3.Välja mõista Ants-Endel Sõrralt menetluskuluna Restart SB OÜ kasuks 2130, 51 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ants-Endel Sõrra (hageja) esitas 17. detsembril 2022 Tartu Maakohtule hagi Restart SB OÜ (kostja) vastu võla nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 35 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja 28. augustil 2019 hagejale garantiikirja, mille alusel kostja garanteeris hageja ja U. T. (laenusaaja) vahel 28. augustil 2019 sõlmitud laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist kuni 85 000 euro ulatuses. Laenusaaja jättis
28.augustiks 2020, s.o kokkulepitud tähtajaks tagastamata laenusumma 76 000 eurot ega tasunud ka intresse (6840 eurot). Kokku jäi laenusaajal tasumata 82 840 eurot. Hageja esitas kostjale 15. septembril 2020 garantiikirja alusel nõude 82 840 euro suuruse väljamakse tegemiseks 21. septembriks 2020. Hageja nõude sai kostja kätte ka tsiviilasja nr 2-20-14362 (hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, kus jäeti kostjale ajutine haldur määramata põhjusel, et vaidlus nõude üle tuleks kohtute hinnangul lahendada hagimenetluses) menetluses
20.oktoobril 2020. Laenusaaja on laenulepingu alusel tasunud hagejale 47 840 eurot (s.o intressid 6840 eurot ja laenusumma 41 000 eurot), mistõttu on kostjapoolne garantiikirjast tulenev võlgnevus hageja ees hagi esitamise päeva seisuga 35 000 eurot. Garantiikirja p 2 järgi võttis kostja kohustuse tasuda nõue viie kalendripäeva jooksul hagejalt nõudekirja saamisest arvates. Vastav nõue tuli saata kostja e-posti aadressile [email protected]. Hageja on täitnud kõik garantiikirja eeldused kostjalt väljamakse saamiseks, kuid kostja ei ole 35 000 eurot hagejale tasunud. Hagejal oli ja on piisavalt vara ja raha laenulepingus toodud summas laenu andmiseks. Nii äritegevuses kui ka eraisikute vahel on tavapärane laenu andmine sularahas. Ka ei ole laenusaaja varatu. Laenusaajale kuulus kostja osalus (kostjale kuulus aga omakorda märkimisväärses ulatuses vara, sh eespool viidatud sõidukid, raha pangakontodel jm). Kostja peab tõendama, et laenusaaja ei ole hagejale laenu osaliselt tagastanud. Laenu tagastamine ei pea toimuma raha tagasimaksmisega, vaid pooltel on võimalik kokku leppida, et kohustus loetakse kas täielikult või osaliselt täidetuks töö või teenuse osutamisega. Enamat kui lepingus kokku lepitud intresse ei ole hageja laenusaajalt nõudnud, mistõttu on asjakohatud kostja väited laenu osalise tagastamise aja ja intressinõude tõendamatuse kohta.
See, et kostja endine juhatuse liige X.X. ei ole väidetavalt kostja osa enampakkumisel müümisel kohtutäiturit ega uut kostja juhatuse liiget garantiikirja olemasolust teavitanud ja asjaolu, et OÜ Puksiir & Transport ning OÜ Võsasalu omandasid varem kostjale/liisingfirmale kuulunud sõidukid (mille kostja algselt võõrandas kolmandale isikule), ei muuda kohustust olematuks ega garantiikirja tühiseks. Kostja väited koordineeritud ja pahatahtliku tegevuse kohta on ebaõiged ja hagejat põhjendamatult halvustavad. Lepingud ei ole võltsitud. See, et hageja ja varasem kostja juhatuse liige on kostjaga müügilepingud allkirjastanud digitaalselt ja tasunud sõidukite eest ülekandega, ei tähenda, et nad ei võiks muid lepinguid allkirjastada omakäeliselt ja täita sularahas. Laenuleping ja garantiikiri on alla kirjutatud omakäeliselt, sest see võimaldas pooltel teha üheaegselt kõik vajalikud toimingud. Lepingute digitaalsel allkirjastamisel ei oleks olnud võimalik eelviidatud toiminguid üheaegselt teha. Hageja saatis tasumise nõude kostja e-posti aadressile [email protected] vastavalt garantiikirja p-le 3. Kui kostja muutis pärast garantiikirja andmist oma e-posti aadressi ja jättis sellest hageja teavitamata, tuleb hageja nõue lugeda kostjale kätte toimetatuks selle saatmisega garantiikirjas toodud e-posti aadressile. See, et laenusaaja oli kostja varasem ainuosanik, ei muuda garantiikirja ega laenulepingut võltsituks ega tühiseks. Äriseadustiku (ÄS) § 159 lg 4 kohaselt ei too ÄS § 159 lg 3 rikkumine kaasa tehingu tühisust. Kuna laenusaaja oli kostja ainuosanik, ei pidanud kostja ja laenusaaja vajalikuks omavahel kokku leppida garantiikirja alusel nõude esitamise korral laenusaaja hüvitamiskohustuses kostja ees. Avalikest andmebaasidest majandusliku seisundi kontrollimine ei tõenda, et kostja raamatupidamine ei sisaldaks garantiikohustust hageja ees. Enampakkumisel müüdi U.T.ile kuulunud kostja osa, mistõttu enampakkumise teates ei kajastata sel põhjusel kostja varalist seisu. Kostja juhatuse liikmel puudus õigus ja kohustus kohtutäiturile U.T.i vara kohta infot anda. Kohtutäitur seda ka ei nõudnud. Hageja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane ja hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu, kui kostja ei peaks oma kohustust täitma põhjusel, et kostja uus juhatuse liige ei olnud kostja osa omandades väidetavalt teadlik kostja garantiikohustusest. Viide ÄS §-le 181 lg 3 ja lg 4 ei ole asjakohased. ÄS § 181 lg 2 teise lause kohaselt juhatuse liikme esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes. Seega ei saa olla kahtlust, et kostja juhatuse liige võis väljastada garantiikirja hagejale kostja osaniku kohustuse tagamiseks ja garantiikiri on kehtiv.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Garantiiga on tagatud kohustust, mida ei eksisteeri. Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hageja ei ole laenu andmist 28. augustil 2019 laenusaajale tõendanud. Eluliselt on ebausutav, et 76 000 eurot anti üle sularahas. Hageja ei ole tõendanud sularaha väljavõtmist ja laenusaajale üle andmist. Samuti on tõendamata hageja väide, et laenusaaja tagastas laenulepingu alusel hagejale 47 840 eurot. Arvestades, et laenusaaja on varatu ja tema suhtes olid pooleli täitemenetlused, siis on ebatõenäoline, et laenusaaja tagastas hagejale 2020. aasta sügisel 47 840 eurot. Kui laenusaaja seda tegi, on see vara varjamine täitemenetluses (karistusseadustiku (KarS) § 385). Kuna tõendamata on väidetava laenu tagastamise kuupäev, siis ei ole võimalik kontrollida intressinõuet ja sellest tulenevalt on tõendamata nii laenu osaline tagastamine kui ka intressinõue.
Kostja leidis, et nii laenuleping kui ka garantiikiri on näilikud tehingud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Mõlema tehingu puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta muljet tehingute olemasolust. Kostja palus kohtul tuvastada nimetatud õigussuhete puudumine (TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 ja TsMS § 368 lg 1 alusel). Kostja selgitas, et tema praegune osanik OÜ Sereks omandas kostja enampakkumise kaudu
4.septembril 2020 ning 9. septembrist 2020 on kostja juhatuse liikmeks Indrek Sonnberg. Kostja omanikuks 4. septembrini 2020 oli laenusaaja ja kuni 9. septembrini 2020 oli kostja juhatuse liikmeks X.X.. Kostja enampakkumine toimus 4. septembril 2020 laenusaaja vastu algatatud täitemenetluse tõttu ning enampakkumise ajal ei olnud infot väidetava garantiikohustuse kohta. Ka kostja endine juhatuse liige X.X. ei ole sellekohast infot ega muud raamatupidamist kostja juhatusele üle andnud. Kostja müüs 28. septembril 2020 viis sõidukit hinnaga 15 000 eurot OÜ-e Puksiir & Transport ja andis ühe liisingus oleva sõiduki tasuta üle ettevõttele OÜ Võsasalu. OÜ Puksiir & Transport on asutatud 10. septembril 2020, s.o pärast enampakkumist ja omanikuks ning juhatuse liikmeks on X.X.. OÜ Võsasalu on asutatud 9. detsembril 2009 ja omanikuks ning juhatuse liikmeks on hageja. Lisaks eeltoodule tõendavad hageja ja kostja endise juhatuse liikme X.X. omavahelist seotust nende omavahelised telefonikõned ajavahemikul 3. septembrist 2020 kuni
13.septembrini 2020. Siit järeldub hageja koostöö ja koordineeritud tegutsemine koos kostja endise juhatuse liikme X.X.ga. Hageja esitas vaidlusaluse garantiikirja ja laenulepingu esmakordselt tsiviilasjas nr 2-20-14362, milles hageja taotles 1. oktoobril 2020 esitatud pankrotiavalduses kostja pankroti välja kuulutamist. Kostja hinnangul on sellise tegevuse eesmärgiks kunstliku garantiinõude kaudu taastada enampakkumise eelne olukord ja X.X. kontroll kostja üle. Laenulepingu ja garantiikirja näilikkusele ja võltsitusele viitab ka see, et mõlemad dokumendid on allkirjastatud omakäeliselt ja väidetav laen anti üle sularahas. Samas teisi dokumente on samad isikud allkirjastanud digitaalselt ja raha on makstud pangaülekandega. Lepingute näilikkusele viitab ka see, et garantiinõuet ei esitatud mitte kostja juhatuse liikmele I. Sonnbergile, vaid kostja endisele juhatuse liikmele X.X.le aadressile [email protected], mis äriregistri kohaselt on OÜ Puksiir & Transport e-posti aadress. Kostja e-posti aadress on [email protected]. Seega oli hageja tahe suunatud garantiinõude näilikule maksmapanekule. Hageja soovis täita garantiikirja nõudeid näilikult ja sellele tuginedes esitada kostja vastu pankrotiavaldus või haginõue. 15. septembri 2020 e-kirja koopia reale on lisatud Janar Kuus, kes on hageja lepingulise esindaja kolleeg. Seega saadeti
15.septembri 2020 e-kirjaga garantiinõue X.X.le advokaadi abiga ja hageja pidi teadma, et X.X. ei olnud enam sel ajal kostja juhatuse liikmeks. Garantiikirja näilikkust tõendab ka asjaolu, et X.X. rikkus garantiikirja allkirjastades juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 2), tagades garantiikirjaga kostja omaniku U.T.i laenulepingust tulenevaid kohustusi, mis on vastuolus ÄS § 159 lg 3 ja lg 4 laenukeelu põhimõttega ja kostjat kahjustav tehing. Garantiikirjas ei ole ette nähtud, kuidas laenusaaja U.T. garantiikirja andmise eest kostjale tasub ega võimalust garantiinõude laenusaaja vastu pööramiseks (VÕS § 155 lg 5), seega on ebausutav, et kostja tahtis 28. augustil 2019 sellise sisuga garantiikirja sõlmida. I. Sonnberg kontrollis kostja varalist seisu enne enampakkumisel osalemist. Enampakkumise toimumise ajal garantiikohustust kostja raamatupidamisest ei nähtunud. Sellekohane teave puudus ka enampakkumise teates ja sellekohast teavet polnud ka kohtutäituril ega enampakkumise aktis. Kuivõrd kostja endine juhatuse liige X.X. garantiikohustusest ei informeerinud, siis vaidlusalust garantiikohustust enampakkumise hetkel ei olnud ega ole ka
praegu. Pärast I. Sonnbergi poolt kostja osa enampakkumisel omandamist, püüdis X.X. jõuda kokkuleppele osa tagasiostuks. Laenusaaja suhtes toimus 2019. aastal 11 täitemenetlust. Kokku on laenusaajal siiani täitmata nõudeid rohkem kui 8000 euro väärtuses. See tõendab üheselt, et 28. augustil 2019 ei olnud võimalik laenusaajale 76 000 eurot laenu anda, kuna tema arvelduskontod olid arestitud. On ebausutav, et varatule võlgades olevale isikule anti laenu 76 000 eurot sularahas. Laenusaajal vara puudumist kinnitavad ka krediidiasutuste vastused kohtunõudele. Kostja on tõendanud, et garantiinõude aluseks olevat laenukohustust ei ole. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Kui ka garantiikohustus on kehtiv kohustus, on hageja ja X.X. pahatahtlikust käitumisest tulenevalt jätta kostja suhtes garantiikohustuse tagajärjed kohaldamata (võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2). Juhul kui I. Sonnberg oleks teadnud midagi väidetavast garantiikohustusest, siis poleks ta kostjat enampakkumiselt ostnud. Juhul kui I. Sonnberg oleks enampakkumise järel teada saanud väidetavast garantiikohustusest, siis poleks ta kostja sõidukeid X.X. ja hageja ettevõtetele võõrandanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 7764,07 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus märkis, et vaidluse keskseks küsimuseks on, kas 28. augusti 2019 laenulepingu alusel on hageja laenusaajale laenu andnud ja kas 28. augustil 2019 sõlmitud laenuleping ja garantiikiri on näilikud tehingud, mille puhul pooled on tahtnud jätta muljet olematute tehingute olemasolust (TsÜS § 89 lg-d 1 ja 2). Garantiikohustuse andmisel ja maksma panekul tuleb aluseks võtta VÕS § 155. Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei sõltu sellest, kas kohustus, mille täitmist garantii tagab, on üldse olemas (Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). Üksnes garantiilepingule ei ole lubatud tugineda, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ja rikuks hea usu põhimõtet (Riigikohtu 3. aprilli 2020 otsus, tsiviilasjas nr 2-18-18420, p 11). Maakohus nõustus kostjaga, et hageja nõude aluseks olevad laenuleping ja garantiikiri on näilikud, sest lepingupooltel oli tahe jätta mulje olematute tehingute olemasolust (TsÜS § 89 lg-d 1 ja 2). Maakohtu hinnangul on hageja esitatud garantiinõue välistatud, sest garantiiga on tagatud laenukohustust, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Näilikud tehingud on tühised, neil ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning seetõttu jääb hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et ebaselged on 28. augusti 2019 lepingute sõlmimise asjaolud. Kohtuistungil ei soovinud hageja täpsustada, kuidas täpselt lepingute koostamine ja alla kirjutamine käis. Hagiavaldusest seda ei nähtu. Tunnistajate ütlused on lepingu allkirjastamise osas lahknevad. Tunnistaja X.X. ütlustest nähtub, et ta oli juures, kui hageja lepingut koostas ja leping prinditi välja. Tunnistaja U.T.i ütlustest ilmneb aga, et tema läks koos X.X.ga hageja kabinetti ja leping oli juba seal (laual). Hageja on hagiavalduses väitnud, et laenusaaja on laenust 47 840 eurot tagastanud. Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2020 määrusest tsiviilasjas nr 2-20-14362 (pankrotiasi) nähtub, et toona kinnitas hageja kohtule, et kostja ei olnud kuni 1. oktoobrini 2020 ühtegi väljamakset teinud. 5. aprilli 2021 menetlusdokumendis väitis hageja aga, et laenusaaja tasus laenu eest tehtud tööga. Kohtuistungil U.T. tunnistas vande all, et 2020. aastal tema laenu tagasi ei maksnud ja sooritusi hagejale tegi ta 2021. aastal. Kuivõrd tunnistajad on ütlusi andes
kinnitanud kohtule, et laenu tagasimaksmine toimus 2021. aastal, ei ole kohtule arusaadav, miks väitis hageja 17. detsembri 2020 hagiavalduses, et kostja on laenu osaliselt tagastanud ja garantiinõue on esitatud kostjalt 35 000 euro saamiseks. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja vastuoluline käitumine menetluses annab täiendava aluse kahelda vaidlusaluste lepingute ehtsuses ja raha laenamises laenusaajale. Garantii maksmapaneku näilisusele viitab ka enampakkumisel kostja osa omandajale teabe andmata jätmine garantiikohustuse kohta. Maakohus pidas oluliseks arvestada tehingute kehtivuse hindamisel ka seda, et hageja pöördus kostja vastu pankrotiavaldusega kohtusse pärast seda, kui kostja autod võõrandas. Lepingute näilikkusele viitab ka see, et garantiinõuet ei esitatud mitte kostja juhatuse liikmele I. Sonnbergile, vaid endise juhatuse liikme X.X. e-posti aadressile [email protected], mis äriregistri andmetel kuulub OÜ-le Puksiir & Transport. Majandustegevuses tegutsevad osapooled peavad käituma heas usus. Oluline on info jõudmine saajani, mitte garantiikirja formaalsete eelduste täitmine. Maakohus nõustus kostjaga, et kui hageja saatis teadlikult garantiinõude 15. septembril 2020 kostja esindusõiguseta isikule X.X.le (I kd, tl 13), siis polnud hageja tahe suunatud garantiinõude näilikule maksmapanekule. Maakohus leidis, et hageja nõuab praeguses vaidluses kostjalt sellise kohustuse täitmist, mida tegelikult ei eksisteeri ja hagi on põhjendamatu. Kuivõrd maakohus asus seisukohale, et
28.augustil 2019 sõlmitud lepingud on näilikud, ei võtnud maakohus seisukohta, kas vaidlusalused tehingud võivad olla vastuolus hea usu põhimõttega ega hinnanud ka seda, kas laenu tagamiseks väidetavalt sõlmitud garantii oli kooskõlas ÄS §-ga 159 lg-tega 3 ja 4.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohtu seisukoht, et laenuleping ja garantiileping on näilikud, ei põhine tõenditel, vaid kostja paljasõnalistel väidetel ja oletustel. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit. Samas on hageja esitanud tõendid, mis kinnitavad nõude olemasolu. Lepingute sõlmimise asjaolud nähtuvad hageja esitatud tõenditest. Hageja ei pidanud kostjale selgitama istungil asjaolusid, mis on juba esile toodud hagiavalduse ja tõenditega. Maakohus ei ole viidanud normile, mille alusel leidis, et hagejal oli kohustus istungil anda isiklikult vastuseid kostja küsimustele ja et selgituse andmata jätmisel saab lugeda lepingu näiliseks. Lahknevusi ega vasturääkivusi tunnistajate ütlustes ei ole. Tunnistajad andsid ütlusi sündmuste kohta, mis toimusid enam kui kolm aastat tagasi ning olid sunnitud enamuses vastama kostja esindaja küsimustele, mis asjasse ei puutunud. Ei saa eeldada, et tunnistaja mäletaks täpselt kõiki asjaolusid. Tunnistajad kinnitasid üheselt lepingute sõlmimist. Maakohus ei nõudnud hagejalt asjaolude selgitamist. Laenu osalise tagastamisega (tasaarvestus töö arvelt) seoses on laenusaaja selgitanud, et võla osaline tagasimaksmine toimus peale 2020. a detsembrit. Hageja ei saanud tsiviilasjas nr 2-20-14362 esitada väidet laenu osalise tagastamise kohta, kuna selleks ajaks ei olnud laenu osalist tagastamist veel toimunud. Samuti ei pidanud hageja vajalikuks täpsemalt esile tuua laenu osalise tagastamisega seotud asjaolusid, sest hageja nõude osas omas tähtsust vaid summa, mille võrra laenu osaliselt tagastati. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu, et laenusaaja ei mäletanud täpselt, millal lepiti poolte vahel kokku, et laen loetakse töö arvelt osaliselt tasutuks. Hagist nähtuvalt on laenu osaline tagastamine sel viisil tegelikkuses toimunud 2020. a detsembris.
Maakohtu seisukoht, mille kohaselt viitaks kostja endise juhatuse liikme X.X. poolt enampakkumisel kostja osa ostjale garantiikohustusest teatamata jätmine garantii näilikkusele, on ekslik ega arvesta tegelikke asjaolusid. Enampakkumisel ei müüdud kostja vara, vaid U.T.ile kuulunud kostja osa. Seega puudus kostja juhatuse liikmel õigus ja kohustus kohtutäiturile U.T.i vara kohta info andmiseks. Täitur ei pidanud U.T.i vara müümisel teavitama sellest kostjat. Kohtutäitur oleks saanud sellist teavet nõuda vaid vara omanikult U.T.ilt. Arusaamatuks jääb maakohtu käsitlus, et tehingute näilikkust kinnitab sõidukite võõrandamine. Kostja vastu on garantiikirjast tulenev nõue hagejal, mistõttu ei saanud OÜ Puksiir & Transport garantiikirja alusel tasaarvestust teostada. OÜ-le Võsasalu anti sõiduk üle tasuta. Kostja juhatuse liikme vahetus ei muuda garantiikirja sisu ega sellest tulenevaid poolte õigusi ja kohustusi. Garantiikirja p 3 nägi ette, kuhu tuleb nõue saata. Garantiikirjast ei nähtu, et garantiikirja alusel tuleks hagejal nõue esitada kostja registrijärgsele vm aadressile, mistõttu kannab e-posti aadressi muutmise riski kostja. Maakohtu poolt määratud kostja menetluskulude suurus (s.o 7764,70 eurot) on ilmselgelt ebamõistlik. Põhjendatud ja vajalikud kostja menetluskulud ei ületa 2475 eurot.
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja jääb oma maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Garantiinõue on välistatud, sest garantiiga on tagatud kohustust, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Hageja ei ole laenulepingu alusel laenusaajale laenu andnud ja laenuleping ning garantiikiri on näilikud tehingud. Tõendeid tuleb hinnata kogumis ja garantiinõude puhul omab tähtsust ka see, kas garantiinõude aluseks oleva laenulepingu alusel tegelikkuses üldse laenu anti. Hageja on püüdnud jätta muljet, justkui kinnitaksid tunnistajate ütlused laenulepingu sõlmimist ja laenulepingu alusel laenu andmist. Tegelikkuses ilmnesid tunnistajate ütlustest vastuolud nii laenu andmise kui selle „osalise tagasimaksmise“ kohta. Kõige teravam vastuolu hageja väidete ning tõendite vahel on laenu väidetava osalise tagasimaksmise aeg. Hageja väitis käesolevas kohtuasjas kuni 3. oktoobri 2022 kohtuistungini, et laen maksti osaliselt tagasi pankrotiavalduse menetluse (16. detsember 2020) ja praeguse menetluse (17. detsember 2020) vahel. Samas nende kahe menetluse vahele ei jäänud aga isegi mitte 24 tundi. 3. oktoobril 2022 istungil tuli tunnistajate ütlustest välja, et laenusaaja pole laenu 2020. aastal üldse tagastanudki, nagu on väitnud hageja. Laenusaaja tagastas enda sõnul laenu osaliselt hoopis 2021. aasta juunis-juulis hagejale kivitöid tehes. Hageja on asunud apellatsioonkaebuses väitma, et laenu tagastamine toimuski töö arvelt peale 2020. aasta detsembrit, jättes tähelepanuta, et see ei lähe kokku hageja enda varasemate väidetega. Väite laenu osalise tagastamise kohta kivitöödega, esitas hageja esimest korda apellatsioonkaebuses. Hageja leiab ekslikult, et garantiikirja saatmine 15. septembri 2020 e-kirjaga e-postiaadressile [email protected] tõendab kostja garantiikohustusest teavitamist. Vaatamata korduvatele päringutele ei antud kostja uuele juhatusele üle raamatupidamisdokumente. Ka ei antud raamatupidamisdokumente üle kostja osa müüki korraldanud kohtutäiturile. Hageja on ekslikult väitnud, et see ei ole asjakohane. Vastupidiselt hageja väidetele viitab garantiikohustuse näilikkusele ka sõidukite võõrandamine. Kuigi OÜ-l Puksiir & Transport ei olnud kostja vastu nõudeid, tuleb arvestada, et tegemist oli tihedalt seotud isikutega, kes on omavahelist majanduslikku sõltuvust ka tunnistanud mistõttu oleks omavahel nõuete loovutamine siiski võimalik olnud. Sõidukite võõrandamisega seotud asjaolud kogumis viitavad igal juhul garantiikohustuse ja selle aluseks oleva laenusuhte näilikkusele.
Asjaolud kogumis muudavad laenu andmise ning garantiikohustuse olemasolu eluliselt äärmiselt ebausutavaks. Maakohus on tõenditele viidanud. Garantiiga tagatud kohustuse puudumine välistab garantiinõude rahuldamise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud garantiikirja (garantiilepingu) alusel tasuma hagejale 35 000 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu ja on esitanud järgmised vastuväited: laenuleping ja garantiikiri on näilikud tehingud TsÜS § 89 lg 1 ja 2 alusel ja seega tühised; 2) laenuleping on rahatu; 3) garantii andmine oli vastuolus ÄS § 159 lg-te 3 ja 4 sätestatuga; 4) garantii täitmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et ei ole usutav ega tõendatud laenulepingu ja garantiikirja allkirjastamine 28. augustil 2019 ja need dokumendid allkirjastati hiljem, kui tekkis selleks vajadus, st siis, kui kostja väljus osa võõrandamise tõttu täitemenetluses U.T.i kontrolli alt. Allkirjastamine pidi toimuma ajalises seoses hageja 15. septembri 2020 e-kirja saatmisega, kui X.X. volitused olid 9. septembril 2020 lõppenud.
8.Ringkonnakohus märgib, et garantiilepingujärgsete nõuete analüüsimiseks tuleb kõigepealt määratleda garantiileping kui võlasuhe. Suhe võlgniku ja garandi vahel on oma olemuselt teenuse osutamise leping, mis kõige enam sarnaneb käsundiga. Garantiileping ise aga on ühepoolselt kohustav leping garantii andja ja soodustatud isiku (võlausaldaja) vahel ega ole seotud kindla lepingutüübiga. Garantiiga võetakse üle kohustus hoida ära kahjud, kui garanteeritavat tulemust ei saabunud, seejuures ei mängi garantiilepingust tuleneva kohustuse tekkimisel rolli põhjused, miks tulemus ei saabunud. Garantiilepingust tulenev maksekohustus on oma olemuselt abstraktne ja peaks tekkima lihtsalt väitega, et võlgnik ei ole täitnud oma kohustust, mille täitmise tagamiseks on garantiileping sõlmitud. Seega tuleb garandil garantiilepinguga võetud kohustus üldjuhul täita siis, kui on täidetud üksnes garantiilepingus endas kokkulepitud nõude formaalsed eeldused. Garantii põhiolemuse juurde kuulub vastuväidete esitamise välistamine nii garantii tellija ja garantiiga soodustatud isiku vahelisest võlasuhtest kui ka garantii tellija ja garantii andja vahelisest võlasuhtest tulenevalt. Riigikohus kinnitas oma 5. novembri 2008. a lahendis tsiviilasjas 3-2-1-89-08, et tulenevalt VÕS § 155 lõikest 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab (p 13).
9.Maakohus viitas põhjendatult Riigikohtu asjakohasele seisukohale (maakohtu otsuse p 18), kuid asus ekslikult hindama kohustuse olemasolu, mille täitmist garantii tagab ja tuvastas 28. augusti 2019 laenulepingu näilisuse. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt garantii abstraktsest iseloomust puudub kostjal õigus vaidlustada kohustust, mille täitmist garantii tagab ja kõik sellekohased põhjendused, sh hinnang laenulepingu näilisusele ja hageja poolt raha laenamisele U.T.ile tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta.
10.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga garantiikirja näilisusele. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing
on tühine (TsÜS § 89 lg 2). Maakohus tuvastas garantiikirja näilisuse tõendeid (sh tunnistajate laenusaaja U.T.i ja kostja endise juhatuse liikme X.X. ütlused tehingute tegemise aja ja asjaolude osas) ja asjaosaliste vastuolulist käitumist hinnates, seostades ekslikult garantiikirja näilisuse laenulepingu näilisusega ja jättes selgelt tuvastamata X.X. esindusõiguse garantiikirja sõlmimiseks.
11.Ringkonnakohus märgib, et poolte tahet garantiikirja sõlmimiseks tuleb hinnata selle tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga uuritud tõenditele, et asjas ei ole võimalik tuvastada, et garantiikiri sõlmiti just 28. augustil 2019, mis on märgitud garantiikirjas allakirjutamise kuupäevana ja mida väidab hageja. Maakohus leidis põhjendatult, et tunnistajate U.T.i ja X.X. ütlused ei lange laenulepingu ja garantiikirja sõlmimise asjaolude osas kokku, mis koosmõjus muude asjas tuvastatud asjaoludega tekitab põhjendatult kahtlusi hageja väites, et garantiikirja andmises lepiti kokku just 28. augustil 2019. Selliseks oluliseks asjaoluks on mh garantiikirja p-s 3 kokku lepitud garantii alusel maksmisele kuuluva nõude garantii andjale edastamiseks kokku lepitud e-posti aadress [email protected]. Tegemist ei ole (ja ei ole kunagi olnud) kostja e-posti aadressiga, vaid kostja endise juhatuse liikme ja garantikirja allkirjastanud X.X.ga seotud ühingu OÜ Puksiir&Transport äriregistri järgne eposti aadressiga. Seega ei ole tõesed X.X. tunnistajana antud ütlused, et tegemist oli kostja ametliku e-posti aadressiga. Äriregistri andmetel oli kostja e-posti aadressiks kuni
9.septembrini 2020 [email protected] ja alates 9. septembrist 2020 [email protected]. Maakohus on neid asjaolusid oma otsuses vajalikul määral hinnanud. Hageja esitas kohtule 15. septembri 2020 e-kirja, mille kohaselt edastas hageja garantii täitmiseks nõude X.X.le garantiikirja p-s 3 kokku lepitud e-posti aadressile. X.X. tunnistajana antud ütluste kohaselt ei teavitanud ta kostja uut juhatuse liiget nõudekirjast, kuigi tal oli tema kontakt olemas, küll aga arutati nõudekirja U.T.iga (II kd lk 85). Hageja tugines kostja endisele juhatuse liikmele edastatud nõudekirjale kostja vastu 1. oktoobril 2020 pankrotiavalduse esitamisel tsiviilasjas nr 2-20-14362.
12.Dokumendi, sh garantiikirja tagantjärgi koostamine selleks õigustatud isiku poolt ei välista selle tsiviilõiguslikke mõjusid. Ringkonnakohus tegi hagejale ringkonnakohtu istungil ettepaneku tõendada, et X.X.l oli garantiikirja allkirjastamiseks kostja esindusõigus ka siis, kui see toimus hilisemal kuupäeval kui garantiikirjas märgitud. Hageja jäi selle juurde, et garantiikirja allkirjastamine 28. augustil 2019 on tõendatud ning täiendavaid tõendeid muu võimaliku allkirjastamise aja kohta esitada ei soovinud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd garantiikirja allkirjastamine 28. augustil 2019 ei ole maakohtu poolt hinnatud tõenditega tõendatud ning X.X. õigused kostja esindamisel lõppesid alates 9. septembrist 2020, ei ole asjas leidnud tõendamist X.X. esindusõigus kostja nimel garantii andmiseks hagejale. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (TsÜS § 129 lg 1). Kostja ei ole garantiikirja hiljem heaks kiitnud. Seega on vaidlusalune garantiikiri tühine. Seega ei ole võimalik ja puudub ka vajadus hinnata, kas tehingu tegemisel antud tahteavaldused olid kooskõlas avaldatud tahtele vastavate õiguslike tagajärgedega, st kas tehing oli näilik. Tühist tehingut ei pea täitma ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Ringkonnakohus leiab, et alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
Garantiilepingust tulenevate õiguste teostamine ei tohi olla vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. TsÜS § 138 lg-st 1 tuleneb üldine kohustus käituda tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus, sätte teise lõike kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Abstraktne garantiileping ei saa luua kohustust väljamaksete tegemiseks, kui garantiilepingust tulenevat õigust kuritarvitatakse. Õiguste kuritarvitamine hõlmab üldreeglina neid juhtumeid, kui garantiikirjaga tagatud põhinõue selgelt puudub (nt pooled on garantiilepingu aluseks olnud võlasuhte kokkuleppega lõpetanud). Riigikohus on leidnud, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist sellele vaatamata, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole (vt . RKTKo 3-2-1-49-12, 16.05.2012. p 11). Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks et saada varaline eelis, mis talle ei kuulu. Selline õiguste kuritarvitamine peab olema selgelt ära tuntav ja kindlaks tehtav. Õiguspositsiooni kuritarvitamisega on tegemist siis, kui soodustatu teab, et ta nõudel puudub alus.
14.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas seisneb hageja poolne õiguste kuritarvitamine tema vastuolulises käitumises garantii realiseerimisel kostja suhtes. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja käitumine garantii sissenõudmisel ja tema antud informatsioon laenusaaja poolt kohustuste täitmise osas on olnud vastuoluline ja seda eriti olukorras, kus laenuvõtja U.T.ile kuulus kostja ainuosalusosalus, mis sundvõõrandati täitemenetluses. Nimelt ei ole tunnistajana U.T.i antud ütlused laenusumma tasaarvestamise kohta tööga 2021. aastal ja vastava kokkuleppe sõlmimise ajaga kooskõlas 17. detsembri 2020 hagiavalduses esitatud väitega, et laen on koos intressidega 47 840 euro ulatuses tasutud. Tegemist on hageja vastuolulise väitega, sest pankrotiavalduses, mille menetlemine lõppes 16. detsembril 2020, avaldas hageja, et kogu U.T.i kohustus 85 000 eurot, mida garantii tagas, on täitmata. Hagi käesolevas asjas esitas hageja järgmisel päeval peale pankrotiavalduse menetluse lõppemist 17. detsembril 2020, muutes seejuures oluliselt oma väiteid tagatud nõude suuruse osas. Hageja käitumise hindamisel garantii sissenõudmisel tuleb arvesse võtta ka kostjale nõudekirja edastamisega seotud asjaolusid. Hageja asus garantiid sisse nõudma pärast seda, kui laenuvõtjale U.T.ile kuuluv kostja osalus oli sundvõõrandatud ning garantiikirja allkirjastanud X.X. ei olnud enam kostja juhatuse liige. Need asjaolud olid X.X. ütluste kohaselt hagejale teada, kellega arutati nii U.T.ile kuulunud osaluse tagasiostmist, kui ka garantiikohustuse täitmist, samuti abistas hageja X.X. 23. septembri 2020 kostjaga sõlmitud autode müügilepingu finantseerimisel (X.X. ütlused tunnistajana II kd lk 83- 85).
23.septembri 2020 sõidukite müügilepingute (I kd lk 162-163) sõlmimise käigus pidid nii hageja kui X.X. suhtlema kostja uue juhatuse liikmega. Seega olid X.X.le ja hagejale kostja uue juhatuse liikme kontaktandmed teada, vaatamata sellele ei pidanud nad vajalikuks teavitada teda garantiikirjast tulenevast kostja täitmata kohustusest enne kostja vastu pankrotiavalduse esitamist 1. oktoobril 2020. Ei hageja ega X.X. tunnistajana ei ole oma käitumise osas mõistlikke selgitusi käesolevas menetluses andnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selliselt käitudes ei ole hageja tegutsenud heas usus. 15. septembril 2020 teadvalt esindusõiguseta isikule X.X.le garantiinõude esitamisega polnud hageja tahe suunatud mitte garanti maksmapanekule, vaid õigusnäivuse tekitamisele. Ringkonnakohus leiab, et hageja käitumine oli suunatud kostjale
kahju tekitamisele, mistõttu on tegemist oma õiguste kuritarvitamisega, mis on aluseks jätta hagi rahuldamata.
15.Kuivõrd hagi jääb rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, siis jääb muutmata ka maakohtu otsus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 7764, 07 eurot (koos käibemaksuga). Maakohus vähendas seejuures hageja taotletud kulu 14 338, 92 eurot, mis koosnes osutatud õigusabist 69, 4 h, riigilõivust ja transpordikulust. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes diskretsioonipiiride ületamisel maakohtu poolt. Maakohus on hageja menetluskulude suurusega seonduvat käsitlenud otsuse seitsmel lehel, seejuures on maakohus käsitlenud hageja vastuväiteid kostja õigusabi suuruse põhjendatusele ja võtnud nende osas ka seisukoha (otsuse p-d 42-44). Maakohus vähendas kostja taotletud õigusabikulu suurust, tuvastades, et kostja esindajate põhjendatud ajakulu õigusabi osutamisele on 39, 4 h. Maakohus luges põhjendatuks kostjat esindanud advokaatide tunnitasu suurused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega menetluskulu suuruse hindamisel ja ei pea vajalikuks neid korrata. Oma väiteid, et välja mõistetud menetluskulu suurus on ilmselgelt ebamõistlik, ei ole hageja kaebuses selgelt põhjendanud. Hageja vastuväited põhinevad üksnes asjaolul, et hageja enda õigusabikulu oli maakohtus 2457 eurot, muid etteheiteid maakohtu otsuse põhjendustele ei ole hageja esitanud. Kohtuistungitele sõiduks kulunud aja eest on maakohus menetluskulude suurust põhjendatult vähendanud (maakohtu otsuse p-d 44-45).
16.Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
tuleb
menetluskulud
Kostja taotleb ringkonnakohtus välja mõista menetluskuluna hagejalt 6876, 42 eurot (koos käibemaksuga), sh õigusabi kulu 30, 5 h eest 6824, 41 eurot ja transpordikulu (kütus) 52, 01 eurot. Kostjat esindas kolm advokaati, menetluskulude nimekirja koostas jurist. Advokaatide tunnitasu määrad on vastavalt 160 eurot, 190 eurot ja 250 eurot (ilma käibemaksuta). Juristi tunnitasu määr on 110 eurot/h (ilma käibemaksuta). Hageja leiab, et käesolevas asjas ei ületa mõistlik õigusabi tunnitasu määr 130 eurot tunnis ning kostja mitme esindaja ajakulu hüvitamiseks ei ole alust. Põhjendatuks saab pidada kostja esindaja ajakulu 5 h ja 30 minuti ulatuses.
17.Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused õigusabile ringkonnakohtus on ülepaisutatud. Kuigi menetlusosaline on oma esindajaga tasu kokku leppides vaba, saab kohus vastaspoolel välja mõista kulutused õigusabile üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 3 kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-13164 asunud seisukohale, et kui erilisi põhjendusi mitme esindaja kasutamiseks ei ole, tuleks piirduda esindajakulude väljamõistmisega, mis oleks tehtud ühele esindajale. Asja keerukuse tõttu mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine eeldab selle põhjendamist nii mitut esindajat kasutanud menetlusosalise kui ka kohtu poolt. Seejuures ei viita asja tavapärasest suuremale keerukusele mitme esindaja kasutamine, vaid see peab tulenema asja olemusest ja mahust. Kui asja keerukus ei kinnita mitme lepingulise esindaja
kasutamise vajadust, tuleb üldjuhul jätta menetlusosalise lepingulise esindaja kulud osaliselt hüvitamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asi on osaliselt (õiguslikult) keskmisest tsiviilasjast keerukam ning mitme esindaja kasutamine maakohtu menetluses oli põhjendatud ulatuses vajalik. Samas ei saa sellest eeldada, et asja õiguslik keerukus eeldas mitme esindaja kasutamist samade menetlustoimingute tegemisel ka ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks eelkõige esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ja lähtub maakohtus kogutud tõenditest ning kontrollib arvestades apellatsioonkaebuse piire maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Käesolevas asjas hageja apellatsioonkaebuses uutele asjaoludele ja tõenditele ei tuginenud. Seetõttu ei eeldanud apellatsioonimenetluse keerukus ega mahukus kostja poolt mitme lepingulise esindaja kasutamist ning kostja õigusabi kulude põhjendatuse hindamisel lähtub ringkonnakohus vajalikust ja põhjendatud kulust ühele esindajale.
18.Kostja on apellatsioonimenetluses esitanud vastuse apellatsioonkaebusele pikkusega 5 lehekülge, mille seisukohad ühtivad suuresti kostja varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohtadega. Ringkonnakohus hindab põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest 6 h. Kostja kasutas õigusabi ka ringkonnakohtu istungil kestvusega 1h ja 6 minutit. Põhjendatud kuluks tuleb lugeda ka mõistlik ajakulu kohtuistungiks valmistumisele, milleks käesolevas asjas tuleb pidada 2h. Mõistlik ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele on praktikas ringkonnakohtu menetluses tavapäraselt 20 minutit. Kokku on apellatsioonimenetluses kostjale osutatud õigusabi põhjendatud ja vajalik 9, 5 h ulatuses.
19.Käesoleva menetluse eripäraks on, et õigusabi osutasid kolm erineva tasumääraga advokaati koostöös. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada asjas tunnitasu määrana 215 eurot/h (koos käibemaksuga). Kokku on kostja põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile ringkonnakohtu menetluses 2042,50 eurot.
20.Kostja leiab, et hageja peab talle hüvitama esindaja kohtuistungile sõitmise aja 4 tundi 20 minutit kostja ja esindaja kokkulepitud tunnihinna alusel. Lisaks taotleb kostja ka transpordikulu (kütus) 52, 01 eurot hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub, et lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise aja hüvitamine on põhjendatud, kuid mitte esindaja kokkulepitud tunnihinna järgi (vt selles osas Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 12). Tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamist üksikasjalikult reguleeritud, kuid analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude regulatsioon. Käesoleval ajal reguleerib advokaadile riigi õigusabi tasu maksmist ja kulude hüvitamist justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord). Korra § 151 lg 1 alates 8. detsembrist 2018 kehtiva redaktsiooni kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit, makstakse riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda. Sõiduaja eest makstava hüvitise suurus sõltub advokaadibüroo ja riigi õigusabi osutamise koha vahemaast (korra § 151 lg 1 p-d 1-5). Kuivõrd kostja esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist reguleerib korra § 151 lg 1 p 4, ei ole alust lähtuda hüvitise väljamõistmisel kostja ja tema esindaja kokkulepitud tasu suurusest.
Kostja lepinguline esindaja on taotlenud hüvitist tema tegevuskohaks oleva advokaadibüroo asukohast (Tallinna linn) õigusteenuse osutamise kohta (Tartu linn) ja tagasi sõitmisele kulutatud aja eest ning õigusabi osutamise koha kaugus lepingulise esindaja tegevuskohast jääb ühte suunda arvestades vahemikku 151-200 kilomeetrit, seega peab hageja hüvitama kostjale esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest 30 eurot, millele lisandub käibemaks 6 eurot. Hageja peab hüvitama kostjale ka transpordikulu 52, 01 eurot, mis on kooskõlas korra §-s 17 sätestatuga.
21.Kokku on kostja põhjendatud menetluskulu ringkonnakohtus 2130,51 eurot (2042, 50 + 36 + 52, 01), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja peab välja mõistetud menetluskuludelt kuni nende hüvitamiseni tasuma ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.