Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Iris Kangur-Gontšarov ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.12.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-20488
Kohtuasi
J OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selbergi hagi C ja X vastu 74 630 euro ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.06.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
80 600,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: J OÜ (pankrotis, registrikood XXXXXXXX) pankrotihaldur Eve Selberg, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Katri Tomson ja vandeadvokaadi abi Martin Järve
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 14.11.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 16.06.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Harju Maakohtu 16.06.2023 otsus on jõustunud C suhtes.
Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud X kanda.
5.Määrata kindlaks J OÜ (pankrotis) apellatsiooniastme menetluskulud 1890 eurot (koos käibemaksuga) ning mõista need välja Xlt. Nimetatud summalt (1890 eurot) tuleb Xl maksta alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-21-20488 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.J OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Eve Selberg (hageja) esitas 31.12.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse C ja X (kostja) vastu, milles palus Clt ja kostjalt solidaarselt välja mõista 74 630 eurot ja viivised võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 30.09.2020 määrusega välja võlgniku pankrot. Võlgniku ainsaks juhatuse liikmeks oli alates 13.06.2019 kuni 26.06.2020 C. Perioodil 15.04.2020 kuni 18.05.2020 võeti võlgniku pangakontolt välja sularaha kogusummas 74 630 eurot, mida ei kasutatud võlgniku ettevõtluse huvides. Võlgniku kontojääk pärast raha väljavõtmist oli 66,77 eurot, s.t võlgnik muutus varatuks. Kostja oli sel ajal võlgniku ainus osanik ja tegeles võlgniku raamatupidamisega. C ja kostja on hagejale kahju tekitanud.
3.C ja kostja on abikaasad ning on äritegevuses olnud tihedalt seotud aastaid – Cle ja kostjale on vaheldumisi kuulunud ka osalus Q OÜ-s. 17.04.2017 sõlmisid C ja kostja abieluvaralepingu, millega jagasid 230 369 euro väärtuses ühisvara selliselt, et Cle jäi vara väärtusega 1715 eurot. Sellega asusid C ja kostja muutma C varatuks, et takistada võlausaldajatel tema suhtes nõuete rahuldamist.
4.14.02.2020 nimetas Harju Maakohus Cle ajutise halduri. Seega olid C ja kostja teadlik, et lähiajal kuulutatakse välja C eraisiku pankrot. 08.04.2020 kutsus kostja võlgniku juhatusest tagasi F, kes oli võlgniku juhatuse liige perioodil 12.03.2018–08.04.2020. Tegemist oli C ja kostja kooskõlastatud tegevusega, säästmaks oma poega võimalikest probleemidest, kui C hakkab võlgniku kontolt raha välja võtma. 13.04.2020 tegi kostja võlgniku pangakontole sissemakse 2500 eurot, välistades selliselt ühingu poolt enda vastu 2500 euro suuruse nõude esitamise. Selle raha võttis C ülejärgmisel päeval kontolt välja. 14.04.2020 kuulutas Harju Maakohus välja C pankroti ja määras talle ärikeelu. Kostja pidi olema ärikeelust teadlik.
5.Pärast raha väljavõtmist (26.06.2020) kutsus kostja C juhatusest tagasi ja valis võlgniku juhatuse liikmeks Läti kodaniku Z, kes on seotud mitmete pankrotis või kustutamishoiatusega probleemsete juriidiliste isikutega. Seega määras kostja hageja juhatuse liikmeks nn tankisti. Selline praktika, et välisriigi kodanik määratakse juhatuse liikmeks, ei ole tavapärane ja seda tehakse siis, kui on soov midagi varjata või dokumente ära kaotada.
6.Sündmuste (poeg juhatusest välja, seni tasumata sissemakse tasumine, mis viitab teadlikkusele pankrotist ja sellest, et raha saab kontolt väljavõtmisega tagasi, kontode
2-21-20488 tühjendamine, osaniku täielik passiivsus, seejärel C juhatusest tagasikutsumine ja juhatusse Läti tankisti valimine) ajaline kulgemine ei ole juhuslik ning viitab C ja kostja kooskõlastatud tegevusele.
7.Hageja on esitanud kahjunõude C vastu äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 ja VÕS 115 või alternatiivselt ÄS § 180 lg 51 alusel. C on jätnud täitmata juhatuse liikme hoolsuskohustuse ja lojaalsuskohustuse, tegutsedes hageja kontolt raha väljavõtmisega hageja huvide vastaselt.
8.Hageja on esitanud kahjunõude kostja vastu ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 või alternatiivselt VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32, karistusseadustik (KarS) § 384 lg 1 + 22 lg 3, KarS § 3841 lg 1 + 22 lg 3 ) ning § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja ei ole osanikuna järginud hea usu põhimõtet (TsÜS § 32, VÕS § 115, ÄS § 188 lg 1 ja § 289 lg 1). Kostja oli või pidi olema teadlik võlgniku kontolt rahaliste vahendite väljavõtmisest ning C ärikeelust. Sellises olukorras pidanuks osanik viivitamatult vormistama osaniku otsuse ja kutsuma juhatuse liikme tagasi, nimetades ühtlasi ka uue juhatuse liikme. Samuti oleks osanik pidanud viivitamatult teavitama panka esindusõiguse lõppemisest ja paluma pangal blokeerida pangakaardid.
9.C ja kostja vastutavad hageja ees solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi.
10.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja ei olnud passiivne osanik, sest sai 03.01.2020 – 04.05.2020 võlgnikult (töö)tasu. Samuti maksti perioodil 09.12.2019 – 25.05.2020 tasu Cle, kuigi hagejal majandustegevus puudus. Kuna kostja sai töötasu, pidi ta olema teadlik hageja majanduslikust olukorrast. Juhatuse liikme tasu maksmine Cle ja (töö)tasu maksmine kostjale lõppesid ligikaudselt samal ajal, kui C asus võlgniku kontot kiiremas korras tühjendama. Kostja tegi osakapitali sissemakse, et hageja pankrotihaldur ei saaks esitada sissemakse ulatuses nõuet osaniku vastu. Ka see viitab, et kostja oli teadlik hageja saabuvast maksejõuetusest. C ja kostja abieluvaraleping näitab mustrit, millega tegutsesid C ja kostja ühiselt, et kahjustada võlausaldajate huve. Sel ajal käendas C Ä OY (pankrotis) kohustust AS E ees 780 000 euro ulatuses. Ainuüksi viimasel äriühingul on Clt jäänud saamata 1 444 485,01 eurot. Kostja pidi olema sellistest kohustustest teadlik, kuna tema tegi ühingu raamatupidamist. Kostja vastuväited
11.C ja kostja palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Kostja kui osanik ei ole teinud ühtegi õigusvastast tegu ega ole hagejale kahju tekitanud. Kostja oli passiivne osanik ega pidanud teadma C ärikeelust, sularaha väljavõtmisest ega eelistanud C isiklikke huve. Võlgniku majanduslikust seisust ei olnud kostjal ülevaadet. Kuigi kostja tegi raamatupidamist, puudusid tal raamatupidamisdokumendid, tehinguid oli vähe ja ta tegi need Clt saadud info kohaselt tagantjärele. Juurdepääsu pangakontole kostjal ei olnud. Kostjate perekondlikud suhted olid keerulised ning igapäevaseid ärisuhteid nad ei arutanud. Samuti ei olnud kostjal põhjust arvata, et C on saanud ärikeelu. Läti „tankisti“ ei ole kostja juhatusse valinud, sest ta volitas B enda osaluse võõrandamiseks, kes valis ka uue juhatuse liikme.
13.TsÜS § 32 ei ole kostja suhtes kohaldatav, kuna see norm puudutab juriidilise isiku organi sisesuhteid, mitte juriidilise isiku suhteid osanikega. Kostja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet. Kostja ei ole rikkunud osaniku kohustust võtta kasutusele meetmeid võlgniku huvide kaitseks. Kostja ei olnud ega pidanudki olema teadlik C ärikeelust. Abielu kaudu sellist teadmist ei saa omistada. Osanikule ei saa ette heita, et ta ei kutsunud tagasi ärikeelu saanud juhatuse liiget,
2-21-20488 kui osanik ärikeelust ei teadnud. Osanikul puudub seadusest tulenev kohustus jälgida kogu aeg äriühingu arvelduskontosid. Osanik ei ole äriühingu juhtorgan. Osanikul puudub ka äriühingu esindusõigus. Hageja ei ole esile toonud, kuidas eelistas kostja C isiklikke huve. Hageja ei ole kirjeldanud, kuidas C kasutas väljavõetud raha erahuvides. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Harju Maakohtu 16.06.2023 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti Clt ja kostjalt solidaarselt välja 74 630 eurot ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 31.12.2021 kuni 74 630 eurot tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt C ja kostja kanda ning mõistis Clt ja kostjalt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu 7399,20 eurot ja viivise menetluskuludelt.
15.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) 30.09.2020 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11409 kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Eve Selberg; 2) C oli võlgniku juhatuse liige 02.07.2015–12.03.2018 ja 13.06.2019–26.06.2020, vahepeal oli juhatuse liikmeks F ja alates 26.06.2020 kuni pankroti väljakuulutamiseni Z; 3) C oli võlgniku asutajaks ja ainuosanikuks 02.07.2015–22.12.2017 ja kostja oli ainuosanikuks alates 21.10.2019; vahepeal oli ainuosanikuks S; 4) C pankrot kuulutati välja 14.04.2020 ja talle kohaldati ärikeeldu, mis on kantud äriregistrisse; 5) C pankrotimenetlus lõpetati lõpparuande kinnitamisega 24.05.2021; 6) 15.04.2020–18.05.2020 võttis C võlgniku pangakontolt välja sularaha 74 630 eurot.
16.Hageja nõue C vastu 74 630 euro saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Täidetud on kõik ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud juhatuse liikme vastutuse eeldused. 15.04.2020 – 18.05.2020 võttis C võlgniku pangakontolt välja sularaha 74 630 eurot. Kuna väljavõetud sularaha kasutamine võlgniku majandustegevuses ei ole tõendatud, tuleb asuda seisukohale, et C kasutas väljavõetud sularaha isiklikuks tarbeks. C kohustus oli tõendada, et väljavõetud raha kasutati äriühingu huvides, C seda teinud ei ole. Hagejale tekkis C käitumise tulemusena kahju ning tegemist on juhatuse liikme kohustuste rikkumisega ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 mõttes. Pärast sularaha 74 630 eurot väljavõtmist jäi võlgniku kontole alles 66,77 eurot. Sellise kontojäägi korral oli võlgniku majandustegevus välistatud.
17.Hageja nõue on põhjendatud ka kostja kui osaniku vastu. Maakohus viitas ÄS § 188 lg-le 1 ja TsÜS §-le 32. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-133-11 tulenevalt, kui äriühingu osanikule või aktsionärile tekitab kahju oma õigusvastase käitumisega osanik või aktsionär, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele mh ÄS § 289 lg 1 ja TsÜS § 32 alusel. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-89-14 saab aktsionäri kahju hüvitamise nõude aluseks olla VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 289 lg 1. Aktsionär peab olema rikkunud mingit seadusest tulenevat kohustust teiste aktsionäride ees või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-7-10 rõhutanud, et kahju hüvitamise nõudmiseks ei piisa hagejale tekkinud kahjust ning asjaolust, et kostja oli osanik, vaid esile peab olema toodud konkreetselt kostja vastutust põhjendavad asjaolud. Selleks võib olla ka heade kommetega vastuolus olev käitumine TsÜS § 138 lg 2 järgi.
2-21-20488
18.Kuigi kohus pidas võimalikuks, et osaühingu osanik ei pruugi alati teada, milliseid tehinguid juhatus on teinud, ei pidanud kohus seda usutavaks käesolevas vaidluses. Kostja enda käitumine viitab sellele, et ta ei olnud passiivne osanik, ta oli võlgniku majanduslikust olukorrast teadlik ja eelistas C isiklikke huve võlgniku huvidele. Käesolevas asjas on esitatud piisavalt tõendeid, et tuvastada kostja teadmist oma abikaasa ja temaga seotud äriühingute tegevusest. Sel põhjusel ei pidanud kohus usaldusväärseks kostja väidet, et ta ei teadnud C suhtes kohaldatud ärikeelust. Viimane on kantud ka äriregistrisse ja on nähtav kõigile.
19.C ja kostja on abikaasad. Kostja pidi olema teadlik C majandustegevusest seetõttu, et mõlemal abikaasal oli sama äritegevus. Kostjad olid tegevad näiteks Q OÜ-s. Q OÜ pankrot kuulutati välja 28.05.2020. Seejuures käendas C Q OÜ võlausaldaja E AS-i nõuet 780 000 eurot. See võlausaldaja esitas ka C vastu pankrotiavalduse ja C pankrot kuulutati välja. Cga oli seotud ka Ä OY, kellel tekkisid makseraskused sh E AS-i ees ja mis läks pankrotti 21.11.2017. Kostja tegi vastavale ühingule raamatupidamist.
20.Hageja on teinud kohtule usutavaks, et C võlgnevuste tekkimisel on kostja asunud teda abistama vastutusest vabanemise eesmärgil. C ja kostja on 17.04.2017 abieluvaralepinguga jaganud ühisvara, jättes kostja lahusvaraks NNN ja PPP asuvad korteriomandid ja sõiduauto Mercedes-Benz; C lahusvaraks jäeti väikelaev ASB-338 ning poolte vahel jagati V OÜ osad väärtusega vastavalt 1315 eurot ja 1369 eurot. Kostjate vahel jäi edasi kehtima varaühisuse varasuhe. Kostja väitis kohtuistungil, et abikaasade vahelised suhted on halvad, kuid samas jätkasid pooled varaühisust ning on abielus tänaseni. Abieluvaralepingu, millega jäi enamus varast kostjale, sõlmimiseks puudus muu ratsionaalne põhjus, kui soov vabastada C võimalusest tema vara arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada ning vara seega säilitada.
21.Kostja ei olnud passiivne osanik, sest ta võttis võlgniku tegevusest osa. Sealjuures tegi ta võlgnikule raamatupidamist ja sai võlgnikult ka tasu. Raamatupidaja peab olema kursis äriühingu tehingutega ning majandusliku seisuga. Raamatupidaja ei saa väita, et ta ei tea midagi äriühingu majanduslikust olukorrast. Kostja oli lisaks tegev mitmes Cga seotud äriühingus (tegemist oli nn perefirmadega).
22.26.05.2020 võttis kostja vastu otsuse kutsuda juhatusest tagasi C ja valida uueks juhatuse liikmeks Z. On ebaharilik, et äriühingu juhatuse liikmeks valitakse äriühingu või selle tegevusega mitteseotud välisriigi kodanik. Sellel puudub igasugune majanduslik ja hageja huvides tegutsemise mõte. Pigem viitab see sellele, et soovitakse vastutusest vabaneda. Seda on C ka käesolevas menetluses püüdnud teha, märkides, et kõik raamatupidamise dokumendid on üle antud nimetatud Läti kodanikule. Kuna vastava otsuse on vastu võtnud kostja, ei saa ta väita, et ta ei tea äriühingu toimimisest midagi ning et ta on heas usus käitunud passiivne osanik. Kostja on püüdnud oma vastutusest vabaneda, volitades otsust tegema kolmandat isikut B. Vastavalt TsÜS § 115 lg-le 1 kehtib esindaja (B) tehtud tehing esindatava (kostja) suhtes. Seega tuleb eelkirjeldatud otsustusi omistada kostjale.
23.Kostja aktiivset osalust näitab ka see, et ta tasus osakapitali sissemakse mitte osanikuks saades, vaid 14.04.2020 (s.o päev enne, kui C asus sularaha välja võtma), esile toomata sellise ajastuse põhjust. Eeltoodu viitab teadmisele äriühingu majandulikust olukorrast ning soovist osakapitali sissemakset tasudes vältida nõuet iseenda suhtes, kui hageja pankrotistub (pankrotiseaduse § 29 lg 9).
24.Riigikohus on lahendis nr 2-17-9986/48 asunud seisukohale, et osanikule võib hea usu põhimõttest (TsÜS § 32) tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut. Mh väljendub see panustamises ühingu juhtimisse. Kostja oli ainuosanik, kelle kontrolli all võlgnik oli. Kostjal
2-21-20488 oli seetõttu kohustus äriühingu juhtimisega tegeleda. Kostja on rikkunud hea usu põhimõtet. Kuna kostjale saab omistada teadmist äriühingu tegevusest, siis on kostja kahjustanud võlgnikku sellega, et on lubanud ärikeelu saanud Cl edasi tegutseda juhatuse liikmena, mis viis sularaha aluseta väljavõtmiseni ning võlgniku rahatuks muutmiseni. Seda käitumist on võimalik kvalifitseerida ka kui heade kommete vastast käitumist TsÜS § 138 lg 2 alusel. Kostja on C poolt võlgniku raha enda kasuks pööramisega eelistanud C ja läbi varaühisuse ka enda huve võlgniku huvidele. Kostja ei ole käitunud võlgniku suhtes lojaalselt. Esineb põhjuslik seos, sest kui kostja oleks kutsunud ärikeelu saanud juhatuse liikme juhatusest tagasi, ei oleks viimane saanud sularaha kontolt välja võtta ning võlgnik ei oleks kahju kannatanud. Samuti ei ole kostja tarvitusele võtnud ühtegi meedet, et alusetult võetud sularaha tagasi saada. Vastupidi, ta on otsustanud anda äriühingu juhtimise teise riigi kodanikule, kelle kätte on väidetavalt antud kõik majandustegevuseks vajalikud dokumendid, kahjustades sellega nii võlausaldajate kui ka võlgniku huve. Kostja vastutab süüliselt, kuna on jätnud käibes vajaliku hoole järgimata VÕS § 104 lg 3 tähenduses. Kahju tekkimine pidi olema ettenähtav, sest kui osanik ei kontolli juhatust, võivad sellest tekkida minetused ja kahju.
25.C ja kostja vastutavad kahju tekitamise eest solidaarselt VÕS § 65 lg 2 alusel.
26.Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3). Apellatsioonkaebus
27.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi kostja osas rahuldas ning teha uus otsus, millega jätta hagi kostja vastu rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
28.Maakohus on lahendanud osaniku vastu esitatud nõuet kui juhatuse liikme vastu esitatud nõuet, kuid seadus ja kohtupraktika näevad juhatuse ja osaniku vastutusele ette kardinaalselt erinevad eeldused. Hagi ei saa kostja suhtes materiaalõiguslikult rahuldada.
29.Maakohus on eksinud ÄS § 188, VÕS § 65 lg 2, § 104, § 115 lg 1, § 127, TsÜS § 32 ja § 138 kohaldamisel.
30.ÄS § 188 lg 1 kohaselt vastutab osanik osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Kostja selgitas, et osaniku vastu nõuete esitamisel peab leiduma seaduses täiendav nõudenorm, mille eelduste täitmise korral ÄS § 188 lg 1 vastutuse leevendamise põhimõte rakendub. ÄS § 188 lg 1 ei ole iseseisev nõudenorm.
31.Osaniku vastu esitatava kahju hüvitamise nõude eeldused on järgmised, kuid maakohus ei ole vastavaid eeldusi tuvastanud: 1) osanik on rikkunud mingit kohustust; 2) rikkumine on süüline (ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 104); 3) tekkinud on kahju (VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1); 4) kahju on rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4); 5) kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja ettenähtav (VÕS § 127 lg 2 ja lg 3).
32.Kostja ei ole osaniku kohustusi rikkunud. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja on rikkunud osanikuna hea usu põhimõtet ja on käitunud heade kommete vastaselt. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa üldisest hea usu põhimõttest (TsÜS § 32) tuleneda otseseid
2-21-20488 kohustamisnõudeid (vt nt RKTKo 3-2-1-89-14, p 22). Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja vastutuse aluseks saab olla juhtimisülesande täitmata jätmine. Maakohus on tuginenud ebaõigesti Riigikohtu praktikale, mille kohaselt võib osanikule hea usu põhimõttest (TsÜS § 32) tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut, mh panustada osaühingu juhtimisse (RKTKo 2-17-9986). Kostja ei saanud osanikuna rikkuda juhtimiskohustusi või -ülesandeid, sest kostjal kui osanikul vastavad kohustused puuduvad. Kostja ei olnud hageja juhatuse liige.
33.Maakohus on jätnud kostja kui osaniku väidetava heas usus käitumise kohustuse ja lojaalsuskohustuse sisustamata.
34.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 32 ja § 138 lg-t 2. Kostja ei ole osanikukohustusi rikkunud. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et C võtab ühingust sularaha välja ja ei kasuta seda ühingu huvides. Osanikul puudub kohustus monitoorida ühingu pangakonto väljavõtteid (kostjal ei olnud neile ka ligipääsu), ühingu igapäevaseid tehinguid ja juhatuse liikme igapäevast tegevust. Osanik ei pea eeldama, et juhatus käitub õigusvastaselt. Lisaks puudub osanikul kohustus ja mõistlik võimalus aktiivselt monitoorida juhatuse liikmete ärikeelde, nende suhtes käimasolevaid kohtuasju või muid juhatuse liikmeks oleku takistusi. Kui osanikul eelnevalt teavet ärikeelu kohaldamise kohta ei ole, ei saa eeldada, et osanik peaks igapäevaselt oma ühingu juhatuse liikmete kohta seesuguseid aktiivseid päringuid tegema. Äriregistris ei kuvata ärikeelde ühingu registrikaardil. Samuti ei saada register ärikeelu kohta ühingule või osanikele mistahes teateid. Seega ei saa osanikud ka oma äriühingu registrikaarti vaadates juhatuse liikme ärikeelust teada. Hagejale valiti uus juhatuse liige vahetult pärast seda, kui kostja osanikuna juhatuse ärikeelust teada sai, s.o ligi kuu aja jooksul Cle ärikeelu kehtestamisest.
35.Kostja rikkumise tuvastamisel on maakohus täielikult eiranud asjaolu, mis on kahju tekkimise alus. Kahju tekkimise alus ei ole C kui juhatuse liikme poolt sularaha väljavõtmine, vaid juhatuse liikme rikkumine seisneb selles, et C ei kasutanud väljavõetud sularaha ühingu huvides. Kohus ei hinnanud ega tuvastanud seda, et kostja oleks olnud teadlik sellest, et C ei kasuta sularaha ühingu huvides.
36.Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et rikkumiseks on ka see, et kostja ei võtnud meetmeid sularaha tagasinõudmiseks. Ühingu nimel nõuete esitamine on juhatuse, mitte osaniku ülesanne. Igal juhul eeldaks see kostja teadmist sularaha väljavõtmisest ja selle ühingu huvides mitte kasutamisest. Selline teadmine kostjal puudus.
37.Kostja käitumine ei ole süüline. ÄS § 188 lg-st 2 tuleneb, et osaniku vastutus ei saa tekkida tegevusetusest, vaid aktiivsest tegevusest. Kostja sularaha väljavõtmisest ja selle ühingu huvides kasutamata jätmisest ei teadnud, tal puudus ülevaade ühingu tehingutest ja igapäevasest tegevusest ning tal puudusid ühingu pangakaart ja pangakonto ligipääsuõigused. Kostja süüd ei saa järeldada sellest, et kostja ja C on abielus või sellest, et kostja on olnud varem osanik ka teistes Cga seotud äriühingutes. Samuti ei saa kostja süüd tuletada sellest, et Cl oli ärikeeld.
38.Kostja väidetava rikkumise ja kahju vahel puudub põhjuslik seos ja ettenähtavus. Osanikul puudub kohustus juhatuse liikme igapäevast tegevust ja ühingu pangakontot monitoorida. Cle ärikeelu kehtestamine ei anna automaatselt alust eeldada, et C tingimata ühingu suhtes õigusvastaselt käitub ja ühingule kahju tekitab. Seadusest ei tulene osaniku kohustust sulgeda ühingu pangakaart või -konto või sellele ligipääsuõigused põhjusel, et juhatuse liige on saanud ärikeelu.
2-21-20488
39.Seadus ei näe ette osaniku ja juhatuse liikme solidaarset vastutust. Kui osaniku vastutuse eeldused ei ole täidetud, ei ole võimalik kohaldada osaniku solidaarvastutust juhatuse liikmega.
40.Kohus on jätnud sisuliselt kõik kostja menetluses esitatud tõendid, väited, selgitused ja õiguslikud argumendid kajastamata. Maakohus ei analüüsinud ega hinnanud tõendeid, mis kinnitavad, et kostja ei olnud sularaha väljavõtmisest teadlik. Otsus on olulises osas põhjendamata. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud ega tuvastanud osaniku vastutuse eeldusi.
41.Maakohus ei ole otsust rajanud tõenditele, vaid „üldisele muljele“ ja on hinnanud üksnes hageja esitatud kaudseid seoseid ja kostja tegevust enne ja pärast vaidlusalust sularaha väljavõtmist. Maakohus on eelistungil selgitanud, et hageja peab tõendama, et kostja oli sularaha väljavõtmisest teadlik. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud üksnes väga kaudseid ja nõude alusega mitte seotud tõendeid. Samal ajal on toimikus olemas tõendid, mis kinnitavad väidet, et kostja sularaha väljavõtmisest teadlik ei olnud, samuti tõendid, mis kinnitavad, et tal ei olnud Cga ühist ärihuvi ning et C teda ühingu igapäevategevustest, ärikeelu saamisest ega muudest vaidlusalustest asjaoludest ei informeerinud. Kostja on teadmise puudumise teinud dokumentaalsete tõenditega usutavaks ja seda asjaolu ka vande all antud seletusega tõendanud. Kostja tõi ka välja, et toimikus olevate tõenditega ei ole kooskõlas maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja oli võlgniku raamatupidaja.
42.Otsus on üllatuslik ja põhineb maakohtus arutamata asjaoludel. Kuivõrd kohus on menetluses lähtunud läbivalt sellest, et kostja vastu esitatava nõude tõendamisese on kostja teadmine vaidlusalustest asjaoludest, siis hageja esile toodud „kaudseid asjaolusid“ (varasemad äriühingud, kostja tegevus nendes, C käenduslepingud, C väikelaev, erinevad pankrotimenetlused) menetluses ei arutatud, uuritud ega nende väljaselgitamise vajadusele ei juhitud ka tähelepanu. Seevastu otsus on just nendele asjaoludele rajatud, mistõttu on tegemist kostja jaoks üllatusliku otsusega. Vastustaja seisukoht
43.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
44.Esitatud tõenditest nähtub, et kostja osales teadlikult ja tahtlusega äriühingu kontolt raha vastusoorituseta väljaviimisel. Oluline on hinnata kõiki kostjaga seotud tegevusi kogumis. Kostja ei olnud passiivne osanik, sest ta võttis võlgniku tegevusest osa. Ta oli võlgniku raamatupidaja, kes peab olema kursis vastava äriühingu tehingutega ning majandusliku seisuga. C ja kostja tegevus äriühingust raha õigusvastasel väljaviimisel oli ette planeeritud, läbimõeldud ning kooskõlastatud ja kostja osales selles teadlikult.
45.Kostja vastutab ainuosanikuna tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostja on rikkunud osaniku heas usus tegutsemise kohustust. Kostja võimaldas tegevusetuks jäädes (st osanikuna C kui ärikeelu all olevat juhatuse liiget koheselt tagasi kutsumata) Cl võlgniku arvelduskonto tühjaks teha ning kasutada ühingu raha ühingu huvidest lähtumata, võlausaldajate huve kahjustades. Tõendid kogumis näitavad, et kostja oli teadlik C ärikeelust ning tema plaanidest ühingu huvide vastaselt ühingu raha kasutada.
46.Seaduslik alus C ja kostja solidaarvastutuseks tuleneb VÕS § 137 lg-st 1. Ebaõige on kostja argumentidest tuletatav seisukoht, et solidaarvastutuse tekkimiseks peab eksisteerima erinorm, mis konkreetsete isikute suhtes solidaarvõlausaldajate suhte loob. Vastupidisel juhul ei oleks seadusandjal põhjust olnud sätestada VÕS § 137 (üld)normina. Samuti ei saa väita, et osaniku
2-21-20488 ja juhatuse liikme vastutused oleksid erinevamad nt olukorrast, kus töötaja ja kolmas isik tekitavad tööandja sõidukile kahju, mille puhul on Riigikohus solidaarvastutust võimalikuks pidanud (vt RKTKo nr 3-2-1-149-05).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
47.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse ja suuruse.
48.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas rahuldas maakohus hageja hagiavalduse mõlema kostja suhtes. Apellatsioonkaebuse esitas üksnes X. Seega on maakohtu otsus C suhtes jõustunud ning ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust vaid X (kostja) puudutavas osas.
49.Hageja esitas kostja kui võlgniku ainuosaniku suhtes hagi tuginedes ÄS § 188 lg-le 1 (koosmõjus TsÜS §-ga 32 ja §-ga 138) ning VÕS § 115 lg-le 1. Alternatiivselt tugines hageja VÕS § 1045 lg 1 p-dele 7 ja 8. Maakohus asus seisukohale, et kostja kui võlgniku ainuosanik vastutab hagejale süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt võlgniku juhatuse liikmega ÄS § 188, TsÜS § 32 ja § 138 alusel ning mõistis kostjalt solidaarselt Cga hageja kasuks välja 74 630 eurot ja viivised alates 31.12.2021 kuni põhinõude rahuldamiseni. Kostja on seisukohal, et maakohus on rikkunud materiaalõiguse normi ning et tema kui osaniku vastu esitatud kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Samuti heidab kostja maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist.
50.Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja etteheiteid menetlusõiguse normide rikkumise kohta maakohtu poolt (I), seejärel materiaalõiguse kohaldamise õigsust (II) ning viimasena menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist (III). I
Kostja menetlusõiguslikud etteheited
51.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus tõendamiskoormise osas selgitamiskohustust, ei rajanud otsust tõenditele ning tegi üllatusliku ja põhjendamata otsuse (TsMS § 436 lg-d 2 ja 4, § 232 lg 1, § 436 lg 1, § 448 lg 8). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ega rajanud otsust üllatuslikult tõenditele, mida ei käsitletud.
52.Käesolevas asjas on hageja ja kostja mõlemad välja toonud, et osaniku vastutuse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused (vt nt hagiavaldus, I kd, tl 11–16, hagi vastus, I kd, tl 131–137): - osanik on rikkunud mingit kohustust; - rikkumine on süüline (ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 104); - rikkumise tulemusel on tekkinud kahju (VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1); - kahju on rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) ning - kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja on ettenähtav (VÕS § 127 lg 2 ja lg 3).
2-21-20488
53.Hageja tõi välja, et kostja rikkumine seisneb selles, et kostja ei ole õigussuhtes osaühinguga järginud hea usu põhimõtet (ÄS § 188, TsÜS § 32 ja § 138), mis väljendub eelkõige selles, et kostja ei kutsunud ärikeeluga juhatuse liiget viivitamatult tagasi ega teavitanud panka esindusõiguse lõppemisest, vaid võimaldas ärikeelu all oleval juhatuse liikmel võlgniku arvelduskonto tühjaks teha (I kd, tl 12). Hageja põhjendas, miks pidi kostja teadma C ärikeelust. Hageja on hagiavalduses ja ka hilisemates menetlusdokumentides korduvalt selgitanud ka seda, milles seisnes tema hinnangul kostja tegevuse süülisus, milline oli varaline kahju ning et kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Samuti et rikutud kohustus oli kaetud kaitse-eesmärgiga ning kahju tekkimine oli ettenähtav (nt I kd, tl 12 – 16). Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, esitades vastuväited kõikide osaniku vastutuse eelduste täidetuse kohta (nt 24.03.2022 vastus, I kd, tl 131–135). Seega nähtub menetlusdokumentidest, et pooled on menetluse algstaadiumist alates lähtunud samast õiguslikust alusest ja saanud aru, millised eeldused peavad olema täidetud ÄS § 188 alusel osaniku vastutuse tekkimiseks. Riigikohus on osundanud, et juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning selle õigusliku alusega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19).
54.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudus kohtul seega kohustus pooltele täiendavalt tõendamiskoormist selgitada. Ringkonnakohus nõustub seejuures kostjaga, et osaniku vastutuse eeldusi pidi tõendama hageja. Siiski pidi kostja lähtuma põhimõttest, et kui asjaolu tõendamise koormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei ole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 11.12.2019, 2-17-1722/31, p 14 koos edasiste viidetega; vt ka 14.11.2023 istung, ajamärge 00:11:45, II kd, tl 170 pöördel).
55.Asjaolu, et maakohus on 18.05.2022 istungil eriliselt välja toonud kahe asjaolu tõendamise vajaduse (maakohus tegi hagejale ettepaneku tõendada kostja teadmist sularaha väljavõtmisest ning Cle ettepaneku tõendada, et viimane kasutas raha äriühingu huvides, II kd, tl 24) ei muuda asjaolu, et hageja tugines hagiavalduses kostja toimingutele laiemalt ning tõi oma väidete tõendamiseks välja erinevaid asjaolusid. Samamoodi on kostja kõigile hageja väidetele vastu vaielnud ega ole jäänud vaid ühe väite juurde, et tema ei teadnud, et C ei kasuta välja võetud sularaha võlgniku huvides. Seega oli pooltele tõendamiskoormis ja selle ulatus arusaadav ja nad kasutasid oma väidete tõendamise võimalust.
56.Eeltoodust tulenevalt ei saanud maakohtu otsus kostjale üllatuslik olla, kuna kohus hindabki tõendeid alles kohtulahendis. Kohus ei tuginenud otsuses asjaoludele, mida ei olnud menetluses kohtule esitatud. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele nende kogumis, ei anna alust väita, et menetlusõiguse norme on rikutud. Igal juhul oli kostjal apellatsioonkaebuses võimalus esitada veelkord oma vastuväited osaniku vastutuse eelduste olemasolu kohta ning ringkonnakohus saab neid hinnata.
57.Ringkonnakohus nõustub kostjaga siiski selles, et maakohtu otsus peaks osaniku vastutuse eelduste täitmise osas olema detailsemalt põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 448 lg 8), kuid ringkonnakohus saab maakohtu minetused ise heastada. Maakohtu minetused ei anna alust otsuse lõppjärelduse muutmiseks. II
Materiaalõiguse normi kohaldamise õigsus
2-21-20488
58.Järgmisena hindab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et maakohus kohaldas hagi rahuldamisel vääralt materiaalõiguse norme (ÄS § 188, VÕS § 127 ja § 104, TsÜS § 32 ja § 138 ning VÕS § 65 lg 2). Kostja väidab, et asjaolu, et ta ei kutsunud C võlgniku juhatusest tagasi ja võimaldas tekkida olukorral, kus juhatuse liige võttis võlgniku arvelduskontolt raha välja ega kasutanud seda võlgniku huvides, ei saa kehtiva materiaalõiguse järgi tuua kaasa tema kui osaniku vastutust. ÄS § 188 lg-le 1 tuginemiseks, st osaniku vastu nõude esitamiseks, peab seaduses leiduma täiendav nõudenorm ning TsÜS § 32 selleks olla ei saa, kuna üldisest hea usu põhimõttest ei saa tuletada otseseid kohustamisnõudeid. Samuti reguleerib TsÜS § 32 ainult äriühingu organite liikmete vahelisi suhteid. Ka heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei ole sisustanud osaniku suhtes kehtivat heas usus käitumise kohustust ega lojaalsuskohustust ning on vääralt viidanud kostja juhtimiskohustustele.
59.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et TsÜS § 32 ei saa olla asjaomaseks täiendavaks nõudenormiks. Ringkonnakohus leiab, et kostja kui osaniku poolt ärikeeluga C juhatusest kohe tagasi kutsumata jätmisel käitus kostja vastuolus TsÜS §-st 32 tuleneva hea usu põhimõttega ja rikkus lojaalsuskohustust võlgniku vastu, mis annab aluse ÄS §-s 188 sätestatud vastutuse tekkimiseks. Ringkonnakohus on eelnevalt juba nõustunud kostjaga, et maakohtu otsuse põhjendused on ebapiisavad, mistõttu täiendab ringkonnakohus järgnevalt maakohtu otsuse põhjendusi oma põhjendustega. Samuti asendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendused enda põhjendustega osas, mis puudutab etteheidet, et kostja ei proovinud sularaha võlgnikule tagasi saada.
60.Ringkonnakohus hindab järgnevalt, kas ärikeelu saanud juhatuse liikme tagasikutsumata jätmist saab, sh käesoleva asja asjaoludel, lugeda osanikupoolseks heas usus käitumise, st ühingu suhtes lojaalsuskohustuse rikkumiseks (i); kas kostja oli C ärikeelust teadlik või pidi seda olema ning kas ta seega rikkus heas usus käitumise kohustust (ii); kas rikkumine oli süüline ja kahju tekkimine ettenähtav (iii); kas võlgnikule tekkis kahju, kas see on põhjuslikus seoses rikkumisega ning kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (iv). Viimasena käsitleb ringkonnakohus solidaarvastutuse küsimust (v). (i)
Füüsilise isikuna ärikeelu saanud isiku tagasikutsumata jätmine osaühingu juhatusest kui heas usus käitumise kohustuse rikkumine
61.Ringkonnakohus leiab, et esiteks tuleb hinnata, kas ärikeelu saanud juhatuse liikme tagasikutsumata jätmine osaniku poolt saab üldse olla ÄS §-st 188 ja TsÜS §-st 32 tuleneva kohustuse rikkumine. Alles seejärel on põhjust hinnata, kas kostja pidi C ärikeelust teadma, sest kui asjaomane tegevusetus ei ole osaniku kohustuse rikkumine, siis ei oma teadmine tähtsust.
62.Vastuseks kostja väidetele märgib ringkonnakohus esimesena, et TsÜS § 32 ei reguleeri ainult äriühingu organite liikmete vahelisi suhteid. Vastupidi, õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on selgitatud, et juriidilise isiku kõrgeima organi (üld- või osanike koosoleku) iga liige on eraldi õigussuhtes juriidilise isikuga. Riigikohus on mh TsÜS §-le 32 tuginedes selgitanud, et aktsionäridel on nii omavahelises suhtes kui ka suhtes aktsiaseltsiga kohustus panustada aktsiaseltsi juhtimisse ja mitte kahjustada aktsiaseltsi või teiste aktsionäride õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua aktsionäri vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Seda kinnitab erinormina ÄS § 289 lg 1, mille järgi vastutab aktsionär just aktsionärina nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest (RKTKo 31.03.2010, 3-2-1-7-10, p 31, vt ka RKTKo 29.10.2014, 3-2-1-89-14, p 21). Riigikohus on kinnitanud, et sama TsÜS §-st 32 tulenev põhimõte kehtib ka osaniku ja osaühingu vahelistes suhetes (nt RKTKm 21.04.2021, 2-1711
2-21-20488 16389, p 13; RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p 12; RKTKo 07.11.2018, 2-17-9986, p 12) ning seda on selgitatud ka õiguskirjanduses (vt P. Varul jt. TsÜS. Kommenteeritud väljaanne, § 32 p 3.1; K. Saare jt. Ühinguõigus I, lk 221, 262-263).
63.Seega kohaldub TsÜS §-st 32 tulenev heas usus käitumise põhimõte ka osaühingu ja osaniku vahelisele suhtele. Õiguskirjanduses on selgitatud, et osaühingu osaniku kui kõrgeima otsustustasandi liikme peamiseks hea usu põhimõttest tulenevaks kohustuseks on kohustus panustada ühingu juhtimisse ning mitte kahjustada ühingu ega teiste osanike huve – seda peetakse osanikule laieneva üldise lojaalsuskohustuse peamiseks sisuks (Ühinguõigus I, lk 262–263, 266; vt ka K. Saare, Kapitaliühingu kõrgeima otsustustasandi liikmete lojaalsuskohustus. Juridica 2022/8, lk 598–599). Seega kuulub lojaalsuskohustus heas usus käitumise kohustuse sisse.
64.Õiguskirjanduses on rõhutatud, et rääkida ei saa (mh) osanike abstraktsest üldisest lojaalsuskohustusest, vaid selle intensiivsus, ulatus ja sisulised väljundid sõltuvad iga üksikjuhtumi asjaoludest, mille puhul tuleb kaaluda õigussuhte osaliste huve. Lojaalsuskohustuse sisu ja ulatus sõltub nii ühingu suurusest, osalussuhete struktuurist (kui suur osakaal on konkreetse isiku osalusel, sh kui avatud või kui suletud struktuuriga on ühing), konkreetse asjaolu tähendusest ühingule või selle liikmetele ja muudest tähendust omavatest asjaoludest. Nii on lojaalsuskohustus ulatuslikum, mida suletum on kapitaliühingu struktuur, sh milline on liikmete vahetumise võimalus ning nende isikliku panuse osatähtsus ühingu juhtimisse. Osaühingu osanike pädevus ja seega ka võimalus osaleda ühingu juhtimises on tulenevalt osaühingu kui suletud kapitaliühingu regulatsioonist oluliselt ulatuslikum võrreldes aktsiaseltsi aktsionäridega, kes teostavad oma õigusi aktsionäride üldkoosolekul. Oluline piir jookseb sealt, kas tegemist on üksi või ühiselt tegutsevate liht- või kvalifitseeritud häälteenamust omavate liikmetega, kellel puudub võimalus mõjutada vastu võetavate otsuste sisu. Olulisimaks lojaalsuskohustuse määra mõjutavaks asjaoluks on seega see, milline on konkreetse isiku mõju ühingu juhtimisele (K. Saare, lk 599–600). Seda põhimõtet tuleb võtta arvesse käesoleva asja lahendamisel, kus on tegemist ilma nõukoguta osaühinguga, millel oli vaid üks osanik. Kostjast ainuosanik oli otsuste tegemisel vaba ja sai otsuseid vajadusel kiiresti vastu võtta, seega oli tal ulatuslik lojaalsuskohustus võlgniku ja selle võlausaldajate ees ning ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et selle kohustuse hulka kuulus konkreetse asja asjaolude tõttu ka pankrotistunud ja ärikeelu saanud kostja abikaasast juhatuse liikme tagasikutsumine.
65.Nimelt nähtub kohtu ette toodud asjaoludest, et 14.02.2020 nimetati Kristo Teder C suhtes ajutiseks halduriks (I kd, tl 148-150) ning 14.04.2020 kuulutati kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-313 välja C kui füüsilise isiku pankrot ja talle määrati ärikeeld (I kd, tl 44–45). PankrS § 91 lg 1 (14.04.2020 kehtinud redaktsioonis) nägi ette, et füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni olla kohtu loata ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Seega kaasnes kõnealusel ajal füüsilise isiku pankrotiga eelduslikult alati ärikeeld. Nii oli üheselt selge, et C ei tohtinud alates 14.04.2020 tegutseda võlgniku juhatuse liikmena.
66.Õiguskirjanduses on selgitatud, et kui kohus juhatuse liikme pankroti väljakuulutamisel isikule luba juhatuse liikmena tegutsemiseks ei anna, tuleb ta juhatuse liikme kohalt tagasi kutsuda ning temaga sõlmitud juhatuse liikme leping lõpetada (K. Saare jt. Ühinguõigus I, lk 128; vt ka RKKKo 29.08.2007, 3-1-1-34-07, p 7.3). Osaniku sellise kohustuse eesmärk on ühingu ja selle võlausaldajate kaitse. Nimelt tagab ärikeeld võlausaldajate nõudeid sel teel, et takistab äriühinguga seotud kuritegude ja raskete juhtimisvigade toimepanemist ning selliste
2-21-20488 tegudega kaasneva varalise vastutuse saabumist. Seega saab PankrS § 91 lg-s 1 sätestatud piirangu üheks eesmärgiks pidada maksejõuetu isiku võlausaldajate, sh maksejõuetu isiku poolt enne pankrotiotsust juhitud äriühingu võlausaldajate, kaitsmist selle eest, et võlgnik saab ka pärast tema pankroti väljakuulutamist teha tegusid, millega võib kaasneda tema varaline vastutus. Kui pankroti väljakuulutamise tõttu füüsilise isikuna ärikeelu saanud isik jätkab samal ajal mõne äriühingu juhtimist, siis sellise äriühingu juhatuse liikmena äriühingu suhtes kohustuste rikkumise ja varalise vastutuse järgnemise korral ei ole võimalik nõudeid füüsilise isiku vastu sisuliselt ja edukalt maksma panna. Seetõttu on äärmiselt oluline äriühingu enda, st äriühingu kõrgeima otsustustasandi liikmete tegevus ärikeeluga juhatuse liikme viivitamatuks tagasikutsumiseks.
67.Kuigi C vastutab ka isiklikult ärikeelu rikkumise eest, siis kostja vastutab selle eest, millised tagajärjed tekkisid ärikeeluga juhatuse liikme tagasikutsumata jätmise tõttu osaühingule. Riigikohus on märkinud, et kuigi ärikeelu saanud isikul endal on kohustus tagada, et ta ärikeeldu ei rikuks, mh ei annaks nõusolekut enda valimiseks juhatuse liikmeks või astuks juhatusest tagasi ning hoiduks keelatud majandustegevusega tegelemast, siis peab samas ka äriühing, kelle juhatusse ärikeeluga isik kuulub, tagama, et tema juhatuse koosseis vastaks seadusele. Osaühingu puhul on ÄS § 180 lg-s 31 ette nähtud, et juhatuse liikmeks ei või olla mh isik, kellel on keelatud olla juhatuse liige kohtulahendi alusel (RKTKm 22.02.2010, 3-2-1-12409, p 25). Seega on Riigikohus jaatanud osanike kohustust osaühingu huvide tagamiseks kutsuda tagasi ärikeeluga juhatuse liige.
68.Nagu juba märgitud, oli käesoleval juhul võlgniku struktuur äärmiselt kitsas ja suletud ning vaid kostja kui ainuosaniku pädevuses oli osanike otsuste vastuvõtmine, sh juhatuse liikme tagasikutsumine. Kostja oleks saanud (kasvõi ajutiselt) määrata juhatuse liikmeks ka iseenda. Nn ühemehe osaühingutes on ainuosanik ja juhatuse liige tihti sama isik. Seega puudus kostjal mis tahes objektiivne põhjus C juhatusest tagasikutsumisega viivitamiseks olukorras, kus oli selge, et pankrotistunud juhatuse liikme vastu oleks tulevikus nõude maksmapanemine sisuliselt edutu. C kohene juhatusest tagasikutsumine oleks välistanud C poolt võlgniku kahjustamise. Kuigi varasemas kohtupraktikas on eelkõige laiema struktuuriga kapitaliühingutes aktsionäri ja osaniku vastutust seotud näiteks hääletamise ja otsustamisega (st aktiivse tegevusega), siis ringkonnakohus leiab, et võlgniku (ja võlgniku võlausaldajate) huvide rikkumiseks saab käesoleva asja asjaoludel pidada ka olukorda, kus ainuosanik jätab pankrotistunud ja ärikeeluga abikaasa juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumata. Kostja on küll viidanud ÄS § 188 lg-le 2, väites, et vastutuse tekkimiseks peab osanik olema käitunud aktiivselt (st vastutust ei teki, kui osanik ei ole võtnud osa kahju tekitamise aluseks olnud otsuse vastuvõtmisest või kui ta hääletas otsuse vastu), ent käesoleval juhul sai üksnes kostja ise panna (iseendale) otsustamisele juhatuse liikme tagasikutsumise – seega tuleb selle tegematajätmist samuti käsitada võlgnikku kahjustava tegevusena.
69.Seega leiab ringkonnakohus, et kostja tegevusetust C juhatusest tagasi kutsumata jätmisel saab käesoleva asja asjaoludel pidada hea usu vastaseks käitumiseks ja lojaalsuskohustuse rikkumiseks (ÄS § 188, TsÜS § 32) – seda juhul, kui on tõendatud, et kostja teadis või pidi teadma sellest, et C suhtes kehtis alates 14.04.2020 ärikeeld. (ii)
Juhatuse liikme ärikeelust teadmine või teadma pidamine
70.Ringkonnakohus möönab, et alati ei pruugi osaühingu osanikud kohe teada saada, et nende juhatuse liikmele on füüsilise isiku pankroti väljakuulutamisega seatud ärikeeld. Kuigi ka käesolevas asjas on kostja vaielnud vastu sellele, et ta teadis või pidi teadma abikaasast juhatuse
2-21-20488 liikmele seatud ärikeelust, ning kostja kordab seda apellatsioonkaebuses, leiab ringkonnakohus, et tõendid kogumis, eelkõige alljärgnev kronoloogia, kinnitavad piisava kindlusega kostja teadmist sellest, et Cle seati ärikeeld. Tõendatud ajatelg toetab järeldust, et kostja teadis ka sellest, et C tegutseb ärikeelust hoolimata edasi, sh võtab võlgniku arvelduskontolt raha. Seega ei saa nõustuda kostja väitega, et ärikeelust teadasaamise ja C edasitoimetamisest teadmise kohta ei ole toimikus ühtegi tõendit. Ringkonnakohus toob järgnevalt välja hageja esitatud ja tõendatud asjaolud. -
-
-
-
02.07.2015 asutati võlgnik ilma sissemakset tegemata (I kd, tl 21–23). 21.10.2019 alates on võlgniku ainuosanik kostja (I kd, tl 21–23). 14.02.2020 nimetati C suhtes ajutiseks halduriks Kristo Teder (I kd, tl 43). 08.04.2020 kutsus kostja võlgniku juhatusest tagasi kostja ja C ühise poja F ning võlgniku ainsaks juhatuse liikmeks jäi C (I kd, tl 21–23). 14.04.2020 kuulutati välja C eraisiku pankrot, millega kaasnes ärikeeld (I kd, tl 44–45); 14.04.2020 tasus kostja võlgniku kontole seni tasumata osakapitali sissemakse 2500 eurot (I kd, tl 46); 15.04.2020–18.05.2020 võttis C võlgniku arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Luminor Bank AS-s sularahana välja kokku 74 630 eurot (sularaha väljavõtmised, I kd, tl 47 ja pöördel): o 15.04.2020 – 6000 eurot: o 17.04.2020 – 4000 eurot; o 20.04.2020 – 2500 eurot; o 05.05.2020 – 29 900 eurot; o 06.05.2020 – 5000 eurot; o 07.05.2020 – 4000 eurot; o 08.05.2020 – 2280 eurot; o 11.05.2020 – 15950 eurot; o 18.05.2020 – 5000 eurot. 21.05.2020 volitas kostja B võõrandama ja üle andma kostjale kuuluva võlgniku osa ning esindama kostjat kui osanikku, sh allkirjastama osanike otsuseid (II kd, tl 105); 26.05.2020 kutsus kostja võlgniku juhatusest tagasi C ja valis võlgniku juhatuse liikmeks Läti kodanikust Z; vastav avaldus esitati registriosakonnale 04.06.2020 (II kd, tl 106-108); äriregistri kanne uue juhatuse liikme kohta on tehtud 26.06.2020 (I kd, tl 21–23). 30.09.2020 kuulutati välja võlgniku pankrot (I kd, tl 51). Võlgniku ajutise pankrotihalduri 18.09.2020 aruande järgi oli pärast sularaha väljavõtmist jäänud võlgniku arvelduskontole 66,77 eurot (I kd, tl 47). 09.12.2019–04.05.2020 oli kostja võlgnikus tööl raamatupidamise spetsialistina (II kd, tl 98).
71.Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud asjaolud ja tõendid kogumis annavad piisava kindluse asuda seisukohale, et on tõendatud, et kostja teadis Cle seatud ärikeelust ning tegelikult ka sularaha väljavõtmisest. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et sellistes asjades, nagu käesolev asi, ei ole reeglina võimalik esitada ühte otsest tõendit, kuid tõendamiskoormist on võimalik täita ka üksteist toetavate tõenditega kogumis. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Õiguskirjanduses on mööndud, et tõendite hindamine on protsess, mille käigus üksikute olemasolevate infokildude põhjal tehakse järeldus tuvastatavate asjaolude kohta. Kohtul ei ole kunagi täit pilti, vaid ainult üksikud pusletükid,
2-21-20488 millest kohus peab kokku panema tervikpildi, mis juhtus või eelduslikult edaspidi võiks juhtuma hakata (V. Kõve jt. TsMS I. Kommenteeritud väljaanne, § 232 p 3.1). Kuigi otseste tõendite kaal ja usaldusväärsus võib olla suurem kui kaudsetel tõenditel, siis otseste tõendite puudumine ei tähenda, et tõendamiskoormist ei ole võimalik täita.
72.Küll nõustub ringkonnakohus kostjaga selles, et kõiki tõendeid tuleb hinnata ning et asjas leiduvatele tõenditele valikuliselt hinnangu andmata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine, nagu on seda ka kohtuotsuses põhjenduste puudumine selle kohta, miks kohus mõnda vastuolulist tõendit teisele eelistab. Ringkonnakohus saab käesolevaga hinnata ka tõendeid, millele maakohus eraldi hinnangut andnud ei ole ja mille kostja on apellatsioonkaebuses eraldi esile toonud. See-eest ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et apellatsioonkaebuse p-s 62 toodud väited lükkaksid ümber hageja esitatud väited ja maakohtu järelduse. Ringkonnakohus möönab, et kostjal on keeruline tõendada negatiivset asjaolu, st teadmise puudumist C ärikeelust, kuid leiab, et käesoleval juhul on hageja esitatud tõendid kogumis kaalukamad kui kostja vastuväited. Seejuures on kostja vastuväited osaliselt vastukäivad.
72.1.Esiteks ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et ta oli vaid passiivne osanik, mistõttu ta midagi võlgniku tegevusest ei teadnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda seda väidet kostja esiletoodu, et temast sai kostja osanik seetõttu, et tema ja C poeg S asus tööle start-up’is. Ringkonnakohus märgib, et S töökohavahetuse tõttu võlgniku osanikuks saamine ei tõenda, et kostja oli passiivne osanik. Nii võlgnik (I kd, tl 21–23) kui ka Q OÜ (I kd, tl 24–27) olid pereettevõtted, kus osanike ja/või juhatuse liikmetena figureerisid aastate jooksul kostja, C ja nende kaks poega (S ja F). Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kostja on oma suhteliselt lühikese osanikuks oleku aja jooksul vahetanud juhatuse liikmeid kahel korral. Pärast C suhtes ajutise halduri määramist (14.02.2020) kutsus kostja 08.04.2020 juhatusest tagasi poja F, ent jättis juhatuse liikmeks abikaasa C. Kolm päeva pärast C poolt viimast korda (st 18.05.2020) sularaha väljavõtmist osaühingu arvelduskontolt andis kostja 21.05.2020 kolmandale isikule (B) volituse enda osanikuõiguste teotamiseks, misjärel veel mõned päevad hiljem (26.05.2020 otsusega) kutsus volituse saanud B C juhatusest tagasi. TsÜS § 115 lg 1 teise lause kohaselt kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, seega saab öelda, et 26.05.2020 kutsus kostja C juhatusest tagasi. Lisaks tegi kostja 14.04.2020, st C pankroti väljakuulutamise ja ärikeelu kehtestamise päeval, ainuosanikuna võlgniku osakapitali sissemakse 2500 eurot. Kostja on seda vande all antud seletuses põhjendanud vaid sellega, et tal oli selleks võimalus (II kd, tl 117). Järgmisel päeval (15.04.2020) alustas C võlgniku arvelduskontolt sularaha väljavõtmist, ent osakapitali sissemakse tegemisega oli kostja välistanud, et selles osas saaks hiljem tema vastu nõudeid esitada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ning hagejaga, et ei ole tõenäoline, et kostja toimingute kuupäevaline kokkulangevus C suhtes ajutise halduri määramise, pankroti väljakuulutamise ja ärikeelu kehtestamisega ning C poolt sularaha väljavõtmise perioodi ja seejärel ta juhatusest tagasikutsumisega oleks juhuslik. Seega ei saa kostja tegevust pidada passiivsuseks.
72.2.Eeltoodud järelduse tegemisel saab arvesse võtta ka seda, et kostja ja C, kes on abikaasad, olid koos äri teinud ka teistes äriühingutes, sh olid mõlemad tegevad Q OÜ-s, mille pankrot kuulutati välja 28.05.2020 (I kd, tl 24–27). Neid äriühinguid seob ka see, et võlgnik omandas just Q OÜ-lt 89 319,31 euro eest metalli, mille võõrandas edasi Soome ettevõtjale, kellelt laekus võlgnikule raha, mida ei makstud aga Q OÜ-le, vaid mille C võttis sularahana võlgnikust välja (vt nt hageja 25.03.2022 menetlusdokument koos selles viidatud lisadega, I kd, tl 143–147). Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse, et kostja töötas mh võlgniku raamatupidamise spetsialistina, st ta pidi omama vähemalt mingit pilti võlgniku majanduslikust olukorrast ja
2-21-20488 käibest, vastasel juhul ei oleks ta saanud maksudeklaratsioone esitada. Seega pidi käibedeklaratsioone koostav kostja olema teadlik ka Q OÜ-lt 89 319,31 euro eest metalli omandamisest ja edasivõõrandamisest ning sellest, et Soome ettevõtjalt võlgnikule laekunud raha ei makstud Q OÜ-le. Seega pidi kostja olema teadlik, et nimetatud raha oli osaühingu arvelduskontol. Jättes C juhatusest tagasi kutsumata, võttis kostja teadliku riski, et pankrotis juhatuse liige saab selle summaga vabalt toimetada.
72.3.Ringkonnakohus leiab, et isegi kui vastab tõele, et kostjal endal ei olnud ligipääsuõigusi võlgniku arvelduskontole (Luminor Pank AS-i kinnitus, II kd, tl 101) ning et ta esitas üksnes võlgniku maksudeklaratsioone, mitte ei teinud igapäevast raamatupidamist (kostja vande all antud seletus, II kd, tl 116–117), tegeles kostja ikkagi võlgniku raamatupidamisega, st tal pidi olema võlgniku käibest ja majanduslikust olukorras pilt olema. Kostja on ise möönnud, et ta koostas talle esitatud pangaväljavõtete alusel võlgniku maksudeklaratsioone, sh käibedeklaratsioone (II kd, tl 117). Samuti sai kostja võlgnikult töötasu. Ringkonnakohus leiab, et raamatupidamisega tegeleva isikuna (isegi kui kostja oli vaid „raamatupidamise spetsialist“, mitte „raamatupidaja“) pidi kostja olema jooksvalt (isegi kui see oli väikese viibimisega) teadlik võlgniku majanduslikust seisust.
72.4.Vastuseks kostja väitele, et isegi kui kostja oleks C juhatuse liikme kohalt tagasi kutsunud, oleks C oleks saanud pangakaarti edasi kasutada, märgib ringkonnakohus, et kui kostja oleks ainuosanikuna määranud ennast (või kedagi teist) juhatuse liikmeks, oleks saanud kohe pangale teatada, et Cl ei ole asjaomast pangakaarti enam õigus kasutada.
72.5.Kostja kordas apellatsioonkaebuses ka seda, et tema ja abikaasa C suhted olid keerulised ning nad ei arutanud äriasju. Kostja väide ei ole usutav seetõttu, et kostja käitumine on ajalises vastavuses juhatuse liikme C toimingutega. Ringkonnakohus nõustub, et pelgalt abieluside ei oleks igas olukorras piisav osanikule teadmise omistamisel, kuid käesoleval juhul on abikaasade koostegutsemine kahes äriühingus – kuhu on olnud kaasatud ka nende kaks poega – tõendatud äriregistri teabesüsteemi andmetega. Isegi kui kostja osanikuna oleks üksnes täitnud talle juhatuse liikme C antud juhiseid toimingute tegemiseks, ei vabastaks see teda osaniku kohustustest käituda ühingu huvides heas usus. Ringkonnakohus leiab, et kostja maakohtus vande all antud seletust võib pidada väiksema kaaluga tõendiks, kuna muud asjaolud ja tõendid kogumis seda ei toeta.
72.6.Vastuseks kostja väidetele selle kohta, et hageja ei ole tõendanud kostja teadmist sellest, kuidas täpselt C võlgnikku kahjustama hakkab (sularaha väljavõtmine ning selle ühingu huvides kasutamata jätmine), leiab ringkonnakohus, et kostja ei pidanud täpselt ette nägema, mil moel C võlgnikku kahjustab. Küll pidi kostja teadma ja aru saama, et ärikeelu saanud juhatuse liikme tagasikutsumata jätmisega annab ta pankrotistunud ja ärikeeluga isikule võimaluse osaühingut kahjustada, st loob väga tõenäoliselt võlgnikku ja selle võlausaldajaid kahjustava olukorra. Kuigi kostja on viidanud oma vande all antud seletusele, mille kohaselt ta ei teadnud C poolt sularaha väljavõtmistest, siis ka selles osas ei ole kostja väited kooskõlas muude tõenditega. Nimelt ei eitanud ka C, et kostja teadis sularaha väljavõtmisest. C väitis maakohtus üksnes seda, et kostja oli passiivne osanik, kes ei teadnud midagi osaühingu „investeeringutest“ (C 15.03.2022 menetlusdokument, I kd, tl 102). Seejärel on kostja oma apellatsioonkaebuse ps 62.7 viidanud samuti sellele, et tal „puudus igasugune seos ja teadmine seoses investeeringutega [väljavõetud sularaha kasutamine kostja I poolt], nende dünaamika ja päevakorralisusega“. Sularaha kasutamise otstarbest teadmine või mitteteadmine ei oma
2-21-20488 ringkonnakohtu hinnangul tähtsust, kuid tõendab, et kostja ei ole sisuliselt eitanud sularaha väljavõtmisest teadmist. See tähendab, et kostja pidi teadma, et ärikeeluga juhatuse liige tegutses edasi. Kuigi kostja on vande all antud seletuses väitnud ka seda, et ta sai sularaha väljavõtmisest teada 2022. aasta alguses pankrotihalduri esitatud hagist (II kd, tl 117), siis on see väide vastuolus kostja väljendatuga, et ta ei teadnud sellest, kuidas C sularaha investeerib.
73.Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus sündmuste kronoloogiat, C ja kostja isiklikke suhteid ning kostja aktiivset käitumist (juhatuse liikmete korduv muutmine lühikese ajaraami vältel, osakapitali sissemakse, sh selle aeg) arvestades usutavaks, et kostja ei teadnud C suhtes pankrotiavalduse esitamisest, ajutise halduri määramisest ning sellele järgnenud pankroti väljakuulutamisest ja ärikeelust. Kostja ei olnud passiivne ja tegevusetu osanik. Kuigi eelkõige on oluline kostja teadmine C ärikeelust, mis tõi kaasa kohustuse osaühingu ja selle võlausaldajate huvides juhatuse liige tagasi kutsuda, saab eeltoodu põhjal pidada usutavaks, et kostja oli teadlik ka C poolt sularaha väljavõtmistest, sest C kutsuti juhatusest tagasi vahetult pärast võlgnikust raha väljavõtmist, misjärel jäi võlgniku arvelduskontole vaid 66,77 eurot.
74.Eelnevaga loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja teadis või pidi teadma C ärikeelust ning pidi tagama osaühingu huvide kaitstuse sellega, et kutsub pankrotistunud ja ärikeeluga isiku viivitamatult juhatusest tagasi. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuse sõnastus, et „kostjal oli kohustus tegeleda äriühingu juhtimisega“ ei ole päris korrektne, kuid juhtimisele viitamine ei ole ka otseselt väär. Nagu eespool p-s 63 märgitud, on õiguskirjanduses kinnitatud, et osaühingu osaniku peamiseks hea usu põhimõttest tulenevaks kohustuseks on kohustus panustada ühingu juhtimisse ning mitte kahjustada ühingu ega teiste osanike huve ning seda peetakse osanikule laieneva üldise lojaalsuskohustuse peamiseks sisuks. Käesoleval juhul oli kostja asjaomase ühingu ees oleva kohustuse sisuks kutsuda ärikeeluga juhatuse liige juhatusest tagasi. Juhatuse liikme vahetamine oli üksnes kostja pädevuses ning arvestades ärikeelu tähendust ja võimaliku kahju (nii võlgnikule kui ka selle võlausaldajatele) ettenähtavust, oli see kostja kohustus, mille rikkumine saab tuua kaasa osaniku vastutuse ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab siiski erinevalt maakohtust, et see, et kostja ei võtnud meetmeid alusetult välja võetud sularaha tagasisaamiseks, ei ole käesoleval juhul relevantne, kuna asjaomase nõude saaks vähemalt teoreetiliselt edukalt esitada kuni nõue ei ole aegunud. Käesoleval juhul on oluline, et kostja oleks pidanud eos välistama olukorra, kus ärikeeluga juhatuse liige võib äriühingut kahjustada. (iii)
Rikkumise süülisus ja ettenähtavus
75.Kostja leiab, et maakohus on valesti tuvastanud, et kostja vastutab süüliselt, kuna on jätnud täitmata käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3). Kuigi maakohus ei ole oma järeldust põhjendanud, leiab ringkonnakohus, et järeldus ise on õige. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust selles osa oma põhjendustega.
76.VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastustab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. ÄS § 188 lg 1 näeb ette süülise vastutuse. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.
2-21-20488
77.Hageja leidis, et kostja on olnud raskelt hooletu, st et hageja ei pea tõendama, et kostja pidi kahjulikku tagajärge ette nägema (VÕS § 127 lg 3). Siiski selgitas hageja, et kui kohus peab kostja tegevust hooletuseks, siis oli tagajärg igal juhul ettenähtav. Maakohus tugines VÕS § 104 lg-le 3, st hooletusele. Ringkonnakohus leiab, et kostja käitus vähemalt hooletult, jättes järgimata käibes vajaliku hoole. Kuigi osanikult käibes nõutava hoole osas üheselt kirjeldatud standardid puuduvad, peaksid osaniku käibekohustuse alla kuuluma ka seaduses otse sätestamata tegutsemise kohustused, mis tulenevad heauskse käitumise kohustusest. Riigikohus on üldist käibekohustust sisustanud isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 26.4 koos edasiste viidetega). Ringkonnakohus leiab, et osaniku hoolsuskohustuse sisuks on käibes nõutav hool, mida tuleb rakendada osaniku tegutsemisele osaühingus tulenevalt ohtudest, mida loob osaniku kontroll osaühingu üle ja mida mitteosaniku tegevusega ei kaasne. Ringkonnakohus on juba eelnevalt asunud seisukohale, et kostja osaühingu suhtes heas usus käitumise kohustuse ja lojaalsuskohustuse täitmiseks oleks kostja pidanud C viivitamatult juhatusest tagasi kutsuma ning seda kohustust ei saanud võlgniku kõrgeimal juhtimistasandil täita keegi peale kostja. Kuna kostja seda ei teinud, rikkus ta käibes vajalikku hoolt.
78.Kohus on juba asunud seisukohale, et kostja teadis või pidi teadma, et C suhtes on esitatud pankrotiavaldus ja talle on määratud ajutine pankrotihaldur, kuna pärast seda astus kostja aktiivseid samme juhatuse koosseisu muutmisel, kutsudes võlgniku juhatusest tagasi oma poja F ja jättes juhatusse pankrotiohus oleva abikaasa. Kostja on poja juhatusest tagasikutsumist põhjendanud küll sellega, et F asutas uue äriühingu, kuid ei ole selgitanud, kuidas peaks see takistama jätkamist ka perefirma juhatuses. Seega pidi kostjal olema kõrgendatud tähelepanu selle suhtes, millal kohus C vastu esitatud pankrotiavalduse alusel otsuse teeb, st millal C pankrot välja kuulutatakse. Kuna 2020. aastal kaasnes füüsilise isiku pankrotiga eelduslikult ärikeeld, siis oleks kostja pidanud vajadusel nimetatud asjaolu ka äriregistri teabesüsteemist kontrollima, isegi kui vastavat teavet talle isiklikult ei saadetud. Seda põhjusel, et osanik vastutab selle eest, et osaühingu juhatuses ei oleks isik, kellel on keelatud olla juhatuse liige kohtulahendi alusel (ÄS § 180 lg-s 31). Kostja ei kutsunud C juhatusest tagasi aga enne, kui võlgniku arvelduskontolt oli sisuliselt kogu raha välja võetud.
79.Kostjale kui osanikule pidi olema mõistlikult arusaadav, et kui ta võimaldab osaühingu nimel tegutseda ärikeeluga juhatuse liikmel, esineb oht, et viimane võib tegutseda osaühingut kahjustavalt. Ärikeeld on osanikule selge ohumärk, kuivõrd isiku, kellele see on kohaldatud, tegevusele on antud taunitav hinnang. Seega leiab ringkonnakohus, et täidetud on ka VÕS § 127 lg-s 3 nõutud kahju ettenähtavuse kriteerium. (iv)
Kahju ja põhjuslik seos rikkumisega, rikutud kohustuse kaitse-eesmärk
80.Kostja ei vaidlusta äriühingule tekkinud kahju (74 630 euro suuruses välja võetud sularaha), kuid leiab, et sellel puudub põhjuslik seos kostja tegevusega ning see ei olnud kostjale ettenähtav.
81.Ringkonnakohus leiab esiteks, et äriühingule tekkinud kahju 74 630 eurot on üheselt tuvastatud. Asjaolu, et C võttis võlgniku Luminor Pank AS-i arvelduskontolt 14.04.2020 – 18.05.2020 välja 74 630 eurot ega kasutanud seda võlgniku huvides, on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega käesolevas asjas, kuna võlgniku juhatuse liikmeks olnud C ei vaidlustanud Harju Maakohtu 16.06.2023 otsust 74 630 euro temalt väljamõistmise osas. C tegutses võlgnikku
2-21-20488 kahjustades ajal, mil tema suhtes oli juba välja kuulutatud eraisiku pankrot ning kehtestatud ärikeeld.
82.Eeltoodust tulenevalt on tõendatud ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel – kui kostja oleks ärikeeluga C juhatusest tagasi kutsunud, ei oleks saanud C sularaha väljavõtmise ja mitte äriühingu huvides kasutamisega kahju tekitada. Kahju ettenähtavust käsitles ringkonnakohus juba eelmises alapunktis (iii) (p-d 77–79).
83.Mis puudutab rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, siis kostja leiab apellatsioonkaebuses, et Cle ärikeelu kehtestamine ei andnud alust eeldada, et C võlgniku suhtes õigusvastaselt käitub ja kahju tekitab. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu ning leiab, et võlgnikule varalise kahju tekkimise ärahoidmine oli rikutud kohustuse eesmärgiga kaitstud VÕS § 127 lg 2 tähenduses. Eelpool põhjalikult käsitletud TsÜS § 32 reguleerib osanike ja osaühingu vahelist õigussuhet ning selle sätte alusel peab osanik hoiduma osaühingule kahju tekitamisest. Ka VÕS § 188 lg 1 eesmärk on võtta osanik osaühingule põhjustatud kahju süülise tekitamise eest vastutusele. Seega on heas usus käitumise kohustuse, sh lojaalsuskohustuse eesmärk tagada osaühingu varaliste huvide kaitse ning ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel esitatud nõue kaitseb võlgnikku kostja tekitatud kahju eest.
84.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja kui osaniku vastutuse eeldused on täidetud ning kostja vastutab ÄS § 188, TsÜS § 32 ja VÕS § 115 lg 1 alusel võlgnikule tekitatud kahju (74 630 eurot) eest. (v)
Solidaarvastutus
85.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et tema kui osanik ei saa käesoleval juhul vastutada juhatuse liikmega solidaarselt. Ringkonnakohus leiab, et kostja saab vastutada solidaarselt juhatuse liikme Cga, kuna nad vastutavad sama kahju eest. Maakohus tugines solidaarvastustuse tuvastamisel VÕS § 65 lg 2. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on kohaldatavad VÕS § 65 lg 2 ja § 137 lg 1.
86.VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Käesoleval juhul vastutavad kostja ja C erinevatel alustel oma kohustusi rikkudes hagejale tekitatud sama kahju eest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et solidaarvastutuse tekkimiseks peaks eksisteerima erinorm, mis konkreetsete isikute suhtes solidaarvõlausaldajate suhte loob. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 137 lg 1 annab aluse mõista kahju solidaarselt välja ka osanikult ja juhatuse liikmelt, kuna mõlemad vastutavad sama kahju eest (vrdl nt RKTKo 07.12.2005, 3-2-1-149-05, p 12; RKTKo 14.06.2023, 2-198221, p 19). Ringkonnakohus märgib, et välissuhtes ei mängi rolli kahju tekitajate võimalik erinev süü aste, osaluse suurus, käitumise õigusvastasus jne – neil teguritel on tähtsus alles kahju tekitajate omavahelises suhtes (§ 137 lg 2).
87.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust, kuid ringkonnakohus täiendab ja osaliselt asendab maakohtu põhjendused oma eelnevalt esitatud põhjendustega. Maakohtu otsuse lõppjäreldus, et hagi tuleb rahuldada solidaarselt ka
2-21-20488 kostja vastu ning solidaarselt Cga mõistetakse kostjalt välja 74 630 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 31.12.2021 kuni põhinõude tasumiseni, jääb jõusse.
88.Kuna ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamisega ÄS § 188 ja VÕS § 115 lg 1 alusel, siis puudub menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vajadus hinnata hagi rahuldamise võimalikkust alternatiivselt esitatud deliktilise kahju sätete (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja p 8) alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
89.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse jõusse ja kohtukulude jaotust ja kindlaksmääramist ei ole apellatsioonkaebuses eraldi vaidlustatud, siis ei muuda ringkonnakohus maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramise ulatust.
90.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
91.Lähtudes sellest, et maakohus määras kindlaks hageja menetluskulud, teeb seda ka ringkonnakohus (TsMS 174 lg 3). Hageja menetluskuludeks menetluskulude nimekirja järgi on lepingulise esindaja kulud 2240 eurot (koos käibemaksuga 2688 eurot) 16 tunni eest tunnihinnaga 140 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajaaruande kohaselt kulus 12 tundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, 3,5 tundi kohtuistungiks valmistumiseks ning vastaspoole tõendite esitamise taotlusega tutvumiseks ja 0,5 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks. Istungikulu palus hageja välja mõista vastavalt tegelikult kulunud ajale. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud, jättes nende vajalikkuse ja põhjendatuse kohtu hinnata (II kd, tl 171 pöördel, ajamärge 00:45:14).
92.TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Viidatud sätte järgi tuleb arvestada ka esindaja põhjendatud tunnitasu suurust. Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261, p 14; RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164, p-d 9 ja 10).
93.Mis puudutab hageja lepingulise esindaja toimingute (eespool p 91) põhjendatust ja vajalikkust, siis peab ringkonnakohus kõiki nimetatud toiminguid vajalikeks, kuid leiab, et apellatsioonivastuse koostamise ajakulu ei ole täielikult põhjendatud, kuna sisuliselt samad väited ja vastuväited esitasid pooled ka maakohtus. Ringkonnakohus peab apellatsioonivastuse koostamisele kulunud 12 tunni asemel mõistlikuks ajakuluks 8 tundi. Samuti vähendab ringkonnakohus kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu 3,5 tunnilt 2 tunnile. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu (0,5 tundi) peab ringkonnakohus mõistlikuks. Kuna ringkonnakohtu istung kestis 45 minutit, siis lisab kohus selle aja toimingute nimekirjale. Seega
2-21-20488 peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja toiminguid 11,25 tunni ulatuses. Vandeadvokaadi tunnihind 140 eurot, millele lisandub käibemaks, on põhjendatud.
94.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1575 eurot (11,25 * 140), millele lisandub käibemaks 315 eurot (1575*0,2), st kokku 1890 eurot (1575+315).
95.Hageja taotluse kohaselt tuleb kostsjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg