X’i hagi osaühingu Liis Projekt vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.08.2022 otsus ja 31.03.2023.a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: X (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX, epost XXX); tema lepinguline esindaja Liina Karlson (Themis Õigusbüroo osaühing, registrikood 12803543, asukoht Narva mnt 5, 10117 Tallinn, e-post XXX); Vastustaja: osaühing Liis Projekt (registrikood 10292373, asukoht Põllu tn 125-6, Tallinn, e-post XXX,XXX); tema lepingulised esindajad Kristo Madrus ja Sandra Raudsepp (osaühing Madrus CP, registrikood 14541700, asukoht Länneaia tee 6, Randvere, 74016 Viimsi vald, e-post XXX,
XXX).
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X’i apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 26.08.2022 ja 31.03.2023. a otsuste peale menetlusse.
2.Lahendada apellatsioonkaebus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
Tühistada Harju Maakohtu 26.08.2022 ja 31.03.2023. a otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
4.Rahuldada X’i apellatsioonkaebus.
5.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt 30.12.2017 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu, millega kostja kohustus koostama ehitusprojekti eelprojekti staadiumis, sh korraldama selle kooskõlastamise asjaomastes ametiasutustes ning saama ehitusloa suvilale asukohaga Varese, Mälivere küla, Kohila vald, Rapla maakond. Lepingu p-de 3.1 ja 6.1 kohaselt oli lepingu kogumaksumuseks 2 760 eurot (koos käibemaksuga), mille hageja kohustus kostjale tasuma järgmiselt: 40% ettemaksuna, 40% projekti valmimisel ning 20% ehitusloa väljastamise järel. 30.12.2017 väljastas kostja hagejale tasumiseks ettemaksuarve summas 1 104 eurot, mille hageja tasus 31.12.2017. Lepingu p 3.2 kohaselt pidi projekt valmima 10 nädala jooksul, s.o hiljemalt 2018. a märtsi keskpaigaks. Hageja selgituste kohaselt kahetsusväärselt hakkas projekti valmimine viibima, ilma, et kostja oleks hagejat eelnevalt sellest hoiatanud või orienteeruvast valmimise tähtajast teavitanud. 23.04.2018 väljastas kostja hagejale arve järgmise osamakse kohta ehk valminud projekti eest summas 1 104 eurot, mille hageja heauskselt tasus 02.05.2018. Hageja selgituste kohaselt arve tasumise järel asus kostja hagejale väitma, et projekti kooskõlastamise käigus on ilmnenud vajadus projekti olulises mahus parandada. Juuniks 2018 ei olnud projekt endiselt valmis. Ühtlasi ei vastanud kostja enam hageja korduvatele pöördumistele ning kostja asus hagejat süstemaatiliselt eirama. Hageja esitas järjepanu pöördumisi kostjale, sealhulgas tegi ettepaneku lepingu tagasitäitmiseks, kuid edutult. Hageja toob välja, et kostja ei teavitanud mitte ühelgi lepingujärgselt kokkulepitud viisil töö tegemist mittevõimaldavatestst asjaoludest. 17.10.2018 esitas hageja viimaks kostjale lepingust taganemise avalduse tuginedes olulisele lepingu rikkumisele. Hageja selgituste kohaselt järgmisel päeval, st 18.10.2018, külastas kostja lõpuks objekti. Külastusest kostja hagejat ette ei teavitanud, vaid tuli kohale, suhtles naabriga (hagejat kohapeal ei olnud), kellele jagas muuhulgas lepingulist konfidentsiaalset infot. Hageja leiab, et selline käitumine on taunitav. Hageja on seisukohal, et kuigi hageja on tasunud kostjale 80% lepingu kogumaksumusest, ei ole hageja saanud kostjalt tänaseni lepingu esemeks olnud projekti. Hageja on pöördunud murega ka Eesti Arhitektide Liidu aukohtu poole, kuid 06.03.2019 aukohus kostjal kutse-eetika normide rikkumist ei tuvastanud. Aukohus nentis, et kõne all oleval juhul on tegemist lepingu poolte vahelise arusaamatusega. Nn arusaamatus ei ole aga hageja hinnangul lahenenud tänaseni, kuna hageja pole kostjalt projekti saanud. Hageja toob välja, et on pöördunud korduvalt kostja poole eesmärgiga leida tekkinud probleemile mõlemat osapoolt rahuldav kompromiss, sealhulgas esitanud lepingu tagasitäitmise nõudeid, kuid edutult. Hageja toob välja, et ka Eesti Arhitektide Liidu aukohtu poole pöördumine ei motiveerinud kostjat oma lepingulisi kohustusi täitma ega hagejaga kontakteeruma olukorra mõisliku lahendamise eesmärgil. Ühtlasi ei ole kostja reageerinud hageja palvele anda seni valminud projekt koos lisadega üle teisele arhitektile Tõnu Laigu. Hageja selgituste kohaselt kostja on täielikult
passiivne ning kuivõrd kostja väldib pikemat aega hagejaga mistahes kontakti, on kohtuvälised meetmed probleemi lahendamiseks ammendunud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt OÜ Liis Projekt hageja X’i kasuks välja töövõtulepingu alusel tasutud rahasumma 2 208 eurot; mõista kostjalt OÜ Liis Projekt hageja X kasuks välja VÕS § 189 lg 1 alusel tagastatavalt rahalt (so 2 208 eurolt) viivised perioodi 18.10.2018 kuni 06.10.2020 kohta summas 348.07 eurot ning mõista välja edasiulatuv viivis alates 07.10.2020 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni rahuldatud põhinõude täitmiseni; Kõik menetluskulud jätta kostja OÜ Liis Projekt kanda ning menetluskuludelt nõuda kostjalt OÜ Liis Projekt hageja X kasuks välja viivised alates lahendi jõustumisest kuni nende tasumiseni VÕS § 113 lg 1 kehtivas määras. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata. Kostja leiab, et hagejal ei ole kostja suhtes lepingust tulenevat nõudeõigust. Kostja toob välja, et lepingu punkti 2.2.1 järgi pidi kostja koostama ehitusprojekti eelprojekti staadiumis ning punkti 6.1 järgi kohustus hageja tasuma 40% lepingu hinnast ettemaksuna, 40% lepingu hinnast valmis projekti eest, enne projekti EHRi laadimist. Viimane 20% lepingu hinnast kuulus tasumisele pärast ehitusloa väljastamist. 23.04.2018 menetlusse võetud projekti eest on hageja tasunud 02.05.2018, st pärast projekti EHR-i laadimist. Kostja on seisukohal, et arve tasumisega on hageja kinnitanud lepingu täitmisega nõustumist ning sellest tulenevalt on kumbki osapool täitnud lepingust tulenevad kohustused, mis selleks hetkeks olid muutunud täidetavateks ning seega on kostja seisukohal, et on töövõtulepinguga võetud kohustuse täitnud ning kõikidest asjaoludest objektiivselt lähtudes ei anna ükski hageja argumentidest alust jätta kehtiv pooltevaheline leping kohaldamata. Sealjuures kinnitab kostja seisukohta ka Eesti Arhitektide Liidu aukohus oma 06.03.2019 protokollis väljendatud seisukohtadega. Kostja on seisukohal, et hageja väide, et EHR-i esitati „algeline“ projekt on teadlikult kohut eksitav. Kostja toob välja, et Eesti Arhitektide Liidu aukohus sedastab, et arhitekt MN poolt koostatud eelprojekt on piisavalt põhjalik ja staadiumi nõuetele vastav. Kostja selgituste kohaselt hageja teadlik ja tahtlik kostjat läbivalt eksitav käitumine tingis lepingust tuleneva kohustuse täitmise viibimise (projekti vormistamine piisavaks, et võimaldada kohaliku omavalituse poolt ehitusloa väljastamist). Kostja toob välja, et 31.05.2018 tagastatud märkused on kostja hagejale edastanud palvega neid kommenteerida ja vastata. Korduvalt on kostja palunud ka värskeid fotosid objektist või alternatiivselt võimalust objekti külastada. Kostja on seisukohal, et hageja on esitanud küll korduvalt erinevaid pilte objektist, kuid ka need on olnud aegunud ning ei ole algusest peale vastanud objekti tegelikule olukorrale lepingu sõlmimise hetkel. Kostja korduvatele palvetele saata ajakohased pildid väljendas hageja oma pahameelt ja jättis esitatud palved tähelepanuta. Kostja on seisukohal, et selliselt on hageja läbivalt kostjat tema töös eksitanud ja seeläbi pärssinud töötegemise protsessi. Objektile kohale minekut ei ole hageja samuti vajalikuks või võimalikuks pidanud. Kostja toob välja, et hageja ütluste ja esitatud eskiisi ning fotode alusel koostatud projekt sai kohalikult omavalitsuselt ebamõistlikus ulatuses märkusi. Kuivõrd hageja esitatud selgitused ja fotod ei olnud kogu lepingu kestvuse jooksul õiged, oli kostja sunnitud objekti külastama ja ise asjakohased fotod tegema. Kostja leiab, et ainuüksi asjaolu, et tänaseks EHR-i laetud eelprojekt sama objekti kohta erineb radikaalselt kostja töö aluseks olnud eskiisist, näitab, et hageja tegevus on olnud pahatahtlik. Kostja selgitab täiendavalt, et EHR-i üles laetud materjalid on hagejale igal ajal vabalt kättesaadavad ning tal on võimalik neid edastada oma äranägemise järgi kolmandatele osapooletele. Hageja väited lepingu mittetäitmise kohta on kostjale arusaamatud ning pahatahtlikud.
Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole seadusest tulenevat nõudeõigust. Käesoleva vaidluse objektiks on teenuse osutamine töövõtulepingu alusel, seega on hageja poolt üleantu tagastamine olemuslikult välistatud. Kostja on seisukohal, et arvestades, et kostja tehtud toimingud töövõtulepingu täitmiseks kuni hageja lepingust taganemiseni vastasid 80 protsendile teenusest ja hageja on maksnud 80 protsenti kokku lepitud tasust, toimuks kummagi poole vastastikuse nõude korral nõuete tasaarveldus. Maakohtu otsus 3.Harju Maakohus tegi 26.08.2022 a kirjeldava ja põhjendava osata otsuse ning kuna hageja teatas soovist esitada otsusele apellatsioonkaebus, siis tegi 31.03.2023 kirjeldava ja põhjendava osaga otsuse. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt nähtub asjas kogutud tõenditest, et hageja on esitanud kostjale töö lähteülesandena ebaõigeid või vastuolulisi andmeid, selles etapis, kui hageja lepingu üles ütles, oli lepingust tulenevalt kostjal üksnes kohustus projekt EHR-i esitada ja puudub vaidlus, et viidatud kohustus on nõuetekohaselt täidetud. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud ja põhistanud kostja poolset lepingu rikkumist. Kohtu hinnangul soovi korral oli hagejal omanikuna õigus igal ajahetkel teha vastav päring/taotlus EHR-i ning saada juurdepääs teda või tema kinnistut puudutavatele dokumentidele, kui ta enne päringu tegemist juurdepääsu veel ei ole saanud. Kohus leiab, et arvestades, et kostja tehtud toimingud töövõtulepingu täitmiseks kuni hageja lepingust taganemiseni vastasid 80 protsendile teenusest ja hageja on maksnud 80 protsenti kokku lepitud tasust toimuks kummagi poole vastastikuse nõude korral nõuete tasaarveldus. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et X’i hagi OÜ Liis Projekt vastu võlgnevuse nõudes tuleb jätta rahuldamata selle tõendamatuse tõttu. Apellatsioonkaebus 4.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja teha uus otsus millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsused kuuluvad tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 6.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada rikkumisena mh ka olukorda, kui
esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta (Riigikohtu 17.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 17). Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamise saatmise tingib otsuse ebapiisav põhjendamine, enne otsuse tegemist tõendamiskoormuse määratlemata jätmine ja eelmenetluses selgitamiskohustuse täitmata jätmine. Need on olulised rikkumised TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi.
8.Asja materjalidest nähtub: − 29.12.2017 sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus kostja koostama suvila ehitusprojekti eelprojekti staadiumis, kooskõlastama selle ametivõimudega, võrkude valdajatega ja saama ehitusloa. Objekti aadress lepingu kohaselt oli Varese, Mälivere küla, Kohila vald, Rapla maakond; − lepingu punktis 3.1 ja p-s 6.1 leppisid pooled kokku lepingu hinnaks 2 300 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 460 eurot. Pooled leppisid kokku, et tasumine toimub kolmes osas järgmiselt: 40% lepingu hinnast tasutakse ettemaksuna; 40% lepingu hinnast tasutakse valmis projekti eest (peale seda projekt laetakse Ehitisregistri Infosüsteemi (edaspidi EHR); 20% lepingu hinnast tasutakse kooskõlastatud projekti eest (ehitusluba on väljastatud); − lepingu täitmise tähtajaks leppisid pooled p-3.2 järgi 10 nädalat peale lepingu sõlmimist ja ettemaksu maksmist. Projekti kooskõlastamise aeg oleneb ametivõimudest. − 30.12.2017 esitas kostja hagejale esimese arve nr 05/12-17, mille hageja tasus 31.12.2017; − 23.04.2018 esitas kostja hagejale teise arve nr 02/04-18, mille hageja tasus 02.05.2018; − 11.09.2018 esitas hageja kostja suhtes kaebuse Eesti Arhitektide Liidule; − 17.10.2018 esitas hageja kostjale lepingust taganemise avalduse; − 06.03.2019 vormistati Eesti Arhitektide Liidu aukohtu istungi protokoll, mille kohaselt andis hageja kostjale eksitavad ja/või valed alusandmed ning vastuolulise lähteülesande. Kostja omakorda ei kontrollinud enne töö alustamist andmete õigsust. − puudub teave, kas asjakohaste isikute poolt (lepingus märgitud kui ametivõimud ja võrkude valdajad) on projektile kooskõlastus antud või see on võimalik, et projektile ehituluba saada.
9.Maakohtu 31.03.2023 otsusest (edaspidi maakohtu otsus või otsus) võib aru saada nii, et maakohtu arvates puudusid hagejal taganemiseks materiaalsed eeldused. Otsusest nähtuvalt on maakohus asunud sellele seisukohale seetõttu, et Eesti Arhitektide Liidu aukohtu arvamuse järgi on arhitekt MN poolt koostatud eelprojekt piisavalt põhjalik ja staadiumi nõuetele vastav.
10.Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulised asjaolud tuvastamata. VÕS § 635 lg 1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu järgi kohustus kostja koostama suvila ehitusprojekti eelprojekti staadiumis, kooskõlastama selle ametivõimudega ja võrkude valdajatega, et saada ehitusluba. Asjas on välja selgitamata, kas lepingus märgitud isikute poolt on projekt kooskõlastatud ning ehitusloa saamine võimalik. Vaidluses esitatud asjaoludest nähtub, et algselt lükati kostja poolt kooskõlastamiseks esitatud projekt tagasi. Maakohus on otsuses asunud seisukohale, kostjal oli enne hageja poolt lepingust taganemist (otsuses ebaõigesti viidatud enne ülesütlemist) kohustus üksnes projekt ehitisregistrisse (EHR) esitada, kuid ringkonnakohtu arvates ei saa sellega nõustuda. Sõlmitud lepingu eesmärgiks oli ehitusluba omav projekt, kuid asjas on tuvastamata, kas hageja poolt lepingust taganemisel oli see tulemus saavutatud ning juhul, kui ei olnud, siis millisel põhjusel. VÕS § 641 lg 1 esimese lause kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele.
VÕS § 641 lg 2 järgi ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (p 1) või kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milles seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse (p 2).
11.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et vaidluse lahendamiseks oleks tulnud tuvastada, kas kostja on lepingut rikkunud. Töövõtulepingu puhul kohaldub erisätete puudumisel taganemise alusena võlaõigusseaduse üldosa lepingust taganemise regulatsioon (VÕS §-d 116-118) koos §-s 647 sätestatud erisustega. Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel lepingust taganemise õiguse tekkimine tellijale eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641, § 77), ning teiseks, et töövõtja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642) (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Taganemise õiguse tekkimise peamine eeldus VÕS § 116 lg 1 kohaselt on, et töövõtja on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 sätestab, milliseid asjaolusid tuleb eelkõige pidada oluliseks lepingurikkumiseks. VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja, kelle töö ei vasta lepingutingimustele, lepingutingimusi oluliselt rikkunuks muu hulgas juhul, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või see ebaõnnestub. Seega tuleb välja selgitada, kas kostja poolt teostatud töö vastab lepingutingimustele. Välja tuleb selgitada, kas projektile on võimalik saada ametivõimude poolt kooskõlastused ja ehitusluba. Kui neid saada pole võimalik koostatud projektist tulenevalt, siis ei vasta tehtud töö eelduslikult nõuetele.
12.Asjas puudub vaidlus, et lepingus kokkulepitud tähtajal lepingu eesmärki ei saavutatud. Kostja tugines asjas sellele, et tema poolt teostatud töö tegemise viibimine oli põhjustatud hagejast tulenevatest asjaoludest. Nagu eespool esile toodud, töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel lepingust taganemise õiguse tekkimine tellijale eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641, § 77), ning teiseks, et töövõtja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642). Kostja väidetest võib aru saada nii, et kuna hageja esitas talle valed lähteandmed töö tegemiseks, siis juhul, kui tehtud projekt ei vastanud nõuetele enne hageja poolt lepingust taganemist või teostatud projekt ei vasta nõuetele ka käesoleval ajal, st see ei oleks saanud või ei saa kooskõlastusi ehitusloa väljastamiseks, on see kostja arvates põhjustatud hagejast endast tulenevatest asjaoludest. Seoses nende väidetega toob ringkonnakohus esile järgmist. 13.Üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada töövõtulepingusse konkreetselt märgitust laiemate kohustustega. Muuhulgas peaks töövõtja tegema oma tööd, lähtudes ka kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest, et tagada selle vastavus keskmisele kvaliteedile (VÕS § 641 lg 2 p 2, § 77) (vt nt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-58942/229, p 22). Töövõtja kui professionaali kõrgem hoolsusstandard tuleneb ka VÕS § 641 lg-st 3. VÕS § 641 lg 3 kohaselt ei vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Seega annab VÕS § 641 lg 3 aluse töövõtja vastutusest vabanemiseks, kui töö ei vasta lepingutingimustele VÕS § 641 lg-te 1 ja 2 järgi.
14.Maakohus viitas otsuses, et hageja esitas kostjale töö lähteülesandena ebaõigeid või vastuolulisi andmeid. Maakohus ei ole aga sisuliselt hinnanud, kas kostjale esitatud andmed
olid ebatäpsed/vastuolulised või mitte. Samuti on jäänud hindamata see, kas juhul kui esitatud andmetes esines puudusi oleks pidanud kostja eelnevat esitatud andmeid kontrollima ning kas ta seda tegi. Ringkonnakohus osutab, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist valeinfoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Lisaks teavitamiskohustusele näeb VÕS § 14 lg 1 esimene lause lepingulisi läbirääkimisi pidavatele isikutele ette üldise kohustuse mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 214-21710/105, p-d 25.1 ja 25.2; vt ka 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14, p 12). 15.Samas tuleb arvestada sellega, et kostjal töövõtjana lasus kõrgem hoolsusstandard enne lepingu täitmisele asumist ning kui tellijalt saadud teabe põhjal, pidi tekkima kahtlus hageja esitatud andmete õigsuse kohta (asjas on tuvastatud, et hageja edastatud andmed olid vastuolulised), võis VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tuleneda kostjale kui majandus- või kutsetegevuses tegutsevale töövõtjale kohustus küsida tellijalt lisateavet. Täiendava lisateabe küsimise kohustus on eelkõige juhul, kui töö kasutusotstarbest võivad sõltuda nõuded, millele tehtav töö peab vastama, samuti võimalikud riskid, millest võib sõltuda töö vastavus ettenähtud eesmärkidele ja tellija vajadustele, ning millest tellija informeerimist saab töövõtjalt tema erialaseid oskusi ja teadmisi arvestades mõistlikult oodata (vt VÕS § 14 lg 2 teine lause, § 641 lg 2 p 2). Nende asjaolude vastu on tellijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Kui töövõtja jätab töö tegemiseks vajalikud andmed välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, ei saa töövõtja hiljem töö mittenõuetekohasel tegemisel vastutusest vabaneda. Ringkonnakohus toob siinkohal esile, et poolte kohustuste sisustamisel saab arvestada nii lepingus kokkulepitud kui ka kui majandusja kutsetegevuses kohalduvaid üldiseid standardeid (VÕS § 29 lg 5 p-d 5 ja 6).
16.Ringkonnakohus toob esile ka selle, et isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt Riigikohtu
12.oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 12). Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud töövõtjale võimalusemittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja. VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Käesolevas asjas on hageja esile toonud, et andis korduvalt kostjale tähtaja lepingujärgse töö esitamiseks, kuid hageja ignoreeris temaga kontakteerumist mitme kuu vältel, kostja on jälle esile toonud,
et ta soovis hagejalt täiendavaid andmeid, kuid hageja neid ei esitanud, samuti keeldus koos objekti ülevaatamisest. Maakohus ei ole välja selgitanud nende väidete tõesust.
17.Juhul, kui asjas leiab tõendamist, et hageja lepingust taganemine oli kehtiv, siis tuleb arvestada sellega, et lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Hageja nõue on lepingust taganemisest tulenev (lepingu) tagasitäitmise nõue (VÕS § 189 lg 1), mille sisuks on lepingu alusel makstud tasu tagastamine. Lepingust kehtiva taganemise korral tekib lepingupoolte vahel tagastusvõlasuhe. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Teise lause kohaselt peavad lepingupooled täitma tagastamisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. 18..VÕS § 189 lg 2 p 1 kohaselt, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, tuleb hüvitada üleantu väärtus. Lähtuvalt VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on pooled kohustatud kehtiva taganemise tagajärjel tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu, lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, poolel, kes sellisele väitele tugineb. Asjast nähtuvalt tugines kostja sellele väitele ning maakohus asus seisukohale, et hagejale üleantu tagastamine on võimatu, kuid jättis oma seisukoha sisustamata. Tuginedes üleantu tagastamise võimatusele VÕS § 189 lg 2 p 1 mõttes, peab kostja oma väidet tõendama. Kui kohus loeb tõendatuks, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, peab lepingupool, kellel pole võimalik saadut tagastada, hüvitama selle asemel üleantu väärtuse. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt Riigikohtu
2.märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Kuna maakohus jättis välja selgitamata, kas kostja koostatud projekt vastab nõuetele, ei ole võimalik tuvastada üleantud projekti väärtust. Kuna hageja ei ole tehtud tööd vastu võtnud on juhul, kui kostja tugineb sellele, et tehtud töö väärtus on 80 % lepingu hinnast, kostja kohustus tehtu väärtust tõendada.
19.Ringkonnakohus toob esile järgmist. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 selgitamiskohustus. Ringkonnakohtu arvates tuleb maakohtul juhul, kui poolte poolt esiletoodud asjaolud ei ole üheselt mõistetavad, selgitada eelmenetluses pooltele vajadust oma väiteid täpsustada ja vajadusel tõendada. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 18 ja 13. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17). Asjast nähtuvalt on maakohus viinud eelmenetluse läbi puudulikult, mille tõttu võivad pooltel olla asja lahendamiseks olulised asjaolud välja toomata ning seisukohad ja tõendid esitamata. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (Riigikohtu 17.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17, p 20.1). Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud
asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 20.Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja ringkonnakohtul ei ole võimalik neid mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. 21.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsused tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohtul tuleb eelmenetlus viia läbi nõuetekohaselt, selgitada pooltele vajadust tuua esile asjaolud ja tõendamiskoormust ning anda pooltele võimalus väidete ning tõendite esitamiseks. Alles pärast seda on võimalik langetada põhjendatud ja seaduslik otsus. 22.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.