2-23-108605/8 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 22.03.2023 esitatud hagiavalduse kohaselt oli T. K. (kostja) sõiduki numbrimärgiga xxxx omanik/vastutav kasutaja 29.11.2020. Sõidukit pargiti 29.11.2020, Kristiine keskuse, Tallinn parkimisalale, s.o Osaühingu EUROPARK ESTONIA (hageja) opereeritavale parkimisalale. Parkimistingimuste avaldamisega esitas hageja omapoolse pakkumuse, mida hageja on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe. Hageja tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti, sh ei olnud fikseeritud parkimise algusaega parkimiskellaga ega registreeritud sõidukit parkimiskioskis tasuta parkimiseks. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise algusaja fikseerimata. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude summas 10 eurot, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kohtueelselt saatis hageja e-kirja teel nõudekirja kostja e-maili aadressile xxxx, mis oli avaldatud rahvastikuregistris. Kostja nõudekirjale ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sissenõudmiskuludesse (10 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päringud Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti e-posti vahendusel nõudekiri võlgnevuse kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale.

6.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Riigikohus on olnud seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-75-10, p 14). Seega parkides oma auto tasulisse parklasse, tekib parkija ja parklat opereeriva osaühingu vahel lepinguline suhe. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes - nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (Riigikohtu lahend 3-2-1-77-16, p 18). Kohus loeb tuvastatuks hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavates parklates olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse (dtl 39-48). Hageja poolt avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtavad ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus seega parkimislepingud sõlmituks hageja ja kostja vahel 29.11.2020 Kristiine keskuse parklasse parkimisel. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei tõendanud, et hagiavalduses märgitud ajal kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Seega tuleb parkimislepingud lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel. Kohus peab vajalikuks märkida, et kui kostja annab oma sõidukile juurdepääsu kolmandatele isikutele, siis on tegemist ka tema riskiga ning vastutusalaga, kui sõidukiga rikutakse parkimistingimusi, mille tõttu väljastatakse leppetrahvinõue. Kostja poolt viidatud liiklusseaduse (LS) § 72 lg 2 (s.o kohustus säilitada sõiduki kasutaja andmed 6 kuud) ei ole kohaldatav tsiviilõiguslikes vaidlustes, sest liiklusseadus ei reguleeri eraõiguslikke üürilepingute suhteid.

VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 kohaselt kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hagile lisatud piltidest nähtub, et leppetrahvinõue on pandud sõiduki esiklaasile kojamehe vahele (dtl 35, 37, 38). Kuna leppetrahv on pandud sõiduki kojamehe vahele samal ajal kui rikkumine avastati, siis on leppetrahvinõue esitatud mõistliku aja jooksul. Ka Riigikohus on leidnud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (vt Riigikohtu lahendit nr 2-117146, p 12). Käesolevas asjas ei ole kostja sellistele erandlikele asjaoludele tuginenud. Hageja esitas kostjale vaidlusaluse leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades need sõiduki esiklaasile kojamehe vahele, mis on tõendatud fotodega. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, millal ja kas saatis hageja kostjale nõudekirja. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostjale saadetud 23.05.2022 meeldetuletuskiri eposti teel aadressile xxxx, mis oli avaldatud rahvastikuregistris (dtl 50). Kui tegemist ei ole kehtiva e-posti aadressiga, siis on kostjal vajalik andmeid uuendada rahvastikuregistris.

12.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot, riigilõivu summas 100 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2 tunni ja 15 minuti eest. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud kokku riigilõivu 100 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. TsMS § 4842 järgi maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kuluks on seega 20 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Samuti leiab kohus, et lepingulise esindaja kulu 2 tunni ja 15 minuti eest ehk 2,25 tundi on põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja eluliselt usutav hagiavalduse esitamisega seotud ajakulu 2 tunni ulatuses ning kostja vastusega tutvumine ning sellele seisukoha koostamine 15 minuti ulatuses. Kohus arvestab ka esitatud materjalide sisu ja mahuga. Kohtu hinnangul on põhjendatud ka esindaja tunnitasu suurus 110 eurot. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu 2,25 tundi, s.o 247,50 eurot. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 367,50 euro ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 367,50 eurot.