Lindermann, Birnbaum & K OÜ hagi K Ke (K) vastu võlgnevuse ja viivisintresside saamiseks
Tsiviilasja hind
20 118,31eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Lindermann, Birnbaum & K OÜ (registrikood 10687788, asukoht Lehtla tn 11, 76505 Saue linn) lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rait Kaarma (eposst xxx), Kostja: K K (isikukood xxx, elukoht xxx)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Kohus otsustab:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista välja K Kelt (K) Lindermann, Birnbaum & K OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 15 000 eurot, intress 1 561,89 eurot, kohtueelsed õigusabikulud 1 130 eurot, kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 2 089,26 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 16 130 eurot alates 27.11.2025 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse (16 130 eurot) suuruse.
Jätta tsiviilasjas nr 2-24-14492 Harju Maakohtu 26.09.2024 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta Lindermann, Birnbaum & K OÜ menetluskulud täies mahus K Ke (K) kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1
2-24-14492 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on Lindermann, Birnbaum & K OÜ hagi K Ke (K) vastu võlgnevuse ja viivisintresside saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Lindermann, Birnbaum & K OÜ ja K K 2023 suvel suulise laenulepingu, millega hageja kohustus andma kostjale laenu kogusummas 15 000 eurot ning kostja nimetatud summa hagejale tagastama. Hageja tegi ajavahemikul 09.06.2023 kuni 07.11.2023 kostja arvelduskontole kolm osamakset, millega maksis laenusumma kogu ulatuses välja. Hageja esitas 24.07.2024 kostjale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta, milles nõudis laenusumma 15 000 euro tagastamist hiljemalt 06.08.2024. Kostja kinnitas 24.07.2024 ekirjas ülesütlemisavalduse kättesaamist ning palus 26.07.2024 koostada maksegraafik sissenõutavaks muutunud laenukohustuse tasumiseks. Hageja hinnangul on kostja tunnustanud hageja lepingust tulenevat 15 000 euro suurust nõuet kostja vastu, sh laenumaksete rekvisiitides kajastatud tingimusi tasuda saadud summalt intressi 1% kuus, kusjuures laen tuli tagastada hiljemalt kolme kuu jooksul viimase osamakse tegemisest, st hiljemalt 08.02.2024. Hageja palub rahuldada hagiavaldus täies ulatuses ning mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse katteks 15 000 eurot, 24.09.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud intress summas 2 012,38 eurot; alates 25.09.2024 sissenõutavaks muutuv viivisintress VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras arvatuna põhinõudelt 15 000 eurot kalendripäevas; kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks tehtud kulutused (s.o kohtueelse menetlusega seotud õigusabikulud) summas 1 130 eurot ning alates 25.09.2024 sissenõutavaks muutuv viivisintress VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras arvestatuna kahjuhüvitiselt 1 130 eurot kalendripäevas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2.Kostja 27.10.2024 menetlusdokumendis laenu saamisele vastu ei vaielnud. Kostja avaldas, et laenu andmise ajal olid laenu tingimused teistsugused ja laen anti selleks et xxx kulusid kanda, mis olid kooskõlastatud igas etapis laenuandjaga. Sellepärast anti ka laenu osade kaupa. Hageja omanik I K on xxx nõukogu liige ja ka osanik. Laen anti kostjale kui eraisikule sest väidetavalt ei olnud lubanud hageja raamatupidaja anda laenu pankrotis ettevõttele. Laen pidi üle antama xxx peale uue investeeringu kaasamist. Laen anti osades ja peale iga osa andmist, kontrolliti laenu sihtpärast kasutamist et hoida xxx OÜ käimas. I K ja hageja pole kostja käest laenu kordagi tagasi nõudnud, selle asemel 2
2-24-14492 sai kostja suvel hageja juristilt kirja isikliku pankroti hoiatusega ja laenulepingu tühistamisega, mis nüüd oli hoopis teiste tingimustega kui laenu andmisel.
3.30.09.2025 menetlusdokumendis kostja ei vaielnud vastu sellele, et sai hagejalt rahalisi vahendeid kogusummas 15 000 eurot. Küll aga vaidles kostja vastu hageja väitele, et tegemist oli isikliku laenulepinguga kostja kui eraisiku kasuks. Kostja selgitas, et tegelikult anti laenud osade kaupa XXX OÜ (edaspidi XXX) ärikulude katmiseks. Hageja omanik I K oli XXX nõukogu liige ja osanik, kes kontrollis iga laenuosamakse järel isiklikult vahendite sihtotstarvet ja XXX tegevust. Laenud anti eesmärgiga hoida XXX käimas kuni uue investeeringu kaasamiseni. I K selgitas kostjale, et viimased laenusummad tuli kanda kostja isikliku arvelduskonto kaudu, kuna hageja raamatupidaja ei lubanud anda laenu pankrotis olevale ettevõttele. Kokkuleppel pidid need laenud hiljem üle kandma XXX-ile. Ühtegi kirjalikku lepingut ega dokumenti ei sõlmitud. Kostja eeldas kogu aeg, et laenu tingimused on samad nagu varasematel XXX-ile antud laenudel ning et vastutus on seotud ettevõtte, mitte tema isiklikult. Kostja ei oleks kunagi nõustunud isikliku laenuga sellistel tingimustel, teades et teda võidakse isiklikult vastutusele võtta. Kui kostja oleks teadnud, et teda hakatakse isiklikult vastutama, oleks ta esitanud XXX pankrotiavalduse juba varem. Kostja on investeerinud kõik oma isiklikud vahendid ja võtnud isiklikke laene, et XXX-i toetada.
4.12.11.2025 menetlusdokumendis tõi kostja taaskord välja, et I K on faktiliselt tegutsenud XXX juhatuse liikmena, kuigi ta formaalselt sellesse rolli kantud ei ole. I K rahastas ettevõtet igakuiselt läbi hageja, andis juhiseid ja suuniseid, kuidas ja milleks neid vahendeid kasutada, kontrollis vahendite kasutamist enne järgmise kuu rahastuse andmist ning mõjutas otseselt ettevõtte strateegilisi otsuseid ja kulutuste jaotust. Selline tegevus kuulub tavapäraselt juhatuse liikme vastutusalasse, mistõttu kujunes olukord, kus kostja kandis juriidilist vastutust, kuid I K teostas tegelikku juhtimisfunktsiooni.
5.Viimase kolme rahastuskorra puhul teatas I K, et tema raamatupidaja ei luba enam anda laenu XXX-le, viitega võimalikule maksejõuetusele. Seetõttu pakkus ta, et laenud vormistatakse kostja nimele, ning hiljem konverteeritakse need XXX-le edasiantud laenudeks. Kostja nõustus selle korraldusega ainult nendel tingimustel, et laen jääb sisuliselt ettevõtte kohustuseks, mitte kostja isiklikuks võlaks, kuna kostja finantsolukord ei võimaldanud isiklikku laenuteenindust.
6.Käesolevas olukorras, kus I K on pööranud nimetatud laenu kostja vastu isiklikuks nõudeks, on tegu usaldusliku kokkuleppe rikkumisega ning sisuliselt entrappmendi ja isikliku kättemaksu olukorraga. Selline käitumine on vastuolus heausksuse ja õiguspärase ootuse põhimõttega (VÕS § 6). Lisaks juhtis kostja tähelepanu olukorra ebaloogilisusele ja vastuolulisusele. Miks annab XXX kolm kuud järjest märkimisväärseid summasid suvalisele eraisikule ilma lepinguta, uurimata, milleks neid vahendeid kasutatakse? Selline käitumine ei ole äriloogika ega tavapärase finantstegevuse kontekstis mõistlik ega usutav. Seda enam, et sama mustrit korrati kolmel järjestikusel kuul. Sellises olukorras ei saa rääkida tavapärasest laenusuhtest, vaid pigem olukorrast, kus XXX ja I K kasutasid finantseerimist vahendina otsustusõiguse ja kontrolli teostamiseks ettevõtte üle.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 3
2-24-14492 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et hageja on kostja isiklikule pangakontole kolme osamaksega (09.06.2023 6 000 eurot, 03.07.2023 3 000 eurot ja 07.11.2023 6 000 eurot) üle kandnud kokku 15 000 eurot (dtl 12-14). Kahel esimesel maksekorraldusel on selgituseks märgitud „laen 1% kuus“, viimasel so 07.11.2023 maksekorraldusel on selgituseks „laen 1% kuus 3 kuud“. 24.07.2024 avaldusega on hageja öelnud laenulepingu kostjale üles ning nõudis laenusumma tagastamist hiljemalt 06.08.2024 (dtl 15). Kostja on laenulepingu ülesütlemise avalduse kättesaamist kinnitanud 24.07.2024 (dtl 16). 26.07.2024 e-kirjaga palus kostja hagejalt graafikut laenu tagasimaksmiseks (dtl 18). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
9.Hageja väidete kohaselt on poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping, kostja möönis 27.10.2024 menetlusdokumendis laenulepingu olemasolu, samuti möönis, et tema oli laenu saajaks – „Laen anti minule kui eraisikule /.../ Saan aru, et olles heausklikult laenu võtnud olen teinud ränga vea.“ (dtl 53). Hilisemates menetlusdokumentides asus kostja seisukohale, et saadud laen pidi edasi kantama XXX-le.
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
11.Hageja on hagiavalduses selgitanud, et ta andis kostjale so füüsilisele isikule laenu oma majandus- ja kutsetegevuses, et kostja saaks kanda enda ettevõtlusega seotud kulusid. Kostja on avaldanud, et laen anti selleks, et kanda 2013 asutatud XXX (pankrotis) kulusid. VÕS 403 lg 2 järgi VÕS 22. peatükis teises jaos (Tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud) sätestatut kohaldatakse ka füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Kohus leiab, et kuivõrd mõlemad pooled on kinnitanud, et laen anti juba olemasoleva äriühingu edendamiseks, ei ole laen seotud äritegevuse alustamisega ning antud kaasuse puhul tarbijakrediidi sätted kohaldamisele ei kuulu. Kohus juhindub asja lahendamisel eelkõige VÕS §-st 396.
12.TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
13.Nagu kohus on eelpool tuvastanud, kandis hageja laenusumma kolme erineva maksena kostja isiklikule pangakontole. Selgituseks on märgitud laen 1% või 1% 3 kuud. Seega saab kohus siit teha järelduse, et laenuleping sõlmiti hageja ja kostja vahel intressiga 1% kuus ja vähemalt viimase laenusumma tagastamise tähtaeg oli 3 kuu pärast. Ükski asjaolu ei viita, et tegelikkuses sõlmiti laenuleping hoopis hageja ning XXX vahel. Nii hageja kui ka kostja on laenu sihtotstarbena esile toonud just XXX rahastamist, kuid see ei tähenda, et laenuleping oleks sõlmitud hageja ning XXX vahel. Ka kostja enda käitumine viitab, et laenusaajaks so laenulepingu pooleks oli kostja. Nii on kostja pärast laenulepingu ülesütlemise teate saamist avaldanud, et soovib graafikut tagasimaksmiseks, sest on kõik vahendid pannud firma käimas hoidmiseks ja ta ei ole praegu positsioonis, et kõike korraga tagasi maksta (dtl 15). Hageja üles 24.07.2024 avaldusega selgelt ja üheselt üles kostjaga, kui füüsilisele isikuga sõlmitud laenulepingu. Kui laenuleping oleks tegelikkuses sõlmitud hageja ning XXX vahel, oleks kostja seda 4
2-24-14492 oma vastuses esile toonud või muul moel märkinud, et temal isiklikult laenu tagasimakse kohustus puudub.
14.Ka kostja enda esitatud kirjavahetusest nähtub, et hageja andis laenu just kostjale. Nii on kostja 30.09.2024 e-kirjas I Kle ja teistele XXX osanikele märkinud, et „Sinu ettevõte andis mulle laenud isiklikult ning neid kasutati DS-i kulude katmiseks vastavalt sinu kinnitusele.“ (dtl 98, tõlge 105). Ka 30.01.2024 e-kirjas kostja märkis, et „I on mind isiklikult aidanud, andes laene, mille abil olen suutnud XXX tegevust jätkata. (dtl 88, tõlge 113). Seega on kostja ise tunnistanud, et ta sai hagejalt laenu isiklikult. Kohtu ette ei ole toodud, et viidatud märkus puudutas mingit muud hageja ja kostja laenusuhet.
15.Kostja väited selle kohta, et hiljem pidi laen üle kantama XXX-le, on umbmäärased ja tõendamata. Kostja väited ei võimalda hinnata, kas ja millal pidi laen XXX-ile üle antama. Samas ei ole sellel asjaolul ka käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kuivõrd kostja ei ole esile toonud, et laenu tagasi maksmise kohustus oleks XXXile üle läinud.
16.Ka ei ole vaidluse lahendamisel tähendust kostja väidetel, et hageja või hageja juhatuse liige kontrollis kostjale antud laenu kasutust. Kostja poolt asja materjalide juurde 30.09.2025 esitatud e-kirjadest ei ole võimalik teha kostja soovitud järeldust hageja või tema juhatuse liige kontrollis kostjat või XXX-i. Laen on antud kostjale kui füüsilisele isikule, kes kasutas saadud summasid oma ettevõtluse edendamiseks.
17.Kohus nõustub hageja järeldusega selles, et viimase laenumakse puhul on määratud ka laenu tagasimakse tähtaeg. Laenusumma kanti üle 07.11.2023 märkega 2 kuud, seega oli selle summa tagasimakse tähtaeg 08.02.2024. Kahe esimese osamakse puhul sellist tähtaega maksekorraldusele ei ole märgitud. Kuigi hageja on väitnud, et tegemist on ühe laenulepinguga summas 15 000 eurot, ei ole kohus praegu veendunud, kas tegemist on ühe laenuga summas 15 000 eurot või kolme erineva laenuga kokku summas 15 000 eurot. Kuivõrd kahe esimese laenu summa juurde ei ole märgitud laenu tagastamise tähtaega, siis lähtub kohus sellest et 09.06.2023 ja 03.07.2023 summade puhul on tegemist tähtajatute laenulepingutega, mille hageja võis üles öelda VÕS 398 lg 1 alusel. VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kuivõrd hageja ütles laenulepingu kostjale üles 24.07.2024, muutusid 09.06.2023 ja 03.07.2023 kostjale üle antud summad sissenõutavaks 24.09.2024. 07.11.2023 üleantud summa muutus sissenõutavaks 08.02.2024.
18.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusumma sissenõudmiseks kohtusse pöördumine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja oleks väljendanud tahet laenu sissenõudmisest loobuda. Seega ka käesoleval juhul ei saa olla tegemist vastuoluga hea usu põhimõttega. See, et hageja eeldas, et tegelikkuses tema äririsk ei realiseeru ja laenu tagasimaksed toimuvad XXX vahenditest, ei tähenda, et kostja ei pea hagejale temalt saadud summasid tagastama. Riigikohus on selgitanud, et „pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta 5
2-24-14492 kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi.“ (RKHKo 3-20120/49).
19.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on kõiki väiteid kaaludes jõudnud järeldusele, et laenulepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel saadud raha tagastatud ei ole. Kostja ei ole kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega tuleb laenulepingu alusel saadud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja võlgneb hagejale põhisummana tagastamata laenusumma 15 000 eurot ja kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
20.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud intressi summas 2 012,38 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja tugineb sellele, et kokkulepitud intressimäära suurus 1 % kuus kajastub maksekorraldusel. Kostja ei ole väitnud, et intressis kokku tegelikult ei lepitud. Kuigi kostja oma esimeses vastuses väitis, et laenulepingu tingimused olid tema hinnangul teistsugused, ei ole kostja esile toonud, et intressi laenul ta tegelikkuses maksma ei pidanud või oli intressimäär väiksem. Seega asub kohus seisukohale, et pooled on kokku leppinud laenuintressis 1% kuus. Nagu kohus juba eelpool selgitas sõlmisid pooled laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Ka Riigikohus on selgitanud, et „Kuna juriidilise isiku puhul tuleb eeldada majandustegevuses tegutsemist (RKTKo nr 2-22-11970/29, p 12), tuleb ka juriidilise isiku antud laenude puhul sõltumata laenulepingu vormist eeldada seda, et laenult tuleb maksta intressi.“RKTKo nr 2-19-13673).
21.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et „et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).“ (RKTKo nr 3-2-1-141-12).
22.Kuivõrd kohus asus eelnevalt seisukohale, et 07.11.2023 üle antud summa tagastamise tähtaeg oli 08.02.2024, siis sellelt summalt tuleb arvestada intressi just selle ajavahemiku eest summas 185,21 eurot. 09.06.2023 ja 03.07.2023 üleantud summad muutusid sissenõutavaks 24.09.2024, seega tuleb neilt summadelt arvutada intressi raha üleandmisest kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni. Summalt 6 000 eurot tuleb tasuda intressi ajavahemiku 09.06.2023 kuni 02.07.2023 eest summas 47,34 eurot, summalt 9 000 eurot tuleb tasuda intressi 03.07.2023 kuni 24.09.2024 eest summas 1329,34 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista intress summas 1 561,89 (47,34+185,21+1329,34) eurot.
23.Hageja on palunud kostjalt välja mõista kohtueelsete õigusabikulude hüvitis summas 1 130 eurot. Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust (kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda, kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude 6
2-24-14492 kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p-d 26–30). Need on hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13).
24.Kohtuväliste õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hagejad saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on juba eelpool viidatud lahendis nr 3-2-1-138-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kohus tuvastas, et hageja poolt 24.07.2024 kostjale edastatud teade laenulepingu ülesütlemise kohta ning edasine kirjavahetus on seotud käesoleva kohtuvaidlusega. Kohtu hinnangul on kohtueelsele suhtlusele kulunud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Nõue kuulub rahuldamisele, tulenevalt VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja poolt kantud kulu ja kostja põhjustatud olukorra vahel eksisteerib põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Lähtuvalt VÕS §-st 101 lg 1 p 3, §-st 115 lg 1, §-st 127 lg-d 1 ja 4 ning § 128, rahuldab kohus kahjunõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1 130 eurot kohtueelse õigusabi kulude eest.
25.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise alates 25.09.2024 põhivõlasummalt ja kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 16 130 eurot (15 000 + 1 130) alates hagi esitamisest 25.09.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2 089,26 eurot.
26.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, põhivõlgnevus summas 15 000 eurot, intress summas 1 561,89 eurot, kohtueelsed õigusabikulud summas 1130 eurot ning alates 25.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas 2 089,26 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni kostjalt välja mõista.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Hagi tagamisega seonduv 7
2-24-14492
28.Harju Maakohus kohaldas hageja taotlusel 26.09.202 määrusega hagi tagamise abinõud ja seadis kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx), neljandasse jakku K K (K, isikukood: xxx) kuuluvale omandile esimesele vabale järjekohale, kohtuliku hüpoteegi summas 26 153,80 eurot Lindermann, Birnbaum & K OÜ kasuks tsiviilasjas nr 2-2414492 tehtava kohtulahendi täitmise tagamiseks. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS 445 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus tagamise jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist. Menetluskulude jaotus
29.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus rahuldas käesoleva hagi osaliselt, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus jättis hagi rahuldamata hagi hinnast (20 118,31 eurot) 2,24 % (450,49 eurot) ulatuses, kuivõrd hageja oli kohtu hinnangul eksinud intressiarvutuses. Samas intressiarvutusele kostja vastu ka ei vaielnud. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata niivõrd minimaalses ulatuses 2,24%, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
31.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.