Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi M P vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
45,00 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Osaühing
EUROPARK
ESTONIA
(registrikood 10811490; asukoht Estonia pst 9, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond 10143) Hageja lepinguline esindaja Elari Arjakas (e-post [email protected]) Kostja: M P (isikukood xxx; elukoht xxx, e-post xxx)
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostja 23.09.2022 taotlus tõendite kogumiseks, millega kostja taotles nõuda Tallinna linnalt välja hageja ja AS Eesti Raudtee vahel sõlmitud üürileping parkimisteenuse osutamiseks Xxx kinnistul.
2.Rahuldada EUROPARK ESTONIA OÜ hagi M P vastu.
3.Välja mõista kostjalt M P hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks põhivõlgnevus 30,00 eurot ning sissenõudmiskulu 15,00 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Välja mõista kostjalt M P hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks menetluskuludena riigilõiv summas 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning lepingulise esindaja kulu summas 216 eurot.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus
võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 29.06.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 45,00 euro saamiseks. Kohus tegi 07.07.2022 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 08.07.2022 aadressil xxx. Võlgnik esitas 22.07.2022 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati Pärnu Maakohtu 10.08.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 11.08.2022 määrusega kohustas kohus hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus. Hageja esitas hagi 26.08.2022, mille kohus võttis menetlusse 30.08.2022, paludes kostjal esitada nõuetekohane vastus.
2.Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks leppetrahvi summa 30,00 eurot ning sissenõudmiskulud 15,00 eurot. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses
3.Hagiavalduse kohaselt taotleb OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi EP või hageja) M Plt (kostja) võlgnevuse sissenõudmist, sest: -
Kostja oli sõiduki numbrimärgiga xxx (edaspidi sõiduk) omanik/vastutav kasutaja (dtl 57);
-
Sõidukit pargiti EP opereeritavale parkimisalale;
-
EP tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes;
-
Parkimistingimuste avaldamisega esitas EP omapoolse pakkumuse, mida EP on selgelt parkimistingimustes väljendanud (dtl 47-52);
-
Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe;
-
Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi;
-
Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue on käesoleva ajani tasumata;
-
Hagejal tekkisid sissenõudmiskulud.
4.Sõiduk oli pargitud EP opereeritavale parkimisalale järgnevalt: 05.08.2019, Xxx, leppetrahvinumber xxx, maksetähtaeg 19.08.2019, võlgnevuse summa 30 eurot. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata.
5.EP esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, paigutades need sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõudele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Kostja ei vastanud hageja poolt kohtueelselt saadetud meeldetuletusele.
6.VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 1-2). EP on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga EP poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on EP avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto EP parklasse pargib. Ka Riigikohus on leidnud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks (Riigikohtu 20.10.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10). Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator EP on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi või tal puudub nõutav parkimisõigust andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale (EP ei ole ainuke parkimise teenust osutav operaator). Juhul, kui talle parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust antavat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks.
7.Hageja suhe maaomanikuga ei oma parkimislepingute sõlmimise seisukohalt mingit tähtsust. Asjaolu, kas hagejal on vaidlusalustel aladel opereerimiseks õiguslik alus või mitte, ei mõjuta sõiduki kasutaja ja hageja vahel parkimislepingu sõlmimisega seonduvat, kuna kostja väljatoodud seisukoht on maaomaniku ja hageja vahelise õigusliku suhte küsimus. Sarnasele järeldusele on jõudnud Harju Maakohus tsiviilasjas nr xxx. Samuti on kostja märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja opereeritavas parklas parkinud, kuid samas ei ole kostja esile toonud, kelle hallatavas parklas ta siis parkis. Üleüldises mõttes ei nõustu hageja, et kuivõrd viidatud maa-alal vahetus omanik, siis sellest tulenevalt puudus hagejal õigus opereerida Xxx parkimisalal. Selline eeldus kehtiks üksnes olukorras, kus hagejaga oleks teenuse osutamise leping lõpetatud samal ajal kui maaomanik vahetus. Kuivõrd hageja ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingut ei öeldud üles sellel ajal, siis kehtis leping edasi kuni lepingu lõppemiseni. Kui kinnistuomanikul ei ole etteheiteid juba sõlmitud lepingute osas, siis võib ta jätkata nendel samadel tingimustel nagu need olid varasemalt kokku lepitud. Sellest tulenevalt ei näe hageja vajadust ka esitada põhjendatud vastuväiteid muudele kostja seisukohtadele üle kuivõrd on selge, et need ei ole käesolevas asjas
relevantsed. Kostja eeldus (maaomaniku vahetusel peaks lõppema justkui äriühinguga sõlmitud leping ning KOV peaks korraldama ise parkimist) on väär ja põhjendamata. Leppetrahvi väljastamise ajal kehtinud Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu määruse § 1 lg 1 sätestab, et määrusega kehtestatakse Tallinna linna avalikul parkimisalal tasuline valveta parkimise ala (edaspidi avalik tasuline parkimisala), mille piires parkimisel peab mootorsõidukijuht maksma kohaliku maksuna parkimistasu mootorsõiduki ja selle haagise eest. On üheselt selge, et parkimisala, millel opereerib eraettevõte kehtiva lepingu alusel, ei kuulu avaliku tasulise parkimisala alla. Ka LS § 187 lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus võib (mitte ei pea) oma avalikul parkimisalal kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõidukijuht maksma parkimistasu mootorsõiduki ja selle haagise eest. Sama paragrahvi lg 3 alusel kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 188 sätestatud viivistasu määramise, viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamise ja viivistasu otsuse sundtäitmiseks esitamise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Hageja on järeldusel, et kuivõrd kohalikul omavalitsusel on üksnes õigus korraldada parkimist, siis ei saa kostja väita tõsikindlalt, et kohalik omavalitsus (Tallinna linn) oleks seda õigust vastaval parkimisalal ka rakendanud või väitma, et ta pidi seda tegema. Arvestades, et maaomaniku vahetusel varasemalt sõlmitud parkimiskorraldamise leping jäi kehtima, siis ei saa järeldada antud olukorras seda, et viidatud maa-ala kuulub linnale ning seal oleks pidanud parkimist korraldama üksnes linn. Selline järeldus on väär ning kui lähtuda üksnes kostja esitatud hüpoteesist, siis kehtiks ka selline olukord nt olukorras, kus linn omandab kinnistu, mille äripinnal töötab kehtiva üürilepingu alusel kohvik. Ei ole eluliselt usutav ega õiguspärane, et sellisel juhul tekiks kostjal õigustatud ootus, et tegemist oleks mingisuguse linnavaraga või linn peaks reguleerima nt kohviku hinnakirja selliselt, et need oleksid kooskõlas nt Tallinna Linnapoe (LiPo) hindadega.
8.Hageja ei nõustu, et leppetrahv summas 30 eurot on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes. Esiteks on hageja seisukohal, et leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Näiteks kehtivate parkimistingimuste alusel väljastab AS Ühisteenused leppetrahve kuni 57 eurot. Seega leppetrahv 30 eurot on parkimisvaldkonnas kehtestatud tasusid arvesse võttes tavapärane. Seda, et hageja poolt tehtud leppetrahv summas 30 eurot ei ole ebamõistlikult suur, on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-19-123666 (p 40). Hageja on seisukohal, et lepingutingimused on selgelt arusaadavad ning on selgelt piiritletud. Kui rikutakse parkimistingimusi, tuleb tasuda leppetrahvi. Kostjal oli võimalus vältida leppetrahvi, kui ta oleks järginud lepingutingimusi. Samuti on olnud kohtud korduvalt seisukohal, et leppetrahv summas 30 eurot ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahvil on seadusest tulenevalt kaks funktsiooni – preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon (eesmärk on tagada kohustuse täitmine ja võimalike lepinguliste rikkumiste vältimine tulevikus) ja kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsioon. Antud juhul hageja ei nõua lisaks leppetrahvinõudele parkimise eest tasumist, sest ei ole teada, kui kaua sõiduk parkimisalal jätkas parkimist, siis on hageja leppetrahvinõude eesmärk tagada tulevikus kohustuse täitmine ning saada ühtlasi hüvitise tasumata jäetud parkimise eest. Samale järeldusele on jõudnud nt Harju Maakohus lahendites nr xxx, xxx.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
9.Kostja esitas 23.09.2022 hagiavaldusele vastuse, mille kohaselt ei tunnista ta enda vastu esitatud nõuet.
10.Kostja leiab, et parkimislepingu sõlmimine ja selle alusel leppetrahvi nõudmine on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 mõistes selle vastuolu tõttu avaliku
korraga (TsÜS § 86 lg 1). Nimelt ei olnud hagejal seaduslikku alust ega õigust osutada parkimisteenuseid Tallinnas Xxx asuval kinnisasjal väidetava lepingurikkumise päeval. Parkimisteenuste osutamine hageja poolt, parkimislepingu sõlmimine ja leppetrahvi nõudmine on toiminud vastuolus liiklusseaduse (LS) §-dega 186-190 ning Tallinna Linnavolikogu määrusega „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“. Nimelt omandas linn xxx kinnistu AS-lt Eesti Raudtee ostueesõiguse teostamise teel Tallinna Linnavalitsuse 24.04.2019 korralduse nr xxx alusel ning kinnistusraamatusse kanti Tallinna linn kinnistu omanikuna 03.05.2019. Koos kinnistu omandamisega tuli linnale üle endise kinnistu omaniku ja hageja vahel sõlmitud üürileping. Seoses kinnistu omandiõiguse üleminekuga Tallinna linnale ei vahetunud mitte lihtsalt kinnistu omanik, vaid muutus kinnistu omandivorm, s.o senine eraõigusliku juriidilise isiku omandis olnud kinnistu muutus munitsipaalomandiks. Munitsipaalomandis oleva maa käsutamine ja kasutamine (kasutamise korraldamine) toimub erineval õiguslikul alusel võrreldes eraomandis oleva maaga. Sel ajal, kui Xxx maaüksus kuulus AS-le Eesti Raudtee ja seal tegeles parkimisteenuste osutamisega hageja nende vahel sõlmitud üürilepingu alusel, oli tegemist eraparklaga. Eraparklas korraldatakse parkimist LS § 186 ja võlaõiguslike lepingute alusel ning lepingu rikkumise korral saab kohaldada leppetrahve vastavalt VÕS §-le 158. Pärast kinnistu üleminekut linna omandisse alates 03.05.2019 kaotas maa-ala eraparkla staatuse. Tallinna LV poolt kostjale antud vastuse kohaselt asub kinnistu Tallinna Kesklinna piirkonna avaliku tasulise parkimise alal. Parkimise korraldamist linnale kuuluval maal reguleeritakse liiklusseaduse ja Tallinna linna vastavate õigusaktidega. Vastavalt LS § 186 lg-le 5 korraldatakse tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse avalikul parkimisalal LS §-des 187–190 sätestatu kohaselt. LS § 187 lg 3 kohaselt kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 188 sätestatud viivistasu määramise, viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamise ja viivistasu otsuse sundtäitmiseks esitamise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. LS § 188 lg 1 kohaselt määratakse kohaliku omavalitsuse tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise ja muude rikkumiste korral viivistasu, mitte aga VÕS järgne leppetrahv. Eelnimetatud sätted sisalduvad ka kehtivas Tallinna Linnavolikogu määruses „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“. Nimetatud määruse § 14 lg 2 kohaselt saab halduslepingu parkimise korraldamiseks ja viivistasude nõudmiseks sõlmida üksnes Tallinna Linnavolikogu nõusolekul. Asjaolu, et varasemalt oli Xxx kinnistu endise omaniku ja hageja vahel sõlmitud üürileping parkimise korraldamiseks ning isegi see, et üürileping läks Tallinna linnale kui kinnistu uuele omanikule üle, ei oma antud juhul parkimisteenuste osutamise seisukohalt õiguslikku tähendust, kuivõrd LS § 187 ning viidatud Tallinna Linnavolikogu määruse § 14 lg 2 kohaselt on eraõiguslikul juriidilisel isikul õigus kohaliku omavalitsuse omandis oleval maal parkimist korraldada üksnes halduslepingu alusel. Sellist halduslepingut sõlmitud ei ole. Hageja ja AS Eesti Raudtee vahel sõlmitud üürileping muutus alates 03.05.2019 tühiseks TsÜS § 86 lg 1 tähenduses selle vastuolu tõttu avaliku korraga, s.o nii liiklusseaduse kui ka viidatud Tallinna Linnavolikogu määrusega, ning on seega õigusvastane. Isegi juhul, kui üürileping ei muutunud täies ulatuses kehtetuks (tühiseks), ei saanud see üürileping jääda jõusse (kehtivaks) selles osas, mis käsitleb parkimisteenuste osutamist, kuna vastavad punktid üürilepingus olid vastuolus kehtiva liiklusseadusega.
11.Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hagejal oli õigus jätkata parkimisteenuste osutamist Xxx kinnisasjal pärast selle üleminekut Tallinna linna omandisse varasemalt AS-ga Eesti Raudtee sõlmitud üürilepingu alusel, taotleb kostja, et kohus nõuaks Tallinna linnalt välja temale AS-lt Eesti Raudtee üle läinud üürilepingu täisteksti ning et kohus teeks kindlaks, kas tegemist on kehtiva või täielikult või osaliselt kehtetu üürilepinguga.
12.Kostja vaidleb hagile vastu ka põhjusel, et hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi nõude ning sellega seotud teised nõuded tuginedes VÕS sätetele. Käesoleval juhul ei ole VÕS sätted asjakohased ega kohaldatavad, kuna kohalikule omavalitsusele kuuluval avalikul tasulise parkimise alal parkimist korraldaval eraõiguslikul juriidilisel isikul on õigus tulenevalt halduslepingust esitada viivistasu nõue. Viivistasu ja leppetrahv on erinevad mõisted ning nende kohaldamine toimub erinevatel õiguslikul alusel.
13.Juhul, kui kohtu hinnangul kohalduvad asjas siiski VÕS sätted, palub kostja jätta hagi rahuldamata seetõttu, et parkimislepingus hageja poolt tüüptingimusena ühepoolselt kehtestatud leppetrahv summas 30 eurot on tühine nii VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kui ka TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Käesoleval juhul oli ööpäevane maksimaalne parkimistasu, mida hagejal oleks olnud õigus kostjalt parkimise eest nõuda, maksimaalselt 3,5 eurot. Mõistlik on eeldada, et selline tariif katab ära ettevõtja kulutused ning tagab ka normaalse lisatulu kasumi näol. Kuna hageja poolt tüüptingimusena kasutatud leppetrahv ületab ettevõtja kulu (kahju) ligi üheksakordselt, siis sellega on poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Seetõttu on hageja poolt kasutatud leppetrahvi tüüptingimus tühine VÕS § 42 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Kuna käesoleval juhul ületab hageja poolt tüüptingimusena ettenähtud leppetrahv hageja kulu üheksakordselt, on selline leppetrahv ebamõistlikult suur võrreldes hageja kuluga ning selle tõttu on vastav tüüptingimus tühine. Ka Riigikohus on leidnud, et juhul kui lepingus on tüüptingimusena ette nähtud ebamõistlikult suur leppetrahv, võib tüüptingimus osutuda tühiseks VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.
14.Ka on tüüptingimus tühine vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 2 p-ga 2, mille kohaselt on tehing tühine, kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tüüptingimusena ettenähtud leppetrahv, mis ületab kostja parkimistasu kohustust (hageja maksimaalset kahju) üheksakordselt, on heade kommete kohaselt, ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult ning põhjendamatult tasakaalust väljas ning seetõttu on tegemist tühise lepingutingimusega. VÕS § 163 kohaselt lepingu kehtetuse korral on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele.
16.Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
17.Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud
korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud.
18.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
19.Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et 05.08.2019, s.o leppetrahvi nr xxx väljastamise ajal, oli sõiduki numbrimärgiga xxx omanik kostja. Kohus loeb hageja poolt esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxx parkis hagis nimetatud ajal ja kohas hageja poolt opereeritaval parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, st parkimistasu maksmata jättes (vt dtl 34-46). Pooled ei vaidle ka selle üle, et parkimistingimuste rikkumise tõttu esitatud leppetrahvinõue on tasumata. Kohus loeb hagiavaldusele lisatud tõendite alusel tõendatuks hageja väited sõiduki numbrimärgiga xxx parkimise kohta esile toodud kuupäeval ja kohas. Kostja pole ka vaidlustanud, et just tema oli isikuks, kes sõiduki eelnimetatud ajal ja kohas parkis.
20.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus leppetrahvi väljastamise päeval, s.o 05.08.2019 korraldada parkimist Tallinnas Xxx kinnistul, kas hagejal oli õigus nõuda VÕSjärgset leppetrahvi, mitte viivistasu ning kas parkimistingimustes sisaldunud leppetrahvikokkulepe on tühine.
21.Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping.
22.VÕS § 9 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 16 lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Kohus leiab, et leping võidakse sõlmida teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud.
23.Hageja on tüüptingimustes avaldanud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Samuti nähtub hageja esitatud tõenditest, et parkla sissesõidutee juurde olid paigutatud infotahvlid, teavitus- ja liiklusmärgid (vt dtl 47-52), mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Käesoleval juhul on parkimistingimustes kohtu hinnangul väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb hageja pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimine loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kohus leiab, et parkimisalades tähistatud vaidlusalust teadet tuleb lugeda pakkumuseks. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida
leping. Kohus leiab, et vaidlusaluse sõiduki parklasse parkimine oli käesoleval juhul kvalifitseeritav aktseptina.
24.Kohus on seisukohal, et parkimisalale sissesõidul sõlmiti parkimiskoha üürileping. Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes. Riigikohus on 20.10.2010. lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Kohus on hageja esitatud tõendite alusel seisukohal, et hageja oli paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ning nende sisuga oli kostjal võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. Fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisalast ning liiklus- ja teavitusmärkidest on tõendatud, et hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud liiklusmärk, mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale.
25.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval, VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
26.Eelnevast tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli hagis näidatud juhtumil sõlmitud kehtiv parkimisleping. Kostja ei ole vaidlustanud parkimislepingu tingimusi. Vaidlusaluse parkimislepingu kohaselt oli hagejal õigus parkimistingimuste rikkumise korral nõuda leppetrahvi 30 eurot. Hageja on parkimislepingu rikkumise eest (parkimistasu maksmata jätmise eest) nõudnud leppetrahvi 30 eurot. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud, et leppetrahvide määramine oli alusetu (nt seetõttu, et kostja ei rikkunud parkimisel kokkulepitud parkimistingimusi, st parkimise eest oli tasutud). Kostja ei ole tõendanud, et esile toodud parkimisaladel on teistsugused parkimistingimused või et parkimisalale pääseb ja seal on võimalik parkida ka parkimistingimustest teada saamata. Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
27.Kostja on esile toonud, et hagejal ei olnud õigust parkimisoperaatorina Xxx kinnistul tegutseda, mistõttu on kostjat leppetrahvi nõudmine tühine selle vastuolu tõttu avaliku korraga (TsÜS § 86 lg 1).
28.Kohus nõustub hagejaga, et hageja ja maaomaniku vahelised suhted ei oma käesolevas vaidluses tähtsust ega muuda kostja kohustuste sisu ja suurust. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv parkimiskoha üürileping. Kostja on parkimisalale sisse sõites andnud nõustumuse sõlmida parkimiskoha üürileping justnimelt hagejaga hageja esile toodud tingimustel. Kostja kohustused tulenevadki viidatud parkimiskoha üürilepingust, millele kostja ise on nõustumuse andnud. Hageja ja maaomaniku vaheline õigussuhe on eraldiseisev õigussuhe, millel ei ole puutumust kostja õiguste ja kohustustega ning mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kui maaomanik peaks leidma, et hageja korraldab tema maal parkimist ilma vastavat kokkulepet omamata, on maaomanikul endal võimalik enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Kohus ei hakka käesolevalt tuvastama hageja ja maaomaniku vahelisi õigussuhteid.
29.Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ka kostja vastuväide, mille kohaselt pole hagejal õigust nõuda VÕS-järgset leppetrahvi, vaid viivistasu. Kostja on viited viivistasule ehitanud üles tuginedes LS §-dele 187-189, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuivõrd isikuks, kellega kostja parkimiskoha üürilepingu sõlmis, ei ole käesolevas asjas kohalik omavalitsus ega eraõiguslik juriidiline isik, kellele kohalik omavalitsus oleks halduslepinguga üle andnud enda parkimiskorraldusega seonduvad ülesanded. Hagejaks käesolevas asjas on eraõiguslikust juriidilisest isikust eraparkla operaator, kellele ei kohaldu kohalikku omavalitsust ega halduslepingu alusel tegutsemist puudutavad sätted.
30.Viimaks leiab kostja, et parkimislepingus hageja poolt tüüptingimusena ühepoolselt kehtestatud leppetrahv summas 30 eurot on tühine nii VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kui ka TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses, kuivõrd leppetrahv on liiga suur.
31.Kohtu hinnangul ei ole hageja parkimistingimustes sisalduv tüüptingimus leppetrahvi kohta tühine, kuivõrd hageja poolt nõutav leppetrahvi summa ei ole ebamõistlikult suur.
32.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
33.Leppetrahv võib olla kokku lepitud kohustuse täitmisele sundimiseks (VÕS § 159 lg 1 esimene lause) või täitmise asendamiseks (VÕS § 159 lg 1 teine lause). Kostja on esile toonud, et Xxx asuval parkimisalal on ööpäevane parkimistasu 3,50 eurot, ent kostjalt nõutakse leppetrahvi 30 eurot, s.o ligi üheksa korda suuremas summas. Sellist kostja lähenemist on iseenesest kohtupraktikas peetud põhjendatuks, s.o leppetrahvi suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb ühe asjaoluna arvestada, millise kohustuse täitmise asendamiseks või täitmisele sundimiseks on leppetrahv kokku lepitud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsus nr 2-19-123666, p 41-44). Xxx parkimislepingu tingimuste p 5 kohaselt ei asenda leppetrahvi tasumine parkimistasu maksmist. Seega on poolte vahel sõlmitud parkimislepingus kokkulepe leppetrahvi tasumiseks eesmärgiga sundida parkijat parkimislepingut täitma. Parkimise korraldamist ja parkija poolset parkimislepingu täitmise kontrollimist arvestades on kohane lähtuda ühe ööpäeva parkimistasust. Ühe ööpäeva pikkuse parkimise eest tuleb, nagu ka kostja on esile toonud, tasuda Xxx parkimisalal 3,50 eurot. Tingimuste p 5 järgi tuleb rikkumise korral maksta leppetrahvi 30 eurot. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks
rikkujat oma kohustust täitma. Kohus leiab, et 30 euro suurune leppetrahv ei ole VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur, eriti arvestades asjaolu, et leppetrahvi on võimalik lihtsasti vältida parkimise eest tasumisega. Samuti on kohtupraktikas leitud, et täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks ja temalt leppetrahvi sissenõudmiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus nr 2-17-117146, p 16.6). Kohus rõhutab, et leppetrahvi eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Et seda eesmärki täita, ei saagi leppetrahvi suurus olla samaväärne summaga, mida oleks pidanud tasuma lepingu korrektse täitmise puhul, kuna vastasel korral kaotaks leppetrahv oma mõtte.
34.Kuivõrd kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hagis esitatud kuupäeval parkis keegi teine isik nimetatud autoga hagis esile toodud hageja parkimisalal, ning hageja on tõendanud maanteeameti väljavõttega, et eelviidatud kuupäeval oli kostja sõiduki omanik (dtl 57), on põhjendatud lugeda tuvastatuks, et sõiduki tasuliseks parkimiseks sõlmitud lepingu osapoolteks on hageja ja kostja. Parkimislepingu tingimused olid sätestatud parkla sissesõidu juures paigaldatud teavitusmärkidel. Kostja on lepingu tingimusi rikkunud seeläbi, et jättis parkimistasu tasumata. Parkimistingimuste p 5 kohaselt oli kostja sel juhul kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi summas 30 eurot. Kostja jättis 05.08.2019 lepingust tuleneva parkimistasu maksmata, mistõttu on ta kohustatud parkimislepingu p 5 järgi tasuma hagejale leppetrahvi 30 eurot. Hageja on tõenditena esitanud pildid sõiduautost xxx, millel on kuupäev, millal on sõiduauto parkimistingimusi rikkudes parkinud hageja opereeritaval parkimisalal. Lisaks on hageja esitanud fotod parkimisalal olevatest infotahvlitest lepingutingimuste kohta. Hageja on tõendid esitanud selle kohta, et kostja hageja parkimisajal lepingutingimusi rikkudes parkis. Eelviidatud tõenditega on tõendatud hagiavalduses esile toodud asjaolu, et kostjale pidid olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks. Lisaks on tõendatud asjaolu, et kostjale kuuluv sõiduauto xxx hageja esiletoodud leppetrahvi koostamise kuupäeval hageja esiletoodud parklas parkis. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja leppetrahvi tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja parkimislepingu rikkumise eest ettenähtud leppetrahvi summas 30 eurot.
35.Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulu summas 15 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja sisustab nimetatud nõuet transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringuga ning kirjaliku nõudekirja saatmisega kostjale tähitud postiga. Hagiavalduse kohaselt saatis hageja kostjale 14.06.2022 kohtueelse meeldetuletuskirja (dtl 58-64), tegi päringu transpordiametile, mida tõendab väljavõte transpordiametilt saadud andmetest (dtl 57), ning päringu rahvastikuregistrile kostja isikuandmete teadasaamiseks. Seega, kuivõrd hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot ning VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 15 eurot, on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka sissenõudmiskulu summas 15 eurot.
36.Kostja on 23.09.2022 esitanud taotluse nõuda Tallinna linnalt välja temale AS-lt Eesti Raudtee üle läinud üürilepingu täistekst parkimisteenuste osutamiseks Xxx kinnisasjal OÜ
Europark Estonia poolt. TsMS § 236 lg 2 sätestab, et kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. Tõendite kogumine on kohtu tegevus menetluses tõendite kättesaadavaks tegemiseks ja nende uurimise võimaldamiseks. TsMS § 236 lg 3 sätestab, et tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Tõendite kogumise taotluses tuleb märkida ka kogumist võimaldavad andmed. Kostja on esile toonud, et kahtlusi tekitab hageja ja AS Eesti Raudtee vahel sõlmitud üürilepingu seaduslikkus Xxx kinnisasjal parkimise korraldamiseks. Kostja sooviks on, et kohus vaataks läbi ja teeks kindlaks, kas tegemist on kehtiva või täielikult või osaliselt kehtetu üürilepinguga.
37.TsMS § 238 lg 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama sätte p 1 kohaselt tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Kohus on eelnevalt jõudnud seisukohale, et hageja ja maaomaniku vaheline õigussuhe ei oma puutumust kostja õiguste ja kohustustega. Seega ei ole kostja taotletav tõend asjakohane, kuivõrd tõendatavat asjaolu, s.o hageja ja (endise) maaomaniku vahelist õigussuhet, kohus ei analüüsi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja 23.09.2022 taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata.
38.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulu 15 eurot, kokku 45 eurot. Menetluskulude jaotus
39.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.
40.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
41.Hageja esindaja esitas hagiavalduses avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ning täiendatult 06.10.2022. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses ja hagilt tasunud riigilõivu kokku 100 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 312 eurot (käibemaksuta). Lisaks palub hageja mõista TsMS § 4842 alusel kostjalt välja 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
42.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja
põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
43.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
44.TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kooskõlas TsMS § 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot hüvitamise nõue on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
45.Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 100 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on põhjendatud, kuivõrd hagi võeti menetlusse ning rahuldati – tegemist on vältimatu kuluga. Eelpooltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale hüvitada avalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot.
46.Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16).
47.Hageja esindaja tasumäär oli maakohtus 96 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades võib tunnitasu 96 eurot (käibemaksuta) pidada TsMS § 175 lg 1 järgseks esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks. Kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasumäär kohtupraktikas mõistlikuks peetud tasemele, asja sisule ja keerukusele ning sellist tasumäära saab Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat arvestades pidada mõistlikuks.
48.Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud 3 tundi ja 15 minutit. Hageja esindajakulu hõlmab endas järgmisi õigusabitoiminguid: 1) hagiavalduse esitamine ja lisade komplekteerimine, dokumentide esitamine ja riigilõivu tasumine – 2 tundi; 2) kostja 23.09.2022 hagivastusega tutvumine ning analüüs. 06.10.2022 seisukoha koostamine, kohtule esitamine – 1 tund ja 15 minutit.
49.Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja toimingu nr 1 ajakulu ülemäärane. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tegu n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate
andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja toimingu nr 1 põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund, vähendades ajakulu 1 tunni võrra. Toimingu nr 2 ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. Seega on kohus seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 216 eurot (2 h 15 min x 96). TsMS § 174 lg 10 alusel kuuluvad menetluskulud hagejale hüvitamisele käibemaksuta.
50.Kokku määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 336 eurot (100 + 20 + 216), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
51.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.