Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
2. juuni 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-79
Kohtuasi
quarante OÜ hagi XX vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. aprilli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
quarante OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja quarante OÜ (registrikood 14566604), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Maria-Helena Rahumets
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta quarante OÜ 26. mail 2023 esitatud apellatsioonkaebus Harju Maakohtu
26.aprilli 2023. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-79 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud quarante OÜ kanda. XXl ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.quarante OÜ (hageja) esitas 4. jaanuaril 2022 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu võlgnevuse 1268 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 232 euro nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Notre Grupp OÜ kui üürileandja ja kostja kui üürnik
11.oktoobril 2019 eluruumi üürilepingu (edaspidi leping), mille alusel andis üürileandja üürnikule kasutada korteri asukohaga xxxxxxxxx (edaspidi korter). Leping sõlmiti üheks aastaks, s.o perioodiks 1. november 2019 kuni 31.oktoober 2020 (lepingu p 5.1). Lepingu pi 2.1.1 kohaselt kohustus üürnik tasuma üürileandjale üüri 400 eurot kuus ning lepingu p-i 2.4 järgi lisakulude eest (17 eurot üldkulu, mis ei sisalda remondifondi ning vesi ja elekter mõõdiku näidu alusel). Kuivõrd kostja oli lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade maksmisega viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval, esitas üürileandja 4. juulil 2020 kostjale üürilepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, milles oli märgitud lepingu lõppemise ajaks 10. juuli 2020. Ülesütlemisavaldus saadeti kostjale e-kirja teel, mille kättesaamist kostja kinnitas 24. juuli 2020. a e-kirjas. Arvestades, et leping lõppes 10. juulil 2020, tuli kostjal tasuda nelja kuu (2020. a märts, aprill, mai ja juuni) üüri ja lisakulude eest, s.o kokku 1668 eurot (4 x 417). Üürileandja on 2020. a märtsis tasumisele kuulunud üüri 400 eurot tasaarvestanud kostja poolt lepingu sõlmimisel tasutud 400 euro suuruse tagatisrahaga. Seega on kostja üüri ja kõrvalkulude võlgnevus kokku 1268 eurot. Üürileandja loovutas 4. jaanuaril 2022 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kuivõrd kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, tuleb kostjal tasuda viivist viivisemääraga 0,2% päevas (lepingu p 2.6). 9. augusti 2021 seisuga on viivis 1291,98 eurot. Lähtuvalt hea usu põhimõttest nõuab hageja viivist summas 232 eurot. Kostja poolt 25. märtsil 2020 esitatud üürilepingu ülesütlemisavalduse näol ei olnud tegemist võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 ja § 313 lg 1 kohase ülesütlemisega, kuivõrd kostja tegelik soov oli minna välismaale tööle. Kuivõrd leping ei ole kostja poolt kehtivalt üles öeldud, siis ei saa lugeda lepingut lõppenuks 31. märtsil 2020. Seega lõppes leping üürileandjapoolse erakorralise ülesütlemisega 10. juulil 2020.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja esitas üürileandjale 25. märtsil 2020 lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse VÕS § 313 alusel. Kostja ütles lepingu üles COVID-19 pandeemia ja sellega seonduvate majanduslike raskuste tõttu, mida kostja üürileandjale ka ülesütlemisavalduses põhjalikult selgitas. Kostja luges lepingu lõppemise kuupäevaks 31. märts 2020, vabastades selleks ajaks üüripinna. Kuivõrd leping oli lõppenud 31. märtsil 2020 kostja 25. märtsil 2020 esitatud lepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega, ei saanud üürileandja lepingut 24. juuli 2020. a ülesütlemisavaldusega üles öelda. Vabariigi Valitsus kuulutas 12. märtsil 2020 välja eriolukorra. Kostja töötas xxxxxxxxxxsektoris xxxxxxna ja tema tööd ei olnud võimalik ümber korraldada viisil, et töö tegemine oleks saanud jätkuda. Seejuures suleti valdav osa xxxxxxxsasutustest, sh suleti
17.märtsil 2020 teadmata ajaks ka xxxxxx, kus kostja töötas. 2020. a märtsis vähenes kostja sissetulek oluliselt, mistõttu ei olnud kostja enam võimeline lepingut täitma, s.o üüri ja kõrvalkulusid tasuma. Lepingu jätkudes (sh isegi üüri olulisel määral langetades) ei pidanud kostja võimalikuks, et tal oleks jäänud rahalisi vahendeid, et hoolitseda oma baasvajaduste eest
(osta süüa, majapidamistarbeid, korteri kütmiseks puid). COVID-19 pandeemiast tulenevaid majanduslikke raskusi ei olnud ega oleks saanudki olla võimalik lepingu sõlmimisel ette näha. Ka ei olnud kostjale lepingu ülesütlemise hetkel teada, kui kaua kestab koroonapandeemia tõttu väljakuulutatud eriolukord ja sellest tulenevad piirangud. Kostjapoolse lepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks ei olnud soov välismaale tööle minna. Kostja ja üürileandja pidasid küll läbirääkimisi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks, kuivõrd kostjal oli soov 2020. a veebruaris/märtsis pikemaks ajaks välismaale tööle minna, kuid läbirääkimiste kestel sai alguse koroonapandeemia ning kostjale ilmnesid erakorralise ülesütlemise põhjustanud asjaolud. Seejuures oli lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks selgunud, et seoses koroonapandeemiaga ei saa kostja välismaale minna. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 26. aprilli 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 17 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 16,52 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 480 eurot ning sellelt viivise seadusjärgses määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja tõendanud, et tal esines mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 ja VÕS § 313 lg 1 alusel, mistõttu lõppes poolte vahel sõlmitud üürileping 31. märtsil 2020. Kostja kui füüsilise isiku majanduslik olukord muutus 2020. a märtsis oluliselt, mis ei võimaldanud tal tasuda eluruumi kasutamise eest üüri ega kõrvalkulusid ning jätkata üürisuhteid majanduskutsetegevuses tegutseva üürileandjaga. Maakohtu hinnangul on tegemist mõjuva põhjusega, mille puhul ei saanud kostjalt neid asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Kostja on esitanud tõendi selle kohta, et xxxxxx, kus ta töötas, avaldas 17. märtsil 2020 teate ajutise sulgemise kohta. Ka on kostja tõendanud, et pärast lepingu ülesütlemist asus ta elama oma elukaaslase ema korterisse, kus ta ei pidanud tasuma üüri ega muid kulusid. Kostja on tõendanud, et tema palgatulu vähenes 2020. a jaanuarist kuni juunini 687,27 eurolt 129,24 eurole, sealjuures oli see märtsis 2020. a 276,63 eurot, aprillis 150 eurot, mais 150 eurot. Samuti nähtub kostja esitatud Maksu- ja Tolliameti andmetest, et tema tööleping lõpetati 1. mail 2020. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et tema töötasu vähenes koheselt pärast eriolukorra väljakuulutamist seoses tööandja poolt xxxxxxxxxi sulgemisega. Hageja seisukoht, et tööandja pidanuks tagama kostjale sissetuleku, on õige, ent ei tähenda seda, et kostja varanduslik olukord poleks muutunud ning tema palgatulu vähenenud. Maakohus hindas kostja 25. märtsi 2020. a ülesütlemisavalduse sisu, lennupiletite broneeringuid ja nende tühistamise põhjuseid ning poolte 19. veebruari 2020 kuni 4. märtsi 2020 e-kirjavahetust kogumis, leides, et nende põhjal ei saa järeldada, et kostja ütles lepingu üles välismaale tööle minemise soovi tõttu. Kuivõrd kostja ütles 25. märtsil 2021 lepingu üles, siis lõppes kostja ja üürileandja võlasuhe VÕS § 186 p 6 kohaselt 31. märtsil 2020 ja üürileandja ei saanud lepingut enam üles öelda. Kuna vaidlusalune leping lõppes 31. märtsil 2020, siis ei saa üürileandja nõuda kostjalt pärast seda kuupäeva lepingu täitmist ega perioodi 2020. a aprill kuni 2020. a juuni üüri ning kõrvalkulusid. Küll aga saab üürileandja nõuda kuni lepingu lõppemiseni lepingu täitmist. Hagiavalduse kohaselt on üürileandja lugenud tagatisraha arvelt tasutuks 2020. a märtsi üüri 400 eurot ja kostjal on tasumata lepingujärgne kõrvalkulu 17 eurot. Asjaolu, et kostja lahkus
ruumidest 21. märtsil 2020 omal vabal tahtel ja enne lepingu lõppemist, ei vabasta teda kohustusest tasuda lepingu p 2.4 järgi kõrvalkulusid. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 eurot ning sellelt viivise lepingujärgse viivisemääraga 0,2% päevas perioodi 11. aprill 2020 kuni 9. august 2021 eest summas 16,52 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja ütles 25. märtsil 2020 lepingu üles põhjusel, et ta soovis välismaale tööle minna, alternatiivselt seetõttu, et ta soovis välismaale elukaaslase juurde elama minna. Kostja teatas 19. veebruari 2020. a e-kirjas, et kolib järgmisel kuul YYYYY ning lahkub korterist. Kostja täpsustas 4. märtsi 2020. a e-kirjas, et lahkub 21. märtsil 2020. Kostja lahkus üüripinnalt 21. märtsil 2020. Seega korraldas kostja oma elu ümber selliselt, et ta saaks 2020. a märtsi lõpus asuda elama välismaale. Ei ole välistatud ja on eluliselt usutav, et kostja ise lõpetas oma töösuhted ja/või vähendas töökoormust juba varasemalt, et suunduda välisriiki elama. Asjas esitatud tõendite kohaselt vähenes kostja sissetulek juba 2020. a veebruaris oluliselt. Hageja leiab, et kostja majanduslikku olukorda ei saanud mõjutada 12. märtsil 2020 välja kuulutatud eriolukord ning tööandja poolt ajutiselt suletud xxxxxxxxx. Töölepinguseaduse (TLS) § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega pidi tööandja sõltumata xxxxxxxxxi sulgemisest tasuma kostjale jätkuvalt kokkulepitud töötasu, mis oleks olnud täistööajaga töötamise korral ligi 700 eurot. Isegi, kui tööandjal oleks olnud alust ja tööandja oleks kostja töötasu vähendanud TLS § 37 alusel kolmeks kuuks Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani (mis on tõendamata), siis oleks kostjal olnud õiguslik alus töölepingu ülesütlemiseks ning ta oleks saanud hüvitist TLS § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ulatuses. Samuti oleks kostjal olnud õigus saada töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust töötuskindlustuse seaduse alusel. Seejuures lõpetas kostja tööandjaga lepingu TLS § 85 lg 1 alusel, s.o omal soovil. Seega on kostja end teadlikult ilma jätnud riiklikest toetustest ning võimalikust kindlast sissetulekust. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et üürilepingu lõpetamise aluseks oli COVID-19 pandeemiast tingitud kostja majanduslik olukord. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kui kostja majanduslik olukord muutus ja see ei võimaldanud tal tasuda üüri ja kõrvalkulusid, siis on see mõjuvaks põhjuseks üürilepingu ülesütlemiseks. Kostja tööandja xxxxxxxxxi sulgemine ei ole ettenägematu asjaolu ega saa olla üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel mõjuvaks põhjuseks. Ka ei tähenda eriolukorra väljakuulutamine automaatselt, et tööandja ei peaks töötaja suhtes oma varasemaid lepingujärgseid kohustusi täitma ehk tasuma töötasu vastavalt kokkulepitule. Nii samuti ei tähenda COVID-19 pandeemia levik automaatselt seda, et kostja ei saaks oma kohustusi täita. Majandustegevusega seonduvaid riske peab võlgnik üldreeglina ise kandma. Kuivõrd praegusel juhul olid täitmata materiaalsed eeldused kostjapoolse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, lõppes leping üürileandjapoolse ülesütlemisavalduse alusel. Kostjal tuleb tasuda kuni lepingu lõppemiseni üüri ja kõrvalkulusid. Seejuures ei vabasta kostjat üüri tasumise kohustusest asjaolu, et ta lahkus üüritud ruumidest. Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti jätnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda põhjusel, et hageja ei olnud nõus kohtu
pakutud kompromissiga. Viidatud säte ei kohusta kohut alati jätma kompromissiga mittenõustumise korral menetluskulusid kompromissiga mittenõustunud poole kanda, vaid sätte mõttest tulenevalt on see üksnes kohtu vastavaks õiguseks. Kohtu kompromissiettepaneku tegemise ajaks olid hagejale tekkinud juba märkimisväärsed menetluskulud. Kohtu välja pakutud kompromissiettepanekuga mittenõustumine hageja poolt ei olnud tingitud hageja pahatahtlikust soovist venitada kohtumenetlust. Kõikide menetluskulude jätmine hageja kanda on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Maakohtul tulnuks menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena võlgnevuse 1268 eurot ja kõrvalnõudena sissenõutavaks muutunud viivise 323 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
7.Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi.
8.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja majanduslik olukord muutus 2020. a märtsis oluliselt, mis ei võimaldanud tal tasuda eluruumi kasutamise eest üüri ja kõrvalkulusid ning jätkata üürisuhteid üürileandjaga, mistõttu oli kostjal õigus VÕS § 196 lg-s 1 ja VÕS § 313 lgs 1 sätestatud korras üürileping erakorraliselt üles öelda. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki tõendeid arvestanud ja kogumis hinnanud ning teinud nende pinnalt õigeid järeldusi, oma järeldusi seejuures nõuetekohaselt põhjendades. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.Kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS §-s 196, mille lõike 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi
arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üürilepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib erisättena VÕS § 313, mille lõige 1 annab lepingupooltele õiguse mõjuval põhjusel üles öelda nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu. Seejuures on põhjus mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.
10.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjas tõendeid hinnates oleks maakohus pidanud jõudma järelduseni, et kostja ütles üürilepingu üles välismaale suundumise soovi tõttu.
10.1.Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning maakohus on neid nõuetekohaselt hinnanud. Nii on maakohus leidnud, et kostja 25. märtsil 2020 esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldus ja e-kiri, millega avaldus üürileandjale saadeti, ei sisalda ühtegi viidet sellele, et kostja lepingu ülesütlemise põhjus oli välismaale suundumine. Kostja 25. märtsi 2020. a e-kirjast nähtuvalt vähenes kostja töökoormus seetõttu, et koroonapandeemiast tingitud Vabariigi Valitsuse soovituste ja piirangute tõttu ei saanud tööandja talle enam tööd anda. Töökoormuse vähenemise tõttu vähenes omakorda kostja sissetulek, mis on tõendatud Maksu- ja Tolliameti andmetega (ÜVK tl 35). Asjas esitatud poolte 19. veebruarist 2020 kuni 12. märtsini 2020 peetud ekirjavahetusest nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks põhjusel, et kostja plaanis suunduda välismaale tööle (ÜVK tl-d 53–57). Küll aga ei saa kolleegiumi hinnangul varasemate läbirääkimiste pinnalt teha järeldust, et ka 25. märtsil 2022 esitatud avaldus oli ajendatud soovist suunduda välismaale. Seejuures nähtub asja materjalidest, et kostja broneeritud lennupiletid tühistati 20. märtsil 2020 (tl 55, tõlge tl 80) seoses koroonaviiruse levikuga, s.o enne kostjapoolset üürilepingu ülesütlemist.
10.2.Kolleegium märgib, et VÕS § 313 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise aluse hindamisel tuleb sisuliselt vastata küsimusele, kas teatud, pärast üürilepingu sõlmimist tekkinud või muutunud konkreetsed asjaolud (mille tekkimist või muutumist lepingu lõppemist sooviv pool lepingu sõlmimisel ette ei näinud ega saanud ette näha) tekitavad olukorra, mille raames ei saa ülesütlevalt lepingupoolelt lepingu edasist täitmist mõistlikult eeldada (vt ka VÕS II komm (2019), § 313, p 3.4). Iseenesest on hageja õigesti märkinud, et COVID-19 pandeemia ei tähenda automaatselt seda, et see ei võimaldaks kostjal oma kohustusi täita. Seda on maakohus pooltele 20. märtsi 2023. a ärakuulamisel ka selgitanud (tl 121). Praegusel juhul on kostja aga tõendanud, et COVID-19 pandeemia negatiivsete mõjutuste tulemusena ei olnud tal enam võimalik üürilepinguga võetud kohustusi täita, sest tema töökoormus vähenes oluliselt, mille tõttu vähenes ka tema sissetuleku suurus. Seejuures teavitas kostja tööandja vahetult pärast eriolukorra väljakuulutamist, s.o 17. märtsil 2020 xxxxxxxxxi ajutisest sulgemisest (tl 32). Selline erakorraline olukord ei olnud kostjale ettenähtav lepingu sõlmimisel ning lepingu ülesütlemise hetkel ei olnud teada ka see, kaua selline olukord kesta võib. Seejuures nähtub kostja esitatud Maksu- ja Tolliameti andmetest, et kostja töötasu vähenes pärast üürilepingu erakorralist ülesütlemist veelgi (vt ÜVK tl 35). Maakohus on asjakohaselt märkinud, et sellises suuruses sissetulekuga üürilepingu jätkamisel oleks kostjal tekkinud üürileandja ees võlgnevus ning selline olukord, kus üürnik jääb võlgu, aga jätkab üüritud ruumi kasutamist, ei oleks mõistlik ka üürileandjale. Praegusel juhul oli üürileandjal võimalus vabanenud korter uuesti üürile anda, mida üürileandja asjas esitatud 18. aprilli 2020. a Facebooki postituse kohaselt ka tegi (vt ÜVK tl 38).
11.Eelnevast tulenevalt ei ole asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja ütles üürilepingu üles seetõttu, et ta soovis minna välismaale tööle ja elama.
12.Hageja väide, et kostja ise vähendas oma töökoormust, et välisriiki suunduda, on oletuslikku laadi ning ei mõjuta asja lõppjäreldust. Isegi kui kostja seda tegi, siis on asjas tõendamist leidnud, et kostja lennupiletite broneering tühistati ja ta ei asunud välisriiki elama. Kostja on avaldanud, et pidas küll 2020. a veebruaris ja märtsis tööandjaga läbirääkimisi töölepingu lõpetamise üle, kuid lepingut ei lõpetatud, sest COVID-19 pandeemia tõttu teatas tulevane tööandja YYYYY, et kostja tööle võtmiseks vajadus puudub (vt kostja 25. märtsi 2022. a seisukoht, tl 50 pöördel). Kostja nõustus töökoormuse vähendamisega pärast 12. märtsil 2020 eriolukorra väljakuulutamist, sest COVID-19 pandeemia tingimustes ei olnud tööandjal täistööaja mahus kostjale tööd enam pakkuda (vt 20. märtsi 2023. a ärakuulamise protokoll, tl 123). Arvestades, et kostja on elukutselt xxxxxx, siis on kostja tõendanud, et eriolukorra tingimustes oli selles valdkonnas täistööajaga töö leidmine raskendatud. Kolleegiumi hinnangul ei oma praegusel juhul tähtsust ka asjaolu, et kostja lõpetas tööandjaga 1. mail 2020 lepingu TLS § 85 lg 1 alusel omal soovil. Selleks ajaks oli kostja üürilepingu juba üles öelnud.
13.Kolleegium nõustub hagejaga, et eriolukorra väljakuulutamine ei tähendanud automaatselt seda, et tööandja ei pidanud täitma tööandja ees töölepingust tulenevaid kohustusi, s.o töötasu maksmine. Samas on maakohus asjakohaselt märkinud, et see ei tee olematuks asjaolu, et kostja varanduslik seisund muutus ja tema töötasu vähenes. Ka on õige maakohtu järeldus, et asjaolu, et 2020. a märtsis maksti kostjale välja väiksem töötasu veebruarikuu eest, ei mõjuta seda, et kostja palgatulu märkimisväärselt vähenes, mida kinnitab Maksu- ja Tolliameti andmed (ÜVK tl 35).
14.Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 rakendamine eeldab diskretsiooniotsusega mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral (vt RKTKo 09.11.2010 3-2-1-84-10, p 10). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja pole majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik ning üürisuhtes on ta majandus- või kutsetegevuses tegutseva üürileandjaga võrreldes nõrgemas majanduslikus positsioonis. Olukorras, kus kostja töökoormus vähenes oluliselt koroonapandeemiast tingitud piirangute tõttu, millest omakorda vähenes ka tema sissetulek, ei saanud kostjalt eeldada lepingu täitmist. Üürilepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu võis üürileandja jääda ilma küll üüritulust, kuid üürilepingu jätkumisel oleks võlgnevuse tekkimisel saanud kostja huvid oluliselt rohkem kahjustada. Ka on põhjendatud maakohtu seisukoht, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev üürileandja peab arvestama üürituru riskidega, et alati ei pruugi olla eluruum välja üüritud.
15.Hageja on vaidlustanud ka maakohtu menetluskulude jaotuse, leides, et maakohus jättis ebaõigesti TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd maakohus on vaidlustatud otsusega määranud kindlaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse, siis eeldab ringkonnakohus, et hageja vaidlustab otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.
16.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist
2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022 2-20-14547/20, p 13). Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.
17.Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
18.Hageja hinnangul tulnuks maakohtul TsMS § 163 lg 2 asemel kohaldada TsMS § 163 lgt 1 ja jätta enne kompromissiettepanekut tekkinud menetluskulud poolte endi kanda võrdsetes osades või jaotama menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Ringkonnakohtul ei oleks võimalik hageja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude jaotuse osas rahuldada.
18.1.Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Kohtul tuleb TsMS § 163 kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. See tähendab muu hulgas, et arvestades kõiki menetluse asjaolusid, tuleks menetluskulude jaotamisel siiski võimalust mööda silmas pidada ka TsMS § 162 lg-s 1 väljenduvat üldist põhimõtet, mille kohaselt tuleks poolele, kes kohtusse pöördumisega saavutas peamises osas taotletud eesmärgi, tema kantud menetluskulud asjaomases ulatuses hüvitada. Nii tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muu hulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga (RKTKo 20.12.2022 2-19-2709/212, p 10). TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Säte eeldab kohtult kaalutlusõiguse teostamist eesmärgiga tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine. Seega tuleb kohtul kaaluda kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendada. Seejuures ei eelda TsMS § 163 lg 2 kohaldamine seda, et kompromissiettepaneku on teinud kohtumenetluse pool, vaid selle ettepaneku võib olla teinud TsMS § 4 lg-t 4 järgides ka kohus ning üks pooltest on ettepanekuga nõustunud (vt ka RKTKo 20.12.2022 2-192709/212, p 12).
18.2.Praeguses asjas oli hageja põhinõude suuruseks 1268 eurot ja kõrvalnõude, s.o viivise suuruseks 232 eurot. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja 17 eurot ning viivise 16,52 eurot. Seega rahuldas maakohus hagi ca 2% ulatuses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ning asjaolu, et hageja ei nõustunud kohtu pakutud kompromissiga, jättis maakohus põhjendatult TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda. Kuna TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 eesmärk on tagada õiglane menetluskulude jaotus, ei ole alust heita maakohtule praegusel juhul ette TsMS § 163 lg 1 kohaldamata jätmist, kui maakohtu hinnangul võimaldas ka TsMS § 163 lg 2 jaotada menetluskulud õiglaselt.
18.3.Seoses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude rahalise suurusega märgib kolleegium, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik hageja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on apellatsioonkaebus ka selles osas õiguslikult perspektiivitu.
19.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
20.Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
21.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.