S.-T. S. hagi A. T. vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
37 763,66 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: S.-T. S. (isikukood XXX), esindajad lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kostja: A. T. (isikukood XXX) Kohtuistungi toimumise aeg 17. mai 2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista A. T.lt S.-T. S. kasuks välja põhivõlg 32 500 eurot, seisuga 11.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivis 3406,28 eurot ja viivis määraga 0,015% päevas arvestatuna tasumata põhivõla jäägilt alates 12.11.2020 kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta rahuldamata S.-T. S. hagi A. T.lt seisuga 11.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks 78 euro ulatuses.
Määrata S.-T. S. menetluskulude rahaliseks suuruseks 7518 eurot ja mõista see A. T.lt S.T. S. kasuks välja.
7.Mõista A. T.lt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumata osalt S.T. S. kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile
kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 633 nõuetele ja sellelt tuleb tasuda riigilõivuseaduses sätestatud suurusees riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.-T. S. esitas 12.11.2020 Harju Maakohtule hagi A. T. vastu, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 32 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3484,28 eurot ja viivise põhivõlalt 0,015% päevas alates 12.11.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kohus rahuldas 26.11.2020 määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja arestis hageja kasuks kostja nimel Eesti Vabariigis tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ja Eesti Vabariigis tegutsevate välisriigi krediidiasutuste filiaalides avatud arvelduskontod 35 954,28 euro ulatuses.
3.Maakohus võttis hagi 30.11.2020 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat esitama selle kohta oma seisukoha. Kuna kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud, rahuldas kohus hagi 01.03.2021 tagaseljaotsusega. Kohus taastas tsiviilasja menetluse 29.06.2021 määrusega kostja 23.04.2021 (täiendatud 10.05.2021) kaja alusel ja jätkas tsiviilasja menetlust. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Hagiavalduse sõlmisid kohaselt A. S. ja kostja 21.06.2015 suulise laenulepingu, millega A. S. kohustus andma kostjale 36 500 eurot laenu ja kostja kohustus selle tagastama hiljemalt 31.12.2018. 23.03.2018 allkirjastasid A. S. ja kostja allkirjastasid laenulepingu 23.03.2018, millega fikseerisid varem suuliselt kokkulepitud tingimused kirjalikult.
5.Perioodil 01.09.2017 – 28.09.2019 on kostja tagastanud laenust kaheksa osamaksega kokku 4000 eurot. Kostja võlg on seega veel 32 500 eurot.
6.A. S. loovutas laenulepingust tulenevad nõuded 09.06.2020 lepinguga oma pojale, s.o hagejale. A. S. suri 02.07.2020. Hageja on korduvalt palunud kostjal laen tagastada, kuid tulutult. Kostja teatas, et ta ei kavatse hagejale midagi maksta.
7.Hageja täpsustas 14.07.20021 menetlusdokumendis, et isegi, kui nõude loovutamise leping mingil põhjusel ei kehti, on hageja omandanud nõude pärimise teel.
8.Laenulepingu p 6 leppisid pooled kokku viivisemääras 0,015% päevas. Hageja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõue kujuneb seega järgmiselt Laenujääk Kuupäev
Tagasimakse Viivitatud päevade arv Viivis
36 000
31.12.2018
36 000
20.02.2019
270,00
35 500
30.03.2019
205,20
35 000
29.04.2019
159,75
34 500
11.07.2019
383,25
33 500
28.09.2019
204,00
32 500
11.11.2020
2060,30 3484,28
Kostja vastuväited
9.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Loovutusleping ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. See ei ole allkirjastatud A. S. poolt. Leping on võltsitud. Digitaalsed allkirjad on lisatud digikonteinerile pooleteistminutilise vahega ja seega peab järeldama, et A. S. allkirja lisas lepingule hageja. Eeldatavalt olid hagejale teada A. S. id-kaardi koodid koos id-kaardi kasutusvõimalusega või mobiil-id koodid koos mobiiltelefoni kasutamise võimalusega. On vähetõenäoline (kuid võimalik), et nõude loovutamise avalduse digiallkirjastas keegi kolmas. Alternatiivselt on loovutusleping sõlmitud otsustusvõimetu isiku poolt, mistõttu on see tühine. A. S. oli insuldi ja raske kukkumise tagajärjel vähemalt alates 09.02.2020 seisundis, mis ei võimaldaks vaimutegevuse häire ega ka füüsilise võimetuse tõttu nõuet loovutada ega tagantjärgi heaks kiita. Pärast insulti A. S. ei taastunud ja suri 02.07.2020.
11.Nõue lepingu täitmiseks on alusetu. Tegemist ei ole laenulepinguga vaid deklaratiivse võlatunnistusega mille aluseks olev laenuleping on täidetud. See nähtub 23.03.2018 sõlmitud lepingust, mille kohaselt kostja tunnistab lepinguga võlga ja kohustub selle kokkulepitud ajal tagasi maksma. Laen on kostjale juba 2,5a enne lepingu sõlmimist üle antud. Kostja ei eita sularaha saamist A. S.lt, kuid võlatunnistuse asjaolud on selles näidatust teistsugused. Kuigi kostjal on seda keeruline tõendada, on võlatunnistuse aluseks olev laenuleping täidetud, s.t võlatunnistuse andmise ajal võlga ei olnud. Võlatunnistuse andmise ajal oli võlg 4000 eurot, kuid hageja kinnitab oma hagiavalduses, et ka see on makstud.
12.A. S. oli pikalt kostja sõber ja äripartner. Kostja sai A. S.lt 32 500 eurot, et selle eest osta sularahas ja korraldada hagejale sõiduauto Eestisse toomine ja vormistamine. A. S. kandis kostjale 17.03.2015 üle 32 500 eurot selgitusega BMW ja 31.05.2015 750 eurot selgitusega võlg BMW. Sisuliselt kohe, kuid hiljemalt aprillis 2016 võttis kostja selle sularahas välja ja ostis selle eest A. S. ülesandel sõiduauto BMW M3, mis vormistati 31.03.2015 hageja nimele. Ajavahemikul 21.06.2015 – 30.11.2015 sai kostja ühekordse summana A. S. käest sularahas 4000 eurot, mida kostja pidas enda vahendustasuks auto odavalt saamise eest. Seega oli kostja võlatunnistuse andmise ajaks saanud A. S. käest 36 500 eurot ja tagastanud sõiduauto näol 32 500 eurot. A. S. ei nõustunud aga 4000 eurot kostja vahendustasuks pidama ja nõudis raha tagasi. Poolte vaidlus lõppes deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ja kohustusega raha tagasi maksta. Pärast 4000 euro saamist A. S. kostjale rohkem nõudeid ei esitanud.
13.Leping ei ole selge. Pooled leppisid kokku 4000 euro tagastamises, mitte 36 500 euro tagastamises. Kuigi kostja selle summa sai, andis ta juba 2015.a selle arvel hagejale üle sõiduauto. Hageja kasutab ära lepingu kostja suhtes ebaõnnestunud sõnastust. Leping on
tehtud selge eksimuse tõttu, kuid kostjal ei ole võimalik seda enam tühistada, kuna hageja tegevuse tõttu on selleks ette nähtud tähtaeg möödunud.
13.1.Õige ei ole lepingut tõlgendada nii, et leping käsitleb punktis 1 sama laenusummat, mis on näidatud punktis 2 ja preambulis. See punkt ei viita sularaha saamisele. Pigem on loogiline, et punkt viitab sellele, et kokku koos sularahaga oli laenusumma 36 500 eurot.
13.2.Tasumata sularaha 4000 eurot, mille kostja oligi saanud sularahas alates 21.06.2015, tuli tagastada hiljemalt 31.12.2018. Seega peetakse lepingu punktis 2 silmas sularahas saadud summat ja see ei ole seostatav punktiga 1. Samale viitab ka preambulis mainitud suulise lepingu kuupäev, sest ülekandega saadud summa eest oli toodud sõiduauto. Suusõnaline leping, millele viitab preambul ja lepingu p 2, käsitlevad üksnes pärast 21.06.2015 saadud sularaha. Vastasel juhul oleks ka punkt 1 sisaldanud viidet sularahale ja sisaldaks ka kuupäeva. Kostja mõistis lepingut selliselt, et kui ta tasub pärast 21.06.2015 sularahas saadu, s.o 4000 eurot tagasi, on kohustus täidetud. Kostja on kohustuse täitnud.
13.3.Üle kantud summa 32 500 eurot ja 4000 eurot langevad kokku 36 500 euroga. Kostja ei mäleta ega oska selgitada, mida tähendab, et laenu on 500 eurot tasutud. Lepingu teksti kostja ei koostanud. Igal juhul ei ole lepingu p 1 alusel kostjale 36 500 eurot kunagi üle antud. On äärmiselt ebaeluline, et sama perioodil oleks A. S. andnud kostjale veel sularahas 32 500 eurot.
14.Kuna hagejal ei ole põhinõuet, tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue. Viivisenõue on aga igal juhul põhjendamatu. 23.03.2018 lepingu p 3 anti kostjale kohustuse täitmiseks tähtaeg 31.12.2018. A. S. ega hageja ei ole kostjale viivise nõuet kunagi esitanud. Hageja nõuab viivist alles hagiavalduses, s.o ligi kaks aastat pärast väidetavat lepingu rikkumist. Kostjale on sellest jäänud mulje, et hageja on enda viivisenõudest loobunud. Viivisenõue on esitatud ebamõistliku aja jooksul. Nõue on seega vastuolus hea usu põhimõttega. Alternatiivselt tuleb viivist vähendada nullini, kuna seoses põhinõude täitmisega juba vähemalt 11.11.2020, puudub kahju.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulud jäävad kostja kanda.
16.Hageja nõuab kostjalt 32 500 euro ja sellele lisanduva viivise tasumist. Võlaõigusseaduse § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Täitmisnõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et (1) poolte vahel on kehtiv leping või muu võlasuhe, millest tuleneb (2) raha maksmise kohustus, mis on (3) muutunud sissenõutavaks; (4) kostja on raha maksmise kohustust rikkunud ja (5) see rikkumine ei ole vabandatav.
17.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja A. S.ga suulise laenulepingu, mille vormistasid 23.03.2018 kirjalikult (kd I t 7). Leping näeb ette järgmist: Kostja laenusaajana ühelt poolt ja A. S. laenuandjana teiselt poolt sõlmisid suusõnalise lepingu 21.06.2015 alljärgnevas: 1) Laenuandja andis laenusaajale laenu summas 36 500 eurot. Antud laenu summast on kokku tasutud 500 eurot.
2) Suusõnaline leping lepiti kokku 21.06.2015 ja laenusumma üleandmine laenusaajale toimus sularahas ajavahemikul 21.06.2015–30.11.2015. 3) Laenusaaja kohustub tagastama laenusumma hiljemalt 31.12.2018. 4) Laenusaaja tasub laenuandjale intressi igakuiselt arvestusega 0% kuus tagastamata laenusummast. Intressi arvestamine lõpeb laenusumma täielikul tagasimaksmisel laenuandjale. 5) Laenusaaja tagastab laenusumma ja tasub intressi ülekandega laenuandja arveldusarvele nr EEXXX või sularahas. 6) Juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat ja ei tasu intressi käesolevas lepingus ettenähtud tähtajaks ,tasub laenusaaja viivist 0,015% tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. 7) Viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel laenusaaja poolt. Järgmise päeva viivise arvestamisel ei võeta arvesse eelmise päeva tasumata viivise summat. Makse tasumisel laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlg, siis intressid ning seejärel laenusumma. 8) Käesolev leping lõpeb laenusaaja poolt laenusumma, intresside ja viivise täielikul tasumisel. 9) Laenusaajal on õigus tasuda laenusumma ennetähtaegselt ning osaliselt laenuandjat sellest kirjalikult teavitades. 10) Käesolev leping on koostatud eesti keeles kahes identses eksemplaris, millest üks kuulub laenuandjale ja teine laenusaajale. Käesolev leping on (digitaalselt) allkirjastatud mõlema poole poolt 23.03.2018 Tallinnas.
18.Hageja võlausaldaja õigusjärglasena nõuab kostjalt lepingust tuleneva võla 32 500 euro ja sellele lisanduva viivise tasumist. I
19.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hagejal on õigus A. S. eest kostjalt kohustuse täitmist nõuda. Nimelt tugines hageja hagiavalduses sellele, et omandas nõude A. S.lt, s.o oma isalt 09.06.2020 nõude loovutamise lepingu alusel (kd I tl 8 – 13). Selle lepingu kohaselt kinnitas A. S., et omab nõuet kostja vastu, mis on tekkinud tema ja kostja vahel 21.06.2015 sõlmitud lepingust, kusjuures tagastamata laenusumma oli 33 000 eurot ja tasumata viivised 2669,10 eurot. 11.06.2021 menetlusdokumendis (vt ka 07.07.2021 ja 14.07.2021) selgitas hageja, et isegi, kui nõude loovutus ei kehti, omandas hageja nõude pärimise teel. Nimelt suri A. S. 02.07.2020 ja tema vara pärijateks on võrdsetes mõttelistes osades hageja ja A. S. üleelanud abikaasa (kd I tl 121–122). A. S. pärijad leppisid 07.07.2021 kokku, et jagavad 23.03.2018 lepingust tuleneva nõude kostja vastu selliselt, et see antakse täies ulatuses üle hagejale (kd I tl 132–133).
20.Kostja leidis, et nõude loovutust ei ole toimunud, dokument ei ole allkirjastatud A. S. poolt või on see tehtud otsustusvõimetu isiku poolt. Kostja esitas nõude loovutamise lepingu suhtes ka võltsituse vastuväite ja taotles postuumse kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbiviimist, tunnistaja ülekuulamist ja tõendite kogumist. Nõude pärimise teel omandamise osas leiab kostja, et kui pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus ja abikaasade varalise suhte liigiks oli ühisvara, kuulusid ka lepingust tulenevad nõuded ühisvara hulka ja pärijad ei saanud nõuet tervikuna jagada.
21.Kohus leiab, et kostja vastuväited hageja õigusele lepingust tulenev nõue maksma panna, ei ole põhjendatud, kuna nõue on hagejale igal juhul üle läinud. Pärimistunnistuse ja pärandi jagamise lepingu kohaselt on hageja A. S. pärija ja pärijad on soovinud jätta omavahelises suhtes selle nõude hagejale. Seejuures kinnitas A. S. üleelanud abikaasa
12.11.2021 avalduses, et pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimise eesmärk oli tagada, et laenulepingust tulenev nõue läheks hagejale üle terves ulatuses, sh osas, milles see võis kuuluda abikaasade ühisvarasse (kd I tl 169–170). Seega andis A. S. üleelanud abikaasa hagejale nõudest üle nii selle osa, mille ta päris oma abikaasalt kui ka selle osa, mis kuulus talle abikaasade ühisvarana.
22.Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks viia läbi keerulist, kulukat ja aeganõudvat tõendamismenetlust osas, mis puudutab kostja vastuväiteid loovutuslepingule, kuna need väited ei mõjuta käesoleva asja lahendust. Juhul, kui kostja vastuväited nõude loovutuse kehtivusele ei ole õiged, on hagejal õigus kostja vastu lepingu täitmise nõue esitada loovutuslepingu alusel. Juhul, kui kostja vastuväited osutuvadki õigeks ja loovutus ei kehti, kuulus nõue A. S. (ja tema abikaasa) vara hulka ning on pärimise ja vara jagamise teel üle läinud hagejale. Hagejal on ka sellisel juhul õigus kostja vastu lepingu täitmise nõue esitada.
23.Kostja märkis küll, et vaidlustab ka nõude kuulumise pärandvara hulka, kuna see oli hoopis loovutatud, kuid kostja selline väide on vastuoluline, arvestades, et ta vaidleb samal ajal loovutuse kehtivusele vastu. Samas ei oma ka see väide asja lahendamisel tähtsust, kuna ka nõude loovutuse kehtivuse korral on hagejal kostja vastu nõudeõigus. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. II
24.Kohus leiab, et hagejal on kostja vastu 23.03.2018 lepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue ja hagi tuleb rahuldada.
25.Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu nõude, leides, et poolte vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenu tagastamise kohustus on seega laenusaaja põhikohustus. Kostja menetlusdokumentide kohaselt ei eita ta raha saamist A. S.lt ja kinnitas, et võlausaldaja on enda lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja leiab aga, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistuse, mitte laenulepinguga.
26.Kohus märgib, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (Riigikohtu 24.09.2008 otsus 3-2-1-62-08, p 11). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on tuvastatud tõendite alusel (TsMS § 436 lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).
27.Kohus nõustub kostjaga, et 23.03.2018 leping vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Deklaratiivne võlatunnistus on olemasoleva võla kinnitamine sooviga vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist. 23.03.2018 lepingu sõlmimisel kinnitasid A. S. ja kostja, et nad on sõlminud varem suulise laenulepingu ja kirjeldasid laenu üleandmise viisi, fikseerisid laenusumma ja -jäägi suuruse ning laenu
tagastamise tähtaja. Seega fikseeriti varem sõlmitud suuline kokkulepe kirjalikult taasesitatavas vormis. Kostja kinnitas seda ka ise oma hagiavaldusele esitatud vastuses ja märkis, et ei eita A. S.lt sularaha saamist.
28.Kohus märgib, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul võib võlgnik kohustusest vabanemiseks esitada aga ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (vt ka Riigikohtu 03.06.2021 otsus nr 2-19-5601 p 16).
29.Samas nõustub kohus ka hagejaga selles, et asjaolu, kas tegemist on laenulepinguga või võlatunnistusega, ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on raha saanud, selgitas kohus 31.03.2022 määruses, et sõltumata lepingu õiguslikust kvalifikatsioonist, peab kostja esile tooma ja tõendama, et hagejal ei ole tema vastu nõuet, et tal on õigus jätta kohustus täitmata või et kohustus on täidetud. Kostja tugineb hageja nõudele vastuväidete esitamisel sellele, et hagejal ei ole tema vastu nõuet, kuna ta on oma kohustused täitnud.
30.Kostja leiab, et lepingu sõlmimise ajal oli kohustus 4000 eurot ja see on tagastatud. Kohus selgitab, et kostja kinnitas 23.03.2018 lepingus, et ta sai A. S.lt 2015.a sularahas 36 500 eurot. Kostja tunnistab kinnituse andmist ka oma hagiavaldusele esitatud vastuses. Seega ei saa kostja enam tugineda väitele, et ta tegelikult ei olegi A. S.lt sellisel viisil ja summas raha saanud. Vastasel korras muutuks 23.03.2018 lepingu sõlmimine ja laenulepingu tingimuste kirjalik fikseerimine sisutühjaks.
31.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, nagu ei oleks leping selge. Kostja väide, nagu ei käsitleks punkt 1 sama laenusummat, mida sama lepingu punkt 2 ja preambul, on arusaamatu, ei ole kooskõlas lepingu tekstiga ega ole ka loogiline. Kostja käsitlusest järeldub, nagu ta oleks saanud A. S.lt hoopis kaks laenu, s.t nii lepingu punkti 1 kui ka punkti 2 alusel. Kohus leiab, et nii lepingu preambul, punkt 1 kui ka punkt 2 käsitlevad sama, kostjale 21.06.2015 kokkuleppe alusel perioodil 21.06.2015 – 30.11.2015 laenuna väljastatud 36 500 eurot, millest 500 eurot oli 23.03.2018 lepingu sõlmimise ajaks tagastatud ja millest ülejäänu tuli tagastada hiljemalt 31.12.2018. Kostja viide sellele, et punkt 1 ei viita sularaha saamisele ei oma seejuures tähtsust, kuna punkt 1 fikseerib laenusumma, punkt 2 aga selle saamise aja ja viisi.
32.Kohus leiab, et kostja kirjeldused selle kohta, et samade poolte vahel oli 2015.a ka õigussuhe, mille raames kandis A. S. kostjale sõiduauto hankimiseks 32 500 eurot, ei ole seotud samade poolte vahel 21.06.2015 sõlmitud laenulepinguga. Sellise seose olemasolu ei ole kostja suutnud veenvalt põhistada ega tõendada. Et laenuleping oleks seotud auto eest kantud 32 500 euroga, on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, eelkõige 21.06.2015 laenulepingu ja selle kohta 23.03.2018 sõlmitud kokkuleppega.
33.Esmalt märgib kohus, et pooled ei vaidle selle üle, et A. S. kandis kostjale 17.03.2015 ülekandega 32 500 eurot, selgitusega „BMW“ (kd I tl 90 maksekorraldus). Laen oli aga sularahas ja summas 36 500 eurot ning anti kostjale üle perioodil 21.06.2015 – 30.11.2015, s.o enam kui kolm kuud pärast autoga seotud ülekande tegemist. Kohus selgitas ülal, et kostja ei saa enam tugineda väitele, nagu ta ei oleks A. S.lt sularahas 36 500 eurot saanud, kuna ta kinnitas 23.03.2018, s.o enam kui kolm aastat pärast sõiduautot puudutava tehingu tegemist ja laenu saamist, et on laenu saanud. Samuti kinnitas kostja 2018.a lepingu allkirjastamisel, et on saadud 36 500 eurost tagastanud 500 eurot. Kostja paljasõnalised selgitused selle kohta, nagu
ta oleks saanud sularaha ainult 4000 eurot ja nagu tegemist oleks olnud hoopis sõiduauto eest makstud rahaga, mitte kostjale antud laenuga, ei ole kooskõlas laenulepingu olemusega, 21.06.2015 sõlmitud laenulepingu tingimustega ega 23.03.2018 poolte poolt fikseeritud kohustuse iseloomu ja jäägiga. Kostja kinnitas 23.03.2018 lepingu allkirjastamisel, et ta kohustub tasuma A. S.le 36 000 eurot hiljemalt 31.12.2018. Kohus pöörab tähelepanu ka sellele, et 23.03.2018 kokkuleppe preambul ja lepingu p 2 käsitlevad laenuna saadud summana üksnes pärast 21.06.2015 saadud sularaha, mida lepingu kohaselt oli kokku 36 500 eurot. Kostja väide, nagu hõlmaks see ka enne suulise laenulepingu sõlmimist ülekandena saadud raha, ei ole kooskõlas laenulepingu ega 23.03.2018 kokkuleppega. Kostja väited on vastuolulised ja ebausutavad ka põhjusel, et laen ja auto ostmiseks makstud raha on olemuslikult erinevatele eesmärkidele suunatud õigussuhted, mistõttu on arusaamatu ka kostja järeldus, nagu tuleks auto ostmiseks saadud raha käsitleda hoopis talle antud laenuna. Kostja vastuväited ja arvutused muudab ebausutavaks ja lepinguga seostamatuks ka asjaolu, et lepingus märgitud 500 euro tagastamist ja sellega seotud asjaolusid ta selgitada ei oska, s.t siduda enda väidetud asjaoludega. Samal ajal kinnitas kostja, et on selle raha tagastanud (vt all). Laenulepingut ei muuda ebaselgeks ka see, et A. S. andis laenu sularahas, mitte ei teinud ülekannet, nagu ta tegi sõiduauto eest. See, millistel asjaoludel väljastati laen 5 kuu jooksul sularaha maksetena, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kostja on sularaha saamist nimelt sellises summas ja viisil tunnistanud.
34.Hageja tõi esile ja kostja kinnitas, et ta tagastas A. S.lt saadud rahast 4000 eurot järgmiselt: 09.01.2017 – 200 eurot 22.03.2018 – 300 eurot 20.02.2019 – 500 eurot 30.03.2019 – 500 eurot 29.04.201 – 500 eurot 11.07.2019 – 500 eurot 19.08.2019 – 500 eurot 28.09.2019 – 1000 eurot Eeltoodu on kooskõlas ka 23.03.2018 lepingus märgituga selle kohta, et 500 eurot oli lepingu allkirjastamise ajaks tagastatud. Seda, et kostja oleks tagastanud ülejäänud 32 500 eurot, ei ole kostja tõendanud.
35.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on kostja vastu 23.03.2018 kokkuleppest tulenev nõue 32 500 euro saamiseks. Kostja pidi tasuma hagejale 36 500 eurot hiljemalt 31.12.2018, kuid on tasunud sellest vaid 4000 eurot. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel võiks kohus leida, et kohustuse täitmata jätmine on vabandatav. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hagi tuleb seetõttu rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja tasumata 32 500 eurot.
36.Seoses kostja esiletooduga märgib kohus veel järgmist. Väide, et hageja on omaks võtnud, et sai kostjalt tasuta sõiduauto MBW ei ole õige, kuna kostja enda esile toodud asjaolude ja tõendite kohaselt on sõiduauto eest talle makstud. Samas ei ole see väide ka asjakohane. Kohus jääb ülal tuvastatu juurde, et sõiduautoga seonduv ei oma laenulepingu seisukohast tähtsust, s.t see, et A. S. andis kostjale raha, et kostja tooks sõiduauto, ei ole seotud sellega, et A. S. andis mitu kuud hiljem kostjale laenu, mille kostja pidi tagastama.
37.Eeltoodud põhjusel on põhjendamatu ka kostja menetluslik tasaarvestuse avaldus. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma
nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja tasaarvestuse avaldus tugineb asjaolule, et kui ta peab tagastama A. S.lt saadud raha, siis ta ei ole BMW eest raha saanud.
38.Kohus leiab, et kostja väited on vastuolulised ega ole õiged. Kostja ei suutnud 17.05.2022 kohtuistungil selgitada kohtule oma vastunõude olemust ja asjaolusid ega tuua selgelt esile ka nõude suurust. Kostja väited on vastuolus ka tema enda esitatud tõenditega selle kohta, et ta on BMW eest raha saanud. Väide, et auto sai kostjalt tasuta hageja, on esmalt tõendamata ja teiseks ei ole ka asjakohane, kuna kostja enda väitel oli tal sõiduautot puudutav õigussuhe A. S.ga, kes temalt auto ka ostis (vt 17.05.2022 kohtuistungi protokoll). Samuti on kostja ise selgitanud, et ta tagastas kokkuleppel A. S.ga ka saadud 4000 eurot. Seega ei nähtu ka kostja enda esile toodud asjaoludest ja tõenditest, et tal saaks seoses sõiduautoga olla vastunõudeid. Kostja menetluslik tasaarvestuse avaldus jääb seetõttu rahuldamata. III
39.Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
40.Hageja nõuab viivist lepingu p 6 alusel määras 0,015% päevas alates 31.12.2018 kuni hagi esitamiseni summas 3484,28 eurot ja edasiulatuvalt alates hagi esitamise päevast 12.11.2020 kuni põhinõude tasumiseni.
41.Kohus leiab, et kuna hageja põhinõue on põhjendatud, on hagejal iseenesest õigus nõuda kostjalt ka lepingujärgse viivise tasumist. Kostja vaidles hageja viivise arvestusele vastu. Kohus leiab, et hageja viivise arvutus on ekslik. Kooskõlas lepingu p 3 ja VÕS § 82 lg 1 muutus kohustus sissenõutavaks 01.01.2019. Kuna pooled ei vaidle, et kostja tagastas hagejale osamaksetega 4000 eurot, ja arvestades, et hageja arvestas selle põhivõla katteks, oli hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 11.11.2020 3406,28 eurot, mis kujuneb järgmiselt:
Laenujääk
Võlaperiood
36 000
01.01.2019–19.02.2019
Makse päev
20.02.2019 35 500
34 500
270,00
202,35
157,50
377,78
29.04.2019–10.07.2019
11.07.2019
Viivis
30.03.2019–28.04.2019
29.04.2019
Viivitatud päevi
20.02.2019–29.03.2019
30.03.2019 35 000
Makse summa
34 000
11.07.2019–18.08.2019
19.08.2019 33 500 32 500
28.09.2019–11.11.2020
198,90
201,00
1998,75
19.08.2019–27.09.2019
28.09.2019
Kokku 3406,28
42.Vastuseks kostja viivisenõudele esitatud vastuväidetele märgib kohus järgmist. Õige ei ole kostja seisukoht, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, kuna A. S. ega hageja ei nõudnud temalt viivist enne hagiavalduse esitamist, kuigi põhikohustus tuli täita 31.12.2018.
43.Kohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks hageja viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 ja 2 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Kostja esile toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et hageja oleks käitunud viisil, mis oleks vastuvõtmatu või mille eesmärk oleks olnud kahju tekitamine kostjale.
44.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Vastavalt lepingu p 3 tuli kohustus täita hiljemalt 31.12.2018. Seega on võlausaldajal õigus nõuda nii põhikohustuse kui ka viivise kohustuse täitmist alates 01.01.2019 ja nõue oleks aegunud alles 01.01.2022. Hageja esitas hagiavalduse juba 12.11.2020, seega aegumistähtaja jooksul.
45.Kohus selgitab, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus nr 3-2-1-128-14 p 11). Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kostja esile toonud. Ainuüksi sellest, et hageja esitas viivisenõude 12.11.2020 ei saanud kostja mõistlikult järeldada, et võlausaldaja on oma viivisenõudest loobunud. Kuna viivise tasumise kohustuses lepiti kokku lepingus, oli kostjale teada ja ta pidi arvestama sellega, et kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb ka viivise maksmise kohustus. Seadusest ei tulene nõude esitamise eeldusena võlausaldajale kohustust selle olemasolu võlgnikule eraldi meelde tuletada (vt ka Riigikohtu 17.06.2009 otsus 3-2-17009 p 12–14). Kostja on küll viidanud üldsõnaliselt vastuolule hea usu põhimõttega ning Riigikohtu lahenditele, mis (viivise)nõude esitamist käsitlevad, kuid ei ole toonud esile ega tõendanud konkreetselt just hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja kuritarvitas viivisenõude esitamisel oma õigusi või käitub eesmärgiga tekitada kostjale kahju.
46.Samuti ei ole põhjendatud kostja taotlus vähendada viivis nullini. VÕS § 162 kohaselt, koostoimes VÕS § 113 lg 8, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud isiku nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja viitas oma taotluses küll viivise vähendamise regulatsioonile, kuid ei toonud
esile selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul jõuda järeldusele, et tasumisele kuuluvat viivist tuleks vähendada.
47.Kostja tugineb oma taotluses sellele, et põhinõue oli hagi esitamise ajaks täidetud ja A. S. laenu tagasi ei nõudnud. Kohus leiab, et kostja esile toodud asjaolud ei anna alust viivist vähendada. Väide, nagu oleks kohustus hagi esitamise ajaks täidetud, ei ole õige, ega viivisenõude vähendamise seisukohast ka asjakohane, kuna viivisenõue rahuldatakse põhjusel, et hagejal on kostja vastu põhinõue. Samuti ei anna viivise vähendamiseks alust see, et hagi põhinõude sissenõudmiseks esitati 1 aasta 10 kuud (mitte kolm aastat, nagu märgib kostja) pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Ka see, et kostja täitis 7 kuu jooksul osamaksetena 10% kohustusest (4000 eurot 36 500 eurost), ei anna alust viivist vähendada. Kostja ei ole alates oktoobrist 2019 ühtegi makset teinud. Kostja ei ole ka esile toonud, et tema majanduslik seisund ei võimaldaks kohustust täita. Kostja ei toonud esile ka seda, et viivis oleks ebamõistlikult suur. Kohus märgib, et lepingujärgne viivisemäär, 0,015% päevas, on väiksem kui kehtiv seadusjärgne viivisemäär, mis on alates 2016.a olnud 8% aastas, s.o 0,022% päevas.
48.Kohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 3406,28 eurot ja lähtudes hageja taotlusest ka viivise alates 12.11.2020 lepingujärgses määras 0,015% päevas kuni kohustuse täitmiseni.
49.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi põhinõude osas rahuldada tervikuna ja viivisenõude osas osaliselt. Kohus jätab TsMS § 238 lg 5 ja 1 alusel arvestamata käesolevas otsuses viitamata tõendid, mis ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna ei mõjuta käesoleva asja lahendust.
50.Kohus kohaldas 26.11.2020 määrusega hagi tagamise abinõusid ja arestis kostja nimel Eesti Vabariigis tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ja Eesti Vabariigis tegutsevate välisriigi krediidiasutuste filiaalides avatud arvelduskontod 35 954,28 euro ulatuses hageja kasuks (kd I tl 40 – 41). Kuna hagi rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna (TsMS § 445 lg 2). Hageja märkis 17.05.2022 kohtuistungil, et ei taotle abinõu tühistamist. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
51.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus leiab, et viivisenõude osaline rahuldamata jätmine ulatuses, mis vastab 0,2% tsiviilasja hinnast, ei mõjuta menetluskulude jaotust.
52.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on mh riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on mh menetlusosalise esindaja kulud (TsMS § 144). Menetluskulud kannab isik, kelle kanda jäävad kulud kohtulahendi alusel (TsMS § 146 lg 1 p 3). Hageja palub määrata menetluskulude rahaliseks suuruseks 10 860 eurot. Kostja leiab, et hageja menetluskulud on põhjendamatult kõrged ja üle paisutatud.
53.Kohus lahendab menetluskulude kindlaksmääramise taotluse hagita menetluse sätete alusel (Riigikohtu 15.02.2012 määrus nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu 03.06.2013 määrus nr 3-2-1-65-13 p 14).
54.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu 28.11.2018 otsus nr 2-17-10348 p 16).
55.TsMS § 175 lg 1 teise lause kohaselt on lepinguline esindaja menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas käesolevas menetluses vandeadvokaat. Hageja taotluse kohaselt osutati talle õigusabi kokku 8175 euro väärtuses (lisandub 17.05.2022 kohtuistungi kulu), tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks).
56.Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-4817, p 20). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, leiab kohus, et hageja esindaja tunnitasu määr on põhjendatud ja vastab turutingimustele.
57.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad lepingulise esindaja kulud järgmistest toimingutest: 09.11.2020 korduv kliendiga suhtlemine, materjalidega tutvumine ja analüüs, taustauuringu teostamine võlgniku suhtes (1 tund 30 minutit); 09.11.2020 nõupidamised kliendiga (30 minutit); 09.11.2020 hagiavalduse koostamine (5 tundi); 10.11.2020 hagiavalduse koostamine (1 tund 30 minutit); 11.11.2020 hagiavalduse koostamine, suhtlemine kliendiga, lisade komplekteerimine, hagi esitamine (1 tund 30 minutit); 16.11.2020 kohtumäärusega tutvumine ja õiguslik analüüs, suhtlemine kliendiga (30 minutit); 17.11.2020 telefonivestlus kliendiga (15 minutit); 18.11.2020 suhtlemine kliendiga, taotluse koostamine tähtaja pikendamiseks (1 tund); 24.11.2020 lindistuse kuulamine ja analüüs, väljavõtete tegemine, suhtlemine kliendiga, hagi tagamise avalduse täiendamine (3 tundi 30 minutit); 25.11.2020 hagi tagamise avalduse täiendamine, taustauuringute tegemine kostja suhtes (3 tundi); 26.11.2020 hagi tagamise määrusega tutvumine ja analüüs, suhtlemine kliendiga, täimisavalduse koostamine ja esitamine kohtutäiturile hagi tagamise määruse täitmiseks (30 minutit); 25.03.2021 korduv suhtlemine kliendiga, kliendi e-kirjaga tutvumine ja analüüs, kalkulatsiooni koostamine (1 tund); 27.04.2021 kostja kaja ja sellele lisatud tõenditega tutvumine ja analüüs, suhtlemine kliendiga (1 tund); 02.06.2021 seisukoha koostamine (1 tund 15 minutit); 03.06.2021 kliendi poolt esitatud selgitusega tutvumine ja analüüs, suhtlemine kliendiga (45 minutit); 08.06.2021 suhtlemine kliendiga (15 minutit); 08.06.2021 seisukoha koostamine (1 tund 45 minutit); 09.06.2021 kaasuse analüüs seoses nõude üleminekuga pärimise teel ja selle sissenõudmise perspektiividega (15 minutit); 10.06.2021 suhtlemine kliendiga ja seisukoha koostamine, täiendusettepanekutega tutvumine ja analüüs, lisade komplekteerimine (5 tundi); 29.06.2021 kohtumäärusega tutvumine ja analüüs, suhtlemine kliendiga (15 minutit); 07.07.2021 seisukoha koostamine kohtule, suhtlemine kliendiga (1 tund 30 minutit); 14.07.2021 suhtlemine kohtu ja kliendiga, kirja koostamine kohtule (30 minutit); 29.10.2021 kostja menetlusdokumendiga tutvumine ja analüüs, suhtlemine kliendiga (1 tund 15 minutit); 01.11.2021 seisukoha koostamine (1 tund 30 minutit); 02.11.2021 seisukoha koostamine (1 tund 30 minutit); 10.11.2021 seisukoha koostamine (2 tundi 45 minutit); 15.11.2021 kliendi kirjadega tutvumine, menetlusdokumendi täiendamine, dokumendi esitamine (30 minutit); 10.11.2021 kohtumäärusega tutvumine ja õiguslik analüüs, suhtlemine kliendiga (15 minutit); 11.11.2021 kostja seisukohaga tutvumine ja analüüs, suhtlemine kliendiga, memo koostamine vastuseks (1 tund 15 minutit); 14.11.2021 seisukoha koostamine
kohtule (6 tundi 15 minutit); 15.11.2021 kliendi e-kirjade ja lisadega tutvumine ja õiguslik analüüs, suhtlemine kliendiga (1 tund); 15.11.2021 seisukoha koostamine kohtule (2 tundi); 12.05.2022 kostja menetlusdokumendi ja kohtu e-kirjaga tutvumine ja analüüs (15 minutit); 13.05.2022 suhtlemine kliendiga (15 minutit); 16.05.2022 avalduse koostamine menetluskulude kindlaksmääramiseks (1 tund 15 minutit); 16.05.2022 ettevalmistamine kohtuistungiks (2 tundi 15 minutit).
58.Hageja taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks on põhjendatud osaliselt. Kohus jätab arvestamata kõik hageja esindaja toimingud, mis hõlmavad suhtlust kliendiga, v.a kuni hagiavalduse kohtule esitamiseni. Kohus selgitab, et teiselt menetlusosaliselt ei ole põhjendatud välja mõista esindaja ja kliendi vahelise suhtlusega seotud kulu (vt Riigikohtu 04.03.2020 määrus 2-17-12857 p 20). Lepinguline esindaja peab täitma kliendi käsundit lähtudes oma erialastest teadmistest (võlaõigusseadus § 621). Selline ajakulu ei ole ka toimikust kontrollitav. Seega ei arvesta kohus esindaja ajakulusid 17.11.2020 telefonivestlusele kliendiga (15 minutit); 08.06.2021 suhtlemisele kliendiga (15 minutit); 13.05.2022 suhtlemisele kliendiga (15 minutit). Eeltoodud selgitustel vähendab kohus hageja esindaja ajakulu kliendiga suhtlemisele järgnevalt: 26.11.2020 ajakulu 10 minuti võrra; 27.04.2021 ajakulu 15 minuti võrra; 10.06.2021 ajakulu 15 minuti võrra; 29.06.2021 ajakulu 10 minutit; 07.07.2021 ajakulu 15 minuti võrra; 14.07.2021 ajakulu 10 minuti võrra; 29.10.2021 ajakulu 15 minuti võrra; 10.11.2021 ajakulu 5 minuti võrra; 11.11.2021 ajakulu 15 minuti võrra. Arvestades ka muid viidatud kuupäevadel tehtud toiminguid, on vastavas ulatuses ajakulu vähendamine põhjendatud ja mõistlik.
59.Põhjendatud ei ole mõista teiselt poolelt välja menetlusdokumendi parandamisega seotud kulusid, kuna tegemist ei ole vastaspoolest lähtuva kuluga. Professionaalsel esindajal on võimalik esitada nõuetekohane menetlusdokument juba esimesel korral. Hageja esitas koos hagiavaldusega ka hagi tagamise taotluse, mis jäi 13.11.2020 määrusega käiguta. Kuna menetluskulude nimekirja kohaselt seonduvad hageja esindaja 16.11.2020, 18.11.2020, 24.11.2020 ja 25.11.2020 tehtud toimingud hagi tagamise taotluse täiendamisega, jätab kohus nendega seotud kulu kostjalt välja mõistmata.
60.Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal 25.03.2021 korduvale kliendiga suhtlemisele, kliendi e-kirjaga tutvumisele ja analüüsile, kalkulatsiooni koostamisele 1 tund, 03.06.2021 kliendi poolt esitatud selgitusega tutvumisele ja analüüsile ning kliendiga suhtlemisele 45 minutit ja 15.11.2021 kliendi e-kirjade ja lisadega tutvumisele ning õiguslikule analüüsile ja kliendiga suhtlemisele 1 tund. Kohus jätab määruse punktis 57 esile toodud põhjendustel viidatud kuludega arvestamata. Samuti ei ole kulude kandmine tsiviilasja toimikust kontrollitav ega käesoleva asja menetlusega seostatav.
61.Hageja lepingulisel esindajal kulus 15.11.2021 esitatud seisukoha koostamisele kokku 14 tundi 30 minutit (01.11.2021 1 tund 30 minutit; 02.11.2021 1 tund 30 minutit; 10.11.2021 2 tundi 45 minutit; 15.11.2021 30 minutit; 14.11.2021 6 tundi 15 minutit; 15.11.2021 2 tundi). Kohus leiab, arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu ning selle lisade arvu, et professionaalsel esindajal ei kulu sellise dokumendi koostamisele mõistlikult kokku üle 8 tunni. Seetõttu vähendab kohus dokumendi koostamisele kulunud aega 6 tunni 30 minuti võrra.
62.Ülejäänud esindaja toimingud olid hageja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud, neile kulunud aeg, arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja need tuleb arvesse võtta täies ulatuses.
63.Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja poolt kostja taustauuringu teostamine oli põhjendamatu. Hageja tugines kostja taustauuringu käigus saadud andmetele hagi tagamise taotluse põhistamisel. Hagi tagamise taotluse kohus rahuldas. Seega oli tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga.
64.Hageja palub kostjalt välja mõista ka 17.05.2022 toimunud kohtuistungil osalemisega seotud kulu vastavalt istungi kestvusele. Kuna kohtuistungi alguseks oli määratud 14:00 ja istung lõppes 15:16, arvestab kohus hageja lepingulise esindaja kohtuistungil osalemise ajaks 1 tund 16 minutit.
65.Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on seega kokku 35 tundi 56 minutit (1 tund 30 minutit + 30 minutit + 5 tundi + 1 tund 30 minutit + 1 tund 30 minutit + 20 minutit + 45 minutit + 1 tund 15 minutit + 1 tund 45 minutit + 15 minutit + 4 tundi 45 minutit + 5 minutit + 1 tund 15 minutit + 20 minutit + 1 tund + 8 tundi + 10 minutit + 1 tund + 15 minutit + 1 tund 15 minutit + 2 tundi 15 minutit + 1 tund 16 minutit). Arvestades hageja lepingulise esindaja tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 5390 eurot (35 tundi ja 56 minutit × 150 eurot), millele lisandub käibemaks.
66.Lisaks õigusabikuludele taotleb hageja kostjalt ka riigilõivu, s.o 1050 euro väljamõistmist. Kuna riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.
67.Kohus määrab eeltoodust tulenevalt hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks kokku 7518 eurot ((5390 eurot + 20%) + 1050 eurot) ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. Kohus leiab, et nimetatud ulatuses on õigusabikulud kooskõlas ka asja mahu ja iseloomuga ning menetluse käiguga.
68.Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras välja mõistetud menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 177 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Kairi Piirisild kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.