X hagi Y vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. juuni 2022. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
37 685 eurot 66 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Y 18. juuli 2022. a apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kostja (apellatsioonimenetluses apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman
Menetluse liik
Istungimenetlus, istung 09.02.2023
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 17.06.2022 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
2.Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta Y kanda.
Mõista välja Y-lt X kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus 3000 eurot. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude tasumata osalt tuleb Y-l X-le tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.Parandada 09.02.2023 kohtuistungi protokollis 00:04:05 L.Glikmani poolt avaldatut, asendades protokollitu „esitab vastuväite kohtu otsusele“ lausega „esitab vastuväite kohtu tegevusele“.
1(9)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kohaselt C ja kostja 21.06.2015 suulise laenulepingu, millega C kohustus andma kostjale 36 500 eurot laenu ja kostja kohustus selle tagastama hiljemalt 31.12.2018. 23.03.2018 allkirjastasid C ja kostja laenulepingu 23.03.2018, millega fikseerisid varem suuliselt kokkulepitud tingimused kirjalikult. Perioodil 01.09.2017 – 28.09.2019 on kostja tagastanud laenust kaheksa osamaksega kokku 4000 eurot. Kostja võlg on seega veel 32 500 eurot. C loovutas laenulepingust tulenevad nõuded 09.06.2020 lepinguga oma pojale, s.o hagejale. C suri 02.07.2020. Hageja on korduvalt palunud kostjal laen tagastada, kuid tulutult. Kostja teatas, et ta ei kavatse hagejale midagi maksta. Hageja täpsustas 14.07.20021 menetlusdokumendis, et isegi, kui nõude loovutamise leping mingil põhjusel ei kehti, on hageja omandanud nõude pärimise teel. Laenulepingu p-s 6 leppisid pooled kokku viivisemääras 0,015% päevas. Hageja palub välja mõista ka viivised. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Loovutusleping ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. See ei ole allkirjastatud C poolt. Leping on võltsitud. Digitaalsed allkirjad on lisatud digikonteinerisse pooleteistminutilise vahega ja seega peab järeldama, et C allkirja lisas lepingule hageja. Eeldatavalt olid hagejale teada C id-kaardi koodid koos id-kaardi kasutusvõimalusega või mobiil-id koodid koos mobiiltelefoni kasutamise võimalusega. On vähetõenäoline (kuid võimalik), et nõude loovutamise avalduse digiallkirjastas keegi kolmas. Alternatiivselt on loovutusleping sõlmitud otsustusvõimetu isiku poolt, mistõttu on see tühine. C oli insuldi ja raske kukkumise tagajärjel vähemalt alates 09.02.2020 seisundis, mis ei võimaldaks vaimutegevuse häire ega ka füüsilise võimetuse tõttu nõuet loovutada ega tagantjärgi heaks kiita. Pärast insulti C ei taastunud ja suri 02.07.2020.
3.Nõue lepingu täitmiseks on alusetu. Tegemist ei ole laenulepinguga vaid deklaratiivse võlatunnistusega mille aluseks olev laenuleping on täidetud. See nähtub 23.03.2018 sõlmitud lepingust, mille kohaselt kostja tunnistab lepinguga võlga ja kohustub selle kokkulepitud ajal tagasi maksma. Laen on kostjale juba 2,5a enne lepingu sõlmimist üle antud. Kostja ei eita sularaha saamist C-lt, kuid võlatunnistuse asjaolud on selles näidatust teistsugused. Kuigi kostjal on seda keeruline tõendada, on võlatunnistuse aluseks olev laenuleping täidetud, s.t võlatunnistuse andmise ajal võlga ei olnud. Võlatunnistuse andmise ajal oli võlg 4000 eurot, kuid hageja kinnitab oma hagiavalduses, et ka see on makstud. C oli pikalt kostja sõber ja äripartner. Kostja sai C-lt 32 500 eurot, et selle eest osta sularahas ja korraldada hagejale sõiduauto Eestisse toomine ja vormistamine. C kandis kostjale 17.03.2015 üle 32 500 eurot selgitusega BMW ja 31.05.2015 750 eurot selgitusega võlg BMW. Sisuliselt kohe, kuid hiljemalt 2(9)
aprillis 2016 võttis kostja selle sularahas välja ja ostis selle eest C ülesandel sõiduauto BMW M3, mis vormistati 31.03.2015 hageja nimele. Ajavahemikul 21.06.2015 – 30.11.2015 sai kostja ühekordse summana C käest sularahas 4000 eurot, mida kostja pidas enda vahendustasuks auto odavalt saamise eest. Seega oli kostja võlatunnistuse andmise ajaks saanud C käest 36 500 eurot ja tagastanud sõiduauto näol 32 500 eurot. C ei nõustunud aga 4000 eurot kostja vahendustasuks pidama ja nõudis raha tagasi. Poolte vaidlus lõppes deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ja kohustusega raha tagasi maksta. Pärast 4000 euro saamist C kostjale rohkem nõudeid ei esitanud.
4.Leping ei ole selge. Pooled leppisid kokku 4000 euro tagastamises, mitte 36 500 euro tagastamises. Kuigi kostja selle summa sai, andis ta juba 2015.a selle arvel hagejale üle sõiduauto. Hageja kasutab ära lepingu kostja suhtes ebaõnnestunud sõnastust. Leping on tehtud selge eksimuse tõttu, kuid kostjal ei ole võimalik seda enam tühistada, kuna hageja tegevuse tõttu on selleks ette nähtud tähtaeg möödunud. Õige ei ole lepingut tõlgendada nii, et leping käsitleb punktis 1 sama laenusummat, mis on näidatud punktis 2 ja preambulis. See punkt ei viita sularaha saamisele. Pigem on loogiline, et punkt viitab sellele, et kokku koos sularahaga oli laenusumma 36 500 eurot. Tasumata sularaha 4000 eurot, mille kostja oligi saanud sularahas alates 21.06.2015, tuli tagastada hiljemalt 31.12.2018. Seega peetakse lepingu punktis 2 silmas sularahas saadud summat ja see ei ole seostatav punktiga 1. Samale viitab ka preambulis mainitud suulise lepingu kuupäev, sest ülekandega saadud summa eest oli toodud sõiduauto. Suusõnaline leping, millele viitab preambul ja lepingu p 2, käsitlevad üksnes pärast 21.06.2015 saadud sularaha. Vastasel juhul oleks ka punkt 1 sisaldanud viidet sularahale ja sisaldaks ka kuupäeva. Kostja mõistis lepingut selliselt, et kui ta tasub pärast 21.06.2015 sularahas saadu, s.o 4000 eurot tagasi, on kohustus täidetud. Kostja on kohustuse täitnud. Üle kantud summa 32 500 eurot ja 4000 eurot langevad kokku 36 500 euroga. Kostja ei mäleta ega oska selgitada, mida tähendab, et laenu on 500 eurot tasutud. Lepingu teksti kostja ei koostanud. Igal juhul ei ole lepingu p 1 alusel kostjale 36 500 eurot kunagi üle antud. On äärmiselt ebaeluline, et sama perioodil oleks C andnud kostjale veel sularahas 32 500 eurot.
5.Kuna hagejal ei ole põhinõuet, tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue. Viivisenõue on aga igal juhul põhjendamatu. 23.03.2018 lepingu p 3 anti kostjale kohustuse täitmiseks tähtaeg 31.12.2018. C ega hageja ei ole kostjale viivise nõuet kunagi esitanud. Hageja nõuab viivist alles hagiavalduses, s.o ligi kaks aastat pärast väidetavat lepingu rikkumist. Kostjale on sellest jäänud mulje, et hageja on enda viivisenõudest loobunud. Viivisenõue on esitatud ebamõistliku aja jooksul. Nõue on seega vastuolus hea usu põhimõttega. Alternatiivselt tuleb viivist vähendada nullini. Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 32 500 eurot ja viivise, jättis rahuldamata viivisenõude 78 euro ulatuses. Menetluskulud jättis kostja kanda.
7.Otsuse põhjendustes kohaselt pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hagejal on õigus C eest kostjalt kohustuse täitmist nõuda. Nimelt tugines hageja hagiavalduses sellele, et omandas nõude C-lt, s.o oma isalt 09.06.2020 nõude loovutamise lepingu alusel. Selle lepingu kohaselt kinnitas C, et omab nõuet kostja vastu, mis on tekkinud tema ja kostja vahel 21.06.2015 sõlmitud lepingust, kusjuures tagastamata laenusumma oli 33 000 eurot ja tasumata viivised 2669,10 eurot. 11.06.2021 menetlusdokumendis (vt ka 07.07.2021 ja 14.07.2021) selgitas hageja, et isegi, kui nõude loovutus ei kehti, omandas hageja nõude pärimise teel. Nimelt suri C 02.07.2020 ja tema vara pärijateks on võrdsetes mõttelistes osades hageja ja C üleelanud abikaasa. C pärijad leppisid
3(9)
07.07.2021 kokku, et jagavad 23.03.2018 lepingust tuleneva nõude kostja vastu selliselt, et see antakse täies ulatuses üle hagejale (kd I tl 132–133). Kostja leidis, et nõude loovutust ei ole toimunud, dokument ei ole allkirjastatud C poolt või on see tehtud otsustusvõimetu isiku poolt. Kostja esitas nõude loovutamise lepingu suhtes ka võltsituse vastuväite ja taotles postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbiviimist, tunnistaja ülekuulamist ja tõendite kogumist. Nõude pärimise teel omandamise osas leiab kostja, et kui pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus ja abikaasade varalise suhte liigiks oli ühisvara, kuulusid ka lepingust tulenevad nõuded ühisvara hulka ja pärijad ei saanud nõuet tervikuna jagada. Kohus leiab, et kostja vastuväited hageja õigusele lepingust tulenev nõue maksma panna, ei ole põhjendatud, kuna nõue on hagejale igal juhul üle läinud. Pärimistunnistuse ja pärandi jagamise lepingu kohaselt on hageja C pärija ja pärijad on soovinud jätta omavahelises suhtes selle nõude hagejale. Seejuures kinnitas C üleelanud abikaasa 12.11.2021 avalduses, et pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimise eesmärk oli tagada, et laenulepingust tulenev nõue läheks hagejale üle terves ulatuses, sh osas, milles see võis kuuluda abikaasade ühisvarasse. Seega andis C üleelanud abikaasa hagejale nõudest üle nii selle osa, mille ta päris oma abikaasalt kui ka selle osa, mis kuulus talle abikaasade ühisvarana. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks viia läbi keerulist, kulukat ja aeganõudvat tõendamismenetlust osas, mis puudutab kostja vastuväiteid loovutuslepingule, kuna need väited ei mõjuta käesoleva asja lahendust. Juhul, kui kostja vastuväited nõude loovutuse kehtivusele ei ole õiged, on hagejal õigus kostja vastu lepingu täitmise nõue esitada loovutuslepingu alusel. Juhul, kui kostja vastuväited osutuvadki õigeks ja loovutus ei kehti, kuulus nõue C (ja tema abikaasa) vara hulka ning on pärimise ja vara jagamise teel üle läinud hagejale. Hagejal on ka sellisel juhul õigus kostja vastu lepingu täitmise nõue esitada. Kostja märkis küll, et vaidlustab ka nõude kuulumise pärandvara hulka, kuna see oli hoopis loovutatud, kuid kostja selline väide on vastuoluline, arvestades, et ta vaidleb samal ajal loovutuse kehtivusele vastu. Samas ei oma ka see väide asja lahendamisel tähtsust, kuna ka nõude loovutuse kehtivuse korral on hagejal kostja vastu nõudeõigus. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist.
8.Kohus nõustub kostjaga, et 23.03.2018 leping vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Deklaratiivne võlatunnistus on olemasoleva võla kinnitamine sooviga vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist. 23.03.2018 lepingu sõlmimisel kinnitasid C ja kostja, et nad on sõlminud varem suulise laenulepingu ja kirjeldasid laenu üleandmise viisi, fikseerisid laenusumma ja -jäägi suuruse ning laenu tagastamise tähtaja. Seega fikseeriti varem sõlmitud suuline kokkulepe kirjalikult taasesitatavas vormis. Kostja kinnitas seda ka ise oma hagiavaldusele esitatud vastuses ja märkis, et ei eita C-lt sularaha saamist. Samas nõustub kohus ka hagejaga selles, et asjaolu, kas tegemist on laenulepinguga või võlatunnistusega, ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on raha saanud, selgitas kohus 31.03.2022 määruses, et sõltumata lepingu õiguslikust kvalifikatsioonist, peab kostja esile tooma ja tõendama, et hagejal ei ole tema vastu nõuet, et tal on õigus jätta kohustus täitmata või et kohustus on täidetud. Kostja tugineb hageja nõudele vastuväidete esitamisel sellele, et hagejal ei ole tema vastu nõuet, kuna ta on oma kohustused täitnud. Kohus leiab, et kostja kirjeldused selle kohta, et samade poolte vahel oli 2015.a ka õigussuhe, mille raames kandis C kostjale sõiduauto hankimiseks 32 500 eurot, ei ole seotud samade poolte vahel 21.06.2015 sõlmitud laenulepinguga. Sellise seose olemasolu ei ole kostja suutnud veenvalt põhistada ega tõendada. Et laenuleping oleks seotud auto eest kantud 32 500 euroga,
4(9)
on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, eelkõige 21.06.2015 laenulepingu ja selle kohta 23.03.2018 sõlmitud kokkuleppega.
9.Kostja taotles viivise vähendamist. Kohus leiab, et kostja esile toodud asjaolud ei anna alust viivist vähendada. Kostja apellatsioonkaebus
10.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pole kohus hagi aluseks olnud Clt saadud nõudeõiguse kehtivuse küsimust lahendanud. Apellant leiab, et kohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi ja jätnud kontrollimata hagi aluseks oleva asjaolu, kas loovutusleping on tühine või mittekehtiv nagu soovis seda tõendada kostja kohtu abi tõendite väljanõudmist taotledes. Kostja leiab, et kostja taotluste rahuldamata jätmine viis sisuliselt valele otsusele: Esiteks, kohus jättis 31.03.2022 määrusega rahuldamata kostja taotluse Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt ja Hiiu Ravikeskuselt C patsiendikaardi ja epikriisi väljanõudmiseks ning C arsti või hooldushaigla töötaja ülekuulamiseks; Kohtuotsuses õigustas kohus tõendite mittekogumist (mida kohus nimetas keerukaks, kulukaks ja aeganõudvaks) ja nõudeloovutuse vaidlustamise mittekäsitlemist just sellega, et hageja olevat nõudeõiguse pärinud.
11.Isegi kui tinglikult lähtuda kohtuotsuse kontseptsioonist, et hageja omandas nõudeõiguse kostja vastu pärimise teel, siis saanuks kohus rahuldada hagi mitte 100 % vaid 50% ulatuses, kuna hageja ei võinud omandada pärimise teel enam kui 50% nõudest. C surma järel jäi 1⁄2 ühisvara teda üleelanud abikaasa omandusse ning pärandvaraks oli vastavalt PKS § 39 surnud abikaasa osa, s.o 50% nõudeõigusest. Seega sai hageja pärimise teel omandada mitte enam kui 50% nõudeõigusest. Mitte ühelegi muule alusele kui pärimisõiguse tunnistusele ning 07.07.2021 pärandvara jagamise lepingule pole kohus otsust rajanud, põhjendades X nõudeõigust kostja vastu (W kirja käsitleme allpool). Nimetatud dokumentaalsete tõendite kohaselt sai hageja omandada vaid 50% nõudeõigusest.
12.Kohus pole tuvastanud, et pärandvara jagamise kokkuleppes oleks sisaldanud ka mõni selline punkt, mis kujutaks endast W TsÜS §-i 66 kohase vara (nõudeõiguse) üleandmise klauslit.
13.Hagejapoolse kohtusse pöördumise eelduseks on hageja poolt sissenõutavaks muutunud nõude omamine ja selle käsutamise õigus. Selle omandas hageja otsuse kohaselt pärimise teel. Hagejal ei saanud olla 12.11.2020 kohtusse pöördumise ajal pärimisest tulenevat nõudeõigust, sest 09.11.2020 pärimistunnistuse alusel on temal ja Wl ühine nõudeõigus 50%-le veel jagamata pärandvarale, so rahalisele nõudele. Ühist nõudeõigust saab käsutada, sh kohtulikult maksma panna enne pärandvara jagamist, üksnes ühiselt. Selle seadusest tuleneva keelu rikkumise tagajärg on tühisus, mistõttu vastavalt TsÜS § 84 lg 1 ja 87 puuduvad käsutusel õiguslikud 12 tagajärjed. Pärandvara jagamise leping sõlmiti aga alles 07.07.2021. Seega hagi esitamise aja seisuga ei olnud hagejal maksmapandavat nõuet ega kohtusse pöördumise õigust ning pärijad oleksid võinud üksnes ühiselt kohtusse pöörduda.
14.Apellant esitas maakohtus väite selle kohta, et viivisnõue pole kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna hageja pani selle maksma ebamõistlikul ajal ja kostjat varem teavitamata. Kohtuotsuse kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.2018. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks varem kostja poole pöördunud ning kosja sai hagi viivisnõudega alles koos hagiga. Seega käitus hageja õiguseelane pahas usus ning laskis viivisel akumuleeruda. Vaidlustame kohtuotsust ka osas, kus kohus pole
5(9)
määranud viiviste ülempiiriks põhisummat. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks kandnud kahju. Kostja oli esitanud viiviste vähendamise taotluse. Ringkonnakohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju.
15.Hageja pole esitanud haginõuet alusel, et ta omandas nõudeõiguse pärijana või kaaspärijana või isikuna, kes on omandanud Wlt nõudeõiguse. Vastavalt kohtuotsuse p-dele 7 ja 19 on hageja pelgalt esitanud „täpsustuse“ selle kohta, et kui nõudeloovutus ei kehti, on hageja omandanud nõude pärimise teel. Hageja alternatiivne väide, et tal on niikuinii nõudeõigus ka pärimisõiguse alusel, on mitte midagi muud, kui väide, mitte aga hagi aluseks olev asjaolu. Kohus saab seevastu tulenevalt TsMS §-st 439 nõuet menetleda vaid hagi piires. Otsusest ei nähtu, et hagi oleks muudetud või et kohus oleks lubanud hagi muuta. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega, va arvatud osas, milles ringkonnakohus korrigeerib maakohtu otsuse põhjendusi ja TsMS § 654 lg- st 6 tulenevalt neid ei korda.
18.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt keskseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas kostjal on hageja ees võlgnevus hagi aluseks oleva laenulepingu järgi, pooled vaidlevad sh ka laenulepingust tuleneva nõude loovutuse kehtivuse üle.
19.Apellant leiab, et kohus on rikkunud menetlusõigust ja jätnud kontrollimata hagi aluseks oleva asjaolu, kas C on hagejale hagis toodud nõude loovutanud. Apellandi seisukohaga tuleb ringkonnakohtu arvates nõustuda. Maakohus jättis menetlusökonoomiale viidates C poolt nõude loovutamise kehtivuse tuvastamata, kuigi hageja jäi menetluses selle juurde, et temale kuulub hagis märgitud nõue esimese alternatiivina seetõttu, et C temale nõude loovutas. Ringkonnakohtu arvates ei toonud see maakohtupoolne eksimus siiski kaasa ebaõige lõpptulemusega kohtuotsust. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
20.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja nõudis kostjalt laenulepingust tuleneva võla ja viivise tasumist, siis lasus temal koormus tõendada laenulepingust tuleneva nõude olemasolu kostja vastu. Olukorras, kus kostja vaidlustas nõude loovutamise lepingul oleva allkirja ehtsuse, väites, et nõude loovutaja ei olnud võimeline oma tervislikust seisundist tulenevalt allkirja andma, pidi hageja selle kostja väite ümber lükkama, sest kostja väite näol oli tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. TsMS § 277 lg 1 järgi piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamiseks, kui vaidlustaja põhistab dokumendi võltsituse, mida käesoleval juhul ringkonnakohtu arvates kostja tegi. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja seisukohal (I kd, tlk 164), et nõude loovutamise kehtetust tuli tõendada kostjal ning maakohtu seisukohast (I kd, tlk 175) saab järeldada, et maakohus nõustus hagejaga. See maakohtu seisukoht oli aga ebaõige, sest tõendamiskoormus seoses nõude loovutamise 6(9)
kehtivusega oli hagejal. Kuna C poolt nõude loovutamise kehtivust tuli tõendada hagejal, hageja vaidles kõikidele kostja poolt esitatud taotlustele, mille eesmärgiks oli tuvastada C poolt nõude loovutamise kehtivuse küsimus, vastu, siis jäi hagejal temal lasuv tõendamiskoormus täitmata. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et asjas ei ole tõendatud, et C loovutas hagejale hagis märgitud laenulepingust tuleneva nõude.
21.Teise alternatiivina oli hageja seisukohal, et temale kuulub nõue pärimisega (I kd, tlk 117), pärandvara jagamise kokkuleppega (I kd, tlk 129) ning hageja ja W vahel sõlmitud kokkuleppega (I kd, tlk 167), sest C suri 02.07.2020, tema vara pärijateks on võrdsetes mõttelistes osades hageja ja C üleelanud abikaasa (kd I tlk, 121–122) ning C pärijad leppisid 07.07.2021 kokku, et jagavad 23.03.2018 lepingust tuleneva nõude kostja vastu selliselt, et see antakse täies ulatuses üle hagejale (I kd, tlk, 132–133).
22.Kostja oli seisukohal, et kuna C surma järel jäi 1⁄2 ühisvara teda üleelanud abikaasa omandusse ning pärandvaraks oli vastavalt PKS § 39 surnud abikaasa osa, s.o 50% nõudeõigusest, sai hageja pärimise teel omandada mitte enam kui 50% nõudeõigusest. Kuna pärandvara jagamise lepinguga jagatakse pärandvara, 50 % nõudeõigusest polnud pärandvara vaid W osa ühisvarast, ei ole pärandvara jagamise lepinguga 50 % nõudeõigusest hagejale üle antud. Maakohus leidis, et pärimistunnistuse ja pärandi jagamise lepingu kohaselt on hageja C pärija ja pärijad on soovinud jätta omavahelises suhtes selle nõude hagejale. Seejuures kinnitas C üleelanud abikaasa 12.11.2021 avalduses, et pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimise eesmärk oli tagada, et laenulepingust tulenev nõue läheks hagejale üle terves ulatuses, sh osas, milles see võis kuuluda abikaasade ühisvarasse.
23.Ringkonnakohus leiab, et kuigi õige on apellandi väide, et pärandvara jagamise lepingus pole sõnaselgelt märgitud, et hagejale läheb üle ka nõue osas, milles see kuulus W osale ühisvarast, saab selle osa nõude ülemineku tuvastada 12.11.2021 kinnitusest (I kd, tlk 169). Eelviidatud kinnitusega on hagejale W poolt loovutatud nõue ka osas, milles see kuulus W-le osana ühisvarast.
24.VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 170 järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.
25.Kuna menetluses esitas hageja vastavad tõendid, tuvastas maakohus põhjendatult, et kogu laenulepingust tulenev nõue on hagejale üle läinud. Asjaolu, et hagi esitamise ajal puudus hagejal pärandvara käsutamise õigus, pärijana hagemisõigus ning esitatud ei olnud ka W poolt kostjale nõude loovutamist tõendavat dokumenti, ei andnud see alust jätta hagi täielikult või osaliselt rahuldamata, sest kohtuotsuse tegemise ajaks oli kogu nõude osas hagejal nõudeõiguse olemasolu tõendatud.
26.Ringkonnakohus leiab, et ebaõige on apellandi väide ka selles, et kohus väljus otsust tehes hagi piiridest. Õige on see, et hagi esitamisel tugines hageja sellele, et vaidlusalusest laenulepingust tulenev nõue kuulub temale C poolt nõude loovutamisest tulenevalt. Menetluse jooksul esitas hageja aga alternatiivsed väited temale nõude
7(9)
kuuluvuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et alternatiivsete väidete esitamisel ei muutnud hageja hagi TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes.
27.Maakohus tuvastas põhjendatult, et asjas ei vaielda selle üle, et C ja kostja sõlmisid 21.06.2015 suulise laenulepingu, millega C kohustus andma kostjale 36 500 eurot laenu ja kostja kohustus selle tagastama hiljemalt 31.12.2018 ning, et C andis laenulepingujärgse summa üle kostjale. Ei vaielda ka selle üle, et 23.03.2018 allkirjastasid C ja kostja kokkuleppe, millega fikseerisid varem suuliselt kokkulepitud tingimused kirjalikult ning lisaks ka selle, et perioodil 01.09.2017 – 28.09.2019 on kostja tagastanud laenust kaheksa osamaksega kokku 4000 eurot. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et 23.03.2018 leping vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele ning kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemasoleva võla kinnitamine sooviga vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist ja 23.03.2018 lepingu sõlmimisel kinnitasid C ja kostja, et nad on sõlminud varem suulise laenulepingu ja kirjeldasid laenu üleandmise viisi, fikseerisid laenusumma ja -jäägi suuruse ning laenu tagastamise tähtaja, fikseeriti varem sõlmitud suuline kokkulepe kirjalikult taasesitatavas vormis. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohus on ekslikult 31.12.2018 lepingu kvalifitseerinud võlatunnistuseks. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga. 23.03.2018 C ja kostja poolt sõlmitud kokkulepe on laenulepingu tingimuste fikseerimine kirjalikult, sh on fikseeritud ka see, kui palju on kostja hagejale laenulepingu järgi saadust tagastanud. Tegemist ei saa olla võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, sest iseseisva kohustuse loomise tahe sellest kokkuleppest ei nähtu, tegemist ei saa olla ka deklaratiivse võlatunnistusega, sest võla ehk sissenõutavaks muutunud kohustuse olemasolu kostjal kokkuleppe allkirjastamise ajal puudus. Maakohtupoolne eksimus ei muuda aga kohtuotsuse lõpptulemust ebaõigeks, sest maakohus ei rajanud otsust tehes oma järeldusi ainuüksi sellele, et 31.12.2018 leping on deklaratiivne võlatunnistus.
28.Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud ning viivis on jäetud ebaõigesti vähendamata, märgib ringkonnakohus, et apellant on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud seda, miks ei ole võimalik lugeda tõendatuks, et kostja on laenulepingust tuleneva laenusumma tagastamise kohustuse täitnud, piisavalt põhjalikult on argumenteeritud ka kostja viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. Ringkonnakohus nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu seisukohtadega.
29.Apellatsioonkaebuses heidab apellant ette ka seda, et kohus pole määranud viiviste ülempiiriks põhisummat. Ringkonnakohus leiab, et apellandi etteheited on põhjendamatud. Maakohtus kostja sellekohast taotlust ei esitanud. Arvestades viivise määra moodustab viivise suuruseks ühe aasta jooksul põhisumma tasumisega viivitamisel ligikaudu 5 % põhisummast. Seega on asjakohatud apellandi väited, et viivise piiramist põhisummani õigustab hagejal kahju tekkimise puudumine, arvestades asjaolu, et põhisummani küündiks viivise suurus juhul, kui apellant jätaks põhivõlgnevuse tasumata ligikaudu 20 aasta jooksul.
30.Apellant esitas kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, vastustaja nõustus taotluse rahuldamisega. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus tuleb rahuldada ning parandada tuleb 09.02.2023 kohtuistungi protokollis 00:04:05 L.Glikmani poolt avaldatut, asendades protokollitu „esitab vastuväite kohtu otsusele“ lausega „esitab vastuväite kohtu tegevusele“.
8(9)
Menetluskulude jaotus
31.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.
32.Hageja on esile toonud, et temale on menetluskulude nimekirja koostamise seisuga õigusteenust osutatud tunnitasu määraga 150 eurot, kokku 3 075 eurot, millele lisandub käibemaks st kokku 3 690 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista lepingulise esindaja teenuse osutamise kulu osalemise eest kohtuistungil tunnitasuga 150 + käibemaks.
33.Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid, hagejale osutatud teenuse ajamahtu ja teenuse tunnihinda, on hageja menetluskulude hüvitamise taotlus põhjendatud osaliselt. Kuna teenuse tunnitasu suurus on valitsevat kohtupraktikat arvestades mõistliku suurusega, tuleb ajakulu teenuse osutamisel lugeda mõnevõrra ülepaisutatauks, eelkõige apellastsioonkaebusele vastuse esitamise ajakulu osas. Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse asjaolusid on hageja põhjendatud kulude suuruseks apellatsioonimenetluses, mille kostja peab hüvutama, 3000 eurot koos käibemaksuga. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskulude tasumisega viivitamisel tasuda kostjal ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.