakohus on põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul saab deklaratiivse võlatunnistuse väljastamist käsitleda võlatunnistuses märgitud võlgnevuse tunnustamises laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p-s 15 märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Riigikohus on 20. juuni 2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-50307 p-s 19.1 selgitanud, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted. Kuna kostja on väljastanud võlatunnistuse, milles tunnistas võlgnevust ja kohustust tasuda see osamaksetena, siis kohaldub võlatunnistusele laenulepingu kohta sätestatu ning hagejal oli ringkonnakohtu hinnangul õiguslikult võimalik võlatunnistus eraldiseisvalt üles öelda.
37.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja 27.09.2021 nõudekirja saab käsitleda võlatunnistuse ülesütlemise avaldusena. Samuti leidis maakohus õigesti, et hagejal oli võlgnevuse tõttu õiguslik alus võlatunnistuse ülesütlemiseks, ning et kostja poolt VÕS § 110 sätestatud kohustuse täitmisest keeldumise tingimused on tõendamata. Kostja ei ole nimetatud küsimustes maakohtu otsusele apellatsioonkaebuses ka sisulisi vastuväiteid esitanud.
38.Ülaltoodule tuginedes leidis maakohus põhjendatult, et võlatunnistusest tulenev hageja nõue muutus ülesütlemise tagajärjel kogu ulatuses sissenõutavaks.
39.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 48 000 eurot, viivise 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivise alates 26.02.2022 seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Võlgnevuse arvutuslikule küljele ei ole kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
40.Alates maakohtu otsuse tegemisest 25.02.2022 kuni 25.07.2023 on kostja tasunud hagejale iga kuu 25. kuupäevaks põhivõla katteks 1000 eurot (s.t kokku 18 000 eurot), millises osas hageja 10.08.2023 avalduses hagist loobus. Kostja ei vaielnud hagist loobumisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud osas tuleb hagist loobumine vastu võtta, menetlus lõpetada (TsMS § 429 lg 1) ning maakohtu otsus viidatud osas tühistada (TsMS § 431 lg 2). Seega jääb kostjalt väljamõistetavaks põhivõlaks 30 000 eurot.
41.Kuna hageja loobus 10.08.2023 avalduses osaliselt hagist, siis tuleb muuta maakohtu otsust ka viivise osas. Maakohus mõistis kostjalt välja viivise 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja alates 26.02.2022 viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Arvestades kostja poolt tehtud tasumisi põhivõla katteks (viimane tasumine 25.07.2023) ning lähtudes seadusjärgsest viivisemäärast, on viivise suurus 18.08.2023 seisuga kokku 6765,05 eurot. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista seaduses sätestatud viivis põhivõla tasumata osalt alates 19.08.2023 kuni põhivõla tasumiseni.
42.Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
43.Ringkonnakohtu hinnangul puudub vajadus muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Seda ei muuda ka asjaolu, et ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab. Otsus tühistatakse osaliselt, kuna hageja loobus osaliselt hagist kostja poolt võlgnevuse osalise tasumise tõttu. Hagist osalisel loobumisel hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud vastavas osas kostja kanda (TsMS § 168 lg 5).
44.Kostja ei ole apellatsioonkaebuses konkreetselt vaidlustanud temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg 1 sätestatut. Seega puudub alus muuta maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas.
45.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
46.Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1980 eurot (käibemaksuga). Samuti palus hageja menetluskuludelt välja mõista viivise. Menetluskulude nimekirja
kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuses menetlustoimingute tegemisele kokku 11 tundi. Lepingulise esindaja tunnitasu määr on 180 eurot (käibemaksuga). Hageja ei saa käibemaksu tagasi arvestada.
47.Arvestades apellatsioonkaebuse ning selle vastuse sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise, sellele vastuse koostamise ja nendega seotud menetlustoimingute põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi ja 10 minutit menetluskulude nimekirjas märgitud 7 tunni 10 minuti asemel. Muus osas peab kolleegium menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu põhjendatuks. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 9 tundi. Samuti on põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 180 eurot käibemaksuga.
48.Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude katteks 1620 eurot ja viivis menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.