Menetlusosalised ja nende Hageja RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTS esindajad ringkonnakohtus (registrikood 10179460), lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli Kostja Neticom OÜ (registrikood 10650512), seaduslik esindaja JR Kohtuistungi toimumise aeg
20.03.2023
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.12.2022 otsus tsiviilasjas 2-20-8733 ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSi hagi Neticom OÜ vastu 35 300,49 euro, sellelt arvestatud viivise 32 476,45 euro ja edasiulatuva viivise nõudes.
2.Jaotada uuesti maakohtu menetluskulud ja jätta need RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSi kanda.
4.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSi kanda.
1(8)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTS (hageja) esitas 16.06.2020 Harju Maakohtule hagi Neticom OÜ (kostja) vastu võla ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 35 300,49 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 32 476,45 eurot ja edasiulatuva viivise põhisumma jäägilt 0,01 % päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 7223,06 eurot. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.06.2016 arvelduslaenu lepingu, mille alusel pidi hageja andma kostjale arvelduslaenu kuni 197 000 eurot. Lepingu kohaselt pidi hageja kostjale laenu kandma osade kaupa. Hageja poolt on kostjale kokku üle kantud 197 000 eurot. Pooled leppisid lepingus kokku, et kostja maksab hagejale laenu tagasi hiljemalt 30.07.2017. Kostja tähtajaks laenu ei tagastanud. Lepingus kokku lepitud intressimäär oli 3,6% aastas ning intressi tuli tasuda koos laenu põhiosa tagasimaksega. 30.07.2017 seisuga oli kostja põhivõlgnevus 197 000 eurot ja intressivõlgnevus 6813,60 eurot. Kostja tasus 06.11.2017 hagejale 120 000 eurot, millest hageja arvestas intressi ja viivise katteks 32 029,60 eurot ja põhivõla katteks 87 970,40 eurot. Kostja tasus 07.12.2017 hagejale 77 000 eurot, millest hageja arvestas viivise katteks 3270,89 eurot ja põhivõla katteks 73 729,11 eurot. Rohkem makseid kostjalt laekunud ei ole. Hagi esitamise seisuga on põhivõla jääk 35 300,49 eurot. Hageja on arvestanud põhivõla jäägilt viivist alates 08.12.2017 kuni hagi esitamiseni lepingus kokkulepitud viivisemääras 0,1% päevas. Selle tulemusel on hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 32 476,45 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja poolt 06.11.2017 ja 07.12.2017 tehtud tagasimaksete näol oli poolte kokkuleppel tegemist laenu põhiosa tagastamisega. See nähtub maksete summast (197 000 eurot) ning maksekorraldustest. Kuna tegemist oli arvelduslaenuga, ei olnud lepingus märgitud tagastamise kuupäev kindel ning pooled pikendasid seda jooksvalt. Pikendamine toimus suuliselt ning uueks tagasimakse tähtajaks lepiti kokku 31.12.2017. Laen on tagastatud tähtaegselt. Seega puudub hagejal ka viivisenõue. Hageja ei ole viiviseid enne hagi esitamist kostjalt nõudnud, mistõttu on
2(8)
hageja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud õiguse viiviseid nõuda. Asjaolu, et hageja ei nõudnud kostjalt viiviste tasumist enne 2017. aasta lõpus toimunud makseid, tõendab samuti, et poolte kokkuleppel pikendati laenu tagastamise tähtaega. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 08.12.2022 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 67 776,94 eurot, millest 35 300,49 eurot on põhivõlgnevus ja 32 476,45 eurot hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis, ning lisaks sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlgnevuselt 35 300,49 eurolt määraga 0,1% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast 16.06.2020 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 7223,06 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1932 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - hageja ja kostja sõlmisid 01.06.2016 kuupäeva kandva laenulepingu, mille hageja esindaja allkirjastas digitaalselt 03.04.2017 ja kostja esindaja 05.04.2017; - laenulepingu alusel andis hageja kostjale kui laenusaajale laenu 197 000 eurot intressimääraga 3,6% aastas tagastamise tähtajaga 30.06.2017 (lepingu p-d 2.1 ja 3.1); - laenusaaja pidi maksma intressi vastavalt laenu tegelikule kasutusajale (p 2.3); - intressid tuli tasuda koos laenu põhiosa tagasimaksega (p 2.4); - hageja kandis laenusumma kostjale üle mitme erineva maksega; - kostja tegi hagejale 06.11.2017 makse 120 000 eurot ja 07.12.2017 77 000 eurot, kokku 197 000 eurot; - lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel tuli laenusaajal tasuda viivist 0,1% päevas (p 2.5); - lepingut võis muuta ainult poolte kokkuleppel ning kõik lepingutingimuste muudatused tuli vormistada lepingu lisadena, mis mõlemapoolselt allkirjastatuna on lepingu lahutamatuteks osadeks (p-d 5.1 ja 5.2); - pooled ei sõlminud kirjalikku lepingu tähtaja pikendamise kokkulepet; - 11.12.2017 saatis hageja raamatupidaja kostjale müügireskontro koos laenuintresside arvestusega, mille kohaselt on kostjal intressivõlgnevus 9648,60 eurot ja viivist arvestuses toodud ei ole; - 23.04.2018 saatis hageja raamatupidaja kostjale saldokinnitused, milles märgiti, et kostjal on võlgnevus laenuintresside osas summas 9648,60 eurot.
3.2.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja ees laenulepingust tulenev põhi- ja viivisevõlgnevus, sest kostja tasutud maksed tuli osaliselt arvestada intressikohustuse katteks ning kostja ei tagastanud laenu kokkulepitud tähtajaks. Maakohus järeldas tuvastatud asjaoludest, et lepingust tulenes kostjale intressi tasumise kohustus. Nõude rahuldamise alusena viitas maakohus VÕS § 396 lg-le 1, § 397 lg-le 1 ja § 76 lg-le 1. VÕS § 13 lg 3 näeb ette, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kostja ei ole tõendanud, et lepingut suulise kokkuleppega muudeti ning hageja oli sellisel viisil lepingu muutmisega nõus.
3(8)
Hageja esitatud pearaamatu väljavõttest nähtuvad ajavahemikus 02.06.2016 kuni 12.12.2016 kostjale tehtud laenu väljamaksed. Kostja esitatud konto väljavõtte kohaselt kandis ta 06.11.2017 hagejale 120 000 eurot selgitusega „laenu tagastamine“ ning 07.12.2017 sama selgitusega 77 000 eurot. Maakohus leidis, et selliste üldsõnaliste maksekorralduste selgituste põhjal ei saa järeldada, et kostja oleks teatanud just laenu põhiosa makse tegemisest.
3.3.Tulenevalt VÕS § 88 lg-test 8 ja 9 võis kostja tasuda ainult ja esmalt laenu põhiosa makseid, tasumata intressi ja viivist, üksnes hageja kui võlausaldaja nõusolekul. Sellise nõusoleku olemasolu ei ole kostja väitnud ega tõendanud. 11.12.2017 laenuarvestusest ja 23.04.2018 hageja raamatupidaja kinnitusest ei saa järeldada, et hageja oleks viivisenõudest loobunud või et pooled oleksid kokku leppinud laenulepingu tähtaja pikendamises. Hageja raamatupidaja koostatud arvestused või saldokinnitused ei oma mõju pooltevahelisele lepingulisele suhtele. Oma olemuselt kujutavad sellised pöördumised endast järelepärimisi, mida raamatupidamise arvestusega tegelev isik peab seadusest tulenevalt saatma.
3.4.12.10.2022 istungil vande all üle kuulatud kostja seaduslik esindaja JR avaldas, et laenuleping sõlmiti algselt suuliselt ja selle alusel maksti laen välja. Juunis 2017 helistas ta enda ütluste kohaselt hageja esindajale PK-le seoses laenulepingu pikendamisega ning PK oli pikendamisega nõus. JR ütluste kohaselt leppis ta Ü-ga kokku samadel tingimusel ja laenuleping oligi pikendatud kuni 2017. aasta lõpuni. Kirjalikult seda ei vormistatud. JR väitis, et lepingute suuline sõlmimine oli tavapraktika. Ühtlasi kinnitas JR, et lepingujärgne intress jäi tasumata. Tunnistaja PK eitas laenulepingu tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimist. Raamatupidaja poolt koostatud dokumentide osas selgitas tunnistaja, et viivise arvestust tavapäraselt raamatupidamisse ei kirjutata ja viivise arvestamine ei ole raamatupidaja kohustus. Kirjaliku laenulepingu koostamisega seotud asjaolusid PK ei mäletanud, kuid ta eitas, et kostja oleks taotlenud laenulepingu muutmist. Samuti leidis ta, et kostja ei ole teavitanud, millise kohustuse ta laenulepingu alusel täitis. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna PK ei mäletanud mitmete kostja väidetud asjaolude esinemist, on tema ütlused ebausaldusväärsed. Tunnistaja ütlused ei muutu ebausaldusväärseteks üksnes seetõttu, et need ühe poole väiteid ei toeta. Ühtlasi ei nõustunud maakohus kostja väidetega, et kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused tõendavad laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimist, sest need on kooskõlas teiste tõenditega. Ühestki teisest asjas kogutud tõendist ei tulene, et pooled oleksid pikendanud laenulepingu tagastamise tähtaega. Kuna ükski teine tõend kostja väiteid ei toeta ning kostja ei ole esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et kirjalike lepingute puhul oli nende suuline muutmine poolte tavapraktik, ei saa kostja ainult enda seadusliku esindaja vande all antud ütlustega tõendada laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Kostja väited selle kohta, miks ta viivist tasuma ei pea, on menetluse kestel muutunud. Algselt väitis kostja, et kuna laen oli arvelduslaen, ei näinudki leping ette konkreetset tagastamise tähtaega, vaid laenu tagastamise tähtaega muudeti jooksvalt. Menetluse kestel asus kostja väitma, et laenu tagastamise tähtaega pikendati suulise kokkuleppega 2017. aasta juunis.
3.5.Kostja on laenulepingut rikkunud. Kostja ei ole lepingus toodud tähtajaks laenu tagastanud ning kostja ei saanud laenulepingut ühepoolselt muuta. Kostja on küll tagastanud hilinemisega laenu põhiosale vastava summa, kuid on jätnud täielikult tasumata intressi. Seega oli hagejal õigus lugeda tehtud maksete arvelt tasutuks sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisekohustused.
4(8)
Kostja tehtud maksete arvelt on hageja lugenud intressikohustuse täidetuks, kuid endiselt on osaliselt tasumata laenu põhiosa. Kuna kostja ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning kostja ei esitanud vastuväiteid hageja nõude arvestusele, on kostjal endiselt tasumata laenu põhiosa 35 300,49 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
3.6.Pooled on lepingus kokku leppinud, et kostjal tuleb maksete tasumisega viivitamisel tasuda lepingujärgses määras viivist. Kostja ei ole põhistanud, millest tulenes hageja kohustus esitada kostjale viivisenõue enne hagiavaldusega kohtusse pöördumist. Sellist kohustust seadusest ei tulene. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastu vaielnud. Eeltoodust lähtuvalt kuulub hageja viivisenõue 32 476,45 eurot VÕS § 113 lg 1 alusel rahuldamisele. Samuti kuulub rahuldamisele edasiulatuva viivise nõue. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja maksekorralduste selgitused „laenu tagastamine“ ei võimalda järeldada, et tegemist on põhiosa tagasimaksetega. Kostja on tagastanud täpselt laenu põhiosa suuruse summa. Maksekorralduste selgitustes märgitud sõna „laen“ all saab mõista vaid laenu põhisummat. See sõna ei saa mõistlikult käia viiviste ega intresside kohta. VÕS § 88 lg-te 8 ja 9 alusel võis kostja tasuda esmalt laenu põhiosa makseid hageja kui võlausaldaja nõusolekul. Maakohus on ebaõigesti eitanud laenulepingu pikendamise kokkulepet. Maakohus ei analüüsinud, milline tähendus on sellel, et hageja nõustus ja määras, et kostja maksed olid tehtud põhikohustuse katteks. Kostja on viimast tõendanud. Kostja ei nõustu, et hageja raamatupidaja poolt 11.12.2017 kostjale saadetud müügireskontro ei võimalda järeldada, et hageja oleks viivisenõudest loobunud või et pooled oleksid kokku leppinud laenulepingu tähtaja pikendamises. Tegemist on kostja sõsarühingu Reales OÜ raamatupidamise müügireskontroga. Siiski on hageja raamatupidaja liitnud kostja ja Reales OÜ võlgnevused ja kirjutanud 11.12.2017 e-kirjas JR-le, et hageja võlgnevus on kokku 12 540,30 eurot. Seega liitis raamatupidaja Reales OÜ võlgnevuse 2891,70 eurot ja kostja laenuintresside võlgnevuse 9648,60 eurot. See tõendab, et hageja ei arvestanud viiviseid. Hageja 11.12.2017 e-kirjale lisatud intressiarvestusest nähtub selgelt, et hageja ise arvestas laenuintressi kuni laenu tagasimakseteni, mistõttu jaatas lepingu kehtivust (intressi saab arvestada ainult kuni laenu tasumise tähtajani). Samuti nähtub tõendist, et hageja arvestas kostjalt laekunud summad maha põhivõlgnevusest, kuna põhiosa saldo muutus viimase makse järel 07.12.2017 nulliks. Seega lähtus hageja laenulepingu tähtaja pikendamise kokkuleppest. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja pearaamatu väljavõttes loeti samuti laenu põhiosa täielikult tagastatuks. Kostja ei vaielnud hageja raamatupidaja poolt 23.04.2018 saadetud saldokinnitusele vastu. Hageja tegi 23.04.2018 e-kirjaga selge avalduse, et kostja võlg hageja ees moodustub üksnes laenuintressidest 9648,60 eurot. See omakorda kinnitab, et laen tagastati tähtaegselt. Saldokinnitused on tõendid sellest, et hageja luges kostja maksed tähtaegseteks ja põhivõla katteks. Selline hageja käitumine tõendab, et suuline leping tähtaja muutmiseks oli sõlmitud. Maakohus jättis tõendina hindamata hageja juhatuse liikme PK 18.04.2019 digiallkirjastatud saldokinnituse, millega hageja kinnitas, et kostja võlgnevus hageja ees seisuga 31.12.2018 on 13
5(8)
757 eurot (sh laenuintressid 9757,70 eurot). Maakohus jättis kohaldamata VÕS § 204 lg 2 esimese lause, mille kohaselt kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, loetakse, et saldo on õige. PK ütlused on ebausaldusväärsed. PK ütles vande all, et laenu ei makstud välja suulise lepingu alusel. Ometi on tuvastatav, et laenu väljamakse toimus enne laenulepingu allkirjastamist. Üheksal korral vastas PK temale esitatud küsimustele, et ta ei mäleta. Ta tunnistas, et kostja tehtud maksed luges ta muu kui põhivõla katteks vahetult enne hagi esitamist tulenevalt emotsionaalsetest põhjustest. 24.01.2022 istungil täpsustas kostja oma väited laenulepingu tähtaja pikendamise kokkulepe kohta. Laenu tagastamise kuupäev ei olnud kindel ja pooled pikendasid seda jooksvalt. Arvelduslaenu eripära seisneb selles, et selle tagastamine on vaba. Kostja tugines samas ka sellele, et lepingu tähtaega pikendati suuliselt. Laen maksti välja enne kirjaliku laenulepingu sõlmimist suulise laenulepingu alusel. Kirjalik laenuleping vormistati alles kolmveerand aastat hiljem ja laenu tähtaega pikendati jälle suuliselt. Hageja esitas viivisenõude esimest korda hagiavalduses, olles eelnevalt korduvalt edastanud saldokinnitusi, milles viivisenõue puudus. Kostja taotles alternatiivselt viivisenõude rahuldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel, kuid maakohus jättis selle kostja taotluse sootuks käsitlemata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
6.Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel. Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 108 lg-s 1, § 396 lg-s 1 ja § 397 lg-s 1, viivise nõude osas VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu.
7.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada poolte kokkulepet laenulepingu pikendamiseks.
7.1.Maakohus leidis põhjendamatult tunnistaja PK ütlustele tuginedes, et laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimine ei leidnud tõendamist. Küsimusele, kas lepingupooled on taotlenud lepingu muutmist, vastas tunnistaja PK (I kd, tl 113): „Ei mäleta, et oleks.“ Nimetatust võib järeldada nii seda, et PK eitab laenulepingu tähtaja pikendamist, kui ka seda, et isik ei mäleta enam selliseid asjaolusid.
7.2.Pooled ei vaidle selle üle ja nimetatu nähtub nii hageja esitatud pearaamatu väljavõttest (I kd, tl 5-6) kui ka kostja esitatud hageja pearaamatupidaja 11.12.2017 saadetud Exceli tabelist (I kd, tl 157), et vaidlusalune laen väljastati kostjale mitme erineva osamaksega ajavahemikul 02.06.2016– 12.12.2016. Maakohus tuvastas, et kirjalik laenuleping kannab 01.06.2016 kuupäeva, kuid on hageja ja kostja poolt allkirjastatud vastavalt 03.04.2017 ja 05.04.2017. Nimetatud tõenditest saab teha järelduse, et laenusummad maksti kostjale välja 2016. aasta lõpuks, aga kirjalik laenuleping sõlmiti 05.04.2017.
6(8)
Tuvastatu on kooskõlas kostja seadusliku esindaja JR vande all antud seletusega, mille kohaselt sõlmiti laenuleping suuliselt juuni alguses 2016, kuid esialgu kirjalikku dokumenti selle kohta ei vormistatud, sest selline oli kolme aktsionäri vaheline tavapraktika. Kirjalik leping sõlmiti tagantjärele audiitori jaoks. Aktsionäride all peab tunnistaja ilmselt silmas hageja aktsionäre OÜ Linaleo, OÜ Viker ja OÜ Neticom, mille juhatuse liikmed on vastavalt PK, ÜU ja JR. PK oli laenulepingu allkirjastamise ajal vaidlustamata asjaolude kohaselt ka hageja seaduslik esindaja.
7.3.Maakohus tuvastas, et kostja märkis vaidlusaluse kahe makse selgitusse „laenu tagastamine“. Samuti, et 11.12.2017 saatis hageja raamatupidaja kostjale müügireskontro koos laenuintresside arvestusega (I kd, tl 155–157), mille kohaselt on kostjal intressivõlgnevus 9648,60 eurot ja viivist arvestatud ei olnud, ning 23.04.2018 saatis hageja raamatupidaja kostjale saldokinnitused (I kd, tl 158-162), milles märgiti, et kostjal on laenuintresside võlgnevus 9648,60 eurot. Eelmainitud 11.12.2017 raamatupidaja e-kirjale lisatud Exceli tabelist (I kd, tl 157) nähtub tulbast „Laen EUR /tagastatud“ laenu tagasimaksmine kahe maksega suuruses 120 000 ja 77 000 eurot vastavalt 06.11.2017 ja 07.12.2017. Tulbast „Laen EUR / saldo“ nähtub, et seisuga 07.12.2017 on saldo null. Tulbast „Intressid EUR / arvestatud“ nähtub intressi arvestamine kuni 07.12.2017 ja intressisaldo 07.12.2017 seisuga 9648,60 eurot. Samad andmed laenu tagasimaksmise ja selle saldo kohta nähtuvad hageja hagi lisana esitatud pearaamatu väljavõttest (I kd, tl 5). Tõenditest saab teha järelduse, et kuni 07.12.2017 arvestas hageja laenult intressi ja ei arvestanud viiviseid. Hageja raamatupidaja 23.04.2018 e-kirjaga saadetud saldo-kinnituskirjast (I kd, tl 158–159) nähtub, et kostjal paluti kinnitada enda laenuintresside võlgnevust hageja ees 31.12.2017 seisuga 9648,60 eurot. Vastav intresside summa on sama, nagu arvestatud hageja pearaamatu väljavõttes (I kd, tl 5) ning tegemist on intressivõlgnevusega laenult summas 197 000 eurot. 18.04.2019 PK allkirjastatud saldo-kinnituskirjast (I kd, tl 161–162) nähtub, et kostjal paluti kinnitada seisuga 31.12.2018 oma võlgnevust hageja ees 13 757,70 eurot, millest laenuintressid olid 9757,70 eurot. Nimetatud summad on kooskõlas hageja pearaamatu väljavõttega (I kd, tl 5), mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu ka peale praeguse menetluse esemeks oleva laenu tagastamist. Tõendist nähtub, et 06.04.2018 kandis hageja kostjale 2500 eurot ja 10.04.2018 1500 eurot. Pearaamatu väljavõtte (I kd, tl 5-6) pealdises olevast kirjest „viimane registreerimise kuupäev 08.06.2020“ saab järeldada, et 08.06.2020 seisuga on need summad tagastamata. Kui lahutada 18.04.2019 saldo-kinnituskirjas nähtuvast kostja võlgnevusest kostjale pärast 07.12.2017 laenatud summad 4000 eurot, vastab saadud summa ligikaudu kostja praeguse vaidluse esemeks oleva laenulepingu intressivõlgnevusele (13 757,70 – 4000 = 9757,70 eurot). Summa vähesel määral erinev suurus on kostja selgituste kohaselt ringkonnakohtu istungil selgitatav uue laenu (4000 eurot) intresside summaga, mis lisandub varasemale intressivõlgnevusele.
7.4.Tõenditest kogumis nähtuv on kooskõlas kostja seadusliku esindaja JR vande all antud ütlustega, mille kohaselt helistas ta seoses laenulepingu pikendamise sooviga juuni lõpus 2017. aasta PK-le ja viimane oli nõus sellega, et pikendada laenulepingu tähtaega kuni 2017. aasta lõpuni. Samadel tingimustel leppis JR kokku ka ÜU-ga. Laenu pikendamist ei peetud vajalikuks dokumenteerida kirjalikult, kuna sel ajal hagejat ei auditeeritud ja laen maksti ära enne kui aastalõpu bilanss valmis. Sellise tõenditele antud tõlgendusega on kooskõlas ka kostja seisukoht, et kui laenulepingut ei oleks pikendatud ja laenu tagasimaksmise tähtaeg olnuks kirjalikus kokkuleppes kokkulepitud 30.06.2017, poleks intressi saanud peale nimetatud kuupäeva arvestada.
7(8)
7.5.Asjas esitatud tõenditest kogumis saab teha järelduse, et pooled pikendasid suuliselt laenu tagastamise tähtaega kuni 2017. aasta detsembri lõpuni ja hageja ei või tugineda sellele, et lepingut ei ole muudetud kirjalikus vormis (VÕS § 13 lg 3 mõttes).
8.Kuna laenulepingut pikendati kuni 2017. aasta lõpuni ja tuvastatud asjaoludel oli laen 07.12.2017 seisuga tagasi makstud, ei jäänud kostja laenusumma tagasimaksmise kohustuse täitmisega viivitusse ja hagejal ei tekkinud õiguslikku alust arvestada laenusummalt viivist. Seetõttu puudub vajadus hinnata kostja väiteid selle kohta, kas hageja loobus viivisenõudest või on viivise nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus märgib siiski, et maakohus on vastupidiselt apellatsioonkaebuse etteheitele viivisenõude vastuolu hea usu põhimõttega analüüsinud. Kuna intress tuli tasuda maakohtu tuvastatu kohaselt koos laenu põhiosa tagasimaksega (laenulepingu p 2.4) ja laen tuli ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt tagasi maksta hiljemalt 2017. aasta detsembri lõpus, puudus hagejal õiguslik alus arvestada osa tasutud laenumaksetest intressi katteks. Intressi maksmise kohustus muutus sissenõutavaks ja võlausaldajal oli õigus nõuda selle täitmist alles 01.01.2018 (VÕS § 82 lg-te 1 ja 7 mõttes). Kostja ülekannete selgitustest on arusaadav, et need on tehtud laenu põhiosa tagastamiseks (VÕS § 88 lg 1). Kuna intressi tasumise kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks, sai võlgnik määrata, et ta täidab tehtavate maksetega laenu põhiosa tagastamise kohustuse (VÕS § 88 lg-d 8 ja 9). Kuigi kostja intressi tasunud ei ole, pole hageja ka sellist nõuet esitanud.
9.Kokkuvõttes ei võlgne kostja hagejale praeguses hagis nõutud summasid ja hageja nõuded jäävad seetõttu rahuldamata.
10.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1).
11.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
12.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.