Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid M OÜ (nüüd I OÜ) ja kostja 08.06.2013 krediidikonto lepingu nr xxxx, mille alusel on kostja saanud laenu summas kokku 900 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on laenuandjale tasunud põhiosa katteks kokku 406,28 eurot ning hagejale põhiosa katteks kokku 70,00 eurot, seega on põhiosa võlgnevus summas 423,72 eurot. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks 67,77 % aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 8.osamaksest, s.o. alates 08.02.2014 kuni lepingu lõppemiseni, s.o. kuni 08.06.2014 summas 135,36 eurot (42,77 + 35,57 + 27,75 + 19,25 + 10,02). Seega on intressi võlgnevus summas kokku 135,36 eurot. Kostja ei täitnud kohustusi tähtaegselt. Vastavalt I OÜ tingimuste, kui kostja ei tasu tähtaegselt osamaksete summasid ja arveid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist iga maksmisega viivitatud päeva eest alates arvele märgitud maksetähtpäevale järgnevast kalendripäevast. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 423,72 eurot lepingu lõppemise päevast alates, s.o. alates 09.06.2014 kuni hagi esitamiseni 06.10.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja nõuab viivist summas 283,03 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 423,72 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. I OÜ loovutas 12.03.2018 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja on saanud laenuks raha, kostjal on laenu tagastamise kohustus. Laenult tuleb maksta intressi. Seega on intressi nõue põhjendatud. Kostja rikkus lepingut, jättes täitmata oma lepingulised kohustused, mille tõttu tekkis laenuandjal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud sanktsioone. Hageja on nõudnud seaduspäraselt ja õiglaselt võlga ning sellega kaasnevaid kulutusi, seega hageja nõue on igati põhjendatud ja õiglane. Hageja nõue põhiosa, intressi, sissenõudmiskulude, viivise ja muude nõuete osas on põhjendatud. Kostja isikusamasus oli tuvastatud 12.06.2013.a. Tallinna Mustakivi postkontoris. Kostja esitas taotluse lepingute sõlmimiseks, milles märkis töökohaks H OÜ. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi laenuandja päringud Maksehäireregistritesse, Ametlikesse Teadaannetesse, Maksu- ja Tolliametisse. Krediiditaotluste esitamise ajal, ehk 10.06.2013.a kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Samuti on kostja korralikult täitnud lepingu nr xxxx kuni lepingu 08.02.2014.a. Laen oli kantud kostja isiklikule kontole. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõivu summas 245 eurot ja esindajakulu summas 360 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused

Vaidlust ei ole, et I OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 08.06.2013 krediidikonto leping nr xxxx, mille alusel on kostja saanud laenu summas 900 eurot ning kostja pidi laenu tagastama osamaksetena 08.06.2014 (dtl 7-8). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. I OÜ on loovutanud oma nõude hagejale ning on sellest kostjat teavitanud 12.03.2018 teates (dtl 15). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

Vaidlust ei ole, et kostjale on tehtud väljamakse xxxx poolt summas 900 eurot 12.06.2013 (dtl 89). Kostja on laenuandjale tasunud põhiosa katteks kokku 406,28 eurot ning hagejale põhiosa katteks kokku 70,00 eurot. Seega on kostja tagastanud laenu summas 476,24 eurot.

Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hagi avaldus on kohtusse esitatud 06.10.2022 (dtl 1). Nõude aegumise seisukohalt tuleb

analüüsida ja eristada nii erinevaid lepinguid kui ka ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid (Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-95-08). Laenulepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 154 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kostja pidi laenulepingu kohaselt tasuma igakuiselt laenumakseid ning seda kuni 08.06.2014. Vaidlust ei ole, et kostja on laenuandjale tasunud laenumakseid summas 406,28 eurot ning hageja selgituste kohaselt ka talle 70 eurot (dtl 4). Summa 70 euro tasumise osas hageja ühtegi tõendit või selgitust esitanud ei ole. Samuti ei ole kohtule teada, et millal on teinud kostja laenuandjale tagasimakseid kogusummas 406,28 eurot. Kohus leiab, et kokkulepitud laenumaksete aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 alusel 2014. aasta lõppemisest. Nõude aegumistähtaja alguseks on seega 01.01.2015.a kell 00.00 ning aegumistähtaeg lõppes 31.12.2018.a kell 24.00. Kuivõrd hagiavaldus on kohtusse esitatud 06.10.2022 on eespool nimetatud nõuded aegunud. Hageja on asunud seisukohale, et on edastanud kostjale meeldetuletuskirju. Kohtule esitatust nähtub, et hageja on need edastanud 07.01.2020, 23.01.2020, 03.03.2020, 10.03.2020, 17.04.2020, 01.05.2020, 15.05.2020, 13.07.2020, 22.09.2020, 11.02.2021, 26.03.2021 (dtl 40-45), s.o peale seda, kui laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Seega ei saaks isegi olukorras, kus kostja on tasunud peale laenulepingu lõppemist laenuandjale või hagejale mingeid summasid lugeda, et laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on katkenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.