27.01.2022 kohtuistungil ja edasi TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
X hagi Kaitseliidu vastu kahju hüvitamise nõudes jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta X kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
X esitas kohtule hagi Katiseliidu vastu, milles palus: -
Välja mõista kostjalt Kaitseliit hageja X (isikukood: xxxxxxxxxxx) kasuks:
-
märtsist kuni juulini 2019 tekkinud kahju summas 13 178,84 eurot ja sellelt arvestatud viivised perioodi 01.04.2019 kuni 13.07.2020 eest summas 1 167,54 eurot.
-
alates augustist 2019 igakuiselt kahjuhüvitis 3 852,95 eurot, millest kuuluvad mahaarvamisele X sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
-
Väljamõistetud hüvitise suurust tuleb indekseerida iga aasta 1. jaanuarist kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga jagamisel 43,46 euroga.
Alternatiivne nõue I: -
Juhul, kui esimest st põhinõuet ei rahuldata, välja mõista kostjalt Kaitseliit hageja X kasuks:
-
märtsist kuni juunini 2019 tekkinud kahju summas 4 630,65 eurot ja sellelt arvestatud viivised perioodi 01.04.2019 kuni 13.07.2020 eest summas 428,06 eurot.
-
alates juulist 2019 igakuiselt hüvitis, mis võrdub Statistikaameti poolt kvartaalselt avaldatavale finantsteenuste osutamise keskmise brutokuupalga suurusega. Hüvitisest kuuluvad mahaarvamisele X sotsiaalmaksuga maksustatud sissetulekud.
-
väljamõistetud hüvitise suurust tuleb indekseerida iga aasta 1. jaanuarist kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga jagamisel 43,46 euroga.
Alternatiivne nõue II: -
Juhul, kui põhinõuet ja alternatiivnõuet I ei rahuldata, välja mõista kostjalt Kaitseliit hageja hageja X kasuks:
-
märts kuni juuni 2019 kahjuhüvitis 5 088,40 eurot ja sellelt arvestatud viivised perioodi 01.04.2019 kuni 13.07.2020 eest summas 468,95 eurot.
-
alates juulist 2019 igakuiselt hüvitis suurusega 60% Statistikaameti poolt kvartaalselt avaldatavast finantsteenuste osutamise keskmisest brutokuupalgast.
Alternatiivne nõue III: -
Juhul, kui põhinõuet ning alternatiivnõuet I ja II ei rahuldata, välja mõista kostjalt Kaitseliit hageja X kasuks:
-
märtsist kuni juulini 2019 tekkinud kahju summas 7 899,84 eurot ja sellelt arvestatud viivised perioodi 01.04.2019 kuni 13.07.2020 eest summas 699,49 eurot.
-
alates augustist 2019 igakuiselt hüvitis 2 700 eurot, millest kuuluvad mahaarvamisele X sotsiaalmaksuga maksustatavad sissetulekud. Väljamõistetud hüvitise suurust tuleb indekseerida alates 2020. aastast iga kalendriaasta 1. aprilliks Statistikaameti poolt avaldatava Eesti keskmise brutokuupalga muutuse suurusega.
5.Välja mõista Kaitseliidult X kasuks perioodil 20.01.2021 tervisekahjustuse tekitamisest tulenevad lisakulud summas 414,60 eurot.
kuni
04.05.2021
6.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt 23.11.1996 tekitas Kaitseliidu Rapla Maleva liige Y kaitseliidule kuuluvast automaatrelvast tulistades hagejale üliraske kehavigastuse, mille tagajärjel kaotas X töökoha. 18.11.1999 Rapla Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr.2-1-252/99 (muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2000 otsusega nr.II-2/227/00) mõisteti Kaitseliidu Rapla Malevalt ja Ylt solidaarselt välja hageja kasuks igakuine tervisekahjustuse hüvitis. 03.05.2006 tunnustas Rapla Maakohus tsiviilasjas number 2-05-20908, 2-06-690 kostja õigust
lõpetada hagejale 2006.a. aprillikuust alates Rapla Maakohtu otsusega nr.2-1-252/99 väljamõistetud igakuise kahjuhüvitise maksmise.
7.Hageja on kaotanud 1996.a. töökoha tulenevalt töövõime vähenemisest, mis on tingitud 1996.a. tekitatud käevigastusest. Hageja kaotas uuesti töökoha 2019. a. tulenevalt töövõime vähenemisest, mis on tingitud 1996.a. tekitatud käevigastusest.
8.Hagejale kahjulikuks tagajärjeks on terviserike. Terviserike seisneb käe funktsioonide häirituses. Takistatud on parema käega asjade haaramine, toetusfunktsioon ja peenmotoorika (käe ja sõrmede liikumine). Terviserike ja töövõime vähenemine 60% on tõendatud Harju Vaegurluse Ekspertiisi Otsusega. Sellest tulenevalt on kahjulikuks tagajärjeks hagejaga perioodil 05.03.2019 kuni 11.03.2019 kehtinud töölepingu lõpetamine.
9.Kahjuna, tuleb käsitleda minetatud sissetulekut või selle osa. Töölepingu lõppemine 2019. a. tekitatud tervisekahjustuse tõttu on dokumentaalselt tööandja töölepingu ülesütlemisavaldusega tõendatud. Selle tulemuseks on sissetuleku kaotus. Hageja leiab, et sissetuleku minetamine on põhjuslikus seoses talle kostja süül tekitatud terviserikke ja sellest tuleneva töö kaotusega. Seega kaotas hageja 23.11.1996 tekitatud (st automaatrelvast tulistamise tulemusel) üliraske kehavigastuse tõttu tööks vajalikud võimed ja ka 2019. a. töökoha, mille tulemusel minetas sissetuleku.
10.Eeltoodu annab hagejale põhjust VÕS § 136 lg 4 alusel kostjalt tervisekahjustuse hüvitise tasumise jätkamise nõudmiseks. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause järgi maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Menetluslikult näeb sel juhul kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette TsMS § 459. Hageja taotleb VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 koostoimes muuta perioodiliste maksete suurust.
11.Hageja esitab mitu alternatiivset nõuet, mis tema arvates on vastavuses kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Samuti leiab hageja, et tema nõudes esitatud indekseerimise meetodid hoiavad ära edaspidise vajaduse esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel uuesti hagi, kuna arvestavad edaspidiselt hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega.
12.Hageja on tingituna terviseseisundi halvenemisest sunnitud tegema arstlikke uuringuid, mis on seotud 1996.a. toimunud tervisekahjustamisega. Osad nimetatud uuringutest on tasulised. Hageja on tasunud 04.02.2021 ortopeedi vastuvõtu eest 45 eurot, 12.02.2021 sonograafilise uuringu eest 45 eurot ja 03.03.2021 visiiditasu 5 eurot. Kokku on hageja kulud arstlikutele uuringute läbiviimisele 95 eurot.
13.Hageja taotleb terviseuuringute tegemiseks vajaliku otsese sõidukulu, s.o transpordikulu hüvitamist. Sõidukulu on vajalik ja põhjendatud kuna hageja ajutine elukoht on Raplas. Kokku on hageja sõidukulud 964 km x 0,15 eurot = 144,60 eurot. Hageja soovib hüvitist arstiteenuse osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest, arvestades ühte suuna vahemaa kaugust Jürisse sõidult (49 km) 15 eurot ja Tallinnasse sõidult (kaugus üle 50 km) 8 x 20 eurot = 175 eurot. Kostja vastus
Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hagile vastu.
15.Kostja vastuse kohaselt hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis annaksid aluse kohtusse pöördumiseks.
16.Esiteks, hageja ei ole toonud kohtu ette „oluliselt muutunud asjaolusid“, mis annaksid kohtule põhjuse jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Hageja on hagiavalduses toonud välja, et kõneksolev „uus ja oluliselt muutunud asjaolu“ seisneb selles, et 11.03.2019 kaotas hageja töö tulenevalt töövõime vähenemisest, mis on omakorda tingitud 1996.a. tekitatud käevigastusest.
17.Selline asjaolu, s.o väidetavalt kokku 6 päeva (st neli tööpäeva) kestnud töösuhe pärast 20 aastat kestnud karjääri, ei saa põhimõtteliselt olla aluseks jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Tegemist ei ole TsMS § 459 lg 1 tähenduses asjaoluga, mis annaks õiguse uuesti kohtusse pöörduda. Hageja tõlgendus viiks olukorrani, kus iga kord, kui hageja peaks otsustama vahetada töökohta (näiteks iga paari kuu tagant), võiks hageja pöörduda uuesti kohtusse ja paluda kohtul vaadata jõustunud kohtuotsus ümber. Selliseks „oluliselt muutunud asjaoluks“ ei saa pidada ka hageja enda poolt oma FIE kustutamist.
18.Teiseks, alternatiivselt isegi juhul, kui asuda seisukohale, et töökoha kaotus võiks teoreetiliselt olla aluseks jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel (millega kostja ei nõustu), siis hageja poolt toodud asjaoludel sellist olukorda käesoleval juhul ei esine. Seda järgnevatel põhjustel: (i) hageja poolt kohtule esitatud väidetav tööleping on selgelt fabritseeritud; (ii) avalikele andmetele tuginedes on hageja täna endiselt majandustegevuses aktiivselt tegev; ja (iii) hageja majanduslik seis on täna selgelt üle Eesti keskmise (kui arvestada ka vara, mille hageja on kohtuvaidlust silmas pidades lähikondlaste nimele kirjutanud).
19.Hageja poolt kohtule esitatud tööleping ja töösuhe (edaspidi kõneksolev töösuhe) on tegelikkusele mittevastav (fabritseeritud). Töösuhte fabritseeritust tõendavad töösuhtega seotud asjaolud.
20.Igal juhul on ilmne, et hageja ei ole kaotanud sissetulekut tulenevalt 1996.a aset leidnud intsidendist. Selliseid asjaolusid ei ole hageja ühegi tõendiga tõendanud.
21.Pelgalt hageja majandusliku seisundi väidetav halvenemine ei anna alust kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Selleks peaksid esinema elulised asjaolud, millest tulenevalt on hageja tervislik seisund ootamatult muutunud (halvenenud). Sellised asjaolud peaksid aga olema põhjuslikus seoses 1996.a sündmustega. Mis tahes selliseid asjaolusid ei ole hageja tõendanud.
22.Alternatiivselt juhul, kui tõlgendada hageja poolt väidetut selliselt, et oluliseks asjaoluks, mille tõttu tuleks kohtul TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel jõustunud kohtuotsus ümber vaadata, on hageja majandusliku seisundi halvenemine (viited FIE kustutamisele jms), oleks ka selline väide ebaõige. Hageja väide on põhimõtteliselt ebaõige, kuivõrd õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni sisuks ja eesmärgiks ei ole tagada hagejale mingis kindlas suuruses sissetulekut. Teisisõnu, hageja võib olla ka täiesti terve, kuid kui hageja ei käi tööl, ei tegele ümberõppega ega otsi kõrgemat sissetulekut andvaid alternatiive, ei pea kostja seda hagejale hüvitama.
23.Hageja majanduslik seis on täna selgelt üle Eesti keskmise. Hagejale kuulub ka oluliselt kinnisvara. Hagejale kuulub kinnisasi, millel asub C puhkemaja, 3,2 ha maatulundusmaad Saaremaal ning ka elamumaa krunt Saaremaal.
24.Hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole toonud kohtu ette ega tõendanud asjaolusid, mis annaks kohtule aluse TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks.
25.Kostja ei vastuta hageja poolt kohtu ette toodud kahju eest ja hagejale ei ole kahju tekkinud. Puudub põhjuslik seos. Hageja hagiavaldus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja poolt esile toodud „kahju“ ning kostja osalusel 1996 a. tekkinud tervisekahjustuse vahel puudub igasugune põhjuslik seos. Seega ei ole kahju hüvitise nõude rahuldamise eeldused täidetud (VÕS § 127 lg 4). Teiseks ei ole hagejale ühelgi juhul tekkinud kahju suuruses, mida hageja hagiavalduses väidetava töölepingu pinnalt väidab.
26.Kahju hüvitise nõude eeldused ei ole täidetud – väidetava kahju ja tervisekahjustuse vahel puudub põhjuslik seos. Seega tuleb hinnata, kas hagejapoolse väidetava töökaotuse põhjuseks (töösuhte lõppemise aluseks) on 1996.a. toimunud intsident. Antud juhul sellist põhjuslikku seost ei esine.
27.Esiteks, hageja ei ole toonud kohtu ette ühtegi asjaolu (ega selliseid asjaolusid tõendanud), millest nähtub, et väidetav töökoha kaotus oleks põhjuslikus seoses 1996.a. saadud tervisekahjustusega. Hageja ei ole toonud kohtu ette (ega ka tõendanud), milliste konkreetsete tööülesannetega hageja viidatud nelja tööpäeva jooksul hakkama ei saanud ning kuidas hagejapoolne tööülesannete mittenõuetekohane täitmine seondus 1996.a. saadud tervisekahjustusega. Jääb arusaamatuks, kuidas muutus hageja pärast ligi 20 aastat kestnud edukat erialast karjääri nüüd äkki kontoritööks ebasobivaks. Tööandja on viidanud, et hageja on „aeglane“. Esiteks, aeglane on väärtushinnang, mitte faktiline asjaolu. Aeglane võrreldes kellega või mis skaalal? Teiseks, hageja poolt kohtule esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus ei tõenda ühelgi viisil tervisekahjustuse ja tekkinud kahju vahelist põhjuslikku seost. Hageja ei ole kohtule isegi põhjendanud, milles põhjuslik seos seisneb.
28.Teiseks, alternatiivselt isegi juhul, kui asuda seisukohale, et nimetatud töölepingu ülesütlemisavaldus võiks teoreetiliselt põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4 mõttes) olemasolu tõendada (kahju ja tervisekahjustuse vahel)(millega kostja mingil juhul ei nõustu), ei saa sellist asjaolu põhimõtteliselt tõendada hageja poolt kohtule esitatud ülesütlemisavaldus. Hageja esitatud tööleping ja töösuhe seda aga ei tõenda. Veelgi enam, kogu hageja poolt presenteeritud töösuhe, sh töölepingu ülesütlemiseavaldus, on fabritseeritud.
29.Kolmandaks, kostja hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjuslik seos hageja poolt esitatud põhinõude ja alternatiivnõuete II- IV, vaidlusaluse töösuhte lõppemise ja tervisekahjustuse vahel. Hageja on formuleerinud erinevaid alternatiivseid nõudeid ja nõude arvutamise metoodikaid, võttes kahju arvutamise aluseks nii keskmise valdkonnapõhilise palga jms.
30.Antud juhul on hageja argumentatsiooniliiniks sisuliselt loogika, et kuivõrd hageja ei pidanud pärast 20 aastat kestnud pikka erialast karjääri vastu uuel töökohal (muuhulgas paralleelselt veel kahe töökohaga) üle nelja tööpäeva, tuleks hagejale määrata igakuine hüvitis, mis kujutab endast hageja tervisekahjustuse eelset indekseeritud põhipalka summas 3863,24 eurot kuus. Kostja hinnangul võiks olla selliseks oluliselt muutunud asjaoluks, mis annaks aluse hageja poolt taotletud metoodika kasutamist see, kui hageja tõendaks, et ta on muutunud tervisekahjustuse tõttu hagi esitamise seisuga täiesti töövõimetuks ja hagejal ei ole võimalik teenida isegi 1996.a. saadud tervisekahjustuse tõttu ka töötasu alternatiivsetes nõuetes II-IV märgitud suuruses. Sellised asjaolusid ei esine ning viimased oleksid ka sisuliselt ebaõiged.
31.Neljandaks, pelgalt asjaolu, et hageja ei saa väidetavalt töökohustustega hakkama (tegemist on fabritseeritud töösuhtega), ei ole ühelgi viisil aluseks TsMS § 459 kohaldamiseks ja varasema kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Selleks peaksid esinema elulised asjaolud, millest tulenevalt on hageja tervislik seisund ootamatult muutunud (halvenenud) ja seda nimelt tulenevalt 1996.a toimunud sündmustega.
32.Eelnevast tulevalt on kostja seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud, kuna hageja poolt väljatoodud „kahju“ osas puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos puudub antud juhul nii 1996.a. saadud tervisekahjustuse, uue olulise asjaolu (milleks on töösuhte lõppemine) ning hageja poolt esitatud nõuete vahel. Seega on antud juhul täitmata kahju hüvitise nõude rahuldamise asjaolud.
33.Hageja poolt esitatud nõuete arvutuskäigud on ebapädevad – hagejale ei ole kahju tekkinud. Kostja leiab, et kohatud ka hageja esitatud arvutuskäigud
34.Kokkuvõtvalt, hagejale ei ole tekkinud kahju ja hageja poolt presenteeritud hüvitise summade ning kohtu ette toodud asjaolude vahel puudub igasugune põhjuslik seos. Ühelgi juhul ei saa igakuine hüvitis ületada 409,42 eurot kuus.
35.Alternatiivselt juhul, kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et kostjal on kohustus hagejale hüvitist maksta (millega kostja mingil juhul ei nõustu), tuleb nö ühekordset hüvitist (märtsi ja aprilli eest) vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel. VÕS § 139 lg 1 kohaselt olukorras, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Hoolimata asjaolust, et kostja on seisukohal, et kõneksolev töösuhe on tervikuna fabritseeritud, on kõneksoleva töösuhte lõpetamine selgelt ka ebaseaduslik. Isegi katseajal tuleb töölepingu lõpetamisest ette teatada TLS § 96 kohaselt 15 päeva. See tähendab, et hageja oleks pidanud tööandjalt saama töötasu vähemalt 1350 eurot (bruto), mis teeb 1124.45 eurot neto. Hagejal oleks tulnud nimetatud summa tööandjalt sisse nõuda. Kuivõrd hageja seda ei teinud, on hageja ise osaliselt süüdi kahju tekkimises. Seega, sõltumata eelnevast, tuleb hagejale makstavat hüvitist igal juhul kõneksoleva summa võrra vähendada. Kohtuotsuse põhjendused
36.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, tutvunud poolte kirjalike seisukohtade ning toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
37.Hageja nõuab kostjalt õigusvastase tegevuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitamisttäpsemalt kohtu poolt kindlaksmääratud kahju hüvitise suuruse muutmist. Kostja vaidles hagile vastu.
38.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 23.11.1996 tekitas Kaitseliidu Rapla Maleva liige Y kaitseliidule kuuluvast automaatrelvast tulistades hagejale raske kehavigastuse ja 24.04.1998 määras Harju Vaegurluse Ekspertiisi Komisjon hagejale III invaliidsusgrupi ja tal tuvastati töövõime kaotus 35%. Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni 11.05.199 otsusega tuvastati hagejal III invaliidsusgrupp (I kd tl 133). Kohus tuvastab, et 18.11.1999 Rapla Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr.2-1-252/99 (muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2000 otsusega nr.II2/227/00) mõisteti Kaitseliidu Rapla Malevalt ja Ylt solidaarselt välja hageja kasuks hageja kasuks välja (i) hüvitis tekitatud moraalse kahju eest summas 65 000 krooni, (ii) ühekordne hüvitis tervisekahjustuse tekitamise eest summas 57 399 krooni ja (iii) igakuine hüvitis alates 01.10.1999 summas 1477 krooni ja 62 senti (I kd tl 119-121). Kohus tuvastab, et 2006.a. on hageja pöördunud teistkordselt nii kostja kui ka Y vastu kohtusse taotlusega suurendada 2000.a. tehtud kohtuotsusega väljamõistetud igakuist hüvitist. Hagiavalduse kohaselt on kostjad tasunud hagejale igakuiselt 1477,62 krooni ega ole hüvitist indekseerinud, mistõttu on hagejale perioodil märts 2001 kuni november 2005 makstud hüvitist ettenähtust vähem. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hüvitise 7307,70 eurot ja taotles hüvitise indekseerimist. Hagiavaldusele vastuseks esitas kostja hageja vastu vastuhagi, millega palus kohtul tuvastada (tunnustada), et kostjal on õigus lõpetada hagejale 2000.a. tsiviilasjas nr II-2/227/00 väljamõistetud igakuise hüvitise maksmine. Kostja põhjendas kohtule, et kui kahju juhtumise tekkimise ajahetkel oli hageja poolt saadav töötasu 4850 krooni kuus, siis vastuhagi esitamise hetkel (ajaperioodil 2003-
2018) töötas hageja XXX vallasekretärina ja tegutses ettevõtluses, mille tulemusena ületas hageja poolt saadav sissetulek vastuhagi esitamise hetkel ca neli korda seda sissetulekut. 3.05.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-20908, 2-06-6902 tuvastas Pärnu Maakohus, et hageja poolt kahjujuhtumi tagajärjel kaotatud töötasu suurus oli 4850 eurot. Käesoleval ajal hageja töötab vallsekretär-juristina ning tema kuupalk 2005.a. oli 14500 krooni, millele lisanud ettevõtlusest saadav tulu ca 4333 krooni ning pension 2000 krooni kuus. Kohus leidis, et hageja esitatud igakuse hüvitise indekseerimise nõue olnuks põhjendatud, kui hagejal oleks jätkuvalt õigus hüvitist saada. Pärnu Maakohtu 03.05.2026 otsusega kohus tunnustas kostja õigust lõpetada hagejale 2006.a. aprillikuust alates Rapla Maakohtu otsusega nr.2-1-252/99 väljamõistetud igakuise kahjuhüvitise maksmise (I kd tl 122-124).
39.Pooled ei vaidle selle üle, et 1999. aasta kohtuotsusega on mõistetud kostjalt hageja kasuks välja hüvitis õigusvastaselt tekitatud kehavigastuse tekitamises osalemise tõttu (sh igakuine hüvitis). Pooled ei vaidle selle üle, et kohus on tuvastanud 2006.a kohtuotsuses, et eluliste asjaolude muutumise tõttu oli kostjal õigus lõpetada hagejale igakuise hüvitise maksmine, kuna hagejal puudus sisuline tervisekahjustuse tulemusena tekkinud kahju.
(i) kas hagejal on käesoleval juhul õigus TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel kohtusse pöörduda – st kas antud juhul esinevad olulised ja muutunud asjaolud, mis annavad aluse jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks (TsMS § 459 lg 1 punkt 1);
-
(ii) kas kohtu ette toodud uue väidetava kahju osas on nõude eeldused täidetud (VÕS § 127);
-
ning (iii) juhul, kui menetletava kahju nõude osas oleksid nõude eeldused täidetud, siis milline peaks olema kostja poolt hagejale makstava hüvitise suurus (kahju suurus);
-
kas hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel.
41.Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul võtta kõigepealt seisukoht selle osas, kas hagejal on käesoleval juhul õigus TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel kohtusse pöörduda.
42.TsMS § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui on oluliselt muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (TsMS § 459 lg 1 p 2). TsMS § 429 lg 2 kohaselt võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.
43.Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohtulahendi muutmiseks on alust vaid juhul, kui on oluliselt muutunud nõude rahuldamise aluseks olnud maksete suurust või kestvust mõjutavad asjaolud (J. Lints. jt. TsMS. Kom. II. § 459. p 3.1.3., lk 1230-1231). Seda tuleb hagejal tõendada, et makse suuruse või kestuse määramisel tähtsust omanud asjaolud on oluliselt muutunud. On ka selgitatud, et kohus peab võtma aluseks eelmise asjas tehtud kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et need annavad aluse olemasoleva kohtuotsuse ümbervaatamiseks. On ka märgitud, et ainuüksi asjaolude muutumisest siiski ei piisa, vaid sellest peab tulenema ka vajadus suurendada või vähendada väljamõistetava tasu suurust (J. Lints, vt ka 3-2-1-125-11, punkt 14).
44.VÕS § 136 lg 4 näeb ette, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel.
45.Seega saab kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 koostoimes muuta perioodiliste maksete suurust.
46.Kohus märgib, et kuna 1999. kohtuotsuse on kohus ümber vaadanud, siis tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda 2006.a kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. 03.05.2006 kohtuotsuses leidis Pärnu Maakohus, et hageja olukord ei olnud kohtuotsuse tegemise ajaks halvenenud, hageja töötas töökohal, kus tema töötasu ületas oluliselt tollaegset vabariigi keskmist töötasu ning tema toimetulek igapäevaeluga oli hea. Kohus tuvastas, et 19996. aastal saadud tervisekahjustus ei olnud takistanud hagejat tervisekahjustuse eelse ajaga võrreldes võrdväärset või isegi paremat töökohta saamast, mistõttu oli langenud ära põhjus talle tervisekahjustuse eest hüvitist maksta.
47.Eeltoodust tulenevalt ajaperioodil alates eelmise kohtuotsuse tegemisest (03.05.2006) kuni käesolevas tsiviilasjas hagi esitamiseni (10.04.2019) peab olema oluliselt muutunud mõni asjaolu, mis oli aluseks eelmise kohtuotsuse tegemisele ning mille olemasolu oleks muutnud kohtu määratud maksete suurust või kestvust.
48.Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole toonud kohtu ette oluliselt muutunud asjaolusid, mis annaksid kohtule põhjuse jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Hageja on välja toonud, väidetav uus ja oluliselt muutunud asjaolu seisneb selles, et 11.03.2019 kaotas hageja töö tulenevalt töövõime vähenemisest, mis on oli tingitud 1996. a tekitatud käevigastusest. Hageja väite kohaselt tekkis temal kahju sellest, et ajavahemikul 05. kuni 11.03.2019 vähenes tema töövõime temale 1996.a. tekitatud käevigastusest tulenevalt ning seetõttu kaotas ta 11.03.2019 töökoha. Seega juhul, kui väidetava töövõime vähenemine ei ole seotud 1996. a. tekitatud käevigastusest, siis kahju ei oleks tekkinud. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud hageja ja Q OÜ vahel 05.03.2019 sõlmitud töölepingu, mille kohaselt hageja asus tööandja juures tööle õigusnõuniku-raamatupidaja ametikohale (I kd tl 10-11) ja 11.03.2019 Q OÜ poolt hagejale esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt tulenevalt hageja töövõime vähenemisest (mis on tingitud 1996.a saadud käevigastusest) ei ole hagejal olnud võimalik täita 05.03.2019 töölepinguga seotud kohustusi kohaselt, mistõttu lõpetas tööandja hagejaga 05.03.2019 sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemisega alates 11.03.2019 TLS § 88 lg 1 p 1 alusel (I kd tl 119). Eeltoodust nähtuvalt hageja väidetav töösuhe kestis 6 päeva (st 4 tööpäeva). Kohus nõustub kostja, et hageja poolt kohtule esitatud töölepingu ja kõnesolev töösuhe on ilmselgelt tegelikkusele mittevastav. Asjaolu, et töösuhe on tegelikkusele mittevastav ja kohtule esitatud dokumendid on vormistatud eesmärgiga kostjalt kahju hüvitis nõuda kinnitavad järgmised asjaolud:
49.Hageja töösuhe ja Q OÜ-ga kestis 6 päeva, millest 4 olid tööpäevad (teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede). Ülesütlemise avaldusest nähtub, et tööandja on tuvastanud hageja töövõime vähenemise neljandaks tööpäevaks, ning töövõime vähenemise põhjusliku seose hagejale 1996. a tekitatud käevigastusega. Jääb arusaamatuks, kuidas neljapäevase töösuhte jooksul oli tööandjal võimalik tuvastada, et hageja ei suuda enda töökohustusi nõuetekohaselt täita ja seda seostada hageja 1996. a saadud käevigastusega. Arvesse tuleb võtta seda ka, et hageja ametikohaks oli õigusnõunik-raamatupidaja ja tööülesanneteks aruannete koostamine, deklaratsioonide koostamine/esitamine Maksuametile ja üldine õigusnõustamine. Töölepingu ülesütlemise aluseks on töölepingu ülesütlemise avaldusse märgitud TLS § 88 lg 1 p 1, mille kohaselt esineb alus töösuhte lõpetamiseks juhul, kui töötaja ei suuda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul tervislikel põhjustel. Käesoleval juhul töötas hageja antud ametikohal väidetavalt 4 päeva.
50.Vaidlust pole ka selle üle, et alates eelmise kohtuotsuse tegemisest (03.05.2006) kuni 05.03.2019 Q OÜ-ga töölepingu sõlmimiseni on hageja töötanud samaväärseid pädevusi nõudvatel töökohtadel ning alles pärast 05.03.2019 Q OÜ-ga töölepingu sõlmimist selgus nelja
tööpäeva jooksul, et hageja ei suuda koostada/täita maksudeklaratsioone ega anda õigusabi. Lisaks nähtub kohtule esitatud kohtuotsustest, et hageja on esindanud 2020 aastal kliente kohtus (II kd tl 26-36).
51.Kohus nõustub kostjaga, et eluliselt ebausutavaks tuleb pidada töölepingu ülesütlemise avaldust, milles ei ole selgitatud, milliste töökohustuste täitmisega hageja enda nelja tööpäeva jooksul hageja tervislikel põhjuste hakkama ei saanud, kuid ülesütlemise avalduses on üheselt märgitud, et kahtlusteta on hagejapoolne töökohustustega mitte-hakkama saamine põhjustatud 1996. a saadud käevigastusest. Küsimusi tekib, et kuidas saab tööandaja olla nii täpselt kursis hageja õnnetuse asjaoludega.
52.Töösuhte näilikkust kinnitab ka väidetava hageja tööandja taust ja avalikud andmed. Avalikest andmetest nähtub, et alates 2018. a neljandast kvartalist kuni 2020. a teise kvartalini oli ühingu Q OÜ töötajate arvuks muutumatult 5 (sh 2019. a kui hageja antud ettevõttes väidetavalt töötas) (II kd tl 37-39). Tulenevalt maksukorralduse seaduse § 252 lõike 3 alusel tuleb töötamise registris kanne teha hiljemalt tööd tegeva isiku tööle asumise hetkest. Hageja asus tööandja juurde tööle alates 05.03.2019, s.t. registri kanne oleks pidanud olema hiljemalt 05.03.2019. See tähendab, et hagejat ei kantud kunagi tööandja poolt töötajate registrisse. Lisaks, avalikest andmetest nähtub, et Q OÜ maksab enda töötajatele keskmiselt brutopalka 488,90 eurot (II kd tl 37-39). Q OÜ 2019. a majandusaasta aruandest nähtub, et tööandja palgakulu oli kokku nelja põhikohaga töötaja peale 36 953 eurot (II kd tl 19-23), mis teeb ühe töötaja kohta koos maksudega (36 953 / 4 / 12 = 769,85 eurot). Kohtule esitatud töölepingu kohaselt kohustus Q OÜ maksma hagejale 2 700 eurot bruto kuutasuna. See tähendab, et Q OÜ lubas maksta hagejale viis korda rohkem kui on ettevõtte tavapärane praktika. Kohus leiab, et eelnev on eluliselt ebausutav. Eelnevast nähtub, et hageja poolt kohtule presenteeritud „töösuhe“ on näilik ja hageja poolt esitatud töölepingu ja töölepingu ülesütlemise teada on näilikkuse tõttu tühised.
53.Vaidlust pole selle üle, et hageja töötas vähemalt 2006. aastast kuni 2018 aastani (k.a) XXX, sellest suurema aja vallsekretärina. On mõistlik eeldada, et vallasekretärina töötamine eeldab vähemalt sama füüsilist ja tervislikku seisundit kui õigusnõunik- raamatupidajana töötamine, mistõttu võib eeldada, et juhul kui hageja tervisekahjustus ei süvenenud, ei tohtinuks hagejal esineda ka tervislike takistusi antud ametikohal töötamiseks. Hageja on küll väitnud, et tema töösuhe XXXga lõppes seoses tema vähenenud töövõimega, kuid mingeid tõendeid selle kohta pole esitanud, seega on tegemist hageja paljasõnalise väitega. Hageja elulookirjeldusest nähtuvalt töötas hageja perioodil 2018-2018 kohtutäitur YYY büroos juristina (I kd tl 202).
54.Kohus tuvastab, et hageja oli hagi esitamise ajal (10.04.2019) endiselt majandustegevuses aktiivselt tegev ja hageja väited töökaotuse ja/või sissetuleku puudumise kohta olid ebaõiged. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt alates 2019. aastast kuni oktoobrini 2020 tegutses hageja ühingu C OÜ juhatajana (I kd tl 203- 203 pöördel). Kuigi 2020. a alguses on hageja C OÜ osaluse kirjutanud endae (sündinud 1941) ema W nimele ning nimetas viimase ka ühingu juhatuse liikmeks, on antud ühing endiselt seotud hagejaga. Eelnev nähtub hageja poolt kohtule antud e-posti aadressist, milleks on xxx ning asjaolust, et kinnisasi, millel puhkemaja faktiliselt paikneb, kuulus hagejale (I kd tl 204-209).
55.Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja töövõime oleks vähenenud (03.05.2006) kuni käesolevas tsiviilasjas hagi esitamiseni (10.04.2019) seoses 1996. aastal saadud kehavigastusega.
56.Kohus rahuldas 14.06.2022 määrusega hageja taotluseläbi viia kohtuarstlik komisjoniekspertiis ja määras ekspertiisi läbiviijaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. Ekspertiisi viisid läbi kohtuarst-eksperdid MV, DL ja HR. Eksperdid jõudsid 26.08.2022 ekspertiisiaktis nr 22E-AOK0009 järeldusele, et „Xl on osaline töövõime. X ei ole perioodil 2008-2020 parema käe vigastusest põhjustatud kaebustega arstile pöördunud ja talle pole tehtud käe funktsiooni
hindamiseks kliinilisi uuringuid ning kuna tegemist on traumajärgselt tekkinud kahjustusega, mis kujuneb välja pikaajaliselt, siis ei saa väita, et X töövõime, mis oli tuvastatud 1998. aastal Harju Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni poolt oli vähenenud seisuga 10.04.2019. Ajavahemikul 05.03.2019 kuni 11.03.2019 puuduvad andmed töövõime vähenemise kohta võrreldes töövõimega, mis oli Xl tuvastatud 24.04.1998 Harju Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni poolt. Alates 2014. aastast on X pöördunud arstile psüühikahäirete tõttu, mis võivad mõjutada tema töövõimet. Tegemist on osalise töövõimega ja täpset töövõime ulatust pole võimalik kindlaks teha. Kuna X ei ole perioodil 2008-2020 käe vigastusest tulenevate kaebustega arstile pöördunud, siis ei ole võimalik määrata, kas tema töövõime on 10.04.2019 seisuga vähenenud võrreldes 03.06.2006 Rapla Maakohtu otsusega 2-05-20908, 2-06-690 tuvastatud asjaoludega.“ (III kd tl 141-147).
57.Kohtuarstlik ekspertiis on tuvastanud, et hageja ei ole perioodil 2008-2020 käe vigastusest tulenevalt kaebusega arstile pöördunud. Sellest tulenevalt võib järeldada, et hagejal ei olnud sellel ajavahemikul käe vigastusega seotud terviseprobleeme. Samuti ei tuvastanud kohtuarstlik ekspertiis hagejal töövõime vähenemist.
58.Kuna ekspertiisi teostamisel on kohtuarst-eksperdid analüüsinud hageja poolt kohtule esitatud hageja terviseseisundit kajastavaid tõendeid ja on nende põhjal jõudnud eelnevalt välja toodud järeldusele, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida eelnimetatud kohtule esitatud tõendeid.
59.Kohus nõustub kostjaga, et pelgalt hageja majandusliku seisundi väidetav halvenemine ei anna alust kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Selleks peaksid esinema elulised asjaolud, millest tulenevalt on hageja tervislik seisund ootamatult muutunud (halvenenud). Sellised asjaolud peaksid aga olema põhjuslikus seoses 1996. a sündmustega. Mis tahes selliseid asjaolusid ei ole hageja tõendanud.
60.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata kuna hageja ei ole toonud kohtu ette ega tõendanud asjaolusid, mis annaks kohtule aluse TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks.
61.Kohus leiab, et isegi kui hageja oleks tõendanud asjaolude esinemise, mis annaks aluse TsMS § 459 lg 1 punkt 1 alusel jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks, siis hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel. TsÜS § 153 lg 1 sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva kahjunõude aegumistähtaega hakatakse arvestama tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamisest. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning hakkab aeguma ka kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist.
62.Kuna hageja nõuab hüvitist kahju tekitamise eest 11.03.2019 töölepingu erakorralise ülesütlemisega, mille põhjustas talle 23.11.1996 saadud tervisekahjustus, siis algas hageja nõude aegumistähtaeg esialgse kahju teadasaamise hetkest ehk 21.03.1997 töölepingu lõpetamisest tervislikel põhjustel. Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamisega tekkinud kahju hüvitamiseks. Aegumine algas uuesti 03.05.2006 kohtuotsuse jõustumisel. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja nõuab hagis sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist ta sai varem nõuda, võib hageja nõue olla aegunud. Kui ilmneb, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude uuel alusel, algab aegumine selle tekkimisest (RKTKo nr 2-15-10683, p 18.3). Riigikohtu hinnangul tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu, mistõttu kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja
hakkab aeguma ka kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (RKTKo nr 3-2-1-17712, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12).
63.Kohus nõustub kostjaga, et hageja nõudega nõustumine, mille esemeks on 23.11.1996 saadud tervisekahjustus ning mille osas on kohus 03.05.2006 tuvastanud, et see ei ole enam isikule majandusliku kahju põhjustanud, oleks vastuolus õigusrahu printsiibiga, sest 17 aastat on kahju tekitaja jaoks ebamõistlikult pikk periood, et taluda ebakindlust, kas teost võib järgneda veel mingeid täiendavaid õiguslike tagajärgi.
64.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata TsMS § 459 lg 1p 1 alusel, siis ei pea kohus vajalikuks kas uue väidetava kahju osas on nõude eeldused täidetud ning hagejale väideavalt tekkinud kahju suurust ning nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Menetluskulude jaotus
65.TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
66.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
67.Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.