Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

2-21-112607 Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg-le 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja esitas 14.06.2021 Viru Maakohtule hagi G L (edaspidi kostja) vastu võlgnevuse 975,43 euro võlgnevuse, 191,56 euro intressi, 50 euro sissenõudmiskulude ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud 340,46 euro viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja P G OÜ (esialgne võlausaldaja) 21.11.2019 krediidikonto lepingu nr XX, mille alusel kostja võttis 1000 (400 + 600) eurot krediiti. Kostja kohustus krediidi tagastama kokkulepitud maksegraafikute alusel. Igakordse krediidi väljavõtmisega tagasimaksete graafik muutus. Kostja on põhiosa katteks tasunud 24,57 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 975,43 eurot. Kuivõrd kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles P G OÜ lepingu üles 30.07.2020. P G OÜ loovutas 31.07.2020 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Krediidikonto lepingu põhitingimustes lepiti kokku, et põhisummale lisandub täiendavalt intress. Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks 39,99% aastas. Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates esimesest osamaksest 15.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud kuuenda osamakseni 15.07.2020 191,56 eurot (27,77+31,85+33,81+32,55+33,42+32,16). Kostja intressi tasunud ei ole, intressi võlgnevus on 191,56 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses saatnud kostjale korduvalt maksemeeldetuletusi. Vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust tasunud. Hageja esitab tõendina kostjale saadetud tasuta ja tasulised kirjad. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist

2-21-112607 ga. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue 340,46 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 15.06.2021 seadusjärgses viivisemääras 8% aastas. Ühe aasta kohta moodustub viivis järgmiselt: põhivõlg 975,43 eurot x 8% = 78,03 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks: - põhivõlgnevus 975,43 eurot, intress 191,56 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 340,46 eurot; - viivis alates 15.06.2021 kuni põhinõude 975,43 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; - menetluskulud, sealhulgas riigilõiv 225 eurot ja hageja õigusabikulud 480 eurot; - väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja 02.07.2021. a vastus Hagiavalduse vastuses kostja hagi ei tunnista, sest kostja tasub laenu. Seoses eriolukorraga riigis oli kostjal tasumisega raskusi, sest kostja jäi tööta. Kostja teavitas sellest laenuandjat ja palus aega laenu tagastamiseks. Laenu väljastamisel keegi kostja maksevõimet ei kontrollinud. Kostja leiab, et leping on tühine ja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kui kompromiss on mõistlik, siis võib asja lahendada kompromissiga. Kostja esitas 05.07.2021 kohtule tõendi kokku 50 euro tasumise kohta (21.02.2020 - 39 eurot ja 31.05.2020 - 11 eurot). Kostja selgitas 11.07.2021 täiendavalt, et tasus laenu 50 eurot enda kontolt ja 78 eurot õe kontolt, s.o kokku on 128 eurot. Kostja leiab, et ta peab veel tagastama 827 (1000 128 eurot eurot. Hageja 29.07.2021. a seisukoht Hageja kostja seisukohtadega osaliselt ei nõustu. Pooltel puudub vaidlus, et kostja ja P G OÜ sõlmisid lepingu nr XX, mille alusel kostja võttis krediiti 1000 eurot. Kostja läbis profiilianalüüsi, mille käigus hinnati temaga seotud riske. Kostja kinnitas lepingu vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest. Kostja on lepingu tingimusi aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ja need on saanud lepingu lahutamatuks osaks. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ja tal on piiramatu õigust käesolevat laenulepingut sõlmida, tal on piisavalt raha laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele; tal ei ole sõltuvussuhet laenu võtmiseks ja kasutab laenu ainult tarbimiseks ja mitte erakorralise vajaduse rahuldamiseks; soovib täita laenulepinguga endale võetud rahalisi kohustusi tähtaegselt ja ettenähtud ulatuses; kinnitab, et kõik ülaltoodud andmed on tõesed ja vastavad tegelikkusele. Laenuandja omandas teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

2-21-112607 Hageja ei nõustu kostja väitega, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine. Kui kostja väidab, et sõlmitud leping on tühine, peab kostja tühisuse aluseks olevad asjaolud kohtule ning hagejale välja tooma ning tõendama. Kostja seda teinud ei ole. Kostja jättis krediidi tagastamata jätmisega VÕS § 100 mõttes võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Kuivõrd kostja jättis lepingukohustused täitmata, oli hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Hageja üritas asja lahendada kohtuväliselt, kuid see ei olnud tulemuslik. Hageja esindaja kogus, tutvus ja analüüsis nõude aluseks olevaid dokumente, koostas hagiavalduse, komplekteeris hagiavalduse lisad ja esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele kulub aega, hageja esindaja on teinud tööd ning hageja esindaja ajakulu on igati põhjendatud. Kohtumenetlusega kaasnevad kulud, s.t riigilõivu tasumine ning hageja õigusabikulud on tekkinud kostja tegevuse tulemusena ning tuleb jätta kostja kanda. Hageja esitas hagiavalduse tervikteksti uuesti, kuna eksis hagiavalduse kirjutamisel põhiosa suurusega. 21.11.2019 sõlmis P G OÜ ja kostja krediidikonto lepingu nr XX, mille alusel võttis kostja välja krediiti 1000 (400+600) eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama kokkulepitud maksegraafikute alusel. Igakordse krediidi väljavõtmisega muutus tagasimaksete graafik. Kostja on põhiosa katteks teostanud makseid 128 eurot (11,00+39,00+39,00+39,00). Põhivõlg on 872 eurot. Kostjal on intressi võlgnevus alates esimesest osamaksest 15.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud kuuenda osamakseni 15.07.2020 191,56 eurot (27,77+31,85+33,81+32,55+33,42+32,16). Kostja intressi tasunud ei ole. Intressi võlgnevus on 191,56 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõlalt 872 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.07.2020 kuni hagi esitamiseni 14.06.2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue 304,36 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 15.06.2021 seadusjärgses viivisemääras 8% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 872,00 eurot x 8% = 69,76 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks: - põhivõlgnevus 872 eurot, intress 191,56 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 304,36 eurot; - viivis alates 15.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; - menetluskulud, sh riigilõiv 200 eurot ja hageja õigusabikulud 480 eurot; - väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kompromissettepanek Hageja tegi kostjale kompromissettepaneku, mille kohaselt kostja tasub hagejale hagiavalduseks aluseks oleva põhivõla 872,00 eurot, kõrvalnõuded 545,92 eurot (intress 191,56 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 304,36 eurot). Muuhulgas lisandub täiendav viivise nõue, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise nõudele 69,76 eurot. Kostja tasub kohtumenetlusega seotud kulud osaliselt, s.t kostja tasub hagejale õigusabikulude katteks 240,00 eurot ning pool riigilõivust, s.t 100,00 eurot. Kokku tasub kostja hagejale 1757,92 eurot (872,00+191,56+50,00+304,36+240,00+100,00). Lisaks võimaldab hageja kompromissi korras võla ajatamist kolmeks aastaks (36,00 eurot) kuumaksega 54,64 eurot (1757,92/36 + edasiulatuv viivis ühe kuu kohta 5,81 eurot). Võla ajatamise võimaldamine on hageja vastutulek kostjale.

2-21-112607 Kostja teatas 26.08.2021 kohtule, et talle ei sobi hageja ettepanek, kuna kostja võlg on väiksem. 14.09.2021 kohtuistung Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Kostja selgitas, et jääb kirjalikult esitatud seisukohtade ja tõendite juurde ning on seisukohal, et tema võlg on väiksem, kui on hagis märgitud. Kostja väitel on tema võlg 870 eurot ja ta saab seda tasuda alates jaanuarist. Kostja töötas turismis, kuid kui tuli koroonaaeg, kaotas ta töö. Kostja palus laenuandjalt anda talle maksepuhkust, kuid kostjale saadeti kiri, et leping temaga on lõpetatud ja võlg antakse üle inkassole. Hetkel kostja õpib ja hakkab töötama jaanuaris ja sellest ajast on kostja valmis maksma. Kostja leiab, et tema maksevõimekust ei kontrollitud, siis laenuandja pidi eriolukorra ajal andma maksepuhkust. Kostja tunnistab oma võlgnevust, kuid ei ole nõus maksma topelt summat. Hageja selgitas, et pärast lepingu ülesütlemist novembris 2020. aastal suhtles kostjaga ja selgitas talle, et tal on võimalus tasuda graafiku alusel; Juhul ta seda ei tee, siis peab hageja pöörduma kohtusse. Hageja pöördus kohtusse suvel 2021, seega kostjal oli piisavalt aega maksegraafiku sõlmimiseks. Kostja selgitas veelkord, et ta ei olnud nõus inkasso teenusega ja on nõus tasuma ainult 870 eurot. Hageja rõhutas, et lepingu tingimustes on kokku lepitud, et kui kostja võttis laenu, siis lisaks laenu põhiosale tagastamisele pidi ta tasuma intressi ja pärast lepingu lõpetamist veel viivist. Kulud lisanduvad seoses tasumata jätmisega. Kostja väitel oli ta sellega nõus, kuid ei teadnud, et tuleb pandeemia ja ta kaotab oma töö. Kostja on nõus tagastama põhisumma ja mõislikud viivised jaanuarikuust, kuid mitte 50% või 100% aastas. Hageja juhtis tähelepanu, et kostjal oleks soodsam kompromissi sõlmida, kuna lisandub riigilõiv ja hageja õigusabikulud. Kohus teatas, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks Narva kohtumaja kantselei kaudu 30.09.2021. Kostja esitas 22.09.2021 kohtule hagiavalduse vastuse ja kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, mille kohaselt „kohtuistungi protokollis puuduvad kohtuniku küsimused: miks ma ei taha töötada M kassas; miks ma ei taha sõlmida kompromissi; härra kohtunik ütles pooltele, et ta sunnitud nõude rahuldama (igal juhul, mul on selline tunne, et ta rahuldab hagi, ja teavitas ta sellest (oma otsusest) kohtulahendi enne; kohtuniku sõnad, et mina süüdistan võlausaldajat. Palun parandada kohtuistungi protokolli“. Viru Maakohtu 30.09.2021. a otsus Viru Maakohus rahuldas 30. septembri 2021. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1367,92 eurot, sh põhivõla 872 eurot, intressi 191,56 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 31. juuli 2020 kuni 14. juuni 2021 eest 304 eurot 36 senti ning viivise alates

2-21-112607

Kostja apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 30. septembri 2021. a otsuse peale Kostja esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt ta pole maakohtu otsusega nõus ja tema õigusi on otsusega rikutud. Tartu Ringkonnakohus tühistas 17.03.2022 otsusega Viru Maakohtu 30. septembri 2021. a otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja saatis asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 10.05.2022. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist hinnates olulises osas täitnud põhjendamiskohustust ning, et maakohus lisaks põhjendamiskohustuse rikkumisele on rikkunud oluliselt ka selgitamiskohustust. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 selgitamiskohustus. Ringkonnakohus leidis otsuses, et maakohus ei ole otsuses hinnanud, kas esitatud riskianalüüsiga täitis hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Senises menetluses ei ole esitatud tõendeid VÕS § 4034 lg 9 nõuete järgimise kohta laenulimiidi suurendamisel. Ebaselge on ka see, kas laenuandja on kontrollinud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja pangakonto väljavõtet. Ringkonnakohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema tõendamiskoormist, anda tähtaeg tõendite esitamiseks ning hinnata, kas hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Asja uue läbivaatamine maakohtus Kohus 12.05.2022. a määrusega võttis tsiviilasja Viru Maakohtu menetlusse uueks läbivaatamiseks, jätkas tsiviilasja arutamist eelmenetluse staadiumis, selgitas hagejale tema tõendamiskoormist ning andis hagejale tähtaeg oma nõude täpsustamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Kuna Tartu Ringkonnakohus tühistas 17.03.2022. a otsusega Viru Maakohtu 30. septembri 2021. a otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, jõustus Viru Maakohtu 30.09.2021. a otsus osas, milles maakohus jättis kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata ning rahuldas hageja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks ja tagastas hagejale enamtasutud 25 eurot riigilõivu Julianus Inkasso OÜ kontole. Hageja 07.06.2022. a vastus Kostja märkis, et krediidiandja ei kontrollinud kostja laenuvõimekust. Hageja kostja seisukohtaga ei nõustunud ja vaidleb sellele vastu. Hageja esitas 29.07.2021. a seisukoha lisas 3.1 laenuandja poolt enne lepingu nr XX sõlmimist 21.11.2019 läbi viidud krediidivõimelisuse hindamise ja 26.12.2019 läbi viidud riskianalüüsi. Laenu taotlemisel oli kostja kohustatud esitama laenuandjale laenu saamiseks andmeid enda sissetuleku suuruse kohta, igakuiste kohustuste kohta (sh kohustused teiste laenuandjate ees) ning majapidamiskulud (sh üüri-, kommunaalteenuste kohustuse, sidevahendi kulud). Kostja on nimetatud andmed laenuandjale avaldanud. Kostja esitatud laenutaotluste kohaselt (29.07.2021 seisukoha lisa 3.1, lk 1) oli tema igakuine sissetulek 600 eurot, igakuised finantskohustused 0,00 eurot ning majapidamiskulud 220 eurot (selgituseks märgitud „квартира, питание“, s.o. korter, söök). Kostja taotles laenu 400 eurot kaheks aastaks. Nendel tingimustel oli igakuise osamakse suurus 24,44 eurot.

2-21-112607 Hageja kontrollis kostja andmeid avalikest andmebaasidest, s.o. maksehäireid creditinfo.ee maksehäireregistrist, dokumendi kehtivust, elamisloa olemasolu, sissetulekuid pensioniregistrist, andmeid rahvastikuregistrist, andmeid kinnisvararegistrist ning andmeid ametlikest teadaannetest. Lisaks kontrollis laenuandja kostja pangakonto väljavõtet S pangas ajavahemikul 27.06.2019 kuni 21.11.2019. Andmete kontrolli tulemusel selgus, et kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud, s.o varasemad maksehäired olid lõpetatud (viimane neist lõpetati 20.11.2019, kogu võlgnevuse summa oli olnud vahemikus 320,00 – 640,00 eurot). Kostja dokument oli kehtiv, kostja on Eesti kodanik, kostja keskmine töötasu penisoniregistri andmetel ajavahemikus august kuni november 2019 oli 798,17 eurot kuus, kostja andmed rahvastikuregistris vastasid taotlusele, kostjale kinnisvara ei kuulunud ning andmed kostja kohta ametlikes teadaannetes puudusid. Arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad kostja sissetulekud ning ei nähtu, et kostjal oleks olnud igakuiseid finantskohustusi. Neist andmetest järeldas laenuandja, et kostja sissetulekud olid suuremad kui tema väljaminekud ning kostja oli suuteline täitma sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi oma sissetuleku arvelt. 26.12.2019 sõlmisid kostja ja P G OÜ lepingu nr XX muutmise kokkuleppe, millega suurendasid kostja krediidilimiiti 1000 euroni. 30.12.2019 võttis kostja välja täiendavat krediiti summas 600 eurot, mille tulemusel tema kogu lepingu nr XX alusel saadud laenusumma oli 1000 eurot. 30.12.2019 sõlmiti kostja ja P G OÜ vahel maksegraafik, mille kohaselt kostja pidi tagastama laenu 60 kuu jooksul osamaksetena. Igakuine osamakse oli 38,87 eurot. Hageja taotles kohtult täiendava tähtaja võimaldamist kuni 21.06.2022 esitamaks tõendeid selle kohta, et krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust ka enne 26.12.2019 lepingu muudatuse sõlmimist. Kostja sissetuleku andmeid kontrollis laenuandja Pensioniregistrist ja kostja arvelduskonto väljavõttelt. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi P G OÜ päringu maksehäireregistrisse. Lepingu sõlmimise ajal kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Laenuandja hinnangul kogutud teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ning laenuandja on teinud mõistlikke pingutusi teabe kontrollimiseks. Hageja tegi laenutaotlejale profiilianalüüsi ja hindas kliendiga seotud riske. Iga konkreetset laenutaotlust hinnatakse eraldi laenuandja sise-eeskirjade alusel. KAVS § 10 lg 1 kohaselt krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba. P G OÜ-l on olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja tegevuse üle. Siinkohal on oluline rõhutada, et P G OÜ sise-eeskirjad on Finantsinspektsiooniga kooskõlastatud. Hageja kinnitab, et laenu andmine toimub sise-eeskirjade alusel. Kostja tugines asjaolule, et krediidiandja ei kontrollinud tema maksevõimet. Hageja tõendas, et krediidiandja kontrollis kostja maksevõimet piisava põhjalikkusega. Juhul, kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks kostja tohtinud laenulepingut sõlmida. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 6. sõnaselgelt välja toonud tarbija vastutuse, mille kohaselt laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 9.16 märkinud tingimused mõistliku laenukoormuse hindamise aluseks. Krediidiandja on kohustatud hindama, kas klient on võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt (võttes arvesse kliendi sissetulekute suurust), krediidiasutusele laenuandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib oletada, et kliendi maksevõime on

2-21-112607 ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, kliendi võime laenu teenindada eksisteerib. Laenuandja on hinnanud kõiki eeltoodud tingimusi. Hageja 17.06.2022. a täiendav seisukoht Hageja palus laenuandjal P G OÜ täpsustada, kuidas laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust enne 26.12.2019 lepingu nr XX muutmise kokkuleppe sõlmimist, millega suurendati kostja krediidilimiiti 600 eurot võrra (kuni 1000 euroni). Laenuandja vastas hagejale, et limiidi suurendamisel koostati kostja kohta uus riskianalüüs (hageja 29.07.2021 seisukoha lisa 3.1, lk 7-12) ning euroteabeleht (hagiavalduse lisa 2, lk 3-4). Laenuandja selgitas, et tegemist on krediidikontoga, mitte uue laenuga, laenulimiiti suurendati üks kuu pärast esmast taotlust ja võlausaldajale piisas varasemast informatsioonist. Käesoleval juhul oli laenuandjal olemas ajakohane ja kontrollitud teave, mis oli vajalik kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Laenuandja võttis kostja 26.12.2021. a krediidilimiidi suurendamisel kostja krediidivõimelisust hinnates arvesse kostja kohta olemasolevaid ja kontrollitud andmeid ning 21.11.2019. a esitatud kontoväljavõtet. Olemasoleva teabe kohaselt kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud, s.o. varasemad maksehäired olid lõpetatud (kõige viimane neist lõpetatud kuupäeval 20.11.2019, kogu võlgnevus oli olnud vahemikus 320,00 – 640,00 eurot). Kostja dokument oli kehtiv, kostja on Eesti kodanik, kostja keskmine töötasu penisoniregistri andmetel ajavahemikus august kuni november 2019 oli 798,17 eurot kuus, kostja andmed rahvastikuregistris vastasid taotlusele, kostjale kinnisvara ei olnud ning andmed kostja kohta ametlikes teadaannetes puudusid. Arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad kostja sissetulekud ning ei nähtu, et kostjal oleks igakuiseid finantskohustusi lisaks taotletavale krediidile. Kostja igakuised kulud elukohale ja söögile olid 220 eurot kuus. Samuti võttis laenuandja arvesse taotletava krediidilimiidi suurendamise tulemusel suurenevat igakuist osamakset, mis varasema 24,44 euro asemel suurenes 38,87 euroni. Nimetatud andmetest järeldas laenuandja, et kostja sissetulekud olid suuremad kui tema väljaminekud ning kostja oli suuteline täitma sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi oma sissetuleku arvelt. Käesoleval juhul tugines kostja asjaolule, et tema maksevõime vähenes koroonapandeemia mõjude tõttu (vt 14.09.2021 toimunud kohtuistungi protokolli 00:04:08 „Ma töötasin turismis, kuid kui tuli koroonaaeg, kaotasin ma töö.“). Eeltoodud asjaolu ei saanud krediidiandja ette näha ning kõnealune mõju on laenuvõtmisele olemuslik risk. Kostja on tuginenud asjaolule, et krediidiandja ei ole kontrollinud tema maksevõimet. Hageja on tõendanud, et krediidiandja on kostja maksevõimet kontrollinud piisava põhjalikkusega. Juhul kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks kostja tohtinud laenulepingut sõlmida. Kostja krediidivõime hindamisel arvestas laenuandja selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kostja sissetulek muuhulgas vastas ka sellele eeldusele. Seega ei olnud laenuandjal laenulepingu sõlmimise ajal põhjust arvata, et kostjal võivad tulevikus tekkida raskused laenu tagasimaksmisel. Kostja oli lepingute sõlmimise ajal õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ning omas piiramatut õigust laenulepinguid sõlmida. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Kostja puhul oli tegemist töötava ja piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Ka tarbijatel lasub vastutus, mille kohaselt laenu võtmise otsustab klient, kes hindab kredii8

2-21-112607 diasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Hageja palub: - hagi rahuldada. - mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 872,00 eurot, intress 191,56 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 31.07.2020 kuni 14.06.2021 eest 304,36 eurot. - mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 15.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja 28.07.2022. a vastus Kostja ei vaidlusta, et võttis laenu 400 eurot ja kuu pärast taotles lanu limiidi suurendamist 600 eurot võrra, kuni 1000 euroni. Kostja arvab, et juhul, kui laenuvõtja tahab laenulimiidi suurendada, igal juhul, peab laenuandja omalt poolt oma kliendi maksevõimalused uuesti kontrollima, sest kuu jooksul inimese elu võib tõsiselt muuta. Laenuandja ei tehtud seda. Kostja tasus oma laenu. Probleem tekkis märtsis 2020, sest kostja töötas turismis ja tuli COVID-19, maailmas ja Eestis oli eriolukord, riigi tasandil. Oli selline tunne, et laenuandjal ei olnud mingit eriolukorda, nad ei tahtnud võtta arvestusse, et inimene võib kaotada COVID-19 seoses töö. Kostja arvab, et ei tohi seda situatsiooni ignoreerida. Kostja ei saa vastata selle pandeemia laiendamise eest. Kostja tulud tõsiselt langesid ja selles situatsioonis laenuandja võiks kliendi suhtes natuke lojaalsem. Kostja kirjutas ja helistas mitu korda laenuandjale, teavitas neid, et tal on rahaprobleemid, töö kaotamisega seotud. Palus neid tulla vastu ja anda kostjale laenupuhkust. Kõiki kostja palveid ignoreeriti. Laenuandja ei analüüsinud kordagi sel perioodil kostja maksevõimet. Laenu püüdis kostja tasuda juunikuuni, juunis laenuandja lõpetas lepingu ja andis laenulepingu inkassole. Kostja teab, et peab tagastama laenujäägi 872 eurot. Ta ei tunnista intressi ja viivist, sest arvab, et pole selles olukorras süüdi. Kostja tegi kõik laenu tasumiseks: tasus kuni juunini, rahaprobleemidelt teavitas laenuandjat, pakkus ja palves neid kontrollima kostja maksevõimet, palus laenupuhkust. Kostja palveid ignoreeriti. Ja laenuandja ei saa tõendada, et oli teisiti. Kostja arvab, et laenuriskid võivad olla mõlematel pooltel - laenusaajatel ja laenuandjatel, iga situatsiooni peab läbi vaatama eraldi. Kostja palub tunnistada seda laenulepingut tühisena ja kõik menetluskulud jätta hagejale.

Hageja 10.08.2022 seisukoht kostja vastusele Hageja kostja seisukohtadega ei nõustu ja vaidleb neile vastu. Hageja jääb hagis esitatud nõude ja seisukohtade juurde. Hageja nõue põhiosa, intressi, sissenõudmiskulude, viivise ja muude nõuete osas on põhjendatud. Hageja arvestas sissenõudmiskulusid kostjale kasulikumal moel, s.o 50 eurot. Hageja jääb hagis esitatud viivise nõude juurde. Hageja on oma hagiavalduses põhjalikult, selgelt ja detailselt nõuet ja selle kujunemist selgitanud. Hageja esi-

2-21-112607 tas hagiavalduses ka matemaatilise arvestuskäigu, kuidas hageja nõutud summadeni on jõudis. Hageja jääb hagis esitatud nõude juurde. Kostja taotles viivise vähendamist. Hageja viivise vähendamisega ei nõustu. Hageja leiab, et kostja väited raske majandusliku seisukorra kohta ei ole tõendatud, põhjendatud ega õigustatud. Hageja on haginõudes juba viivist vähendanud ja nõudnud edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. Hageja ei nõustu kostja vastuses tooduga, mis puudutab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja väljastas kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Laenuandja tegi põhjaliku krediidihindamise ja esitas selle kohta tõendid. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Kostja on oma seisukohtades tunnistanud, et kostjal olid kohustused ka teiste võlausaldajate ees. Kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kostja, teades, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud laenulepingut sõlmida. Laenulepingu nr XX taotlemisel esitas kostja oma kuusissetulekuks 600,00 eurot ning väljaminekuks 220,00 eurot. Kostja taotles maksegraafiku osamakseks 24,44 eurot. Olukorras, kus kostja esitas laenutaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui kostja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta VÕS § 14 tulenevate nõuete vastaselt. Laenuhaldur kontrollib analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on laenutaotluse rahuldamiseks piisav. Samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Lisaks kontrollis laenuandja avalikke andmebaase ja pensioniregistrit ning sai teada, et kostja kuu töötasu on keskmiselt 798,17 eurot ning sissetulek kokku 869,12 eurot. Laenuandja arvestas kõik kostja kulud tuludest maha ja sai teada, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 624,68 eurot. Lisaks tuvastas laenuandja, et kostjale kuulub kinnis- ja vallasvara. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga ja varaka inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostja kui laenusaaja kinnitas, et on õigus-, teo- ja otsustusvõimeline isik ning tal on piiramatu õigus käesolevat laenulepingut sõlmida, tal on piisavalt raha laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu üldtingimus10

2-21-112607 tega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Laenuandja omandas teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Edastatud andmete põhjal oli kostja, lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest, laenuvõimeline. Kostjal oli piisavalt raha, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Hageja tegi päringu laenuandjale ja sai laenuandjalt kinnituse igakordse laenu väljastamise ajal tehtud krediidihindamise kohta. Laenu ja lisalaenu väljastades kontrollis laenuandja kostja maksevõimet, kontrollis avalikke andmebaase ja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet. Laenuandja edastatud laenuandja andmebaasi väljavõtetest nähtub, et laenuandja kontrollis kostja maksevõimet 21.11.2019, 22.11.2019 ja 26.12.2019, s.o enne igakordse laenu väljastamist. Lisaks tuvastas laenuandja isikusamasuse. Hageja selgitab, et laenuandjate süsteem on automatiseeritud ning kogu vajalik informatsioon laekub laenuandja andmebaasi, mis nähtub ka krediidianalüüsi dokumendis. Laenuandja on lepingu sõlmimisega seonduvalt andnud tarbijale ka piisavalt selgitusi. Kostja on lepingutingimustega tutvunud, nendega nõustunud ja laenulepingu sõlminud. Kostja väide, et ta on taotlenud laenuandjalt maksepuhkust ning selles osas on tehtud temale keeldumine, ei vasta tõele. Laenuandja on edastanud hagejale väljavõtte kostjale makstud laenusumma, kostja teostatud maksete ja nende jaotuste kohta ning kostjaga peetud kirjavahetuse. Kirjavahetusest nähtub, et kostja ei soovi võla tasumise osas lahendust leida, kuid korduvalt lubab võlgnevust likvideerida. Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja teigi igati põhjaliku kontrolli ja krediidihindamise. Kostja ei saa lähtuda sellest, et laenuandja väljastas kostjale laenu vastutustundetult. Seega on kõik kostja väited alusetud ja põhjendamatud. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud enda väiteid hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise suhtes. Kostja on vaid viidanud rikkumisele, kuid jätnud seejuures selgitamata ning tõendamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Tõendamise koormis lasub kostjal. Hageja on seisukohal, et kostja väited on paljasõnalised ning sellega püüab kostja enda kohustest kõrvale hiilida. Ometigi on kostja laenu katteks teinud makseid minimaalselt. Samuti ei ole kostja tõendanud asjaolu, et laenulepingu kehtivuse ajal ja ka praegu on ta maksevõimetu. Hageja on seisukohal, et kostja on juba lepingu sõlmimisel kavatsenud lepingukohustusi rikkuda, et hiljem nõuet vaidlustada, et selliselt võlakohustusest vabaneda. Kui kostja oleks soovinud asja lahendada kokkuleppega, oleks ta seda juba teinud. Kostja aga soovib nõuet vaidlustada, millega suurendab tahtlikult menetluskulusid. Kostjal oli võimalus tasuda võlga laenuandjale, kuna ta teadis et temal on tasumata nõue laenuandja ees, mida kostja ei teinud. Kostja oli see, kes ei teinud midagi selleks, et laenuandja ei ütleks laenulepingu üles. Kostjale on korduvalt edastatud kirju laenu tasumiseks, kuid vaatamata sellele ei ole kostja midagi tasunud. Kostjal on hageja ees tasumata võlg, millest ta on teadlik. Võla tasumine on kostja kohustus. Kostjale on korduvalt nii laenuandja kui ka hageja edastanud kirju võla olemasolu kohta. Seni on kostja olnud passiivne ega pole ilmutanud mingit tahet võla tasumiseks. Seega leiab hageja, et kostja on võlausaldaja suhtes käitunud hoolimatult ja ükskõikselt. Sellega on kostja ise tinginud enda vastu hagi esitamise. Hageja on korduvalt pakkunud kostjale sõlmida asjas kompromiss, kuid kostja tegevusetuse tõttu on jäänud kompromiss sõlmimata.

2-21-112607 Hageja on pakkunud kostjale ka võla ajatamist. Võla ajatamise võimaldamine on hageja vastutulek kostjale. Hageja ei ole kohustatud kostjale ositi tasumist võimaldama. Ometigi tuleb arvestada asjaoluga, et kostjale on ajatamist korduvalt pakutud. Kostja on dikteerinud kokkuleppe sõlmimise tingimusi. Hageja nendega nõustuma ei pea. Ei ole põhjendatud kostja nõue vähendada võlga selliselt, nagu seda soovib kostja. Kostja kompromissettepanekud peavad olema mõistlikud ja mõlema poole huvisid arvestav. Kostja käitumine väljendab ilmselget tahet kohustusest kõrvale hiilida. Sellise käitumise tõttu ei näe hageja põhjendatuks asjas kompromissi sõlmida ning palub kohtule teha asjas kohtulahend. Kostja on vastuses hagile märkinud, et kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. Hageja sellega ei nõustu. Hageja menetluskulu on põhjendatud. Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt välja kõik hagis nõutud summad ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kirjaliku menetluse määramine Arvestades asja olemust ja hagihinda ning et asi saab lahendada võimalikult kiiresti ja väikese kuludega, määras kohus lahendada tsiviilasja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata TsMS § 404 alusel. Kohus määras ka pooltele viimase tähtaja, mille jooksul võivad pooled esitada kohtule vajadusel seisukohti vastaspoole väidete kohta ning määras otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Lähtudes TsMS § 230 lg 1 ja 2 tegi kohus kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, et kostjal tuleb oma raske majandusliku seisukorra tõendamiseks esitada kohtule samaks tähtajaks täiendavaid tõendeid kostja sissetuleku ja majandusliku seisundi kohta.

Hageja 15.02.2023. a lõplik seisukoht Hageja jääb oma eelnevalt esitatud seisukohtade juurde ja lisaks esitab täiendavad seisukohad. Hageja on tõendanud, et laenu väljastamisel on laenuandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja enda väiteid hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas tõendanud ei ole. Kostja on vaid väitnud, et on rikutud vastustundliku laenamise põhimõtteid, kuid jätnud seejuures selgitamata ning tõendamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Kostja väited on paljasõnalised. Ometigi on kostja oma seisukohtades kinnitanud, et tema makseraskused on tekkinud pärast lepingu sõlmimist s.o märtsis 2020. aastal (vt kostja 28.07.2022. a seisukohta), seega lepingu sõlmimisel oli kostja maksevõimeline. Laenuandja omandas teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas kostja krediidivõimelisust ja andis talle piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete ja lisaks muu laenuandja poolt omandatud teabe põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest, kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Kostjal on hageja ees tasumata võlg, millest ta on teadlik. Võla tasumine on kostja kohustus. Hageja on korduvalt pakkunud kostjale sõlmida asjas kompromissi, võimaldanud ja võla ajatamist. Kostjal puudus soov ja tahe kokkulepe sõlmida.

2-21-112607

Kostja 21.02.2023. a lõplik seisukoht Poolte vahel puudub leping, hageja ei sõlmitud lepingut kostjaga. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja võttis laenu P G summas 1000 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus laenuandjale 128 eurot (21.02.2020-39 eurot, 20.03.2020- 39 eurot, 25.05.2020-39 eurot, 31.05.2020-11 eurot). Kostja pöörab tähelepanu sellele asjaolule, et esitatud kohtule dokumentides hageja poolt - hageja seisukoht, 29.07.2021-lisa1-LEPINGU NR. XX-määratud lepingu tähtaeg sõnaga "tähtajatu" ning puudus selles lepingus ja lisades lepingule viivise määr. Ning määratud intressi määr 39,99% ja krediidi kulukuse määr 49% aastas. Muude kokkuleppeid ei olnud. Kostja pöörab tähelepanu asjaolule - hageja sama seisukohas lisas nr 3-"KREDIIDI KULUKUSE MÄÄR" on määratud, et jutt tuleb tarbijalaenust. Sama seisukohas - 29.07.2021 - "Makseraskuste ületamine"- on määratud, et "Makseraskuste ilmnemisel ja laenumaksete hilinemise vältimiseks on kasulik viivitamata pöörduda laenuandja poole, sest probleemide ennetamisel on võimlikud tulevikukulutused väiksemad (menetlustasud, kohtutäituritasud) ning maksekäitumise ajalool on suur mõju tulevastele lepingutingimustele." Märtsi-aprilli kuudes 2020. aastal riigis oli eriolukord. Kostja palus mitu korda laenuandjalt anda talle laenupuhkust, sest tõesti tulud on langenud ja keegi ei saanud ütelda, mis on edasi, kuidas ja millal see olukord lõpetab. Laenuandja vastus oli negatiivne. Hageja oma hagis esitas arveldusi, et kostja peab tasuma hagejale 191,56 eurot, intressina. Ühtegi tõsist tõendit oma arvelduseks intressi suhtes hageja ei esitanud. Ka ei ole hageja krediidiasutus. Kostja pole nõus selle summaga, arvab, et see on mitte seaduse järgi. Hageja palub kohtult välja mõista kostjalt võla sissenõudmiskulud 50 eurot, aga ühtegi tõendi selle kohta ei esitanud. Hagis p.2.4- Viivisenõue - on määratud, et hageja palub kohtul välja mõista kostjalt viivised määras 39,99%, summas 304,36 eurot, ja teeb lingi laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1 ja VÕS paragrahvi 113 lg 1 kolmanda lause peale. Pole nõus kostja selle nõudega, sest see on ebaseaduslik Ning ainult 15.06.2021 alates, palub hageja välja mõsta kostjalt 69.76 eurot lisaviivistena, arvestades, et tuleb 8% määr põhivõlast. Kostja on seisukohal, et laenuandja, kes loovutas kostja lepingut hagejale, on rikkunud kostja suhtes vastustundliku laenamise kõiki põhiprintsiipe ja tavasid. Samuti, hageja ei ole tõendatud, et ta oleks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi täitnud. Keegi ei selgitanud kostjale, millised tagajärjed võivad olema selle laenulepingu sõlmimise kohta. Kostja palub kohtult tunnistada seda lepingut tühisena, laenulepingu ülesütlemine oli tehtud ka kostja õiguste rikkumisega. Kostja ei ole nõus hagejaga, et ei olnud tal kulude, sest tasus ta riigilõivu 200 euro selle asja uueks läbivaatamiseks. Kostja palub välja mõista hagejalt seda summat kostja kasuks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

2-21-112607 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuandja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Pooltel puudub vaidlus, et kostja ja P G OÜ (esialgne võlausaldaja) sõlmisid 21.11.2019 hagiavalduse aluseks oleva lepingu nr XX krediidilimiidiga 400 eurot. Samuti puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 26.12.2019 lepingu nr XX muutmise kokkuleppe ning suurendasid kostja krediidilimiiti 1000 euroni. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kostja leiab, et poolte vahel puudub leping, kuna hageja ei sõlmitud lepingut kostjaga. Kohus analüüsib esmalt kostja väiteid nõude loovutamise kohta. Kohaldatavad normid on VÕS § 164 lg 1, § 168 lg 1, § 170 ja § 172. Kohus leiab, et hageja on tõendanud hagejale nõude loovutamisest teatamist 31.07.2020 nõude loovutamise teatega, mille kohaselt loovutas P G OÜ 31.07.2020 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Teade on saadetud kostja aadressile XXX. Kostja ei ole väitnud, et ta pole loovutamise kirju kätte saanud. Kohus leiab, et VÕS § 170 järgi tuleb lugeda loovutamine võlgniku suhtes toimunuks. VÕS § 167 järgi on hagejale üle läinud ka muud kõrvalnõuded nõuded kostja vastu. Kuivõrd P G OÜ on nii laenu tagastamise kui ka muu tasumise nõuded (kahjuhüvitis ja muud kõrvalnõuded) loovutanud hagejale, on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma tagastamist ja muude kõrvalnõude tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista (29.07.2021 täpsustatud nõue) põhivõlgnevuse 872,00 eurot, intressi 191,56 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 304,36 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on tasunud põhiosa katteks kokku 128,00 eurot, s.o vastavalt 21.02.2020 39 eurot; 20.03.2020 39 eurot; 25.05.2020 39 eurot; 31.05.2020 11 eurot. Kostja tunnistas oma võlgnevust põhisummas 872 eurot. Seega poolte vahel puudub vaidlus põhivõlgnevuse osas.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et krediidiandja ei järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja väitel oli tal seoses eriolukorraga riigis raskusi tasumisega, sest kostja jäi tööta. Kostja teavitas sellest laenuandjat ja palus aega laenu tagastamiseks. Laenu

2-21-112607 väljastamisel keegi ei kontrollinud kostja maksevõimet. Kostja leiab, et see leping on tühine. Kostja leiab, et krediidiandja ei kontrollinud kostja laenuvõimekust. Kostja arvab, et juhul, kui laenuvõtja tahab laenulimiidi suurendada, igal juhul, peab laenuandja omalt poolt oma kliendi maksevõimalused uuesti kontrollima, sest kuu jooksul inimese elu võib tõsiselt muuta. Laenuandja ei tehtud seda. Hageja eeltoodud kostja seisukohtaga ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Hageja leiab, et laenu väljastamisel on laenuandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märgib, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud enda väiteid hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise suhtes. Kostja on vaid viidanud rikkumisele, kuid jätnud seejuures selgitamata ning tõendamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Tõendamise koormis lasub kostjal. Kohus hageja väitega ei nõustu. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Kohus tuvastas, et hageja esitas kohtule laenuandja poolt enne lepingu nr XX sõlmimist 21.11.2019 läbi viidud krediidivõimelisuse hindamise ja 26.12.2019 läbi viidud riskianalüüsi. Laenu taotlemisel oli kostja kohustatud laenuandjale laenu saamiseks esitama andmeid enda sissetuleku suuruse kohta, igakuiste kohustuste kohta (sh kohustused teiste laenuandjate ees) ning majapidamis-kulud (sh üüri, kommunaalteenuste kohustuse, sidevahendi kulud). Kostja on nimetatud andmed laenuandjale avaldanud. Ka hageja kontrollis kostja andmeid avalikest andmebaasidest, s.o. maksehäireid creditinfo.ee maksehäireregistrist, dokumendi kehtivust, elamisloa olemasolu, sissetulekuid pensioniregistrist, andmeid rahvastikuregistrist, andmeid kinnisvararegistrist ning andmeid ametlikest teadaannetest. Laenuandja kontrollis kostja pangakonto väljavõtet S pangas ajavahemikul 27.06.2019 kuni 21.11.2019. Kohus tuvastas, et lisaks kontrollis laenuandja avalikke andmebaase ja pensioniregistrit ning sai teada, et kostja igakuine töötasu on keskmiselt 798,17 eurot ning sissetulek kokku 869,12 eu-ot. Laenuandja arvestas kõik kostja kulud tuludest maha ja sai teada, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 624,68 eurot. Lisaks tuvastas laenuandja, et kostjale kuulub kinnis- ja vallasvara. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise ko15

2-21-112607 hustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus nõustub sellega, et 21.11.2019 laenu väljastamisel järgis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja tegi laenutaotlejale profiilianalüüsi ja hindas kliendiga seotud riske. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. 26.12.2019 sõlmisid kostja ja P G OÜ lepingu nr XX muutmise kokkuleppe, millega suurendasid kostja krediidilimiiti 1000 euroni. 30.12.2019 võttis kostja välja täiendavat krediiti summas 600 eurot, mille tulemusel tema kogu lepingu nr XX alusel saadud laenusumma oli 1000 eurot. Hageja leiab, et krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust ka enne 26.12.2019 lepingu muudatuse sõlmimist. Kostja arvab, et juhul, kui laenuvõtja tahab laenulimiidi suurendada, igal juhul, peab laenuandja omalt poolt oma kliendi maksevõimalused uuesti kontrollima, sest kuu jooksul inimese elu võib tõsiselt muutuda. Laenuandja seda ei teinud. Kohus tuvastas, et limiidi suurendamisel koostati kostja kohta uus riskianalüüs ning euroteabeleht. Laenuandja selgitas hagejale, et tegemist on krediidikontoga, mitte uue laenuga, laenulimiiti suurendati üks kuu pärast esmast taotlust ja võlausaldajale piisas varasemast informatsioonist. Hageja leiab, et käesoleval juhul oli laenuandjal olemas ajakohane ja kontrollitud teave, mis oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks vajalik. Laenuandja võttis kostja 26.12.2021. a krediidilimiidi suurendamisel kostja krediidivõimelisust hinnates arvesse kostja kohta olemasolevaid ja kontrollitud andmeid ning 21.11.2019. a esitatud kontoväljavõtet. Hageja on teostanud päringu laenuandjale ja saanud laenuandja poolt kinnituse igakordse laenu väljastamise ajal teostatud krediidihindamise kohta. Laenu ja lisalaenu väljastades on laenuandja kontrollinud kostja maksevõimet, on kontrollinud kõikvõimalik avalike andmebaase ja analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet. Laenuandja poolt edastatud laenuandja andmebaasi väljavõtetest nähtub, et laenuandja on teostanud kostja maksevõime kontrolli 21.11.2019, 22.11.2019 ja 26.12.2019 s.o enne igakordse laenu väljastamist. VÕS § 403-4 lg 9 järgi kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist. Seega tuleb VÕS § 403-4 lg 9 järgi hinnata tarbija krediidivõimelisust iga kord, kui lepitakse kokku krediidisumma või krediidi ülempiiri suurendamises. Kohus leiab, et hageja ei ole VÕS § 403-4 lg 9 nõuete järgimist laenulimiidi suurendamisel tõendanud. Kohus tuvastas, et laenuandja võttis kostja 26.12.2021. a krediidilimiidi suurendamisel kostja krediidivõimelisust hinnates arvesse kostja kohta olemasolevaid ja kontrollitud andmeid ning 21.11.2019. a esitatud kontoväljavõtet. Limiidi suurendamisel koostati kostja kohta uus riskianalüüs

2-21-112607 ning euroteabeleht. Kohtu arvates kuigi need andmed on kostja krediidivõimelisuse hindamisel asjakohased, ei ole need siiski laenulimiidi suurendamiseks piisavad. VÕS § 403-2 lg 1 kohaselt pidi krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Vajaduse korral tuli selleks küsida tarbijalt teavet ja kasutada asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab olema KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama siseeeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. Seejuures pidi hageja KAVS § 50 lg 4 järgi kontrollima kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral kostja esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Finantsinspektsioon on välja andnud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi (Finantsinspektsiooni soovituslik juhend), mis kohaldub Eesti Vabariigis tegutsemisõigust omavatele krediidiasutustele, välisriigi krediidiasutuste filiaalidele ja piirülese teenuse pakkujatele Eestis, tarbijakrediidi ja eluasemelaenu lepingute sõlmimisel (edaspidi Juhend). Juhendi punkti 7.1. kohaselt võib vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks tarbija poolt esitatud teabe sisu ja ulatus sõltuda krediidilepingust, krediidi suurusest ja selle tagastamisele kuuluvast ajast, krediiditoote omapärast ja tarbijast endast. Juhendi punkti 7.7.1. kohaselt kogub krediidiandja või -vahendaja punkti 7.1 täitmiseks tarbija varalise seisundi hindamiseks järgmist teavet: tarbija sissetulekute ja varaliste kohustuste, sh regulaarsete makse-, finants-, ja muude kohustuste kohta, tuginedes muuhulgas tarbija poolt esitatud krediidiasutuse kontoväljavõttele. Juhendi punkti 7.13. kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetuleku ja kohustuste kohta, tuginedes võimalusel tarbija esitatud krediidiasutuse kontoväljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Juhendi punkti 9.8. kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute kohta, tuginedes võimalusel tarbija esitatud krediidiasutuse kontoväljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja või -vahendaja palub tarbijal esitada selle krediidiasutuse kontoväljavõtte, kus tarbija teeb aktiivselt (enim) igapäevaseid arveldusi ja kuhu laekub tema peamine sissetulek. Seega pidi krediidiandja kontrollima kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral kostja esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

2-21-112607 Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt tema krediidivõimet hinnata. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Asja materjalide kohaselt võttis laenuandja kostja krediidilimiidi suurendamisel kostja krediidivõimelisust hinnates arvesse kostja kohta olemasolevaid ja kontrollitud andmeid ning 21.11.2019. a esitatud kontoväljavõtet. Kohus tuvastas, et limiidi suurendamisel koostati kostja kohta uus riskianalüüs, millega on hageja hinnanud kostjaga seotud riske laenu andmisel. Kohus leiab, et esitatud riskianalüüsiga ei ole laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi täitnud. Laenuandja ei küsinud kostja töökoha, igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta uut infot. Kohtu hinnangul ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ainult uus riskianalüüs kostja kohta.

Kohtu hinnangul laenuandja poolt koostatud uus riskianalüüs kostja kohta, millest nähtuvad ainult kliendiga seotud riskid, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõime hindamiseks. Krediidiandja oleks pidanud minimaalselt nõudma kostjalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja krediidivõimet. Kohus leiab ka, et ainuüksi kostja kohta koostatud 26.12.2019 uus riskianalüüs, millest nähtus üksnes üldiselt kostjaga seotud riskid ning 21.11.2019. a seisuga kostja poolt esitatud kontoväljavõtet, ei ole ilmselgelt piisav VÕS § 403-4 lg 9 ja KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on krediidiandja kohustus ja krediidiandja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõimelisuse kohta. Laenuandja oleks pidanud kostjalt nõudma pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata kostja krediidivõimet krediidilimiidi suurendamisel. Kohus leiab, et arvestades limiidi suurendamiste vahele jäävat ajavahet (1 kuu) ja limiidi suurust (400 eurost 100 euroni) ei saa antud puudust lugeda kõrvaldatuks asjaoluga, et kohtu hinnangul esimese, s.o 21.11.2019 krediidilimiidi määramisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Juhendi punkti 9.1 järgi tuleb krediidivõimelisuse hindamise kohustus krediidiandjal või –vahendajal täita olenemata krediidisumma suurusest. Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtul puuduvad andmed, et limiidi suurendamisel kontrollis ja analüüsis laenuadja kostja pangakonto väljavõtteid 26.12.2019 seisuga, et hinnata kostja märgitud sissetulekute adekvaatsust ja püsivust ka tulevikus. Laenuandja kontrollis kostja pangakonto väljavõtet SEB pangas ainult ajavahemikul 1.05.2019 kuni 2.11.2019. Seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist kostja krediidivõimet korralikult kontrollinud, mistõttu saab teha järelduse, et krediidiandja rikkus 26.12.2019 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti on tõendamata hageja väide, et krediidiandja kontrollis enne 26.12.2019 tarbijakrediidilepingu sõlmimist avalikke andmebaase, maksehäireregistrit, kostja finantsseisu, võimalike täiturite areste või makseid teistele laenuandjatele. Hageja kirja kohaselt (10.08.2022 hageja seisukoha lisa 10, laenuandja vastus päringule) on päringud teostatud 21.11.2019, 26.12.2019 Creditinfo, Taust.ee, RR-sse, kinnistusraamatusse ja EMTA-sse. Kuid käesoleva tsiviilasja materjalides puuduvad tõendid eelnimetatud päringute kohta.

2-21-112607 Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja jättis krediidilimiidi suurendamisel 26.12.2019 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse täitmata. Põhinõue Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluste laenulepingute järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Kostja võttis laenu P G OÜ-lt kokku 1000 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 872 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus laenuandjale 128 eurot. Kostja tunnistas oma võlgnevust põhisummas 872 eurot. VÕS § 8 lg 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude põhivõlgnevuse 872 euro osas.

Intress ja viivised Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks 39,99% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates esimesest osamaksest 15.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud kuuenda osamakseni 15.07.2020 summas 191,56 eurot. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kui krediidiandja annab krediiti tarbijale, kes ei ole suuteline seda lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksma, st krediidiandja rikub lg-s 6 sisalduvat keeldu, on tagajärjeks krediidi eest tasutava intressi vähenemine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tervikuna tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem seadusjärgsest intressimäärast (s.o §-s 94 sätestatud intressimäärast). See tähendab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (nt lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest.

2-21-112607 Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud krediidiandjale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Sõlmitud lepingutes oli intressimäär 39,99% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0,00%. Seega on hagejal õigus nõuda intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras ning intress perioodi 15.02.2020 kuni 15.07.2020 eest (mil hageja on intressi arvestanud) on 0 eurot. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ning kõik kostja makstu tuli lugeda tasutuks põhivõla katteks. Seetõttu jätab kohus hageja 191,56 euro suuruse intressinõude rahuldamata. Hageja nõuab viivist põhivõlalt 872 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.07.2020 kuni hagi esitamiseni 14.06.2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue 304,36 eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus eelnevalt tuvastas, et tulenevalt VÕS § 403-4 lg 7 on antud juhul tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0,00%. Seega on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 antud juhul viivisemääraks 8% aastas. Hageja on palunud mõista välja viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 31.07.2020 kuni hagi esitamiseni 14.06.2021, mis on 319 päeva eest. Viivis põhinõudelt 872 eurot moodustab seega 60,89 eurot (872 x 8% / 319 päeva = 60,89; viivisekalkulaator.ee andmetel). Seega kuulub hageja nõue kostjalt viivise 60,89 eurot väljamõistmiseks. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 15.06.2021 seadusjärgses viivisemääras 8% aastas. Kohus peab võimalikuks rahuldada TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise nõude põhivõlgnevuselt 872 eurot VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras. Edasiulatuv viivis tuleb välja mõista põhisummalt 872 eurolt alates 15.06.2021 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kuna kohus tuvastas krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, mille tulemusel on intressi ja viivise kokkulepe tühised ja kohaldub seaduse regulatsioon (VÕS § 403-4 lg 7), siis puudub vajadus analüüsida kostja vastuväiteid seoses intressi ja viivise vale arvestamisega ning nende vähendamise nõudeid.

2-21-112607

Sissenõudmisega seotud kulud Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissnõudmise kulu 50 eurot. Hageja sissenõudekulude 50 eurot kujunemine: ühe tasulise kirja saatmine 25 eurot igaüks; kahe tasulise kirja saatmine 5 eurot igaüks; kolme tasulise kirja saatmine 5 eurot igaüks; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Kostja ei nõustu sellega, ja arvab, et hageja ühtegi tõendi sellest ei esitanud. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus tuvastas, et hageja on esitanud kohtule pärast lepingu lõppemist (30.07.2020) hageja esindaja poolt kostjale saadetud kirjad (11.08.2020 võlateatis, 18.09.2020 hagihoiatus, 2.10.2020 pretensioon, 6.10.2020 hagihoiatus). Kostja ei ole eitanud, et talle on võlgnevuse osas meeldetuletuskirju edastatud. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Järelikult on hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 7.3. Seega on igati põhjendatud sissenõudmisega seonduvad kulud. Kuna hageja esitas kohtule hageja poolt pärast lepingu lõppemist kostjale saadetud meeldetuletuskirjad, on hageja nõue üle 1000 euro, on hagejal õigus nõuda kostjalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Kohus rahuldab hageja sissenõudmisega seotud kulude nõude 50 eurot. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 872 eurot, viivise 60,89 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivised põhinõudelt alates 15.06.2021 kuni põhinõude summas 872 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Kohus jätab hageja intressinõude summas 191,56 eurot ja viivisenõude 243,47 euro osas (304,3660,89) rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

2-21-112607 TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (1487,68/1052,65), s.o 71% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 29% ulatuses hageja ja 71% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kooskõlas TsMS § 177 lg 1 p 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.