Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 74 630 eurot ja viivised Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Harju Maakohtu 30.09.2020 määrusega kuulutati välja hageja pankrot. Hageja ainsaks juhatuse liikmeks oli alates 13.06.2019 kuni 26.06.2020 kostja C. Perioodil 15.04.2020 kuni 18.05.2020 võeti hageja pangakontolt välja sularaha kogusummas 74 630 eurot, mida ei kasutatud hageja ettevõtluse huvides. Kostja X oli sel ajal hageja ainus osanik ja tegeles hageja raamatupidamisega. Hageja leiab, et kostjad on hagejale kahju tekitanud. Kostja C on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust äriseadustiku (ÄS) 187 mõttes võttes hageja kontolt raha ebaseaduslikult välja põhjustades sellega mh ka hageja maksejõuetuse. Kostja X on osanikuna jätnud järgimata hea usu põhimõtet vastavalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §32, VÕS § 115, 188 lg 1 ja 289 lg 1, lähtudes enda erahuvidest mitte hageja omadest ja jättes osanikuna kasutusele võtmast meetmed takistamaks ärikeeluga juhatuse liikmel hagejat kahjustamast. Kostjad on abikaasad. Kostjad on äritegevuses tihedalt seotud aastaid: kostjatele on vaheldumisi kuulunud osalus Q OÜ-s. 17.04.2017 sõlmisid kostjad abieluvaralepingu, millega jagasid 230 369 euro väärtuses ühisvara selliselt, et kostja Cle jäi vara väärtusega 1715 eurot. Sellega asusid kostjad muutma kostja C varatuks takistamaks võlausaldajatel tema suhtes nõuete rahuldamist. Selleks ajaks oli C suhtes muutunud sissenõutavaks käenduslepingutest tulenevad kohustused. 13.04.2020 tegi kostja X hageja pangakontole sissemakse summas 2500 eurot. Selle raha võttis kostja C ülejärgmisel päeval kontolt välja. 14.04.2020 kuulutas Harju Maakohus välja kostja C pankroti ja määras talle ärikeelu. Kostja X pidi ärikeelust olema teadlik. 15.04.2020 – 18.05.2020 võttis kostja C hageja pangakontolt välja sularaha 74 630 eurot, tõendeid väljavõetud raha kasutamise kohta hageja ajutisele pankrotihaldurile esitanud. Hageja kontojääk pärast raha väljavõtmist oli 66,77 eurot, s.o hageja muutus varatuks. Pärast raha väljavõtmist kutsus kostja X kostja C juhatusest tagasi ja valis võlgniku juhatuse liikmeks Läti kodaniku Z, kes on seotud mitmete pankrotis või kustutamishoiatustega probleemsete juriidiliste isikutega. Seega määras kostja X hageja juhatuse liikmeks nn tankisti. Selline praktika, et välisriigi kodanik määratakse juhatuse liikmeks, ei ole tavapärane praktika ja seda tehakse siis, kui soov on midagi varjata või dokumente ära kaotada. Hageja on esitanud kahjunõude kostja C vastu ÄS § 187 lg 2 ja VÕS 115 või alternatiivselt ÄS § 180 lg 5‘ alusel. Kostja C jätnud täitmata juhatuse liikme hoolsuskohustuse ja lojaalsuskohustuse, jättes tagamata raamatupidamiskohustuse täitmise ja tegutses hageja kontolt raha väljavõtmisega hageja huvide vastaselt. Kostja ei ole järginud kohustust vältida huvide

konflitki oma isiklike huvidega. Hageja on seisukohal, et nimetatud kostja on toime pannud raske juhtimisvea. Hageja on esitanud kahjunõude kostja X vastu ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 või alternatiivselt VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 7 ja 8 alusel. Kostja on rikkunud hea usu põhimõtte järgmise kohustust lähtudes enda abikaasa, mitte hageja huvidest ja jättes kasutusele võtmata ainuosanikult mõistlikult oodatavad meetmed, mis oleksid takistanud ärikeeluga juhatuse liikmel võlgnikule kahju tekitamast. Kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi. Hageja leiab, et kahju tekkimise ja kostjate käitumise vahel on põhjuslik seos, kostjad vastutavad kohustuse rikkumise eest süüliselt. Kahju tekkimine oli ettenähtav. Alternatiivselt nõuab hageja kahju hüvitamist deliktiõiguse sätete alusel, kuna kostjad on tegutsenud kooskõlastatult hagejale kahju tekitamise eesmärgil. Kohtupraktika sellist nõuet võimaldab. Hageja viitab ka karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1 – 22 lg 3 või 384‘ lg 1 – 22 lgle 3. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda ning välja mõista ka menetluskulude viivis. Kostja C vastuväited ja nende põhjendused Kostja C vaidles hagile vastu. Hagis välja toodud rahalised vahendid investeeris kostja ainuisikuliselt krüptovaluutasse. Teadaoleva avaliku info ja turudünaamika valguses oli igati loogiline investeerida krüptorahasse Bitcoin, kuna see varaklass näitas pikemaajaliselt tootlust. Investeering oli kooskõlas hageja äriplaaniga saada hagejale vajalikud rahalised vahendid iseseisva koostöö alustamiseks ehitusarmatuuri tootmise tehastega, kellega kostjal olid pikaajalised suhted. Kostja oli läbi viinud ka mitmeid suuremahulisi tarneid Eestisse ja Soome. Krüptovaluutasse investeerimine oli tõusev trend ja turg oli väga aktiivne. Tulenevalt seadusest ei ole endisel juhatuse liikmel enam kohustust hoida raamatupidamise dokumente. Kõik dokumendid anti üle uuele juhatuse liikmele Zle, mis vormistati ka vastava aktiga. Kostja on seisukohal, et täitis igakülgselt juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kostja ei ole midagi omastanud. Kostjale jääb arusaamatuks milline seos on 3 aastat enne investeeringut sõlmitud abieluvaralepingul. Kostja hinnangul on see asjassepuutumatu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja X vastuväited ja nende põhjendused Kostja X vaidles hagile vastu. Kostja ei ole teinud ühtegi õigusvastast tegu ega ole hagejale kahju tekitanud. Hageja käsitlus on meelevaldne. Hageja on hagis esitanud seostamatuid asjaolusid. TsÜS § 32 ei ole kostja suhtes kohaldatav, kuna see norm puudutab juriidilise isiku organi sisesuhteid, mitte juriidilise isiku suhteid osanikega. Kostja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet. Kostja ei olnud ega pidanudki olema teadlik kaaskostja ärikeelust. Abielu kaudu sellist teadmist ei saa omistada. Osanikule ei saa ette heita, et ta ei kutsunud tagasi ärikeelu saanud juhatuse liiget, kui osanik ärikeelust ei teadnud.

Osanikul puudub seadusest tulenev kohustus jälgida kogu aeg äriühingu arveldusarveid. Osanik ei ole äriühingu juhtorgan. Osanikul puudub ka äriühingu esindusõigus. Hageja ei ole esile toonud kuidas eelistas kostja X kaaskostja isiklikke huve. Hageja ei ole kirjeldanud kuidas kaaskostja kasutas väljavõetud raha erahuvides. Hagist ei ole arusaadav, kuidas on kostjale etteheidetav seadusest tuleneva osakapitali sissemakse kohustuse täitmine hageja ees. Kostja ei ole rikkunud osaniku kohustust võtta kasutusele meetmeid võlgniku huvide kaitseks. Hageja ei ole selgitanud, kuidas nimetatu võiks olla põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Hageja ei ole ka selgitanud, millist õigusnormi kostja rikkus. Kostja ei ole kaaskostjale osutanud ka mingit ainelist või vaimset kaasabi. Kostja leiab, et tal puudub süü kohustuse rikkumises, sest midagi saab takistada vaid siis, kui sellest ollakse teadlik. Hageja väited kostja käitumise, kahju ja põhjusliku seose osas on põhistamata ja tõendamata. Rikutud kohustus ei ole kaitstud kaitse-eesmärgiga ning ei ole olnud kostjale ettenähtav. Kostjal puudub vastutus hageja ees mistahes deliktilisel alusel. Samuti pole kostja pannud toime ühtegi kuritegu, millele hageja viitab. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludelt palub kostja välja mõista viivise. Kostja X täiendas vastust. Kostja pole kunagi tegelenud ühegi äriühingu juhtimisega. Kuigi kostja tegi raamatupidamist, puudusid tal raamatupidamisdokumendid, tehinguid oli vähe ja ta tegi need kaaskostjalt saadud info kohaselt tagantjärgi. Kostjate perekondlikud suhted olid keerulised ning igapäevaseid ärisuhteid nad ei arutanud. Samuti ei olnud kostjal põhjust arvata, et kaaskostja on saanud ärikeelu. Läti „tankisti“ pole kostja samuti juhatusse valinud, sest ta volistas Bt enda osaluse võõrandamiseks, kes uue juhatuse liikme ka valis. Hageja seisukoht kostjate vastuste osas Kostja C on omaks võtnud, et võttis hageja pangakontolt välja 74 630 eurot. Kostja C väited äriplaani ja investeerimise kohta on ebausaldusväärsed ja tõendamata. Võlgnikul puudus majandustegevus juba alates 01.01.2019. Investeeringu tegemiseks ei pea sularaha eelnevalt välja võtma. Kostja kohustus on tõendada, et kasutas sularaha hageja huvides, kostja pole seda teinud. Kostja pole isegi esile toonud, kus asub kostja krüptovaluuta konto (wallet). Pankrotimenetluses on kostja keeldunud ka täpsustavatele küsimustele vastamast. Kostja pidi olema teadlik, et sularaha väljavõtmisega tekitab hagejale kahju. Hageja leiab, et raamatupidamisdokumente ei ole Läti kodanikust uuele juhatuse liikmele tegelikult üle antud. Vastav üleandmisakt on võltsitud või näilik. Raamatupidamise korraldamise küsimus ei vähenda ka kostja vastutust seoses sularaha väljavõtmisega. Kostja X ei olnud passiivne osanik, sest sai perioodil 03.01.2020 - 04.05.2020 (töö)tasu. Samuti maksti perioodil 09.12.2019 – 25.05.2020 tasu kostja Cle, kuigi hagejal majandustegevus puudus. Kuna kostja X sai töötasu, pidi ta olema teadlik hageja majanduslikust olukorrast. Ta tegi ka kõigi kaaskostjaga seotud ja pankrotti läinud äriühingute raamatupidamist. Juhuslik ei ole ka see, et töötasu maksmine lõppes ajal, kui kostja C asus hageja pangakontot tühjendama. Kostja X tegi osakapitali sissemakse, et hageja pankrotihaldur ei saaks esitada sissemakse ulatuses nõuet osaniku vastu. Ka see viitab, et kostja oli teadlik hageja saabuvast maksejõuetusest.

Kostjate abieluvaraleping näitab mustrit, millega tegutsesid kostjad ühiselt, et kahjustada võlausaldajate huve. Sel ajal käendas kostja C Ä OY (pankrotis) kohustust AS-i E ees summas 780 000 eurot. Ainuüksi viimasel äriühingul on kostjalt jäänud saamata 1 444 485,01 eurot. Kaaskostja X pidi olema sellistest kohustustest teadlik, kuna tema tegi raamatupidamist. Kohtu põhjendused Vaidlus puudub järgmistes asjaoludes. J OÜ pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 30.09.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-2011409 ja pankrotihalduriks nimetati Eve Selberg (I kd lk 51). Kostja C oli hageja juhatuse liige (juhataja) perioodil 02.07.2015-12.03.2018 ja 13.06.201926.06.2020, vahepeal oli juhatuse liige (juhataja) F ja alates 26.06.2020 kuni pankroti väljakuulutamiseni Z. Kostja C oli hageja asutajaks ja ainuosanikuks 02.07.2015-22.12.2017 ja kostja X oli ainuosanikuks alates 21.10.2019; vahepeal oli ainuosanikuks S (I kd lk 21-23). Kostja C pankrot on välja kuulutatud 14.04.2020 (I kd lk 44) ja talle kohaldati ärikeeldu, mis on kantud äriregistrisse (I kd lk 45). Kostja C pankrotimenetlus lõpetati lõpparuande kinnitamisega 24.05.2021 (I kd lk 52, 197-201). 15.04.2020 – 18.05.2020 võttis kostja C hageja pangakontolt välja sularaha 74 630 eurot. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Hageja on esitanud nõude kostjate kui juhatuse liikme ja osaniku vastu. Kohus analüüsib esmalt juhatuse liikme, s.o C vastu esitatud nõuet. ÄS § 187 lg 2 kohaselt „juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.“ Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 2-17-13855 (ka 3-2-1-33-10 ja 3-2-1-20-14) osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-129-15 (ka 2-17-1725/117) järgi ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Kohus hindab juhatuse liikme kohustuste täitmist C poolt. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kooskõlas ÄS § 187 lg 1 juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. TsÜS § 35 järgi juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Kostjad ei vaidlusta, et 15.04.2020 – 18.05.2020 võttis kostja C hageja pangakontolt välja sularaha 74 630 eurot. Hageja leiab, et seda raha ei kasutatud hageja majandustegevuses. Kostja C väidab, et investeeris selle raha krüptovaluutasse, kuna see oli tol hetkel tulukas ning kasvav

trend (I kd lk 106-107) ja eesmärk oli finantseerida hageja tulevast majandustegevust. Hageja märgib, et sel ajal hagejal enam majandustegevust ei olnud. Kohus leiab, et kostja väide, nagu ta oleks sularahas väljavõetud raha investeerinud krüptovaluutasse, ei ole tõendamist leidnud. Esiteks ei tõenda seda kostja esitatud investeerimislepingu projekt (I kd lk 108), sest seda ei saa pidada lepinguks – projektis puudub tehingu teine pool. Teiseks, puuduvad igasugused andmed investeerimiskontost. Enda pankrotimenetluses on kostja C keeldunud küsimustele vastamast. Kohus on selles menetluses (tsiviilasi nr 2-20-11409) leidnud, et kostja poolt esitatud andmed – et ta võttis esmalt sularaha välja ja andis investeerimiseks edasi vahendajale – ei ole usutavad, näib, et raha on omastatud ja variisiku abil püütakse seda varjata; halduril on alus kuriteoteate esitamiseks (I kd lk 158-159). Ka kohus käesolevas menetluses peab ebausaldusväärseks väidet, et raha investeerimiseks tuli see esmalt osade kaupa sularahas välja võtta. Seetõttu leiab kohus, et kostja väited väljavõetud sularaha investeerimisest on tõendamata. Kuna väljavõetud sularaha kasutamine hageja majandustegevuses ei ole samuti tõendatud, tuleb asuda seisukohale, et kostja C kasutas väljavõetud sularaha isiklikuks tarbeks. Seda järeldust ei väära ka kostja esitatud 26.06.2020 raamatupidamisdokumentide üleandmise-vastuvõtmise akt, mille järgi andis kostja C Zle üle hageja bilansi, müügiarved, ostuarved, lepingud ja kassadokumendid ning kassa (I kd lk 104-105). Kohus on kostjale selgitanud, et kostja kohustus oli tõendada, et väljavõetud raha kasutati äriühingu huvides (II kd lk 24), kostja seda teinud ei ole. Riigikohus on lahendis nr 217-13855 selgitanud, et juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Antud juhul seda kostja teinud ei ole. Kohus asub seisukohale, et hageja sularaha väljavõtmisel ja isiklikes huvides kasutamisel tuleb käsitada juhatuse liikme kohustuste rikkumisena ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 mõttes. Juriidilise isiku raha enda huvides kasutamine ei ole ühitatav korraliku ettevõtja hoolsusega vaid pigem võrreldav omistamisena karistusseadustiku § 201 järgi. Kohus leiab, et kostja C on rikkunud juhatuse liikme kohustusi. VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 2-17-13855 juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb lisaks kostja rikkumisele tuvastada ka, et hagejal tekkis rikkumise tõttu kahju. Kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 2-17-13855 (ka 3-2-1-20-14) kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-152-16 (ka 3-2-1-38-15, 3-2-1-197-13 ja 3-2-1-110-13) VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Kohus leiab, et hagejale tekkis kostja C käitumise tulemusena kahju. Pärast sularaha summas 74 630 eurot väljavõtmist jäi hageja kontole alles raha summas 66,77 eurot. Sellise kontojäägi korral on hageja igasugune majandustegevus välistatud, sest hageja ei saaks katta ka mitte kõige väiksemaid tegevuskulusid. Kostja käitumise – suharaha väljavõtmise – ja hageja rahatuse vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi, sest ilma kostja tegevuseta poleks tagajärge saabunud. Tegemist on otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 2 mõttes.

Kostja C ei ole tõendanud, et ta kasutas sularaha hageja huvides, s.o käitus korraliku ettevõtja hoolsusega, seetõttu ei vabane ta ÄS § 187 lg 2 järgi vastutusest. Kostja C käitumine on süüline, s.o tahtlik VÕS § 104 lg 5 mõttes. Kohus leiab, et täidetud on kõik ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud juhatuse liikme vastutuse eeldused. VÕS § 127 lg 1 järgi tuleb hageja asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui kostja poleks õigusvastaselt käitunud, s.o kostja peab hagejale väljavõetud raha tagasi maksma. Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue kostja C vastu 74 630 euro saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Järgmisena hindab kohus osaniku X vastutust. Vastavalt ÄS § 188 lg 1 osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. TsÜS § 32 kohaselt juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-133-11 järgi kui äriühingu osanikule või aktsionärile tekitab oma õigusvastase käitumisega osanik või aktsionär, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele mh ÄS § 289 lg 1 ja TsÜS § 32 alusel. Kostja X on leidnud, et TsÜS § 32 ei ole tema suhtes kohaldatav, kuid see seisukoht on eeltoodud Riigikohtu lahendiga ümber lükatud. Antud vaidlus puudutab juriidilise isiku organite sisesuhteid, sest hagi on esitanud see sama juriidiline isik, mille osanik kostja on, läbi oma praeguse seadusliku esindaja - pankrotihalduri. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-89-14 (ka 3-2-1-7-10) aktsionäri kahju hüvitamise nõude aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 289 lg 1. Aktsionär peab olema rikkunud mingit seadusest tulenevat kohustust teiste aktsionäride ees või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-7-10 rõhutanud, et kahju hüvitamise nõudmiseks ei piisa hagejale tekkinud kahjust ning asjaolust, et kostja oli osanik, vaid esile peab olema toodud konkreetselt kostja vastutust põhjendavad asjaolud. Selleks võib olla ka heade kommetega vastuolus olev käitumine TsÜS § 138 lg 2 järgi. TsÜS § 138 lg 2 järgi õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus on varem tuvastanud hagejale kahju tekkimise ja et hageja juhatuse liige kostja C on selle eest vastutav. Kohus leiab, et ka kostja X on hageja ees vastutav. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kostja X väitis, et ta oli passiivne osanik ega pidanud teadma kostja C ärikeelust, sularaha väljavõtmisest ega eelistanud kostja C isiklikke huve. Ka hageja majanduslikust seisust ei olnud kostjal, vaatamata sellele, et ta oli hageja raamatupidaja, ülevaadet, sest tehinguid tegi ta harva, tagantjärgi ja juurdepääsu pangakontole tal ei olnud (II kd lk 98-99). Kuigi kohus peab võimalikuks, et osaühingu osanik ei pruugi alati teada milliseid tehinguid juhatus on teinud, ei pea kohus seda seisukohta usutavaks käesolevas vaidluses. Kostja X enda käitumine viitab sellele, et ei olnud passiivne osanik ning et ta oli hageja majanduslikust olukorrast teadlik ja eelistas kostja C isiklikke huve hageja huvidele.

Kostjad on abikaasad. Kuigi kohus peab võimalikuks ka seda, et üks abikaasa ei pruugi alati teada teise abikaasa äritegevusest, ei viita tõendid käesoleval juhul sellele. Esmalt pidi kostja X olema teadlik kostja C majandustegevusest seetõttu, et mõlemal abikaasal oli sama äritegevus. Lisaks hagejale olid kostjad tegevad ka näiteks Q OÜ-s. Kostja C on olnud ka Q OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks ning kostja X on olnud selle äriühingu osanikuks (I kd lk 24-27). Q OÜ pankrot kuulutati välja 28.05.2020 (I kd lk 87-89). Seejuures käendas kostja C Q OÜ võlausaldaja E AS nõuet summas 780 000 eurot (I kd lk 189-190, 195-196). See võlausaldaja esitas hiljem ka kostja C vastu pankrotiavalduse ja kostja pankrot kuulutati välja (I kd lk 39-43, 148-150). Kohtu hinnangul on hageja teinud kohtule usutavaks, et kostja C võlgnevuste tekkimisel on kostja X asunud teda abistama vastutusest vabanemise eesmärgil. Kostjad on 17.04.2017 abieluvaralepinguga jaganud ühisvara jättes kostja X lahusvaraks NNN, 3/69 ja PPP asuvad korteriomandid ja sõiduauto Mercedes-Benz; kostja C lahusvaraks jäeti väikelaev ASB338 ning poolte vahel jagati V OÜ osad väärtusega vastavalt 1315 eurot ja 1369 eurot. Kostjate vahel jäi edasi kehtima varaühisuse varasuhe (I kd lk 28-38). Kostja X väitis kohtuistungil, et abikaasade vahelised suhtes on halvad, kuid samas jätkasid pooled varaühisust ning on abielu tänaseni. Kohtu hinnangul puudus abieluvaralepingu, millega jäi enamus varast kostja Xle, sõlmimiseks muu ratsionaalne põhjus kui soov vabastada kostja C võimalusest tema vara arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada ning vara seega säilitada. Arvestada tuleb ka seda, et kostja Cle jäetud väikelaev on samuti võõrandatud (I kd, t lk 78-81; II kd lk 69-72). Selle lepingu sõlmimise põhjuseks pidi kohtu hinnangul olema kostja X teadmine kostja C ja temaga seotud äriühingute varalisest olukorrast ning selle enda kasuks lahendamise soovist. Kostja Cga oli seotud ka Ä OY, kellel tekkisid makseraskused sh E AS-i ees ja mis läks pankrotti 21.11.2017 (I kd lk 191-194). Kostja X on teinud raamatupidamist ka Soome seaduste järgi (I kd lk 188). Kohus leiab, et on esitatud piisavalt tõendeid tuvastamaks kostja X teadmist oma abikaasa ja temaga seotud äriühingute tegevusest. Sel põhjusel ei pea kohus usaldusväärseks kostja X väidet, et ta ei teadnud kostja C suhtes kohaldatud ärikeelust. Viimane on kantud ka äriregistrisse ja nähtab kõigile (I kd lk 45). Kohtu hinnangul ei olnud kostja X passiivne osanik, sest ta võttis hageja tegevusest osa. Sealjuures tegi ta hagejale raamatupidamist. Kohtu hinnangul peab raamatupidaja olema kursis vastava äriühingu tehingutega ning majandusliku seisuga, sest vastasel juhul oleksid tema poolt tehtud deklaratsioonid ebaõiged. Raamatupidaja peab veenduma, et tema poolt deklaratsioonides esitatud andmed oleksid õiged. Ka ei saa raamatupidaja väita, et ta ei tea midagi äriühingu majanduslikust olukorrast. Samuti ei olnud kostja X tegev mitte ainult juhuslikult ja ühes äriühingus, vaid mitmes eelnimetatud äriühingus. Kuna nende äriühingutega olid seotud ka kostjate lapsed ning väljaspoolt perekonda kedagi neis ei osalenud, oli tegemist nn perefirmaga. Selles situatsioonis ei saa kohtu hinnangul usutavalt väita, et äritegevuses osalemist ei toimunud ning seda tegi keegi teine. Kahtlemata pidi kostja teadlik olema oma igakuistest sissetulekutest, mis olid otseses seoses selle äritegevusega. Kostjad said ka hagejalt tasu (II kd lk 96-99) ning kostja X ei saa seetõttu väita, et ta ei võtnud hageja majandustegevusest osa. Kohus ei pea kostja väidet, et sai vaidlusalustest ülekannetest teada alles hagiga, usutavaks. Kostja X võttis osanikuna vastu ka otsuseid. 26.05.2020 on ta vastu võtnud otsuse kutsuda juhatusest tagasi kostja C ja valida uueks juhatuse liikmeks Z (II kd lk 102-105). Kohtu hinnangul on ebaharilik, et äriühingu juhatuse liikmeks valitakse äriühingu või selle tegevusega mitteseotud välisriigi kodanik. Sellel puudub igasugune majanduslik ja hageja huvides tegutsemise mõte. Pigem viitab see sellele, et soovitakse vastutusest vabaneda. Seda on kostja C ka käesolevas menetluses püüdnud teha, märkides, et kõik raamatupidamise dokumendid on üle antud just nimetatud Läti kodanikule. Kuna selle otsuse on osanikuna vastu võtnud X, ei saa ta väita, et ei tea äriühingu tomimisest midagi ning et on heas usus toiminud ning passiivne osanik. Kostja X on ise püüdnud oma vastutusest vabaneda volitades otsust tegema kolmandat isikut Bt. Kuid see fakt ei välista kostja X vastutust. Vastavalt TsÜS § 115 lg 1 kehtib esindaja (B) tehtud tehing esindatava (kostja X) suhtes. Seega tuleb eelkirjeldatud otsustusi omistada kostja Xle. Kostja X aktiivset osalust näitab ka see, et ta tasus ka osakapitali sissemakse mitte osanikuks

saades, vaid hiljem 14.04.2020 – päev enne kui kostja C asus sularaha välja võtma, esile toomata sellise ajastuse põhjust. Kohtu hinnangul viitab see teadmisele äriühingu majandulikust olukorrast ning soovist osakapitalise sissemakset tasudes vältida nõuet isesenda suhtes kui hageja pankrotistub (pankrotiseaduse § 29 lg 9). Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostja X väited, et ta oli passiivne osanik ega teadnud ei kostja C ega hageja majanduslikust olukorrast midagi, tõenditega ümber lükatud. Kohus juhib tähelepanu, et kostja X oli ainuosanik, kelle kontrolli all hageja oli. Kostjal oli seetõttu kohustus äriühingu juhtimisega tegeleda. Üldistatult seisnes kostja X argument selles, et kuna ta oli passiivne osanik ning raamatupidajana ei saanud ülevaadet hageja majandustegevusest, siis ta hagejale tekitatud kahju eest ei vastuta. Põhimõtteliselt tähendaks sellise konseptsiooniga nõustumine seda, et kui osanik ei täida juhtimisülesannet ja raamatupidaja on teadlik, et ta äriühingu majandustegevusest midagi tegelikult ei tea, siis nad seetõttu millegi eest ka ei vastuta. Kohus sellisele järeldusele jõuda ei saa. Oma ülesannete väidetav pealiskaudne täitmine ei ole rikkumist vabandav asjaolu. Pigem on tegemist iseseisva rikkumisega. Riigikohus on lahendis nr 2-17-9986/48 asunud seisukohale, et osanikule võib hea usu põhimõttest (TsÜS § 32) tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut. Mh väljendub see panustamises ühingu juhtimisse. Kohus leiab, et kostja X on rikkunud hea usu põhimõtet. Kuna kohus leiab, et kostja Xle saab omistada teadmist äriühingu tegevusest, nõustub kohus hagejaga, et kostja on kahjustanud hagejat sellega, et lubanud ärikeelu saanud Cl edasi tegutseda juhatuse liikmena, mis viis sularaha aluseta väljavõtmiseni ning hageja rahatuks muutmiseni. Seda käitumist on võimalik kvalifitseerida ka kui heade kommete vastast käitumist TsÜS § 138 lg 2 alusel. Kostja X on kostja C poolt hageja raha enda kasuks pööramisega eelistanud kostja C ja läbi kostjate varaühisuse ka enda huve hageja huvidele. Kostja X ei ole käitunud hageja suhtes lojaalselt. Kostja X ja kahju (väljavõetud sularaha) vahel on põhjuslik seos, sest kui kui ta osanikuna oleks kutsunud ärikeelu saanud juhatuse liikme juhatusest tagasi, poleks viimane saanud sularaha kontolt välja võtta ning hageja poleks kahju kannatanud. Samuti ei ole kostja X tarvitusele võtnud ühtegi meedet, et alusetult võetud sularaha tagasi saada. Vastupidi, ta on otsustanud anda äriühingu juhtimise teise riigi kodanikule, kelle kätte on väidetavalt antud kõik majandustegevuseks vajalikud dokumendid, kahjustades sellega nii võlausaldajate kui hageja huve. Kostja X vastutab süüliselt, kuna on jätnud käibes vajaliku hoole järgimata VÕS § 104 lg 3 tähenduses. Kahju tekkimine pidi olema ettenähtav, sest kui osanik ei kontolli juhatust, võivad sellest tekkida minetused ja kahju. Kohus leiab, et kostja X vastutab hageja ees. Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue kostja X vastu 74 630 euro saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus rahuldab hagi mõlema kostja suhtes. Kuna mõlemad kostjad vastutavad sama kahju eest, mõistab kohus kahju summas 74 630 eurot kostjatelt välja solidaarselt VÕS § 65 lg 2 alusel. Hageja nõuab kostjatelt ka seadusest tulenevat viivist alates hagi esitamisest. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus rahuldab viivise nõude. Hagi on esitatud 31.12.2021 ning kohus mõistab VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise välja alates sellest kuupäevast kuni nõude rahuldamiseni.

Kuna kohus rahuldab hageja nõude, puudub vajadus analüüsida hageja alternatiivset nõuet. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kui asjassepuutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ja TsMS § 165 lg-st 3 ning jätab menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja menetluskuludeks menetluskulude nimekirja järgi on tasutud riigilõiv 1 200 eurot (I kd lk 53) ning lepingulise esindaja kulud 5 166 eurot (koos käibemaksuga 6199,20 eurot) 36,9 tunni eest tunnihinnaga 140 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab hageja menetluskulusid põhjendatuks. Vaidlus oli mahukas ja keerukas. Õigusabile kulutatud maht on seetõttu põhjendatud. Kohus märgib, et kostja X õigusabile kulus ligi 63 tundi, seega on hageja õigusabile kulunud kostjaga võrreldes oluliselt vähem aega. Ka kostja lepingulise esindaja tunnihind (195 eurot) oli kõrgem hageja omast; hageja lepingulise esindaja tunnihind vastab turusituatsioonile. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 7399,20 eurot (s.o riigilõiv 1200 eurot, lepingulise esindaja tasu 5166 eurot ja käibemaks) ning mõistab selle summa kostjatelt solidaarselt välja. Hageja palub välja mõista ka menetluskulude viivis. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude viivise väljamõistmiseks. Kostja Cle oli määratud riigi õigusabi. Selle õigusabi tasu suurus ja C hüvitamise kohustus Eesti Vabariigile on määratud Harju Maakohtu 15.05.2023 määruses. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.