Jätta Viru Maakohtu 27. oktoobri 2022 otsus muutmata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud R.V. kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.V. (hageja) esitas 30. mail 2019 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla ja Viru Vangla kaudu) (kostjad) vastu mittevaralise kahju 40 000 eurot väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal Tallinna Vanglas viibimise ajal 11. detsembril 2006 B- ja C-hepatiit. Kuni hagiavalduse esitamise ajani seda ei ravitud. Kostjad põhjustasid hagejale kahju, jättes diagnoositud hepatiidi ravimata. C-hepatiidi ravi oli olemas juba 24. mail 2001. Kostjad on rikkunud ka dokumenteerimiskohustust.
2.Tallinna Vangla vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja tervisekaardist nähtub, et tal tuvastati B- ja C-hepatiit 28. detsembril 2007. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (vangiregister) järgi viibis hageja ajavahemikul 28. detsembrist 2007 kuni 18. juunini 2010 peamiselt Tallinna Vanglas, kahjunõue saab seega selle aja suhtes olla esitatud Tallinna Vangla, seejärel Viru Vangla vastu. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja Dagmar Rüütel selgitas, et ajal, mil hagejal tuvastati hepatiit, ei olnud krooniline hepatiit Eestis ravitav haigus – puudusid viirusele toimivad ravimid ning ainus pakutav ravi oli n.ö sümptomaatiline – suunatud sümptomite leevendamisele. Levinud maksafunktsiooni toetavad ravimid olid Essentiale ja Carsil, mida hageja Tallinna Vanglas viibides ka sai. Hilisemal ajal tulid kroonilise hepatiidi raviks turule süstitavad inferferoonid (Roferon, Pegasys), mille tõhusus oli suhteliselt madal ja millel olid olulised kõrvaltoimed. Tervisekaardist nähtuvalt on interferoonravi hagejale kaalutud 19. mail 2015 ja 14. juulil 2015. 19. aprilli 2016. a sissekannetes on märgitud, et kuna hagejal esineb kaasuvalt krooniline kilpnäärmehaigus, siis on maksaravi vastunäidustatud. Hagejal diagnoositi
25.jaanuaril 2008 kilpnäärme alatalitlus tulenevalt autoimmuunsest türeoidiidist (organismi endatekkene kilpnäärme põletik), mispuhul ei ole interferoonravi soovitatav. Eeltoodu alusel on tõendatud, et Tallinna Vangla on osutanud hagejale tema Tallinna Vanglas viibimise ajal
raviteenust, mille kvaliteet on vastav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 762 sätestatud nõuetele. Samuti on tervisekaardist nähtuvalt hageja tervise seisundit pidevalt jälgitud, st Tallinna Vangla on nõuetekohaselt täitnud ka vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 kohustusi. Tallinna Vangla pakkus hagejale sümptomaatilist ravi, parimat B- ja C-hepatiidi haigetele pakutavat ravi kuni
18.juunini 2010, mil ta viidi üle Viru Vanglasse.
3.Viru Vangla vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, toetades Tallinna Vangla poolt esitatud seisukohti. Ükski VÕS §-s 127 nimetatud eeldustest ei ole tõendatud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis hagi 27. oktoobri 2022. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel (VangS § 49 lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 52 lg 2 ja 53 lg 1). VÕS § 758 lg 1 kohaselt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Hageja esitas maakohtule nõude kostja vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); 2) lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). Tõendatud ei ole, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi ning et hagejal oleks kostja poolse lepingu rikkumise tõttu tekkinud terviserikkeid, mida oleks saanud teistsuguste otsustega ilmselt vältida. Tõendatud ei ole, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud teenust tavalise oodatava hoolega. Samuti ei ole tõendatud, et vanglate arstide poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenuse osutamisel oleks tehtud diagnoosi- või ravivigu. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Ekspertiisiakti kohaselt olid 11. detsembril 2006 ja 27. detsembril 2007 hagejal positiivse leiuga viirushepatiit B vastased antikehad antiHBc ja negatiivse leiuga viirushepatiit B antigeenid (ehk haigustekitajad) HBsAg, mille alusel diagnoositi hagejal viirushepatiit B. Kuna aastate jooksul viirusmarkerite tulemused ei muutunud, siis oli tegemist läbipõetud viirushepatiit B-ga, mis ei vaja ravi. Kroonilise C-hepatiidi 2007. a ja 2010. a ravijuhendi alusel on soovituslik C-hepatiidi
raviskeem pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga, kuid viirusevastane ravi nende ravimitega on vastunäidustatud erinevate terviseseisundite ja haiguste, sh autoimmuunhaiguste korral. Hagejal on 2008. aastal diagnoositud autoimmuunse tekkega hüpotüreoos (autoimmuunne türeoidiit), mis on kroonilise C-hepatiidi ravijuhendi järgi vastunäidustuseks ravile pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga. Seega olid vanglate raviotsused patsiendi ravi osas vastavuses kroonilise C-hepatiidi 2007. ja 2010. a ravijuhenditega. Hagejale on tehtud vanglas viibimise ajal regulaarseid kontrolle esinevate krooniliste haiguste (hüpotüreoos ja krooniline C-hepatiit) jälgimiseks kilpnäärme hormoonide ja maksaensüümide taseme järgi. Hüpotüreoosi ravi on vastavalt kilpnäärme hormoonide tasemele pidevalt reguleeritud. Hagejal esinevat kroonilist C-hepatiiti ei ravitud kuni 2019. aastani, kuna 2007. a ja 2010. a ravijuhendite järgi oli C-hepatiidi ravi hagejal esineva hüpotüreoosi tõttu vastunäidustatud. 2019. aastal tehti kroonilise C-hepatiidi ravi uue ravimi Maviretiga, maksaensüümide taseme paranemise alusel saab väita, et Maviret-ravil andis hagejale positiivse raviefekti (I kd, tl 135, 107). Hageja C-hepatiidi ravimisel ei saa tuvastada raviviga. Hageja väitel olid Eestis olemas C-hepatiidi raviks ka ravimid telapreviir ja botsepreviir. Kohtule esitatud ravijuhendi kohaselt on mõlema nimetatud ravimi kasutamine näidustatud esimese genotüübi C-hepatiidi korral. Hagejal oli diagnoositud kolmas genotüüp. Ekspert kinnitas, et telapreviiri ja botsepreviiniga võib katsetada, kuid nende puhul on ravi efektiivsuse tõenäosus väike, selline ravikatsetamine ei saa olla kohustus, mida iga arst peab tegema ning selle tegemata jätmine ei ole arstiteaduse seisukohalt raviviga. Viidatud toimeainetega ravimid INCIVO (toimeaine telapreviir) ja Victrelis (toimeaine botsepriviir) ei ole Ravimiameti poolt peetava humaanravimite registri andmetel saanud Eestis müügiluba.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Viru Vangla tõendi nr 3187 kohaselt hakkas vangla ravima hagejal C-hepatiiti alles alates 5. septembrist 2019, s.o peale hagiavalduse esitamist. Hageja maksaensüümide tase oli selleks ajaks tõusnud 5 korda, seega pelgalt maksaensüümide taseme jälgimist ei saa pidada hageja ravimiseks. Arsttoksikoloogiaekspert Mailis Tõnissoni avaldas, et hagejal C-hepatiiti ei ravitud kuni 2019. aastani. Ekspert kinnitas, et vähemalt alates 2015. aastast olid olemas ravimid, millega hagejat oleks võinud C-hepatiidi vastu ravida ning need ei oleks olnud talle vastunäidustatud. Seega on maakohtu viited 2007. a ja 2010. a C-hepatiidi ravijuhenditele asjakohatud. Ekspert tunnistas, et üldjuhul kui C-hepatiiti ravida, siis 90% juhtudel haigus taandub. Haiguse tagajärjel tõusis hageja maksaensüümide tase normaalse inimese näitajaga võrreldes ligi viis korda, mis on oht maksatsirroosi ja maksavähi tekkeks. Eksperdi sõnade kohaselt toob see kaasa sagedased kõhuvalud, väsimuse, hageja maksas on toimunud tsirrootilised muutused. Kostjad jätsid hageja ilma vajalikust abist ja ravist ning meditsiiniabi mitteandmisega põhjustati hagejale põhjendamatuid kannatusi, hageja oli pidevalt väsinud, tal tekkis nõrkus, ta magas palju ja tema kaal tõusis pidevalt. Hagejal on tekkinud maksatalituse puudulikkus ja C-hepatiidi vastase ravi saamata jäämise tõttu muutus see krooniliseks. Kostjad on tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostjate väited, et hagejal oli C-hepatiidi ravimine vastunäidustatud, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja tervisekaardis puuduvad põhjendused, miks soovituslik C-hepatiidi raviskeem pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga oleks hageja tervist kahjustanud. VÕS § 770 lg 4 kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel.
Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Hageja terviserikkeks on maksaensüümide taseme 5-kordne tõus ja tsirrootilised muutused maksas, mis on põhjustanud hagejale tõsiseid tervisehädasid ja väga halba enesetunnet. Hageja kehaline ja vaimne heaolu on kostjate tegevusetuse tõttu kannatanud. Kui kohus leiab, et hageja nõutud 40 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitispüsiva tervisekahjustuse eest ei vasta kostjate süü suurusele ja ei ole tekkinud kahju tagajärgede leevendamiseks mõistlik summa, palub hageja mõista kostjatelt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu enda äranägemisel. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul hagejat tervishoiuteenuse osutaja rikkumise tõttu ei ravitud. Hageja C-hepatiidi ravimisega alustati alles peale hagiavalduse kohtusse esitamist. Asjaolu, et hagejat oleks saanud ravida vähemalt alates 2015. aastast, on kinnitust leidnud.
6.Viru Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebusest saab järeldada, et hagejal ei ole enam etteheiteid Tallinna Vanglale, sest apellatsioonkaebuses leiab hageja, et tema hepatiidiravi oleks tulnud alustada hiljemalt 2015. aastal, seega ajal, kui hageja viibis Viru Vanglas. Viru Vangla ei nõustu hageja väitega, nagu oleks alates 2015. aastast Eestis olemas olnud üldtunnustatud ja tõenduspõhine C-hepatiidi ravi, mis sobinuks ka hagejale, arvestades tema kaasunud haigusi ning hepatiidi genotüüpi (kolmas). Samuti on väär seisukoht, et hageja puhul oleks võinud rääkida 90% eeldusega tulemuslikust ravist. Etteheide, et hageja C-hepatiidi ravi pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga ei proovitudki, on põhjendamata. Nii ravijuhend kui ka ekspert tõid välja, et arvestades hageja kaasuvat haigust, mille üle käis vaidlus tsiviilasjas nr 2-18-7422, oli viidatud ravi talle vastunäidustatud. Raviskeemi vastunäidustus tähendab ilmselgelt põhjendamatut riski, mida tervishoiutöötaja ei ole kohustatud võtma ega sellist skeemi ka välja pakkuma. 2015. aastal tekkinud ravimeetod põhineb telapreviiri ja botsepreviiri sisaldavatel ravimitel. Nimetatud raviskeem oli kohane esimesele genotüübile ning tegu on olnud eksperimentaalraviga. Telapreviiri ega botsepreviiri sisaldavad ravimid ei saanud Eestis müügiluba ja neid oli võimalik sisse tuua ainult ravimiseaduses sätestatud erand- või üksikkorras. Tegu oli väga spetsiifiliste ravivõtetega, mis ei olnud nõutavad keskmise tasemega tervishoiuteenuse osutajalt.
7.Tallinna Vangla ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
9.Hageja on esitanud kostjate vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis tulenes nii kostjate poolsest mittekohasest tervishoiuteenuse osutamisest kui ka tervishoiuteenuse osutamata jätmisest. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Hagejal tuleb menetluses tõendada, et kostja keeldus põhjendamatult tervishoiuteenuse osutamisest või osutas tervishoiuteenust, mis ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762).
10.VÕS § 760 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja
tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Selle normi eesmärgiks on tagada tervishoiuteenuse kättesaadavus, mis tähendab üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust ravi osutamiseks. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.
11.Hageja väidab apellatsioonkaebuse p-s 13, et kostja jättis tahtlikult hageja ravimata kuni 2015. aastani. Siis said kättesaadavaks ravimid, millega hagejat oleks tema terviseseisundist nähtuvalt olnud võimalik ravida. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tuginemine tervishoiuteenuse osutamata jätmisele vastuoluline. Kui hageja leiab, et ravimid, mis talle sobiksid, olid kättesaadavad alles alates 2015. aastast, ei saa kostjatele ette heita ka tema varasemat ravimata jätmist. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et kostjal esineva kroonilise C-hepatiidi viirusevastane ravi oli 2007. a ja 2010. a ravijuhendite raviskeemi järgides kostja suhtes vastunäidustatud tal diagnoositud autoimmuunhaiguse tõttu. Hageja väide, et tervisekaardis puuduvad põhjendused miks soovituslik C-hepatiidi raviskeem pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga oleks hageja tervist kahjustanud, on paljasõnaline. Ekspertiisiakti kohaselt olid vanglate raviotsused Chepatiidi ravi osas vastavuses otsuse tegemise ajal kehtinud ravijuhenditega (kroonilise Chepatiidi 2007. a ja 2010. a ravijuhenditega). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 16). Hageja esindaja apellatsioonkaebuses väljendatu, millest võib aru saada nii, et ravijuhendijärgseid raviskeeme oleks pidanud hageja peal siiski proovima, ei olnud hageja huvidele vastav ja võis hageja tervist ohustada. Maakohus on kuulanud ära ekspert M. Tõnissoni (II kd, tl 38 jj). Ekspert leidis, et kui arst loeb ravijuhendist, et patsiendil on selline haigus, mille puhul on konkreetne ravi vastunäidustatud, ei pea ta seda määrama, isegi kui patsient seda nõuab (II kd, tl 43 pöördel). Menetluses on läbi viidud kohtuarstlik komisjoniekspertiis (I kd, tl 128jj). Lähteandmete ja tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide põhjal on eksperdid leidnud, et kostjale on teostatud vanglas viibimise ajal regulaarseid kontrolle temal esinevate krooniliste haiguste (hüpotüreoos ja krooniline C-hepatiit) jälgimiseks kilpnäärme hormoonide ja maksaensüümide taseme järgi. Hüpotüreoosi ravi on vastavalt kilpnäärme hormoonide tasemele pidevalt reguleeritud, seega hageja tervist kontrolliti järjepidevalt.
12.Hageja leiab, et Viru Vangla viivitas alates 2015. aastast tema ravimisega. Sellest ajast olid olemas ravimid millega hagejat oleks võinud C-hepatiidi vastu ravida ning need ei oleks olnud talle vastunäidustatud. Seega ei ole kostja osutanud hageja arvates tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762) vastavalt. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ekspertiisiakti kohaselt lisanduvad iga-aastaselt raviskeemidesse uued hepatiidiravimid. Hagejale 2019. aastal tehtud C-hepatiidi ravi Maviretiga, ravim Maviret (ehk glekapreviir ja
pibrentasviir) ei kajastu „Kroonilise C-hepatiidi ravijuhendis 2010“, ega ka 2015. aasta Ravimiameti kroonilise C-hepatiidi ravi ravisoovituses. Ekspert M. Tõnisson selgitas kohtuistungil, et 2015. aastal, kui olid kliinilised uuringud, siis need olid ainult väga kitsale ringkonnale kättesaadavad, uuringut tehakse ainult teatud grupile inimestele. Need on kättesaadavad ainult gastroenteroloogidele, kes vaid C-hepatiidiga tegelevadki, Eestis on neid inimesi vähe. Vangla arst, kes peab tegema raviotsuseid, ei saa seda teavet enne kätte, kui on ametlikult kuulutatud, et nüüd me hakkame nii tegema (II kd, tl 42). Ringkonnakohus märgib, et arstiteaduse üldine tase teenuse osutamise ajal ei tähenda, et patsiendile peab igal juhul olema kättesaadav ravi, mis on alles uurimisjärgus, mille suhtes ei ole läbi viidud koolitusi ja mille kasutamist ei ole avaldatud laiemalt, kui vaid kitsas erialaringis. Arst ei pea ravis kasutama meetodeid, mille kasutegur ja riskid ei ole ravimise hetkel usaldusväärselt kontrollitavad. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval ka subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi (Riigikohtu 22. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 10). Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018 määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13). Eksperdi ütluste kohaselt on kostja ka eriarstide juures käinud (II kd, tl 42 pöördel).
13.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Eesti Vabariigil ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud. Viru Vanglat esindas asutuse töötaja ning töötaja kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud (TsMS § 175 lg 2). Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Viru Vangla kinnitas vastuses apellatsioonkaebusele, et vanglal ei ole apellatsioonimenetluses kulusid tekkinud. Tallinna Vangla ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Margit Vutt
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.