Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht 08.08.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-120920
Kohtuasi
OÜ Europark Estonia väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: OÜ Europark Estonia (registrikood 10811490), lepinguline esindaja BA
hagi
X
vastu
võla
Kostja: X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebusega koos esitatud tõendid (apellatsioonkaebuse lisad 1– 6) vastu võtmata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 29.06.2023 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. OÜ-l EUROPARK ESTONIA ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.OÜ Europark Estonia (hageja) esitas 14.06.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 45 euro saamiseks. Kostja esitas 22.06.2022 nõudele vastuväite. 29.06.2022 määrusega lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.12.07.2022 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista leppetrahvi võlgnevuse 30 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 158 lg 1) ja sissenõudmiskulu 15 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1).
3.Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik/vastutav kasutaja. Sõiduk oli pargitud 29.05.2020 hageja opereeritavale parkimisalale EP81, 1123 Tartu mnt 1, Tallinn, parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti ega fikseeritud parkimise algusaeg parkimiskellaga. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastati kostjale kohe pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõue number 1352905201016218. Nõue paigutati sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi 30 eurot maksmise tähtaeg oli 12.06.2020, kuid see on siiani tasumata. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid kostja ei tasunud võlgnevust vabatahtlikult. Sissenõudmiskulud koosnevad päringute tegemisest registritesse ja meeldetuletuskirja saatmisest. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
5.Tõendanud ei ole, et kostja oli sõiduki omanik või juht ja et ta parkis sõidukit hagiavalduses viidatud parklas. Kostja ei ole ühtegi parkimislepingut sõlminud. Mõned hageja esitatud fotod, kus on märgistatud parkimistsoon EP81, võivad olla eksitavad, kuna neil puudub kostja sõiduk. Kostja ei ole sõidukit kunagi parkimistsoonis EP81 parkinud, mida kinnitavad ka hageja esitatud fotod, sest hageja ei esitanud ühtegi fotot parkimistingimustest selles kohas, kus auto seisab. Hageja esitatud fotod kirjeldavad ainult tsooni EP81 parkimistingimusi, millel ei ole pistmist selle kohaga, kus autot pargiti. Ei ole selge, et parkimisala on tasulise parkimise ala. Vastavalt liiklusseadusele peab omanik auto kasutamise andmed kuue kuu jooksul säilitama ja politsei või kohtu nõudmisel need ja esitama. Kuna möödas on üle kahe aasta, siis nüüd on peaaegu võimatu kindlaks teha, kes autot juhtis. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohtu 29.06.2023 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 45 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 477,50 eurot ja viivise menetluskuludelt.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisalast ning liiklus- ja teavitusmärkidest tõendatud, et hageja opereeritava parkla sissesõitude juurde on paigaldatud liiklusmärk, mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale. Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt tahet lepingu sõlmimiseks,
2-22-120920 kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega hageja parklasse avaldas kostja sõiduki kasutajana lepingu sõlmimiseks nõustumust VÕS § 20 lg 1 järgi. Seega saab lugeda poolte vahel vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 ja § 11 lg-le 1 sõlmituks suulises vormis lepingu. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi.
8.Väljavõttega Transpordiameti vastusest sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete kohta ja rahvastikuregistri andmetega on tõendatud, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja on kostja. Hagiavaldusele lisatud fotodega sõidukist ja sõiduki kojamehe vahele pandud parkimistrahviga on tõendatud, et kostja parkis oma sõiduki 29.05.2020 parkimisalale EP81, 1123 Tartu mnt 1, Tallinn, ja et talle on väljastatud 30 euro suuruse leppetrahvi nõue numbriga 1352 9052 0101 6218 ja maksetähtajaga 12.06.2020. Tõendatud on, et sõiduki armatuurlaual ei olnud vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti ega fikseeritud parkimise algusaega parkimiskellaga. Puudus ka luba parkimisalal parkimiseks. Järelikult parkis kostja sõidukit parkimistingimusi rikkudes.
9.Asjaolu, et hageja esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, on tõendatud sõiduki klaasipuhastajate vahele pandud leppetrahviteatega. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430, p 18). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole oma sõidukit hageja parkimisalale parkinud. Samuti ei ole ta tõendanud, et ta oleks paigutanud sõiduki armatuurlauale vastaval parkimisalal parkimisõigust andva parkimiskaardi või parkimisautomaadist ostetud parkimispileti, oleks alustanud mobiilset parkimist või tõendanud tasuta parkimisõigust parkimiskellaga. Seega vastutab kostja leppetrahvi eest kuni ta tõendab, kes sõidukit on kasutanud ning kas võimalik kolmas osapool, kes on sõidukit kasutanud, vastutab ka leppetrahvist tuleneva nõude eest (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16; RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, RKTKo 26.01.2017, 3-21-77-16, RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430). Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest kehtib eeldus, et leping sõlmiti sõiduki omanikuga (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tema sõidukit kasutas mõni teine isik. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-19-123666 selgitanud, et liiklusseadusest (LS) tulenev andmete säilitamise kohustus on avalik-õiguslik kohustus. Omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul ning seetõttu on omanikul õigus oma õiguste kaitseks säilitada andmeid vähemasti võimalike nõuete aegumistähtaja lõpuni. Kui sõidukiomanik seda ei tee, on tegemist tema enda riskiga. Kuivõrd hagi ei ole aegunud, ei saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole vastavaid andmeid säilitanud (vt TlnRnKo 28.06.2017, 2-16116867). Seega on tõendatud, et kostja parkis parkimistingimusi rikkudes ja kostjal tuleb tasuda lepingust tulenev leppetrahv 30 eurot (VÕS § 108 lg 1, VÕS § 158 lg 1).
2-22-120920
10.Hageja sissenõudmiskulu 15 eurot on põhjendatud (VÕS § 1132 lg 2 p 1). Hageja nõudekirjaga on tõendatud, et hageja tegi ettepaneku lahendada asi kohtuväliselt, teavitades kostjat võlgnevuse olemasolust.
11.Menetluskulud jäävad kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Hageja põhjendatud menetluskulud on 477,50 eurot, s.o riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 357,50 eurot (110 eurot/h x 3 h 15 min). Vastavalt hageja taotlusele kuulub menetluskuludelt tasumisele viivis (TsMS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja uued tõendid.
13.Kostja hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja andis nõusoleku parkimistingimuste kohta. Kostja hinnangul ei ole autot parkinud juhti võimalik tuvastada. Tõele ei vasta hageja teave selle kohta, et kostja on auto ainus omanik ja kasutaja. Alates auto Eestis registreerimise hetkest on autol kaks kasutajat.
14.Maakohus märkis, et leppetrahvi nõue asetati sõiduki klaasipuhasti alla. Hageja esitatud fotodelt on näha ainult kollane paberitükk, fotodelt ei nähtu, et see oleks konkreetselt seotud trahviga number 1352 9052 0101 6218. Seega ei ole hageja tõendanud 29.05.2020 leppetrahvi üleandmise fakti.
15.Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune sõiduk oli pargitud parklas EP81. Mõnel hageja esitatud fotol, mis tehti enne auto parkimist, ei ole kostja autot. Vaidlusalune sõiduk oli pargitud Tartu mnt 7 eraterritooriumile, mis on eraparkla. Vastava asjaolu tunnistuseks on tõkkepuu olemasolu, mida saab avada ainult spetsiaalse kaugjuhtimispuldi abil. Sellest annab tunnistust ka betoonpiirete olemasolu parkla EP81 (parklasse EP81 võib vabalt siseneda iga auto) ja Tartu mnt 7 eraparklasse sissesõidukoha vahel, kuhu autoga saab sõita ainult parklasse juurdepääsu ja tõkkepuu puldi olemasolul. Kostja esitab apellatsioonkaebuse lisana uued tõendid, mis tõendavad, et auto oli pargitud Tartu mnt 7 maja eraterritooriumil, mitte EP81 parklas. Kostja esitab apellatsioonkaebuse lisana uued tõendid ka selle kohta, et kostjal on õigus parkida Tartu mnt 7 majaga piirnevale territooriumil. Kostja eeldab, et hageja on Tedremaja OÜ (kes osutab ruumide ja parkimiskohtade renditeenust aadressil Tartu mnt 7) poolt palgatud parkimisjärelevalve teostamiseks ning seega peab tal olema teave autode kohta, mis saavad parkida nii Tartu mnt 7 maja territooriumil kui ka sellega piirneval territooriumil, mis on sissesõidukoht eraparklasse.
16.Kostja eeldab, et leppetrahv numbriga 1352 9052 0101 6218 on üksikjuhtum ja parklat EP81 teenindanud hageja töötaja inimlik eksitus, kes kogemata sisenes Tartu mnt 7 maja territooriumile ja võis väljastada ebaõige trahvi, milles märkis valesti asukoha, samuti ei olnud juhtkond teavitanud teda parkla piiridest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku
2-22-120920 aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades muu hulgas ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
18.Esiteks keeldub ringkonnakohus vastu võtmast kostja esitatud tõendeid (apellatsioonkaebuse lisad 1–6). Kostja on apellatsioonkaebuse lisadena esitanud täiesti uued tõendid, samuti esitanud uuesti hageja maakohtus esitatud fotod koos oma kommentaaridega.
18.1.Kostja on esitanud koos apellatsioonkaebusega uuesti toimikus olevad hageja esitatud fotod (lisad 2, 3, 6 (v.a Google’ foto, st lisa 6 viimane foto), võrdle dtl 33–46, 48, 78, 79), samuti ühe kostja enda esitatud foto (dtl 71). Kohus keeldub juba toimikus olevate tõendite vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 alusel.
18.2.Ringkonnakohus selgitab edasi, et üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (TsMS § 652 lg 1 p 1), kuna sisuliselt on ringkonnakohtu ülesanne kontrollida apellatsioonimenetluses, kas hageja maakohtule esitatud asjaolude alusel oli võimalik hageja nõuet rahuldada ning kas kostja esitatud vastuväited võisid tingida (ka osalise) hagi rahuldamata jätmise. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi saab ringkonnakohus võtta arvesse uusi faktilisi asjaolusid niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel saab ringkonnakohus uusi tõendeid hinnata vaid siis, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel saab ringkonnakohus uusi tõendeid hinnata ka siis, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab tõendi lubatavust pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.
18.3.Käesoleval juhul on kostja esitanud esmakordselt alles ringkonnakohtule 1) sõiduki tehnilise passi, kust väidetavalt nähtub ka sõiduki teine kasutaja (lisa 1); 2) väidetavalt maaameti tehtud ortofotod parkla piirkonnast (lisa 4); Tartu mnt 7 ruumide üürilepingu Tedremaja OÜ ja Y OÜ (mille juhatuse liige on kostja) vahel koos lisaga nr 2, mille kohaselt antakse üürnikule õigus kasutada Tartu mnt 7//Kivisilla tn 4 kinnistul parkimiskohta nr 10 (lisad 5, 5.1, 5.2); Google’i foto (lisa 6 viimane foto). Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei esitanud neid tõendeid maakohtule (TsMS § 652 lg 4), kuigi ta on maakohtus kohtule vastuse esitanud. Kostja väitis maakohtule esitatud vastuses eelkõige seda, et ei ole tõendatud, et sõiduk üldse talle kuulus (vt hagivastuse p 10) või et tema seda sõidukit juhtis (hagivastuse p 1 ja 8). Samuti väitis kostja, et ei ole tõendatud, et ta on parkimislepingu sõlminud ning et ta oleks parkimistsoonis EP81 parkinud. Seejuures vaidlustas kostja osa hageja esitatud fotosid, kuna neilt ei nähtunud tema sõiduk (hagivastuse p-d 2–7 ja 9). Kostja ei esitanud maakohtule väiteid selle kohta, et tal oli õigus parkida seal, kus ta parkis, vaid viitas eelkõige sellele, et tema seos sõidukiga ei ole tõendatud ning et ta ei parkinud hageja parklas.
18.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja hagimenetluse asjas esitada apellatsioonkaebuses täiesti uusi vastuväiteid ja nendega seotud tõendeid. Tegemist ei ole väidete ega tõenditega, mida ei oleks saanud maakohtus esitada ning kostja ei ole seda ka ise väitnud. Eeltoodust
2-22-120920 tulenevalt keeldub kohus kostja uute tõendite (lisad 1, 4, 5, 5.1, 5.2 ja lisa 6 viimane foto) vastuvõtmisest.
19.Edasi selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 45 eurot (leppetrahvi võlgnevus 30 eurot ja sissenõudekulu 15 eurot) ning menetluskulud ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohus on asja ka lihtmenetluse asjana menetlenud (dtl 65).
19.1.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus on oma otsuse resolutsioonis märkinud, et kohtuotsusele ei saa apellatsioonkaebust esitada, v.a TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse norme aga hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Seega puudub kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 sätestatud alus.
20.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et maakohus oleks vaidlust lahendades eksinud hageja esitatud tõendeid hinnates.
20.1.Esiteks ei vaidlusta kostja enam ka ise, et tema on auto omanik, vaid väidab, et autol oli kaks kasutajat. See asjaolu ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna hageja oli esitanud maakohtule väljavõtte Transpordiameti andmetest, mille kohaselt oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja (dtl 53). Riigikohus on leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), siis autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine on auto vastutava kasutaja kontrolli all ja teisel poolel on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Tõendamiskoormis tuleb seetõttu hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omanikku, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 24; RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31). Seega on maakohus õigesti lugenud kostja sõiduki juhiks. Maakohus on õigesti märkinud, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm ning eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama sõiduki kasutaja andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (vt nt TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 37 edasiste viidetega). Kuna omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul, siis kui omanik andmeid ei säilita, kannab tema seonduvat riski ja võimalikke negatiivseid tagajärgi (sh leppetrahvi maksmise kohustust).
20.2.Edasi, mis puudutab kostja väidet, et ta ei parkinud hageja kontrollitaval alal, siis nähtub hageja maakohtule esitatud tõenditest, et kostja parkis alal, kuhu sisenemisel oli nähtav
2-22-120920 EUROPARKi silt koos teabega, et tingimused on märgi tagaküljel (dtl 43). Kostja väide, et osal hageja esitatud fotodel ei ole tema sõidukit näha (vt dtl 47–52), on õige, kuid need fotod on esitatud selleks, et näidata, et parkla territooriumil (ükskõik kust suunast sisenedes) oli piisavalt teabetahvleid tasulise parkimisala ja parkimise tüüptingimuste kohta ja/või viitega selle kohta, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Nendelt fotodelt koosmõjus fotoga, kus on ka kostja sõiduk, nähtub, et kostja sõiduk pargib hageja märgitud parkimisalal. Ka kostja ise on oma seisukohta kopeerinud ühe pildi, millelt nähtub, et tema sõiduk asub hageja hallataval parkimisalal (dtl 71). Ringkonnakohus leiab, et hageja opereeritava parkla sissesõitude juurde paigaldatud infotahvlid koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab, on piisavad selleks, et lugeda, et isik, kes sellisel alal pargib, annab parkimisega parkimislepingu sõlmimiseks nõustumuse ning nõustub seega ka parkla tüüptingimustega, sh leppetrahvi maksmise kohustusega, milleks käesoleval juhul oli tüüptingimuste p 5 kohaselt 30 eurot (dtl 49, vt ka RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 36).
20.3.Hageja on tõendanud, et kostjal parkimiseks luba ei olnud. Hageja on selgitanud, et ala, kus kostja sõiduk paikneb, on samuti osa Tartu mnt 1 parkimisalast, kus võib parkida vaid selleks ette nähtud lubadega. Kuna on tõendatud, et ala, kus kostja oma sõidukit parkis, kuulus hageja hallatava ala sisse, siis kehtib parkimisele hageja tüüptingimuste p 4, mille kohaselt peab sõiduki armatuurlaualt olema näha kas parkimise eest tasumine või parkimiskaardi või -loa kehtivus, v.a kui parkimise eest tasutakse mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel (dtl 49). Hageja esitatud fotodelt nähtub, et kostja sõiduki armatuurlaual ei ole vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit (dtl 33–41). Hageja on selgitanud, et alustatud ei olnud ka mobiilset parkimist. Osadelt fotodelt nähtub õigus parkida seda sõidukit hoopis KÜ Pae 39 parkimisalal (dtl 37–39). Kostja ei väidagi, et kõnealusel sõidukil oleks parkimisõigust kinnitav luba nähtaval kohal olnud, seega on parkimisõiguse olemasolu tõendava dokumendi puudumine sõidukil tõendatud. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta parkis konkreetsel juhul mõne muu kinnistu piirides, mis ei allu hageja tingimustele. Toimikumaterjalide kohaselt on hageja parkinud hageja kontrollitaval alal ilma selleks mis tahes loa omamist tõendamata.
20.4.Ebaõige on ka kostja väide, et talle ei ole leppetrahvinõuet esitatud. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud fotodega (dtl 31, 34, 44) on tõendatud parkimistrahvi kostja sõidukile jätmine. Riigikohus on pidanud parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146, p 12). Lisaks on hageja teatanud kostjale leppetrahvi maksmise kohustusest kohtueelselt 21.07.2021 ja 08.06.2022 (dtl 54–60), kuid kostja ei tasunud võlgnevust vabatahtlikult. Seetõttu oli hagejal õigus nõuda kohtus lisaks leppetrahvile (30 eurot) ka meeldetuletuskirja koostamisega seotud kulu eest (päring sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks Transpordiametile) täiendavad 15 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1).
20.5.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 teise lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiväidetega (Riigikohtu 03.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 10 teine lõik koos edasiste viidetega). Maakohus on otsuses põhjendanud, et on tõendatud, et kostja oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja, kes parkis sõidukit 29.05.2020 hageja opereeritaval alal ning et kostja sõidukil ei olnud sel ajal mingit parkimisõigust andvat parkimiskaarti vms. Tõendatud on parkimistingimuste rikkumine kostja poolt ning hageja poolt leppetrahvinõude esitamise õigus ja selle nõude esitamine. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust kahelda hageja maakohtus esitatud dokumentaalsete tõendite (fotode)
2-22-120920 usaldusväärsuses, kuna kostja auto on neil fikseeritud EUROPARKi opereeritaval alal ilma mis tahes parkimisõigust tõendava loata.
20.6.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust ka apellatsioonkaebuse väited õiguse kohta kasutada parkimiskohta Tartu mnt 7 aadressil. Hageja esitatud fotodelt nähtub selgelt, et alale sisenemisel, kuhu kostja on parkinud, on EUROPARKi silt koos viitega tingimustele. Isegi kui kostjal on Tartu mnt 7 hoovis parkimiskoht, siis asukoht, kus kostja sõiduk asub käesolevas asjas olevate tõendite kohaselt, ei ole Tartu mnt 7 sisehoov. Kostja ei ole tõendanud väidet õiguse kohta parkida seal, kus ta fotodelt nähtuvalt parkis. Samuti jäävad paljasõnaliseks kostja väited tõkkepuu ja puldi ja/või kivitõkiste kohta, kuna need ei lükka ümber fotodelt nähtuvat, et vaidlusalune ala oli EUROPARKi sildi alla jääv ala, millel parkimise õigust kostja tõendanud ei olnud. Kui kostjal oleks olnud sellel alal parkimise õigus, oleks ta saanud seda tõendada nii kohtuväliselt kui ka maakohtu menetluses.
20.7.Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. See, kui kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt RKTKm 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 13). Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
21.Kolleegium lisab, et hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses, kuid ei ole apellatsioonkaebuse põhjendavas osas esitanud vastuväiteid hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitise suuruse kohta. Seega ei ole hageja sisuliselt menetluskulude hüvitise suurust vaidlustanud (vt RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p 15).
22.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kaebuse menetlusse võtmise korral tekiksid apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad kulud.
23.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Käesolevas asjas ei ole kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasunud, mistõttu puudub kostjal alus riigilõivu tagasi nõuda.
24.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.