2-23-2942/3 - Võlaõigus - Kompromissilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

muid olulisi hagiavalduse vorminõudeid. TsMS § 371 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. TsMS § 3401 lg 1 sätestab, et kui menetlusosalise esitatud avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, muu hulgas kui tasumata on riigilõiv, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. TsMS § 3401 lg 2 näeb ette, et kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus menetlusse võtmata ja tagastatakse. Kohtu ülesanne on tsiviilasja lahendamine õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, mistõttu on oluline, et kohus ei võtaks menetlusse ebaselgete asjaolude või vastuoluliste nõuetega hagiavaldusi. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse hagiavalduses hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Riigikohus on selgitanud, et hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena saab käsitada asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal (vt nt Riigikohtu 16.11.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-113-05, p-d 13, 14). Oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja (vt nt Riigikohtu 09.04.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-2-14, p-d 13, 14). Hagiavalduse kohaselt oli hagejal kostja vastu 11.10.2021 väikelaenulepingust tulenev nõue (5750,05 eurot ja viivis 892,27 eurot). Kuna kostja ei suutnud võlga tasuda, sõlmisid pooled 13.10.2022 kompromissilepingu/võlatunnistuse, millega hageja loobus viivisenõudest 1 euro ulatuses ning võimaldas kostjal tasuda kohustuse osamaksega kokku summas 6641,32 eurot, millele lisandus lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Kostja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt, mistõttu luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks 15.11.2022 osamakse tähtaja möödumisest arvates. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (võlaõigusseaduse (VÕS) § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Juhul kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega (vt Riigikohtu 03.06.2021 otsus kohtuasjas nr 2-19-5601, p-d 16, 17). VÕS 22. peatüki 2. jagu reguleerib tarbijakrediidilepingut ja sellega seotud lepinguid. VÕS §-st 421 tulenevalt on VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ning VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Õiguskirjanduses on selgitatud, et maksetähtpäeva edasilükkamise vormis antava krediidiga on tegemist mis tahes kokkuleppe puhul, millega võlausaldaja võimaldab võlgnikul täita viimasel lasuva rahalise kohustuse tasu eest kokkulepitud või tavapärasest maksetähtajast hiljem (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein (koostajad). Tallinn 2019, lk 579). Tüüptingimustel sõlmitud lepingu puhul tuleb arvestada tüüptingimusi reguleerivate VÕS-i sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva VÕS §-ga 39 ja tüüptingimuste

tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42 (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsus kohtuasjas nr 3-2-1106-13, p 22). VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 03.03.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-103844, milles oli menetlusosaline ka käesoleva asja hageja, et kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on tüüptingimusena (sh VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi) kehtiv. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17.12.2009 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C-154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C-377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. 21.04.2023 määruses andis kohus hagejale tähtaja tuua välja kõik asjaolud, mille põhjal kohus saaks hinnata, millega on hagis märgitud kompromisslepingu/võlatunnistuse puhul tegemist, kas kompromissleping/võlatunnistus kui tehing on kehtiv ning kas see on kooskõlas seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Mh tuli tuua välja ka algse laenulepinguga seonduvad asjaolud ja kompromisslepingus/võlatunnistuses toodud nõude kujunemine. Hageja ei ole 21.04.2023 käiguta jätmise määruses toodud puudusi kõrvaldanud. Kuna hageja ei ole piisavalt välja toonud hagi aluseks olevaid asjaolusid, jääb hageja õiguste rikkumise ulatus ebaselgeks ning võimalik ei ole hinnata hageja nõude põhjendatust. Eeltoodut arvestades esinevad TsMS § 371 lg 1 p-s 9 ja lg 2 p-s 1 märgitud alused jätta hagi menetlusse võtmata. Hagi tuleb jätta menetlusse võtmata ja lugeda TsMS § 372 lg 4 II lause alusel tagastatuks.