Tartu Maakohus
Kohtunik
Alo Noormets
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.03.2023, Võru kohtumaja asukohaga Põlvas
Tsiviilasja number
2-21-127824
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi K. L. võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
3530,57 eurot Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806); Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus Legal OÜ, e-post: [email protected]); Kostja: K. L. (isikukood xxxxxxxxxxx); Kostja esindaja RÕA korras: vandeadvokaat Meelis Masso (Meelis Masso Advokaadibüroo, e-post: [email protected]).
Menetluse liik
Kirjalik lihtmenetlus
vastu
Rahuldada hagiavaldus osaliselt. Mõista K. L. AS-i PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlgnevus summas 1640,30 eurot, intressid summas 0 eurot (vastavalt VÕS § 4034 lõikele 7 VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras), viivis alates põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohtuotsuse tegemiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku summas 311,01 eurot ning sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Mõista K. L. AS-i PlusPlus Capital kasuks välja viivis tasumata põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.04.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos resolutsiooni p-s 2 nimetatud sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui resolutsiooni p-s 2 nimetatud põhivõlgnevuse ulatuses. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Pool võib esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist suulisel istungil.
Aktsiaselts PlusPlus Capital (edaspidi ka hageja) esitas 15.03.2022 Tartu Maakohtu Võru kohtumajale hagi K. L. (edaspidi ka kostja) vastu 1700 euro suuruse põhivõlgnevuse, 233,53 euro suuruse intressinõude, 866,74 euro suuruse viivisnõude ja 35 euro suuruse sissenõudekulude nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ESTO AS (registrikood 14180709, edaspidi ka kreeditor) ja kostja 15.08.2020 arvelduskrediidilepingu (edaspidi ka leping), mille kohaselt võimaldas kreeditor kostjale arvelduskrediidi kasutamist kuni summas 2000 eurot. Kostja kohustus kasutatud krediidi ja intressi tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks vastavalt lepingu põhitingimustes sätestatule. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 40,9% aastas (0,11% päevas) ning viivisemäärana oli kokku lepitud lepinguline intressimäär, s.o 40,9% aastas või 0,11% päevas. Kostja sai lepingu alusel 17.08.2020 enda kasutusse kokku 1640,30 eurot, milleks kreeditor sooritas kostja pangakontole 2 ülekannet summas 481 eurot ja 1159,30 eurot. Kuivõrd kostja ei täitnud lepingust lähtuvat igakuist tagasimaksekohustust, saatis kreeditor kostjale 30.11.2020 meeldetuletuskirja, milles kohustas kostjat võlgnevus tasuma hiljemalt 14.12.2020 ning teatas, et võlgnevuse tasumata jätmisel loeb kreeditor lepingu üles öelduks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust, saatis kreeditor 15.12.2020 kostjale kirja, milles teatas, et leping on üles öeldud ning kohustas kostjat tasuma põhivõlgnevuse koos kõrvalnõuetega kokku summas 1945,51 eurot. 22.02.2021 teavitas kreeditor kostjat sellest, et on loovutanud nõude kostja vastu hagejale. Hageja on saatnud kostjale 15.03.2021, 01.06.2021 ja 16.08.2021 nõudekirjad, kuid kostja on jätnud võlgnevuse tasumata.
Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja teatas 13.05.2022 hagivastuses, et vaidleb hagiavaldusele vastu ega tunnista haginõudeid. Kostja väitis, et ta ei ole kreeditoriga lepingut sõlminud, vaid et selle on sõlminud keegi kolmas isik, kes kasutas lepingu sõlmimiseks kostja teadmata kostja ID-kaarti ja paroole. Kostja taotles selle tõendamiseks kohtult, et kohus nõuaks prokuratuurilt välja kriminaalasja materjalid, milles kostja on teinud kuriteoteate seoses tema ID-kaardi ja PIN-koodide tahtevastase kasutamisega. Lisaks väitis kostja, et ta ei ole kreeditorilt enda käsutusse krediiti saanud ning et hageja haginõuded on ebaselged. Samuti leidis kostja, et hageja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu kuulub lepingujärgse intressimäära asemel kohaldamisele VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
Hageja teatas 20.05.2022 seisukohtades, et peab lepingu kehtivalt sõlmituks ning kostja väited kolmanda isiku poolt kostja teadmata tema ID-kaardi ja paroolide väärkasutamise kohta on tõendamata. Lisaks selgitas hageja, et kreeditor on lepingu sõlmimisel nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja leidis, et olukorras, kus kostja on laenutaotluses märkinud oma sissetuleku suuruseks 700 eurot kuus ja kohustuste suuruseks 260 eurot kuus, kannab teadlikult valeinfo esitamisest tulenevaid riske ja tagajärgi kostja ise. Ühtlasi täpsustas hageja oma haginõuete kujunemist ja nende komponente, samuti esitas tõendid kreeditori poolt kostja pangakontole raha ülekandmise kohta. Hageja selgituste kohaselt koosneb tema 1700 euro suurune põhinõue kostja poolt 17.08.2020 kasutusele võetud krediidist kokku summas 1640,30 eurot ning selle eest määratud väljavõttetasudest kokku summas 59,70 eurot (19 eurot + 40,70 eurot). Hageja
intressinõude suuruseks perioodi 18.08.2020 kuni 14.12.2020 eest on 226,07 eurot ning viivisnõude suuruseks 868,57 eurot (perioodi 15.12.2020 kuni 15.03.2022 eest).
Kohtukoosseisu vahetumise tõttu alustas kohtunik Alo Noormets tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 20 lg 1 alusel asja arutamist algusest peale. Kohus kohustas 05.01.2023 kohtunõudega kostjat esitama kohtule suhtluse prokuratuuriga seoses tema kriminaalasjaga ning tegi pooltele ettepaneku kompromissiläbirääkimiste pidamiseks.
Hageja teavitas 27.01.2023 kohut kompromissiläbirääkimiste ebaõnnestumisest. Teatele lisatud hageja ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt oli kostja valmis kompromissi korras tasuma hagejale 24 kuu peale ajatatud põhivõlgnevuse koos intressi ja viivistega kolmekordses seadusjärgses määras (s.o lepingujärgse 40,9% määra asemel 24% määras). Hageja oli nõus võlgnevuse tasumise ajatama 24 kuu peale, kuid ei olnud nõus loobuma lepingujärgsest intressi- ja viivise aastamäärast 40,9%.
Kostja esitas 27.01.2023 menetlusdokumendiga vastuse prokuratuurilt, mille kohaselt on kostja kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajana, mitte kannatanuna, ning kostja ei ole esitanud selles asjas tsiviilhagi. Lisaks põhjendas kostja täiendavalt oma väidet hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta.
Kohus jättis 15.02.2023 kohtumäärusega kostja taotluse prokuratuurilt kriminaalasja materjalide välja nõudmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kostja ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas saaksid kriminaalasja materjalid omada tähtsust käesoleva tsiviilasja lahendamisel. Prokuratuuri vastusest nähtub, et kostja ei ole kõnealuses kriminaalasjas mitte kannatanu, vaid tunnistaja rollis. Seega võib järeldada, et kriminaalasja materjalide hulgas ei ole eelduslikult dokumentaalseid tõendeid selle kohta, kas üldse ja kes võis kostja nimel (tema tahte vastaselt tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades) tema asemel sõlmida kreeditoriga sõlmitud lepingut. Kostja võis küll selle kriminaalasja menetluse raames anda tunnistajana ütlusi, kuid selliseid ütlusi ei saa käsitleda tsiviilasja lahendamisel arvestatavate dokumentaalsete tõenditena. Lisaks määras kohus, et vaatab asja läbi kirjalikus lihtmenetluses, ning andis pooltele tähtaja soovi korral täiendavate avalduste ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
Hageja selgitas oma 09.03.2023 menetlusdokumendis täiendavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist kreeditori poolt ning esitas oma menetluskulude nimekirja. Kostja esitas 10.03.2023 menetlusdokumendis täiendavad vastuväited hageja seeisukohtadele vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta ning vaidles oma 17.03.2023 menetlusdokumendis osaliselt vastu hageja menetluskulude suurusele.
Kohus on seisukohal, et hageja hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
Seega oli antud juhul kostja kohustuseks tõendada, et tema ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt või et lepingu kreeditoriga sõlmis tema asemel keegi kolmas isik ilma kostja teadmata ja nõusolekuta. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole vastavaid väiteid tõendanud. Kohus leiab, et kostja ei oleks saanud selliseid väiteid tõendada tema poolt viidatud kriminaalasja materjalide väljanõudmisega käesoleva tsiviilasja toimikusse, kuivõrd selles kriminaalasjas oli kostja tunnistajaks, mitte kannatanuks. Kostja viitas 13.05.2022 vastuse p-s 1.16, et on esitanud süüteoteate seoses tema ID-kaardi ja PIN-koodide tahtevastase kasutamisega, kuid ei ole vastavat süüteoteadet esitanud kohtule dokumentaalse tõendina. Arvestades, et kostja on tema poolt viidatud kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajana, mitte kannatanuna, siis ei pea kohus kostja väidet tema poolt süüteoteate esitamise kohta usutavaks, kuna süüteoteate esitanud isik kuulatakse kriminaalmenetluses üle eelkõige kannatanuna, mitte tunnistajana. Kuivõrd kostja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ka ühtegi muud tõendit, siis puudub kohtul igasugune alus lugeda kostja vastavad väited tõendatuks. Kohus selgitab, et juhul, kui kriminaalmenetluses peaks tagantjärele tõesti selguma, et leping on sõlmitud kostja ID-kaarti ja paroole kuritarvitades kellegi kolmanda isiku poolt, siis on kostjal õigus esitada selle kolmanda isiku vastu tsiviilhagi. Selle koosseisus saab kostja muu hulgas nõuda ka kreeditoriga sõlmitud lepingust tulenevate kahjutekitavate tagajärgede hüvitamist süüteo toime pannud isiku poolt. Käesolevas tsiviilõiguslikus õigussuhtes vastutab kreeditoriga sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste eest siiski kostja, mitte keegi kolmas isik.
kohustatud omandama piisava teabe, mis võimaldab tal hinnata tarbija krediidivõimelisust. Teiseks on krediidiandja kohustatud kogutud andmete pinnal hindama tarbija krediidivõimelisust, et määrata krediidi tagasimaksmise tõenäosus. Kui krediidiandja on eelnimetatud kohustuste täitmise tulemusena veendunud, et tõenäoliselt suudab tarbija krediidilepingust tulenevad kohustused täita, võib krediidiandja tarbijaga krediidilepingu sõlmida. Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 2 peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel lähtuma nõuetekohasest hoolsusest. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.
maksehäireregistrist ning lasi teostada kostja suhtes Creditinfo Eesti AS-i erakliendi riskihinnangu, mis sisaldas endas ka erakliendi maksejõuetuse tõenäosust ehk nn Delphiskoori. Esmalt märgib kohus, et hageja ei ole oma vastavaid väiteid tõendanud. Samas isegi juhul, kui vastavad väited oleksid hageja poolt tõendamist leidnud, ei muudaks see kohtu järeldust, et kreeditor ei ole antud juhul piisava hoolsusega hinnanud kostja krediidivõimelisust. Isegi kui kostjal ei esinenud lepingu sõlmimise hetkel Creditinfo maksehäireregistris ühtegi maksehäiret ning kostja nn Delphiskoor oli kreeditori jaoks aktsepteeritav, ei tähenda vastavate asjaolude esinemine, et kreeditor oleks kuidagigi kindlaks teinud kostja tegelikku krediidivõimelisust. Kreeditor oleks hoolsa krediidiandjana pidanud eelviidatud maksehäireinfost ja statistilisest analüüsist hoolimata küsima kostjalt kui 70-aastaselt vanaduspensionärilt, kelle nimele ei ole registreeritud ühtegi registrivara, konkreetseid tõendeid tema regulaarse sissetuleku ja varaliste kohustuste kohta. Kostja poolt laenutaotluses avaldatud 700 euro suurune sissetulek ja 260 euro suurune väljaminek oleks mõistlikult võttes pidanud kreeditori tegema kostja avaldatud info osas keskmisest ettevaatlikumaks, kuna esines loogiline tõenäosus, et selline info ei pruugi olla tõene ja seega ei pruugi ka kostja olla piisavalt krediidivõimeline. Ülaltoodust tulenevalt on kohus jõudnud seisukohale, et kreeditor ei toiminud antud olukorras kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ega veendunud piisavalt, kas kostja on krediidivõimeline või mitte. Seeläbi rikkus kreeditor VÕS § 4034 lgs 6 sätestatut, mille kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
siis jätab kohus hageja nõude 59,70 euro suuruse väljavõtutasu väljamõistmiseks rahuldamata.
/digitaalselt allkirjastatud/ Alo Noormets kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.