Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (11)

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohtuotsuse kirjeldav osa

ainsana panustanud Osaühingusse M oma raha, võtnud selleks eraisikuna laenu 200 000 krooni, teostanud selle eest fassaaditööd ning teinud endast oleneva, et poolte kinnisvaraprojekt õnnestuks. Osaühing M sattus majanduslikesse raskustesse eelkõige seetõttu, et 2007.a lõpus algas suur majandussurutis, mille tõttu hävis enamus kinnisvara arendusprojekte. Kostja kasutas Osaühingu M rahalisi vahendeid mittesihtotstarbeliselt, sh isiklikus otstarbeks. Osaühingu M pangakaarti kasutas ainult kostja ja internetipanga maksetega tegeles ainult kostja elukaaslane K. P.. Kostja omastas Osaühingu M vara ja viis Osaühingu M poolt kinnisvaraprojekti tarbeks soetatud ehitusplokid K. P. kinnistule xxxx ja müüs need hiljem maha. Kostja väitis hagejale, et ehitusplokid varastati objektilt (dtl-d 155-159).

sh rahaasjadega, ning andis kostjale projekti finantseerimiseks laenu. Hageja lubas kostjale ja tema endisele elukaaslasele, et kui kostja leiab hageja eest kiirelt omafinantseeringu ja rahalised vahendid projektiga edasi minekuks, siis ta hüvitab kostjale omafinantseeringu suuruse osa 31 955 eurot, kohe kui tal vahendid tekivad. Kostja laenas endise elukaaslase vennalt A. P. 100 000 krooni ja sõlmis 24.04.2007 juhatuse liikmena laenulepingu G OÜ-ga summas 300 000 krooni. Xxxx sai 30.04.2007 lepinguga võetud laenu 51 162 eurot, millest umbes 170 000 krooni (umbes 10 864 eurot) läks Pärnu projekti jaoks. Kostja näitas hagejale oma kulude ja omafinantseeringu kokkuvõtet. Hageja tunnistas, et ei suuda hetkel investeeringuid teha ega nendesse panustada, kuid kinnitas oma lubadust, et arvestades kostja kulusid, mida kostja oli ka hageja eest kandnud ning omafinantseeringut ja kõike seda, hüvitab hageja kostjale projektijoonise maksumuse 3195 eurot, hageja eest tehtud omafinantseeringu 31 955 eurot ja muud hageja eest tehtud kulud. Hagejal oli peale Pärnu objektide veel kaks objekti Viimsis, Leppneemes ja Türil, kus hageja tulu teenis. Kostja käis mõlemal nendel objektidel nõu andmas. Sellest tulust ei tulnud panustamist hageja ja kostja ühisesse ettevõtmisesse. Kostja sellist võimalust lubada ei saanud, sest Pärnus oleks kõik tegemata jäänud, ei oleks isegi sellist summat saanud, mis saadi kiirmüügi kaudu, kui lõpuks kohtutäitur maha müüs maja ja ülejäänud krundid. Kostja ei saanud kuskilt mujalt tulu. Kostjal olid vaid kulud. Kostja oli Pärnu projektis kinni. Poleks kostja neid vahendeid leidnud ja tööd teinud, oleks panga ees võlg mitu korda suurem. Tegemist oli kostja esimese ja ka viimase suurema projektiga, sest kostja laostus pärast seda projekti täielikult. Kostja pani oma ja oma lähedaste vahendid, mis nad olid kostjale laenanud, sellesse projekti. Kostja arvas, et saab hagejaga, keda teadis juba maast-madalast, õlg-õla kõrval toimetada ja raha teenida, aga see kõik oli mõttetu unistus. Kostja usaldas hagejat ja ootas ning lootis ka veel 2017.a lõpus, kui hageja tuli kostja juurde paluma allkirja panga kompromissile, et äkki muutub. Kostja palus allkirja, sest muidu võetakse tal korter ära, sest see oli panga hüpoteegi all. Hageja kordas kostjale varasemaid lubadusi, et klaarib ise pangaga kõik ära, kostjal pole rohkem midagi muretseda, kui vaid see allkiri ja kui pangale kõik makstud, siis saavad hageja ja kostja need varasemad võlad, mis hagejal olid kostja ees jäänud, lõpetatuks lugeda. Seepärast tuli sellise hagi esitamine tuli kostjale täieliku üllatuse ja näkku sülitamisena. Kostja küsis edasi pidevalt, et kuidas hageja kavatseb tekkinud olukorra lahendada. Hageja lubas leida raha ja tegeleda aktiivselt müügiga, et müüa kasumlikult, et tasaarveldada tekkinud rahalised erinevused ehk kostjale võlad ära maksta. Aktiivne ehitustegevus lõppes 2008.a alguses, kui pangalt saadud raha oli otsas, kostja rahad hakkasid otsa lõppema Kostja oli projekti tõttu võlgades. Kostja ema ja tema tollane elukaaslane K. P. laenasid kostjale sellel perioodil väga palju raha. See pidi olema kahasse hagejaga. Kostja, kostja ema ja endine elukaaslane lootsid, et projekt õnnestub ja nad saavad normaalse kasumi. Hageja lubatud investeeringud ja müügid jäid tulemata. Kostja rahalised ressursid oli 2009.a otsas. Kostja rääkis pangaga, et ta ei suuda laenuintressi enam maksta. Hageja ei tahtnud maksta. Pank tegi ettepaneku kuulutada välja pankrot. Kostja rääkis sellest hagejale, kuid hageja ei olnud nõus ja lubas nende asjad korda ajada. Kahjuks ei juhtunud midagi. Kostja isiklikest vahenditest firmasse pandud raha eest kostja ehitatud maja müüdi panga/kohtutäituri poolt maha. Osalus selles ühises projektis (seltsingus, ettevõtmises) oli 50/50. Samuti müüdid krundid, kuhu pidid tulema teised majad, aga milleni hageja ja kostja ei jõudnud, sest hageja rikkus kogu nende ühise ettevõtmise-seltsingu ja tegeles hoopis teiste projektidega, panustas nendesse. Kostja jäi nagu loll panustama lõpuni ühiselt alustatud projekti. Maja ja krundid müüdi kiirkorras maha. Siis oli juba tekkinud kinnisvara kriis ja võlg jäi panga ees umbes 115 000 eurot koos intressiga. Kui kostja ei oleks panustanud ja seda ka hageja eest, siis poleks see maja kunagi valmis saanud ja kogu kupatus oleks kordades odavamalt maha müüdud ning oleks jäänud veelgi suurem kohustus pangale. Hageja ja kostja kutsuti 2012.a kevadel panka, sest mõlemad olid laenu käendanud ning neile tehti ettepanek hakata igakuiselt kuumaksega 500 eurot pangalaenu tagasi maksma. Hageja andis pangas lubaduse, et hakkab maksma. Hageja võttiski pangaga suhtluse üle, sest kostja ütles talle, et ta on juba omaltpoolt nii palju kaotanud, kogu raha sisse pannud ja veel tagatipuks võlgades, et klaarigu hageja see olukord. Hageja ütles mingi aeg hiljem kostjale, et tema seda maksma ikkagi ei hakka. Kui pank hagejale ja kostjale uue meeldetuletuse saatis, siis kostja helistas T. A. pangast ning ütles, et ta peaks hagejale selgeks tegema kuumakse põhimõtte. Kostja tegi kuni 2014.a ühe kuumakse. Hageja ei teinud midagi. Peale järjekordset pangas käiku 2014. aastal tegi pank hagejale ja kostjale „viimase hoiatuse“. Kokku sai lepitud 100 eurot nädalas ning hageja andis pangas oma „jah“ sõna, sest tema pidi selle teema korda ajama, sest terve projekt oli tuksi läinud 4 (11)

ja kostjal olid võlad. Hageja rikkus lubadusi panga ees. Seetõttu ei jäänud kostjal muud üle, kui maksta 2014.a kuni 2016.a (kaasa arvatud). Kostjale sai 2016.a selgeks, et hageja annab katteta lubadusi, lollitab kostjat edasi ja lollitab ka panka. Hageja ei olnud midagi maksnud. Kostja proovis hagejaga sellel teemal edasi suhelda, kuid hageja ei võtnud kostjat kuulda. Kostja käis hagejaga inkassos, pangas ja nõustaja juures kaasas. Inkasso nõudis tol ajal juba panga võlga. Hageja oli otsustanud. Hageja ei soovinud tegelikult leida lahendust. Hageja tegevuse eesmärk oli aega viita ja loota, et äkki ikka pank ei võta meetmeid. Kui tekkisid reaalsed probleemid, kui maja ja krundid müüdi maha, aga võla jääk panga ees jäi ikka üles, andis hageja kostjale ja kostja elukaaslasele lubaduse, et tegeleb panga võla jäägi tasumisega, et kostja ja kostja elukaaslane ei pea muretsema, et nad on juba niigi palju panustanud ja et hageja saab kõigiti aru, et on kostja ees võlglane. Hageja ütles, et mäletab oma lubadusi ja ei jäta neid. Kui pank andis asja kohtusse ja hageja korter oli hüpoteegi all ning pank oleks hakanud seda realiseerima, siis lepiti kokku, et pank loobub intressist ja tegi kaheaastase maksegraafiku. Kostja tuletas hagejale meelde nende varasemaid kokkuleppeid hageja lubadusi, hageja võlga kostja ees. Kostja ütles, et kostja uuele käenduslepingule, kohtu kompromissile alla ei kirjuta. Seepeale hageja kinnitas kostjale, et kostja allkiri on väga oluline, sest muidu pank kompromissiga ei nõustu ja hageja korter läheb müüki, et hagejal on pangalaenu tagasimaksmiseks raha koos, aga vajalik on kiiresti see kompromiss alla kirjutada, sest muidu pank loobub ja läheb täiega edasi. Hageja kinnitas seda oma firma A OÜ kontot näidates, kus oli piisavalt raha, et laenu jääk ära maksta. Hagejale oli vaja vaid riigihankega asi ühele poole saada. Kostja tuli oma vana kamraadi uskudes talle vastu, et nende omavahelised võlgnevused saavad rahumeelselt peale pangalaenu tasumist ära lahendatud, kostja andis oma allkirja käenduslepingule, kompromissile, mille kohus kinnitas. Hageja maksis ära esimesed maksed kostja ja hageja eest, nagu oli hageja ja kostja kokkulepe, kuid otsustas jätta maksed pooleli. Lepingujärgselt kolm päeva hilinenud makse tõi menetluskulude hüvitamise nõude summas 5693,20€. Hageja oli lubanud pangalaenu ära maksta, aga tema ümbermõtlemine või siis teadlik pettus, et kostjalt allkirja saada tekitab kostjale kahju ja seda selle sama hagi alusel, mille hageja on esitanud. Mingi aeg pärast seda, kui kostja allkiri oli all, osad maksed olid hageja poolt tehtud ja siis võlgu jäetud, otsustas hageja hakata kostjat ähvardama ja kostja käest raha nõudma hakata. Kui hageja tegi esimesi makseid enda ja kostja eest, siis kui hagejal ja kostjal ei oleks sellist kokkulepet olnud, siis ei oleks hageja neid makseid kostja eest teinud. Hageja oleks teinud vaid enda eest. Hageja lubas kõigist nendest rahades, mis kostja tol ajal firmasse sisse maksis, poole hüvitada. Sama oli kostja poolt tehtud töödega, millega kostja isiklikult tegeles. Panga poolt lõpuks kohtus tehtud kompromiss, millele ka kostja allkirja andis, sai kostja poolt allkirjastatud tingimusel, et kostjal ei tule mitte midagi pangale ega hagejale hüvitada. See pidi olema hageja ja panga vaheline teema, sest hageja polnud kostjale selleks ajaks ühtegi senti tagasi maksnud. Kostja ja hageja kokkulepe enne 21.11.2017 kohtumäärust oli, et kostja annab oma allkirja, sest pank nõuab, kuid hagejal puuduvad kostja vastu igasugused nõuded, ka igasugused tuleviku nõuded, sh see sama n-ö regressnõue. Täitekulud 2386,75 eurot on hageja pidanud tasuma enda tegevusetuse tõttu, kostja nende eest ei vastuta. Kostja süü ei saa olla selles, kui pank pöördus kohtutäituri poole, sest hageja ei täitnud kompromissi, mida ta täita oli lubanud ja ka täitma oli asunud. See, et hageja lasi asja nii kaugele, et pank andis asja kohtutäiturile, on hageja isiklik vastutus. Hageja teadis väga hästi, et kostjal raha pole ja ei olnud ja ei pidanudki olema, sest hageja lubas klaarida kogu võla panga ees. Kostja tasaarvestab hageja alusetu nõude nõude summas 30 761,88 eurot kostja nõudega hageja vastu 30 761,88 euro ulatuses, mis tekkis hageja ja kostja ühisest M tegevusse panustamisest, kus kostja panustas ka hageja eest ja hageja lubas kostjale hüvitada sellest panustamisest vähemalt 35 150 eurot (dtl-d 91-97). II.

Kohtuotsuse põhjendav osa

5 (11)

Kohus määras 10.08.2022 hagihinnaks 33 222,83 eurot (dtl 60). 24.01.2023 kohtuistungil suurendas hageja põhinõuet 31 240,97 euroni (dtl 197). Seoses nõude suurendamisega muudab kohus hagihinda kohtuotsusega. Hageja suurendas 24.01.2023 kohtuistungil põhinõuet 31 240,97 euroni (dtl 197). Hageja esitas hagis kulutuste tegemisel põhineva 1193,37 euro tasumise ning põhinõudelt alates 12.11.2020 VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses viivise tasumise nõude (dtl 4). Hageja esitas 01.04.2022 menetlusdokumendis põhinõudelt 28 318,51 eurot alates 12.11.2020 ning põhinõudelt 1250 eurot alates 02.04.2022 VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses viivise tasumise nõuded (dtl 39). Põhinõuetele vastav hagihind TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 järgi on 32 434,34 eurot. TsMS § 133 lg 2 järgi on TsMS § 367 järgi esitatud viivisenõudele vastav hagihind 2460,95 eurot. Eeltoodut arvestades muudab kohus hagihinda ning määrab uueks hagihinnaks 34 895,29 eurot.

õigused ja kohustused (sh viivisenõuded) ning asenduvad käesolevast kompromissist tulenevate õiguste ja kohustustega. Kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisega lõppevad Xxxx A/S (Eesti filiaali kaudu) ja Y ́i vahel sõlmitud käenduslepingust nr xxxx ning selle hilisematest lisakokkulepetest tulenevad õigused ja kohustused (sh viivisenõuded) ning asenduvad käesolevast kompromissist tulenevate õiguste ja kohustustega“ (dtl-d 13-16). Kohtu hinnangul tõendab kohtumääruse resolutsiooni punkt 3.6, et lepingupoolte kompromiss sõlmiti Osaühingu M kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingutest xxxx ja xxxx tulenevate hageja ja kostja kohustuste ümberkujundamiseks. Kohtumääruse punktist 3.1 nähtuvalt kujundati kohustused ümber selliselt, et hageja ja kostja võtsid endale Xxxx A/S-i ees 57 633,67 euro tasumise solidaarkohustuse. Kohtumääruse punktist 3.3 nähtuvalt võtsid pooled endale täiendavalt 5693,20 euro tasumise solidaarkohustuse, mille sissenõutavaks muutumine pandi sõltuma kohtumääruse resolutsiooni punktis 3.1 nimetatud kohustuse kohasest täitmisest. Kohtumääruse resolutsioonist ei nähtu hageja ja kostja vahelisi kokkuleppeid selle kohta, kuidas jagunevad hageja ja kostja osad nende omavahelises suhtes. Seega on kohtumäärusega tõendatud, et hageja ja kostja ei sõlminud kompromissi tingimusena omavahelist kokkulepet endi osade suuruse kohta nende omavahelises suhtes. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud hageja ja kostja solidaarkohustuse olemasolu Xxxx A/S-i ees.

nähtu, et hageja ja kostja oleksid kompromissis leppinud kokku omavahelise suhte sisus. Kostja on avaldanud, et hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe 17.11.2017 telefoni teel (dtl 237). Tunnistaja K. P. on andnud järgmised ütlused: „Sellel päeval olime Yga koos, kutsusin ta endale appi. X helistas korduvalt Yle. Y pani telefoni valjuhääldi peale, et mina kuuleksin, et kuna Xl oli väga kiire selle allkirja saamisega sellel päeval, siis ta helistas Y korduvalt. X ise lubas, et tule anna see allkiri, et sellega ei kaasne sulle mingeid kohustusi. Rohkem mul informatsiooni ei ole. See oli üks reedene päev, 17.11.2017. aastal. Kuupäev jäi meelde, sest me toimetasime oma lapse asjadega ja meil oli sel päeval palju rääkimist muudes asjades. See päev ei olnud eriline, aga ma lihtsalt palusin Y abi sellel päeval. Ma täpselt ei tea, millest nad rääkisid telefoni teel. Tagantjärele olen Y käest teada saanud, et seal oli hüpoteegi küsimus ja käendusleping, miks Y pidi allkirja andma. Pärast seda, kui ta käis allkirja andmas. Täpsemat infot mul selle lepingu kohta ei ole. Nad rääkisid telefonis, et millal sa tuled ja millal kokku saada, et see allkiri anda. Sellest ei olnud juttu, millele konkreetselt kostja peab alla kirjutama“ (dtl 303). Tunnistaja K. P. on kohtumenetluses esitanud kostja Y menetlusdokumente (dtl 89) ning neid allkirjastanud (dtl-d 90-97, kostja 17.10.2022 menetlusdokument, dtl-d 219-221, kostja 12.04.2023 menetlusdokument). Tunnistaja kinnitas ütluste andmisel, et ta on menetlusdokumentide sisuga tuttav (dtl 303). Eeltoodut arvestades on tunnistaja olnud ütluste andmisele eelnevalt teadlik poolte väidete sisust. Tunnistaja on ütluste andmisel mäletanud täpselt aega (reede 17.11.2017), millal hageja ja kostja pidasid telefonivestluse, mille käigus kostja väitel sõlmiti kostja vastutust välistav kokkuleppe. Samas on tunnistaja avaldanud, et päev ei olnud eriline. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et tunnistajale jäi meelde sündmuse toimumise täpne aeg. Üldjuhul jääb sündmuse toimumise aeg inimestele kuupäeva täpsusega meelde, kui sündmus või sellega ajaliselt lähedaselt seotud sündmused on tavapärasest erineva iseloomuga. Tavapärasest erinevat tunnistaja oma ütlustes välja ei toonud. Kohtu hinnangul on tunnistaja mälestused toimunud sündmuste kohta ilmselt mõjutatud kohtumenetluses osalemisel saadud teabest, mis pärineb kostjalt. Kohus võtab arvesse ka seda, et tunnistaja on kostja endine elukaaslane ning hageja ja kostja ühise ettevõtte Osaühingu M raamatupidaja, mistõttu võib tunnistaja ütlusi mõjutada isiklik seos pooltega. Eeltoodut arvestades ei ole tunnistaja ütlused kohtu hinnangul usaldusväärsed. Kohus jätab tunnistaja ütlused arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Tunnistaja A. V. ütlused ei sisaldanud teavet kostja väidetud telefonikõne ja selle sisu kohta (dtl-d 299-300). Kostja andis vande all järgmise seletuse: „Kui pank tegi selle otsuse, et X korterile hüpoteegi pani, siis X tegeles selle asjaga iseseisvalt, kuni 2017. a novembris oli saavutanud läbi kohtu kompromisskokkuleppe, millega mul oli aega tutvuda üks päev. Minul puudusid selle lepingu täitmiseks rahalised vahendid ja ma ei tundnud ennast süüdi selles panga otsuses panna hüpoteek X korterile. Sellel lepingul oli maha arvestatud intressid, aga see summa oli minu jaoks siiski liiga suur, et seda lepingujärgselt täitma hakata. Me X jõudsime sellisele kokkuleppele, et kuna tal oli raha olemas, siis ta maksab minu osa ka ära. Seda ta kinnitas ka oma ehitusfirma kontot näidates, et tal on see raha olemas. See oli sel samal allkirjastamise õhtul. [---] 2017. aastal, kui X oli jõudnud selle lepinguga nii kaugele, et oli saanud maksegraafiku, siis pidin mina tema jutu järgi sellele lepingule alla kirjutama, vastasel juhul see leping ei oleks kehtinud. X oli teadlik, et mul rahalisi vahendeid selle lepingu täitmiseks ei ole ja me jõudsime koos selleni, et tema maksab selle võla ära pangale. Peal selle, kui tema on selle võla ära maksnud pangale, siis istume ühise laua taha ja võtame ühise firma rahalised panustamised, tehtud tööd ja teeme selle tagasiarvestuse. Juttu oli ka sellest omavahel, et me kohtuteed ette ei võta, jutt oli X teise firma probleemidest. Ja et saame omavahel need asjad ausalt aetud. Kõikide nende lubaduste kinnitamisel nõustusin, et ma annan oma allkirja selleks, et X saaks kompromisslepingu ära maksta. Omavahelistes vestluses eelnevalt leppisime kokku. Kinnitamine käis tol päeval telefoni teel, kui kompromisslepingule oli vaja alla kirjutada. Allkirjastamise juures X näitas oma A OU firma kontot, et tal on see vajalik summa seal olemas. Mul ei tekkinud kahtlusi, et ta oma lubadust täidab. Mul ei olnud mingit põhjust anda allkirja selle pärast, et pärast kellelegi võlgu jääda. Olin talle ka varem tegelikult öelnud, kui suured olid minu kulud meie 8 (11)

ühise firma ajal ja ka hilisemad panga käenduslepingu tagasi maksmisel. Ma käendasin 2006. aastal võetud laenu. Selle laenu jäägi osas sõlmiti kohtulik kompromiss. Kõik need rahad, kõik need kulutused ja tehtud tööd, X teadis nendest, mina ei leidnud, et mina peaksin olema võlgu temale“ (dtl 291). Kohtu hinnangul nähtub kostja vande all antud seletusest, et hageja ja kostja kinnitasid kokkuleppe telefoni teel samal päeval, kui oli vaja alla kirjutada kompromissilepingule pangaga. Kostja vande all antud seletusest ei nähtu, mida hageja ja kostja teineteisele telefoni teel avaldasid. Kostja vande all antud seletusest nähtub kostja arusaamine, et tema poolt kompromissile alla kirjutamisega ei teki talle kohustusi. See ilmneb kostja seletusest, mille kohaselt ei olnud tal mingit põhjust anda allkirja selle pärast, et pärast kellelegi võlgu jääda. Samuti nähtub kostja seletusest, et kostjale arusaadavalt oli hageja ja kostja vahel kokkulepe, et hageja maksab ära ka kostja osa ning omavaheline tagasiarvestus tehakse pärast võla tagasimaksmist pangale. Kohus leiab, et kostja vande all antud seletusest tervikuna ei nähtu, milliseid vastastikuseid tahteavaldusi tehes sõlmisid pooled kostja väidetud lepingu. Seletusest tervikuna nähtub, et kostja hinnangul olid pooled jõudnud kokkuleppele selles, et kostjal hageja ees kohustusi ei ole. Hageja andis vande all järgmise seletuse: „Hakkasin pangaga läbirääkimisi pidama kompromissi osas. Jõudsin pangaga kompromissile, milles ma suutsin summat, mida nad algselt küsisid, 30 000 euroga vähendada. See oli nii minu, kui ka Y hea kokkulepe. Kui sai kinnitatud, et miinus 30 000 eurot, siis tuli uus kokkulepe kohtu, meie ja panga vahel, kus oli kirjas minu ja Y kokkulepe, mille me pidime allkirjastama, et hakata tasuma pangale seda võlga. Kutsusin Y enda juurde seda allkirjastama. Ja selle me seal minu juures allkirjastasime. Pärast seda, kuigi me mõlemad pidime pangale võrdselt tasuma, jäin seda mina tegema. [---] Algselt pangast võetud laenus olime mõlemad käendajad. Pärast seda tegi pank nõude ümber minu ja Y nimele. Y ütles, et temal midagi ei ole. Mina rääkisin Y, et räägime pangaga summa võimalikult väikseks, et mina ei ole nõus selliste summade pärast ennast pankrotti laskma. Meil puudusid igasugu muud kokkulepped seoses ühise raha tagastamisega. Minu arusaama järgi oli see projekt, mis läks hapuks, olime nii mina kui Y seal osalised. Miks see hapuks läks, selles ei olnud me kumbki süüdi, selles oli süüdi majanduse olukord. Pank ütles, et pärast raha tasumist küsige Y käest tagasi see raha. [---] Algselt kompromissi esimene summa oli 20 000 eurot maksta teatud päevaks ja ülejäänud summad kvartaalselt, 4700 eurot kvartalis. Minu ja Y vahelises vestluses oli see, et ta ütles, et seda esimest makset, mida pidime maksma 20 000 eurot, poolt sellest tal kohe maksta ei ole, et ma maksan ära ja tema hakkab maksma kvartaalseid makseid, kuni 10 000 eurot on täis. [---] See aeg, mille jooksul allkiri tuli anda, umbes kaks nädalat, vestlesime Y nii kokku saades kui ka telefoni teel. Keegi ei olnud kunagi nende vestluste juures. [---] Meie ainuke küsimus oli see, et ta ütles, et tal hetkel sellest 20 000 eurot poolt raha tasuda ei ole, et ma tasuks selle ara ja ta hiljem tasub selle kvartaalsete maksetega non mida ta ei teinud“ (dtl-d 294-295). Kohtu hinnangul nähtub hageja vande all antud seletusest, et hageja hinnangul pidid hageja ja kostja kompromissist tulenevad kohustused täitma võrdsetes osades. Samuti nähtub seletusest, et hageja hinnangul puudusid poolte vahel muud kokkulepped seoses ühise raha tagastamisega, välja arvatud kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja tasuma alguses kompromissi täitmiseks 20 000 eurot ning kostja tasub seejärel kvartaalsete makseid seni, kuni 10 000 eurot on täis. Seletusest tervikuna nähtub, et hageja hinnangul puudus hageja ja kostja vahel kokkulepe, mille kohaselt kostjal hageja ees kohustused puuduvad. Kostja hinnangul on poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt kostjal hageja ees kohustused puuduvad. Hageja hinnangul ei ole poolte vahel sellesisulist kokkulepet. Kohtu hinnangul on poolte vande all antud seletused teineteisega vastuolus osas, mis puudutab kostja väidetud kokkuleppe sõlmimist. Telefoni teel peetud omavahelist suhtlemist on kinnitanud mõlemad pooled. Kohus leiab, et kostja vande all antud seletused ei sisalda detailset kirjeldust selle kohta, millise sisuga tahteavaldusi pooled omavahel telefoni teel vahetasid. Seetõttu ei ole kohtul võimalik poolte seletuste detailsust arvestades pidada ühe poole seletusi teise omast usaldusväärsemaks. Kostja vande all antud seletust ei saa hageja 9 (11)

omast pidada usaldusväärsemaks ka muid asjas esitatud tõendeid arvesse võttes. Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu teavet, mis täiendaks või kinnitaks kostja vande all antud seletuses sisalduvat teavet ning võimaldaks seda lugeda hageja seletusest usutavamaks. Kostja vande all antud seletuses puuduvad sisulised vastuolud, mis võiksid tuua kaasa seletuse ilmse ebausaldusväärsuse. Hageja vande all antud seletuses puuduvad sisulised vastuolud, mis võiksid tuua kaasa seletuse ilmse ebausaldusväärsuse. Hageja eitab kostja avaldatud asjaolu esinemist ega esita selle kohta detailsemat seletust. See ei mõjuta hageja seletuse usaldusväärsust, sest sündmuse mittetoimumise korral ei ole selle kohta võimalik ka seletust anda. Kohus ei saa eeltoodut arvestades eelistada ühe poole antud seletusi teise poole seletusele. Kohus jätab seetõttu poolte vande all antud seletused tõenditena arvestamata.

Kohus selgitas eelnevalt välja, et hageja on kandnud täitemenetluse kulusid 2386,75 eurot. VÕS § 65 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täielikku täitmist ainult ühelt solidaarvõlgnikult. VÕS § 68 lg 1 sätestab, et solidaarvõlgnik ei vastuta solidaarkohustuse rikkumise eest teise solidaarvõlgniku poolt. Kohtu hinnangul ei ole täitemenetluse kulud VÕS § 69 lg 5 mõistlikeks kulutusteks kohustuse täitmisel. Täitemenetluse kulude kandmine ei ole olnud vajalik kulu, et solidaarkohustus hageja poolt täita. Hagejal oli võimalik täitemenetluse alustamist vältida solidaarkohustuse kohase täitmisega. VÕS § 68 lg 1 järgi ei vastuta kostja selle eest, et hageja solidaarkohustust rikkus. Täitemenetluse algatamine on seotud hageja isikuga. Eeltoodut arvestades jätab kohus hagiavalduse 1193,37 euro tasumise nõudes rahuldamata. Kuivõrd kohus jättis hagiavalduse rahuldamata põhinõudes 1193,37 eurot, jätab kohus hagiavalduse rahuldamata ka TsMS § 367 järgi esitatud viivise tasumise nõuetes.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.