2.Välja mõista kostjalt K.R’lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks 472 (nelisada seitsekümmend kaks) eurot ja 39 senti (sh järelmaksulepingust nr xxxx tulenev põhinõue summas 448.87 eurot ja seadusjärgne intress summas 23.52 eurot).
3.Jätta hagi rahuldamata põhinõude 116.39 eurot, intressi 46.48 eurot, sissenõudmiskulude 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 72.20 eurot ning viivise alates 27.06.2025 kuni põhinõude summas 565.26 eurot täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 22% aastas osas.
4.Jätta menetluskulud 54% ulatuses kostja ja 46% ulatuses hageja kanda ning välja mõista kostjalt K.R’lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud kokku summas 382 (kolmsada kaheksakümmend kaks) eurot ja 05 senti ja (so 54% riigilõivust 245 eurot, õigusabikuludest 442.50 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulust 20 eurot). 1 (9)
2-25-108151
5.Välja mõista kostjalt K.R’lt hageja OÜ Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (382.05 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.
7.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kostjal on õigus 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest esitada kaja. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416) ning tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele vastavalt kas nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank või nr EE221700017003510302 AS-is Luminor Bank, riigilõiv summas 140 eurot. Maksekorraldus tuleb lisada esitatavatele dokumentidele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 17.03.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 729,68 euro saamiseks. Kohus tegi 19.03.2025 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud aadressil xxxx ja e-posti aadressil XXX ja XXX kätte toimetada.
2.Seoses sellega lõpetas Pärnu Maakohus 26.05.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Viru Maakohtule kui pädevale esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.
3.Viru Maakohtu 26.05.2025 kohtumäärusega jäeti avaldus käiguta ning avaldajale määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, so: 1) nõude esitamiseks ja põhjendamiseks hagiavaldusele ettenähtud vormis, lisades hagiavaldusele dokumentaalsed tõendid vastavalt menetlusosaliste arvule; 2) hagihinna nimetamiseks; 3) riigilõivu tasumiseks; 4) menetluskulude nimekirja esitamiseks; 5) kohtualluvuse valiku põhistamiseks; 6) vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kinnitavate dokumentide esitamiseks või üksnes põhivõlgnevuse väljamõistmise nõude esitamise kaalumiseks, 14 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest.
4.26. juunil 2025 esitas Aktiva Finance Group OÜ Viru Maakohtule hagiavalduse K.R vastu põhivõlgnevuse 565.26 eurot, intressi 70 eurot, sissenõudmiskulude 40 eurot, viivise 72.20 eurot ja edaspidise viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt AS Inbank Finance (edaspidi märgitud kui esialgne võlausaldaja) ja K.R (edaspidi kui kostja) sõlmisid 18.01.2024 järelmaksulepingu nr xxxx (edaspidi märgitud kui leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 627.88 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1, s.o hiljemalt 19.11.2024. Lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga oli kostja võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, s.o 20.08.2024, 20.09.2024 ja 20.10.2024. 26.11.2024. a saatis esialgne 2 (9)
2-25-108151 võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 19.11.2024.
5.Lepingu alusel soetas kostja kauba maksumusega 627.88 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.02.2024 – 20.01.2027. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 62.62 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 565.26 eurot.
6.VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 22% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 7. osamaksest, s.o 20.08.2024 kuni ülesütlemiseni 26.11.2024 summas 70 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus summas 70 eurot.
7.Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudekulude summa 40 eurot kujunemine: 16.01.2025. a esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot; 04.02.2025. a teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 25.02.2025. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.
8.Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 565.26 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 27.11.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 26.06.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras, s.o 22% aastas, s.o 0,06% päevas. Hageja nõuab viivist summas 72.20 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 27.06.2025 lepingujärgses viivisemääras, s.o 22% aastas.
9.VÕS §-s 403 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui laenusaaja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta VÕS § 14 tulenevate nõuete vastaselt. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid 3 (9)
2-25-108151 seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui krediidi taotlemisel on kostja esitanud hagejale ebaõiged andmed, siis on kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Hageja esitab tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. VÕS § 4034 lg-le 2 omandab esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
10.Hageja palub vastavalt VÕS §-dele 76 lg 1, 82 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1 ja 6, 108, 113 lg 1 kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 565.26 eurot, intressi 70 eurot, sissenõudmiskulude 40 eurot, viivise 72.20 eurot ja viivise alates 27.06.2025 kuni põhinõude summas 565,26 eurot täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 22% aastas. Lisaks palub hageja välja mõista menetluskulud summas 687.50 eurot, sh riigilõiv 245 eurot ja õigusabikulud 442.50 eurot ning viivis väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
11.Juhul, kui kostja ei vasta hagile kohtu määratud tähtajaks, palus hageja lahendada hagi tagaseljaotsusega.
MENETLUSE KÄIK
12.Viru Maakohus võttis 27.06.2025 määrusega hagi menetlusse ning saatis kostjale hagiavalduse koos hageja nõudeid põhjendavate dokumentidega, kohustades kostjat kirjalikult vastama 20 päeva jooksul alates dokumentide kättesaamisest. Maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Varasemas menetluses on XXX, Sillamäe korteriomanik kinnitanud, et võlgnik ei xxxx korteriomanik ei osanud öelda kes antud aadressil elab. Kohus saatis 10.04.2025 dokumendid aadressile XXX 36 - 20, XXX. Kiri tagastati kohtule märkega ümbrikul „ei ela sellel aadressil“. Vastuseks Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna järelepärimisele on Teabehaldusteenistuse referent vastanud 20.05.2025, et K.R ei ole kriminaalhoolduses arvel. Kohus saatis hagimenetluses menetlusdokumendid e-posti aadressil XXX ja XXX, kuid kättesaamise kinnitus puudub. Aadressile xxxx saadetud dokumendid tagastati kohtule märkega „ei viibinud kohal“. Vastuseks Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna järelepärimisele on Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur vastanud 09.04.2025, et Politsei- ja Piirivalveameti andmetel K.R viimane teada olev aadress on XXX-i (seisuga 09.07.2019), ning viimane teada olev kontakt telefon on XXX (seisuga 21.02.2020) ja XXX (seisuga 13.01.2024). Seega toimetas kohus 4 (9)
2-25-108151 kohtudokumendid kostjale kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel, dokumendid on loetud kätte toimetatuks 01.11.2025. Kirjalikku vastust hagiavaldusele kostja esitanud ei ole. Kohus hoiatas kostjat, et kohtu antud tähtajaks vastamata jätmise korral võib kohus kohtuistungit pidamata, hageja taotlusel, hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub TsMS § 407 lg 1 kohaselt rahuldamisele tagaseljaotsusega, kuid seda osaliselt.
14.TsMS § 407 lg 1 ja lg 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada kohtuistungit pidamata hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
15.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
16.Kostja poolt tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel seega omaksvõetuks lugeda järgmised faktilised asjaolud: 1) AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 18.01.2024 järelmaksulepingu nr xxxx summale 627.88 eurot, intressimääraga 22% aastas, krediidi kulukuse määr 43.83%, tagasimaksed iga kuu 20. kuupäevaks, tagasimaksete arv 36, osamakse suurus 29.15 eurot, lepingutasu 0 eurot; 2) Füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t. et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. 3) Lepingu alusel kasutas kostja laenu kokku 627.88 eurot. 4) Kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 179.01 eurot, millest on loetud põhiosa katteks 62.62 eurot; 4) Kostja jäi lepingu suhtes tasumisega viivituses alates augustist 2024. a, seda vähemalt kolme, augusti, septembri ja oktoobri osamaksete tasumisega. 5) Kostjale saadeti 05.11.2024 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 26.11.2024 saadeti kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. 6) Krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 26.11.2024.
17.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 järgi 5 (9)
2-25-108151 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
18.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25).
19.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
20.Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel 6 (9)
2-25-108151 täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenuandja lepinguid sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud taotlusele ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Kohus märgib, et seadus küll ei kohusta krediidiandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tingimata krediidisaaja pangakonto väljavõtet küsima, kuid krediidiandjate- ja vahendajate seadus (KAVS § 50 lg 3) paneb krediidiandjale kohustuse võlgniku esitatud teavet kontrollida (tehes selleks mõistlikke pingutusi). Võimalike maksehäirete senine puudumine avalike allikate andmete põhjal ei saa tähendada seda, et krediidivõtjal ei oleks laenu võtmise hetkel võimalikku finantsilist riskikäitumist. Seega asub kohus käesoleval juhul seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
21.Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. VÕS 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu).
22.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole on krediidilepingu kehtivuse perioodil intressimäär alates 18.01.2024 kuni 30.06.2024 4.50% aastas ja 01.07.2024 kuni 26.11.2024 4.25% aastas.
23.Lepingu alusel kasutas kostja krediiti kokku 627.88 eurot. Tagasimakseid on tehtud kogusummas 179.01 eurot. Vastavalt hagiavaldusele on leping üles öeldud 26.11.2024 ning nimetatud ajast on muutunud lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult hagiavalduse kohaselt 565.22 eurot. Seadusjärgne intress (alates 19.01.2024 ehk krediidi kasutusele võtmisele järgnevast päevast) kuni lepingu ülesütlemiseni 26.11.2024 on summas 23.52 eurot. Eeltoodu kohaselt tuleb kostjalt peale ümberarvestusi VÕS § 415 lg 2 kohaselt välja mõista põhivõlgnevus 448.87 eurot ja seadusjärgne intress summas 23.52 eurot.
24.Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole andmeid, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta 7 (9)
2-25-108151 saanud maksetega viivitusse sattuda. Kohus mõistab hageja kasuks välja põhinõude 448.47 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal ei ole õigust taotleda sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist.
25.Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 40 eurot lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja vastavalt lepingus kokku lepitust laenuhaldustasu. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka sissenõudekulud. VÕS § 4034 lg 7 alusel tuleb jätta rahuldamata hageja nõude sissenõudekulu 40 euro väljamõistmiseks.
26.Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhinõue summas 448.87 eurot ja seadusjärgne intress summas 23.52 eurot, kokku 472.39 eurot. Ülejäänud nõuded tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab haginõude protsentuaalselt 54% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 54% kostja ja 46% hageja kanda.
28.Hageja on hagiavalduses märkinud, et palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 245 eurot ja õigusabikulud 442.50 eurot. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulude suurus põhjendatud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu 11.02.2015 määrus 3-2-1-115-14, p 11). Hagejale on osutatud õigusabi 2.5 tunni ulatuses. Hageja poolt toodud andmetel osutab hageja poolt volitatud esindaja Julianus Inkasso teenust 169 eurot tunnis, millele käibemaksu ei lisandu. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 17.03.2025 summas 65 eurot ning hagiavalduse esitamisel 26.06.2025 summas 180 eurot. Menetluskulud kokku on seega summas 687.50 eurot, s.h riigilõiv 245 eurot, õigusabikulud 442.50 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 54% 687.50 eurost, so 382.05 eurot.
29.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 8 (9)
2-25-108151
30.Kohus rahuldab hagi osaliselt lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS §-dest 142 lg 2; 162 lg 1 ja lg 2; 407 lg 1, lg 2 ja lg 3; 415; 416; 442; 444 lg 3; 468 lg 1 p 2 tagaseljaotsusega. /digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov Kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.