Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Andres Suik 05.05.2023, Tallinn 2-23-101919 Lääne-Harju Vallavalitsuse hagi K. K. vastu võla nõudes 260 eurot Hageja: Lääne-Harju Vallavalitsus (registrikood 77000200; asukoht Rae 38, 76804 Paldiski); Hageja volitatud esindaja: M. L. (e-post: XXX); Kostja: K. K. (isikukood XXX; elukoht XXX; e-post:
2.Välja mõista kostjalt K. K. hageja Lääne-Harju Vallavalitsus kasuks võlgnevus summas 260 eurot.
3.Jätta menetluskulud kostja K. K. kanda. Välja mõista kostjalt K. K. hageja Lääne-Harju Vallavalitsus kasuks menetluskulud summas 120 eurot. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
1.Lääne-Harju Vallavalitsus (hageja) esitas 02.03.2023 hagi K. K. vastu võla nõudes. Hageja palub välja mõista kostjalt K. K. hageja XXX kaudu kasuks võlgnevuse 260 eurot.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt võttis kostja Lääne-Harju valla haridusteenuste haldamise süsteemis ARNO vastu oma lapsele K. L. K. (ik. XXX), Lääne-Harju valla poolt pakutud lasteaia koha. Lääne-Harju Vallavolikogu 27.12.2018 määruse nr 40 „Lapsevanema osalustasu kehtestamine Lääne-Harju valla koolieelsetes lasteasutustes“ § 2 lõike 1 sätestab, et osalustasu ülemmäär on 65 eurot lapse kohta kuus. Sama määruse § 4 lõike 1 kohaselt osalustasu on lapsevanem kohustatud maksma igakuuliselt alates lapse lasteaia nimekirja arvamisest kuni lapse lasteaia nimekirjast väljaarvamiseni. Määruse § 4 lõike 3 kohaselt osalustasu maksab lapsevanem vallavalituse poolt esitatud arve alusel.
3.Kostjal on tasumata perioodil 30.11.2020 – 28.02.2021 esitatud lasteaia kohatasu (osalustasu) arved kokku summas 260 eurot (1 arve 65 eurot). Kuna seisuga 03.01.2023 oli kostjal tasumata lasteaia arved summas 260 eurot, esitas Lääne-Harju vald Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu 12.01.2023 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 260 euro saamiseks. Kohus tegi 18.01.2023 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik K. K. esitas 02.02.2023 vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning nõue anti üle hagimenetlusse.
4.Hageja ja kostja vahel oli hageja poolt pakutava lasteaia koha vastuvõtmisel kostja poolt sõlmitud leping kostja lapse, K. L. K. (ik. XXX), osas lasteaia teenuse saamiseks, mille eest kostjal oli kohustus tasuda vastavalt Lääne-Harju Vallavolikogu 27.12.2018 määrusele nr 40 “Lapsevanema osalustasu kehtestamine Lääne-Harju valla koolieelsetes lasteasutustes” osalustasu.
5.VÕS § 8 lõike 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik. Kostja võttis kohustuse tasuda lasteaia kohatasu (osalustasu) vastavalt Lääne-Harju Vallavalitsuse esitatavatele arvetele, kuid arved nr L2011182 (Lisa 3), L2012171 (Lisa 4), L2101183 (Lisa 5) ja L2102064 (Lisa 6) on tasumata. Esitatud arvetel on märgitud maksetähtajad ning kuna arveid ei ole tähtaegadeks tasutud, siis on nõuded muutunud sissenõutavateks.
6.Vastavalt koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lõikele 1 valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Hageja on täitnud oma kohustuse ning loonud kostja lapsele lasteaias käimise võimaluse, kostja seevastu on rikkunud enda poolset kohustust ning ei ole lapsevanemana tasunud vallavalitsuse poolt esitatud arveid. VÕS § 108 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
7.10.04.2023 menetlusdokumendis märgib hageja, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et ta võttis LääneHarju valla haridusteenuste haldamise süsteemis ARNO vastu Hageja poolt pakutud lasteaia koha, kuid leiab, et temalt osalustasu nõudmine hagiavaldusele lisatud arvete alusel ei ole põhjendatud ega TsÜS §-s 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega kooskõlas, kuna Kostja laps ei käinud vallavalitsuse arvetel märgitud kuudel lasteaias sealsete õpetajate vastuseisu tõttu ja Hageja ei soovinud aktsepteerida tema suusõnalist soovi laps lasteaia nimekirjast välja arvata. Hageja märgib, et Lääne-Harju Vallavolikogu 03.11.2020 määruse nr 9 „Lääne-Harju valla koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja väljaarvamise kord“ (edaspidi Määrus nr 9) § 6 lg 1 p 1 kohaselt arvatakse laps lasteasutusest välja vanema avalduse alusel. Määruse nr 9 § 2 sätestab, et lapse lasteasutusest väljaarvamiseks esitab vanem vähemalt 14 päeva enne lahkumist infosüsteemi ARNO kaudu või allkirjastatud avalduse elektroonselt või paberkandjal lasteasutuse direktorile,
2-23-101919 milles märgitakse lapse lasteaiast lahkumise aeg. Konkreetsel juhul Kostja vastavasisulist avaldust nõutud vormis ei esitanud, mistõttu ei olnud alust tema last lasteasutusest välja arvata ning arvete esitamist lõpetada. Kostja esitas hagi vastuse kohaselt tahteavalduse lapse lasteaiast väljaarvamiseks suuliselt.
8.Hageja on seisukohal, et kuna Määruse nr 9 § 6 lg 1 p 1 ja lg 2 näol on tegemist imperatiivsete normidega, siis puudus lasteasutuse direktoril voli väidetava suulise tahteavalduse realiseerimiseks, mistõttu ei ole asjakohane Kostja väide, et „...Hageja ei soovinud aktsepteerida tema suusõnalist soovi laps lasteaia nimekirjast välja arvata“. Hageja hinnangul on Kostja väide suulise tahteavalduse tegemise kohta paljasõnaline ning tõendamata ning kantud soovist vältida esitatud arvete tasumist. Juhul, kui Kostja ka oleks suusõnaliselt avaldanud soovi laps lasteaia nimekirjast välja arvata, siis ei oleks Hageja saanud seda teha, kuna peab lähtuma Määruses nr 9 sätestatust. Hageja lisab, et kirjaliku avalduse esitamise nõue lapse lasteaiast väljaarvamise kohta on määruses sätestatud nii lapse kui tema vanema kaitseks ning tagab õiguspärase ootuse, et pakutud ja kasutatav lasteaiakoht on olemas. Määruse nr 9 nõuetest kõrvale kaldumine ühe või teise poole poolt ei tagaks õiguskindlust ning muudaks Määruse nr 9 sisutühjaks.
9.Kostja väide, et „... tema laps ei saanud pikka aega lasteaias käia eelkõige lasteaia töötajatest tingitud põhjusel“ on Hageja hinnangul otsitud ning tõendamata. Väidetavate probleemide selgitamiseks on Kostja esitanud kohtule digitaalselt allkirjastatud kirjaliku seletuse. Hageja hinnangul ei ole nimetatud seletus kogumis asjas tõendinda käsitletav, kuna esitatud seisukohad väidetava õpetajate poolse „hävitava„ hinnangu osas lapsele on ühepoolsed ning ei pruugi olla tõesed. Samuti ei ole tõendatavad väited telefonivestluste osas, mida Kostja väidetavalt LääneHarju valla haridusnõunik V. S., kes enam vallas ei tööta, pidas. Lisaks on otseselt vale ja ebaõige faktiväide Kostja seletuses järgmine lõik „Soovin veel lisada, et seoses lapse lasteaias käimisega (täpsemini käimise võimatusega) tekkinud probleemiga suhtlesin lahenduse leidmiseks lisaks V. S.le käesolevas kohtuasjas valda esindava vallavalitsuse õigusnõuniku M. L.... Suhtlus toimus telefoni teel“. Hageja märgib siinkohal, et õigusõunik M. L. asus Lääne-Harju vallavalitsusse teenistusse novembrikuus 2022 ning see on tõendatav tema ametisse nimetamise käskkirjaga, mille kohtu nõudmisel esitame. Seega ei olnud eluliselt võimalik tema ja Kostja vaheline väidetav telefonivestlus Kostja lapse teemadel ajal, mil vald esitas Kostjale lasteaia osalustasu arveid.
10.Ülaltoodu põhjal on alust arvata, et Kostja on arvete tasumise vältimise eesmärgil esitanud kohtule digitaalselt allkirjastatult valeväiteid, mistõttu ei saa Hageja hinnangul Kostja poolset kirjalikku seletust kogumis arvestada tõendina ning tuleb rakendada TsMS § 238 lg 5 teist lauset, mille kohaselt tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Eelnevast tulenevalt tuleb Hageja hinnangul jätta ka hagi vastuses sisalduvad väidetavalt asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised asjaolud tähelepanuta, kuivõrd need sisalduvad Kostja kirjalikus seletuses, mis ei ole ilmselgelt usaldusväärne ning mille esitamisega Kostja püüab ilmselt vältida Lääne-Harju vallavalitsuse poolt esitatud arvete tasumist.
11.Kostja viitab, et Määruse nr 9 § 6 lg 4 p-dest 1 ja 2 tulenevalt direktoril on õigus laps lasteasutusest välja arvata juhul, kui vanem ei ole tasunud osalustasu kolme kuu eest või laps on lasteasutusest põhjuseta puudunud üle ühe kuu. Põhjuseta puudumiseks loetakse puudumist, millest ei ole lasteasutust teavitatud. Sama paragrahvi lõikest 5 tulenevalt eelnimetatud juhtudel nõuab lasteasutuse direktor vanemalt eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kohustuste nõuetekohast täitmist. Kostja märgib, et kõnealusel juhul Kostjalt ei nõutud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kohustuste nõuetekohast täitmist. Kostja märgib ka, et Hageja pöördus kohtusse võla nõudes alles siis, kui hagiavalduses nimetatud ja sellele lisatud arvete tasumise tähtajast oli möödunud juba ligemale kaks aastat. Ühtlasi saab Kostja arvates eelnevalt avaldatust järeldada, et Kostja lapse puudumist ei loetud põhjendamatuks. Hageja ei ole sellega
2-23-101919 nõus ning selgitab, et Määruse nr 9 § 6 lg 4 p-de 1 ja 2 kohaselt on direktoril õigus, kuid mitte kohustus laps lasteasutusest välja arvata.
12.Hageja hinnangul on võimatu tänasel päeval tuvastada, kas Kostja lapse puudumine lasteaiast perioodil, mil arveid ei tasutud, oli põhjendatud või mitte, kuna sellekohased tõendid puuduvad. Samas ei oma lapse väidetav puudumise põhjendatus või põhjendamatus asjas tähtsust, kuna osalustasu maksmisest on vanem vabastatud vaid juhul, kui ta on Määruse nr 9 § 5 lg 1 alusel esitanud avalduse lasteasutuse koha kasutamise peatamiseks ning direktor on selle nii otsustanud. Kostja vastavasisulist avaldust Hagejale teadaolevalt ei esitanud. Asjas ei oma tähtsust ka see, et Hageja pöördus võlanõudega kohtusse ligemale kaks aastat hiljem esitatud arvete maksetähtajast, kuivõrd Hageja eeldas seniajani, et Kostja täidab oma kohustust ja tasub esitatud arved. Seda, miks Kostja last lasteasutusest välja ei arvatud, on samuti tagantjärele keeruline, et mitte öelda võimatu hinnata, kuid Hageja hinnangul ei tehtud seda ilmselt põhjusel, et Kostja ei avaldanud ka selleks soovi.
13.Kostja viitab VÕS 6 lg-le 2, mille kohaselt võlasuhetele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks viitab Kostja võlaõigusseaduse kommentaaridele, mille kohaselt „... võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune))“. Hageja ei nõustu Kostjaga ning seda põhjusel, et asjaolusid, kas ja mis põhjusel tema laps laseaias ei käinud, ei ole tuvastatud. Kostja ei loobunud lasteaia koha kasutamisest avalduse alusel vastavalt Määruse nr 9 § 6 lg 1 p-le
1.Samuti ei taotlenud Kostja ka lasteaia koha kasutamise peatamist vastavalt Määruse nr 9 §-le 5, mil ta oleks olnud sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vabastatud lasteaia osalustasu maksmise kohustusest. Sellest tulenevalt ei ole tuvastatud vanema soov lasteaia koha kasutamist ajutiselt peatada või sellest üldse loobuda ning tuleb asuda seisukohale, et asjaolud, miks Kostja enda last lasteaeda ei viinud, on ebaselged ning tõendamata. Kuivõrd VÕS § 6 lg 2 eeldab Kostja poolt viidatud seaduse kommentaaride kohaselt asjaolude tuvastamist ning ei ole tõendatud, et Kostja laps ei saanud lasteaia kohta kasutada või Kostja oleks soovinud lasteaia koha kasutamisest loobuda, siis on Hageja seisukohal, et viide VÕS § 6 lg 2 ei ole asjakohane ega kohaldatav.
14.Kostja on tuginenud ka kohustuse täitmist reguleerivale VÕS § 76 lg-le 2, mis sätestab, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kostja on märkinud, et „antud juhul oli muutunud kokkuleppe sisu ebamõistlikuks, sest Kostjalt nõuti tasu teenuse eest, mida tema lapsel ei olnud võimalik tarbida temast mittesõltuvatel põhjustel“. Hageja ei ole sellise tõlgendusega nõus ning jääb eelpool toodud seisukohale, et pole tõendatud, et Kostja laps ei saanud lasteaia kohta kasutada või Kostja oleks soovinud lasteaia koha kasutamisest loobuda. Hageja hinnangul antud asjas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega vastuolu puudub ning Kostja vastuväited on pigem kantud soovist vältida esitatud arvete tasumist. Sellest tulenevalt tuleb lähtuda VÕS § 76 lg-st 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
15.Hageja on seisukohal, et kuna nii lasteasutusse lapsele koha taotlemiseks kui ka lapse lasteasutusest väljaarvamiseks esitab vanem vastavalt eelpool toodud Määrusele nr 9 avalduse kas siis ARNOs või kirjalikult, siis ei saanud Kostjal tekkida arusaama, et tema puhul need sätted ei kehti. Seega kui Kostja oleks soovinud lasteaiakoha kasutamisest loobuda, oleks ta pidanud seda tegema viisil, mida näeb ette Määrus nr 9. Kuna Kostja seda ei teinud, siis ei saanud ta ka Hageja hinnangul eeldada, et tal ei ole kohustust esitatud arveid tasuda.
16.Hageja on täitnud oma kohustuse ning loonud kostja lapsele lasteaias käimise võimaluse, kostja seevastu on rikkunud enda poolset kohustust ning ei ole lapsevanemana tasunud
2-23-101919 vallavalitsuse poolt esitatud arveid. VÕS § 108 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
17.24.04.2023 menetlusdokumendis esitas hageja seisukoha kostja 19.04.2023 esitatud vastuväidete osas. Kuna Hageja seadis Kostja kirjalikus seletuses avaldatud väite, et „...tema laps ei saanud pikka aega lasteaias käia eelkõige lasteaia töötajatest tingitud põhjusel“ kahtluse alla, samuti kirjutas, et Kostja seletuses avaldatud seisukohad väidetava õpetajate poolse „hävitava“ hinnangu osas lapsele on ühepoolsed ega pruugi olla tõesed, esitas Kostja kohtule tõendina x lasteaia õpetajate arvamuse põhjal koostatud arengukaardi tema poja K. L. K.i kohta, mis on koostatud 01.11.2020 ning allkirjastatud 02.11.2020. Aruande lahtris 1 sisaldub lapse lühiiseloomustus, mille all Kostja pidas oma seletuses silmas „hävitavat hinnangut“. Muuhulgas on selles märgitud, et lapse arengus on märgata mahajäämust kõikides eeldatavates oskustes ja puudub huvi tegevuste vastu lasteaiarühmas. Samuti on kirjeldatud lapse halba käitumist ja selle negatiivset mõju teiste laste käitumisele.
18.Hageja on seisukohal, et esitatud arengukaardil kirjas olevat tuleb käsitleda kui lapse eakohast arengut puudutavat infot ning arengukaardi koostamine on tavapärane protseduur koolieelses lasteasutustes. Hageja hinnangul ei saa arengukaardil toodud infot käsitleda kindlasti õpetajate poolse hävitava hinnanguga lapsele, mis takistaks lapsel lasteaias käia. Vastupidi – arengukaardil olev info pigem toetab lasteasutust ja lapsevanemat ning annab soovitusi, kuidas lapse alushariduse omandamist igakülgselt toetada. Lasteaia õpetajate ülesanne on lapsevanemat lapse arengust teavitada ning seda ka antud juhul tehti. Lapse arengukaardil olev info ei saanud olla takistuseks lapse lasteaias käimisele.
19.Lisaks arengukaardile esitas Kostja kohtule tõendina ka 06.10.2020 e-kirjavahetuse Laulasmaa kooli personali vahel, millest ilmneb Kostja arvates lasteaia õppejuhi mitte just positiivne hoiak Kostja ja tema lapse suhtes. Väidetavalt viis selline suhtumine peagi Kostja poja lasteaiast lahkumiseni. Hageja hinnangul käsitletakse selles e-kirjavahetuses võimalikku vajadust Rajaleidjasse pöördumiseks, samuti Kostja erinõudmisi rühma töötajatele seoses tema lapsega. Kindlasti ei saa kirjast välja lugeda hoiakut Kostja või tema lapse suhtes – samas möönab Hageja, et see ongi pigem tunnetuslik küsimus, mille üle keegi peale Kostja otsustada ei saa. Hageja on seisukohal, et esitatud e-kirjavahetusest tulenevalt oli lasteaed valmis igati toetama Kostja lapse lasteaias käimist ning sellest ei nähtu, et Kostja laps ei võiks lasteaias käia.
20.Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 14 lg 2 sätestab, et lapsele tagatakse vajaduse korral logopeedi ja eripedagoogi või muu tugiteenus, mille rakendamiseks loob võimalused lasteasutuse pidaja ning mille rakendamist korraldab direktor. Kas ja kui palju laps tugiteenuseid vajab, teeb kindlaks Rajaleidja nõustamismeeskond. Ilmselt ka sellest tuleneb e-kirjavahetuses olnud viide Rajaleidjale ning pigem saab seda tõlgendada positiivsena, et leida vajadusel koostöös perele ja eelkõige lapsele parim lahendus. Seda toetab ka asjaolu, et kui Kostja otsustas panna oma lapse eralasteaeda, siis toetas Lääne-Harju vald seda sammu ning leping teenuse osutamiseks Kostjale sõlmiti 17.05.2021.
21.Viimase tõendina esitas Kostja 04.12.2020 e-kirjavahetuse enda ja Laulasmaa kooli eripedagoogi vahel, milles on jutuks kohtumise korraldamine Kostja ja lasteaia õpetajate vahel, et püüda lahendust leida probleemile, mis on tingitud Kostja lapse lasteaias mittekäimisest. See tõend kinnitab Kostja väitel Kostja seletuses esitatud väiteid, et ta pärast õpetajate hinnangut (arengukaart) enam last lasteaeda ei saatnud ja laps ise ei soovinud enam lasteaias käia. Hageja hinnangul nähtub siit selgelt asjaolu, et Kostja otsustas ise pärast lapse arengukaardil oleva infoga tutvumist oma last enam mitte lasteaeda saata. See tähendab, et tegemist oli lapsevanema teadliku otsusega mitte kasutada teenust, mida Lääne-Harju vald vastavalt seadusele pakkus, kuid mida
2-23-101919 lapsevanem ei soovinud kasutada. Hageja rõhutab, et lasteaed ei ole keeldunud Kostja last vastu võtmast ega teenuse osutamist lõpetanud.
22.Kokkuvõtvalt märgib Hageja esitatud tõendite osas, et arengukaardil oleva infoga lapse arengu osas mittenõustumine, selle tõlgendamine hävitava hinnanguna ning selle põhjal tehtud otsus lapse lasteaeda mitte viimise kohta ei ole Lääne-Harju valla lasteasutuse osalustasu maksmisest vabastamise aluseks.
23.Kostja märgib enda seisukoha punktis 3.6, et Hageja arvamusest selgub, et Hageja ei ole tegelikult kursis Kostja kirjalikus seletuses märgitud asjaoludega ja tugineb seetõttu nõuet põhistades üksnes formaalsele põhjendusele – kuna Kostja ei esitanud vallavolikogu määruses nõutud vormis avaldust lapse lasteasutusest väljaarvamiseks, siis ei olnud alust tema last lasteasutusest väljaarvata ning arvete esitamist lõpetada. Hageja hinnangul tulebki antud asja lahendamisel lähtuda valdkonda reguleerivatest Lääne-Harju vallavolikogu antud määrustest, kuivõrd need reguleerivad koolieelsete lasteasutuste töökorraldust vallas. Määruse nõuetest kõrvale kaldumine ühe või teise poole poolt ei tagaks õiguskindlust ning muudaks vallavolikogu antud õigusakti sisutühjaks. Hageja jääb oma varem esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt lapse lasteaias käimine või mittekäimine esitatud arvetel märgitud perioodil ei oma asjas tähtsust ja seda põhjusel, et kuna Kostja ei esitanud vallavolikogu määruses nõutud vormis avaldust lapse lasteasutusest väljaarvamiseks, siis ei olnud alust tema last lasteasutusest väljaarvata ning arvete esitamist lõpetada.
24.Kostja märgib oma vastuse punktis 3.6, et jääb oma hagile esitatud vastuses avaldatud seisukoha juurde, et hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole olukord, kus temalt nõutakse raha (osalustasu) teenuse eest, mida hagile lisatud arvetel näidatud ajal tema lapsele ei osutatud tulenevalt tekkinud konfliktsest olukorrast ja suhtumisest, mille tekkimises ei saa pidada vastutavaks Kostjat. Hageja ei ole jätkuvalt sellise tõlgendusega nõus ning jääb eelpool toodud seisukohale, et Kostja lapsel ei olnud põhjust lasteaia kohta mitte kasutada. Otsuse last lasteaeda mitte viia tegi Kostja, Hageja teenuse osutamist ei lõpetanud. Hageja hinnangul antud asjas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega vastuolu puudub ning Kostja vastuväited on pigem kantud soovist vältida esitatud arvete tasumist.
25.Hageja jääb oma seni esitatud seisukohtade juurde, mida toetavad ka järgmised õigusaktid: • KELS § 10 lg 1 kohaselt valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Hageja on täitnud oma kohustuse ning loonud Kostja lapsele lasteaias käimise võimaluse. • Lääne-Harju valla 03.11.2020 määrus nr 9 „Lääne-Harju valla koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja väljaarvamise kord“ § 6 lg 1 p 1 lapse lasteasutusest väljaarvamine toimub vanema avalduse alusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lapse lasteasutusest väljaarvamiseks esitab vanem vähemalt 14 päeva enne lahkumist infosüsteemi ARNO kaudu või allkirjastatud avalduse elektroonselt või paberkandjal lasteasutuse direktorile, milles märgitakse lapse lasteaiast lahkumise aeg. Kostja ülalnimetatud avaldust ei esitanud, mistõttu esitati talle jätkuvalt ka arveid. • Lääne-Harju valla volikogu 27.12.2018 määrus nr 40 „Lapsevanema osalustasu kehtestamine Lääne-Harju valla koolieelsetes lasteasutustes“ § 4 lg 1 kohaselt on lapsevanem kohustatud osalustasu maksma igakuuliselt alates lapse lasteaia nimekirja arvamisest kuni lapse lasteaia nimekirjast väljaarvamiseni. Määruse sõnastusest tuleneb üheselt osalustasu maksmise kohustus. Kuna Kostja ei esitanud eelpool nimetatud avaldust, siis ei saanud ta ka Hageja hinnangul eeldada, et tal ei ole kohustust esitatud arveid tasuda.
KOSTJA VASTUVÄITED
2-23-101919
26.Kostja teatas 29.03.2023 hagivastuses, et ta ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõuet. Kostja märkis, et Hageja põhjendab oma nõuet sellega, et Kostja võttis Lääne-Harju valla haridusteenuste haldamise süsteemis ARNO vastu oma lapsele K. L. K.ile (isikukood XXX) Lääne-Harju valla poolt pakutud lasteaia koha, mistõttu Kostja oli kohustatud maksma vallavalituse poolt esitatud arvete alusel igakuist osalustasu 65 eurot alates lapse lasteaia nimekirja arvamisest kuni lapse lasteaia nimekirjast väljaarvamiseni vastavalt Lääne-Harju Vallavolikogu 27.12.2018 määruse nr 40 „Lapsevanema osalustasu kehtestamine Lääne-Harju valla koolieelsetes lasteasutustes“ (edaspidi Määrus nr 40) § 2 lg-le 1 ning § 4 lg-tele 1 ja 3.
27.Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ta võttis eelnevalt nimetatud süsteemis vastu Hageja poolt pakutud lasteaia koha, kuid leiab, et temalt osalustasu nõudmine Lääne-Harju valla hagiavaldusele lisatud arvete alusel ei ole põhjendatud ega TsÜS §-s 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega kooskõlas, kuna Kostja laps ei käinud vallavalitsuse arvetel märgitud kuudel lasteaias sealsete õpetajate vastuseisu tõttu ja Hageja ei soovinud aktsepteerida tema suusõnalist soovi laps lasteaia nimekirjast välja arvata. Teisisõnu nõuab vald Kostjalt raha (osalustasu) teenuse eest, mida arvetel näidatud ajal tema lapsele ei osutatud. Määruse nr 40 §-st 1 on võimalik järeldada, et osalustasuks nimetatakse Lääne-Harju Vallavalitsuse hallatavates koolieelsetes lasteasutustes (lasteaedades) vanemate poolt osaliselt kaetavaid muid kulusid. Kostjalt nõutakse niisiis nimetatud kulude katmist vaatamata asjaolule, et tema laps ei saanud pikka aega lasteaias käia eelkõige lasteaia töötajatest tingitud põhjusel.
28.Kostja vastusele lisatud K. K.i kirjalikust seletusest (vt lisa) nähtuvad järgmised, Kostja arvates asja lahendamisel tähendust omavad faktilised asjaolud: 1) Kostja poeg sai kaks kuud pärast valla lasteaias käimist ehk 01.11.2020 lasteaia õpetajatelt „hävitava“ hinnangu, mille kohaselt on lapsel alaareng ning koostöö lapse ja lasteaia õpetajate vahel võimatu; 2) sisuliselt samasugusele järeldusele jõuti ka hinnangu andmise järel korraldatud ümarlaual, mis kulges emotsionaalses õhkkonnas ja mille järel oli Kostja sunnitud tõdema, et laps ei saa enam lasteaias käimist jätkata kasvatajate suhtumise tõttu; 3) kasvatajatest erinevale arvamusele jäi lapsega tegelenud eripedagoog, kelle tundides käis laps kord nädalas kuni uude lasteaeda minekuni; 4) ehkki eelnevalt nimetatud ümarlaual lepiti kokku, et vald tegeleb lapsele tugiisiku otsimisega, seda tegelikkuses ei tehtud; 5) Kostja avaldas valla haridusnõunikule suuliselt soovi loobuda lapse lasteaiakohast, kuid jättis vastavasisulise kirjaliku avalduse esitamata pärast seda, kui haridusametnik teatas, et avalduse esitamise korral puudub valla kohustus maksta Kostjale toetust lapse eralasteaias käimise eest, kui Kostja peaks sobiva lasteasutuse leidma; 6) Kostja esitas eelnevalt nimetatud kirjaliku avalduse vallale alles pärast seda, kui oli leidnud lapsele sobiva eralasteaia ja veendunud, et saab vallalt rahalist toetust; 7) leitud eralasteaias käsi laps probleemideta 1,5 aastat kuni kooli minekuni, milline asjaolu viitab sellele, et valla lasteaias lapsega seoses tekkinud probleemid olid paljuski tingitud sealsetest õpetajatest, mitte lapsest endast. Arvestades asjaolu, et 09.03.2023 määrusega määras maakohus asja lahendamiseks lihtsustatud menetluses, palus Kostja TsMS § 405 lg 1 p-st 5 juhindudes võtta vastusele lisatud kirjalik seletus asja materjalide juurde ning hinnata menetlusosalise väiteid tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel.
29.Lääne Harju Vallavolikogu 03.11.2020 määruse nr 9 „Lääne-Harju valla koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja väljaarvamise kord“ (edaspidi Määrus nr 9) § 6 lg 1 p 1 järgi lapse lasteasutusest väljaarvamine toimub vanema avalduse alusel. Kõnesoleva paragrahvi lõige 2 sätestab, et lapse lasteasutusest väljaarvamiseks esitab vanem vähemalt 14 päeva enne lahkumist infosüsteemi ARNO kaudu või allkirjastatud avalduse elektroonselt või paberkandjal lasteasutuse direktorile, milles märgitakse lapse lasteaiast lahkumise aeg. Käesoleval juhul tegi Kostja tahteavalduse lapse lasteaiast väljaarvamiseks suuliselt, kuid jättis kirjaliku avalduse esitamata valla haridusnõuniku hoiatuse tõttu, mille kohaselt ei maksa vald eelnevalt nimetatud avalduse esitamise korral tulevikus toetust lapse eralasteasutuses käimise eest. Avalduse esitas Kostja alles
2-23-101919 siis, kui ta oli pärast kuid kestnud otsinguid leidnud lõpuks lapsele sobiva eralasteaia ja valla esindaja oli andnud suusõnalise lubaduse, et vald maksab seal käimise eest toetust. Samas ei käinud laps vahepeal lasteaias, sest selle välistas senise lasteaia töötajate hinnang lapse käitumisele ja lasteaias käimise jätkumise võimalusele.
30.Määruse nr 9 § 6 lg 4 p-dest 1 ja 2 tulenevalt direktoril on õigus laps lasteasutusest välja arvata juhul, kui vanem ei ole tasunud osalustasu kolme kuu eest või laps on lasteasutusest põhjuseta puudunud üle ühe kuu. Põhjuseta puudumiseks loetakse puudumist, millest ei ole lasteasutust teavitatud. Sama paragrahvi lõikest 5 tulenevalt eelnimetatud juhtudel nõuab lasteasutuse direktor vanemalt eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kohustuste nõuetekohast täitmist, andes selleks mõistliku aja. Juhul, kui vanem ei täida kohustusi nõuetekohaselt, teeb direktor vallavalitsusele ettepaneku lasteasutuse koha kasutamise lõpetamiseks. Kõnealusel juhul Kostjalt ei nõutud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kohustuste nõuetekohast täitmist. See võimaldab teha järelduse, et vallavalitsuse enda tegevusetus suurendas väidetava kahju tekkimist (hagiga nõutakse osalustasu nelja kuu eest). Hageja pöördus Kostja vastu kohtusse võla nõudes alles siis, kui hagiavalduses nimetatud ja sellele lisatud arvete tasumise tähtajast oli möödunud juba ligemale kaks aastat. Ühtlasi saab eelnevalt avaldatust järeldada, et Kostja lapse puudumist ei loetud põhjendamatuks.
31.VÕS § 6 lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seaduse kommentaarides on seoses viidatud sättega selgitatud, et see võimaldab õiguste teostamise kuritarvitamise piiramist. See tähendab seda, et võlausaldaja kaotab seadusest tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune).1 Seda seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu praktikas (vt RKTKo 01.10.2008 nr 3-2-1-67-08, p 13). K. K.i arvates on kõnesolev säte eelnevalt kirjeldatud asjaolude valguses käesolevas kaasuses kohaldatav.
32.Kostja hinnangul on asjakohane tugineda ka kohustuse täitmist reguleerivale VÕS § 76 lg-le 2, mis sätestab, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Õiguskirjanduses on seoses selle sättega selgitatud, et hea usu põhimõttele vastavalt käituvaks võib pidada õigussuhte subjekti, kes muu hulgas püüab vältida ebamõistlikku ja õigustamatut käitumist, mis muudab teise poole positsiooni halvemaks, on valmis loobuma lepingulisest kokkuleppest, mille sisu on muutunud ebamõistlikuks. Hea usu põhimõte annab õiguse kõrvale kalduda kohustuse täpsest täitmisest, kui see tooks kaasa ebamõistliku või ebaõiglase tagajärje (VÕS § 6 lg 2). Antud juhul oli muutunud kokkuleppe sisu ebamõistlikuks, sest Kostjalt nõuti tasu teenuse eest, mida tema lapsel ei olnud võimalik tarbida temast mittesõltuval põhjusel.
33.Arvestades eelnevalt esitatud põhjendusi ja tuginedes nende esitamise aluseks olevatele faktilistele asjaoludele ja õigusnormidele, palub Kostja jätta Hageja hagi täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud Hageja kanda.
34.19.04.2023 menetlusdokumendis märgib kostja, et Hageja arvamusest nähtub, et ainuke valeväide, mille ta on Kostja kirjalikust seletusest leidnud, on väide valla õigusnõuniku M. L. suhtlemise kohta. K. K. selgitab, et tegemist on tema eksimusega õigusnõuniku nimes, sest tegelikult suhtles ta teise valla õigusnõunikuga, kelle nime Kostja paraku ei mäleta. Kuna tegemist oli naisterahvaga, siis eeldas Kostja, et tegemist võis olla M. L.. Tegelikult sai Kostjale hiljem teatavaks, et vallavalitsuses oli ja on ametis mitu õigusnõuniku ametikohal töötavat isikut. LääneHarju valla veebilehelt nähtub, et ka käesoleval ajal töötab vallakantseleis õigusnõuniku ametikohal kaks ametnikku. Kostja leiab, et inimlik eksimus vallaametniku nime osas ei ole siiski
2-23-101919 kaugeltki piisav selleks, et menetlusosalise seletus tõendina tervikuna ebausaldusväärseks hinnata ja arvestamata jätta.
35.Kuna Hageja on seadnud Kostja kirjalikus seletuses avaldatud väite kahtluse alla, esitab K. K. kohtule tõendina x lasteaia õpetajate arvamuse põhjal koostatud arengukaardi tema poja K. L. K.i kohta, mis on koostatud 01.11.2020 ja mille on 02.11.2020 digitaalselt allkirjastanud kooli toonane direktori kt K.-I. K. (lisa 2). Aruande lahtris 1 sisaldub lapse lühiiseloomustus, mille all Kostja pidas oma seletuses silmas „hävitavat“ hinnangut. Muu hulgas on selles märgitud, et lapse arengus on märgata mahajäämust kõikides eeldatavates oskustes ja puudub huvi tegevuste vastu lasteaiarühmas, mis seda toetavad. Samuti on kirjeldatud lapse halba käitumist ja selle negatiivset mõju teiste laste käitumisele. Aruande lahtris 7 sisaldub eripedagoog A. S. arvamus, mis on lapse osas märksa positiivsem. A. S. ja tema seisukohale viitas Kostja ka oma kirjalikus seletuses.
36.Lisaks arengukaardile esitab Kostja kohtule tõendina 06.10.2020 talle saadetud Laulasmaa Kooli eripedagoog-tugiteenuste koordineerija K. J.-V. e-kirja koos hooletuse tõttu (nagu hiljem selgus) selle alla jäänud x lasteaia õppejuhi E. E. e-kirjaga K.J.-V. (lisa 3). Viimati nimetatud kirjast ilmneb Kostja arvates lasteaia õppejuhi mitte just positiivne hoiak Kostja tema ja tema lapse suhtes. Sellisest suhtumisest, mis peagi viis tema poja lasteaiast lahkumiseni, sai K. K. esmakordselt teada just kõnealusest e-kirjast.
37.Viimase tõendina esitab Kostja 04.12.2020 e-kirjavahetuse enda ja K. J.-V. vahel, milles on jutuks kohtumise korraldamine Kostja ja lasteaiaõpetajate vahel, et püüda leida lahendust probleemile, mis on tingitud Kostja lapse lasteaias mittekäimisest (lisa 4). Kostja viitab oma kirjas asjaolule, et tema lapsel on tekkinud lasteaias toimunu tõttu (psühholoogiline) trauma ja tal endal on juhtunu tõttu kadunud usaldus õpetajate vastu. Siiski avaldas Kostja valmisolekut kohtuda, et vähemalt trauma tekkepõhjusele jälile jõuda. Antud tõend kinnitab Kostja seletuses esitatud väiteid, et ta pärast õpetajate hinnangut (vt eelnimetatud arengukaart) enam last lasteaeda ei saatnud ja laps ise ei soovinud enam lasteaias käia. Samuti kinnitab see seletuses esitatud väidet, et pärast õpetajate hinnangut toimus asjaosaliste vahel veel ümarlaud (kohtumine).
38.Hageja arvamusest selgub, et Hageja ei ole tegelikult kursis Kostja kirjalikus seletuses märgitud asjaoludega ja tugineb seetõttu nõuet põhistades üksnes formaalsele põhjendusele – kuna Kostja ei esitanud vallavolikogu määruses nõutud vormis avaldust lapse lasteasutusest väljaarvamiseks, siis ei olnud alust tema last lasteasutusest välja arvata ning arvete esitamist lõpetada. Samas ei ole Hagejal ülevaadet sellest, kas Kostja laps arvetel märgitud perioodil tegelikult lasteaias käis või mitte ning kellega Kostja seoses tema lapsega lasteaias seotud probleemidega suhtles ja milliseid tahteavaldusi tegi. K. K. jääb 29.03.2023 hagile esitatud vastuses avaldatud seisukoha juurde, et hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole olukord, kus temalt nõutakse raha (osalustasu) teenuse eest, mida hagile lisatud arvetel näidatud ajal tema lapsele ei osutatud tulenevalt tekkinud konfliktsest olukorrast ja suhtumisest, mille tekkimises ei saa pidada vastutavaks K. K.i. Kostja 19.04.2023 menetlusdokumendile lisatud andmekandjad kinnitavad Kostja 28.03.2023 kirjaliku seletuse kui tõendi usaldusväärsust, võimaldades selle lugejal veenduda menetlusosalise väidetud asjaolude olemasolus.
39.Ülaltoodut arvestades jääb K. K. hagi vastuses esitatud põhjenduste ja taotluste juurde, paludes jätta Lääne-Harju valla (Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu) hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud Hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2-23-101919
40.Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et on võtnud kõik käesolevas tsiviilasjas poolte esitatud dokumendid tsiviilasja materjalide juurde.
41.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lõike 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlus puudub, et kostja võttis Lääne-Harju valla haridusteenuste haldamise süsteemis ARNO vastu oma lapsele K. L. K., LääneHarju valla poolt pakutud lasteaia koha. Kohus nõustub hagejaga, et eelnevaga oli hageja ja kostja vahel sõlmitud leping kostja lapse osas lasteaia teenuse saamiseks, mille eest kostjal oli kohustus tasuda vastavalt Lääne-Harju Vallavolikogu 27.12.2018 määrusele nr 40 “Lapsevanema osalustasu kehtestamine Lääne-Harju valla koolieelsetes lasteasutustes” osalustasu.
42.Vaidlus puudub, et (i) Lääne-Harju Vallavolikogu 27.12.2018 määruse nr 40 „Lapsevanema osalustasu kehtestamine Lääne-Harju valla koolieelsetes lasteasutustes“ § 2 lõike 1 sätestab, et osalustasu ülemmäär on 65 eurot lapse kohta kuus; (ii) Sama määruse § 4 lõike 1 kohaselt osalustasu on lapsevanem kohustatud maksma igakuuliselt alates lapse lasteaia nimekirja arvamisest kuni lapse lasteaia nimekirjast väljaarvamiseni; (iii) Määruse § 4 lõike 3 kohaselt osalustasu maksab lapsevanem vallavalituse poolt esitatud arve alusel.
43.Kostja ei eita, et kostja jättis hagejale tasumata perioodil 30.11.2020 – 28.02.2021 esitatud lasteaia kohatasu (osalustasu) arved kokku summas 260 eurot (dtl 24-27). Kostja vaidleb aga nimetatud arvete tasumise kohustusele vastu põhjusel, et temalt osalustasu nõudmine Lääne-Harju valla arvete alusel ei olevat põhjendatud ega TsÜS §-s 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega kooskõlas, kuna kostja laps ei käinud vallavalitsuse arvetel märgitud kuudel lasteaias sealsete õpetajate vastuseisu tõttu ja hageja ei soovinud aktsepteerida tema suusõnalist soovi laps lasteaia nimekirjast välja arvata. Teisisõnu nõuab vald kostja arvates kostjalt raha (osalustasu) teenuse eest, mida arvetel näidatud ajal tema lapsele ei osutatud. Kostja arvates nõutakse temalt kulude katmist vaatamata asjaolule, et tema laps ei saanud pikka aega lasteaias käia eelkõige lasteaia töötajatest tingitud põhjusel.
44.Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid ega esitatud tõendeid, mille alusel saaks kõrvale kalduda lepingu täitmise kohustuslikkusest. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Ka VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märgib, et VÕS § 103 lg 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Riigikohtu 12.06.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 16).
45.On mõistatav, et lapsega seonduv on kostja jaoks emotsionaalne teema ning pooltel võib esineda erimeelsusi kostja lapse lasteaias käimisega seotud probleemide osas. Kõigi selle delikaatse teemaga seotud nüansside hindamine ei kuulu aga lahendamisele käesoleva tsiviilasja
2-23-101919 raames, kus on arutamisel üksnes hageja rahaline nõue kostja vastu. TsMS § 439 on sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas vaidluses on oluline üksnes see, et kostja poolt esitatud tõenditest (dtl 69-76) ei nähtu selliseid asjaolusid, mis annaks kostjale õigusliku aluse oma rahalise kohustuse täitmisest hageja ees keelduda. Kostja õigust keelduda oma rahalise kohustuse täitmisest hageja eest ei saa tuletada ka kostja kirjalikust seletusest kohtule (dtl 47-48). Mitte ühestki kostja poolt esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks keeldunud kostja lapsele lasteaia teenuse osutamisest või et kostja lapse lasteaias mittekäimine oleks põhjustatud kostja töötajate süülisest käitumisest. Tegelikult kinnitab ka kostja ise, et otsuse oma last enam lasteaeda mitte viia tegi ta ise (vt tl 63). Samuti nähtub kostja esitatud e-kirjavahetusest, et hageja töötaja tegi 04.12.2020 kostjale ettepaneku kohtumiseseks eesmärgiga kostja lapse lasteaiatõrge ületada ja lasteaias käimist jätkata, kuid kostja vastas sellele väitega, et laps ei soovi „lasteaia teemat isegi arutada, rääkimata kuhugi minemisest“ (dtl 76). Eelnevat arvestades ei nõustu kohus kostja väitega, nagu oleks tema lapse lasteaias mittekäimine toimunud kostjast ja kostja lapsest mittesõltuval põhjusel.
46.Põhjendamatu on kostja arusaam, nagu oleks temalt lasteaia kohatasu nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja väidab, et antud juhul oli pooltevahelise kokkuleppe sisu muutunud ebamõistlikuks, sest „kostjalt nõuti tasu teenuse eest, mida tema lapsel ei olnud võimalik tarbida temast mittesõltuval põhjusel.“ Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei olnud kostja lapse lasteaias mittekäimine seotud kostjast ja kostja lapsest mittesõltuvate põhjustega. Otsuse oma last enam lasteaeda mitte viia tegi kostja ise, seejuures ühestki kostja poolt esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks keeldunud kostja lapsele lasteaia teenuse osutamisest. Kohus nõustub hagejaga, et lapse arengukaardil kirjas olevat (dtl 69-73) tuleb käsitleda kui lapse eakohast arengut puudutavat infot ning seda ei tuleks käsitleda õpetajate poolse „hävitava“ hinnanguna lapsele, mis takistaks lapsel lasteaias käia. Isegi kui kostja arengukaardi infoga ei nõustu, on tal võimalik vastavaid asjaolusid selgitada/täpsustada, kuid arengukaardi info ei saa olla kostjale õiguslikuks aluseks lasteaia kohatasu maksmisest keeldumiseks.
47.Hageja juhib põhjendatult tähelepanu ka sellele, et Lääne-Harju Vallavolikogu 03.11.2020 määruse nr 9 „Lääne-Harju valla koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja väljaarvamise kord“ (edaspidi Määrus nr 9) § 6 lg 1 p 1 kohaselt arvatakse laps lasteasutusest välja vanema avalduse alusel. Määruse nr 9 § 6 lg 2 sätestab, et lapse lasteasutusest väljaarvamiseks esitab vanem vähemalt 14 päeva enne lahkumist infosüsteemi ARNO kaudu või allkirjastatud avalduse elektroonselt või paberkandjal lasteasutuse direktorile, milles märgitakse lapse lasteaiast lahkumise aeg. Vaidlus puudub, et konkreetsel juhul kostja vastavasisulist avaldust oma lapse lasteaiast väljaarvamiseks vaidlusaluse lasteaia kohatasu (osalustasu) arvete perioodi osas nõutud vormis ei esitanud. Seetõttu nõustub kohus hagejaga, et hagejal ei olnud alust kostja last lasteaiast välja arvata ning arvete esitamist lõpetada. Paljasõnaline on kostja väide, justkui teinuks ta tahteavalduse lapse lasteaiast väljaarvamiseks suuliselt, kuid olevat jätnud kirjaliku avalduse esitamata valla haridusnõuniku hoiatuse tõttu, mille kohaselt ei maksa vald eelnevalt nimetatud avalduse esitamise korral tulevikus toetust lapse eralasteasutuses käimise eest. Samas, isegi kui kostja avaldas V. S.le telefoni teel suuliselt soovi loobuda lasteaiakohast (milline soov ei vastanuks Määruse nr 9 nõuetele), on kostja ühemõtteliselt kinnitanud, et ta ei söandanud kirjalikku avaldust esitada ja laps jäi kostja lasteaia nimekirja kuni uue lasteaia leidmiseni aprillis 2021. Kostja kinnitab, et „Kohast loobumise avalduse esitasin pärast kindla kokkuleppe sõlmimist vallaga eralasteaias käimise finantseerimise osas“ (dtl 47). Seega oli kostja poolt lasteaiast väljaarvamise avalduse mitteesitamine vaidlusaluse lasteaia kohatasu (osalustasu) arvete perioodi osas kostja enda otsus, mis ei anna kostjale alust hageja esitatud arvete tasumisest keelduda.
48.Põhjendamatud on kostja viited määruse nr 9 § 6 lg 4 p-dele 1 ja 2 ning lg 5, millest tulenevalt teeb kostja hagejale etteheite, et kostjalt ei nõutud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis lasteaias käimise ja kohatasuga seotud kohustuste nõuetekohast täitmist. See võimaldab kostja
2-23-101919 arvates teha järelduse, et vallavalitsuse enda tegevusetus suurendas kahju tekkimist (hagiga nõutakse osalustasu nelja kuu eest). Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus märgib, et määruse nr 9 § 6 lg 4 p-de 1 ja 2 kohaselt on direktoril õigus, kuid mitte kohustus laps lasteasutusest välja arvata. Teisalt ei olnud kostjal endal takistusi oma lapse varasemalt lasteaiast väljaarvamiseks, kuid kostja seda ei teinud (vt kohtuotsuse p 47). Ka ei taotlenud kostja lasteaia koha kasutamise peatamist vastavalt määruse nr 9 §-le 5, mis oleks samuti võimaldanud kostjat vabastada lasteaia osalustasu maksmise kohustusest. Meelevaldne on kostja väide, nagu saaks hageja poolt ligemale kaks aastat pärast arvete tasumise tähtaja möödumist kohtusse pöördumisest järeldada, et kostja lapse lastaiast puudumist ei loetud põhjendamatuks. Kohus märgib, et kohtusse pöördumise aja üle võib hageja ise vabalt otsustada ning kostja ei väida, et hageja nõue oleks aegunud. Asjakohane on hageja märkus, et hagejal oli õigus kuni kohtusse pöördumiseni eeldada, et kostja täidab oma kohustust ja tasub esitatud arved.
49.Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid ja põhjendusi kuulub hagiavaldus täies ulatuses rahuldamisele. Hageja nõuded kostja vastu on muutunud sissenõutavaks ja kostjal puudub alus hageja esitatud arvete tasumisest keelduda. Kohus mõistab kostjalt K. K. hageja Lääne-Harju Vallavalitsus kasuks välja võlgnevuse summas 260 eurot.
50.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja menetluskuludeks käesolevas asjas on riigilõiv kokku summas 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse menetluskulu 20 eurot (dtl 35-36). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna riigilõiv summas 100 eurot. TsMS § 4842 järgi määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Seega on põhjendatud ka hageja menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 euro ulatuses. Kohus mõistab kostjalt K. K. välja hageja Lääne-Harju Vallavalitsus kasuks menetluskulud summas 120 eurot.
51.Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata kostja I menetluskulude rahalist suurust. Kohus märgib, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.