Võlaõigus › Võõrandamislepingud

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja ISOEST OÜ 13.11.2017 müügilepingu nr xxxx. Müügilepingu alusel põhivõlgnik ostis ja hageja müüs isolatsioonimaterjale vastavalt põhivõlgniku tellimustele. Põhivõlgnik kohustus kauba eest tasuma hageja poolt esitatud arve alusel ülekandega hageja pangaarvele. Põhivõlgniku kohustusi hageja ees käendas isiklikult kostja, kuna ta omas põhivõlgniku majandustegevuse vastu isiklikku huvi. Hageja ja käendaja sõlmisid 13.11.2017 käenduslepingu nr xxxx, millega kostja võttis vastutuse müügilepingust, samuti müügilepingu tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tekkinud ostuhinna tasumise ja muude põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 20 000 eurot. Põhivõlgnik esitas 26.08.2021 hagejale e-kirja teel tellimuse isolatsioonimaterjalide ostuks. Hageja täitis tellimuse ning tarnis põhivõlgnikule kauba kätte juba samal päeval. Kauba võttis vastu põhivõlgnikus osalust omav S. V.. Kauba ega tellimuse täitmise suhtes pretensioone hagejale esitatud ei ole. Pärast kauba tarnimist väljastas hageja põhivõlgnikule 26.08.2021 arve nr 20212899 summas 3096,66 eurot, mille maksetähtaeg oli 25.09.2021. Vaatamata mitmekordsele meeldetuletusele, ei ole põhivõlgnik arvet tasunud. Hageja esitas 02.12.2021 põhivõlgnikule ja kostjale kirja, milles tõi välja, et põhivõlgnik ja kostja lubasid arve ära tasuda, kuid arve polnud ikka veel makstud. Müügilepingu p 6.3 kohaselt on põhivõlgnik kohustatud kauba eest tasuma 30 päeva jooksul arvates kauba vastuvõtmisest, st hiljemalt 25.09.2021. Kohustus muutus sissenõutavaks seega 26.09.2021. Hageja on käenduslepingu p-st 1.2 ja p-st 2 juhindudes esitanud kostjale mitmel korral nõude 26.08.2021 esitatud arve tasumiseks. Kostja ei ole samuti hagiavalduse esitamise seisuga arvet tasunud. Hageja nõuab käesolevaga kostjalt põhivõlgnevuse tasumist kogusummas 3096,66 eurot. Poolte vahel on sõlmitud kokkulepe kõrgemas viivisemääras, kui seda on sätestatud seaduses. Nimelt on kostja kohustatud käenduslepingu p 2 alusel tasuma hagejale kohustuse täitmisega viivitamisel viivist 0,1% tasumata summast iga täitmisega viivitatud päeva eest. Hageja märgib täiendavalt, et viivise nõudmine kostjalt on kooskõlas VÕS § 145 lg 2 teise lausega. Hagejal on õigus nõuda viivist kohustuse õigeaegselt täitmata jätmise tõttu alates 26.09.2021, st 30 päeva möödumisel kauba tarnimisest ja arve esitamisest, mil kohustus tasuda kauba eest muutus sissenõutavaks. Hageja viivisenõue põhivõlgniku ja käendaja vastu on 18.02.2022 seisuga 452,11 eurot. Müügilepingu p 6.4 näeb ette, et hagejal on õigus nõuda viivist, kuid mitte rohkem kui 30% üle tähtaegse arve summast, mis võrdub 928,99 euroga (arvutus: 3096,66 x 0,3 = 928,99). Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise väljamõistmist, kuid mitte suuremas osas kui 476,88 eurot.

Kostja on esitanud väite, et 2017.a lõpus oli hageja ainus ettevõte, kellelt sai osta Taani tootja Rockwool International A/S poolt toodetud kivivillast tooteid. Vastav väide ei vasta tõele ning on paljasõnaline. Rockwool materjale ja/või selle analooge võis osta 2017. aastal paljudelt Eesti ettevõtetelt nagu näiteks AS Vennad Dahl, AS FEB, AS Onninen ning tootjatelt nagu näiteks Paroc Group Oy ja Isover SaintGobain. Vaidlusaluse müügi- ja käenduslepingu tingimusi arutati hageja ja kostja vahel enne lepingute sõlmimist kostjale arusaadavas keeles ehk vene keeles. Arvestades, et sõlmitud lepingute puhul ei ole tegemist keeruliste lepingutega, siis on vastavate lepingute tingimused igale isikule arusaadavad, kes tegutseb oma majandustegevuses ning sõlmib igapäevaselt ostu- ja müügilepinguid. Seega on ebaõige kostja väide, et ta ei saanud müügi- ja käenduslepingu sisust aru. Samuti ei ole kostja hagejale kordagi ette heitnud, et ta ei saanud sõlmitud lepingute sisust aru. Hageja ja kostja vahel sõlmitud müügi- ega käenduslepingu tingimuste puhul ei ole tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõistes. Vaidlusalused lepingud on konkreetsed ja lihtsad ning ei sisalda eritingimusi ja üldtingimusi, mis on tüüptingimustele kohased. Hagejal olid lepingute põhjad varasemast ajast olemas ning ta valmistas lepingud ise ette, kuid see ei ole määrav asjaolu määratlemaks, kas tegemist on tüüptingimustega. Asjaolu, et kostja ei esitanud pretensioone ja oli nõus müügi- ja käenduslepingu sõlmimisega, ei ole võrdsustatud olukorraga, kus kostja ei oleks olnud võimeline mõjutama lepingute tingimuste sisu. Pealegi puudus poolte vahel tüüptingimustele kohane ebavõrdsus läbirääkimispositsioonil, kuna müügilepingu sõlmimisel oli tegemist kahe majandustegevuses tegutseva juriidilise isikuga, kus üks oli müüja ja teine ostja rollis. Samuti puudus selline ebavõrdsus käenduslepingu sõlmimisel, kus kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige ning käenduslepingu sõlmimisega omas ta huvi põhivõlgniku tegevuse vastu. Kui kostja ei oleks soovinud müügi- ja käenduslepingut sõlmida, siis oleks ta võinud tellida samad materjalid samadel müügitingimustel teiselt ettevõtjalt. Hageja ja põhivõlgnik (ISOEST OÜ) olid vastava müügi- ja käenduslepingu sõlmimise ajaks juba pikaajalised koostööpartnerid. Põhivõlgnikul oli seejuures alates poolte koostöö algusest pidevalt hageja ees võlg ning alates 2017. aastast kasvasid põhivõlgniku võlgnevused veelgi suuremaks. Hageja koostas müügilepingu ja käenduslepingu 10.11.2017 ning saatis selle põhivõlgnikule ja kostjale tutvumiseks. Kostjal oli seejuures võimalik käenduslepingu tingimusi vajadusel ja soovi korral läbi rääkida, kuid kostja selle kohta hagejale oma soovi ei väljendanud ning allkirjastas käenduslepingu ilma pretensioonide või ettepanekuteta 13.11.2017. Kostja osaluse müük S. V. ja võlgnevuse dokumendid pärinevad aastast 2021 ehk oluliselt hilisemast ajast kui poolte vahel sõlmitud müügi- ja käendusleping. Kokkuvõttes leiab hageja, et ostja vastuväited, mis on esitatud 5 aastat pärast vaidlusaluste lepingute sõlmimist heade kommetega vastuolus oleva tehingu kohta, on alusetud ning tõendamata. Hagejal on VÕS § 101 lg-st 1 võimalik valida oma äranägemisel, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba ees tasumist, vaatamata sellele, et tal on õigus nõuda põhivõlgnikult ka kauba tagastamist. Hageja möönab, et vastava lepingutingimuse sõnastus võib olla eksitav, kuid poolte tahe oli tegelikkuses sõlmida käendusleping, millega käendaja vastutab kõikide põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 31.12.2013. Vastavat lepingutingimuse tõlgendust tuleb jaatada seetõttu, et põhivõlgnikul ei olnud hageja eest täitmata kohustusi, mis tekkisid enne 31.12.2013. Seega tuleb käenduslepingu p 1.3 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 01.01.2014 (s.t pärast 31.12.2013).

kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et käenduslepingut ei ole ta sõlminud väljaspool oma majandustegevust, kuivõrd kostja oli perioodil 16.01.2007 kuni 15.12.2021 ISOEST OÜ osanik ja seaduslik esindaja (dtl 119-120). Seega tuvastab kohus, et vaidlusaluse käenduslepingu puhul ei ole tegemist tarbijakäendusega.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Kostja on tühisuse alusena tuginenud sellele, et ta sõlmis lepingu survestamise tulemusena ja erakorralisest vajadusest lähtudes, saamata aru lepingu tingimustest, sest ei valda tingimustest arusaamiseks vajalikul määral eesti keelt (dtl 63, p 2.2.1). Kostja leiab, et hageja käitumine tehingu tegemise eesmärgil oli ebamoraalne. Hageja seadis kostja fakti ette, et varem kokkulepitud kauba tarnimine seda hädasti vajanud S. K.’i juhitud põhivõlgnikule saab toimuda vaid siis, kui kostja annab müügilepingu kõrval samaaegselt allkirja ka käenduslepingule, mille tingimused ei olnud läbiräägitavad ning millest kostja eesti keele mittevaldamise tõttu aru ei saanud. Pooled ei pidanud käenduslepingu sõlmimiseks mingisuguseid läbirääkimisi. Lisaks, kas üldse on võimalik ja põhjendatud pidada lepinguid üheaegselt sõlmituks

olukorras, kus mõlemad failid elektrooniliste lepingudokumentidega lisati ühte digikonteinerisse ning lepingud loeti sõlmituks konteinerile digitaalsete allkirjade lisamisega, samas kui pooled olid lepingute puhul erinevad (ostja ja käendaja isik ei langenud kokku, ehkki ostjat esindas teises lepingus käendajaks olev isik) (dtl 65, p 2.2.5).

Tehingu tühisuse aluste väljatoomise ja tõendamise koormis on sellele asjaolule tugineval poolel ehk antud juhul kostjal. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud hageja ebamoraalset tegutsemist käenduslepingu sõlmimisel.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutas ära nö. jõupositsiooni kauba ainumüüjana ja olukorda, et kostja poolt esindataval põhivõlgnikul polnud võimalik sama kaupa mujalt hankida. Kohus leiab, et ainuüksi kostja kinnitusest selle asjaolu tõendamiseks ei piisa. Hageja on esitanud nimekirja äriühingutest (nt AS Vennad Dahl, AS FEB, AS Onninen ning tootjatelt nagu näiteks Paroc Group Oy ja Isover Saint-Gobain), kellelt on võimalik sama kaupa (lisaks hagejale) Eestis osta (dtl 98-106). Puudub alus kahtluseks, et olukord oli kardinaalselt teistsugune novembris 2017, kui sõlmiti vaidlusalune käendusleping ja müügileping põhivõlgnikuga. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et aastal 2017 oli hageja selle kauba ainumüüjaks Eestis. Seega ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hageja kasutas ära kostja sundolukorda. Kostja ei ole esitanud tõendeid, milles tema või põhivõlgniku sundolukord oleks täpsemalt seisnenud (näiteks et seda kaupa polnud võimalik asendada, selle saamine viivitamatult oli vältimatu vms). Esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja esindataval põhivõlgnikul polnud võimalust valida, kas ta ostab kauba hagejalt, sõlmides selleks ka hageja poolt nõutava käenduslepingu kostjaga, või keeldub ta käenduslepingust ja loobub ta kauba ostmisest hagejalt.

Kostja ei ole täpsemalt välja toonud, milline tähtsus on asjaolul, et käendusleping oli tema väidetel sõlmitud tüüptingimustel. Kostja ei ole välja toonud, milline käenduslepingu tingimus võiks tüüptingimusena näiteks olla tühine (VÕS § 42 alusel). Kohus märgib, et VÕS § 42 lg 2 kohaselt tüüptingimusena ei saaks olla tühine käenduslepingu sõlmimine kui selline ega käenduslepingu alusel põhivõlgnikuga solidaarse vastutuse võtmine, kuna tegemist on lepingu põhilise esemega. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid, et tal polnud võimalik käenduslepingu tingimuste üle läbi rääkida – näiteks, et ta seda soovis, kuid hageja keeldus läbirääkimistest. Esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja käenduslepingu allkirjastanud ilma selle kohta hagejalt midagi küsimata ega midagi muuta palumata. Seetõttu ei ole kostja ka tõendanud, et tegemist oleks tüüptingimustel sõlmitud lepinguga.

Samuti ei ole kohtule usutav kostja väide, et ta ei saanud eesti keele mitteoskamise tõttu aru käenduslepingu tingimustest. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks vastavale asjaolule tuginenud enne käenduslepingu allkirjastamist. Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja on pöördunud hageja poole vajadusega selgitada allkirjastamiseks esitatud lepingute sisu peale nende kättesaamist, kohtu ette toodud ei ole. Isegi, kui kostja eesti keelt ei valda, on majandustegevuses tegutseva isikuna tema enda kohustuseks sellisel juhul lasta allakirjutatava eestikeelse lepingu tekst endale tõlkida. Sellise riisiko panemine tehingu teisele poolele on ebamõistlik. Samuti on kostja ise esitanud menetluses tõenditena veel eestikeelseid lepinguid (dtl 74-78, osa müügileping; dtl 80-84, käsundusleping), millest võib järeldada, et eestikeelsete lepingute allkirjastamine ei ole kostjale midagi erakordset. Samuti võib kostja esitatud AS-i Xxxx 04.05.2022 kirjas (dtl 85) tuletada, et ta on ka pangaga sõlminud eestikeelse käenduslepingu. Seega isegi, kui

kostja ei valda eesti keelt piisavalt, võtab ta majandustegevuses eestikeelsete lepingute allakirjutamisega ilma nende sisu endale eelnevalt selgeks tegemata ise teadliku riski, et need on talle siduvad ja ta ei pruugi tagantjärgi enam saada mõjutada nende sisu.

Kohus leiab, et pole mingit takistust lugeda õiguslikult siduvaks ühes digikonteineris allkirjastatud lepinguid, isegi, kui lepingu pooleks on äriühing, mida juhatuse liikmena esindab sama isik, kes eraisikuna sõlmib teise samas digikonteineris oleva lepingu. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis anda allkirja vaid äriühingu esindajana müügilepingule, aga mitte eraisikuna ka käenduslepingule.

Seega leiab kohus, et vaidlusalune käendusleping ei ole tühine heade kommete vastasuse tõttu. Kostja ei ole tuginenud käenduslepingu tühistamisele. Seega on tegemist kehtiva lepinguga.

Kohus tuvastab, et käenduslepingu sissejuhatuse kohaselt on „käendaja põhivõlgniku juhatuse liige ja soovib huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu anda hagejale käenduse, et tagada müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist“. Lepingu p 1.1 järgi on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 20 000 eurot; pi 1.2 alusel käendaja vastutab müügilepingust, samuti müügilepingu tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tekkinud ostuhinna tasumise ja muude põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmise eest.

Kostja arvates on hageja nõuded siiski alusetud, kuna käenduslepingu p 1.3 esimeses lauses on märgitud, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud ostja (s.t põhivõlgniku) kohustuste eest, mis on tekkinud hiljemalt 31.12.2013. Kostja leiab, et kostja vastutus käenduslepingu alusel hõlmab vaid neid põhivõlgniku kohustusi, mis on tekkinud kas 31.12.2013 või nimetatud kuupäevast varasemal ajal ning kuna vaidlusalune kohustus tekkis hiljem (august-september 2021), siis tuleb hageja nõue jätta rahuldamata.

Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu punkti 1.3 kohaselt käendaja vastutab müügilepingust tekkinud ostja kohustuste eest, mis on tekkinud hiljemalt 31.12.2013.a. Käendaja vastutust ei välista asjaolu, et ostja kohustuse täitmise (sissenõutavaks muutumise) tähtpäev on eelmärgitud tähtpäevast hilisem (dtl 38).

Hageja möönab, et vastava lepingutingimuse sõnastus võib olla eksitav, kuid poolte tahe oli tegelikkuses sõlmida käendusleping, millega käendaja vastutab kõikide põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 31.12.2013. Vastavat lepingutingimuse tõlgendust tuleb jaatada seetõttu, et põhivõlgnikul ei olnud hageja eest täitmata kohustusi, mis tekkisid enne 31.12.2013. Seega tuleb käenduslepingu p 1.3 tõlgendada selliselt, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 01.01.2014 (dtl 96, p 2.3.2).

Kohtul tuleb anda tõlgendus, milliste põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks käendusleping sõlmiti. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 järgi lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Asjaolud, mida eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada, on toodud sama paragrahvi lõikes 5. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). VÕS § 29 lg 8 alusel eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.

Vaidlust ei ole selles, et käenduslepingu sõlmimise hetkel (13.11.2017) puudusid põhivõlgnikul täitmata kohustused hageja ees, mis olid tekkinud hiljemalt 31.12.2013. Hageja esitatud tõendist – raamatupidamise kliendikonto väljavõte (dtl 107) – nähtub, et enne 31.12.2013 oli hageja põhivõlgnikule üldse esitanud vaid kaks arvet. Kostja esindaja kinnitas 02.02.2023 kohtuistungil vastuseks kohtu küsimusele, et „2013-2014 aasta nõuded olid [käenduslepingu allkirjastamisel] teadaolevalt tasutud“ (dtl 144, 00:13:05- 00:13:17). Kui 13.11.2017 käenduslepingu allkirjastamisel puudusid põhivõlgniku võlad hageja ees perioodist enne 01.01.2014, siis puudunuks käenduslepingu sõlmimisel olematute nõuete tagamiseks igasugune mõte.

Kostja on 02.02.2023 istungil selgitanud, et digikonteiner saadeti talle allkirjastamiseks, öeldi, et see käendusleping on garantiileping ja tuleb allkirjastada, ta ei soovinud seda allkirjastada, aga pärast mitme päevast diskuteerimist hageja juhatuse liikmega sai ta aru, et kaupade kättesaamiseks peab seda tegema (dtl 143, 00:08:03). Seega kohtu hinnangul oli poolte tahe suunatud sellele, et käenduslepinguga tagatakse samas digikonteineris sisaldunud hageja ja põhivõlgniku vahelisest müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist ning kostja oli sellisest eesmärgist teadlik ja nõustus sellega. Sellele eesmärgile viitab ka käenduslepingu sissejuhatuse sõnastus. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid pidanud läbirääkimisi vanade, ligikaudu kolm aastat tagasi tekkinud nõuete käendamise üle.

Käenduslepingu punkt 1.2 sätestab, et käendaja (s.o. kostja) vastutab müügilepingust, samuti müügilepingu tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tekkinud ostuhinna tasumise ja muude ostja (s.o. põhivõlgniku) rahaliste kohustuste täitmise eest. Seega on käenduslepingu punktis 1.2 sätestatud selgesõnaline kostja kohustus põhivõlgniku müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks tagamiseks. Küsimus on kohtu hinnangul vaid selles, kas lepingu punkt 1.3 kitsendab punktis 1.2 sätestatud kohustust või on punktis 1.3 sätestatud kostjale täiendav kohustus käendada põhivõlgniku kohustusi ka tagasiulatuvalt, s.o. perioodil 01.01.2014-12.11.2017 tekkinud kohustuste eest. Kohtu arvates lepingu punkt 1.3 ei piira lepingu punktis 1.2 sätestatud käenduskohustust. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et käendajalt nõutav põhivõlgniku kohustus tekkis 2021. aastal, siis ei ole lepingu punkti 1.3 täiendav tõlgendamine ja selle kohaldavuse analüüs käesoleva asja raames vajalik.

Arvestades, asjaoluga, et nii müügileping kui ka käendusleping olid sõlmitud 13.11.2017, siis tuleb tõlgendada käenduslepingu punkti 1.2 selliselt, et käendusleping hõlmab neid kohustusi, mis on tekkinud pärast käenduslepingu sõlmimist, s.t pärast 13.11.2017. Kostja antud tõlgenduses ei tuleneks kostjale

käenduslepingust mingeid kohustusi ning käendusleping oleks sisutühi.

Kostja on esitanud veel vastuväite, et enne tema vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamist pidanuks hageja nõudma põhivõlgnikult hageja 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba tagastamist. Kohus leiab, et vastav kostja seisukoht ei ole antud juhul põhjendatud, kuivõrd hagejal on VÕS § 101 lg-st 1 võimalik valida oma äranägemisel, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja kostja solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba ees tasumist enda äranägemisel ka ainult kostjalt, vaatamata sellele, et tal on (võib-olla) õigus nõuda põhivõlgnikult ka kauba tagastamist.

kui hageja nõutud viivise summa kokku. Seega saab kohus mõista kostjalt välja kogu hageja nõutud viivise.

ei kuulu kostja poolt hagejale hüvitamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.