Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi S. K. vastu võla nõudes
Hagihind
1 541,42 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806; asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Tarvo Ilves (PlusPlus Legal OÜ; e-post: xxx); Kostja: S. K. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx); Kostja lepinguline esindaja: Erki Casar (Adolfi Õigusbüroo OÜ; e-post: [email protected]).
Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktsiaselts PlusPlus Capital 14.03.2023 taotlus tõendite kogumiseks.
2.Jätta Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi S. K. vastu võla nõudes rahuldamata.
3.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kanda. 3.2 Mõista hagejalt Aktsiaselts PlusPlus Capital kostja S. K. kasuks menetluskulud sumas 600 eurot. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse
2-22-146795 koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 01.12.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult S. K. 1 906,24 euro saamiseks. Kohus tegi 06.12.2022 võlgnikule makseettepaneku. Võlgniku S. K. esindaja Erki Casar esitas 13.12.2022 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 11.01.2023 määrusega anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 17.01.2023 Harju Maakohtule hagi S. K. vastu võla nõudes. Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks 04.05.2017 sõlmitud Laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr XXXXXXXXX tulenev põhivõlgnevus 753,78 eurot ja intress 787,64 eurot. Harju Maakohus võttis hagi 18.01.2023 määrusega menetlusse. Kohus menetleb käesolevat tsiviilasja nr 2-22-146795 lihtmenetluses (kirjalikus menetluses), mille kohta on täpsemad selgitused antud 18.01.2023 kohtumääruses.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
3.Hagiavalduse kohaselt kostja ja Mogo OÜ (kreeditor) sõlmisid 04.05.2017 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXX, mille alusel liisis kreeditor sõiduki kapitalirendi vormis ostjale. Lepingu kohaselt võimaldas kreeditor kostjale kokku 1 102,50 eurot. Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostuja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu intressimäär 41,40% aastas. Intressi arvestamisel lähtus kreeditor tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360päevasest aastast ning krediidisumma kasutuses olemise päevast alates. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus alates 04.06.2017 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 41,66 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes ning viimase osamaksega 04.05.2023 summas 41,66 eurot.
4.Kostja rikkus lepingut ning ei tasunud lepingu alusel maksegraafikujärgseid osamakseid ning kostja ei ole sõidukit tagastanud. 25.01.2021 loovutas kreeditor oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus ostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud. Hageja on tuvastanud, et kreeditor ei ole järginud lepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud normi ning hageja hinnangul ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Seega esitab hageja hagi sissenõutavaks muutunud osamaksete eest. Kostja jäi võlgu alates 04.01.2020 tasumata osamaksest ning hagi esitamise seisuga on tasumata osamaksed kuni 04.01.2023 osamakseni kokku põhisummas 753,78 eurot ja intressiosa 787,64 eurot. Hageja taotleb mõista eelnimetatud võlgnevuse kostjalt hageja kasuks välja.
5.Hageja 23.02.2023 täiendava seisukoha kohaselt lähtus esialgne kreeditor vastutustundliku laenamise põhimõtte reeglist ning tegi krediidiotsuse vastavalt kostja avaldatud andmetele ning
2-22-146795 kättesaadavale registritest saadavale infole tuginedes. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS (jõustus 10.01.2017) § 4034 lg1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama §-i lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.
6.Nimetatud perioodil kehtinud ning krediidiandjatel antud Finantsinspektsiooni soovituslik juhendi punkt 5.4 sätestab, et vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiandja või -vahendaja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja või -vahendaja otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on krediidi andmisele ja võtmisele olemuslikud või mida krediidiandja või -vahendaja ei saanud ega pidanud ette nägema (nt tarbija hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine; tarbija töötasu kaotus/vähenemine; tarbija muude tulude vähenemine; tagatisvara turuväärtuse vähenemine; tarbija poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused; tarbija poolt tema tegeliku krediidihuvi, olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni varjamine, mis võib olla vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt).
7.Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakond on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte regulatsiooni eesmärk on vältida tarbijapoolset ülelaenamist ning selle tagajärjel tekkivat ebamõistlikku võlakoormat juba krediidi andmise ajal. Eestis jõustus direktiivist ajendatud regulatsioon võlaõigusseaduses 01.07.2011. Teiste direktiivist tulenevate muudatuste kõrval oli oluline uuendus võrreldes kehtiva õigusega ka VÕS-i täiendamine §-ga 4032, mis sätestab krediidiandjale kohustuse rakendada tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd direktiiv ei täpsusta, mida tuleks mõista krediidivõimelisuse all, siis on selle mõiste tegelik sisu jäetud liikmesriikide formuleerida. Direktiiv sätestab vaid krediidiandja kohustuse tarbija krediidivõimelisust (creditworthieness) hinnata. Direktiivi artikli 8 kohaselt peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust piisava teabe alusel. VÕS § 4032 lõike 1 punkti 1 järgi peab krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. Piisav on selline teave, mis võimaldab krediidiandjal teha kindlaks tarbija majandusliku olukorra ning selle alusel krediidi andmise üle põhjendatult otsustada. Teave on piisav siis, kui see võimaldab krediidiandjal tarbija krediidivõimelisust lõplikult hinnata, st asuda tarbija krediidivõimelisuse kohta lõplikule seisukohale. Kohustuse täpne sisu sõltub üksikjuhtumi asjaoludest, nt krediidivõtja isikust, krediidiliigist, krediidiandja riisikost jne. Võimalus krediidivõimelisuse hinnangu kujundamiseks on teha seda tarbijalt saadud teabe alusel ja teha seda asjakohastest andmebaasidest saadud teabe alusel. Eelkõige on sellisteks andmekogudeks võlaregistrid (ingl credit registers), mis pakuvad krediidiandjatele informatsiooni tarbijast krediidivõtjate maksekäitumise ja võetud kohustuste kohta.
8.Artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Mis puudutab Eesti õigust, siis kuigi see ei väljendu sõnaselgelt VÕS-i § 4032 tekstis, on ka tarbijal kohustus anda krediidiandjale teavet selleks, et krediidiandja saaks tarbija krediidivõimelisust hinnata. Tarbija vastav kohustus tuleneb VÕS-i §-st 14, täpsemalt § 14 lõikest 2. Nimetatud asjaolule viidatakse ka võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas.
9.Hageja pöördus peale kostja vastuse saamist esialgse kreeditori poole info saamiseks ning Mogo (tänane Primero Finance OÜ) edastas hagejale väljalõiked kliendisüsteemist, millised
2-22-146795 parameetrid ja info olid kostjale laenu andmise aluseks. Seega puudusid kostja esitatud andmete ja kogutud andmete alusel vajadus küsida kostjalt täiendvat teavet laenu väljastamiseks.
10.Lisaks on kostja vastuväide laenamise põhimõtete mittejärgimise osas küsitav, sest kostja teenindas lepingut hetkeni kuni põhjustas lepingu tagatisesemega avarii. Peale avarii toimumist ei tasunud kostja laenumakseid sihilikult, kuigi tegeles ettevõtlusega ja tegeleb sellega kuni tänase päevani - alates 03.09.2019 EestiHouse OÜ, 27.01.2020 Greenest Netvork OÜ, 03.12.2020 Arbeiterauseuropa OÜ, 09.11.2021 Fozeus Technology OÜ, 10.11.2021 Fozeus Empire OÜ. Seega ei ole küsimus mitte selles, et kostja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise tõttu sattunud laenuorjusesse, vaid kostja elab suurepärast elu (sotsiaalmeedia kontolt nähtuvalt, lubades endale korduvaid soojamaareise ning häid sõidukeid). Vastutustundliku laenamise sätte reguleerimise mõtteks oli, et tarbijaid kaitsta ülelaenamise ja laenuorjusest tingitud vaesuse eest. Kostja sotsiaalmeedia ning ka väljavõtted äriregistrist ei näita, et kostja oleks laenuorjuses ning ei täidaks kohustust maksevõimetuse pärast.
KOSTJA VASTUVÄITED
11.Kostja esitas 02.02.2023 vastuse hagiavaldusele, mille kohaselt on kostja seisukohal, et temale laenu andes on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja oli laenu taotluse esitamisel töötu ja viimasel oli juba täitmata rahalised kohustused kolmandate isikute ees ja täiteasjad. Kostjal oli võetud laenud järgmistelt ettevõtetelt: 1) Berger Finance Group OÜ; 2) Credit 24; 3) Carbank OÜ; 4) Bigbank AS. Kui laenuandja oleks täitnud kohustust selgitada välja isiku tegelik laenuvõimekus, siis ei oleks laenuandja tohtinud kostjale laenu anda. Antud juhul ei ole oluliseks tagatis, sest tagatise olemasolu või igakuise makse suurus ei vabasta laenuandjat seadusega pandus kohustusest.
12.Krediidiandja ei täitnud vastutustundliku laenamise kohustust ja on antud kohustust rikkudes sõlminud võlgnikuga laenulepingu, mille tõttu tuleb VÕS § 4034 lg 7 järgi lugeda lepingus kokkulepitud intressimäära (9,6 - 37,07% aastas) asemel intressiks VÕS § 94 sätestatud määr, sest lepingus sätestatud määr on suurem. VÕS § 94 sätestatud määr oli Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt 2017-2021 aastal 0,00%, seega ei pidanud võlgnik intressi tasuma. Kostja leiab, et sellises olukorras on isik, kes sai laenu, kohustatud tagastama laenu põhisumma. Laenu põhisumma on ka tagastatud. Hageja esitatud andmete alusel on kostja tasunud alates 04.06.2017 kuni 04.01.2020, mis teeb kokku 30 osamakset. Laenulepingu kohaselt on igakuise laenumakse suurus 41,66 eurot. Lähtudes eeltoodust on kostja tasunud laenuandjale 04.01.2020 seisuga 1249,80 (30 x 41,66), mis ületab temale antud laenu põhisummat ca 150 euro võrra.
13.Kostja 07.03.2023 menetlusdokumendi kohaselt hageja ei ole tõendanud, et laenuandja on tarbijale laenu andmisel täitnud vastutustundliku laenuandmise kohustusi. Antud kohustuste täitmise eesmärgiks on kaitsta tarbijat, mh selle eest, et tarbija ei laenaks üle, st ei võtaks endale kohustusi, mida reaalselt täita ei suuda. Tegemist on laenuandjale seadusest tuleneva kohustusega. Kostjal oli enne laenuandjalt hagis märgitud laenu võtmist laenukohustusi kolmandate isikute ees, sh Mogo OÜ, OÜ Laenukeskus, Car Capital OÜ, Bigbank AS, AS Krediidipank finants, Koduliising OÜ, Estonian Woodhouse OÜ, Ipf Digital Estonia OÜ, Põhja-Eesti HoiuLaenuühistu, Inbank AS, K. A., IIZI KINDLUSTUSMAAKLER ́i, O. R., kohtutäitur Urmas Tärno ees täiteasjas nr 052/2016/. Lisaks ei olnud kostjal ühtegi püsivat sissetulekut. Antud andmeid oleks tulnud küsida kostjalt ning alles peale nende esitamist ja analüüsimist, oleks saanud teha otsuse, kas anda laenu või mitte.
14.Tegemist oli tarbijaga, kes selleks et täita laenukohustusi, mh et tasuda üüri ja kõrvalkulusid, võttis laene juurde. Laenuandja ei vabane vastutusest, kui ta tugineb laenusaaja andmetele, mis on
2-22-146795 tõendamata või mille vastavaust tegelikkusele ei ole laenuandja kontrollinud. Hageja poolt esitatud vastus ei sisalda ühtegi asjakohast tõendit, et laenuandja oleks üritanud oma kohustusi täita. Vastusele lisatud tõendi puhul ei ole tõendatud, et andmed oleks esitanud kostja või et hageja oleks kontrollinud kostja muid rahalisi kohustusi, mh regulaarset sissetulekut, ülalpeetavaid, eluasemekulutusi jne. Samuti ei selgu sellest tõendist, et laenuandja oleks küsinud kostja laenukohustuste kohta kolmandate isikute ees või kas tal on muid täitmata kohustusi kolmandate isikute ees. Laenuandja, jättes sellised asjaolud välja selgitamata ja uurides kliendilt üksnes sissetuleku ja majapidamiskulude kohta, on rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Hageja poolt esitatud fotomaterjal ei ole antud juhul asjakohaseks tõendiks ja ei tõenda väiteid, mida hageja nendega tõendada soovib, mh ei võta ära laenuandja kohustusi laenu andmisel. Hageja väited, et kostja tegeleb ettevõtlusega, ei ole ka asjakohased, sest antud asjaolud ei võta ära laenuandja seadusest tulenevat kohustust ning ei muuda asjaolusid, mis olid enne laenu andmist.
15.Asjaolu, et tarbija tasus mingi ajani laenulepingut ei ole oluliseks asjaoluks, sest see ei vabasta laenuandjat vastutustundliku laenamise kohustusest ning see ei tõenda ka seda, et laenuandjal oli õigus laenu anda. Kostjal oli põhjendatus alus lõpetada laenu tagasimaksmine, sest viimane oli tagastanud rohkem kui põhinõude ja kuna oli rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei olnud kostjal kohustust rahalist kohustust rohkem täita.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
16.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
17.Esmalt lahendab kohus hageja 14.03.2023 taotluse tõendite kogumiseks. 14.03.2023 taotluse kohaselt ei ole hageja esialgne kreeditor ning seoses isikuandmete kaitse piiranguga ei saa Mogo OÜ väidetavalt väljastada PlusPlus Capital AS-ile dokumente, mille väljastamine on piiratud isikuandmete kaitse üldmäärusega - seega ei saavat hageja esitada kohtule dokumente, milliseid esialgne kreeditor võis võtta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel aluseks ning milliste kehtestatud sise-eeskirjade alusel seda esialgne kreeditor tegi. Nimetatud dokumente ja teavet saab esialgne kreeditor hageja väitel väljastada maakohtule üksnes vastavasisulise ametliku kohtunõude alusel esialgsele kreeditorile. Eelnevast tuginedes ning juhuks kui maakohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid ei ole esialgse kreeditori poolt järgitud, taotleb hageja kohtu kaasabi tõendite kogumisel. Hageja esitas kohtule enda väitel kõik talle kättesaadavad tõendid, mida Mogo OÜ hagejale väljastas.
18.Kohus jätab hageja 14.03.2023 taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. TsMS § 236 lg 2 järgi, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. TsMS § 236 kommentaaride kohaselt peab tõendi
2-22-146795 kogumise taotlus kohtule andma nii põhjenduse, miks tõendit tuleb koguda, kui võimalikult täpse kirjelduse, millist dokumenti nõutakse. TsMS § 278 järgi, kui isik taotleb, et kohus nõuaks dokumendi välja teiselt isikult, peab ta taotluses dokumenti ja selle sisu kirjeldama ning märkima, miks ta arvab dokumendi olevat selle isiku käes. Seega tuleb taotluses spetsiifiliselt kirjeldada, millist dokumenti nõutakse. Hageja poolt esitatud taotlus ei vasta eelnimetatud tingimustele. Nimelt nähtub kohtule, et hageja ei ole ka ise kindel, et õiguseelneja Mogo OÜ valduses oleksid mistahes asjakohased tõendid kostja krediidivõimelisuse hindamise osas. Hageja kinnitab 14.03.2023 taotluses, et hageja esitas kohtule kõik talle kättesaadavad tõendid, mida Mogo OÜ hagejale väljastas. Seejuures taotleb hageja, et kohus nõuaks Mogo OÜ-lt välja kohtu äranägemisel tõendid, tuues seejuures esialgsele kreeditorile loeteluliselt välja, milliste tõendite esitamise kohustus esialgsel kreeditoril kohtule on.
19.Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks ja vastaspoole esitatu ümberlükkamiseks (TsMS § 5 lg 2) (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-20-13523). Hagimenetluses, st võistlevas menetluses ei kogu kohus ise tõendeid, mh ei koosta kohus kolmandale isikule oma äranägemisel loetelu tõenditest, mis võiksid olla ühele menetluse poolele kasulikud ning mille esitamist kohus sel põhjusel kolmandalt isikult nõuab. Hageja ei ole esitanud taotlust, millest nähtuks, millise konkreetse dokumentaalse tõendi kogumist ta taotleb ning millisel põhjusel on hageja veendumusel, et eelnimetatud tõend eksisteerib ning on Mogo OÜ valduses. Eelnevatel kaalutlustel jätab kohus hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata.
20.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid kostja ja Mogo OÜ (kreeditor) 04.05.2017 Laenuja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXX, mille p 1 sai kostja laenu 1 102,50 eurot, millest p 2.1 järgi 1 050 eurot kanti Stella Hanson nimelisele isikule (dtl 27). Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid (dtl 27-29). Lepingu pooled leppisid kokku p-s 3 intressimääras 41,40% aastas (dtl 27). Laenulepingu eritingimuste p 12 kohaselt oli lepingu tagatiseks mootorsõiduk Yamaha YZF-R1 (dtl 29). Tagatislepingu p 1.5 järgi sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral (dtl 32).
21.Riigikohus on 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 (p 22) selgitanud, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-118588, p 29). Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nn sale and lease back tüüpi lepinguga. Laenuandja andis kostjale laenu ja omandas laenu tagatiseks kostjalt mootorsõiduki, mille omandiõiguse pidi ta pärast laenu tagasimaksmist kostjale tagasi andma.
22.VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Mogo
2-22-146795 OÜ on andnud kostjale krediiti mootorsõiduki omandamiseks ning kostja oli kohustatud tagastama krediiti ja sellelt arvestatud intressi poolte sõlmitud maksegraafiku järgi (dtl 27-29). Hageja põhivõlgnevuse ja intressi nõuded võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Põhivõlgnevuse ja intressi nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv kokkulepe põhivõlgnevuse ja intressi maksmiseks (hagis nõutud määras ja ulatuses), kostja-poolne lepingu rikkumine, kostja vastutus rikkumise eest, hagis nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus.
23.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et Mogo OÜ ja kostja sõlmisid 04.05.2017 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXX (dtl 27-41), millele kohalduvad nii liisingu- kui laenulepingu (käesoleval juhul tarbijakrediidilepingu) sätted. Kostja ei ole lepingu sõlmimisele vastu vaielnud. Hageja väitel kostja jäi võlgu alates 04.01.2020 ning hagi esitamise seisuga on tasumata osamaksed kuni 04.01.2023 osamakseni kokku põhisummas 753,78 eurot ja intressiosa 787,64 eurot. Hagiavalduse kohaselt 25.01.2021 loovutas kreeditor oma nõuded kostja vastu hagejale, mis nähtub ka kohtule esitatud tõendist (dtl 43). Kostja ei ole nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud. Samuti väidab hageja, et Mogo OÜ ja kostja vaheline leping on jätkuvalt jõus, kuivõrd Mogo OÜ ́l polnud lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust. Ka sellele väitele kostja vastu ei vaielnud.
24.Kostja hinnangul on krediidiandjast Mogo OÜ rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu tuleb VÕS § 4034 lg 7 järgi lugeda lepingus kokkulepitud intressiks VÕS § 94 sätestatud määr (0%). Kostja väitel on laenu põhisumma tagastatud ning intressi tasumise kohustust kostjal ei tekkinud. Kuivõrd kostja on esitanud hagile vastutustundliku laenamise rikkumise vastuväite, kontrollib kohus järgnevalt eelnimetatud vastuväite põhjendatust.
25.Kohtule nähtub, et vaidlusalune leping sõlmiti 04.05.2017. Sõlmitud lepingu ajal kehtinud ja praegu kehtiva VÕS § 4034 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
26.Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule krediidianalüüsi väljavõtte (dtl 84) ja kostja pildid suhtlusvõrgustikust Facebook (dtl 86-96). Krediidiandja krediidianalüüsi väljavõttest selgub, et 04.05.2017 lepingu sõlmimiseks oli kostja sissetuleku allikaks „muud sissetulekud“ 1 500 eurot ning ainsaks väljaminekuks majapidamiskulud 400 eurot (dtl 84). Samast tõendist nähtub kohtule, et Ametlike Teadaannete võrguväljaande järgi edastas kohtutäitur kostjale
2-22-146795 täitmisteate, mille nõude suuruseks oli 20 eurot (dtl 84). Eelnimetatud tõendist nähtub, et krediidiandja tegi päringu maksehäire registrisse ning sai vastuseks, et kostjal kehtivad maksehäired puuduvad ning 06.12.2015 avaldatud maksehäire oli 29.04.2016 lõpetatud võla tasumise tõttu (dtl 84).
27.Kohtule ei nähtu, et krediidiandja oleks laenuotsuse tegemisel palunud kostjal esitada pangakonto väljavõtte ning oleks teostanud selle analüüsi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 2-18-9977, punkt 12; 2-18-977, punkt 43; 2-20-106661, punkt 55; 2-20-3933, p 67). Seejuures isegi käesoleval juhul kogutud ebapiisavad andmed, et 1) kostja sissetulek ei ole töine, vaid pärineb muudest allikatest; 2) kostja ainuke rahaline kohustus on majapidamiskulud ning 3) teave, et kostja suhtes toimub täitemenetlus 20 euro sissenõudmiseks - pidanuks tekitama mõistlikus krediidiandjas kahtlust, kas isik on krediidivõimeline. Seega ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et kostja esitatud andmete ja kogutud andmete alusel puudus vajadus küsida kostjalt täiendavat teavet laenu väljastamiseks. Käesoleval juhul ei ole krediidiandja teinud mistahes pingutusi, et taotleja krediidivõimekust KAVS-i ja VÕS-i kohaselt hinnata. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et krediidiandja oleks nõudnud tarbijalt mistahes täiendavat teavet ega tuvastanud tema regulaarset sissetulekut ega kontrollinud esitatud andmete õigsust. Sellises olukorras ei saanud krediidiandja veenduda kostja krediidivõimekuses ega oleks tohtinud laenulepingut temaga sõlmida (VÕS § 4034 lõige 6).
28.Kohtu hinnangul ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kostja pildid suhtlusvõrgustikust Facebook (dtl 86-96). Esiteks on need avaldatud pärast lepingu sõlmimist 04.05.2017. Teiseks ei tõenda piltidel kujutletud asjaolud (sõidukid ja soojamaareisid), et kostjal oli enne 04.05.2017 lepingu sõlmimist regulaarne sissetulek, et tema kehtivad varalised kohustused ja regulaarne sissetulek olid tasakaalus, et kostja varasemad maksekohustused olid nõuetekohaselt täidetud, et tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimalik suurenemise mõju võimaldas kostjale krediiti anda (nn reservi olemasolu, ülalpeetavate arv) jmt. Samuti ei tõenda krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist enne 04.05.2017 lepingu sõlmimist kostja osalus järgmistes äriühingutes: alates 03.09.2019 EestiHouse OÜ ́s, 27.01.2020 Greenest Netvork OÜ ́s, 03.12.2020 Arbeiterauseuropa OÜ ́s, 09.11.2021 Fozeus Technology OÜ ́s, 10.11.2021 Fozeus Empire OÜ ́s.
29.Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest 20.03.2016-05.06.2017 perioodi eest nähtub, et kostja tegi ülekandeid mh järgmistele isikutele: osaühing Laenukeskus, Car Capital OÜ, Bigbank AS, AS Krediidipank finants, Koduliising OÜ, Ipf Digital Estonia OÜ, Põhja-Eesti HoiuLaenuühistu, Inbank AS, Estonian Woodhouse OÜ, Mogo OÜ (dtl 105-146). Hageja ei ole eelnimetatud väitele ja tõendile vastuväiteid esitanud. Hageja poolt kohtule esitatud krediidiandja analüüsi väljavõttest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kohustusi analüüsinud ning laenuotsuse tegemisel neid arvesse võtnud. Hageja ja kostja poolt esitatud tõendite põhjal (s.h krediidianalüüsi väljavõte, kostja pangakonto väljavõte) on kohus seisukohal, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet vaidlusaluse 04.05.2017 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXX sõlmimisel.
30.Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud
2-22-146795 tasude osas. Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud krediidiandjale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Asja materjalides puuduvad tõendid, millest nähtuks, kas ja millist teavet on krediidiandja kostjalt küsinud.
31.VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2017 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu hinnangul 04.05.2017 sõlmitud lepingule kohaldada intressimäära 0,00%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kohus jätab hageja intressinõude summas 787,64 eurot rahuldamata.
32.VÕS § 4034 lg 7 3 lause järgi krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei ole vaatamata kohtu 14.03.2023 nõudele võla ümberarvestust esitanud. Seega lähtub kohus vaidlusaluse lepingu maksegraafikust. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. 04.05.2017 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXX eritingimuste p 1 järgi sai kostja laenu 1 102,50 eurot (dtl 27). Sama lepingu eritingimuste p 8 järgi on lepingu tasu 52,50 eurot (dtl 29). Riigikohus on tsiviilasja nr 2-14-21710 otsuse p-des 44 ja 45 selgitanud, et VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Kohtu hinnangul puudub hagejal seega õigus arvestada kostja poolt tasutud summadest maha lepingutasu 52,50 eurot.
33.Hageja tugineb asjaolule, et 04.05.2017 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXX on jätkuvalt kehtiv. Kostja ei ole eelnimetatud asjaolule vastuväiteid esitanud. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse osamakseid alates 04.01.2020 kuni 04.01.2023 summas 753,78 eurot. Kuivõrd kostja ei pea maksma intressi, siis 04.01.2023 seisuga pidi kostja maksma põhiosa katteks osamakseid summas 949,31 eurot (dtl 27-29). Hagiavalduses esitatud asjaolude järgi on kostja väidetavas võlgnevuses alates 04.01.2020, millest kohus järeldab, et enne 04.01.2020 osamakset on kostja tasunud kõik maksegraafikujärgsed osamaksed summas 1 291,46 eurot (31 osamakset x 41,66 eurot). Kuivõrd kostja on tasunud põhiosa katteks makseid kogusummas 1 291,46 eurot, siis ei ole hageja põhivõlgnevuse nõue summas 753,78 eurot põhjendatud, mistõttu kohus jätab selle rahuldamata. Põhivõlgnevuse nõue pole põhjendatud ka siis, kui lähtuda kostja arvutusest, mille kohaselt on põhiosa katteks tehtud tagasimakseod 30 osamakse ulatuses summas 1 249,80 eurot. Kokkuvõttes jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata.
34.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja esitas 07.03.2023 kohtule menetluskulude nimekirja. Kostja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest 6,5 ulatuses. Kostja lepingulise esindaja tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel
2-22-146795 menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on kosja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu kõikide käesoleva menetlusega seotud toimingute eest kokku 5 tundi. Kohus võtab arvesse, et käesolevas asjas on tegemist vähekeeruka võlgnevust puudutava hagiga, mis ei ole mahukas, ning menetlusdokumendid ei sisalda õiguslikult keerukat analüüsi. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot ilma käibemaksuta. Eeltoodud alusel määrab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks kokku 600 eurot (5 x 120). Kostja ei esitanud kohtule TsMS § 174 lg 10 kohast kinnistust, mistõttu kuuluvad menetluskulud hüvitamisele ilma käibemaksuta. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 600 eurot. Kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata 264 euro ulatuses (taotletud summa 864 eurot – kohtu pool põhjendatuks peetud summa 600 eurot). Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
35.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.