Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulise esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja Kaitseliit (registrikood 74000725), lepinguline esindaja MR
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 08.03.2023 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-19-5542 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 10.04.2019 (täpsustatud 30.05.2019, 28.08.2019, 13.07.2020, 28.10.2020, 03.06.2021) Harju Maakohtule Katiseliidu (kostja) vastu hagi, milles palus: − välja mõista kostjalt hageja kasuks märtsist kuni juulini 2019 tekkinud kahju 13 178,84 eurot ja perioodi 01.04.2019–13.07.2020 eest viivis 1167,54 eurot, alates augustist 2019 igakuiselt kahjuhüvitis 3852,95 eurot, millest kuulub mahaarvamisele hageja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ning indekseerida väljamõistetud hüvitise suurust iga aasta 1. jaanuarist kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga jagamisel 43,46 euroga (põhinõue); − alternatiivselt, välja mõista kostjalt hageja kasuks märtsist kuni juunini 2019 tekkinud kahju 4630,65 eurot ja viivis 428,06 eurot perioodi 01.04.2019–13.07.2020 eest, alates juulist 2019 igakuiselt hüvitis, mis võrdub Statistikaameti poolt kvartaalselt avaldatavale finantsteenuste osutamise sektori keskmise brutokuupalga suurusega. Hüvitisest kuuluvad mahaarvamisele hageja sotsiaalmaksuga maksustatud sissetulekud (alternatiivne nõue I); − alternatiivselt, välja mõista kostjalt hageja kasuks märtsist kuni juunini 2019 tekkinud kahju 5088,40 eurot ja viivis 468,95 eurot perioodi 01.04.2019–13.07.2020 eest, alates juulist 2019 igakuiselt hüvitis suurusega 60% Statistikaameti poolt kvartaalselt avaldatavast finantsteenuste osutamise keskmisest brutokuupalgast (alternatiivne nõue II); − alternatiivselt, välja mõista kostjalt hageja kasuks märtsist kuni juulini 2019 tekkinud kahju 7899,84 eurot ja viivis 699,49 eurot perioodi 01.04.2019–13.07.2020 eest, alates augustist 2019 igakuiselt hüvitis 2700 eurot, millest kuuluvad mahaarvamisele hageja sotsiaalmaksuga maksustatavad sissetulekud, ning indekseerida väljamõistetud hüvitise suurust alates 2020. aastast iga kalendriaasta 1. aprilliks Statistikaameti poolt avaldatava Eesti keskmise brutokuupalga muutuse suurusega (alternatiivne nõue III); − välja mõista kostjalt hageja kasuks perioodil 20.01.2021–04.05.2021 tervisekahjustuse tekitamisest tulenevad lisakulud 414,60 eurot (täiendav nõue).
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tekitas 23.11.1996 Kaitseliidu Rapla Maleva liige Y kostjale kuuluvast automaatrelvast tulistades hagejale üliraske kehavigastuse, mille tagajärjel hageja töövõime vähenes ja ta kaotas töökoha. Rapla Maakohtu 18.11.1999 otsusega tsiviilasjas nr 2-1-252/99 (muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2000 otsusega nr II-2/227/00, edaspidi 18.11.1999 kohtuotsus) mõisteti Kaitseliidu Rapla Malevalt ja Ylt solidaarselt välja hageja kasuks igakuine tervisekahjustuse hüvitis. Pärnu Maakohtu 03.05.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-20908, 2-06-690 (03.05.2006 kohtuotsus) tunnustas kohus kostja õigust lõpetada hagejale alates aprillist 2006 Rapla Maakohtu 18.11.1999 kohtuotsusega väljamõistetud igakuise kahjuhüvitise maksmine.
3.Hageja töötas ajavahemikul 05.03.2019–11.03.2019 ja tööleping lõpetati 11.03.2019 tulenevalt hageja töövõime vähenemisest, mille põhjustas 1996 tekitatud käevigastus. Hageja esitas kostjale 18.03.2019 nõude hüvitise saamiseks, kuid kostja keeldus nõude rahuldamisest.
2-19-5542
4.Hagejale kahjulikuks tagajärjeks on terviserike, mis seisneb käe funktsioonide häirituses. Takistatud on parema käega asjade haaramine, toetusfunktsioon ja peenmotoorika (käe ja sõrmede liikumine). Terviserike ja töövõime vähenemine 60% ulatuses on tõendatud Harju Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni otsusega. Hagejale tekkinud kahjulikuks tagajärjeks on perioodil 05.03.2019–11.03.2019 kehtinud töölepingu lõpetamine.
5.Kahjuna tuleb käsitleda minetatud sissetulekut või selle osa. Töölepingu lõppemine 11.03.2019 tervisekahjustuse tõttu on tõendatud tööandja töölepingu ülesütlemisavaldusega. Sissetuleku kaotus on põhjuslikus seoses hagejale kostja süül tekitatud terviserikke ja sellest tuleneva töö kaotusega.
6.Eeltoodu annab hagejale õiguse nõuda kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 136 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel tervisekahju hüvitise tasumise jätkamist. Hageja taotleb perioodiliste maksete suuruse muutmist.
7.Hageja esitab mitu alternatiivset nõuet, mis tema arvates on vastavuses kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nõudes esitatud indekseerimise meetodid hoiavad ära edaspidise vajaduse esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi.
8.Hageja on terviseseisundi halvenemise tõttu sunnitud tegema arstlikke uuringuid, mis on seotud 1996 toimunud tervise kahjustamisega. Osad uuringud on tasulised. Hageja on tasunud 04.02.2021 ortopeedi vastuvõtu eest 45 eurot, 12.02.2021 sonograafilise uuringu eest 45 eurot ja 03.03.2021 visiiditasu 5 eurot, kokku 95 eurot.
9.Hageja taotleb ka terviseuuringute tegemiseks vajaliku otsese sõidukulu hüvitamist. Sõidukulu on vajalik ja põhjendatud, kuna hageja ajutine elukoht on Raplas. Kokku on hageja sõidukulud 144,60 eurot (964 km x 0,15 eurot). Hageja soovib hüvitist arstiteenuse osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest, arvestades ühe suuna vahemaa kaugust Jürisse sõidult (49 km) 15 eurot ja Tallinnasse sõidult (kaugus üle 50 km) 175 eurot (8 x 20). Kostja vastuväited
10.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
11.Hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 alusel aegunud.
12.Hageja ei ole toonud esile oluliselt muutunud asjaolusid, mis annaksid aluse jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Asjaolu, et väidetavalt kokku 6 päeva (s.o 4 tööpäeva) kestnud töösuhe lõpetati, ei saa olla aluseks jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks TsMS § 459 lg 1 alusel. Eelnevalt oli hageja töötanud ligi 20 aastat kõrge töötasuga töökohtadel. Hageja tõlgendus viiks olukorrani, kus iga kord, kui hageja peaks otsustama vahetada töökohta, võiks hageja pöörduda uuesti kohtusse ja paluda kohtul vaadata jõustunud kohtuotsus ümber.
13.Isegi, kui asuda seisukohale, et töökoha kaotus võiks teoreetiliselt olla aluseks jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel, siis hageja esitatud asjaoludel sellist olukorda ei esine. Hageja esitatud väidetav tööleping on selgelt fabritseeritud. Avalikele andmetele tuginedes on hageja täna endiselt majandustegevuses aktiivselt tegev ja hageja majanduslik seis on selgelt üle Eesti keskmise.
2-19-5542
14.Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja on kaotanud sissetuleku tulenevalt 1996 aset leidnud intsidendist. Pelgalt hageja majandusliku seisundi väidetav halvenemine ei anna alust kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Selleks peaksid esinema elulised asjaolud, millest tulenevalt on hageja tervislik seisund ootamatult muutunud (halvenenud).
15.Juhul, kui tõlgendada hageja väidetut selliselt, et TsMS § 459 lg 1 p 1 mõttes oluliseks asjaoluks on hageja majandusliku seisundi halvenemine, oleks ka selline väide ebaõige. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni sisu ja eesmärk ei ole tagada hagejale mingis kindlas suuruses sissetulekut. Teisisõnu, hageja võib olla ka täiesti terve, kuid kui hageja ei käi tööl, ei tegele ümberõppega ega otsi kõrgemat sissetulekut andvaid alternatiive, ei pea kostja sissetuleku langust hagejale hüvitama.
16.Kostja ei vastuta hageja esile toodud kahju eest ja hagejale ei ole kahju tekkinud. Puudub põhjuslik seos. Asjaolu, et hageja ei saa väidetavalt töökohustustega hakkama, ei ole alus TsMS § 459 kohaldamiseks ja varasema kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Samas hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, milliste konkreetsete tööülesannetega hageja nelja tööpäeva jooksul hakkama ei saanud ning kuidas hagejapoolne tööülesannete mittenõuetekohane täitmine seondus 1996 saadud tervisekahjustusega.
17.Puudub põhjuslik seos hageja soovitud kahju hüvitise, vaidlusaluse töösuhte lõppemise ja tervisekahjustuse vahel. Hageja on formuleerinud erinevaid alternatiivseid nõudeid ja nõude arvutamise metoodikaid, võttes kahju arvutamise aluseks erinevaid asjaolusid. Kostja hinnangul võiks olla oluliselt muutunud asjaoluks, mis annaks aluse hageja poolt taotletud metoodika kasutamist see, kui hageja tõendaks, et ta on muutunud tervisekahjustuse tõttu hagi esitamise seisuga täiesti töövõimetuks ja hagejal ei ole võimalik teenida 1996 saadud tervisekahjustuse tõttu ka töötasu alternatiivsetes nõuetes märgitud suuruses. Sellised asjaolusid ei esine.
18.Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostjal on kohustus hagejale hüvitist maksta, palub kostja ühekordset hüvitist märtsi ja aprilli eest vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel. Hoolimata asjaolust, et kostja on seisukohal, et hageja töösuhe on tervikuna fabritseeritud, on töösuhte lõpetamine selgelt ka ebaseaduslik. Isegi katseajal tuleb töölepingu lõpetamisest ette teatada töölepinguseaduse (TLS) § 96 kohaselt 15 päeva. See tähendab, et hageja oleks pidanud tööandjalt saama töötasu vähemalt 1350 eurot brutona, s.o 1124,45 eurot netona. Hagejal oleks tulnud nimetatud summa tööandjalt sisse nõuda. Seega on hageja ise osaliselt süüdi kahju tekkimises. Maakohtu otsus
19.Maakohus jättis 08.03.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Maakohus leidis, et hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaks kohtule aluse TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Tõendamist ei leidnud, et hageja töövõime oleks vähenenud alates 03.05.2006 kuni hagi esitamiseni 10.04.2019 seoses 1996 saadud kehavigastusega.
20.1.Vaidluse lahendamisel tuli maakohtu hinnangul lähtuda 03.05.2006 kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. 03.05.2006 kohtuotsuses tuvastati, et hageja olukord ei olnud otsuse tegemise ajaks 18.11.1999 kohtuotsuses tuvastatuga võrreldes halvenenud – hageja töötas töökohal, kus tema töötasu ületas oluliselt tolleaegset riigi keskmist töötasu ning tema toimetulek igapäevaeluga oli hea. 1996 saadud tervisekahjustus ei olnud takistanud hagejat
2-19-5542 tervisekahjustuse eelse ajaga võrreldes võrdväärset või isegi paremat töökohta saamast, mistõttu oli langenud ära põhjus talle tervisekahjustuse eest hüvitist maksta. Hageja ei toonud kohtu ette alates eelmise kohtuotsuse tegemisest (03.05.2006) kuni käesolevas tsiviilasjas hagi esitamiseni (10.04.2019) oluliselt muutunud asjaolusid, mis annaksid kohtule põhjuse jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks.
20.2.Hageja hinnangul seisneb oluliselt muutunud asjaolu selles, et 11.03.2019 kaotas hageja töö tulenevalt töövõime vähenemisest, mis on oli tingitud 1996 tekitatud käevigastusest. Hageja väidetav töösuhe kestis 6 päeva, sh 4 tööpäeva. Maakohus leidis, et hageja esitatud tööleping ja töösuhe ei vastanud ilmselgelt tegelikkusele.
20.3.Ülesütlemise avaldusest nähtus, et tööandja tuvastas hageja töövõime vähenemise neljandaks tööpäevaks ning töövõime vähenemise põhjusliku seose hagejale 1996 tekitatud käevigastusega. Arusaamatuks jäi, kuidas neljapäevase töösuhte jooksul oli tööandjal võimalik tuvastada, et hageja ei suuda enda töökohustusi nõuetekohaselt täita ja seda seostada hageja 1996 saadud käevigastusega. Hageja ametikoht oli õigusnõunik-raamatupidaja ja tööülesanneteks aruannete koostamine, deklaratsioonide koostamine/esitamine Maksuametile ja üldine õigusnõustamine. Töölepingu ülesütlemise aluseks oli tööandja avaldusse märgitud TLS § 88 lg 1 p 1, mille kohaselt esineb alus töösuhte lõpetamiseks juhul, kui töötaja ei suuda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul tervislikel põhjustel. Hageja töötas ametikohal väidetavalt ainult 4 päeva.
20.4.Vaidlust ei olnud selle üle, et alates eelmise kohtuotsuse tegemisest (03.05.2006) kuni 05.03.2019 Q OÜ-ga töölepingu sõlmimiseni oli hageja töötanud samaväärseid pädevusi nõudvatel töökohtadel ning alles pärast 05.03.2019 Q OÜ-ga töölepingu sõlmimist selgus nelja tööpäeva jooksul, et hageja ei suuda koostada/täita maksudeklaratsioone ega anda õigusabi. Lisaks nähtus maakohtule esitatud kohtuotsustest, et hageja esindas ka veel 2020 kliente kohtus.
20.5.Eluliselt ebausutavaks tuleb pidada töölepingu ülesütlemise avaldust, milles ei ole selgitatud, milliste töökohustuste täitmisega hageja nelja tööpäeva jooksul tervislikel põhjuste hakkama ei saanud, kuid ülesütlemise avalduses on üheselt märgitud, et kahtlusteta on hagejapoolne töökohustustega mitte hakkamasaamine põhjustatud 1996 saadud käevigastusest. Küsimusi tekitab, et kuidas saab tööandaja olla nii täpselt kursis hageja õnnetuse asjaoludega.
20.6.Töösuhte näilikkust kinnitab ka väidetava hageja tööandja taust ja avalikud andmed. Avalikest andmetest nähtuvalt oli alates 2018 neljandast kvartalist kuni 2020 teise kvartalini Q OÜ töötajate arvuks muutumatult 5 (sh ajal, kui hageja väidetavalt töötas). Hagejat ei kantud tööandja poolt töötajate registrisse (maksukorralduse seaduse § 252 lg 3). Lisaks nähtus avalikest andmetest, et Q OÜ maksis töötajatele keskmiselt brutopalka 488,90 eurot, ja 2019. a majandusaasta aruandest, et tööandja palgakulu oli kokku nelja põhikohaga töötaja peale 36 953 eurot, mis teeb ühe töötaja kohta koos maksudega 769,85 eurot. Kohtule esitatud töölepingu kohaselt kohustus Q OÜ maksma hagejale 2700 eurot bruto kuutasuna. Seega Q OÜ lubas maksta hagejale viis korda rohkem kui on ettevõtte tavapärane praktika. Maakohus leidis, et see oli eluliselt ebausutav. Hageja poolt kohtule presenteeritud töösuhe on näilik ja hageja poolt esitatud töölepingu ja töölepingu ülesütlemise teade on näilikkuse tõttu tühised.
20.7.Hageja töötas 2006–2018 (k.a) XXX, sellest suurema aja vallasekretärina. On mõistlik eeldada, et vallasekretärina töötamine eeldab vähemalt sama füüsilist ja tervislikku seisundit kui õigusnõunik-raamatupidajana töötamine, mistõttu võib eeldada, et juhul kui hageja tervisekahjustus ei süvenenud, ei tohtinuks hagejal esineda ka tervislike takistusi antud
2-19-5542 ametikohal töötamiseks. Hageja on küll väitnud, et tema töösuhe XXXga lõppes seoses tema vähenenud töövõimega, kuid mingeid tõendeid selle kohta ei esitanud. Hageja elulookirjeldusest nähtuvalt töötas hageja perioodil 2018–2019 kohtutäituri YYY büroos juristina.
20.8.Maakohus tuvastas, et hageja oli hagi esitamise ajal majandustegevuses aktiivselt tegev ja hageja väited töökaotuse ja/või sissetuleku puudumise kohta olid ebaõiged. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt alates 2019 kuni oktoobrini 2020 tegutses hageja C OÜ juhatajana. Kuigi alates 2020 algusest on C OÜ osanik ja juhatuse liige hageja ema W, on hageja endiselt äriühinguga seotud, mida kinnitab e-posti aadress, mida hageja kasutas pärast C OÜ osaluse ja juhatuse liikmeks oleku lõppemist, ja asjaolu, et kinnisasi, millel C OÜ puhkemaja paikneb, kuulus hagejale.
20.9.Maakohus määras hageja taotlusel viia läbi kohtuarstlik komisjoniekspertiis. Eksperdid jõudsid 26.08.2022 ekspertiisiaktis nr 22E-AOK0009 järeldusele, et kuna hageja ei ole perioodil 2008–2020 käe vigastusest tulenevate kaebustega arstile pöördunud, siis ei ole võimalik määrata, kas tema töövõime on 10.04.2019 seisuga vähenenud võrreldes Rapla Maakohtu 03.06.2006 (õige: 03.05.2006) otsuses tuvastatud asjaoludega. Kuna hageja ei olnud 2008–2020 arstile pöördunud, järeldas maakohus, et hagejal ei olnud sellel ajavahemikul käevigastusega seotud terviseprobleeme. Samuti ei tuvastanud kohtuarstlik ekspertiis hagejal töövõime vähenemist varasema ajaga võrreldes.
20.10.Pelgalt hageja majandusliku seisundi väidetav halvenemine ei anna alust kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Selleks peaksid esinema elulised asjaolud, millest tulenevalt on hageja tervislik seisund ootamatult muutunud (halvenenud). Sellised asjaolud peaksid aga olema põhjuslikus seoses 1996 sündmustega. Selliseid asjaolusid hageja ei tõendanud.
21.Isegi, kui hageja oleks tõendanud asjaolude esinemise, mis annaks aluse TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks, siis hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel.
21.1.Kuna hageja nõuab hüvitist kahju tekitamise eest seoses 11.03.2019 töölepingu erakorralise ülesütlemisega, mille põhjustas talle 23.11.1996 saadud tervisekahjustus, siis algas hageja nõude aegumistähtaeg esialgse kahju teadasaamise hetkest, s.o 21.03.1997 töölepingu lõpetamisest tervislikel põhjustel. Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamisega tekkinud kahju hüvitamiseks. Aegumine algas uuesti 03.05.2006 kohtuotsuse jõustumisel.
21.2.Hageja nõude rahuldamine oleks vastuolus õigusrahu printsiibiga, sest 17 aastat on kahju tekitaja jaoks ebamõistlikult pikk periood, et taluda ebakindlust, kas teost võib järgneda veel mingeid täiendavaid õiguslike tagajärgi.
22.Kuna maakohus jättis TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel esitatud hagi rahuldamata, siis ei pidanud kohus vajalikuks kontrollida, kas uue väidetava kahju osas on nõude eeldused täidetud ning hagejale väidetavalt tekkinud kahju suurust ning nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Apellatsioonkaebus
23.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2-19-5542
24.Maakohus ei võtnud seisukohta hageja nõude osas, milles hageja nõudis perioodil 20.01.2021–04.05.2021 tervishoiuteenuse osutaja juures ravil ja uuringutel käimisest tekkinud lisakulude hüvitamist, rikkudes sellega TsMS § 438 lg 1.
25.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue on aegunud. Kuna hageja igakuiste hüvitiste nõue on lahendatud 18.11.1999 kohtuotsusega, siis allub nõue täitedokumendist tulenevale aegumisele (TsÜS § 157). Hageja soovib 18.11.1999 kohtuotsuse, mille täitmine on 03.05.2006 kohtuotsusega peatatud, täitmise jätkamist ning hüvitise arvutamise aluseks olevate põhimõtete muutmist VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1 alusel, kuna need ei vasta enam muutunud oludele (sissetulekute langus). Hagejal on õigus nõuda tähtajatult kohtuotsuse täitmise jätkamist. Varaline kahju võib jätkuvalt suureneda juhul, kui kannatanu tervis ei taastu ja saamata jääv tulu suureneb. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja nõuab kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju (sissetuleku vähenemise) hüvitamist, peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest. Ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või haiguse diagnoosimisest teadasaamise aega.
26.Hageja sissetulekute langus on oluline ja muutunud asjaolu, mis annab aluse jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks. Uueks asjaoluks, mis annab õiguse samast tervisekahjustusest tuleneva uue hagi esitamiseks, võib olla näiteks hageja tervise halvenemine või kahju suurenemine. Kui hagejal ei oleks tervisekahjustust tekkinud, siis saaks ta töötada jätkuvalt finantssektoris ja teenida selles sektoris makstavat töötasu. Hageja ei ole võrdselt tasustatavat töökohta leidnud. Kahjuna tuleb käsitada minetatud sissetulekut või selle osa. Seega tuleb võrrelda hageja sissetulekuid ja töötasu, mida tal oleks olnud võimalik teenida ja mille ta kaotas tervisekahjustuse tagajärjel.
27.Maakohus märkis õigesti, et praeguse vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda 03.05.2006 kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. Tuleb hinnata, kas hageja sissetulekud on vähenenud võrreldes sissetulekutega, mida hageja oleks teeninud, kui tal oleks olnud võimalik edasi töötada pangas. Hagejal on õigus hüvitisele, kuna tema töötasu koos pensioniga ei kata täielikult kaotatud töötasu. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hüvitis on võimalik määrata alates puude tuvastamisest 14.05.2021, siis oleks kohus pidanud rahuldama hagi igakuise hüvitise maksmiseks sellest kuupäevast.
28.Ka osaline sissetuleku vähenemine annab õiguse nõuda selle vähenenud osa hüvitamist. Hageja töötas ka 1996, kui kohus otsustas hagejale hüvitise määrata. Hageja arvates ei oma tema töötamine või mittetöötamine asja lahendamisel tähtust. Hageja on tõendanud, et tema sissetulekud on vähenenud töötasu suurusega võrreldes olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Kuna hageja töövõime on kehavigastuse tõttu vähenenud, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada, ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku. Hageja ei ole täielikult töövõimetu, vaid osaliselt (60%) vähenenud töövõimega. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et hageja ei tohi hüvitise saamiseks üldse töötada või olla majandustegevuses aktiivne. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal ei tohi mingit töökohta ja majandustegevust olla, siis tuleb nõue rahuldada osaliselt, s.t alates 08.07.2020, s.o pärast töösuhte lõppemist C OÜga.
29.Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna kohus ei selgitanud, et hageja peab hüvitise saamiseks tõendama tervisekahjustuse suurenemise. Maakohus leidis otsuses üllatuslikult, et tõendamist ei leidnud, et hageja töövõime oleks vähenenud 10.04.2019 seisuga võrreldes esmase töökoha kaotusega 21.03.1997 või hüvitise maksmist peatava kohtuotsuse tegemisega 03.05.2006.
2-19-5542 Kohus märkis, et kohtuotsuse ümbervaatamiseks peaksid esinema elulised asjaolud, millest tulenevalt on hageja tervislik seisund ootamatult muutunud (halvenenud).
30.Hageja tervisliku seisundi halvenemine ei ole hüvitise määramise eelduseks. Hageja on tõendanud, et tal on jätkuvalt vähenenud töövõime. Kohtuarstliku Ekspertiisi Instituudi ekspertarvamus on vastuoluline. Hageja tervisekahjustus on pöördumatu ja tal ei ole arstide poole pöördumisest mingisugust tulu, vaid see oleks meditsiinilise ressursi raiskamine.
31.Hageja sissetulekud on alates 12.03.2019 vähenenud ja see annab aluse hüvitise maksmise jätkamiseks. Juhul, kui kohus peaks leidma, et tema vaegused on tõendatud arstile pöördumise hetkest, siis palub hageja rahuldada tema igakuise hüvitise maksmise nõude alates 28.01.2021.
32.Maakohus ei lahendanud hageja 25.01.2021 kohtuistungil esitatud taotlust tema vande all ära kuulamiseks, et tõendada enda vähenenud töövõimet.
33.Maakohus võttis otsuses seisukoha üksnes alternatiivse nõude III osas. Maakohus leidis, et kuna hageja töösuhe Q OÜ-s on kohtu arvates näilik, ei ole hagejal õigust hüvitisele. Hageja töösuhe Q OÜ-s omab tähtsust vaid alternatiivse nõude III osas. Kohus oleks pidanud enne alternatiivse nõude III analüüsimist leidma, miks ei kuulu rahuldamisele põhinõue ja alternatiivsed nõuded I ja II.
34.Hageja ei nõustu, et töösuhe Q OÜ-ga oli näilik. Maakohus eksis töölepingu kestuse osas. Tööandja sai 5 tööpäeva jooksul aru, et hageja ei ole suuteline töötama tervele inimesele kohaselt. Sellise otsuseni jõudis ka Sotsiaalkindlustusamet hageja läbivaatuse käigus, mis kestis tunduvalt vähem kui 5 tööpäeva. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei olnud töötamise registris registreeritud. Maakohus ei põhjendanud, miks pidas avalikke andmeid usaldusväärsemateks kui riiklikke andmebaase, mille väljavõtted hageja esitas. Töölepingu kehtivust ja selle kehtivat ülesütlemist on hinnanud ka Töötukassa, kes luges töölepingu kehtivaks ja selle ülesütlemise seaduslikuks ning määras hagejale töötuskindlustushüvitise. Vastustaja seisukoht
35.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
36.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
37.Hageja poolt esiletoodust nähtuvalt palus ta muuta alates märsist 2019 18.11.1999 kohtuotsusega kostjalt hageja kasuks tervisekahju hüvitamiseks väljamõistetud perioodilise hüvitise suurust, mille tasumise kohustus oli lõpetatud 03.05.2006 kohtuotsusega, ning mõista kostjalt välja hüvitis hagis nõutud suuruses. Hageja tõi esile, et tema sissetulek on alates märtsist 2019 oluliselt vähenenud talle 23.11.1996 põhjustatud kehavigastuse tõttu, mistõttu on ta õigustatud saama hüvitist. Hageja töötas ajavahemikus 05.03.2019–11.03.2019 ja tööleping lõpetati 11.03.2019 tulenevalt hageja töövõime vähenemisest, mille põhjustas 1996 tekitatud käevigastus. 03.06.2021 hagi täienduses on hageja esitanud nõude otsese varalise kahju 414,60 eurot hüvitamiseks (II kd, tl 95). Kostja vaidles hagile vastu, väites, et hageja pole tõendanud olulisi asjaolusid, mis annaks aluse perioodiliste maksete muutmiseks. Lisaks väitis kostja, et hageja nõue on aegunud. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna tõendatud ei olnud, et
2-19-5542 perioodilise hüvitise määramise aluseks olnud asjaolud olid oluliselt muutunud ja lisaks oli hageja nõue ka aegunud.
38.Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle: • • •
23.11.1996 tekitati hagejale kehavigastus, mis põhjustas töövõime osalise vähenemise. 18.11.1999 kohtuotsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja alates 01.10.1999 perioodiline hüvitis 1477 krooni kuus. 18.11.1999 kohtuotsusest nähtuvalt oli kostja vastutav hagejale tekkinud kahju eest. Hageja esitas novembris 2005 kostja vastu hagi, milles palus suurendada väljamõistetud hüvitist, korrutades hüvitise iga-aastase tarbijahinna indeksiga, ja edaspidi hüvitist indekseerida. Kostja esitas vastuhagi, milles palus hüvitise maksmise lõpetada, kuna hageja sissetuleku suurust arvestades ei ole talle vigastuse tõttu tekkinud kahju. 03.05.2006 kohtuotsusega tunnustati kostja õigust lõpetada hagejale alates aprillist 2006 igakuise hüvitise maksmine. Kohus tuvastas 03.05.2006 otsuses, et hageja sissetuleku suurusest nähtuvalt ei olnud talle kahju tekkinud.
39.Pooled vaidlevad, kas hagejal on õigus nõuda perioodilise hüvitise suurendamist, sest hageja sissetulek oli saadud vigastuse tõttu hagi esitamise ajaks hageja väidetel oluliselt vähenenud.
40.Kui võlgnikku on kohtulahendiga kohustatud maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause alusel maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. TsMS § 459 lg 1 kohaselt on poolel õigus nõuda perioodiliselt väljamõistetud maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Eelviidatud sätete koostoimes on võimalik muuta eelnevalt kohtu poolt kindlaksmääratud perioodilise hüvitise suurust, kuid selleks peavad olema muutunud oluliselt eelnevalt hüvitise määramise aluseks olnud asjaolud.
41.Hageja tugines sellele, et tema sissetulek on võrreldes sellega, mis oli aluseks 03.05.2006 kohtuotsuse tegemisel, oluliselt langenud, mistõttu on ta õigustatud saama kostjalt hüvitist perioodiliste maksetena. TsMS § 230 lg 1 järgi tuli hagejal tõendada, et hüvitise määramise ajaga võrreldes on tema sissetulek oluliselt langenud ja ta ei ole võimeline vigastuse tõttu saama sissetulekut määras, mis tingis 2006. aastal hüvitise maksmise kohustuse lõpetamise.
42.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte poolt esitatud asjaolude alusel. Hageja ei ole tuginenud sõnaselgelt selle, et tema tervislik seisund on oluliselt halvenenud ja seetõttu töövõime on oluliselt langenud 03.05.2006 kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes. Maakohtu menetluses on küll asjaolud hageja töövõime kohta esile toodud, kuid hageja ei ole väitnud, et töövõime vähenemise tõttu oleks tema sissetulek vähenenud. Eeltoodu tõttu ei olnud sellekohaste asjaolude tuvastamine vajalik. Eksitav on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on üllatuslikult otsuses selgitanud, et hageja peab hüvitise saamiseks tõendama tervisekahju suurenemist. Maakohtu otsusest seda järeldada ei ole võimalik.
43.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud usutavalt seda, et tema sissetulek on oluliselt vähenenud ja ta ei ole võimeline enam teenima 03.05.2006 kohtuotsuses tuvastatuga võrreldavat sissetulekut. Kuna ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu
2-19-5542 otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi käesolevas otsuses maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei korrata, välja arvatud osas, milles maakohus tuvastas, et hageja töötamise kohta ei olnud tööandaja teinud kannet töötajate registrisse. Hageja on esitanud e-MTA töötamise registri väljavõtte, millest nähtub, et kanne hageja töötamise kohta on tehtud 05.03.2019 ja töötamise muutmise kohta 12.03.2019 (II kd, tl 58). Eelviidatud asjaolu tuvastamise osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Samas eeltoodu ei muuda ebaõigeks maakohtu otsustust hagi rahuldamata jätmise kohta.
44.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele TsMS § 459 lg 1 ja VÕS § 136 lg 4 eelduste täidetuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist.
45.Õige on hageja käsitlus, et oluliseks asjaoluks, mis annab aluse muuta eelneva kohtuotsusega väljamõistetud perioodilist hüvitist, võib olla hageja sissetuleku vähenemine, mille on põhjustanud kehavigastus, mille tekitamise eest vastutab kostja, ja mille tõttu ei ole hageja enam võimeline piisavat sissetulekut teenima. Hagejal tuleb vastavad asjaolud kohtu ette tuua ja neid tõendada. Maakohus jättis hagi rahuldamata just selle tõttu, et hageja ei olnud hüvitise muutmiseks alust andvaid asjaolusid tõendanud. Oluline oli hagejal esile tuua ja tõendada asjaolud, milles järeldub, et hageja enam ei saa ega suuda teenida tulenevalt saadud kehavigastusest 03.05.2006 kohtuotsuses tuvastatuga võrreldavat sissetulekut.
46.Ekslik on hageja väidetu, et sissetuleku vähenemine tuleneb sellest, et temaga sõlmitud tööleping on tööandja poolt 11.03.2019 lõpetatud TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ja pärast seda ei ole hageja enam tööle asuda saanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud järeldustega puutuvalt hageja ja Q OÜ vahel 05.03.2019 sõlmitud töölepinguga, mis lõpetati TLS § 88 lg 1 p 1 järgi 11.03.2019. Maakohus on TsMS § 232 lg 1 järgi õigesti hinnanud töölepingu sõlmimise kohta esitatud tõendeid kogumis. Tõendid tööandjaks olnud äriühingu tööjõukulude, keskmise palga ja töötajate arvu kohta muudavad usutavaks selle, et hageja ja Q OÜ vahel sõlmitud leping oli näilik ja selle eesmärgiks oli jätta mulje, et hageja sissetulekud on pärast töölepingu lõpetamist oluliselt vähenenud. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on eksinud töölepingu kestuse osas. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja töötas tööandja juures 4 tööpäeva, s.o teisipäevast kuni reedeni. Maakohus tuvastas muuhulgas ka selle, et enne Q OÜ-ga töölepingu sõlmimist sai hageja eelmiste töölepingute järgi 05.03.2019 töölepingus kokkulepituga võrreldavat töötasu, mis oli 2700 eurot. Hageja seda maakohtu järeldust apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole. Enne tervisekahjustuse tekkimist töötas hageja Hoiupangas, s.t pangandussektoris, milles makstavaks keskmiseks brutopalgaks oli 2019 esimeses kvartalis 2411 eurot (I kd, tl 134). Ebaõige on hageja käsitlus, et tema eeldatav sissetulek oleks tulnud leida indekseerides tema enne vigastust saadud töötasu kasvuindeksiga, mis on tuletatud 2019 ja 1996 alampalga jagatisest. Kuna hagejale väljamõistetud hüvitis peab kompenseerima tema saamata jäänud sissetulekut (VÕS § 127 lg 4), mida ta oleks saanud juhul, kui talle ei oleks kehavigastust tekitatud, siis tuli lähtuda sissetulekust, mida hageja kvalifikatsiooni ja vigastuse tekkimise ajal olnud töökohta arvestades oleks eelduslikult saanud. Kuna hageja on enne hagi esitamist saanud olenemata vigastusest suuremat sissetulekut ja ta ei ole tõendanud, et jätkuvalt ei ole ta võimeline sellist sissetulekut teenima, kui on keskmine töötasu vastavas sektoris, siis vaatamata osalisele töövõimele ei ole talle kahju tekkinud, mis välistab hagi perioodiliste maksete suurendamiseks rahuldamise.
47.Hageja tõi apellatsioonkaebuses esile, et alates 14.05.2021 on tal tuvastatud puue, mis hageja arvates peaks vähemalt sellest ajast alates andma aluse, et välja mõista perioodiline hüvitis. Ringkonnakohus märgib, et hageja käsitlus on vastuoluline, kuna hagis ja menetluse vältel on hageja esile toonud, et asjaoluks, mis annab aluse TsMS § 459 lg 1 järgi perioodilist hüvitist muuta, on tema sissetuleku vähenemine. Samas see, et Sotsiaalkindlustusamet on
2-19-5542 14.05.2021 otsusega nr P260-2021-42854 tuvastanud hagejal keskmise puude alates 27.04.2021 kuni 26.04.2021 ja määranud toetuse (III kd, tl 64) ning Eesti Töötukassa on 31.03.2021 otsusega nr TVH/21/015538 tuvastanud hageja osalise töövõime (III kd, tl 111), ei tähenda, et hagejal oleks alus saada kostjalt igakuist hüvitist. Töövõime vähenemise kindlaksmääramine ja puude määramine ei anna alust järelduseks, et isik peaks olema sellest lähtudes eelduslikult kaotanud osa sissetulekutest või võime sissetulekut saada. 03.05.2006 kohtuotsuse tegemise ajal oli hagejal samuti osaline töövõime.
48.Hageja seotust C OÜ-ga on maakohus hinnanud puutuvalt hageja võimega saada sissetulekut. Samuti on maakohus tuvastanud, et hageja tegeles ka pärast hagi esitamist õigusnõustamisega. Hageja ei vaidlusta maakohtu järeldust, et ta oli C OÜ osa omanik ja juhatuse liige ning sai osaühingust sissetulekut ja alles pärast hagi esitamist on ta osaluse võõrandanud emale ning pole enam ka juhatuse liige. Samuti ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust selle kohta, et hageja on ka pärast hagi esitamist käsunduslepingute alusel olnud lepinguliseks esindajaks kohtumenetlustes, sh ka HUGOlegal kaudu. Ringkonnakohus nõustub, et eelduslikult oli tegemist tasustatava tegevusega. Ka eeltoodud asjaolud tõendavad hageja võimet saada sissetulekut.
49.Alles pärast TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse tuvastamist oli kohtul vajalik kindlaks määrata hüvitise suurus, mistõttu ei ole õige apellandi väide, et maakohus ei ole lahendanud kõiki alternatiivseid nõudeid. Alternatiivsed nõuded olid esitatud ainult perioodilise hüvitise suuruse kohta.
50.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole otsuses sõnaselgelt lahendanud hageja nõuet otsese varalise kahju 414,60 eurot hüvitamiseks. 03.06.2021 menetlusdokumendis esitatu kohaselt on hagejale tekkinud otsene varaline kahju 414,60 eurot: 45 eurot ortopeedi vastuvõtu eest, 45 eurot sonograafilise uuringu eest ja 5 eurot visiiditasu ning ülejäänud kulu on seoses sõitudega Raplast Tallinnasse eriarstide uuringutele ja Raplast Jürisse perearsti vastuvõtule. Hageja tõi esile, et kulud on põhjustatud vajadusest uurida kehavigastusest tekkinud vaegusi. Kulud on tekkinud perioodil 28.01.2021–04.05.2021 (II kd, tl 95). Samade kulude hüvitamist on hageja taotlenud ka menetluskuluna, s.o tõendi saamise kuluna, hüvitamist (III kd, tl 203).
51.VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 4 järgi kuulub hüvitamisele kahju juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose olemasolu peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi hageja. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et otsese varalise kahjuna nõutud kulud, mille hageja on kandnud seoses meditsiiniliste uuringutega ja perearsti juurde sõitmisega, on põhjuslikus seoses kostja süül tekitatud kehavigastusega. Hageja esiletoodu kohaselt on tegemist kuludega tervishoiuteenuse saamiseks ja puude ning töövõime määramiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kulud oleksid kantud seoses vajaduste suurenemisega. Eeltoodust lähtuvalt ei ole need kulud VÕS § 130 lg 1 järgi hüvitatavad. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
52.Hageja väitis, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes lahendamata 25.01.2021 esitatud taotluse tema vande all ülekuulamiseks. Hageja soovis tõendada vande all antud seletusega, et tema töövõime on vähenenud. Hageja on 25.01.2021 maakohtu istungil öelnud,
2-19-5542 et teda saab vande all üle kuulata töövõime kaotuse määra osas (ajamärk 00:41:13, II kd, tl 9). Selgesõnalist taotlust hageja esitanud ei ole. Kostja vaidles hageja taotlusele vastu ja selgitas, et töövõime vähenemise tõendamine hageja vande all antud ütlustega ei ole võimalik. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et töövõime kaotuse määra ei ole võimalik tõendada poole vande all antud seletusega, mistõttu maakohtu poolt hageja konkretiseerimata taotluse lahendamata jätmine ei ole oluline menetlusnormi rikkumine.
53.TsÜS § 153 lg 1 sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on selgitanud, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning ei kohaldata TsÜS § 154, s.t kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda sarnaselt muude kahju hüvitamise nõuete aegumisega kahju ühtsuse printsiibist ehk kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (RKTKo 15.03.2017, 32-1-161-16, p 10). Hageja nõue on esitatud TsMS § 459 lg 1 järgi ja asjaolud, millele hageja tugines, on tekkinud 12.03.2019 ning tegemist on erandlike asjaoludega, mida hageja ei saanud ette näha eelnevalt esitatud hagides. Ringkonnakohus märgib, et kuigi 03.05.2006 otsusega lõpetati kostja kohustus hagejale hüvitist tasuda, ei saa sellest järeldada, et oluliste asjaolude muutumisel puudub hagejal õigus nõuda uuesti perioodilise hüvitise väljamõistmist. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. Hageja poolt esile toodud asjaolu, et ta sissetulek on olulises määras vähenenud ja ta ei saa terviserikkest tulenevalt enam teenida sissetulekut, mis tuvastati 03.05.2006 otsuses, on selliseks ootamatuks ja täiesti uueks asjaoluks, mis selle tõendatuse korral annaks aluse perioodilise hüvitise muutmiseks. Seega maakohtu järeldus nõude aegumise kohta ei ole õige. Otsese varalise kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud on tekkinud kohtumenetluse ajal, mistõttu ei olnud ka see nõue aegunud. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et hageja nõue perioodilise hüvitise saamiseks ja otsese varalise kahju hüvitamiseks ei ole aegunud. Maakohtu otsust tuleb eeltoodud osas muuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
54.Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et menetluskulude jätmine hageja kanda on äärmiselt ebaõiglane, kuna väidetavalt ei ole hagejal vahendeid vastaspoole menetluskulude tasumiseks. Hageja eelviidatud väide on jäänud paljasõnaliseks ja sellest ei saa järeldada, et hageja poolt menetluskulude kandmine võiks olla äärmiselt ebaõiglane. Hageja peab kohtusse pöördumisel arvestama võimalusega, et tal võib olla hagi rahuldamata jätmise korral kohustus hüvitada vastaspoole menetluskulud. Hagejal on olnud maakohtu menetluse ajal rahalisi vahendeid, mistõttu on lõpetatud talle riigi kulul õigusabi andmine.
55.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
2-19-5542
56.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.