Rahuldada Decovar OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata Decovar OÜ menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 840 eurot (käibemaksuta).
5.Mõista Farmada Invest OÜ-lt Decovar OÜ kasuks välja menetluskulud apellatsiooniastmes 840 eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Decovar OÜ (hageja) esitas 11. juunil 2020 hagi Farmada Invest OÜ (kostja) vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 38 706 euro 60 sendi ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise töövõtulepingu, mille kohaselt tegi hageja kostjale torutöid Südame elamurajoonis Haaslavas ning kostja kohustus tööde eest tasuma vastavalt hageja esitatud arvetele. Pooled leppisid kokku, et hageja ehitab igal objektil välja eramusisese torustiku ja tehnoruumi kuni soojuspumbani. Hagejalt tellitud tööd ei sisaldanud kütteseadmete paigaldust. Hageja alustas töödega märtsis 2019. Kuna töövõtuleping oli sõlmitud suuliselt, siis kõik kokkulepped ja läbirääkimised tööde sisu ja muudatuste osas toimusid peamiselt objektidel, suuliselt või poolte seaduslike esindajate vahelistes telefonivestlustes. Tööde eeldatava maksumuse aluseks olid varem Ülenurme Villa elamurajoonis sama tüüpi elamutes tehtud tööde hinnapakkumised. Kuivõrd lepingu sõlmimise ajal polnud kostja tellinud VKV projekte, ei olnud hagejal lepingu sõlmimisel võimalik esitada konkreetset hinnakalkulatsiooni, see valmis 31. mail 2019.
Tööd valmisid lõplikult 2019. a lõpus, tööde kohta on vormistatud kaetud tööde aktid, tööd on kostjale üle antud. Tasumine pidi toimuma kahes etapis – esmalt, kui on paigaldatud hoonesisene kanal, veesüsteem ja põrandaküte koos kollektoritega ning siis, kui on välja ehitatud tehnoruum, paigaldatud sanitaartehnika ja põrandakütte juhtimise automaatika. Hageja esitas kostjale järgmised arved: 15. novembril 2019 arved nr 19084 ja nr 19088 kumbki 3018 eurot 6 senti tasumise tähtajaga 22. november 2019; 12. detsembril 2019 arved nr 19090, nr 19091, nr 19092 ja nr 19093, iga arve 2811 eurot 78 senti tasumise tähtajaga 19. detsember 2019; 12. detsembril 2019 arve nr 19094 summas 2771 eurot 95 senti tasumise tähtajaga 19. detsember 2019; 12. detsembril 2019 arve nr 19095 summas 3191 eurot 95 senti tasumise tähtajaga 19. detsember 2019. Kostja on võlgnevust 21. – 27. veebruari 2020. a kirjavahetuses kinnitanud. Lisaks on hageja esitanud kostjale arve nr 20039 summas 7669 eurot 73 senti, arve nr 20040 summas 7669 eurot 73 senti ja arve nr 20041 summas 120 eurot. Kostja ei ole varasemalt poolte omavahelistes ärilistes suhetes nõudnud tööde üleandmisevastuvõtmise aktide vormistamist ning see ei ole kunagi olnud töövõtja väljastatavate arvete tasumise eelduseks. Kostja kahjuhüvitamise nõude eeldused (eelkõige lepingu rikkumine) ei ole täidetud, mistõttu on kostja nõue 1578 eurot alusetu ja kostjal ei ole õigust tasaarvestusavalduse tegemiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg-st 4 tuleneb, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja 5. oktoobri 2021. a tasaarvestus ei ole kehtiv, kostja poolt tasaarvestamiseks kasutatava nõude olemasolu ja suurus on ebaselged ja tõendamata. Puudused, mida hagejale ette heidetakse, ei ole tekkinud hageja tegevuse või tegevusetuse tulemusena, mistõttu kostja poolt esitatud täitmisnõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks. Pukaoru eramuga seotud kütesüsteemi automaatikaga väidetavalt esinenud puudus ei puutu kostjasse, mistõttu on see nõue alusetu. Pukaoru eramu põrandakütte termostaadid ostis ja tarnis eramu omanik ise. Hageja tarnis automaatika juhtploki ja ajamid ning tegi paigalduse. Kuivõrd Pukaoru eramu küttesüsteemi automaatika tarnimine ja paigaldamine ning sellega seotud arveldamine toimus otse hageja ja eramu omaniku vahel, mitte kostja kaudu, ei ole see nõue käesoleva kohtuvaidlusega seotud. Isegi kui Pukaoru eramus ilmnenud puudused oleksid olnud põhjustatud hageja tegevusest või tegevusetusest (millega hageja ei nõustu), on kostja poolt puuduste kõrvaldamiseks kantud kulud 1700 eurot tõendamata. VÕS § 646 lg 5, millele kostja on tuginenud, ei võimalda tellijal nõuda hüpoteetiliste parandamiskulude hüvitamist olukorras, kus puudust ei ole tegelikult kõrvaldatud. Kostja peab oma võimalikku nõuet tõendama. Sookase 7 eramus avastatud leke oli tingitud kostja enda tarnitud WC-poti raamist, mille seina sees asuval liidesel oli mikromõra. Seega ei olnud nimetatud leke tingitud hageja tegevusest või tegevusetusest. Kostja poolt puuduste kõrvaldamiseks kantud kulu 1235 eurot on tõendamata. Enne Villa 50 objekti müüki tuvastati objektil katkine toru. Hageja töötajad ühendasid selle kollektorist lahti ning paigaldasid uue toru, seega on väide, et esimese ja teise korruse vee ja küttetorustik oli omavahel ühendamata, pahatahtlik ning paljasõnaline. Katkise toru ühendas uuesti süsteemi objekti ostnud inimene ise. Probleemi ilmnemisel käis hageja objektil, ühendas uuesti katkise toru lahti ning tagas süsteemi korrasoleku. Villa 1 objekti hagejale teadaolevad probleemid on hageja poolt lahendatud ning muud võimalikud tööd, mida kostja väidetavalt objektil tegi, ei puutu hagejasse. Kostja pole tõendanud, et ta oleks likvideerinud hageja poolt väidetavalt puudustega teostatud töid. Isegi kui Villa 1 ja 50 eramutes ilmnenud puudused on põhjustatud hageja tegevusest või tegevusetusest (millega hageja ei nõustu), on kostja poolt puuduste kõrvaldamiseks kantud kulu 1730 eurot tõendamata.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastavalt poolte kokkuleppele muutus hageja tasunõue sissenõutavaks peale tööde vastuvõtmist (tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist lepingupoolte esindajate poolt) ning kostja poolt dokumentatsiooni esitamist. Ainult arvete esitamine ei ole piisav, et lugeda kokkulepitud tööd nõuetekohaselt tehtuks. Töö vastuvõtmist peab tõendama töövõtja. Hagiavaldusele lisatud arvete selgitustega „Sookase 1,3,6,7,8,9, lõpparve“ puhul on tegemist arvetega kokku lepitud tööde teise etapi eest, mida hageja pole siiani kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle andnud, samuti on esitamata dokumentatsioon. Seega on tööd üle andmata ning nõue pole muutunud sissenõutavaks. Tööde vastuvõtmist ja arvete tasumist takistavad mh ka puudused tehtud töödes. Ainuüksi kostja poolt objekti kasutama asumine ei ole piisavaks tõendiks tööde vastuvõtmise kohta. Seega ei ole rahaline nõue põhjendatud Maarjakase 10 ja 12 elamutes teostatud tööde osas. Kostja ei ole võlgnevusi hageja ees pooltevahelises kirjavahetuses kinnitanud. Kostja tõi
4.aprilli 2020. a e-kirjas selgelt välja, et kui kõik nõutud dokumendid saavad esitatud ja puudused likvideeritud, lähevad ka arved tasumisele. VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Lepinguga oli hageja poolt kostjale dokumentatsiooni esitamise kohustus kokku lepitud, kuid kostja ei ole enda kohustust täitnud. Dokumenteerimiskohustus tuleneb ka ehituse töövõtulepingu üldtingimustest (ETÜ) (2013), mille p. 9.1.8 kohaselt kohustub töövõtja tööde tegemise dokumenteerima vastavalt õigusaktidele ja lepingus sätestatud tingimustele (sh koostama ehitusprojekti kõikides nõutavates staadiumides, ehitusprojekti muudatused, ehitustööde päeviku, kaetud tööde aktid, koosolekute protokollid jm tööde tegemist iseloomustavad dokumendid, nagu teostusjoonised, vastavussertifikaadid jm). Ehitusseadustiku (EHS) § 15 lg 1 järgi tuleb ehitamine alati dokumenteerida, kui ehitamiseks on nõutav ehitusluba. Ehitamise dokumenteerib ehitaja. Kostja esitas 12. jaanuaril 2021 tasaarvestusavalduse, mille kohaselt on alates 10. oktoobrist 2020 muutunud sissenõutavaks (aktiivnõudeks) kostja arvest nr 2030032 tulenev nõue 1578 eurot. Pooled sõlmisid 27. novembril 2017 töövõtulepingu, mille objektiks oli Villa 21 eramu tänavakivide paigaldus vastavalt hinnapakkumisele nr 171127-1. Lepingu p 8 järgi oli ehitus-montaažitööde garantiiperioodiks kaks aastat, mis algas tööde lõppakti allakirjutamisest. Garantiilepingu järgi kohustus töövõtja kõrvaldama kõik ehitusperioodil ja garantiiperioodil ilmsiks tulnud vead, puudused ja muul viisil lepingule mittevastava töö esimesel võimalusel ja omal kulul. Peale tööde vastuvõtmist ilmnes tööde lepingutingimustele mittevastavus tänavakivide osalise vajumise näol (tulenevalt aluspinna ebakvaliteetsest ettevalmistusest värava ees sissesõiduteel, kivide aluspind jäeti piisavalt tihendamata ja täitmata). Hageja on puudust tunnistanud, tehes kevadel 2018. a garantiikorras Villa 21 objekti tänavakivide paigalduse parandustöid. Peale seda ilmnesid puudused uuesti ning lisandus uus puudus: kivide vahelised vuugid jäeti liivaga täitmata. Kostja edastas 26. augustil 2020 hagejale ettepaneku puuduste likvideerimiseks. Hageja tunnistas 2. septembri 2020. a vastuses, et garantiiperioodil on hageja käinud objektil ja likvideerinud maja ostnud klienti häirinud puuduseid, kuid keeldus peale garantiitöid tekkinud uute puuduste likvideerimisest. Kostja andis 4. septembri 2020 kohtuvälises ettepanekus tähtaja puuduste likvideerimiseks kuni 24. septembrini 2020. Kui hageja määratud tähtajaks puuduseid ei likvideeri, parandab kostja tööd ise või laseb seda teha ning esitab hagiavalduse hageja vastu puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kostja esitas 5. oktoobril 2021 teise tasaarvestusavalduse, mille kohaselt tuleneb kostja sissenõutavaks muutunud nõue (aktiivnõue) hageja ja kostja vahel sõlmitud Pukaoru, Sirva küla; Sookase 7, Haaslava; Villa 1 ja 50, Ülenurme eramute vee- ja kanalisatsiooni ning küttesüsteemi paigaldamise töövõtulepingutest. Kostja esitas hagejale 14. detsembri 2020. a e-kirjaga ettepaneku Pukaoru eramu küttesüsteemis ilmnenud puuduse kõrvaldamiseks
hiljemalt 31. detsembriks 2020. Hageja puudust ei kõrvaldanud, mistõttu kostja kõrvaldas puuduse ise (VÕS § 646 lg 5) ja kandis puuduse kõrvaldamiseks kulusid 1700 eurot. Hageja poolt Sookase 7 eramusse paigaldatud WC-poti seinatagusest ühendusest jooksis välja vesi. Kuna hageja keeldus puudust likvideerimast, kõrvaldas kostja selle ise. Seinataguse ühenduse parandamiseks tuli lõhkuda sein ja liistud ning asendada veekahjustusi saanud parkett, kostja kulu puuduse kõrvaldamiseks on 1235 eurot. Villa 1 ja 50 eramutes jäid hageja poolt kahes vasakpoolses boksis tööd lõpuni tegemata (kollektor ja veesõlmed) ning esimese ja teise korruse vee- ja küttetorustik olid omavahel ühendamata. Kuna hageja keeldus puudust likvideerimast, kõrvaldas kostja selle ise, kandes kulu 1730 eurot. Kuna kostja aktiivnõue 4665 eurot (1700+1235+1730) on muutunud sissenõutavaks ning hageja passiivnõude üle käib kohtuvaidlus, on tasaarvestamise eeldused täidetud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2022. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 38 706 eurot 60 senti, viivise 965 eurot 66 senti (kokku 39 672 eurot 26 senti), viivise põhivõlalt kohtule nõude esitamisest kuni otsuse tegemiseni 6738 eurot 41 senti ja viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. oktoobrist 2022 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse
5.oktoobri 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek kostjale kuuluval Parve tee L2 Haaslava külas Kastre vallas Tartumaal asuval kinnistul (registriosa nr 4322504) summas 26 029 eurot 75 senti hageja kasuks). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 1050 eurot ja lepingulise esindaja kulu 4760 eurot, kokku 5810 eurot, märkides, et kostjal tuleb tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus leidis, et tasaarvestusavaldused on lubamatud. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või ka osaliselt nõude maksmapaneku. Hageja on esimesele tasaarvestusavaldusele vastuväidetena toonud esile, et etteheidetavaid puudusi ei ole põhjustanud hageja, puudused võivad olla tekkinud vaid kostja enda poolt. Hageja alustas töid pärast seda, kui kostja oli ise aluspinna ette valmistanud. Hageja ei pea kontrollima kostja poolt teostatud tööpinna kvalitatiivset seisu. Kuna kostja võttis tööd vastu
17.detsembril 2017, siis kehtis garantiiperiood kuni 17. detsembrini 2019. Nõue esitati alles
26.augustil 2020. Vastavalt VÕS § 155 lg 4 p-le 2 on garantiiperiood lõppenud. Seega on tasaarvestus avalduse rahuldamine välistatud. Puudused, mida hagejale teises tasaarvestusavalduses ette heidetakse, ei ole tekkinud hageja tegevuse või tegevusetuse tulemusena, mistõttu kostja poolt esitatud täitmisnõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks. Kostja pole oma nõuet piisavalt tõendanud, et kohus saaks asja sisuliselt hinnata. Hageja on õiguspäraselt viidanud sellele, et niivõrd pikaajaline menetlus on viibinud kostjapoolsete taotluste ning ebaselgete tasaarvestusvalduste esitamise tõttu. Kõik vastuväited ja taotlused tuleb esitada võimalikult kiiresti, kuid menetlust vaadates on kostja oma eesmärgiks seadnud asja kiiret lahendamist takistada. Maakohus on korduvalt andnud kostjale tema enda palvel võimaluse asi lahendada kokkuleppel, samuti võimaluse esitada vastuhagi, kuid see ainult pikendas lahendini jõudmist, sest lubadusi ei täidetud.
Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, mille kohaselt tegi hageja kostjale torutöid Südame elamurajoonis Haaslavas Sookase tn 1–12, Maarjakase tn 2, 4, 6, 8, 10, 12 ning Loosi tänava objektidel ning kostja kohustus tasuma tööde eest vastavalt hageja esitatud arvetele. Samuti puudub vaidlus nõude suuruse ja tööde tegemise üle. Vaidluse all on peamiselt asjaolu, kas tööd saab lugeda üle antuks tulenevalt pooltevahelistest varasemast koostööst ja kujunenud praktikast. Hageja on oma nõuet tõendanud sissenõutavaks muutunud arvete esitamisega. Kostja pole neid arveid maksnud, leides, et eelkõige tulnuks tööd vastu võtta ja alles seejärel saab tasuda. Seega pole küsimus nõude rahalises suuruses, vaid suulise lepingu tõlgendamises ning varasema pooltevahelise tööpraktika hindamises. VÕS §-st 100 tulenevalt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 103 lg 1 kohaselt eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav ning vastavalt kohtupraktikale ei tule rikkumise vabandatavus rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Hageja nõue tuleneb hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingust VÕS § 635 mõttes, mille lg-st 1 tuleneb, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Hageja on enda lepingulised kohustused kostja ees täitnud (st tööd teinud), mistõttu on hagejal VÕS § 635 lg-st 1 ja § 108 lg-st 1 tulenevalt tekkinud õigus nõuda töö eest tasumist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 esimesele lausele võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et suulise lepingu üheks kokkulepitud tingimuseks oli konkreetsete vaidlusaluste objektide puhul hageja poolt kostjale dokumentatsiooni esitamise kohustus, misjärel kostja saaks arveid tasuma hakata. Seevastu on hageja veenvalt tõendanud, et pooltevahelise varasema koostöö kohaselt mingeid akte omavahel ei vahetatud. Selle kinnituseks esitas hageja mitmeid arveid, mida kostja oli ka tasunud. Ka kostja ise on kinnitanud
18.novembri 2020. a menetlusdokumendis, et varasematel objektidel kokkulepped tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide kohta puudusid. Samas ei ole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, miks pidi senine praktika muutuma ning miks pidi sõlmima erinevaid kokkuleppeid. Kostja on võlgnevust kinnitanud ka pooltevahelises kirjavahetuses, hageja 21. veebruari 2020. a kirjale vastas kostja 27. veebruaril 2020 kinnitusega. Hageja kinnitas, et arvete tasumisele ei eelnenud mitte ühtegi tööde üleandmis-vastuvõtmisakti vormistamist ega allkirjastamist. Küll aga esitas hageja kostjale kaetud tööde aktid ja survestuse aktid põrandaküttele, kui oli paigaldatud vee-, kanalisatsiooni ja põrandakütte torustik ning kohe pärast seda ka vastavate tööde tegemise eest arved. Teise etapina esitas hageja arved, kui said paigaldatud hoone seinasisesed torustikud, millele eraldi akte ei olnud tarvis. Samas jäi aga sanitaartehnika mitmes elamus ootele, kuivõrd kostja pidi selle tarnima, kuid mis võttis vahel mitmeid kuid aega ning millise paigalduse eest esitati ka viimasena arve(d). Maakohus nõustus hagejaga, et pooled ei ole kunagi ühtegi tööde üleandmis-vastuvõtmisakti vormistanud ega allkirjastanud, mh ei ole kostja seaduslik esindaja Heiti Salumets soovinud mitte ühegi elamu puhul isiklikult objektil kohtuda ja töid vastu võtta ega allkirjastada tööde üleandmisvastuvõtmisakti. Kostja vastupidist väitnud ei ole. Praktika, mis on poolte vahel välja kujunenud, muutub nende jaoks siduvaks, välja arvatud siis, kui nad on selle siduvuse selgelt välistanud. Väljakujunenud praktikast võib rääkida siis, kui poolte vahel on samalaadsetes suhetes teadlikult kujundatud teatud käitumisreeglid, mida
järgitakse ilma sellekohaste erikokkulepeteta. Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et pooltel oli vaidlusaluste objektide puhul mingid omavahelised erikokkulepped. Seega tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel varasemalt väljakujunenud praktika kohaselt piisas tehtud tööde eest tasu nõudmiseks üksnes arve väljastamisest. Kuivõrd kostja ei ole varasema praktika osas ka ühtegi sisulist vastuväidet esitanud, ei ole vaidlust selles, et väljakujunenud praktika kohaselt ei olnud tööde eest tasumise eelduseks tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, mille ringkonnakohus rahuldas 10. veebruari 2023. a määrusega. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus VÕS § 200 lg-t 4 olukorras, kus normi kohaldamise eeldused olid täitmata. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu), st vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või mingi ajavahemiku jooksul keelduda. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (vt Riigikohtu 15. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). Hageja vastuväide kostja esimesele tasaarvestuse avaldusele seisnes selles, et etteheidetavaid puudusi ei ole põhjustanud hageja. Tegemist ei ole absoluutsete vastuväidetega, vaid VÕS § 200 lg 4 rakendusalast väljajääva vastuväitega, mille puhul kohus pidi tasaarvestuse ja vastuväited tasaarvestusele sisuliselt lahendama. Maakohus jättis arvestamata kostja poolt 12. jaanuari 2021. a tasaarvestuse avaldusele lisatud tõenditega. Kostja edastas 26. augustil 2020 hagejale ettepaneku likvideerida puudused Villa 21 objektil tehtud töödes. Hageja tunnistas 2. septembri 2020. a vastuses, et ta on garantiiperioodil käinud objektil ja likvideerinud maja ostnud klienti häirinud puuduseid, kuid keeldus peale garantiitöid tekkinud uute puuduste likvideerimisest. Kui garantiiremont on puudulik, tähendab see garantiilepingust tuleneva (puuduse kõrvaldamise) kohustuse rikkumist. Seega oli kostjal õigus, hoolimata garantiiperioodi lõppemisest, nõuda hagejalt puuduste kõrvaldamist (Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-17, p 21). Samuti ei olnud hageja vastuväited kostja teisele tasaarvestusele esitatud absoluutsed, vaid VÕS § 200 lg 4 rakendusalast väljajäävad vastuväited, mille puhul pidi kohus tasaarvestuse ja vastuväited tasaarvestusele sisuliselt lahendama. Asjaolu, et arvete tasumise ühe eeldusena olid pooled kokku leppinud tööde üleandmise (akteerimise), kinnitab hageja ise hagiavalduse p-s 2.5, mille kohaselt valmisid tööd lõplikult 2019. a lõpus ning tööde osas on vormistatud kaetud tööde aktid. Hageja poolt esitatud kaetud tööde aktid on vaheaktid, mitte lõppaktid. Aktid on koostatud tööde esimese etapi kohta. Kostja tõendas, et just vaidlusaluse töövõtulepingu puhul oli arvete tasumise eelduseks tööde vastuvõtmine aktiga. Maakohtu järeldus, et kostja ei suutnud tõendada, et pooltel oli vaidlusaluste objektide kohta omavahelised erikokkulepped, ei ole põhjendatud.
Ainult arvete esitamine ei ole piisav, et lugeda tõendatuks, et kokkulepitud tööd on valmis ja tehtud nõuetekohaselt (Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 20) ning töö vastuvõtmise fakti peab tõendama töövõtja. Reeglina tuleb lähtuda eeldusest, et kui tellija ei ole töö vastuvõtmise akti allkirjastanud, ei ole ta ka tööd vastu võtnud.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele vastu. Arvestades kostja ja tema lepingulise esindaja venitamistaktikat maakohtus, millele on tähelepanu juhtinud ka maakohus otsuse p-s 25, ei ole usutavad kostja lepingulise esindaja paljasõnalised väited selle kohta, et tema volitused peatusid pärast maakohtu otsuse tegemist. Hageja palub kohustada kostjat esitama tõendid, mis kinnitaksid 26. oktoobrist 2022 volituste peatumist ning volituste peatumise aluse äralangemist alles 14. novembrist 2022. Juhul kui kostja vastavaid tõendeid ei esita, palub hageja jätta kostja apellatsioonkaebus TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole vääralt kohaldanud VÕS § 200 lg-t 4. Villa 21 eramu tänavakivide paigalduse väidetavad puudused saavad olla tekkinud üksnes kostja enda ebakvaliteetsest eeltööst ning hageja töös puuduste esinemise tõendamiskoormis on garantiiperioodi lõppemise tõttu kostjal. Kuivõrd kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega mõistlikku vastuväidet, mis kinnitaks, et kostjal on hageja vastu nõue, rääkimata nõude suurusest, on maakohus õigesti leidnud, et taraarvestusavalduse rahuldamine on välistatud. Hageja ei nõustu kostja arusaamaga, et tegemist pole absoluutse vastuväitega, sest kohustuse kehtetus hõlmab endas olukordi, kus kohustust ei ole, kohustust ei teki või kohustus langeb ära. Maakohus on seoses 5. oktoobri 2021. a tasaarvestusavaldusega õigesti leidnud, et kostja poolt hageja vastu esitatud täitmisnõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks. Kostja ei tõendanud nõude olemasolu ega selle suurust. Kostja on oma tasaarvestusavaldustes esitanud vastuväiteid üksnes Pukaoru, Sookase 7 ning Villa 1, 21 ja 50 eramute osas ning kokku on kostjal hageja vastu tasaarvestusavaldusest tulenevalt nõudeid väidetavalt 6243 eurot. Hageja on arveid esitanud muuhulgas Maarjakase 10 ja 12 ning Sookase 1, 3, 6, 8 ja 9 kohta, mille osas kostja ühtegi sisulist vastuväidet ei esitanud. Hageja on kostja vastu esitanud põhivõla nõudeid kokku 38 706 eurot 60 senti. Kostja väidetavad nõuded hageja vastu on sellega võrreldes marginaalsed. Poolte vahel ei olnud kokku lepitud hageja kohustust anda tööd üle aktide alusel ei vaidlusaluste tööde puhul, ega ka ühegi teise objekti puhul. Seega ei ole õige kostja väide, nagu oleks hageja jaatanud töövõtulepingu esimese etapi tööde üleandmist aktidega. Aktid vormistas hageja Maarjakase 10 ja 12 ning Sookase 1, 3, 6, 7, 8 ja 9 kohta, mitte aga Villa tn 1 ja 50 objektide kohta, mis on samuti käesoleva vaidluse esemeks, enda algatusel selguse huvides ning üksnes seetõttu, et oli teadlik kostja skeemist, mille kohaselt kostja hakkab produtseerima süüdistusi väljamõeldud puuduste kohta, et vältida tehtud tööde eest tasumist või üritada seda kohustust võimalikult kaugele tulevikku lükata. Aktidega soovis hageja fikseerida tema poolt teostatud tööde nimekirja. Isegi kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe aktide alusel tööde vastuvõtmiseks (millega hageja ei nõustu), ei ole kostja veenvalt põhistanud ega tõendanud puuduste olemasolu, mistõttu puudub kostjal alus tööde vastuvõtmisest keeldumiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 840 eurot (käibemaksuta).
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele vastu ja palus jätta kaebus TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kostja esindaja teatas 26. oktoobril 2022 maakohtule saadetud e-kirjas, et tema volitused käesolevas tsiviilasjas on peatunud. Maakohus ei ole volituse kehtivusega seonduvaid asjaolusid täpsustanud, kuigi kostja esindaja ei tuginenud oma esindusõiguse puudumise osas ühelegi õiguslikule alusele. Esindaja ei ole tuginenud sellele, et tema esindusõigus oleks lõppenud TsMS § 225 ja/või TsÜS § 125jj järgi. Arvestades maakohtu poolset menetlust, on ringkonnakohus aga seisukohal, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemise puhul tuleb lähtuda kostja esindaja kinnitusest, et ta sai vaidlusaluse kohtuotsuse kätte 14. novembril 2022 ning puudub alus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse tähtaja ennistamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel.
8.Vaidlust ei ole poolte vahel maakohtu poolt tuvastatus, et hageja ja kostja sõlmisid suulise töövõtulepingu, mille järgi pidi hageja tegema 2019. aastal torutöid Südame elamurajoonis Haaslavas Sookase 1–12, Maarjakase 2, 4, 6, 8, 10, 12, Loosi tn ning Villa tn objektidel (hagiavaldus, hagiavalduse puuduste kõrvaldamine, hagi täiendus ja kostja hagiavaldusele vastuse p 2.1). Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingust tulenevat tasu VÕS § 635 lg 1 alusel. Kostja ei ole menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele summale, mis tuleb kostjal kui tellijal hageja poolt tehtud tööde eest tasuda (lepinguga kokkulepitud tasu suurusele). Kostja vaidles hageja nõudele vastu, leides esmalt, et osa hageja nõudest on lõppenud kostjapoolse tasaarvestusega. Lisaks leidis kostja, et hageja nõue ei ole sissnõutavaks muutunud. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas hageja nõue lõppes osaliselt kostja tasaarvestusega ning seejärel käsitleb kostja vastuväiteid hageja nõude sissenõutavusele.
9.Kostja palus 12. jaanuaril 2021. a maakohtu menetluses esitatud tasaarvestusavaldusega tasaarvestada hageja nõue kostja 1578 euro suuruse nõudega hageja vastu ning 5. oktoobri 2021. a tasaarvestusavaldusega tasaarvestada hageja nõue kostja 4665 euro suuruse nõudega. Seega on kostja hinnangul tema tasaarvestatav nõue hageja vastu kokku 6243 eurot (1578+4665). Kostja esitas mõlemad tasaarvestuse avaldused kohtumenetluse kestel (III kd, tl 25–26 ja 166– 167). TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjal tuleb tõendada oma 6243 euro suurust nõuet hageja vastu.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja nõuded hageja vastu ei ole menetluses tõendamist leidnud. VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti.
Kostja tugines kohtule esitatud 12. jaanuari 2021. a esitatud tasaarvestusavalduses Villa 21 eramu tänavakivide paigalduse ning garantiiperioodil teostatud tööde puudustele ja 5. oktoobri 2021. a tasaarvestusavalduses Pukaoru, Sookase 7 ning Villa 1 ja 50 eramute vee- ja kanalisatsiooni ning küttesüsteemi paigaldamise puudustele. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus kohaldas VÕS § 200 lg-t 4 olukorras, kus normi kohaldamise eeldused olid täitmata, maakohus ei lahendanud hageja vastuväiteid tasaarvestusele sisuliselt. Ringkonnakohus nõustub küll kostjaga selles, et praegusel juhul ei kohaldu VÕS § 200 lg 4 (vt sätte kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu 27. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689, p 12.1), seda aga põhjusel, et hageja ei ole esitanud vastuväiteid, mis välistaksid üldse kostja nõude maksmapaneku. Hageja vaidles tasaarvestavale nõudele vastu leides, et kostja ei ole oma nõuet tõendanud, tegemist on kahjunõudega, mida ei ole põhjustanud hagejapoolne rikkumine ning väidetavalt on möödunud nõude esitamise aeg (garantiitähtaeg). Ringkonnakohus ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja vastuväited kostja tasaarvestatavale nõudele sisuliselt lahendamata.
11.Kostja esimene tasaarvestatav nõue hageja vastu tulenes väidetavast hagejapoolsest lepingulise kohustuse rikkumisest. Lepingu aluseks oli hinnapakkumine nr 171127-1 ja see hõlmas kohustust paigaldada tänavakivi. Kostja leidis, et hageja tegi lepingulisi töid puudustega ning kostja pidi tegema hageja poolt paigaldatud sillutiskivide parandustöid. Kostja nõuab nende töödega seotud kulu 1578 euro hüvitamist (arve nr 2030032; III kd, tl 28). Kostjal tuli menetluses oma tsaarvestatavat nõuet hageja vastu tõendada. Kostja esitas parandustööde arve, töövõtulepingu (III kd, tl 30jj), 26. augusti 2020. a teavituse hagejale ja hageja vastuse (III kd, tl 35jj), 4. septembri 2020. a vastuse koos kohtueelse hoiatusega (III kd, tl 40jj). Tööde puudus seisnes väidetavalt tänavakivide osalises vajumises, tulenevalt aluspinna ebakvaliteetsest ettevalmistusest värava ees sissesõiduteelt, sest kivide aluspind jäeti piisavalt tihendamata ja täitmata. Hageja on kostja nõudele vastuväitena leidnud esiteks, et geotekstiili all olevat pinda pidi lepingu järgi tihendama kostja, st aluspinna ettevalmistamisega (millega seonduvaid puudusi kostja hagejale ette heidab) tegeles kostja, mitte hageja. Hinnapakkumise nr 171127-1 kohaselt kohustus hageja tegema järgmisi töid: tänavakivide paigaldus koos aluse ehitusega (sisaldab sõelmeid, kuid ei sisalda killustikku), äärekivide paigaldus (sisaldab betooni), transport (III kd, tl 29). Seega sisaldab hageja hinnapakkumine küll tänavakivi paigaldust koos aluse ehitusega, kuid ei sisalda killustikku. Ringkonnakohtu hinnangul on hinnapakkumisega tõendatud, et hageja lepingujärgsed kohustused ei hõlmanud kõiki tänavakivi paigaldamise ettevalmistamiseks vajalikke eeltöid, mh killustikuga täitmist ja tihendamist. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud. Põhjendatud on hageja menetluses esitatud seisukoht, mille kohaselt ei piisa kostja enda poolt koostatud ja esitatud arvest tema nõude tõendamiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi kuluarvestuse kalkulatsiooni või asjatundja arvamust väidetava kahju kohta. See, et hageja tegi garantiiperioodi ajal parandustöid, ei tõenda kostja poolt etteheidetavate puuduste olemasolu, mis on aluseks tasaarvestava nõude esitamisele. Kostja ei ole seega tõendanud, et väidetev tänavakivide vajumine oli põhjustatud hageja poolt, samuti ei ole tõendatud puuduste kõrvaldmiseks tehtud kulutuste suurus. Kuna kostja tugineb ka hageja lepingujärgsele garantiivastutusele, on maakohus õigesti leidnud, et Villa 21 tänavakivi paigaldamisega seotud tööd võttis kostja vastu 17. detsembril
2017 ning garantiiperiood kehtis kuni 17. detsembrini 2019. Nõue esitati alles 26. augustil 2020, s.o ajal, mil garantiiperiood oli lõppenud.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja 5. oktoobri 2021. a tasaarvestusavaldust hinnates jõudnud õigesti seisukohale, et puudused, mida hagejale teises tasaarvestusavalduses ette heidetakse, ei ole tekkinud hageja tegevuse või tegevusetuse tulemusena, mistõttu kostja täitmisnõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tingituna puudub kostjal õigus tasaarvestusavalduse tegemiseks. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi. Tasaarvestatav pool peab eelkõige tõendama oma tasaarvestuse aluseks olevat asjaolu (TsMS § 230 lg 1), misjärel saab vastaspool oma vastutuse välistamiseks esitada omalt poolt tõendeid. Kostja ei ole tõendanud teises tasaarvestuseavalduses hagejale etteheidetud puuduste esinemist. Kostja poolt esitatud
14.detsembri 2020. a e-kirjast nähtub küll kostja pretensioon hagejale (III kd, tl 169), kuid ainult puuduste kõrvaldamise nõude esitamine nõuet ei tõenda. Kostja ei esitanud tasaarvestatava nõude suuruse kohta tõendeid, ega tõendeid selle kohta, et väidetava Sookase 7 eramusse paigaldatud WC-potist tulenevad puudused ning puudused Villa 1 ja 50 eramutes on tingitud hageja poolt tehtud töödest. Hageja väitel oli Sookase 7 puhul tegemist kostja poolt tellitud WC-potiga seotud probleemidega. Kostjal tuli tõendada, et Sookase 7 puudused oli tekkinud hageja poolt tehtud torutöödest. Kostja ei ole seda teinud, seda ei nähtu ka kostjale eramu omaniku poolt 11. jaanuaril 2020 saadetud e-kirjast (II kd, tl 147). Kirjast nähtub vaid, et parketi ja betoonpõranda all on vesi, kuid selle tekkepõhjuseid kirjas ei ole. Kostja ei ole selgelt esile toonud, missugused tõendid puudutavad objekti Villa 1. Villa 50 puuduse kohta kostja poolt esitatud eramu omaniku 29. oktoobri 2020. a e-kirjast ei nähtu ka probleemi täpset kirjeldust ega põhjust (III kd, tl 6). Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks kõik väidetud puudused ise likvideerinud. Kostja ei ole tõendanud, kui suur oli tehtud parandustööde tasu. Kuna kostja ei ole menetluses oma tasaarvestatavid nõudeid hageja vastu tõendanud, ei saanud kostja oma nõuet tasaarvestada hageja tasunõudega VÕS § 197 lg 1 järgi ning hageja nõue ei lõppenud VÕS § 197 lg 2 järgi kostja poolse tasaarvestusega.
11.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ka põhjusel, et esitatud tasunõue (kokku 38 706 eurot 60 senti, lisandub viivis) ei ole muutnud sissenõutavaks. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tehtud tööd ei ole nõuetekohaselt (vastavalt poolte kokkuleppele) vastu võetud, üleandmise-vastuvõtmise akte ei ole allkirjastatud, mistõttu ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.
12.VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Nimetatud säte on reegliks siis, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka seda, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 11). Hageja tugineb oma nõudes pooltevahelisele senisele väljakujunenud tavale, mille kohaselt muutub hageja tasunõue
sissenõutavaks arvel märgitud kuupäeval ning üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostata ega allkirjastata. Hageja esitas tõenditena kostjale väljastatud arved (I kd, tl 8jj, II kd, tl 201jj) ja pooltevahelise sõnumivahetuse (II kd, tl 80jj). Hageja väitel olid pooled ka teiste omavaheliste lepingute puhul kokku leppinud nii, et kostja tasub hagejale tehtud tööde eest arvel märgitud kuupäevaks ning kostja on varasemad arved ka tasunud, hageja esitas kostja poolt varasemalt tasutud arved ja tasumise maksekorraldused (II kd, tl 165jj). Kostja ei eita, et poolte vahel olid ka varasemalt kehtivad töövõtulepingud, mis on täitmisega lõppenud. Kostja leiab, et vaidlusaluste tööde osas olid aga pooled sõlminud töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise suhtes teistsuguse kokkuleppe, st just selle töövõtulepingu puhul olid pooled kokku leppinud, et arvete tasumise eeldusteks on tööde vastuvõtmise aktide allkirjastamine. Pooled ei ole sõlminud kirjalikku töövõtulepingut, milles oleks fikseeritud tasu nõudmise eeldused ja tingimused. Kostja leiab, et pooled olid kokku leppinud tööde kahes etapis valmistamises ning kuivõrd kostja on esimese etapi tööde eest tasunud, siis on tasumata teise etapi tööde eest, mille kohta ei ole väidetava kokkuleppe kohaselt üleandmise-vastuvõtuakte allkirjastatud ning mis annab aluse kostjal tasumise kohustusest keelduda. Seejuures ei ole kostja tuginenud asjaolule, et ta ei ole vaidlusaluseid töid vastu võtnud, vaid üksnes allkirjastatud vastuvõtu aktide puudumisele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja ei ole suutnud veenvalt tõendada, et pooltel oli vaidlusaluste objektide puhul omavahelised erikokkulepped. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole suutnud tõendada, et suulise lepingu üheks kokkulepitud tingimuseks oli konkreetsete vaidlusaluste objektide puhul hageja poolt kostjale üleandmis-vastuvõtmise akti koostamise kohustus, peale mida saaks kostja arved tasuda. Hageja on tõendanud, et pooltevahelise varasema tööpraktika kohaselt mingeid akte omavahel ei vahetatud. Maakohus on hinnanud hageja poolt esitatud arveid varasemate töövõtulepingute täitmise kohta (maakohtu otsuse p 31), kostja ei ole sellele apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et ta vormistas vaidluse all olevate tööde puhul kaetud tööde akti enda algatusel (ilma poolte kokkuleppeta), selguse huvides ning üksnes seetõttu, et oli teada kostja tavapärane skeem, et vältida tööde eest tasumist. Aktidega soovis hageja ise fikseerida tema tehtud töid (IV, kd tl 23 pöördel). Hageja esitatust on näha, et erinevate objektide kohta on esitatud kaks akti tööde vastuvõtmise kohta, s.o ühes aktis on ülevaatuseks ja vastuvõtmiseks esitatud reoveekanalisatsioonitorustik pinnases alates majja sissetulekust kuni majasiseste äravoolupunktideni ja külma vee toide alates majja sissetulekust kuni tehnoruumini, ning teises aktis on ülevaatuseks ja vastuvõtmiseks esitatud sooja- ja külmavee torustik soojustuses ning põrandakütte torustik kollektoritega (nt Maarjakase tee 10 ja 12 I kd, tl 121–123, 141–143, 147–149, 166–168). Hageja väitel on tegemist tööde lõppaktidega. Kostja ei ole esile toonud, milliste väidetava teise etapi tööde eest on aktid esitamata. Seega võib eeldada, et aktid on esitatud kogu kokkulepitud ja tehtud töö kohta. Aktid on allkirjastatud hageja esindaja, järelevalve esindaja ja vastutava spetsialisti poolt. Kostja esindaja allkirja aktidel ei ole. Kostja ei ole vaielnud vastu ka sellele, et eramud, kus kostja töid tegi, on kasutusload saanud, mis kinnitab kaudselt, et hageja on kokkulepitud tööd teinud. Vaidlust ei ole, et objektid on kasutuses. Kostja ei tugine ka sellele, et tal ei olnud võimalust tehtud töid üle vaadata (VÕS § 637 lg 5). VÕS § 638 sätestab, et tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku
tähtaja jooksul. Asjas esitatu põhjal puudub kokkuvõttes alus arvata, et kostja ei ole töid vastu võtnud, seega muutus ka hageja tasunõue sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3). Hageja edastas kostjale 21. veebruaril 2020 e-kirja ning nimekirja tasumata arvetest (II kd, tl 71–79). E-kirjas tuletas hageja meelde arvete tasumist ning kinnitas, et hageja on nõus maksegraafiku sõlmimisega. Kostja vastas 27. veebruaril 2020 ühe sõnaga „kinnitan“ (II kd, tl 80 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnitanud kostja mitte üksnes kirja kättesaamist, vaid ka hageja kirjas märgitut arvete tasumata jätmist. Alles 4. aprilli 2020. a e-kirjas väitis kostja, et arvete tasumise eelduse täitmiseks tuleb esitada korrektne ehitusdokumentatsioon (II kd, tl 150). Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostjale ka hageja meeldetuletuskirja kättesaamisel veebruaris 2020 olema dokumentatsiooni puudumine teada, kuid kostja teavitas sellest alles 1,5 kuud hiljem. Kostja väide, et kogu dokumentatsioon peab arvete tasumise eeldusena olema üle antud, on tõendamata. Kostja tugineb sellele, et hageja kohustus kostjale ehituse dokumentatsiooni üle anda tuleneb ehituse töövõtulepingu üldtingimustest (ETÜ). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja ise oma käitumisega põhjustanud selle, et hageja ei ole saanud talle ehitusega seotud dokumentsaiooni üle anda. Kostja kinnitas 21. jaanuari 2021. a kohtuistungil, et hageja peab esitama teostusjoonised, kuid tasuma nende eest pidi kostja. Kostja leidis kohtuistungil et tal puudub kohustus tasuda jooniste eest ette, kuid kui joonised esitatakse, maksab kostja nende eest. Hageja suhtles kostjaga teostusjoonise arve tasumise küsimuses juba mais 2020. Hageja saatis 21. mail 2020 kostjale e-kirja koos arvega teostusjoonise eest ning selgitas, et projekteerija annab joonised peale arve tasumist (III kd, tl 109). Kostja ei ole hageja kirjale vastanud ega joonise eest arvet tasunud. Maakohtus leidis kostja, et tal puudub kohustus arvete alusel tasuda ka seetõttu, et töödes esinesid muud puudused (hagivastuse p 2.3.5–2.3.6). Kuigi kostja ei tugine apellatsioonkaebuses enam sellele, et tal on õigus tasu maksmisest keelduda töödes esinenud (kõrvaldamata) puuduste tõttu, märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole oma etteheiteid üheselt arusaadavalt põhistanud. Kostja väitel tekkis Sookase 7 objektil veeleke, mille tõendamiseks esitas kostja kliendi 11. jaanuari 2020 e-kirja (II kd, tl 147). 4. aprilli 2020. a e-kirjas teavitas kostja väidetavatest puudusest Sookase 1, 3, 6, 7 ja 9 objektidel (II kd, tl 150). Kostja väitel esinesid puudused ka Villa 50–1 objektil. Kostja poolt esitatud Tauri Kruusi 29. oktoobri 2020. a e-kirjast (III kd, tl 6) ei nähtu, milles täpsemalt lekkiva toru puudused seisnevad. Muuhulgas on nimetatud e-kiri kliendi poolt saadetud otse hagejale (e-posti aadressile [email protected]) ning hageja kinnitusel on probleem kliendiga lahendatud (III kd, tl 46, hageja vastuse p 2.2.3). Tegemist on etteheidetega, mis on üldised ega viita konkreetsetele puudustele hageja töös.
14.Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et tasu muutub sissenõutavaks alles akteerimise aktide koostamise järel, samuti ei ole tõendamist leidnud, et töös esineksid olulised puudused, mis õigustaks kostja tasu maksmata jätmist, rahuldas maakohus hageja nõude põhjendatult. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et tal on hagejale tasumata hagis ja selle täienduses nimetatud arvete eest kokku põhinõudena 38 706 eurot 60 senti. Maakohus on põhjendatult nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Kuna kostja pidi tasuma tehtud töö eest arvel nimetatud kuupäevaks, on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja ka viivise.
15.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.
Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 1057 eurot 33 senti (käibemaksuta). Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabi ringkonnakohtu menetluses kokku 7 tundi 34 minutit. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu, keerukust ja mahtu arvestades, on lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud kokku 6 tunni ulatuses, s.o rahaliselt 840 eurot (käibemaksuta). Hageja esindja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Hageja on käibemaksukohustuslane, seetõttu mõistab kohus kulu välja ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Margit Vutt
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.