2-21-129501/10 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

13.Riigikohus on 26.01.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt selle kohta lähemalt RKTKo 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (RKTKo 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja on pargitud sõiduki omanik. Kostja pole esitanud asjaolusid, et keegi teine oleks sõidukit parkinud, ega tõendanud, et sõiduk oli kellegi teise käes parkimislepingute kehtivuse ajal. Samuti Mere pst 6/8 parkimisala (dtl 4), Maxima, E. Vilde tee 75/77 (dtl 77) ja Tartu mnt 1 (dtl 79) parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki juhi vahel. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 19 järgi on juht eelkõige isik, kes juhib sõidukit. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Seadusest ega parkimistingimuste sõnastusest ei tulene otseselt, et juht saaks olla juriidiline isik. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Seega tuleb parkimislepingud lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.

18.Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suured. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 30 euro suurune leppetrahv kõnealuste parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Poolte vahel oli sõlmitud 3 lepingut, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu 27.09.2018 Mere pst 6/8 parkimisalal tekkinud leppetrahvi nõue summas 30 eurot, 25.01.2019 Maxima, E. Vilde tee 75/77 parkimisalal 30 eurot ja 19.02.2019 Tartu mnt 1 parkimisalal 30 eurot. Seega on põhjendatud hageja leppetrahvinõue kogusummas 90 eurot.

19.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on parkimislepingut rikkunud, jättes parkimise eest tasumata või võis kostja parkida parkimisalal tasuta, kasutades invakaarti. Kostja väidab, et sellise hagiavalduse esitamine mõnitab puudega inimesi. Kohus märgib, et puudega inimese sõiduki parkimiskaart, annab isikule LS § 68 lg 2 järgi õiguse parkida avalikes tasulistes parkimiskohtades tasuta. Käesolevas menetluses ei ole aga tegemist avaliku tasulise parkimisalaga. Kohus selgitab, et tegemist on eramaaga ehk eraoperaatori poolt hallatava tasulise parkimisalaga ning sellele ei laiene LS § 68 lg 2 ega Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 9 p 2 a ja b, mille kohaselt tuleb võtta meetmeid selleks, et välja töötada ja kehtestada avalikele ehitistele ja teenustele juurdepääsu miinimumnõuded ja juhendind ning kontrollida nende täitmist ja tagada, et avalikke ehitisi ja teenuseid pakkuvad eraõiguslikud isikud arvestaksid puuetega inimeste juurdepääsetavuse kõigi aspektidega. Kohtu hinnangul ei ole ligipääsetavus võrdsustatav teenuse tasuta pakkumise kohustusega. Ligipääsetavus on parkimisalale ligipääsu võimaldamine ja seejuures info jagamine erinevate erivajadustega inimestele (nt teeviidad). Seetõttu ei saa antud juhul olla vaidlust selles osas, kas parkimisalale oli võimalik ligi pääseda erivajadustega isikul, kuivõrd esitatud tõendite alusel on selge, et kostja sõiduk parkis hageja opereeritaval parkimisalal. Eramaa kasutamise tingimuste üle otsustab maaomanik, kellel on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada (AÕS § 68 lg 1). Kuivõrd hageja näol ei ole tegemist maaomanikuga, vaid parkimisala operaatoriga, lähtub hageja maaomaniku soovidest. Kohus märgib, et „avalik tasuline parkimiskoht“ LS § 68 lg 2 mõistes on parkimisalad kohaliku omavalitsuse territooriumil ning kuna käesolevas asjas on tegemist eraoperaatori poolt hallatava eramaa parkimisalaga, mida kohalik omavalitsus ei reguleeri, ei saa kohus kohaldada LS § 68 lg-d 2.