Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 01.10.2018 sõlmisid Täisteenusliisingu AS (endine Inbank Liising AS) ja kostja täisteenusliisingu lepingu nr xxx, mille alusel on hageja kostja kasuks finantseerinud järgmiseid liisinguesemeid: xxx OÜ ́lt ostetud vara: ASUS ROG Gaming Monitor, SAMSUNG SSD 860 Pro väärtusega kokku 1043,16 eurot; xxx OÜ ́lt ostetud vara: mööbel väärtusega kokku 926,92 eurot; xxx OÜ ́lt ostetud vara: Macbook Air 13.3” (2 tk) väärtusega kokku 1050,00 eurot. Vastavalt lepingule nr xxx on kostja kohustatud tagastama 3020,08 eurot 36 kuu jooksul. Sellest oli tasutud vaid põhiosa katteks 771,15€ ning seega jäi kostja võlgu 2248,93 € (3020,15-771,15). Lepingu ülesütlemise päeva seisuga on kostjal tasumata summa 2248,93 eurot. Põhivõlg on 2248,93 eurot. Hageja täpsustas 08.06.22 avalduses täpsustas viivisenõuet ja märkis, et nõuab kostjalt viivist põhivõlalt 2248,93 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 17.07.2021 kuni hagi esitamiseni 06.05.2022 seadusjärgses määras kooskõlas VÕS § 113 lg 1 II lausega. Hageja nõuab viivist summas 144,92 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 2248,93 € VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras aastas alates 07.05.2022 kuni sellekohase tasumiseni. Lepingus leppisid pooled kokku, et leppetrahv on liisinguvõtja lepingus sätestatud kohustuse rikkumise korral kuni 20% liisingueseme soetusmaksumusest koos käibemaksuga. Kostjal on kohustatud tasuma leppetrahvi summas kokku 604,02 eurot (20% esemete maksumusest). Hageja sissenõudekulud on 50,00 eurot: 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega seotud kulusid, võlanõuete selgitamise ja vastuväidetele vastamise kulusid /telefoni teel, emaili teel/, võlgnikule tehtavate kõnede kulusid, võlanõude avaldamisega tehtud kulusid. Seega on sissenõudmisega kulud summas kokku 50,00 eurot, mida hageja nõuab VÕS § 113.2 järgi.

Hageja palub mõista Eesti Info OÜ-lt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2248,93 eurot, sissenõudekulud 50 eurot, leppetrahvi 604,02 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 144,92 eurot, viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 07.05.2022 kuni põhinõude 2248,93 € täitmiseni ning menetluskulud. Kostja vastuväited Kostja (08.09.22, 22.12.22) märkis oma vastuses, et viivised ja leppetrahvid on maksimum suuruses. Kostja üritas liisingvara tagastada, kuid pank ei võimaldanud vara tagasi võtta. Kostja ei suutnud covidi tõttu äritegevust teha, Valitsus pani piirid kinni ja äritegevust ei saanud teha. Tegemist on vääramatu jõuga. Kostja soovis kompromissi. Pank võiks võtta mööbli tagasi, et võla koormust vähendada. Kohtu põhjendused TsMS § 442 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd hageja põhivõla nõue ja kõrvalkulude nõue on mõlemad alla 3500 euro, siis menetleb kohus asja lihtmenetluses TsMS § 405 järgi ja otsus on lihtsustatud vormis. I Vaidlustamata asjaolud 01.10.2018 sõlmisid Täisteenusliisingu AS (endine Inbank Liising AS) ja kostja täisteenusliisingu lepingu nr xxx, mille alusel on finantseeris hageja kostja huvides järgmiste esemete ostmist: xxx OÜ ́lt ostetud ASUS ROG Gaming Monitor, SAMSUNG SSD 860 Pro väärtusega kokku 1043,16 eurot, xxx OÜ ́lt ostetud mööbel väärtusega kokku 926,92 eurot, xxx OÜ ́lt ostetud 2 arvutit Macbook Air 13.3” (2 tk) väärtusega kokku 1050,00 eurot. Kostja on saanud vara enda kasutusse ja valdusesse. Kostja kohustus lepingu nr xxx järgi tasuma hagejale liisingmakseid 36 jooksul kokku 3020,08 eurot. Kostja on tasunud liisingumakseid 771,15 €. Leping on kostjale üles öeldud 16.07.2021 (lepingu lõppemise päev) ning kostja võlgneb hagejale põhivõlga 2248,93 €. Lepingus oli kokku lepitud viivise määraks 0,25% päevas võlalt, kuid seadusjärgses määras on viivis hagi esitamise aja seisuga põhivõlalt 144,92 €. Lepingu kohaselt kohustub kostja tasuma lepingu rikkumise korral leppetrahvi 20%, mis on 604,02 € liisinguesemete soetusmaksumusest. Kostja ei ole hagejale võlga, viivist, leppetrahvi tasunud. Kostja ei ole hüvitanud sissenõudmiskulusid. Kuna vaidlust ei olnud selles, et hageja omandas ülalviidatud lepingu järgi kostja jaoks 3 liisingueset ja andis need tema kasutusse ning kostja pidi tasuma selle eest igakuiselt liisingmakseid, siis oli hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingesemete suhtes liisingleping VÕS § 361 järgi.

Eeltoodu tõttu puudub vajadus anda hinnang hageja poolt kohtule esitatud liisinglepingule, xxx arvele nr xxx, xxx OÜ arvele nr xxx, xxx arvele nr xxx, hageja ja müüjate vahelistele müügilepingutele ning vara üleandmise aktidele (08.06.22 dokumendi lisad 1-8). II VÕS § 76 lg 1, 2 alusel tuleb kohustust täita vastavalt lepingule, seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse osaline täitamata jätmine, täies ulatuses täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel lepingulist viivist. VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja on tõendanud kohtule esitatud teatega kostaje, et kostjale öeldi leping üles 16.07.21 seoses lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega, kuna kostjal oli lepingust tulenev võlg 2248,93 €, seisuga 16.07.21 viivisevõlg 963,27 € ning et hageja nõuab kostjalt ka leppetrahvi (08.06.22 dokumendi lisa 10). Vaidlust ei olnud selles, et leping on lõppenud 16.07.2021 ülesütlemisega. Kostja viited covidi tõttu äritegevuse võimatusele, ei võimalda jätta rahalise kohustust täitamata, sest rahalise kohustuse täitmata jätmine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav (vääramatu jõud). Kostja väitis, et soovis anda tagasi mööblit, et vähendada võlga, kuid hageja keeldus vara tagasi võtmast. Nimelt nähtub täisteenuseliisingulepingust nr xxx, et vara tagastamise tähtaeg sätestatakse vara üleandmisaktis ja vastavalt aktile tuli see tagastada 30.09.2021 (akt, 08.06.22 lisa 7). Lepingust nähtuvalt tuli vara tagastada lepingu p 10.2 kohaselt, mida pole aga sätestatud lepingus nr xxx ega ka mööbli müügilepingus nr 01-2809208 (08.06.22 lisa 4), mis on sõlmitud hageja kui liisinguandja, kostja kui liisingvõtja ja xxx OÜ kui müüja vahel. Seega ei nähtu lepingutest, et hagejal oleks olnud VÕS § 76 lg 1, 2 järgi kohustus vara tagasi võtta, mille arvelt võimalikke oma nõudeid kostja vastu näiteks vara müügi arvelt vähendada. Nii ei oma tähtsust kostja väide, et hageja ei ole vara tagasi võtnud. Kuna pooltevaheline leping on lõppenud seetõttu, et kostja rikkus lepingust tulenevate liisingmaksete tasumise kohustust, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 76 lg 1, 2, 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 361 ja 367 lg 1 järgi kohustuse täitmist ehk võlgnetavate liisingmaksete tasumist 2248,93 €. Seega on hageja põhivõla nõue tõendatud, põhjendatud ja kostjal tuleb hagejale tasuda 2248,93 €. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaande.

Kostja väited, et hageja nõutav viivis on liiga suur, ei ole põhjendatud. Hageja on nõudnud võlalt viivist seadusjärgses määras (08.06.22 dokumendi lisa 11), mis viidatud perioodil (17.07.2021 -06.05.22) oli 8 % aastas VÕS § 113 lg 1 II lause ja § 94 järgi, sest võlasuhetele kohalduv Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele intressimäär oli märgitud ajal 0,00%. Seadusjärgses määras nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur, sest see on väiksem kui põhivõlg. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 on hagejal õigus nõuda alates hagi esitamisele järgnevast päevast 07.05.22 võlgnetavalt põhivõlalt viivist seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 II lauses järgi kuni põhivõla tasumiseni. Nii on hageja viivisenõue tõendatud, põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause ja TsMS § 367 järgi. Kostjal on kohustus tasuda hagejale viivist 144,92 € ja 07.05.22 alates viivist võlgnetavalt põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lause järgi kuni põhivõla tasumiseni. VÕS 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ebamõistlikult suure leppetrahviga on tegemist siis, kui see oleks põhivõlast suurem. Kostja väited, et lepptrahv on suur, ei ole põhjendatud, sest nõutav leppetrahv ei ole põhivõlast suurem. Seega on kostjal kohustus leppetrahvi tasuda ning hageja leppetrahvi nõue 604,02 € on tõendatud, põhjendatud VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 162 lg 1 järgi ning kostjal kohustus hagejale see tasuda. Hageja on tõendanud kohtule esitatud meeldetuletuskirjadega ja võlateatisega kostjale, et on oma esindaja (Julianus Inkasso OÜ) kaudu nõudnud kostjalt võlga (08.06.22 dokumendi lisad 12, 13, kiri 22.07.21, e-kirjad 23.07.21, 09.08.21, 09.09.21, 23.09.21, 25.10.21). Kokku on saadetud 8 kirja. Hageja on nõudnud kostjalt nende kulude hüvitamist 50 € VÕS § 113.1 lg 2 tuginedes, kuid kostja ei ole tarbija. Seega ei ole hageja märgitud nõue õiguslikult põhjendatud. Kohtul on õigus õigussuhe ümber kvalifitseerida ja seega on hageja nõue õiguslikult põhjendatud VÕS § 113.1 järgi, mis sätestab sissenõudmiskulude hüvitamise majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. VÕS § 113.1 lg 1 lg 1 järgi saab hageja nõuda selliste kulude hüvitamist siis, kui tal on õigus nõuda viivist, vastavalt 40 €. Nii on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud ja tõendatud vaid osaliselt 40 €. Kostjal on kohustus tasuda hagejale VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113.1 lg 1 järgi 40 €. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlga 2248,93 €, leppetrahvi 604,20 €, viivist 144,92 €, sissenõudmiskulusid 40 € ja alates 07.05.22 võlgnetavalt põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 sätestab et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulus peaaegu täies ulatuses rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud 99,6% ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 0,4% ulatuses hageja kanda. Kostja kulude

nimekirja ei esitanud, seda ei nähtu ka asja materjalidest, et tal oleksid kulud menetluses tekkinud. Seega jääb kostja kulude suurus nende kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 560 eurot ja õigusabikulud 360 eurot 2 tunni eest, tasu määr 120 € ilma käibemaksuta. Hageja 17.01.23 kulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud saatmisega TsMS § 314.1 lg 1 järgi ning need on kätte toimetatud 28.01.23. Kostja ei ole kuludel vastu vaielnud. Arvestusest (17.01.23) nähtub, et see sisaldab ka esindustasu maksekäsu kiirmenetluses. Küll aga sätestab selle tasu TsMS § 484.2, mille kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Sellise kulude hüvitamist saab nõuda maksekäsu kiirmenetluses üleminekul hagimenetluses, mis ongi üle läinud käesoleval juhul hagimenetluseks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega on põhjendatud hageja kulu maksekäsu kiirmenetluses vaid 20 €. Arvestades seda, et asjas ei olnud hageja esitanud palju väiteid ega mahukaid tõendeid, kostja ei ole esitanud palju väiteid ega mahukaid tõendeid, hageja kulude nimekirja lühidust, on kohtu hinnangul põhjendatud esindaja tasu TsMS § 175 lg 1 järgi 2 tunni ulatuses ehk kokku 260 eurot käibemaksuta. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 840 €, millest kostja peab hüvitama hagejale 99,6 % ehk 836,64 €. Nimetatud summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu tuleb kostjale alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt ja võlgnetavatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.