2-22-101952/37 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

9.Mõista A. R. lt Multitude Bank p.l.c kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartumaa; e-post [email protected]) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 19 järgi tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% aastas (kolmekordne määr seega 58,11%). Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu krediidikulukuse määr on hageja kinnitusel 61,79%. Seega ületab lepingus kokku lepitud krediidikulukuse määr 61,79% augustis 2019 Eesti Panga avaldatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse VÕS §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuna krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra ning kostjal tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2021 kuni 31. detsembrini 2021 0% aastas ning kuna hageja nõuab intressi seisuga 28. september 2021, jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab antud peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3016, p 10) Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et tulenevalt lepingu tingimuste p-st 3.4.10 pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja kostja ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Hageja kinnitusel krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamiseks lähtus krediidiandja ka kostja poolt esitatud tulu andmetest. Taotluses märkis kostja, et tema igakuine sissetulek on 3000 eurot ning igakuised kulud on 150 eurot. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti. Hageja leiab, et krediidi võtmisel ei lasu kogu

vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni (dtl 170-171). Kohus on seisukohal, et ainuüksi kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Kohus on juba eelnevalt jätnud hageja intressinõude rahuldamata krediidikulukuse määra lubatud suuruse ületamise tõttu. Hageja esiletoodu kohaselt on kostja teinud hagejale tagasimakseid kokku 2251 eurot 77 senti, millest hageja on arvestanud põhiosa katteks 263 eurot 14 senti (mille hageja on juba hagi esitamise seisuga põhivõlast maha arvanud), intressi katteks 1927 eurot 75 senti ja sissenõudmiskulude ning teenustasu katteks 60 eurot 88 senti (dtl 84-85). Kuna kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 944 eurot 23 senti (3196-2251,77).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Hageja palub kostjalt välja mõista ka kohtueelsete õigusabikulude näol kantud kahju summas 50 eurot. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. Kohus rahuldab antud nõude. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 944 eurot 23 senti ja kahjuhüvitis 50 eurot, kokku 994 eurot 23 senti. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks tehti päring rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsetele kohalikele omavalitsusele, Politsei- ja Piirivalveametile, samuti Eesti Töötukassale, Sotsiaalkindlustusametile ja pankadesse. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosalised ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 4 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 23% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 23% ulatuses kostja ja 77% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 455 eurot ja esindajakulu 300 eurot (käibemaksuta). Riigilõiv 455 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Hagejale osutati õigusabi 3 tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas nõude tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Hageja on Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitanud sarnaseid hagisid sadu ja võimalik, et enamgi. Hageja lepingulise esindaja osalus menetluses on sisuliselt piirdunud hagiavalduse kohtusse esitamisega ning selle täiendamisega. Seetõttu ei pea kohus ajakulu 3 tundi täies mahus põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu trafaretse hagiavalduse koostamiseks ja kohtusse esitamiseks 1 tund ning võttes arvesse selle täiendusi, kokku 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on kooskõlas turuhinnaga. Hageja esindajakulu on seega vajalik ja põhjendatud 2 tunni, s.o 200 euro ulatuses (käibemaksuta).